Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 11. juulil 2024(1)
Kohtuasi C‑369/23
Vivacom Bulgaria EAD
versus
Varhoven administrativen sad,
Natsionalna agentsia za prihodite
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Liikmesriigi vastutus eraõiguslikele isikutele tekitatud kahju eest, mis on põhjustatud liidu õiguse rikkumisega, mis on omistatav riigisisesele viimase astmena asja lahendavale kohtule – Riigisisesed õigusnormid, milles on sätestatud viimase astme kohtu pädevus vaadata läbi sellele kohtule omistatavale liidu õiguse rikkumisele tuginevad kaebused – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Tõhus kohtulik kaitse – Sõltumatu ja erapooletu kohus – Erapooletuse objektiivne kriteerium
I. Sissejuhatus
1. Erapooletus on kohtu põhitunnus. Juba aastal 399 eKr ütles Sokrates: „Kohtunikule on omased neli asja: kuulata viisakalt, vastata targalt, kaaluda kainelt ja otsustada erapooletult.“(2)
2. Kas kohus, kes peab tegema otsuse liidu õiguse rikkumise kohta, mille ta ise on toime pannud, on erapooletu?
3. See küsimus tekib käesolevas kohtuasjas seoses kahju hüvitamise nõudega, mille esitas äriühing seoses liidu õiguse väära tõlgendusega, mille andis liikmesriigi viimase astme kohus.
II. Põhikohtuasja asjaolud, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
4. Vivacom Bulgaria EAD (edaspidi „Vivacom“) on Bulgaaria äriühing, mis pakub telekommunikatsiooniteenuseid.
5. Aastatel 2007 ja 2008 esitas ta telekommunikatsiooniteenuste ettemaksekaartide ja vautšerite müügilepingutele tuginedes kahele Rumeenia äriühingule arved, millele oli märgitud käibemaksu määr 0%.
6. Maksukontrolli käigus tuvastas riigi maksuamet (Natsionalna agentsia za prihodite, edaspidi „NAP“), et ei ole tõendatud, et need kaardid ja vautšerid võtsid vastu neid Rumeenia äriühinguid esindavad isikud. NAP leidis seega, et käibemaksudirektiivi(3) ülevõtvate riigisiseste õigusnormide kohaselt oli nende tehingute puhul tegemist teenuste osutamisega Bulgaarias, kus toimus Vivacomi tegevus.
7. Selle tulemusel väljastas NAP 20. juunil 2012 Vivacomile maksuotsuse, millega kohustati maksma täiendavat käibemaksu kogusummas 760 183,15 Bulgaaria leevi (ligikaudu 388 485 eurot).
8. Vivacom maksis tasumisele kuuluva summa ja alustas maksuotsuse vastu vaidemenetlust, mis ei olnud edukas.
9. Seejärel esitas Vivacom selle otsuse peale Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria, edaspidi „ASSG“) kaebuse, mis jäeti osaliselt rahuldamata. Nimetatud kohtu seisukoha järgi oli Vivacom kohustatud tasuma käibemaksu, kuna asjasse puutuvaid tehinguid iseloomustas kauba tarnimine, aga kuna kaarte ja vautšereid ei olnud Vivacomi laost välja saadetud, toimus tarne Bulgaaria territooriumil.
10. Vivacom esitas kõnealuse kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile (Bulgaaria kõrgeim halduskohus, edaspidi „VAS“). See kohus jättis 16. detsembri 2014. aasta otsusega esimese astme kohtuotsuse muutmata. VAS nõustus eelkõige ASSG järeldustega, mille kohaselt oli tehingute puhul tegemist kaubatarnega, ning leidis, et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme on õigesti kohaldatud. Kuna VAS on viimase astme kohus, on tema kohtuotsus lõplik.
11. Seejärel esitas Vivacom 12. detsembril 2019 ASSG‑le maksuameti ja VASi vastu kahju hüvitamise nõude, mis põhines liidu õiguses välja töötatud riigivastutusel. Vivacom väitis, et maksuamet ja VAS kohaldasid maksuvaidluses valesti asjasse puutuvaid käibemaksudirektiivi norme, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus oma kohtupraktikas.
12. 18. aprilli 2022. aasta kohtuotsusega jättis ASSG Viacomi nõude rahuldamata. Eelkõige leidis nimetatud kohus, et maksuamet ega VAS ei ole toime pannud piisavalt selget liidu õiguse rikkumist.
13. ASSG leidis seoses sellega, et maksuamet oli õigesti kohaldanud asjasse puutuvaid õigusnorme. See kohus leidis samuti, et kuigi maksuamet oli nimetatud tehingud vääralt liigitanud kaubatarneks, mitte teenuste osutamiseks, ei oleks nende teenuste õige õiguslik käsitlemine toonud kaasa teistsugust tulemust, kuna käibemaksuvabastuse tingimused ei olnud täidetud, ning et VAS oli õigesti järeldanud, et puudub alus kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, millele Vivacom tugines.
14. Vivacom esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse VAS‑ile, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Vivacom väidab muu hulgas, et asjaolu, et VAS on samal ajal nii viimase astme kohus kui ka vaidluse pool, ei ole kooskõlas liidu õigusest tuleneva sõltumatu ja erapooletu kohtuliku arutamise nõudega isegi siis, kui kassatsioonkaebust arutav koosseis erineb sellest, kes tegi maksuvaidluse kohta lõpliku otsuse.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tema pädevust puudutav küsimus tuleks enne asja sisulist arutamist esitada Euroopa Kohtule.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Bulgaaria õigusnormide kohaselt(4) kuuluvad VASile omistatavatel liidu õiguse rikkumistel põhinevad kahju hüvitamise nõuded halduskohtute pädevusse. Üldjuhul arutatakse haldusasju kahes kohtuastmes. VAS on viimase astme kohus, mistõttu peab selliseid kahju hüvitamise nõudeid viimases astmes läbi vaatama VAS.
17. Seetõttu soovib see kohus teada, kas riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad samal kohtul olla samas kohtuasjas nii kohtunik kui ka vastustaja, vastavad ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuetele tulemusliku õiguskaitse kohta liidu õigusega hõlmatud valdkondades ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teises lõigus sätestatud nõuetele sõltumatu ja erapooletu kohtu kohta.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Vivacom ei ole esitanud konkreetseid tõendeid asjaolude kohta, mille puhul tekivad küsimused seoses VASi kolleegiumi kohtunike subjektiivse erapooletusega, asub aga seisukohale, et VAS on erapoolik, arvestades tema kui vastustaja seisundit, ja et piisab ainuüksi asjaolust, et VASi vastu esitatud kaebust menetleb viimases astmes sama kohus – kuigi täiesti erinevas kohtukoosseisus –, et tekitada tõsiseid kahtlusi selle kohtu iga koosseisu erapooletuse ja sõltumatuse suhtes. Sama kohus märgib ka seda, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 1 kohaldamise kohta ei saa lõplikku vastust küsimusele, kas konkreetne kohus võib läbi vaadata nõuet, mille puhul ta on ise vastustaja.(5)
19. Neil asjaoludel otsustas Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu ZODOV artikli 2c lõike 1 punkt 1 koostoimes APK artikli 203 lõikega 3 ja artikli 128 lõike 1 punktiga 6, mille kohaselt peab VASi poolt liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude, mille puhul on vastustajaks VAS, vaatama viimases astmes läbi seesama kohus?“
20. Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad Vivacom Bulgaria, VAS, Bulgaaria valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.
III. Analüüs
A. Käesolevas kohtuasjas tekkinud küsimus
21. Märgilises kohtuotsuses Köbler(6) leidis Euroopa Kohus, et põhimõte, mille järgi on liikmesriigid kohustatud hüvitama liidu õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka siis, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendava kohtu lahendist (edaspidi „kohtuotsusel Köbler põhinev vastutus“).(7)
22. Selles kohtuotsuses selgitas Euroopa Kohus vastusena teatud liikmesriikide väidetele, mille kohaselt takistab riigivastutuse põhimõtte kohaldamist viimase astmena asja lahendava riigisisese kohtu lahendite suhtes keerukus, mis on seotud pädeva kohtu määramisega(8), et „selle põhimõtte rakendamist ei või seada ohtu sellega, et puudub pädev kohus.“(9)
23. Euroopa Kohus jättis kooskõlas menetlusautonoomia põhimõttega liikmesriikidele õiguse sätestada menetlusnormid, mille kohaselt võivad üksikisikud esitada kohtusse kohtuotsusel Köbler põhineva vastutuse nõude, tuletades meelde, et need normid peavad vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõudele.(10)
24. Käesolev kohtuasi seab küsimuse alla sellised õigusnormid, mille liikmesriik on kehtestanud selleks, et tagada kohtuotsusel Köbler põhinev vastutus, seoses nende kooskõlaga tõhusa kohtuliku kaitse nõudega.
25. See nõue, mis on liidu õiguse üldpõhimõte,(11) sisaldub praegu nii ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus kui ka harta artiklis 47, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud.
26. Tõhusa õiguskaitse põhimõtet kohaldatakse kogu liidu õiguses ühtemoodi.(12) Muu hulgas on selle kohaselt nõutav, et kohus, kes vaatab läbi väidet liidu õiguse rikkumise kohta, nagu käesoleval juhul, oleks sõltumatu ja erapooletu.(13)
27. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas tunnistanud, et kohtusüsteemi sõltumatusel on kaks tahku: väline ja sisemine. Väline tahk nõuab, et kohus täidaks oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada tema liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid. Sisemisele tahule viidatakse ka kui kohtu erapooletusele ja selle eesmärk on tagada, et otsust tegevad kohtunikud säilitavad võrdse distantsi vastaspoolte ning huvidega, mis neist igaühel on menetluse eseme vastu. See aspekt eeldab, et tegutsetakse objektiivselt ning kohtuasja lahendi suhtes ei võeta arvesse muud huvi peale õigusnormide range kohaldamise.(14)
28. Käesolevas kohtuasjas tekkinud küsimus puudutab erapooletuse nõuet, kuna sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohaldatavad Bulgaaria õigusnormid tagavad selle, et VASil kui vastustajal ei ole kahju hüvitamise nõude tulemuse suhtes muud huvi peale õigusnormide kohaldamise. Lühidalt võib selline olukord olla vastuolus maksiimiga nemo judex in causa sua, mille kohaselt ei tohiks keegi olla kohtunik omaenda kohtuasjas.
29. Seda küsimust ei ole puudutatud ei kohtuotsuses Köbler ega ka hilisemas kohtupraktikas.(15)
30. Teadlased tunnistasid võimalikku probleemi seoses erapooletusega.(16) Kui aga mõni erand kõrvale jätta,(17) siis nad seda teemat edasi ei arendanud.
31. Enne seda, kui selgitan oma seisukohta käesolevas asjas esitatud erapooletuse küsimuses, toon esile Euroopa Kohtu ja EIK kohtupraktika, mis võib mõnevõrra asjasse puutuda.
B. Kohtupraktika ülevaade
1. Euroopa Kohtu praktika
32. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas EIK kohtupraktikale viidates leidnud, et erapooletuse nõude täitmist saab kontrollida kahel viisil. Subjektiivse hindamise puhul uuritakse konkreetse kohtuniku isiklikke veendumusi ja käitumist, samas kui objektiivse hindamisega soovitakse teada, kas sõltumata kohtuniku isiklikust käitumisest lubavad teatud kontrollitavad faktid kahtlustada, et ta on erapoolik. Erapooletuse objektiivse hindamise raames on oluline ka mulje.(18)
33. Euroopa Kohus on käsitlenud erapooletuse nõuet seoses kohtute ja muude organitega.(19) Käesoleva asjaga seoses võib huvi pakkuda kolm peamist kohtupraktika suundumust. Küll aga ei tegelenud ükski neist kohtuasjadest käesoleva kohtuasja konkreetse olukorraga.
34. Esiteks on olemas kohtupraktika ELTL artiklis 267 sätestatud mõiste „liikmesriigi kohus“ kohta, milles Euroopa Kohus on hinnanud, kas eelotsusetaotluse esitanud organ tegutses asjaomaste huvide suhtes kolmanda isikuna. See analüüs toimus aga eesmärgiga eristada õigusemõistmist ja haldusülesandeid,(20) millega käesoleval juhul tegemist ei ole. VAS on kahtlemata kohus; ainus küsimus seisneb selles, kas sellises olukorras nagu käesolev saab seda kohut pidada piisavalt erapooletuks.
35. Teiseks on olemas kohtupraktika, mis puudutab nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu erapooletust selliste kahju hüvitamise nõuete kontekstis, mis põhinevad sellel, et Üldkohus on väidetavalt rikkunud harta artikli 47 teises lõigus sätestatud kohustust jõuda kohtulahendini mõistliku aja jooksul.(21) Minu arvates ei saa nimetatud kohtupraktikat aga kahel põhjusel käesolevale kohtuasjale üle kanda. Esiteks puudutab see nõudeid seoses kahjuga, mis on omistatav Üldkohtule, ega puuduta seega olukorda, kus Euroopa Kohus kui viimase astme kohus mõistaks kohut väidetavate liidu õiguse rikkumiste üle, mis on talle endale omistatavad.(22) Teiseks on see kohtupraktika seotud mõistliku aja nõude rikkumistega, mistõttu see ei puuduta kohtuotsuste sisu ega väidetavaid vigu liidu õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, nagu see on kohtuotsusel Köbler põhineva vastutuse puhul.
36. Kolmandaks on olemas kohtupraktika, milles Euroopa Kohus on teinud otsuse Üldkohtu erapooletuse kohta seoses otsust tegeva koja koosseisuga. Üks kohtuasjade rühm on seotud olukordadega, milles mõned samad kohtunikud osalesid järjestikustes koosseisudes enne ja pärast seda, kui Euroopa Kohus saatis asja apellatsioonimenetluses tagasi.(23) Teine rühm puudutab samu kohtunikke, kes kuulusid omavahel seotud kohtuasjade koosseisudesse.(24) Lisaks sellele tekkis küsimus seoses väidetava huvide konfliktiga, mis põhines kohtuniku varasemal töösuhtel.(25) Euroopa Kohus ei leidnud, et üheski nimetatud kohtuasjas oleks esinenud probleem erapooletusega. Küll aga erinevad need kohtuasjad käesolevast, sest ei puuduta olukorda, milles kohtunikud teevad otsuse seoses liidu õiguse rikkumisega, mille nad ise on toime pannud.
2. EIK kohtupraktika
37. Nagu EIK on EÕIK artikli 6 lõiget 1 käsitlevas kohtupraktikas selgitanud, on ta enamikus erapooletust puudutavates kohtuasjades keskendunud objektiivsele kriteeriumile.(26)
38. EIK ei ole veel teinud otsust kohtuasjas, mis puudutaks sarnast olukorda seoses viimase astme kohtuga.(27) Küll aga on olemas kohtuasjad, mis võivad käesolevas asjas mõnevõrra asjasse puutuda.
39. Näiteks mõnes kohtuasjas käsitleti selliste kohtunike erapooletuse küsimust, kes tegid otsuse selle kohta, kas nad on oma varasemates kohtuotsustes õigusnorme vääralt tõlgendanud või kohaldanud. EIK leidis, et sellega võib kaasneda põhjendatud kartusi erapooletuse suhtes. Neis kohtuasjades aga oli samade kohtunike ülesanne otsustada, kas nad ise on selle õigusnormi rikkumise toime pannud, mistõttu EIK leidis, et tegemist on EÕIK artikli 6 lõike 1 rikkumisega.(28) Sellele vastupidi teeks käesoleval juhul vastutuse nõude suhtes otsuse teised kohtunikud, kuigi tegemist on sama kohtuga.
40. Lisaks puudutasid kohtuasjad Mihalkov vs. Bulgaaria(29) ja Boylan Gospodinov vs. Bulgaaria,(30) millele pooled Euroopa Kohtus tuginesid, kahju hüvitamise nõudeid kaebajate väära süüdimõistmise eest. Kui jätta kõrvale nende kahe kohtuasja keerulised asjaolud, siis erapooletuse küsimusega oli tegemist madalama astme kohtute puhul, kelle otsuste peale on võimalik edasi kaevata. EIK leidis, et on toimunud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine, sest ühelt poolt esinesid teatud asjaolud, millega kaasnesid põhjendatud kahtlused madalama astme kohtute erapooletuse suhtes, ja teiselt poolt jätsid kõrgema astme kohtud need kahtlused kummutamata. Käesolevas asjas võib olla oluline see, et asjaolud, mis ajendasid EIKd leidma, et õigustatud kahtlused seoses erapooletusega olid põhjendatud, seisnesid selles, et asjasse puutuvad madalama astme kohtud olid vastustajad kahju hüvitamise asjades, milles nad otsuse tegid, ja et hüvitis oleks makstud nende kohtute eelarvest.
41. Kokkuvõttes ei anna Euroopa Kohtu ja EIK kohtupraktika selget vastust küsimusele, kas erapooletuse objektiivsest kriteeriumist tuleneb järeldus, et viimase astme kohut, kes teeb otsuse omaenda kohtuasjas, tuleb alati pidada erapoolikuks.
42. Seega selleks, et kohaldada erapooletuse objektiivset kriteeriumi käesolevas kohtuasjas, on kõigepealt oluline mõista, milles see kriteerium seisneb.
C. Milles seisneb erapooletuse objektiivne kriteerium
43. Eelotsusetaotlusest ja poolte seisukohtadest selgub, et käesoleval juhul ei ole kahtluse alla seatud VASi moodustavate ja kohtukoosseisu kuuluvate kohtunike subjektiivset erapooletust.
44. Pigem puudutab käesolev kohtuasi erapooletuse objektiivset külge. Selles soovitakse teada, kas see, et sama viimase astme kohus on nii kohtunik kui ka menetlusosaline, tekitab kõrvaltvaatajale erapoolikuse mulje.
45. Miks on see oluline?
46. Kasutades Euroopa Kohtu sõnu: „demokraatliku ühiskonna kohtud peavad üldsusele sisendama usaldust“.(31)
47. Seega lisaks sellele, et erapooletuse objektiivne kriteerium tagab vaidlusosaliste põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, puudutab see ka kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõtte avalikku ülesannet.(32) Selles mõttes puudutab see kriteerium muljet, nimelt seda, kas põhjendatud kahtlused erapooletuse suhtes on avalikkuse silmis piisavalt hajutatud.(33)
48. Selline olukord nagu käesolevas kohtuasjas, milles viimase astme kohus teeb otsuse nõude suhtes, mis puudutab liidu õiguse rikkumist, mis on omistatav sellele samale kohtule, näib esmapilgul tekitavat õigustatud kahtlusi selle kohtu erapooletuse suhtes. Näib, et VAS on judex in causa sua.
49. Käesoleva kohtuasja poolte seisukohtadest nähtub aga, et teatud asjaolud, mis tulenevad VASile käesolevas olukorras kohaldatavatest õigusnormidest, kas hajutavad või kinnitavad seda erapoolikuse muljet.
50. Seega mulle näib, et on olemas teatud tõenäosuse määr, et kohtuasja arutavad kohtunikud kalduvad toetama ühe poole seisukohti.
51. Näiteks on erapoolikuse tõenäosus suurem, kui samad kohtunikud teevad otsuse kahju hüvitamise nõudes, mis põhineb nende enda otsusel, võrreldes sellega, kui selle nõude suhtes teeb otsuse sama kohtu teistest kohtunikest koosnev koosseis. Erapoolikuse tõenäosus on veelgi väiksem, kui selle nõude suhtes teeb otsuse täiesti erinev kohus. Veel ühe sammu võrra kaugemale minnes on erapoolikuse tõenäosus veelgi väiksem, kui otsuse teeb teine riigivõimu haru. Mõneti muudab iga selline samm sellise asja avalikkuse silmis natuke vähem otsustavate kohtunike causa sua’ks.
52. Kui nõustutakse sellega, et erapooletus ei ole absoluutne, vaid erineva määraga, tähendab see seda, et küsimus, kas on kummutatud erapooletust puudutav kahtlus, on samuti erineva määraga. Sel juhul tuleb küsida, millise tõenäosusega ja millistel tingimustel on võimalik järeldada, et on piisavalt saavutatud erapooletuse mulje avalikkuse silmis.
53. See küsimus sõltub komisjoni seisukoha järgi konkreetse õigussüsteemi erinevatest tahkudest. Seetõttu ei saa sellele minu arvates anda üldist vastust kõigi liikmesriikide jaoks. Näiteks mõnes liikmesriigis võib kohtuhierarhias olla vaid üks viimase astme kohus ja mõnes võib neid olla kaks või enam.(34) Liikmesriikidel võib olla erinevad põhjused, miks nende kohtuvõim on teatud viisil üles ehitatud.
54. Iga õigussüsteemi erijooni silmas pidades sõltub vastuvõetav lahendus tasakaalustamise harjutusest, mis – vastates küsimusele, kas on võimalik jõuda väiksema erapoolikuse tõenäosuse määrani – võtab arvesse selle süsteemi muid huve.(35) Arvestades kohtusüsteemi erapooletuse põhimõtte olulisust, peaksid riigisisesed õigussüsteemid omistama sellele põhimõttele selles tasakaalustamise harjutuses märkimisväärse kaalu.
55. Niisiis tuleb iga kohtuasja puhul vastata küsimusele, kas selle õigusnormi kohaldamise tulemusena saavutatakse konkreetse õigussüsteemi kontekstis võimalikult väike erapoolikuse tõenäosus. Sellele küsimusele vastav kohus peab kontrollima, kas seda, et puuduvad täiendavad elemendid, mille abil võiks saavutada veelgi väiksema erapoolikuse tõenäosus etuse taseme, õigustavad selle süsteemi muud huvid.
56. Selline tasakaalustamise nõue ei ole liidu õiguses uus. Seda nõuet, millele teadlased on viidanud kui „menetlusliku põhjendatuse reeglile“,(36) kirjeldati kohtuasjades, milles esitati küsimusi seoses riigisiseste õigusnormide tõhususega riigisisese menetlusautonoomia kontekstis.(37)
D. Erapooletuse objektiivne kriteerium käesolevas asjas
57. Sellest tuleneb, et eelotsuse küsimuse vastus on lõpuks eelotsusetaotluse esitanud kohtu käes. Just see kohus, mitte Euroopa Kohus saab võtta arvesse Bulgaaria õigussüsteemi muid huve, et hinnata, kas õigusnorm, mis lubab VASil teha otsuse enda vastutuse suhtes, on tõepoolest võimalikult väikese erapoolikuse tasemega.
58. Mida tuleb hinnata?
59. Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal näib olevat mitu asjaolu, mis võivad hajutada kahtlusi VASi erapooletuse suhtes käesolevas asjas. Need asjaolud puudutavad teise koosseisu või isegi teise kohtu poole pöördumist, vastustaja isikut ja asjasse puutuvaid eelarvet puudutavaid õigusnorme.
1. Kohtuasjas teeb otsuse teine koosseis
60. Esiteks, nagu on märkinud Bulgaaria valitsus ja VAS, vaatab VASile omistataval liidu õiguse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded läbi VASi teine koosseis, mis koosneb teistest kohtunikest kui need, kes tegid kõnealuse kohtuotsuse.(38)
61. See asjaolu näib teatud määral hajutavat põhjendatud kahtlusi selle kohtu erapooletuse suhtes.
62. Sellega seoses selgub pealiskaudsest võrdlevast analüüsist, et see on kooskõlas teatud teiste liikmesriikide kohtute praktikaga. Mitmes olukorras, kus viimase astme kohtud vaatasid läbi neile omistatavast liidu õiguse rikkumisest tulenevaid kohtuotsusel Köbler põhineva vastutuse nõudeid, ei tekkinud küsimust erapooletuse suhtes ei pooltel ega kohtunikel endal.(39) Teatud liikmesriikide kohtud on leidnud, et probleeme erapooletusega ei ole, kui kohus teeb otsuse teises koosseisus.(40)
63. Sellega seotud küsimus, mis võib olla oluline ja mida analüüsiti poolte seisukohtades, on see, kuidas kohtuasju jaotatakse. Kui konkreetses asjas vastutuse suhtes otsustav koosseis valitakse juhuslikult, võib see tõenäoliselt hajutada põhjendatud kahtlusi asja lahendava VASi koosseisu erapooletuse suhtes.
2. Kohtuasjas teeb otsuse teine kohus
64. Erinev koosseis suurendab vahemaad kohtu kui kohtuniku ja kohtu kui poole vahel. Kui aga hagi suhtes teeks otsuse teine kohus, nagu soovib Vivacom, siis see kummutaks kahtlused võimaliku kallutatuse suhtes veelgi selgemini.
65. Vastusena Vivacomi väitele selgitavad Bulgaaria valitsus ja VAS, et Bulgaaria õiguses ei ole sätestatud mehhanismi, mis võimaldaks VASile omistatavatel liidu õiguse rikkumistel põhinevate kahju hüvitamise hagide läbivaatamist teistes kohtutes.
66. Erapooletuse objektiivse kriteeriumi kohaldamisel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega hindama, kas see, et riigisisese õiguse alusel ei ole võimalik suunata kohtuasja teisele kohtule, on põhjendatud.
67. Sellega seoses väidavad Bulgaaria valitsus ja VAS, et riigisisene õigus peegeldab liikmesriigi seadusandja valikut ühtlustada halduskohtute pädevust ja halduspädevust käsitlevad õigusnormid, et luua ühtne halduskohtusüsteem. Kui haldusasju puudutavates kaebustes teeksid otsuse teised kohtud, eiraks see Bulgaaria põhiseadusega loodud kohtusüsteemi ja asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt on halduskohtutel haldusasjades oma pädevus.
68. Mõistagi on võimalik ette kujutada Bulgaaria kohtusüsteemist erinevat süsteemi. Minu arvates ei tähenda aga liikmesriigi kohtutele pandud kohustus otsida üles erapoolikuse vähim võimalik tõenäosus liikmesriikide olemasolevate kohtusüsteemide muutmist. Nii on see eelkõige siis, kui sellisel kohtusüsteemil on olemas teised erapooletuse ülesehituslikud tagatised. Käesoleval juhul ei ole Bulgaaria kohtute sõltumatuse või erapooletusega seotud süsteemseid küsimusi tõstatatud.
69. Seetõttu leian, et on võimalik nõustuda Bulgaaria valitsuse ja VASi väidetega, et õigustada otsust jätta pädevus vastutuse nõuete suhtes halduskohtute süsteemi, isegi kui see tähendab, et sama kohus otsustab edasikaebamise korral oma vastutuse üle ise.
3. Vastustaja isik
70. Kohtuotsuses Köbler tuvastas Euroopa Kohus viimase astme kohtute poolt toime pandud rikkumiste eest riigi vastutuse. Seetõttu tuleneb liidu õigusest, et vastustaja on riik, mitte tingimata kohus, kelle väidetavat liidu õiguse rikkumist käsitletakse.
71. Kuna ametlikult on vastustaja riik, mitte kohus ise, näib see erapooletuse muljet parandavat. Seda seetõttu, et avalikkus tajuks selles kohtuasjas riigi kui menetlusosalise ja kohtu kui kohtuniku ülesandeid erinevana.
72. Käesolevas kohtuasjas ei ole see tahk täiesti selge. Vivacomi väidete kohaselt on VAS vastustaja põhikohtuasjas, milles ta on oma seisukohta juba väljendanud.(41) Seevastu VASi väidete kohaselt lasub Bulgaaria õiguse kohaselt liidu õiguse rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete puhul vastutus riigil, mitte kohtul, kes oma otsusega selle kahju eraõiguslikule isikule põhjustas. VAS väidab seetõttu veel, et käesoleval juhul on VAS kui kehtiva õigusega vastustajaks määratud õigussubjekt menetluses riigi asendaja.(42)
73. Isegi kui tegemist oleks formaalsusega, hajutaks see, kui Bulgaaria riik oleks VASi asemel vastustaja, kahtlusi VASi erapoolikuse suhtes käesolevas vaidluses. Milline kaal tuleb sellele konkreetsele reeglile kaalumisel omistada, peab otsustama riigisisene kohus.
4. Eelarvet puudutavad õigusnormid
74. Vastustaja isikuga on lähedalt seotud küsimus rahanduse kohta. Küsimus on selles, kes hüvitab kahju, kui tehakse kindlaks kohtuotsusel Köbler põhinev vastutus. Seetõttu võivad asjasse puutuvad eelarvet puudutavad õigusnormid erapooletusega seotud kahtlusi kas hajutada või kinnitada.
75. Kui kahjuhüvitis makstakse välja riigieelarvest, mitte asjasse puutuva kohtu eelarvest, siis see pigem hajutaks selle kohtu erapooletust puudutavaid kahtlusi.
76. Käesolevas asjas näib aga, et kui kahju hüvitamise nõue rahuldatakse, siis makstakse hüvitis välja VASi eelarvest.
77. Sellega ei pea iseenesest kaasnema järeldus, et esineb probleem seoses erapooletusega. Nagu viitavad VAS ja Bulgaaria valitsus ning millele Vivacom ei ole vastu vaielnud, ei mõjuta kahjuhüvitise maksmine kohtunike töötasu ega töötingimusi. Eraldi eelarverea olemasolu kohtu eelarves oli tegur, mida EIK võttis arvesse, kui ta eristas oma kohtuotsuse Mihalkov vs. Bulgaaria ja leidis teises kohtuasjas, et erapooletusega probleeme ei ole.(43)
78. Väidet, et tegelik vastustaja on riik, on keeruline lepitada asjaoluga, et kahjuhüvitis makstakse VASi eelarvest. Kui aga viimati nimetatud eelarvet puudutav õigusnorm on põhjendatud näiteks Bulgaaria riigi rahanduse korraldusega, võib asjasse puutuv õigusnorm sellegipoolest vastata erapooletuse objektiivsele kriteeriumile. Selle peab välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
79. Kokkuvõttes sõltub otsus erapooletuse kohta konkreetses kohtuasjas riigisisese õigussüsteemi erinevatest tahkudest ja nende omavahelisest suhtest.
80. Mulle näib, et Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud asjaolud, mis puudutavad erinevat koosseisu, vastustaja isikut ja asjasse puutuvaid eelarvet reguleerivaid õigusnorme, on piisavad, et hajutada põhjendatud kahtlused VASi erapooletuse kohta, kui ta teeb otsuse kahju hüvitamise nõudes seoses temale omistatava liidu õiguse rikkumisega.
IV. Ettepanek
81. Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47
ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt vaatab viimase astme kohtule omistatava liidu õiguse rikkumisel põhineva kahju hüvitamise nõude läbi sama kohus, kes on vastustaja, juhul kui nende õigusnormidega saavutatakse konkreetse õigussüsteemi kontekstis võimalikult väike erapoolikuse tõenäosus.
Selle peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse asjasse puutuva liikmesriigi kohtukorralduse süsteemis järgitavaid erinevaid huve.
1 Algkeel: inglise.
2 Vt Geyh, C. G., „The Dimensions of Judicial Impartiality“, Florida Law Review, Vol. 65, nr 2, 2014, lk 493, eelkõige lk 498.
3 Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1; edaspidi „käibemaksudirektiiv“).
4 Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab sellega seoses riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutuse seaduse (Zakon za otgovornostta na darzhavata i obshtinite za vredi, edaspidi „ZODOV“) artikli 2c lõike 1 punkti 1, mis reguleerib liidu õiguse rikkumisel põhinevate kahju hüvitamise nõuete menetlust riigi vastu, ja märgib, et halduskohtute ja VASi õigusemõistmisest tuleneva kahju puhul kohaldatakse nende menetluste suhtes halduskohtumenetluse seadustikku (Administrativnoprotsesualen kodeks, edaspidi „APK“). APK artikli 128 lõike 1 punkti 6 kohaselt kuuluvad halduskohtute ja VASi õigusemõistmisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded halduskohtute pädevusse ning selle artikli 203 lõike 3 kohaselt hõlmab see kahjunõudeid, mis tulenevad liidu õiguse piisavalt selgest rikkumisest.
5 Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib sellega seoses, et EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise 10. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Mihalkov vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2008:0410JUD006771901) ja 10. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Boyan Gospodinov vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2018:0405JUD002841707), mitte aga 18. juuni 2013. aasta kohtuotsuses Valcheva ja Abrashev vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2013:0618DEC000619411) ega 18. juuni 2013. aasta kohtuotsuses Balakchiev jt vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2013:0618DEC006518710).
6 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus (C‑224/01, EU:C:2003:513, eelkõige punktid 30–50). See kohtuotsus tugines varasemale kohtupraktikale, sh järgmistele põhjapanevatele otsustele: 19. novembri 1991. aasta kohtuotsus Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428, eelkõige punkt 35) ja 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, eelkõige punkt 31), milles otsustati, et põhimõte, et riik vastutab talle süüks pandava liidu õiguse rikkumisega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju eest, on lahutamatu osa aluslepingute süsteemist. Vt hiljutisi kohtuotsuseid, nt 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev (C‑571/16, EU:C:2018:807, punkt 92) ja 24. novembri 2022. aasta kohtuotsus Varhoven administrativen sad (vaidlustatud sätte kehtetuks tunnistamine) (C‑289/21, EU:C:2022:920, punkt 35).
7 Üldisemat arutelu vt nt Granger, M.‑P. F., „Francovich liability before national courts: 25 years on, has anything changed?“, teoses Giliker, P. (ed.), Research Handbook on EU Tort Law, Edward Elgar, Cheltenham and Northampton, 2017, lk 93; Varga, Z., The Effectiveness of the Köbler Liability in National Courts, Hart, Oxford, 2020.
8 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, eelkõige punktid 21, 28 ja 44). Vt ka kohtujurist Légeri ettepanek kohtuasjas Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:207, punktid 18 ja 21).
9 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 45). Vt ka kohtujurist Légeri ettepanek kohtuasjas Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:207, punktid 107–114).
10 Vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 47).
11 Vt nt 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 35) ja 5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) (C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 69).
12 Kohtujurist Emiliou rõhutas oma ettepanekus kohtuasjas Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ (C‑216/21, EU:C:2023:116, punkt 26), et on selge, et liidu õiguskorras kehtib üks ja sama kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõte ning et nii ELL artikli 19 lõike 1 kui ka harta artikli 47 sisu on kohtusüsteemi sõltumatuse osas sisuliselt sama.
13 Vt nt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 57 ja 58) ning 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (C‑132/20, EU:C:2022:235, punktid 93 ja 94).
14 Vt nt 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punktid 121 ja 122) ning 18. aprilli 2024. aasta kohtuotsus OT jt (kohtu likvideerimine) (C‑634/22, EU:C:2024:340, punkt 35).
15 Hilisemates kohtuasjades on Euroopa Kohus kinnitanud kohtuotsuses Köbler kehtestatud põhimõtet, et riik vastutab kohtumenetluse käigus toime pandud liidu õiguse rikkumiste eest, kuid üheski neist kohtuasjadest ei tekkinud erapooletuse küsimust. Tõepoolest, seni on Euroopa Kohtu menetluses olnud kohtuasjad, milles on käsitletud kohtuotsusel Köbler põhinevat vastutust, üldiselt tulenenud eelotsusetaotlustest, mille on esitanud madalama astme või muul viisil erinevad kohtud, kes teevad otsuse viimase astme kohtutele omistatava liidu õiguse rikkumise suhtes. Vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513) (esimese astme kohus); 13. juuni 2006. aasta kohtuotsus Traghetti del Mediterraneo (C‑173/03, EU:C:2006:391) (esimese astme kohus); 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt (C‑160/14, EU:C:2015:565) (esimese astme kohus); 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová (C‑168/15, EU:C:2016:602) (kohtu seisund viimase astme kohtuna ebaselge) ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe (C‑620/17, EU:C:2019:630) (erinev kohus). Samuti on Euroopa Kohus teinud otsuse seoses kohustuste rikkumist puudutavate hagidega liikmesriikide vastu, mis tuginevad viimase astme kohtute poolt toime pandud liidu õiguse rikkumistele, kuid nendes kohtuasjades seda küsimust samuti ei tekkinud. Vt 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑129/00, EU:C:2003:656); 12. novembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑154/08, EU:C:2009:695); 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (dividendimaks) (C‑416/17, EU:C:2018:811) ja 14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (kõrgeima kohtu otsus) (C‑516/22, EU:C:2024:231); vt ka 24. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑379/10, EU:C:2011:775) (eespool viidatud kohtuotsuse Traghetti rakendamata jätmine).
16 Mõne näitena vt Toner, H., „Thinking the Unthinkable? State Liability for Judicial Acts after Factortame (III)“, Yearbook of European Law, Vol. 17, nr 1, 1997, lk 165, eelkõige lk 187 ja 188; Anagnostaras, G., „The Principle of State Liability for Judicial Breaches: The Impact of European Community Law“, European Public Law, Vol. 7, nr 2, 2001, lk 281, eelkõige lk 295 ja 296; Garde, A., „Member states’ liability for judicial acts or omissions: much ado about nothing?“, Cambridge Law Journal, Vol. 63, nr 3, 2004, lk 564, eelkõige lk 566 ja 567; van Dam, C., European Tort Law, Second edition, Oxford University Press, Oxford, 2013, lk 47; Demark, A., „Contemporary Issues regarding Member State Liability for Infringements of EU Law by National Courts“, EU and Comparative Law Issues and Challenges Series, Vol. 4, 2020, lk 352, eelkõige lk 372.
17 Mõni teadlane arutas kohtuotsusel Köbler põhinevale vastutusele tuginevate nõuete erimenetluste või erikohtute loomist. Vt nt Wattel, P. J., „Köbler, CILFIT and Welthgrove: We Can’t Go On Meeting Like This“, Common Market Law Review, Vol. 41, nr 1, 2004, lk 177, eelkõige lk 180. Teised teadlased kaalusid selliste nõuete osas pädevuse andmist Euroopa Kohtule. Vt nt Hofstötter, B., Non‑Compliance of National Courts – Remedies in European Community Law and Beyond, TMC Asser Press, The Hague, 2005, eelkõige lk 165–175.
18 Vt 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 128) (milles viidatakse EIK 6. mai 2003. aasta otsusele Kleyn jt vs. Madalmaad (CE:ECHR:2003:0506JUD003934398) ja 6. novembri 2018. aasta otsusele Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (CE:ECHR:2018:1106JUD005539113)).
19 Vt kohtupraktika kokkuvõtet kohtujurist Pikamäe ettepanekus kohtuasjas parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:497, punktid 54–118).
20 Vt nt 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus RTL Belgium (C‑517/09, EU:C:2010:821, eelkõige punktid 41–47); 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Belov (C‑394/11, EU:C:2013:48, eelkõige punktid 45–51); 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus TDC (C‑222/13, EU:C:2014:2265, eelkõige punkt 37); 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander (C‑274/14, EU:C:2020:17, eelkõige punktid 72–74) ja 3. mai 2022. aasta kohtuotsus CityRail (C‑453/20, EU:C:2022:341, eelkõige punktid 63–71).
21 Vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Kendrion (C‑150/17 P, EU:C:2018:1014, punktid 27–40).
22 Sellega seoses märgin, et 5. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punktid 74–85) leidis Euroopa Kohus, et kohtuotsusel Köbler põhinev vastutus on ülekantav liidu lepinguvälist vastutust reguleerivale korrale ja et Üldkohut saab võrdsustada liikmesriigi kohtuga, kes ei mõista õigust viimase astme kohtuna, mistõttu liidu õiguse rikkumised, mis tulenevad Üldkohtu otsusest, ei saa tuua kaasa liidu lepinguvälist vastustust; selle asemel on Üldkohtu otsustes tehtud vigade parandamise sobivaks meetodiks apellatsioonkaebuse esitamine.
23 Vt nt 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt (C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punktid 44–61) ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu (C‑413/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1044, punktid 45–63).
24 Vt nt 19. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament (C‑308/07 P, EU:C:2009:103, punktid 41–50).
25 Vt nt 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Wagenknecht vs. komisjon (C‑130/21 P, EU:C:2022:226, punktid 15–25).
26 EIK on lisanud, et subjektiivse ja objektiivse erapooletuse vahel ei ole selget eraldusjoont, kuna kohtuniku käitumine ei pruugi üksnes tekitada objektiivseid kahtlusi erapooletuse suhtes välisvaatleja seisukohast (objektiivne kriteerium), vaid võib puudutada ka tema isiklike veendumuste küsimust (subjektiivne kriteerium). Vt nt EIK 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Morice vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2015:0423JUD002936910, punkt 75) ja 6. novembri 2018. aasta otsus Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (CE:ECHR:2018:1106JUD005539113, punkt 146).
27 EIK menetluses on praegu kohtuasi, mis puudutab käesolevaga sarnast küsimust. Vt EIK Doynov vs. Bulgaaria (taotlus nr 27455/22), õigusalane kokkuvõte, mai 2023, mis puudutab EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel esitatud nõuet, mis viitab VASi erapoolikusele, kui ta otsustab enda vastutuse üle seoses liidu õiguse väidetava rikkumisega.
28 Vt EIK 29. juuli 2004. aasta kohtuotsus San Leonard Band Club vs. Malta (CE:ECHR:2004:0729JUD007756201, punktid 61–66) ja 7. juuli 2020. aasta kohtuotsus Scerri vs. Malta (CE:ECHR:2020:0707JUD003631818, punktid 75–81).
29 Vt EIK 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2008:0410JUD006771901, punktid 46–51).
30 Vt EIK 10. septembri 2018. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2018:0405JUD002841707, punktid 54–60).
31 Vt 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 128) (milles viidatakse EIK 6. mai 2003. aasta otsusele Kleyn jt vs. Madalmaad (CE:ECHR:2003:0506JUD003934398) ja 6. novembri 2018. aasta otsusele Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (CE:ECHR:2018:1106JUD005539113)).
32 Vrd käesoleva ettepaneku 2. joonealuses märkuses viidatud Geyh, kes eristab erapooletuse menetluslikku, poliitilist ja eetilist mõõdet.
33 Nagu Euroopa Kohus on leidnud: „menetluspoole seisukohta [võib võtta] arvesse, kuid sellel ei ole määravat tähtsust. Oluline on see, kas mure erapooletuse säilitamise pärast on objektiivselt õigustatud.“ Vt 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 129).
34 Vt sellega seoses kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon (C‑385/07 P, EU:C:2009:210, punkt 337), milles ta leidis, et kriteerium, mida tuleb arvesse võtta seoses pädevusega lahendada liidu kohtuvõimu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi, on see, et kõnealune kohtusüsteem koosneb ainult kahest kohtust.
35 Vt muude huvide tasakaalustamise kohta nemo judex in causa sua põhimõttega, Vermeule, A., „Contra Nemo Iudex in Sua Causa: The Limits of Impartiality“, Yale Law Journal, Vol. 122, nr 2, 2012, lk 384.
36 Vt Prechal, S., „Community Law in National Courts: The Lessons from Van Schijndel“, Common Market Law Review, Vol. 35, nr 3, 1998, lk 681, eelkõige lk 690.
37 Vt 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Peterbroeck (C‑312/93, EU:C:1995:437, punkt 14) ja 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus van Schijndel ja van Veen (C‑430/93 ja C‑431/93, EU:C:1995:441, punkt 19). Vt ka hiljutine 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 63) ning 23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Provident Polska (C‑321/22, EU:C:2023:911, punkt 63).
38 Nagu VAS täiendavalt märgib, toimub selle kohtu õigusemõistmine kolme‑ kuni viieliikmelistes koosseisudes ja iga kollegiaalne koosseis on autonoomne, nii et puudub igasugune suhtlus teiste kollegiaalsete koosseisude või VASi teiste kohtunikega.
39 Näiteks kahes kohtuasjas tuvastasid madalama astme kohtud vastutuse, viimase astme kohtud aga tühistasid need kohtuotsused kassatsioonimenetluses, milles käsitleti nende liidu õiguse ekslikku kohaldamist, ning erapooletuse küsimust ei tekkinud. Vt Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 18. novembri 2016. aasta kohtuotsus (15‑21.438; FR:CCASS:2016:AP00630); Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) 12. märtsi 2009. aasta kohtuotsus (9180/07.3TBBRG.G1.S1). Neid kahte kohtuasja analüüsib käesoleva ettepaneku 7. joonealuses märkuses viidatud Varga, lk 57 ja 58. Vt ka Riigikohtu (Eesti kõrgeim kohus) 20. mai 2022. aasta kohtuotsus (3‑20‑1684).
40 Vt nt Grondwettelijk Hof / Cour constitutionnelle’i (Belgia konstitutsioonikohus) 23. veebruari 2017. aasta kohtuotsus (29/2017); Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Prantsusmaa) 1. aprilli 2022. aasta kohtuotsus (443882; FR:CECHR:2022:443882.20220401); Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) 21. detsembri 2018. aasta kohtuotsus (17/00424; NL:HR:2018:2396).
41 Seda, et VAS on käesolevas asjas ametlikult vastustaja, on võimalik järeldada ka käesoleva ettepaneku esilehelt, milles on käesolevat kohtuasja kirjeldatud kui Vivacom Bulgaria EAD vs. Varhoven administrativen sad ja Natsionalna agentsia za prihodite, ning asjaolust, et ta esitas Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.
42 Oma kirjalikes seisukohtades viitab VAS sellele, et kõigis kohtuasjades, mis puudutavad vastutust ZODOVi alusel ja eelkõige kahju hüvitamise nõuete puhul, mis on seotud liidu õiguse rikkumisega, vastutab riik, mitte kohus, kes oma otsusega selle kahju eraõiguslikule isikule põhjustas, nagu on viidatud Varhoven kasatsionen sadi (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) tõlgendavates kohtuasjades 5/2013 ja 7/2014.
43 Vt EIK 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Valcheva ja Abrashev vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2013:0618DEC000619411, punkt 100) ning 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Balakchiev jt vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2013:0618DEC006518710, punkt 61).