Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 8. mail 2024(1)
Kohtuasi C‑126/23 [Burdene](i)
UD,
QO,
VU,
LO,
CA
versus
Presidenza del Consiglio dei Ministri,
Ministero dell’Interno
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Ordinario di Venezia (Veneetsia esimese astme kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/80/EÜ – Artikli 12 lõige 2 – Riigisisesed hüvitisskeemid tahtlike vägivallakuritegude ohvritele – Ohvri surm – Ohvri lähedastele pereliikmetele hüvitise maksmine – Mõiste „ohver“ – Riigisisesed õigusnormid, mis välistavad hüvitise maksmise ohvri lähisugulastele, kui ohvril on üleelanud abikaasa ja lapsed – „Õiglane ja asjakohane“ hüvitamine
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist(2), artikli 12 lõike 2, Euroopa Liidu põhiõiguste harta(3) artiklite 20 ja 21, artikli 33 lõike 1 ja artikli 47 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(4) protokolli nr 12 artikli 1 tõlgendamist.
2. See taotlus esitati seoses vaidlusega tapmise ohvri vanemate, õe ja laste ning Presidenza del Consiglio dei Ministri (Itaalia ministrite nõukogu eestseisus) ja Ministero dell’Interno (Itaalia siseministeerium) vahel seoses kahju hüvitisega, mida maksab esimestele tapmise toimepanija maksejõuetuse tõttu Itaalia riik ja mis on kas liiga väike või puudub.
3. Esitan põhjused, miks ma leian, et riigisisesed õigusnormid, mis ohvri surma korral välistavad automaatselt hüvitise maksmise tema teatud pereliikmetele vastavalt pärimisõigusest inspireeritud järjekorrale, ei ole kooskõlas liidu õigusega kuriteoohvritele hüvitise maksmise alal.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2004/80
4. Direktiivi 2004/80 põhjendustes 3, 5–7 ja 10 on sätestatud:
„(3) Euroopa Ülemkogu esitas oma Tampere kohtumisel 15. ja 16. oktoobril 1999 üleskutse kuriteoohvrite kaitse miinimumstandardite koostamiseks, eelkõige seoses õiguskaitse kättesaadavusega kuriteoohvritele ja nende õigusega kahjude, sealhulgas kohtukulude, hüvitamisele.
[…]
(5) 15. märtsil 2001 võttis nõukogu vastu raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses[(5)]. Käesolev otsus, mille aluseks on Euroopa Liidu lepingu VI jaotis [pealkirjaga „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta [kriminaalasjades]“(6)], lubab kuriteoohvritel nõuda õiguserikkujalt kriminaalmenetluse käigus hüvitist.
(6) Euroopa Liidu kuriteoohvritel peaks olema õigus õiglasele ja asjakohasele hüvitisele neile osaks langenud kahju eest olenemata sellest, kus Euroopa [Liidu] piires kuritegu toime pandi.
(7) Käesoleva direktiiviga luuakse koostöösüsteem, et hõlbustada kuriteoohvritele hüvitise kättesaadavust piiriülestel juhtudel, mis peaks toimima liikmesriikide territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemide alusel. Seepärast tuleks kõigis liikmesriikides kehtestada hüvitamismehhanism.
[…]
(10) Kuriteoohvritel ei õnnestu sageli õiguserikkujalt hüvitist saada, kuna õiguserikkujal võivad puududa vajalikud vahendid kahju käsitleva kohtuotsuse täitmiseks või seetõttu, et õiguserikkujat ei suudeta kindlaks teha või kohtu alla anda.“
5. Selle direktiivi II peatükk „Siseriiklikud hüvitisskeemid“ sisaldab artiklit 12, mis näeb ette:
„1. Käesoleva direktiiviga koostatud eeskirjad hüvitise kättesaadavuse kohta piiriülestel juhtudel toimivad vastavalt liikmesriikide hüvitisskeemidele, mis on suunatud nende territooriumil sooritatud vägivaldsete kuritegude ohvritele.
2. Kõik liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes eeskirjades nähakse ette nende territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeem, mis tagab ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise.“
6. Direktiivi III peatükk „Rakendussätted“ hõlmab artikleid 13–21. Artikkel 17, mis käsitleb „[s]oodsamaid sätteid“, on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolev direktiiv ei välista liikmesriikide järgmist tegevust, kuivõrd vastavad sätted on kooskõlas käesoleva direktiiviga:
a) soodsamate sätete kehtestamine või säilitamine kuriteoohvrite või muude kuritegevusest puudutatud isikute huvides;
b) sätete kehtestamine või säilitamine väljaspool nende territooriumi sooritatud kuritegude ohvritele või muudele kõnealustest kuritegudest puudutatud isikutele hüvitise maksmiseks vastavalt tingimustele, mille liikmesriigid võivad selle eesmärgi saavutamiseks määratleda.“
2. Direktiiv 2012/29/EL
7. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(7), põhjenduses 19 on märgitud:
„Isikut tuleks käsitada kuriteoohvrina sõltumata sellest, kas kurjategija on kindlaks tehtud, vahistatud, kohtu alla antud või süüdi mõistetud, ja sõltumata sellest, kas nende vahel on perekondlikud suhted või mitte. On võimalik, et kuriteo tagajärjel on kannatada saanud ka kuriteoohvri pereliikmed. Eelkõige võivad kuriteo tagajärjel kannatada sellise isiku pereliikmed, kelle surma kuritegu otseselt põhjustas. Käesoleva direktiiviga sätestatud kaitse peaks seetõttu laienema ka sellistele pereliikmetele, kes on kaudsed kuriteoohvrid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada kord, millega piiratakse nende pereliikmete arvu, kellele võivad laieneda käesoleva direktiiviga sätestatud õigused. Lapse puhul peaks lapsel endal või last esindaval vanemliku vastutuse kandjal olema lubatud teostada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse parimatele huvidele. Käesolev direktiiv ei piira mingite selliste liikmesriigisiseste haldusmenetluste või toimingute kasutamist, millega kinnitatakse, et isik on kuriteoohver.“
8. Selle direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „kuriteoohver“ –
i) füüsiline isik, kes on kannatanud kahju, sealhulgas füüsilist, vaimset või emotsionaalset kahju, või kandnud varalist kahju, mille on otseselt põhjustanud kuritegu;
ii) sellise isiku pereliige, kelle surma kuritegu otseselt põhjustas, ja kes on selle isiku surma tagajärjel kahju kannatanud;
b) „pereliige“ – kuriteoohvri abikaasa; isik, kes elab koos ohvriga püsivalt ja pidevalt ühises majapidamises, olles temaga kindlas ja lähedases suhtes; ohvri lähisugulased, õed-vennad ja ülalpeetavad;
[…]
2. Liikmesriigid võivad kehtestada menetlusi, et
a) iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades piirata nende pereliikmete arvu, kes võivad käesoleva direktiiviga sätestatud õigustele tugineda, ning
b) lõike 1 punkti a alapunkti ii puhul määrata kindlaks, millistel pereliikmetel on käesoleva direktiiviga sätestatud õiguste teostamisel eesõigus.“
B. Itaalia õigus
9. Põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis 7. juuli 2016. aasta seaduse nr 122 „Õigusnormid, millega täidetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu – Euroopa seadus 2015–2016“ (legge n. 122 – Disposizioni per l’adempimento degli obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia all’Unione europea – Legge europea 2015-2016)(8) (edaspidi „seadus nr 122/2016“) artiklis 11 on ette nähtud:
„1. Ilma et see piiraks kuriteoohvrite kasuks muudes soodsamates õigusnormides osutatud meetmete kohaldamist, on tahtlikult toime pandud isikuvastase vägivallakuriteo ohvril ja igal juhul karistusseadustiku (codice penale) artiklis 603bis osutatud kuriteo asjaoludel, välja arvatud karistusseadustiku artiklites 581 ja 582 osutatud süütegude puhul, kui tegemist ei ole karistusseadustiku artiklis 583 sätestatud raskendavate asjaoludega, õigus saada riigilt hüvitist.
2. Hüvitist tapmise, seksuaalkuriteo või eriti raske kehavigastuse tekitamise korral makstakse vastavalt karistusseadustiku artikli 583 teisele lõigule […] ohvrile või lõikes 2bis loetletud õigusjärglastele vastavalt lõikes 3 nimetatud dekreedis kindlaks määratud hüvitiseskaalale. Muude kui eespool nimetatud kuritegude puhul makstakse hüvitist ravi- ja hooldusabikulude hüvitamiseks.
2 bis. Kui ohver kuriteo tagajärjel sureb, makstakse hüvitist üleelanud abikaasale ja lastele või, kui abikaasat ja lapsi ei ole, siis isale ja emale või, kui isa või ema ei ole, siis ohvriga koos elanud õdedele ja vendadele, kes olid kuriteo toimepanemise ajal ohvri ülalpeetavad […]
2 ter. Kui hüvitisele on õigus rohkem kui ühel õigusjärglasel, jagatakse hüvitis tsiviilseadustiku (codice civile) teise raamatu II jaotises ette nähtud osadeks.
3. Hüvitise suurus määratakse kindlaks Ministro dell’economia e delle finanze’ga (majandus- ja rahandusminister) kooskõlastatud Ministro dell’interno (Itaalia siseminister) ja Ministro della giustizia (Itaalia justiitsminister) määrusega, mis võetakse vastu kuue kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast artiklis 14 osutatud Fondo di rotazione per la solidarieta’ alle vittime dei reati di tipo mafioso, delle richieste estorsive, dell’usura e dei reati intenzionali violenti (Itaalia käibefond solidaarsuseks maffiatüüpi tegude, väljapressimise, liigkasuvõtmise ja tahtlike vägavallakuritegude ohvritega)(9) vahendite piires, et tagada suurim hüvitis seksuaalkuritegude ja tapmise ohvritele ning eelkõige ohvri lastele, kui tapmise on toime pannud abikaasa, ka lahus elav või lahutatud abikaasa või ohvriga emotsionaalses suhtes olev või olnud isik.“
10. Seaduse nr 122/2016 artikli 13 lõikes 2 on sätestatud:
„Taotlus tuleb esitada 60 päeva jooksul alates otsusest, millega menetlus lõpetatakse põhjusel, et teo toimepanija ei ole teada või viimane menetlustoiming ei andnud tulemusi, või alates kuupäevast, millal kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustub lõplikult.“
11. Seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõike 3 kohaselt vastu võetud ministri 22. novembri 2019. aasta dekreedi „Tahtlike vägivallakuritegude ohvritele makstava hüvitise summade kindlaksmääramine“ (decreto ministeriale – Determinazione degli importi dell’indennizzo alle vittime dei reati intenzionali violenti)(10) (edaspidi „ministri rakendusmäärus“) artikli 1 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et „abikaasa, ka lahus elava või lahutatud abikaasa või ohvriga emotsionaalses suhtes oleva või olnud isiku poolt toime pandud tapmise eest on hüvitise summaks määratud 60 000 eurot ainult ohvri lastele“.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
12. Tribunale di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) mõistis Itaalias toime pandud endise elukaaslase tapmise eest teo toimepanijale 18. septembri 2018. aasta kohtuotsusega karistuseks 30-aastase vangistuse ja kohustas teda maksma ohvri pereliikmetele, kes olid tsiviilhagejad, esialgset hüvitist. Seega määrati ohvri kummalegi lapsele 400 000 eurot, isale, emale ja õele 120 000 eurot ning abikaasale, kellest ta elas lahus, aga ei olnud lahutatud, 30 000 eurot.
13. Kuna tapmise toimepanijal ei olnud vara ega sissetulekut ning talle võimaldati tasuta õigusabi, maksis Itaalia riik riigisiseste õigusnormide kohaselt kummalegi lapsele hüvitiseks ainult 20 000 eurot, samas kui lahus elavale abikaasale määrati hüvitiseks 16 666,66 eurot.
14. Kaebajad, st ohvri pereliikmed, välja arvatud abikaasa, kes leidsid, et seadusega nr 122/2016 on direktiivi 2004/80 rikkudes kehtestatud hüvitise maksmise osas olulised piirangud, pöördusid 1. veebruaril 2022 kaebusega Tribunale Ordinario di Veneziasse (Veneetsia esimese astme kohus, Itaalia), eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Nad taotlevad, et välistatakse ministri rakendusdekreedi kohaldamine, kuna see on õigusvastane, ning seejärel määratakse kindlaks neile tapmise ohvriga suguluse astme tõttu makstava „õiglase ja asjakohase“ hüvitise summad selle direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses, võttes arvesse kahju suurust, mis määrati kindlaks kohtuotsusega, millega mõisteti tapmise toimepanija süüdi, ning arvates ohvri laste puhul hüvitistest maha neile juba väljamakstud summa, ja seda isegi siis, kui solidaarsusfondil vajalikud rahalised vahendid puuduvad. Teise võimalusena paluvad kaebajad kohustada Itaalia riiki esindavat ministrite nõukogu eestseisust maksma samad summad hüvitiseks kahju eest, mis on tekkinud nimetatud direktiivi, eelkõige selle artikli 12 ebaõigest rakendamisest.
15. Esiteks väidavad kaebajad, et seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõikega 2 bis kehtestatud piirang, mis näeb ette hüvitise ohvri vanematele ainult siis, kui abikaasat ja lapsi ei ole, ning õdedele ja vendadele ainult siis, kui eespool nimetatud kategooriatesse kuuluvaid isikuid ei ole, rikub direktiivi 2004/80 artiklis 12 ette nähtud hüvitise maksmise kohustust, kuna selle piiranguga määratakse kahju kannatanute hulgas, kelle õigust hüvitisele on abstraktselt tunnustatud, isikud, kellele tuleb konkreetselt hüvitist maksta, meelevaldselt, lähtumata konkreetsel juhul õiglastest ja asjakohastest kriteeriumidest. Lisaks on käesoleval juhul hüvitist antud ka tapmise ohvri abikaasale, kellest ta on lahus elanud alates 2006. aastast, ligi üksteist aastat enne ohvri surma. Seega tunnustatakse nende sõnul õigust hüvitisele, isegi kui emotsionaalne side on ilmselgelt nõrgenenud sel määral, et see on praktiliselt olematu.
16. Teiseks väidavad kaebajad, et tapmise ohvri lastele ministri rakendusmääruse alusel määratud 20 000 euro suurune summa, mis on 5% kohtu määratud esialgsest summast, ei näi olevat kooskõlas sellega, mida Euroopa Kohus on 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Presidenza del Consiglio dei Ministri(11) punktis 69 sedastanud.
17. Kolmandaks leiavad kaebajad, et riigisisesed õigusnormid on õigusvastased ka seetõttu, et need seavad hüvitise maksmise tingimuseks, et riik on eraldanud vahendid, mis võimaldavad hüvitise maksmist, mis on aga vastuolus direktiivi 2004/80 põhjendusega 10.
18. Vastustajad, Itaalia ametiasutused rõhutavad, et hüvitise suurus seoses laste olukorraga on kindlaks määratud rangelt kooskõlas kehtivate õigusnormidega, võttes arvesse üleelanud abikaasa elatusvahendeid. Nad tuletavad samuti meelde, et pärast seda, kui Euroopa Kohus oli kohtuotsuse BV punktis 58 märkinud, et liikmesriikidel on direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 osutatud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel suur kaalutlusruum, leidis ta selle kohtuotsuse punktis 65, et see õigusnorm ei keela ohvritele kindlasummalise hüvitise maksmist, vaid nõuab üksnes, et see hüvitis oleks „õiglane ja asjakohane“. Kohtuotsuse punktis 69 leidis nende sõnul Euroopa Kohus, et see nõue on täidetud, kui hüvitis, isegi kui see on kindlasummaline, kujutab endast „piisavat panust [ohvri] varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse“.
19. Vastustajad väidavad samuti, et tapmise ohvri isa, ema ja õe esitatud nõuded on vastuvõetamatud. Kahju hüvitamise nõude halduskorras esitamiseks ette nähtud 60-päevane õigust lõpetav tähtaeg on nimelt möödunud, kuna kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus 6. mail 2021 ja pooleliolev menetlus algatati 1. veebruaril 2022 ning nende lepitustaotlus ei katkesta aegumist.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selleks et hinnata, kas talle esitatud kahju hüvitamise nõue, mis põhineb direktiivi 2004/80 ebaõigel ülevõtmisel, on põhjendatud, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõigetest 2bis, 2ter ja 3 tulenevad riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas.
21. See kohus märgib, et need riigisisesed õigusnormid, mis seavad – isegi siis, kui lõpliku kohtuotsusega on teatavatele pereliikmetele antud õigus kahju hüvitamisele ja määratud kindlaks hüvitise summa – tapmiskuriteo ohvri vanemate puhul hüvitise maksmise tingimuseks, et ohvril ei ole abikaasat ega lapsi, ning ohvri õe või venna puhul, et ohvril ei ole ema ega isa ning et õde või vend elasid koos ohvriga ja olid kuriteo toimepanemise ajal tema ülalpeetavad, ei võta arvesse ohvri vägivaldse kaotusega seotud kannatuste mitterahalist aspekti.
22. Abikaasa ja lastega seoses märkis see kohus, et tekitatud kahju ulatust ei ole arvesse võetud. Seega ei ole käesoleval juhul väidetavalt omistatud mingit tähtsust asjaolule, et abikaasa oli juba mõnda aega ohvrist lahus, kuna ette on nähtud ainult hüvitise jaotamine pärimisõiguse alusel, kui solidaarsusfondis on piisavalt vahendeid. Seega ei ole arvesse võetud teo tagajärgede raskust kannatanutele, eirates kohtuotsust BV. Lisaks määrati lastele makstav hüvitis väidetavalt kindlaks summas, mis vastab suuresti abikaasale makstavale summale, mis ei ole absoluutselt proportsionaalne kriminaalmenetluses kindlaks määratud esialgse hüvitise summaga ega võta arvesse ühtegi vanemasideme kaotamise valdkonnas üldkohaldatavat kriteeriumi, nagu ohvri vanus, üleelanud isiku vanus, sugulus- ja kooseluaste, ühes võimalusega korrigeerida lõplikku summat vastavalt olukorra eripärale. Seega ei saa käesolevas asjas lastele määratud summat pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses.
23. Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse nr 122/2016 artikli 13 lõikes 2 – mis on kohaldatav tapmise ohvri vanemate ja õe nõude suhtes – ametiasutusele hüvitisenõude esitamise õigust lõpetav tähtaeg on liiga lühike, mis näib olevat vastuolus harta artikliga 47.
24. Neil asjaoludel otsustas Tribunale Ordinario di Venezia (Veneetsia esimese astme kohus) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. [K]as asjaolu, et tahtlike vägivallakuritegude ohvri isale ja emale ning õele hüvitise maksmine, mis on tapmise korral ette nähtud [seaduse nr 122/2016] artikli 11 lõikes 2bis, on seatud sõltuvusse (isa ja ema puhul) sellest, et ohvril ei ole lapsi ega abikaasat, ja (õdede või vendade puhul) sellest, et ohvril ei ole isa ega ema, on kooskõlas direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikega 2 ning [harta] artiklitega 20 (võrdsus) ja 21 (diskrimineerimiskeeld) ning artikli 33 lõikega 1 (perekonna kaitse) ja artikliga 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele) ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 artikliga 1 (diskrimineerimiskeeld)[?]
2. [K]as [seaduse nr 122/2016] artikli 11 lõikes 3 sätestatud hüvitise maksmise tingimust, mis väljendub sõnades „[solidaarsusfondi] vahendite piires“, ilma et ükski norm kohustaks Itaalia riiki eraldama piisavaid summasid, mis võimaldaksid konkreetsel juhul maksta hüvitisi, mis määratakse kindlaks ka statistilisel alusel ja mis on igal juhul konkreetselt piisavad selleks, et maksta õigusjärglastele mõistliku aja jooksul hüvitist, võib pidada „ohvritele õiglaseks ja asjakohaseks hüvitiseks“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses[?]“
25. Kirjalikud seisukohad on esitanud tapmise ohvri vanemad ja õde ning lapsed, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon. Nad vastasid suuliseks vastamiseks Euroopa Kohtu esitatud küsimustele kohtuistungil, mis toimus 21. veebruaril 2024.
IV. Õiguslik analüüs
A. Euroopa Kohtu pädevus ja eelotsusetaotluse vastuvõetavus
26. Itaalia valitsus leiab oma kirjalikes seisukohtades, et tuleb kontrollida Euroopa Kohtu pädevust ja eelotsuse küsimuste vastuvõetavust, kuna põhikohtuasi puudutab olukorda, mis ei kuulu direktiivi 2004/80 kohaldamisalasse.
27. See argument ei tulene sellest, et kaebajad, kes väidavad, et kohaldatavad riigisisesed õigusnormid ei ole direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 seisukohast [liidu õigusega] kooskõlas, elavad kõik Itaalias, see tähendab territooriumil, kus tahtlik vägivallakuritegu toime pandi. Mulle näib siiski kohane meelde tuletada, et Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse BV punktis 52, et see säte „paneb igale liikmesriigile kohustuse tagada hüvitisskeem, mis hõlmab nende territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude kõik ohvrid“, ning punktis 55, et see säte „ei anna õigust saada õiglast ja asjakohast hüvitist mitte ainult sellistele liikmesriigi territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvritele, kes on direktiivi artikli 1 tähenduses piiriüleses olukorras, vaid ka ohvritele, kelle alaline elukoht on selle liikmesriigi territooriumil“.
28. Itaalia valitsus väidab esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tõstatanud küsimust, kas kaebajad on ohvrid direktiivi 2004/80 tähenduses, ja teiseks, et mõistet „ohver“ tuleb mõista nii, et see tähistab otseselt kahju kannatanud isikut. Seega kuuluvad kritiseeritavad Itaalia õigusnormid liikmesriikide pädevusse, mis põhjendab tema arvates eelotsuse küsimuste vastuvõetamatust.
29. Küsimus, kas mõiste tahtliku vägivallakuriteo „ohver“ direktiivi 2004/80 tähenduses hõlmab tapmise korral selliseid ohvri õigusjärglasi nagu üleelanud abikaasa, lapsed, vanemad või õed ja vennad, puudutab aga selle direktiivi kohaldamisala.
30. Seetõttu olen arvamusel, et Euroopa Kohtu pädevuses ja eelotsusetaotluse vastuvõetavuses ei ole kahtlust.
B. Teise eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
31. Minu arvates ei ole teine küsimus, mis puudutab Itaalia õigusnormidega ette nähtud hüvitise piiramist vastavalt solidaarsusfondile selleks otstarbeks eraldatud eelarvest tulenevale ülemmäärale, vastuvõetav.
32. Nagu kohtuistungil kinnitati, ei mõjutanud selline piirang Itaalia riigi poolt põhikohtuasjas makstud hüvitise summasid. Seega nõustun komisjoni ja Itaalia valitsusega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus ei mõjuta kohtuasja lahendamist. Lisaks võib täheldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud solidaarsusfondi rahastamist või toimimist(12).
33. Lisaks tõden, et kumbki eelotsuse küsimus ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esile toodud muid raskusi, nimelt seda, et tapmise ohvri(13) lastele makstav hüvitis on liiga väike ja kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg liiga lühike.
C. Esimene eelotsuse küsimus
34. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikega 2 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette tahtlike vägivallakuritegude ohvritele hüvitisskeemi, mis seab ohvri surma korral tema vanemate õiguse hüvitisele sõltuvusse sellest, et ohvril ei ole lapsi ja üleelanud abikaasat, ning selle ohvri õdede ja vendade õiguse sellest, et neil ei ole vanemaid.
35. Euroopa Kohtul palutakse seega selgitada mõistet „ohver“ ja täiendada tõlgendust, mille ta andis mõistele „õiglane ja asjakohane hüvitis“ kohtuotsuses BV.
1. Mõiste „ohver“
36. Esimesena tuleb täpsustada, kas riigisisesed õigusnormid kuuluvad direktiivi 2004/80 kohaldamisalasse, kuna need määravad ohvri surma korral hüvitist saama õigustatud isikuteks pereliikmed. Olen seisukohal, et selline määramine ei ole jäetud liikmesriikide otsustada, nagu tuleneb selle direktiivi artikli 12 lõike 2 tõlgendamisest(14).
37. Esiteks, kuna direktiivis 2004/80 ei ole mõistet „ohver“ määratletud ega viidatud liikmesriikide õigusele, tuleb seda pidada ELi õiguse autonoomseks mõisteks. Vastavalt selle direktiivi eesmärgile püütakse direktiiviga tagada, et liikmesriikide vahel ei oleks erinevusi nende territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvritele mõeldud riiklikust hüvitisskeemist hüvitise saajate kindlaksmääramisel.
38. Teiseks tuleb Itaalia valitsuse esitatud direktiivi 2004/80 artiklist 17 tuletatud vastupidine tõlgendus minu arvates tagasi lükata. Selles artiklis on küll ette nähtud, et liikmesriigid võivad kehtestada kuriteoohvrite huvides soodsamaid sätteid, laiendades õigustatud isikute ringi „muude[le] kuritegevusest puudutatud isikute[le]“. See artikkel asub siiski direktiivi III peatükis „Rakendussätted“ ja selle ainus eesmärk on liikmesriikide kehtestatud süsteemi rakendamine eelmistes peatükkides määratletud miinimumsätete alusel. Lisaks, kui nimetatud direktiivi artikli 12 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et see piirab sama direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmab ainult ohvreid, kes on „tahtliku vägivallakuriteo“ alla kuuluva kuriteo üle elanud, jääks tapmine nende kuritegude loetelust välja, kuna sel juhul ei ole enam otsest ohvrit, kellele hüvitist maksta. Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et ohvrite hüvitisskeemi kohaldamisala ei saa piirata teatavate tahtlike vägivallakuritegudena käsitatavate kuritegudega(15).
39. Kolmandaks tuleb tagada ka tõlgenduse kooskõla teiste liidu õigusnormidega. Nii nähtub direktiivi 2004/80 põhjendusest 5, et see on jätkuks raamotsusele 2001/220, mis asendati direktiiviga 2012/29.
40. Direktiivi ettepanekus, mis esitati 12. juulil 2023(16), oli komisjon seisukohal, et direktiiv on „peamine ohvrite õigusi käsitlev horisontaalne õigusakt“(17). Ta rõhutab, et ohvrite õigusi käsitlevate ELi õigusaktide hulka kuuluvad ka direktiiv 2004/80 hüvitise maksmise kohta ja ELi õigusnormid lähenemiskeelu kohta(18). See institutsioon rõhutab, et direktiivi 2012/29 vastuvõtmine oli oluline samm ohvrite õiguste ja ohvrikeskse õiguskaitse tõhustamisel ELis ja et sellel on olnud oluline roll vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel Euroopas(19). Seetõttu olen arvamusel, et direktiivi 2004/80, mis käsitleb ohvritele hüvitise maksmise konkreetset küsimust, tuleb tõlgendada lähtuvalt direktiivist 2012/29, millega kehtestati üldine „horisontaalne“ raamistik, kui kasutada komisjoni väljendit, isegi kui sellel on teine õiguslik alus, nimelt ELTL artikli 82 lõige 2(20), samas kui direktiivi 2004/80 õiguslik alus oli EÜ artikkel 308, nüüd ELTL artikkel 352.
41. Seega on direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 kasutatud mõiste „ohver“ määratletud direktiivi 2012/29 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b(21). Seega on Itaalia õigusnormid, mis määratlevad pereliikmed, kellel on õigus ohvri surma korra hüvitist saada, kooskõlas liidu õigusega, mille alusel on puudutatud isikute arv pealegi piiratud(22).
2. Mõiste „õiglane ja asjakohane hüvitis“
42. Teisena tuleb analüüsida, kas liidu õigusega on vastuolus õigusnormid, mis näevad ette, et ohvri surma korral sõltub tema pereliikmete õigus hüvitisele pärimisõigusest inspireeritud eesõiguse järjekorrast, mille tagajärjeks on, et kui ohvril on üleelanud abikaasa ja lapsed, siis jäävad ainuüksi selle tõttu ohvri teised lähedased pereliikmed, käesoleval juhul tema vanemad ning õed ja vennad igasugusest hüvitisest ilma.
43. Tuleb meenutada, et direktiivi 2004/80 artikli 12 lõige 2 annab liikmesriigi territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvritele õiguse saada õiglast ja asjakohast hüvitist(23).
44. Kohtuotsuses BV tõlgendas Euroopa Kohus mõistet „õiglane ja asjakohane hüvitis“, kui talle esitatud küsimus oli tahtlike vägivallakuritegude ohvritele ette nähtud Itaalia hüvitisskeemi alusel seksuaalkuriteo ohvritele määratud kindlasummalise hüvitise summas 4800 eurot.
45. Euroopa Kohus on andnud juhised direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tõlgendamiseks, mis on minu arvates asjakohased selleks, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, kuidas määratakse kindlaks „õiglase ja asjakohase“ hüvitise saajad.
46. Euroopa Kohus on otsustanud, et tahtlike vägivallakuritegude ohvritele makstav hüvitis tuleb kindlaks määrata, võttes arvesse „toimepandud kuriteo tagajärgede raskust ohvritele“ ning et vastasel juhul ei kujuta hüvitis endast „piisavat panust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse“(24).
47. Minu arvates võib sellest järeldada, et hüvitisskeem, millest jäetakse mõned ohvrid välja, nende kahju ulatust üldse arvestamata, abstraktse järjekorra(25) tõttu erinevate ohvrite vahel, kes võivad hüvitist saada, ja mis põhineb ainult peresidemete laadil, millest lihtsalt tuletatakse oletusi kahju tekitamise või suuruse kohta, ei saa viia „õiglase ja asjakohase hüvitiseni“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses.
48. Seda hinnangut kinnitab ka kohtuistungil kinnitatud järeldus, et kuigi selline teatud ohvrite välistamise meetod on üle võetud pärimiseeskirjadest, ei kohaldata neid selles meetodis täielikult. Näiteks ei ole Itaalia hüvitisskeemis seetõttu, et on üks ainupärija või esineb pärimiskõlbmatuse alus, pärimisõigusest ilma jäänud pärija jäetud ilma õigusest saada hüvitist. Sellest tuleneb, et kuigi Itaalia õigusnormide eesmärk on rakendada lihtsustatud vahendit hüvitise saajate kindlaksmääramiseks(26), ei tohi õiguspärane nõue, et ohvrid peavad saama hüvitist lihtsalt ja kiiresti, siiski asendada kohustust hüvitada adekvaatselt kannatusi, mida on neile tekitatud tahtliku vägivallakuriteoga, mis on põhjustanud nende pereliikme surma(27).
V. Ettepanek
49. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale Ordinario di Venezia (Veneetsia esimese astme kohus, Itaalia) esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist, artikli 12 lõiget 2
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemi, mis seab ohvri surma korral tema vanemate õiguse hüvitisele sõltuvusse sellest, et ohvril ei ole lapsi ega üleelanud abikaasat, ning ohvri õdede ja vendade õiguse sellest, et vanemaid ei ole.
1 Algkeel: prantsuse.
i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.
2 ELT 2004, L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65.
3 Edaspidi „harta“.
4 Allkirjastatud Roomas 4. novembril 1950.
5 EÜT 2001, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 72.
6 Nüüd EL toimimise lepingu V jaotis „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala“.
7 ELT 2012, L 315, lk 57.
8 GURI nr 158, 8. juuli 2016, lk 1.
9 Edaspidi „solidaarsusfond“.
10 GURI nr 18, 23. jaanuar 2020, lk 9.
11 C‑129/19, edaspidi „kohtuotsus BV“, EU:C:2020:566.
12 Vt lisaks riikliku hüvitisskeemi elujõulisuse kohta kohtuotsus BV (punkt 59).
13 Vt direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 osutatud „õiglase ja asjakohase“ hüvitise vastavuse kohta tahtliku vägivallakuriteo toimepanijalt ohvrile väljamõistetavale kahjuhüvitisele kohtuotsus BV (punkt 60).
14 Vt Euroopa Kohtu tavapäraste tõlgendusmeetodite kohta kohtuotsus BV (punkt 38).
15 Vt 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑601/14, EU:C:2016:759, punkt 46).
16 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (COM(2023) 424 (final)).
17 Vt selle direktiivi ettepaneku lk 1.
18 Vt selle direktiivi ettepaneku lk 4. Komisjon viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivile 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (ELT 2011, L 338, lk 2) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrusele (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (ELT 2013, L 181, lk 4). Ta tuletab sellega seoses meelde, et ohvrite õigusi käsitlevate ELi õigusaktide hulka kuuluvad ka mitu valdkondlikku õigusakti, mis puudutavad teatavat liiki kuritegude ohvrite erivajadusi.
19 Vt sama direktiivi ettepaneku lk 1. Seal on täpsustatud, et „[s]elles sätestatakse kõigi kuriteoohvrite õigused, sealhulgas õigus saada teavet, ohvri individuaalsetel vajadustel põhinev õigus saada tuge ja kaitset, menetlusõigused ning õigus saada kriminaalmenetluse lõpus otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi [(st direktiivi 2012/29)] kohaldatakse alates 2015. aasta novembrist kõigis ELi liikmesriikides, välja arvatud Taanis, kus direktiiv ei ole siduv“.
20 Käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 16 viidatud direktiivi ettepaneku alus on ELTL artikli 82 lõike 2 punkt c (vt selle ettepaneku punkt 2, lk 7). Vt õiguslikust alusest lähtuvalt teisese õiguse aktide tõlgendamise piiramise küsimuse kohta kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas BV (C‑129/19, EU:C:2020:375, punkt 89). Vt analoogia alusel ka 1. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakbeweging (C‑815/18, EU:C:2020:976, punkt 40).
21 Direktiiviga 2012/29 kehtetuks tunnistatud raamotsuse 2001/220 artikli 1 „Mõisted“ punkti a kohaselt on „ohver“ „füüsiline isik, kes on kannatanud kahju, kaasa arvatud kehalised vigastused, vaimsed või hingelised kannatused või majanduslik kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus liikmesriigi kriminaalõigusega“.
22 Vt direktiivi 2012/29 ja eelkõige selle artikli 2 praktilise kohaldamise 26 liikmesriigis hindamise kohta projekti VOCIARE kokkuvõtlik aruanne „Victims of Crime Implementation Analysis of Rights in Europe“, millele komisjon viitas oma direktiivi ettepanekus, mida on osundatud käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 16, lk 2.
23 Vt kohtuotsus BV (punkt 55).
24 Vt kohtuotsus BV (punkt 69). Need tingimused ei takista siiski kindlasummalise hüvitise maksmist, mille suurus võib erineda olenevalt kannatatud vägivalla laadist, kui hüvitiste skaala on piisavalt üksikasjalik (vt kohtuotsus BV (punktid 65 ja 66)).
25 Seda tuleb eristada liikmesriikide õigusest kehtestada menetlusi, millega piiratakse nende pereliikmete arvu, kes võivad kasutada direktiivis 2012/29 sätestatud õigusi, vt selle direktiivi põhjendus 19 ja artikli 2 lõige 2.
26 Minu otsingute järgi Euroopa portaalis e-Justice: „Juhul kui minu nõuet menetletakse nõude esitamise riigis (europa.eu)“, ei ole ükski teine liikmesriik analoogseid õigusnorme vastu võtnud.