Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 6. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑350/23
Agrarmarkt Austria II osakonna juhatus,
menetlusosaline:
TF
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Määrus (EÜ) nr 1760/2000 – Artikkel 7 – Veiste registreerimine – Otsus 2001/672/EÜ – Artikli 2 lõiked 2 ja 4 – Veiste viimine suvistele mägikarjamaadele – Hilinenud teatis – Määrus (EL) nr 1307/2013 – Artikkel 52 – Delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014 – Artikli 53 lõige 4 – Veiste eest tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimused – Delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 – Artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktid 2, 15, 16 ja 18 – Artikli 30 lõike 4 punkt c – Loomapidamistoetuse taotlus – Kindlaksmääratud loom – Tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamine – Artikli 15 lõige 1 – Artikkel 31 – Artikkel 34 – Halduskaristuste lubamatus
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas käsitletav eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus), puudutab põllumajandustootja kaebust pädeva asutuse vastu, kes kohaldatavate teavitamiseeskirjade rikkumise tõttu vähendas veiste pidamise eest taotletud toetust, niinimetatud „vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust“,(2) ja määras lisaks sellele ka halduskaristuse.(3)
2. Põhikohtuasjas on vaidluse all eelkõige küsimus, kas on lubatud ja proportsionaalne määrata täiendav halduskaristus, kui hilinemisega teatamine, milles põllumajandustootjat süüdistatakse – käesoleval juhul teatise esitamine kaheteistkümne veise suvisele mägikarjamaale viimise kohta – puudutas loomi, kelle puhul olid kõnealuse toetuse andmise tingimused muus osas täidetud. Lisaks tuleb välja selgitada, kas hilinemisega, kuid tagantjärele siiski esitatud teatis võib üldse olla alus vähendada taotletud toetust.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Käesolevas asjas moodustavad liidu õigusest tuleneva raamistiku määrus nr 1760/2000 veiste identifitseerimise ja registreerimise kohta,(4) selle määruse artikli 7 alusel vastu võetud komisjoni otsus 2001/672/EÜ(5) ning määrus (EL) nr 1307/2013(6) koostoimes delegeeritud määrustega (EL) nr 639/2014(7) ja 640/2014(8).
1. Määrus (EÜ) nr 1760/2000 ja otsus 2001/672/EÜ
4. Määruse nr 1760/2000(9) artikli 3 lõige 1 kirjeldab veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi järgmiselt:
„Veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem koosneb järgmistest osadest:
a) kõrvamärgid loomade identifitseerimiseks;
b) elektroonilised andmebaasid;
c) loomapassid;
d) register iga põllumajandusettevõtte kohta.“
5. Määruse nr 1760/2000 artikkel 7 sätestab loomapidajate kohustused veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemis järgmiselt:
„1. Iga loomapidaja, välja arvatud loomade transportija, peab:
– pidama ajakohastatud registrit,
– teatama asjaomase liikmesriigi kindlaksmääratud tähtaja jooksul pädevale asutusele kõigist majandist lahkunud ja sinna saabunud loomadest ning majandis sündinud ja surnud loomade sünni- ja surmakuupäevad; maksimumtähtaeg on vähemalt kolm päeva ega ületa seitset päeva ühe kõnealuse sündmuse toimumisest. Liikmesriigid võivad komisjonilt taotleda seitsmepäevase maksimumtähtaja pikendamist.
Selleks et võtta erandjuhtudel arvesse praktilisi raskusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks tingimused, mille korral liikmesriigid võivad pikendada esimese lõigu teises taandes ette nähtud maksimaalset seitsmepäevast tähtaega, ning tähtaja pikendamise maksimumpikkuse, mis ei ületa 14 päeva pärast esimese lõigu teises taandes osutatud seitsmepäevast ajavahemikku.
2. Hooajaliselt karjatatavate veiste asjakohase ja tõhusa jälgimise tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte nende liikmesriikide või liikmesriikide osade suhtes, kus kohaldatakse hooajalise karjatamise erieeskirju, mis hõlmavad sellise karjatamise ajavahemikku ja loomapidaja konkreetseid kohustusi, ning võtta vastu eeskirju majandi registreerimise ja selliste veiste liikumiste registreerimise kohta, sealhulgas nimetatud eeskirjade kasutuselevõtmiseks vajalikke üleminekumeetmeid.“
6. Määruse nr 1760/2000 artiklile 7 tuginedes võttis komisjon vastu otsuse 2001/672, millega kehtestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse suveperioodil mägipiirkondades karjatatavate veiste liikumise suhtes.
7. Selle otsuse põhjendus 3 on sõnastatud järgimiselt:
„Erieeskirjad tuleb sätestada viisil, mille puhul oleks igal ajal(10) võimalik teada iga veise asukohta.“
8. Otsuse 2001/672 artikli 2 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Kõigile artiklis 1 nimetatud karjamaadele tuleb anda spetsiaalne registreerimiskood, mis tuleb registreerida veiste riiklikus andmebaasi.
2. Karjamaade eest vastutav isik koostab loetelu veistest, keda toimetatakse teise kohta artikli 1 kohaselt. Kõnealune loetelu peab sisaldama vähemalt järgmist:
– karjamaa registreerimiskood;
ning iga veise kohta
– individuaalne identifitseerimisnumber,
– päritoluettevõtte tunnuskood,
– karjamaale saabumise kuupäev,
– eeldatav karjamaalt lahkumise kuupäev.“
9. Otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4, mida on muudetud otsusega 2010/300, on sõnastatud järgmiselt:
„Lõikes 2 osutatud loetelus nimetatud andmed esitatakse pädevale asutusele määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 kohaselt hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale.“
10. Viidatud otsuse põhjenduse 5 kohaselt on otsuse 2001/672 artikli 2 lõiget 4 muudetud järgmisel kaalutlusel:
„Teatavatel tingimustel läheb majanditest liikuma hakkavatel loomadel suvistele karjamaadele jõudmiseks rohkem kui seitse päeva. Tarbetu halduskoormuse vähendamiseks tuleks seetõttu kohandada otsuses 2001/672/EÜ sätestatud tähtaegu ja jälgitavust ohustamata võtta arvesse praktikat.“
2. Määrus (EL) nr 1307/2013
11. Määruse nr 1307/2013 1. peatüki („Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus“) artikkel 52 („Üldeeskirjad“) sätestab:
„1. Liikmesriigid võivad anda põllumajandustootjatele tootmiskohustusega seotud toetust käesolevas peatükis sätestatud tingimustel […]
[…]
6. Tootmiskohustusega seotud toetus on tootmise piiramise kava, mille raames antakse iga-aastast toetust kindlaksmääratud pindala ja saagikuse alusel või kindlaksmääratud loomade arvu alusel […]
[…]
9. Selleks et tagada liidu vahendite tõhus ja sihipärane kasutamine ning vältida topeltrahastamist muu sarnase toetusvahendi alusel, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestataks:
a) tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimused;
[…]“.
3. Delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014
12. Delegeeritud määruse nr 639/2014 põhjendus 74 on sõnastatud järgmiselt:
„Eelkõige vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse puhul on vaja edaspidi täpsemalt kindlaks määrata sellise teabe sisu, mille liikmesriigid edastavad selleks, et tagada kõnealuse toetuse eeskirjade nõuetekohane kohaldamine ja võimaldada komisjonil kontrollida, kas liikmesriigid järgivad toetusmeetmete kavandamisel toetuse kooskõla ja kumuleerimise vältimise nõudeid, samuti määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 53 osutatud riiklikke maksimaalseid protsendimäärasid ja nendega seotud kogusummasid.“
13. Delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 („Toetuse andmise tingimused“) lõiked 1 ja 4 sätestavad muu hulgas:
„1. Liikmesriigid sätestavad toetuskõlblikkuse kriteeriumid tootmiskohustusega seotud toetuse meetmete jaoks kooskõlas määruses (EL) nr 1307/2013 esitatud raamistikuga ning käesolevas määruses sätestatud tingimustega.
[…]
4.[(11)] Kui tootmiskohustusega seotud toetust antakse veise[…]kasvatajatele, määrab liikmesriik toetuskõlblikkuse tingimusena kindlaks loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuded, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1760/2000 […].
Ilma et see piiraks muude toetuskõlblikkuse tingimuste kohaldamist, tuleks looma käsitada toetuskõlblikuna ka siis, kui esimeses lõigus osutatud identifitseerimise ja registreerimise nõuded on täidetud liikmesriigi kehtestatavaks kuupäevaks, mis ei ole hilisem kui:
a) loomapidamisperioodi esimene päev, kui pidamisperioodi kohaldatakse;
b) kuupäev, mis on valitud objektiivsete kriteeriumide põhjal ja mis on kooskõlas I lisa kohaselt teatatud vastava meetmega, kui pidamisperioodi ei kohaldata.
Liikmesriigid teatavad komisjonile teises lõigus osutatud kuupäevad 15. septembriks 2015.“
4. Delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014
14. Delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 põhjendused 27, 28, 30 ja 31 on muu hulgas sõnastatud järgmiselt:
„(27) Tuleks kehtestada loomapidamistoetuskavade ja loomadega seotud toetusmeetmete raames määratavad halduskaristused, võttes arvesse hoiatavuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ja toetusesaajast sõltumatute asjaoludega seotud eriprobleeme. […]
(28) Loomapidamistoetuskavade alusel esitatud toetusetaotluste ja loomadega seotud toetusmeetmete alusel esitatud maksetaotluste puhul toob nõuete rikkumine kaasa asjaomase looma toetuskõlbmatuks tunnistamise. […]
[…]
(30) Võimalust teha toetuse- või maksetaotlusesse parandusi, ilma et sellega kaasneks halduskaristus, tuleks ka kohaldada elektroonilises andmebaasis deklareeritud veiste selliste ebaõigete andmete suhtes, mille puhul nõuetele mittevastavus kujutab endast toetuskõlblikkuse kriteeriumi rikkumist, v.a juhul, kui toetusesaajale on teatatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja kui see asutus on toetusesaajale juba teatanud toetuse- või maksetaotluses esinevast nõuete rikkumisest.
(31) Maaelu arengu toetuse meetmetega seotud toetuse andmisest keeldumise ja sellise toetuse tühistamise ning sellekohaste halduskaristuste kehtestamise korral tuleks lähtuda hoiatavuse proportsionaalsuse põhimõttest. Toetuse andmisest keeldumised ja nende tühistamised tuleks liigitada vastavalt väljaselgitatud rikkumise raskusastmele, ulatusele, kestusele ja kordumisele. […] Eeskirjade ränga rikkumise korral või juhul, kui toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid, tuleks toetuse andmisest keelduda ja määrata halduskaristus. […]“.
15. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teises lõigus on muu hulgas määratletud järgmised mõisted:
„[…]
2. „nõuete rikkumine“ –
a) määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse andmisega seotud toetuskõlblikkustingimuste või kulu- või muude kohustuste täitmata jätmine […]
[…]
13. „loomatoetuste kava“ – määruse (EL) nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatükis sätestatud vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetusmeede, mille puhul makstakse igal aastal toetust kvantitatiivselt piiritletud summa ulatuses vastavalt loomade kindlaksmääratud arvule;
[…]
15. „loomapidamistoetuse taotlus“ – taotlused sellise toetuse saamiseks, mida makstakse määruse (EL) nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatükis sätestatud liikmesriikide jaoks vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse raames igal aastal kvantitatiivselt piiritletud summa ulatuses vastavalt loomade kindlaksmääratud arvule;
16. „deklareeritud loomad“ – loomad, kelle kohta on loomatoetuste kava raames esitatud loomapidamistoetuse taotlus või loomatoetusmeetme kohane maksenõue;
[…]
18. „kindlaksmääratud loom“ –
a) loomatoetuste kava tähenduses loom, kelle puhul on kõik toetuseeskirjades sätestatud tingimused täidetud, või
b) loomatoetusmeetme tähenduses loom, kes on identifitseeritud halduskontrolli või kohapealse kontrolli käigus; […]“.
16. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 15 („Erandid halduskaristuste kohaldamisest“) sätestab:
„1. Käesolevas peatükis sätestatud halduskaristusi ei kohaldata toetuse- ega maksetaotluse selle osa suhtes, mille kohta toetusesaaja teavitab pädevat asutust kirjalikult, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, tingimusel et toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest.
2. Kui toetusesaaja on edastanud lõikes 1 osutatud teabe, kohandatakse toetuse- või maksetaotlust vastavalt tegelikule olukorrale.“
17. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 30 („Arvutamise alus“) sätestab muu hulgas:
„[…]
2. Põllumajandusliku majapidamise loomi käsitatakse kindlaksmääratuna üksnes siis, kui nad on toetuse- või maksetaotluses identifitseeritud. […]
[…]
4.[(12)] Kui avastatakse veiste identifitseerimis- ja registreerimissüsteemiga seotud nõuete rikkumine, kohaldatakse järgmist:
[…]
c) kui avastatud rikkumised on seotud ebaõigete registrikannete, loomapasside või loomade elektroonilise andmebaasiga, kuid nende puhul ei kontrollita vastavust muudele toetuskõlblikkuse tingimustele kui delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 artikli 53 lõikes 4 osutatud toetuskava või -meetmed, käsitatakse asjaomast looma kindlaksmääramata loomana üksnes siis, kui selliseid ebaõiged kandeid leitakse vähemalt kahe kontrolli käigus 24 kuu jooksul. Kõikidel muudel juhtudel käsitatakse asjaomaseid loomi kindlaksmääramata loomana pärast esimese rikkumise avastamist.
[…]
Veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi kandeid ja sinna esitatud teateid võib igal ajal parandada, kui pädev asutus on avastanud ilmsed vead.
[…]“.
18. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 31 sätestab „[l]oomatoetuskavade või loomatoetusmeetmete alusel toetuse saamiseks deklareeritud loomadega seoses määratavad halduskaristused“.
19. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 34 („Loomade elektroonilise andmebaasi kannete muutmine ja parandamine“) sätestab:
„Deklareeritud loomade puhul kohaldatakse artiklit 15 loomade elektroonilise andmebaasi kannete selliste vigade ja väljajätmiste suhtes, mis on tehtud pärast toetuse- või maksetaotluse esitamist.“
B. Riigisisene õigus
1. Turukorraldusseadus 2007
20. 2007. aasta turukorraldusseaduse (Marktordnungsgesetz 2007, edaspidi „MOG 2007“)(13) § 8 („Otsetoetused“) lõige 1 sätestab:
„Otsetoetuste määramisel määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 1 punkti a tähenduses […] kohaldatakse järgmisi põhimõtteid:
[…]
6. Kooskõlas artikliga 8f antakse loomade karjatamiseks mägikarjamaadel tootmiskohustusega seotud toetust vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 52. Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 53 lõike 1 kohaselt võib tootmiskohustusega seotud toetuse rahastamiseks kasutada 2,1% riiklikust ülemmäärast.
[…]“.
21. MOG 2007 § 8f („Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus“) lõige 1 sätestab:
„§ 8 lõike 1 punktis 6 viidatud tootmiskohustusega seotud toetust antakse veiste, lammaste ja kitsede eest kasvatatud koresööta tarbiva loomühiku kohta […]“.
2. 2015. aasta otsetoetuste määrus
22. 2015. aasta otsetoetuste määruse (Direktzahlungs-Verordnung 2015)(14) § 13 („Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus“) sätestab muu hulgas:
„(1) Vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust antakse ainult nende mägikarjamaale viidud veiste, lammaste ja kitsede eest, kes on identifitseeritud ja registreeritud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1760/2000 […]. Loom on toetuskõlblik siiski ka siis, kui määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes nimetatud andmed on esitatud asjaomase looma mägikarjamaale viimise esimesel päeval.
(2) Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse taotlemisel esitab põllumajandustootja mitmekordse pindalatoetuse taotluse ja mägikarjamaale viidud loomade loendi vastavalt riigisisese ÜPP horisontaalmääruse § 22 lõikele 5 ning veiste puhul lisaks veiste elektroonilises andmebaasis sisalduvad andmed, mis puudutavad mägikarjamaale/karjamaale viidud loomade kohta esitatud teatisi vastavalt otsuse 2001/672/EÜ, millega kehtestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse suveperioodil mägipiirkondades karjatatavate veiste liikumise suhtes (EÜT 2001, L 235, lk 23; ELT eriväljaanne 3/33, lk 341), artiklile 2.
(3) Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse andmiseks määrav arv tehakse kindlaks asjaomasele põllumajandustootjale kuuluvate, 15. juuliks mägikarjamaale viidud loomade alusel.
(4) Loomad peavad jääma mägikarjamaale vähemalt 60 päevaks. Karjatamisperiood algab mägikarjamaale viimise päevast, kuid mitte varem kui 15 päeva enne teatise esitamist veiste mägikarjamaale/karjamaale viimise kohta või mägikarjamaale viidavate veiste loendi esitamist. […]“.
3. Horisontaalne ÜPP‑määrus
23. Horisontaalse ÜPP‑määruse(15) (Horisontale GAP‑Verordnung) § 21 („Esitamine“) sätestab muu hulgas:
„(1) Määruse (EL) nr 640/2014 artikli 11 kohane ühtne taotlus (mitmekordne pindalatoetuse taotlus) tuleb vastavalt § 3 lõikele 1 esitada hiljemalt asjaomase taotlusaasta 15. maiks.
(1b) Taotlusaastaks 2020 tuleb erandina lõikest 1 esitada ühtne taotlus hiljemalt 15. juuniks 2020. Muudatustest vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 809/2014[(16)] artikli 15 lõikele 1 saab taotlusaasta 2020 kohta teatada kuni 30. juunini 2020.“
24. Horisontaalse ÜPP‑määruse § 22 („Ühtne taotlus“) sätestab muu hulgas:
„(1) Ühtse taotluse esitavad § 21 nõuete kohaselt kõik põllumajandustootjad, kes taotlevad otsetoetusi või […]
[…]
(5) Kui loomi karjatatakse mägikarjamaadel/karjamaadel, tuleb hiljemalt taotlusaasta 15. juuliks esitada mägikarjamaadele/karjamaadele viidud loomade loetelu.“
4. 2008. aasta veiste identifitseerimise määrus
25. 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse (Rinderkennzeichnungs-Verordnung 2008)(17) § 6 sätestab muu hulgas:
„(1) Seitsme päeva jooksul tuleb teatada järgmisest:
[…]
2. loomade liikumine loomakasvataja põllumajandusettevõtete vahel, mis asuvad eri omavalitsusüksustes, näidates ära loomapassi jaoks nõutavad lisaandmed.
(1a) 15 päeva jooksul tuleb teatada järgmisest:
1. veiste viimine mägikarjamaadele või karjamaadele, kui loomade hulgas on mitme loomapidaja veised […]“.
III. Põhikohtuasja asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
26. TF esitas 2020. aastaks ühtse taotluse (mitmekordne pindalatoetuse taotlus), millega ta muu hulgas taotles suvisele mägikarjamaale (karjamaa) viidud veiste eest tootmiskohustusega seotud toetust.
27. TFile kuuluvad kaks lehma ja kaks muud veist viidi suvisele mägikarjamaale (karjamaa) 28. mail 2020. Selle kohta esitas TF 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse § 6 lõike 1a kohaselt 1. juunil 2020 ehk tähtaja jooksul teatise pädevaks asutuseks olevale Agrarmarkt Austriale (edaspidi „AMA“). Ka 1. juulil 2020 sündinud vasika kohta esitati teatis õigel ajal.
28. Juba 9. mail 2020 oli TF koos teiste põllumajandustootjate veistega viinud tema registreerimisnumbriga tähistatud karjamaale veel kaksteist muud veist. Selle kohta esitas ta kirjaliku teatise aga alles 15. juunil 2020. Teatises olid märgitud karjamaale viidud loomade ja TF põllumajandusettevõtte individuaalsed identifitseerimisnumbrid ning teatavaks tehtud, et loomad tuuakse karjamaalt ära eeldatavasti 31. oktoobril 2020.
29. AMA määras 11. jaanuari 2021. aasta otsusega TFile 2020. aasta eest otsetoetuse summas 17 086,71 eurot. See summa koosnes põhitoetusest (11 735,71 eurot), keskkonnasäästlikumaks muutmise toetusest (5231,56 eurot) ja tootmiskohustusega seotud toetusest (119,44 eurot). Tootmiskohustusega seotud toetuse kohta märkis AMA, et on tõsi, et kõikide veiste puhul, mille TF viis mägikarjamaale, oli täidetud tingimus, et veised peavad jäävad karjamaale 60 päevaks. Määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 kohane teatis oli aga õigel ajal esitatud ainult 28. mail 2020 mägikarjamaale viidud loomade ja 1. juulil 2020 sündinud vasika kohta. Kaheteistkümne teise veise kohta, kes olid mägikarjamaale viidud 9. mail 2020, oli teatis aga esitatud alles pärast 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse § 6 lõikes 1a sätestatud 15päevase tähtaja lõppemist. Seetõttu tuleb vastavalt delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklitele 30 ja 31 võrrelda neid kahteteist looma, kelle puhul esines nõuete rikkumisi, veistega, kelle puhul olid toetuse andmise tingimused täidetud. Selle tulemusel vähendati toetust nende kaheteistkümne looma puhul 100%, millest tulenevalt ei olnud 2020. aastal võimalik tootmiskohustusega seotud toetust anda. Ühtlasi määras AMA vastavalt viidatud määruse nr 640/2014 artikli 31 lõike 3 kolmandale lõigule karistuse summas 235,60 eurot, mis tasaarveldatakse järgmise kolme kalendriaasta maksetega.
30. TF esitas tootmiskohustusega seotud toetuse andmata jätmise ja karistuse määramise peale 9. veebruaril 2021 kaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus, Austria). Ta juhtis tähelepanu sellele, et teatise veiste suvisele mägikarjamaale viimise kohta edastas kolmas isik hilinenult tema teadmata.
31. Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) rahuldas kaebuse 16. novembril 2021. Kohus tühistas nii tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamise kui ka halduskaristuse määramise ning kohustas AMAt tegema uue arvestuse ja vaatama TFi toetusetaotluse uuesti läbi. Peale selle andis ta menetlusloa kassatsioonkaebuse esitamiseks Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus).
32. Põhjenduseks märkis Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) sisuliselt seda, et teatamiskohustuse rikkumised delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 31 tähenduses toovad tõepoolest kaasa toetuse vähendamise ja karistuse. Järgida tuleb siiski määruse artiklit 15, mille kohaselt ei määrata halduskaristust, kui toetusesaaja teavitab pädevat asutust kirjalikult, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks. 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse kohane hilinemisega esitatud teatis tähendab samuti kirjalikku teatamist vigasest taotlusest viidatud sätte tähenduses. Sellist tõlgendust toetab ka proportsionaalsuse põhimõte. Kuna nõuete rikkumist ei tuvastatud kohapealse kontrolli käigus ja TFi sellest kontrollist ka ei teavitatud ja kuna TF nõuete rikkumise hilinemisega esitatud teatises ise avalikustas, ei ole liidu õiguse nõuetekohase kohaldamise tagamiseks vaja karistust kohaldada.
33. AMA kassatsioonkaebust läbi vaadates peab Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) õigeks jätta Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsus vähemasti delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklit 15 ning halduskaristuse määramise lubamatust arvestades muutmata.(18) Kuna aga otsuse tegemise seisukohast määravatele õigusküsimustele ei ole Euroopa Kohtu praktikas veel piisava selgusega vastatud, otsustas kohus esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas 2020. aasta kohta esitatud tootmiskohustusega seotud loomapidamistoetuse taotlus [delegeeritud] määruse (EL) nr 640/2014 artikli 2 [lõike 1] teise lõigu punkti 15 tähenduses, millega seoses kasutatakse veiste elektroonilises andmebaasis sisalduvaid andmeid määruse (EL) nr 809/2014 artikli 21 lõike 4 tähenduses, kujutab endast juhul, kui alles 15päevase tähtaja möödumisel loomade (veiste) karjamaale viimisest esitatakse sellekohane teatis vastavalt komisjoni 20. augusti 2001. aasta otsuse 2001/672/EÜ artikli 2 lõigetele 2 ja 4 koostoimes määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõikega 2, ebaõiget kannet veiste elektroonilises andmebaasis, mis vastavalt [delegeeritud] määruse (EL) nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punktile c ei ole toetuskõlblikkuse tingimuste – välja arvatud [delegeeritud] määruse (EL) nr 639/2014 artikli 53 lõikes 4 sätestatud tingimus – täidetuse kontrollimisel asjaomase toetuskava või toetusmeetme puhul määrava tähtsusega, millest tulenevalt käsitatakse asjaomaseid loomi kindlaksmääramata loomadena alles siis, kui ebaõige registrikanne tuvastatakse vähemalt kahe 24 kuu jooksul tehtud kontrolli käigus?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:
Kas esimeses küsimuses viidatud tootmiskohustusega seotud loomapidamistoetuse taotluse puhul on [delegeeritud] määruse (EL) nr 640/2014 artikli 15 lõike 1 ja artikli 34 tähenduses kohaldatavad [delegeeritud] määruse (EL) nr 640/2014 IV peatükis ette nähtud halduskaristused – kui põllumajandustootja esitab pädevale asutusele kirjaliku teatise loomade karjamaale viimise kohta, nagu on ette nähtud komisjoni 20. augusti 2001. aasta otsuse 2001/672/EÜ artikli 2 lõigetes 2 ja 4 koostoimes määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõigetega 1 ja 2, kusjuures teatisest nähtub, et see on esitatud hilinemisega, kuna järgitud ei ole viidatud sätetes ette nähtud 15päevast tähtaega –, tingimusel et taotlejat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole taotlejat veel teavitanud toetusetaotlusega seotud rikkumistest?“
34. Nende küsimuste kohta esitasid Euroopa Kohtu menetluses kirjalikud seisukohad AMA, Austria valitsus ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungi korraldamisest Euroopa Kohus vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 loobus.
IV. Õiguslik analüüs
35. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas olukord, kus taotluse esitanud põllumajandustootja on rikkunud kohustust teatada ettenähtud tähtaja jooksul nende veiste viimisest suvistele mägikarjamaadele, kelle eest ta taotleb tootmiskohustusega seotud toetust, viib selleni, et need loomad ei ole „kindlaksmääratud“ loomad delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 18 tähenduses koostoimes artikli 30 lõike 4 punktiga c, millest tulenevalt ei ole need loomad toetuskõlblikud isegi siis, kui teatis on esitatud tagantjärele ja muud kõnealuse toetuse saamise tingimused on loomade puhul täidetud (allpool jaotis A).
36. Juhul kui loomad ei ole „kindlaksmääratud“ ega toetuskõlblikud loomad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise eelotsuse küsimusega teada, kas pädev asutus võib lisaks tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamisele määrata ka (rahalise) halduskaristuse (allpool jaotis B).
A. Esimene eelotsuse küsimus: selliste veiste toetuskõlblikkus, kelle viimisest mägikarjamaale on teatud hilinemisega
37. Esmapilgul võib tunduda üllatav, et veised, kelle viimisest mägikarjamaale ei ole pädevale asutusele õigel ajal teatatud, kuid kelle kohta on teatis esitatud tagantjärele ja kelle puhul on muud tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimused täidetud, ei ole toetuskõlblikud. Nagu järgnevalt näitan, nõuab seda aga kohaldatavate toetuse andmist reguleerivate sätete selge sõnastus (allpool punkt 1). Minu hinnangul on see järeldus põhjendatud ka kõnealuste sätete ülesehitust (allpool punkt 2) ja eesmärke (allpool punkt 3) arvestades.
1. Teavitamiskohustuse rikkumine
38. Tuvastatud on see, et kaheteistkümne veise kohta, kes olid mägikarjamaale viidud juba 9. mail 2020, esitati teatis alles pärast otsuse 2001/672 artikli 2 lõikes 4 sätestatud 15päevase tähtaja möödumist. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et need veised vastasid muudele tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimustele, eelkõige sellel karjamaal 60 päeva jooksul karjatamise nõudele vastavalt 2015. aasta otsetoetuste määruse § 13 lõikele 4, ilma et oleks teatatud kavatsusest teha selle kohta kohapealset kontrolli või ilma et sellist kontrolli oleks tehtud.
39. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas hoolimata hilinenud teatamisest saab neid veiseid pidada „kindlaksmääratud“ ja seega toetuskõlblikeks loomadeks delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktis 18 esitatud määratluse tähenduses koostoimes artikli 30 lõike 4 punktiga c.
40. Nende sätete selge sõnastuse kohaselt see nii ei ole.
41. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 18 kohaselt on „kindlaksmääratud loom“ ainult selline loom, kelle puhul on täidetud kõik toetuseeskirjades sätestatud tingimused.
42. Delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 lõike 4 kohaselt peab liikmesriik juhul, kui tootmiskohustusega seotud toetust antakse veisekasvatajatele, määrama toetuskõlblikkuse tingimusena kindlaks loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuded, mis on sätestatud määruses nr 1760/2000. 2015. aasta otsetoetuste määruse § 13 lõige 1 sätestab, et vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust võib anda ainult nende mägikarjamaadel kasvatatavate veiste eest, kes on identifitseeritud ja registreeritud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1760/2000. Selle sätte lõike 2 kohaselt on see aga vastavalt liidu õiguse nõuetele nii vaid juhul, kui veiste viimise kohta suvistele mägikarjamaadele on õigel ajal esitatud teatis veiste elektroonilisse andmebaasi vastavalt otsuse 2001/672 artikli 2 lõikele 4 koostoimes 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse § 6 lõikega 1a.
43. Lisaks sellele näeb delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 2 alapunkt a ette, et toetuse andmisega seotud toetuskõlblikkuse tingimuste mis tahes täitmata jätmine loetakse nõuete rikkumiseks. Määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 kohases nõuetekohases registreerimises – sealhulgas tähtajaks teatamises – seisneva toetuskõlblikkuse tingimuse(19) täitmata jätmine on selline nõuete rikkumine. See kehtib seda enam, et vastavalt otsuse 2001/672 artikli 2 lõikele 2 koostatav loetelu peab iga veise kohta sisaldama muu hulgas „karjamaale saabumise kuupäeva“.
44. Sellel arusaamal põhineb ka delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkt c. Selle sätte kohaselt on ebaõigete registrikannete, loomapasside või loomade elektroonilise andmebaasiga seotud rikkumised veiste identifitseerimis- ja registreerimissüsteemiga seotud nõuete rikkumised. Määruse (EL) 2016/1393 põhjenduses 11(20), mis seda (muudetud) sätet selgitab, on ebaõigete kannete näidetena sõnaselgelt nimetatud kandeid seoses selliste üksikasjadega nagu sugu, tõug, värv või kuupäev. Hilinenud teatiste ja ebaõigete kannete liigitamine nõuete rikkumiseks delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 2 alapunkti a tähenduses ei tähenda siiski, et need tuleb nende õiguslike tagajärgede – eeskätt halduskaristuste määramise – poolest täielikult võrdsustada (vt selle kohta allpool, punkt 47 jj).
45. Seega tuleb teha järeldus, et veised, kellest on teatamiskohustust rikkudes teatatud hilinemisega, ei ole põhimõtteliselt delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teie lõigu punkti 18 tähenduses „kindlaksmääratud“ loomad ja seega ei ole need ka toetuskõlblikud loomad.
46. Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi selle tõlgenduse suhtes, analüüsin, kas seda tõlgendust kinnitab sätte paigutus õigusaktis, arvestades eelkõige erandeid ette nägevaid sätteid. Seejuures tuleb luubi alla võtta eelkõige delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkt c.
2. Teatamiskohustuse rikkumise ebaolulisus või heastamine?
47. Loomi, kellest on teatatud hilinemisega, võiks erandkorras siiski pidada „kindlaksmääratud“ ja seega toetuskõlblikeks loomadeks, kui hilinenud teatis, mille esitamisel on rikutud määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõiget 1 koostoimes otsuse 2001/672 artikli 2 lõigetega 2 ja 4, tuleks täielikult võrdsustada ebaõige kandega delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkti c tähenduses.
48. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkt c sätestab nimelt, et kui rikkumised on seotud ebaõigete registrikannete, loomapasside või loomade elektroonilise andmebaasiga, kuid nende puhul ei kontrollita vastavust muudele toetuskõlblikkuse tingimustele, siis käsitatakse asjaomast looma kindlaksmääramata loomana üksnes siis, kui selliseid ebaõiged kandeid leitakse vähemalt kahe kontrolli käigus 24 kuu jooksul.
49. Rikkumist, mis põhineb (sisuliselt) ebaõigel kandel delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkti c tähenduses, võib taotleja seega hiljem korrigeerida, kui muud toetuskõlblikkuse kriteeriumid on täidetud, tingimusel et seda rikkumist ei tuvastata eespool nimetatud ajavahemiku jooksul vähemalt kahe kontrolli käigus.
50. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas hilinenud teatist veiste liikumise kohta, kelle puhul on muud toetuskõlblikkuse kriteeriumid täidetud, saab korrigeerida samadel tingimustel kui mis tahes muud ebaõiget kannet.
51. Sellist arusaama võiks toetada asjaolu, et looma kohta hilinemisega, kuid sisuliselt õige teatise esitamine on vähem raske rikkumine kui määruse 2016/1393 põhjenduses 11(21) nimetatud ebaõige ehk sisuliselt väär kanne looma soo, tõu või värvi kohta. Nagu on selgitatud eespool punktis 44, võib ebaõige kanne pealegi puudutada ka kuupäeva. Põhjenduses 11 ei ole siiski täpsustatud, kas selline kuupäev võib olla ka veiste teise kohta viimise kuupäev. Nagu punktis 43 juba mainitud, peab otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 2 kohaselt koostatav loetelu sisaldama iga veise kohta esitatavate andmete hulgas ka „karjamaale saabumise kuupäeva“.
52. Nagu leiab ka komisjon, ei ole minu meelest ikkagi võimalik sisuliselt ebaõiget kannet loomade kohta ja loomade liikumisest hilinenud teatamist delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkti c tähenduses õiguslikult täiesti võrdsustada. See tuleneb ka teatamiskohustuse ja -tähtaja mõttest ja eesmärgist, millega soovitakse tagada asjaomaste loomade asukoha täielik jälgitavus (selle kohta täpsemalt allpool punkt 58 jj).
53. Esiteks ei ole hilinemisega esitatud, seega esialgu täielikult esitamata jäetud teatis loomade teise asukohta viimise kohta niisama lihtsalt võrreldav kandega, mis on tehtud õigel ajal, kuid mis on sisuliselt ebaõige. Põhimõtteliselt kehtib see ka ebaõige kande suhtes, mis puudutab kuupäeva, nt vasika täpset sünniaega, liiatigi kuna see ei pruugi mõjutada looma asukohta ega seada kahtluse alla tema tõhusat jälgitavust. Osas, milles otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 2 näeb iga veise kohta esitatava kuupäevana ette „karjamaale saabumise kuupäeva“, ei tulene sellest põhimõtteliselt midagi muud. Seda seetõttu, et erinevalt selle kuupäeva kohta õigel ajal, kuid ebaõige kande tegemisest ei ole juhul, kui veiste liikumisest teatatakse hilinemisega pärast teatamistähtaja lõppu, registris saabumise kuupäeva ja koha kohta üldse kannet, mis tagaks otsuse 2001/672 põhjenduses 3 nõutava jälgitavuse.(22)
54. Teiseks kõrvaldab hilinenud teatamine ainult edasiulatuvalt puuduse, mida ei ole ajaliselt ja asjaomase looma asukoha nõutavat pidevat jälgitavust arvestades tegelikult enam võimalik parandada. Nimelt ei saa see tagasiulatuvalt muuta asjaolu, et pädevad asutused ei teadnud või ei saanud kindlaks teha looma õiget asukohta alates looma karjamaale viimise hetkest kuni kõnealuse teatise esitamiseni, kuigi teatise esitamise tähtaja lõppemiseks oleksid nad pidanud selleks suutelised olema. Seega võib selline puudus tuua kaasa ka olukorra, kus selle looma minimaalne karjamaal viibimise aeg ei ole konkreetses kohas tõhusalt kontrollitav.
55. Tõsiasi, et asjaomase kaheteistkümne looma ja TFi põllumajandusettevõtte puhul olid kõik muud toetuskõlblikkuse kriteeriumid – välja arvatud õigeaegne teatamine loomade liikumisest – täidetud, ei muuda seega seda, et alates teatamiskohustuse ja -tähtaja rikkumise hetkest ei saanud asutused loomade asukohta kindlaks teha ja kontrollida, kuigi see oleks olnud vajalik. Nagu nähtub delegeeritud määruse nr 640/2014 põhjendusest 30 ja artiklist 34, jätab liidu seadusandja sellisel juhul kohaldamata üksnes halduskaristuse, kuid ei loobu tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamisest; ainult sel otstarbel loetakse ebaõige kanne ja tegemata jäänud kanne võrdseks (vt täpsemalt allpool punkt 69 jj).
56. Seega ei saa teatamiskohustuse ja -tähtaja rikkumist võrdsustada „ebaõige kandega“ delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punkti c tähenduses, mida saab hiljem korrigeerida. Seetõttu tuleb teha järeldus, et asjaomased loomad ei ole kindlaksmääratud loomad viidatud määruse artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 18 tähenduses.
57. Delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 lõikes 4(23) sätestatud erand, mida on delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punktis c samuti mainitud, ei ole käesoleval juhul asjakohane. On tõsi, et viidatud säte lubab liikmesriigil põhimõtteliselt käsitada looma toetuskõlblikuna ka siis, kui identifitseerimise ja registreerimise nõuded on täidetud liikmesriigi kehtestatavaks hilisemaks kuupäevaks, seega ajaks, mil teatamistähtaeg on lõppenud, ja kui liikmesriik teatab selle kuupäeva komisjonile 15. septembriks 2015.(24) Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus vaid mainib seda sätet, märkimata, kas Austria seadusandja on seda üldse kasutanud, või esitamata küsimust selle tõlgendamise kohta. Kui asjaomane riigisisene õigusnorm peaks aga olemas olema, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, siis ei saa välistada, et hilinenud teatamisega võidakse teatamiskohustuse rikkumine sellegipoolest heastada.
3. Määruse nr 1760/2000 ja otsuse 2001/672 ning delegeeritud määruste nr 639/2014 ja nr 640/2014 eesmärgid
58. Kohaldatavate sätete eesmärgid kinnitavad, et põhimõtteliselt ei saa hilinenult deklareeritud loomi pidada kindlaksmääratud ega toetuskõlblikeks loomadeks. Loomade asukohast õigel ajal teatamise ranged nõuded teenivad nimelt ühelt poolt rahva tervise kaitse kõrge taseme ja teiselt poolt liidu finantshuvide kaitse eesmärki.
59. Määruse nr 1760/2000 eesmärk on suurendada tarbijate usaldust veiseliha vastu, kindlustada rahva tervise kaitse kõrge tase ning parandada veiselihaturu stabiilsust.(25) Selleks ette nähtud identifitseerimise ja registreerimise süsteem põhineb muu hulgas sellel, et liikmesriigid seavad sisse riiklikud veiste andmebaasid, mis hõlmavad loomade identiteeti, kõiki liikmesriigi territooriumil olevaid põllumajanduslikke majapidamisi ja kõiki loomade liikumisi. Süsteem peab olema alati tõhus ja usaldusväärne selleks, et pädevad asutused saaksid mis tahes ajal tuvastada veise asukoha ning suudaksid epideemia korral võimalikult kiiresti kindlaks määrata looma päritolu ja rahvatervisele tekkiva ohu vältimiseks võtta kohe vajalikud meetmed.(26) Selle tagamiseks on loomapidajal vastavalt määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõikele 1 koostoimes otsuse 2001/672 artikli 2 lõikega 4 muu hulgas kohustus esitada pädevatele asutustele täpsed andmed loomade mis tahes liikumise kohta.(27) 2005. aasta otsetoetuste määruse § 13, horisontaalse ÜPP‑määruse §‑d 21 ja 22 ning 2008. aasta veiste identifitseerimise määruse § 6 täpsustavad neid nõudeid riigisiseses õiguses.
60. Nende eesmärkide kohta on Euroopa Kohus juba märkinud, et määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõige 1 on kohustuslik säte, kuna selles kirjeldatakse üksikasjalikult loomapidajatele pandud teatamiskohustuse ulatust ja määratakse täpselt kindlaks tähtaeg, mille jooksul nad peavad seda kohustust täitma. Selle põhjal tegi Euroopa Kohus järelduse, et loomapidajad peavad sellest tähtajast (tingimata) kinni pidama.(28) Viimaks sedastas Euroopa Kohus, et veise põllumajandusettevõttest lahkumisest ja sinna saabumisest elektroonilise andmebaasi teavitamiseks määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes ette nähtud tähtaja järgimata jätmise tulemusena ei ole eelnimetatud loom enam tapatoetuse saamiseks abikõlblik.(29)
61. Teatamistähtaegade järgimise kohustuse siduv olemus põhineb seega eesmärgil tagada veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi tõhusus ning eelkõige võimaldada pädevatel asutustel mis tahes ajal kindlaks teha veise asukoht.(30)
62. Nagu mainitud eespool punktides 12 ja 42, peavad liikmesriigid vastavalt delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 lõigetele 1 ja 4 kooskõlas määruse nr 1307/2013 raamsätetega ja viidatud delegeeritud määruse tingimustega kindlaks määrama toetuskõlblikkuse kriteeriumid. Nende kriteeriumide hulka kuuluvad veiste tootmiskohustusega seotud toetusmeetmete puhul määruse nr 1760/2000 kohased loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuded. Nagu tuleneb delegeeritud määruse nr 639/2014 põhjendusest 74, aitab ka see kohustus saavutada komisjoni kontrollitavat eesmärki, et liikmesriigid järgivad toetusmeetmete kavandamisel toetuse kooskõla ja kumuleerimise vältimise nõudeid, samuti määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 53 osutatud riiklikke maksimaalseid protsendimäärasid ja nendega seotud kogusummasid. Teisisõnu on eesmärk hoida ära ka see, et ühe ja sama veise eest on taotlusaastal võimalik tootmiskohustusega seotud toetust taotleda ja saada mitu korda.(31) Ka sel põhjusel on vajalik, et pädevad asutused saaksid veiste identiteedi ja asukoha mis tahes ajal tuvastada. See kehtib olenemata võimalikest eranditest, mida liikmesriik võib vastavalt delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 lõikele 4 ette näha loomade liikumisest hilinemisega teatamise suhtes.(32)
63. Kõnealused eesmärgid nõuavad registreerimiseeskirjade ja seega ka loomadest teatamise tähtaegade ranget tõlgendamist. Seega ei saa nõuete rikkumist, mis seisneb loomade teise kohta viimisest ettenähtud tähtaja jooksul teatamata jätmises, enam heastada.
64. Seega tuleb teha järeldus, et veised, kellest on teatatud hilinemisega, ei ole kindlaksmääratud ega põhimõtteliselt toetuskõlblikud. Seepärast on vastus esimesele eelotsuse küsimusele eitav ning vastata tuleb ka teisele eelotsuse küsimusele.
B. Teine eelotsuse küsimus: halduskaristuse lubatavus loomade puhul, kellest on teatatud hilinemisega, kuid kes on muus osas toetuskõlblikud
65. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas pädev asutus võib lisaks tootmiskohustusega seotud toetuse andmata jätmisele määrata ka (rahalise) halduskaristuse.
66. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all AMA poolt delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 31 alusel määratud halduskaristuse tingimused ega arvutamine kui selline.
67. Arvestades seda, et TF esitas teatise kaheteistkümne veise viimise kohta mägikarjamaale tagantjärele, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski halduskaristuse määramise lubatavuses või proportsionaalsuses.
68. Selline lubamatus võib tuleneda delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõikest 1 koostoimes artikliga 34.
69. Vastavalt viidatud määruse artikli 15 lõikele 1 ei kohaldata halduskaristusi toetuse- ega maksetaotluse selle osa suhtes, mille kohta toetusesaaja teavitab pädevat asutust kirjalikult, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, tingimusel et toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest.
70. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 34 sätestab, et selle määruse artiklit 15 kohaldatakse loomade elektroonilise andmebaasi kannete selliste vigade ja väljajätmiste suhtes, mis on tehtud pärast toetuse- või maksetaotluse esitamist, juhul kui tegemist on deklareeritud loomadega.
71. Eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaoludest nähtub, et need kaksteist veist, kelle liikumisest teatati hilinemisega, olid ühtses tootmiskohustusega seotud toetuse taotluses juba identifitseeritud, seega oli tegemist „deklareeritud loomadega“(33) delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 16 tähenduses. Järelikult on alates kõnealuse ühtse taotluse esitamise kuupäevast selle määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud muud tingimused ja õiguslikud tagajärjed kohaldatavad ka loomade elektroonilise andmebaasi kannete väljajätmiste suhtes, kuna selle kohaldamisala on artikliga 34 laiendatud.(34) Kui määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõikes 1 koostoimes otsuse 2001/672 artikli 2 lõikega 4 nõutud teatis asjaomaste veiste viimise kohta suvekarjamaale on jäetud õigel ajal esitamata, siis on kaheldamatult tegemist sellise väljajätmisega.
72. Tõsiasi, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõige 1 hõlmab oma sõnastuse kohaselt ainult tagantjärele esitatud kirjalikku teatist selle kohta, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, on seega ebaoluline. Nagu eeldab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, laiendab selle määruse artikkel 34 nimelt selle erandi kohaldamisala loomade andmete elektroonilisse andmebaasi tegemata jäetud kande hilisemale korrigeerimisele. See hõlmab ka hilinenud teatamist veiste viimisest suvistele mägikarjamaadele.
73. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõike 1 kohane korrigeerimise võimalus eeldab ka seda, et toetusesaajat ei ole veel teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest. Sellega tagatakse, et loomapidaja teeb tagantjärele korrigeerimise autonoomsetel põhjustel ja vabatahtlikult. Ei ole kahtlust, et käesolevas asjas ei ole asutus esitanud sellist teadet ega andnud sellist teavet, mille alusel võiks eeldada, et korrigeerimine ei toimunud vabatahtlikult.
74. Seega tuleb teha järeldus, et vastavalt delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklile 34 koostoimes artikli 15 lõikega 1 ei või asjaomaste veiste mägikarjamaale viimisest hilinemisega teatamise eest määrata käesolevas asjas halduskaristust. Küsimus, kas selline halduskaristus oleks proportsionaalne, ei ole seega enam asjakohane.
75. See järeldus ei ole vastuolus esimesele eelotsuse küsimusele pakutud vastusega.
76. Seda seetõttu, et esiteks otsustas liidu seadusandja delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 34 teadlikult, et halduskaristuste kohaldamisest määruse artikli 15 lõike 1 kohase erandi tegemisel tuleb loomade kohta elektroonilisse andmebaasi kannete tegemata jätmine võrdsustada (sisuliselt) ebaõigete kannetega („vead ja väljajätmised“) ning selle eest ei või määrata karistust, kui loomapidaja seda hiljem vabatahtlikult korrigeerib. Teiseks on mõlemal juhul tegemist toetuskõlblikkuse kriteeriumide rikkumisega, mis toob põhimõtteliselt kaasa taotletud tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamise; täiendav halduskaristus ei ole aga kohaldatav.
77. See tuleneb kaalutlusest, et tootmiskohustusega seotud toetuse välistamine või vähendamine veiste puhul, kelle liikumisest on teatatud hilinemisega, annab taotlejatele piisava stiimuli täita kohaldatavaid toetuskõlblikkuse kriteeriume, sealhulgas teatamiskohustust, ilma et vaja oleks täiendavat halduskaristust. See peab paika seda enam, kui tagantjärele esitatud teatis on sisuliselt õige(35) ja toetuskõlblikkuse kriteeriumid on muus osas täidetud.
V. Ettepanek
78. Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 2 alapunkti a ja punkti 18 ning artikli 30 lõike 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kui veiste viimisest suvistele mägikarjamaadele on – määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõiget 1 koostoimes otsuse 2001/672 artikli 2 lõikega 4 rikkudes – teatatud hilinemisega, ei ole asjaomased loomad kindlaksmääratud loomad ega toetuskõlblikud loomad.
2. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 ja artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et halduskaristus on lubamatu, kui toetusesaaja korrigeerib tagantjärele suvistele mägikarjamaadele viimise teatist veiste kohta, kes on viidatud delegeeritud määruse artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 16 kohaselt deklareeritud või toetusetaotluses identifitseeritud ja kes on muus osas toetuskõlblikud; see kehtib vaid juhul, kui toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest.
1 Algkeel: saksa.
2 Vastavalt komisjoni selgitustele (https://agriculture.ec.europa.eu/common-agricultural-policy/income-support/additional-optional-schemes/voluntary-coupled-support_de) on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames seos põllumajandustootjate sissetulekutoetuste ja teatavate toodete tootmise vahel järk-järgult kõrvaldatud. Selle eesmärk on hoida ära, et teatavate toodete puhul tekivad ülejäägid, ja tagada, et põllumajandustootjad viivad oma tootmise vastavusse tegeliku turunõudlusega. Teatud põllumajandussektorites, mis on raskes olukorras, võib siiski vajalik olla sihtotstarbeline abi. „Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse“ eesmärk on vältida nende raskuste süvenemist, kuna see võib viia tootmise lõpetamiseni. See mõjutaks ka tarneahela teisi osi või seotud turge. Seepärast on liikmesriikidel võimalus teatavates sektorites või teatavate toodete puhul (seotud) sissetulekutoetuse andmist piiratud ulatuses jätkata. Sellise meetme suhtes kehtivad siiski mitmesugused tingimused ja ranged ülempiirid, et turu või konkurentsi moonutamise ohtu minimeerida.
3 Vt sarnaste juhtumite kohta minu ettepanek kohtuasjas (C‑554/16, EU:C:2017:956) ja ettepanek kohtuasjas Agrárminiszter (poegimismäär) (C‑538/22, EU:C:2023:938).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT 2000, L 204, lk 1; ELT eriväljaanne 03/30, lk 248) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusega (EL) nr 653/2014, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1760/2000 veiste elektroonilise identifitseerimise ja veiseliha märgistamise osas (ELT 2014, L 189, lk 33)).
5 Komisjoni 20. augusti 2001. aasta otsus, millega kehtestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse suveperioodil mägipiirkondades karjatatavate veiste liikumise suhtes (EÜT 2001, L 235, lk 23; ELT eriväljaanne 3/33, lk 341) (muudetud komisjoni 25. mai 2010. aasta otsusega, millega muudetakse komisjoni [otsust] 2001/672/EÜ veiste suvekarjamaadele liikumise aja osas (ELT 2010, L 127, lk 19). See otsus on komisjoni 28. juuni 2019. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/2035, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses maismaaloomade pidamise ettevõtteid ja haudejaamu ning teatavate peetavate maismaaloomade ja haudemunade jälgitavust käsitlevate eeskirjadega, artikliga 84 kehtetuks tunnistatud (ELT 2019, L 314, lk 115).
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).
7 Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1307/2013[, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad,] ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa (ELT 2014, L 181, lk 1) (muudetud komisjoni 9. juuli 2018. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2018/1784 (ELT 2018, L 293, lk 1)).
8 Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2014, L 181, lk 48) (muudetud komisjoni 16. veebruari 2017. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2017/723 (ELT 2017, L 107, lk 1)).
9 Määruse nr 1760/2000 artiklid 1–10 jäeti välja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/429 loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus), artikliga 278 (ELT 2016, L 84, lk 1). Vastavalt määruse 2016/429 artiklile 271 koostoimes artikliga 283 jätkatakse nende sätete kohaldamist siiski kolme aasta jooksul pärast kõnealuse määruse kohaldamise alguskuupäeva, seega pärast 21. aprilli 2021.
10 Oma ettepanekus kohtuasjas EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2017:956, punkt 55, 22. joonealune märkus) märkisin juba, et sõnastuse „igal ajal“ leiab selle põhjenduse enamikust keeleversioonidest. Selle puudumine prantsuskeelses versioonis näib olevat toimetamisel tehtud hooletusviga.
11 Lõike 4 teine lõik lisati komisjoni 28. mai 2015. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/1383, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) nr 639/2014 seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 kohaste tootmiskohustusega seotud toetuse kõlblikkuse tingimustega, mis on seotud loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuetega (ELT 2015, L 214, lk 1).
Komisjoni 19. veebruari 2021. aasta delegeeritud määruse (EL) 2021/841, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) nr 640/2014 nõuete rikkumise osas seoses veiste ning lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteemiga ning seoses halduskaristuste taseme arvutamisega loomatoetuste kavade või loomatoetusmeetmete alusel deklareeritud loomade puhul (ELT 2021, L 186, lk 12), põhjenduses 3 on selle sätte kohta märgitud järgmist:
„Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 […] artikli 53 lõikes 4 on sätestatud, et kui tootmiskohustusega seotud toetust antakse veise- ja/või lamba- ja kitsekasvatajatele, määrab liikmesriik toetuskõlblikkuse tingimusena kindlaks loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuded, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1760/2000 või nõukogu määruses (EÜ) nr 21/2004. Lisaks tuleb kõnealuste määruste kohaselt kanda loomadega seotud sündmused, nagu sünnid, surmad ja liikumised teatavate tähtaegade jooksul elektroonilisse andmebaasi. Kui kõnealuseid tähtaegu ei järgita, loetakse seda asjaomase looma puhul nõuete rikkumiseks. Proportsionaalsuse tagamiseks ja ilma et see piiraks liikmesriigi kehtestatud muude toetuskõlblikkuse tingimuste kohaldamist, tuleks veiseid ning lambaid ja kitsi käsitada toetuskõlblikena ilma halduskaristusi kohaldamata, kui loomaga seotud sündmusest teatati hilinenult enne loomapidamisperioodi algust või enne asjaomast viitekuupäeva, mille liikmesriik on kehtestanud kooskõlas delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 artikli 53 lõikega 4.“
12 Komisjoni 4. mai 2016. aasta määruse (EL) 2016/1393, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2016, L 225, lk 41), põhjenduses 11 on selle sätte muudatust selgitatud järgmiselt:
„Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 […] artikli 53 lõike 4 kohaselt määrab liikmesriik toetuskõlblikkuse tingimusena kindlaks loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuded, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1760/2000 […]. Nimetatud määrusele viidatakse kui süsteemsele toetuskõlblikkuse tingimusele, püüdes sel viisil tagada toetuse saamise tingimustele vastavate loomade ühene identifitseerimine. Seoses sellega tuleks delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 30 lõike 4 punktis c täpsustada, et registris, loomapassis ja/või loomade elektroonilises andmebaasis sisalduvaid ebaõigeid kandeid looma kohta seoses selliste üksikasjadega nagu sugu, tõug, värv või kuupäev, tuleks käsitada rikkumisena pärast esimest leidu, kui see teave on oluline asjaomase toetuskava või -meetme raames loomade toetuskõlblikkuse hindamisel. Muudel juhtudel tuleks asjaomast looma käsitada kindlaksmääramata loomana, kui sellised ebaõiged kanded avastatakse vähemalt kahe kontrolli käigus 24 kuu jooksul.“
13 BGBl. I nr 55/2007 (BGBl. I nr 46/2018 avaldatud muudetud redaktsioon).
14 BGBl. II nr 368/2014 (BGBl. II nr 57/2018 avaldatud muudetud redaktsioon).
15 BGBl. II nr 100/2015 (BGBl. II nr 165/2020 avaldatud muudetud redaktsioon).
16 Komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmäärus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69) (muudetud komisjoni 28. oktoobri 2019. aasta rakendusmäärusega (EL) 2019/1804 (ELT 2019, L 276, lk 12)).
17 BGBl. II nr 201/2008 (BGBl. II nr 285/2019 avaldatud muudetud redaktsioon).
18 Osas, mis puudutab Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsuse resolutsioonis määratud tootmiskohustusega seotud toetuse vähendamise „tühistamist“, on see vähem selge. Näib, et ka see kohus on tuginenud kõnealuse vähendamise lubamatuse tuvastamisel delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklile 15, kuigi see säte näeb ette üksnes erandi halduskaristuste kohaldamisest. Eelotsusetaotluses esitatud märkustest kahe eelotsuse küsimuse omavahelise seose kohta nähtub, et Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) ei välista siiski, et hilinemisega teatatud loomade puhul puudub TFil õigus tootmiskohustusega seotud toetusele.
19 Mõisted „toetuskõlblikkuse tingimused“ ja „toetuskõlblikkuse kriteeriumid“ on selles osas samatähenduslikud. Seda kinnitavad nt viidatud sätte ingliskeelne versioon („eligibility conditions“ ja „eligibility criteria“) ning prantsuskeelne versioon („conditions d’admissibilité“ ja „conditions d’octroi“).
20 Vt eespool 12. joonealune märkus.
21 Vt eespool 10. joonealune märkus.
22 Vt sõnastust otsuse 2010/300 põhjenduse 5 lõpuosas: „jälgitavust ohustamata“.
23 Vt selle kohta 20. septembri 2023. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon (T‑450/21, ei avaldata, EU:T:2023:571, punkt 43 jj) ja Hispaania apellatsioonkaebus selle otsuse peale (kohtuasi C‑729/23 P, mille menetlemine on pooleli).
24 Vt selle kohta ka delegeeritud määruse 2021/841 põhjendus 3 (eespool 11. joonealune märkus). Selle kohaselt loetakse õigel ajal esitamata teatis asjaomase looma puhul nõuete rikkumiseks. Proportsionaalsuse tagamiseks ja ilma et see piiraks liikmesriigi kehtestatud muude toetuskõlblikkuse tingimuste kohaldamist, tuleks muu hulgas veiseid käsitada toetuskõlblikena ilma halduskaristusi kohaldamata, kui loomaga seotud sündmusest teatati hilinenult enne loomapidamisperioodi algust või enne asjaomast viitekuupäeva, mille liikmesriik on kehtestanud kooskõlas delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 lõikega 4.
25 Vt eelkõige määruse nr 1760/2000 põhjendus 7.
26 Vt otsuse 2001/672 põhjendus 3, 24. mai 2007. aasta kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins (C‑45/05, EU:C:2007:296, punkt 41) ja minu ettepanek kohtuasjas EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2017:956, punktid 34 ja 58).
27 Vt 24. mai 2007. aasta kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins (C‑45/05, EU:C:2007:296, punkt 35) ja minu ettepanek kohtuasjas EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2017:956, punkt 35).
28 Samamoodi 24. mai 2007. aasta kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins (C‑45/05, EU:C:2007:296, punktid 35–41, eelkõige punktid 36 ja 38); vt ka 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2018:406, punkt 38).
29 24. mai 2007. aasta kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins (C‑45/05, EU:C:2007:296, punkt 43).
30 Tähtaja ületamise kohta seoses võrreldavate sätetega, mis käsitlevad ammlehmatoetuse andmist, vt minu ettepanek kohtuasjas EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2017:956, punktid 71–73).
31 Sellest tulenevalt tuginevad mõistete määratlused delegeeritud määruse nr 640//2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktis 15 („loomapidamistoetuse taotlus“), punktis 16 („deklareeritud loomad“) ja punktis 18 („kindlaksmääratud loom“) põhimõttele, et tootmiskohustusega seotud toetust saab anda ainult selliste loomade eest, kes on asjaomases taotluses täpselt identifitseeritud.
32 Vt eespool punkt 57 ning delegeeritud määruse 2021/841 põhjendus 3 (eespool 11. ja 24. joonealune märkus).
33 Veidi erinev sõnastus delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 34 saksakeelses versioonis („angemeldete Tiere“) ei oma selles osas tähtsust. Seda kinnitavad nt prantsus- ja ingliskeelne versioon, kus on nimetatud sättes kasutatud ühtselt mõisteid „animaux déclarés“ ja „declared […] animals“.
34 Vt ka delegeeritud määruse nr 640/2014 põhjendus 30, mille kohaselt „[v]õimalust teha toetuse- või maksetaotlusesse parandusi, ilma et sellega kaasneks halduskaristus, tuleks […] kohaldada [ka] elektroonilises andmebaasis deklareeritud veiste […] ebaõigete andmete suhtes, […]“.
35 Vt sarnase olukorra kohta, kus andmed on hilinemisega esitatud ammlehmatoetuse saamiseks, minu ettepanek kohtuasjas EP Agrarhandel (C‑554/16, EU:C:2017:956, punkt 94).