1.

Õigusel ja teadusel on üks ühine joon – tihti on nad pigem ebakindlad. ( 2 )

2.

Kuigi kohtunikel on volitused ja väljaõpe õigusliku ebaselguse lahendamiseks, ei ole nad teadlased ning neil puudub ettevalmistus otsustamaks vastuoluliste või lihtsalt ebaselgete teaduslike järelduste kasutatavuse üle.

3.

Mitu liidu õigusakti, sealhulgas käesolevas asjas vaidluse all olev määrus (EÜ) nr 1272/2008 ( 3 ), annavad liidu ametitele ja Euroopa Komisjonile õiguse võtta vastu teaduslikel hinnangutel põhinevaid otsuseid.

4.

Mida peavad kohtunikud tegema, kui ebaselgetel teaduslikel tõenditel põhinevast haldusotsusest saab kohtuvaidluse ese? Kuidas saavad kohtunikud sellist otsust kontrollida – mis on nende ülesanne õigusriigi põhimõttel põhinevas süsteemis –, ilma et nad sekkuksid ühtlasi administratsiooni hindamispädevusse teadusliku ebamäärasuse üle otsustamisel? See pole esimene kord, kui liidu kohtutes kerkib selliseid küsimusi.

5.

Käesolevas asjas on vaidluse all kohtuotsus CWS Powder Coatings jt vs. komisjon ( 4 ), milles Üldkohus tühistas komisjoni otsuse klassifitseerida titaandioksiid aineks, millel on arvatav kantserogeenne toime inimestele.

6.

Prantsuse valitsus ja komisjon esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Nende apellatsioonkaebuste keskmes on kaks küsimust. Esiteks, kas Üldkohus ületas komisjoni otsuse lubatava kohtuliku kontrolli piire. Teiseks, kas Üldkohus eksis, tõlgendades kitsalt määruse nr 1272/2008 mõistet „olemuslik omadus“. ( 5 )

7.

Määruses nr 1272/2008 on sätestatud liidu turule lastavate ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise eeskirjad. Selle eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase ning ainete, segude ja teatavate toodete vaba liikumine. ( 6 )

8.

Nende eesmärkide tagamiseks on määruses nr 1272/2008 sätestatud, et teatavate ohtude, sealhulgas kantserogeenide puhul tuleks ainete ja segude klassifitseerimine ja märgistamine liidu tasandil ühtlustada. ( 7 ) Sellest tulenevalt nähakse määruses ette selliste ainete ja segude ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse vastuvõtmise menetlus (edaspidi „klassifitseerimismenetlus“).

9.

Lühidalt kokkuvõetuna nõuab see menetlus, et liikmesriigi pädev asutus või aine tootja, importija või allkasutaja esitaks ettepaneku. ( 8 ) Seejärel võtab Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „kemikaaliamet“) riskihindamise komitee (edaspidi „riskihindamise komitee“) 18 kuu jooksul alates ettepaneku saamisest ettepaneku kohta vastu arvamuse, andes asjaomastele isikutele võimaluse esitada selle arvamuse kohta märkusi. ( 9 ) Seejärel edastab kemikaaliamet riskihindamise komitee arvamuse ja kõik sellega seotud märkused komisjonile otsustamiseks. Kui komisjon leiab, et asjaomase aine klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamine on asjakohane, võib ta määrust nr 1272/2008 muuta, et „kohandada [seda] tehnika ja teaduse arenguga“. ( 10 ) Selline kohandamine toimub määruse vormis.

10.

Riskihindamise komitee sõnastab oma klassifitseerimisettepaneku, analüüsides tootjate, importijate ja allkasutajate poolt asjaomase aine füüsikaliste, tervise- või keskkonnaohtude kohta kindlaks määratud teavet, et teha kindlaks selle piisavus, usaldusväärsus ja teaduslik kehtivus. ( 11 ) Seejärel hinnatakse seda teavet, kohaldades määruses nr 1272/2008 sätestatud klassifitseerimiskriteeriume. ( 12 )

11.

Asjaomased kriteeriumid aine kantserogeensuse kindlaksmääramiseks on esitatud määruse nr 1272/2008 I lisa punktis 3.6. ( 13 )

12.

Nimetatud punktis on „kantserogeen“ määratletud kui „aine või segu, mis tekitab vähktõbe või suurendab selle esinemissagedust. Aineid, mis on tekitanud healoomulisi ja pahaloomulisi kasvajaid loomadega tehtud eksperimentaaluuringute käigus, loetakse ka inimeste jaoks kantserogeenseks või nende puhul eeldatakse või kahtlustatakse kantserogeensust, kui ei ole veenvaid tõendeid, et vastav kasvaja tekkimise mehhanism ei ole inimeste puhul asjakohane.“ ( 14 )

13.

Aine klassifitseerimine kantserogeeniks hõlmab kahte omavahel seotud otsuse langetamist: tuleb hinnata tõendusmaterjali kaalukust ja võtta arvesse kogu muud asjakohast teavet. ( 15 )

14.

Selle põhjal võib kantserogeenid klassifitseerida ühte kahest määruse nr 1272/2008 I lisa tabelis 3.6.1 esitatud kategooriast:

15.

Käesolevas asjas vaidluse all olev titaandioksiid klassifitseeriti 2. kategooria kantserogeeniks.

16.

Aine klassifitseeritakse sellesse kategooriasse siis, kui inimeste ja/või loomadega korraldatud uuringutest tulenevalt esineb vaid kahtlus, et aine või segu võib põhjustada inimestel vähki, kuid tõendusmaterjal ei ole piisavalt veenev, et liigitada aine 1. kategooriasse. Seevastu 1. kategooriasse klassifitseerimine eeldab, et on teada, et aine võib põhjustada vähki, tuginedes inimestega läbi viidud uuringutest saadud tõendusmaterjalile põhjusliku seose olemasolu kohta selle ainega kokkupuutumise ja vähi tekke vahel (1.A kategooria), või siis eeldatakse, et ainel võib olla inimestele kantserogeenne toime, tuginedes loomkatsetele, mille käigus on saadud piisavalt tõendeid kantserogeense toime kohta loomadele (1.B kategooria).

17.

Nii piisav kui ka piiratud väärtusega tõendusmaterjal, millel klassifitseerimine põhineb, peab pärinema „usaldusväärsetest ja heakskiidetud uuringutest“. ( 16 ) Käesolevate apellatsioonkaebuste esimene põhiküsimus seisneb selles, kas uuringut, mida kasutati vaidlusaluse aine – titaandioksiidi – kantserogeensuse kohta järelduste tegemiseks, loeti kõnealusel klassifitseerimisel õigesti „usaldusväärseks“.

18.

Tegemaks kindlaks tõenäosuse, et aine kujutab endast kantserogeenset ohtu inimestele, tuleb peale inimesi ja loomi käsitlevate uuringute arvesse võtta määruse nr 1272/2008 I lisa punktides 3.6.2.2.4–3.6.2.2.6 nimetatud muid tegureid. Nende loetletud lisategurite hulka kuuluvad „kokkupuuteviisid“ ( 17 ) ning „toimemehhanism ja selle olulisus inimeste jaoks“. ( 18 )

19.

Kui klassifitseerimiskriteeriume ei saa saadud teadusliku teabe ebakindluse tõttu vahetult kohaldada, on määruse nr 1272/2008 artikli 9 lõike 3 ja I lisa punkti 1.1.1.3 kohaselt nõutav hindamine „tõendusmaterjali kaalukusel“ põhineva lähenemisviisi alusel. Sellisel hindamisel on nõutav eksperdihinnang, mille puhul „kaalutakse kogu olemasolevat teavet ohu kindlaksmääramise kohta.“ ( 19 )

20.

Selles protsessis tuleb „andmete kvaliteeti ja sidusust […] asjakohaselt arvesse võtta. […] Nii positiivsed kui ka negatiivsed tulemused kogutakse tõendusmaterjali kaalukuse määramiseks kokku ning neid hinnatakse ühiselt.“ ( 20 )

21.

Lõpuks, vastavalt määruse nr 1272/2008 I lisa punktile 3.6.2.2.1 on aine klassifitseerimine kantserogeeniks ette nähtud ainete puhul, millel on „olemuslik omadus“ põhjustada vähki. Käesolevate apellatsioonkaebuste teine peamine vaidlusküsimus puudutab seda, kuidas tõlgendada seda mõistet „olemuslik omadus“, mida määruses nr 1272/2008 ei ole määratletud ega täiendavalt selgitatud.

22.

Agence nationale de sécurité sanitaire de l’alimentation, de l’environnement et du travail (ANSES) (riiklik toidu‑, keskkonna‑ ning töötervishoiu- ja tööohutusamet, Prantsusmaa; edaspidi „Prantsusmaa pädev asutus“) esitas 2016. aasta mais kemikaaliametile toimiku, milles tegi ettepaneku kehtestada titaandioksiidi suhtes ühtlustatud klassifikatsioon ja märgistus „1.B kategooria kantserogeen sissehingamisel“ (Carc. 1B, H350i). ( 21 )

23.

Käesolevas asjas vaidluse all olev aine titaandioksiid on anorgaaniline keemiline aine molekulivalemiga TiO2.

24.

See on registreeritud EÜ numbri 236‑675‑5 all ( 22 ) ja esineb erineva suurusega nii mikro- kui ka nanomeetriliste osakestena.

25.

Titaandioksiidi omaduse tõttu neelata ultraviolettkiirgust kasutatakse seda pulbri kujul mitmesugustes toodetes, peamiselt valget tooni ja läbipaistmatust andva pigmendina.

26.

Vastavalt hõlmab titaandioksiidi kasutamine värve, pinnakattematerjale, lakke, plasti, lamineeritud paberit, kosmeetikatooteid (sealhulgas hambapastat ja päikesekaitsetooteid), ravimeid ja mänguasju. ( 23 )

27.

Prantsusmaa pädev asutus tugines oma klassifitseerimisettepanekus peamiselt neljale inhalatsiooniuuringule. Neist uuringutest kahes (uuringud Lee (1985) ja Heinrich (1995)) nähtus pärast kokkupuudet titaandioksiidiga kasvaja areng, samas kui ülejäänud kahes uuringus (uuringud Muhle (1989) ja Thyssen (1978)) seda ei täheldatud. ( 24 )

28.

Pärast konsultatsioone edastas kemikaaliamet asja riskihindamise komiteele. Riskihindamise komitee võttis 14. septembril 2017 vastu ühehäälse arvamuse titaandioksiidi klassifitseerimise kohta 2. kategooria kantserogeeniks sissehingamisel (edaspidi „riskihindamise komitee arvamus“). ( 25 )

29.

Sel viisil tehtud järeldus rajaneb tõendite kaalukusel põhineval lähenemisviisil. Seda iseloomustavad kaks erinevat järeldust.

30.

Ühest küljest jõudis riskihindamise komitee järeldusele, et inimesi ja loomi käsitlevate uuringute raames ei ole ilmnenud piisavalt tõendeid, mis toetaksid titaandioksiidi klassifitseerimist 1.A või 1.B kategooria kantserogeeniks. Teisisõnu leidis ta, et puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et titaandioksiid oleks „teadaolev“ või „eeldatav“ kantserogeen.

31.

Teisest küljest leidis riskihindamise komitee, et on piisavalt tõendusmaterjali, mis toetab klassifitseerimist 2. kategooria kantserogeeniks muu hulgas järgmistel alustel: 1) toksilisuse andmed, sealhulgas käesoleva ettepaneku punktis 27 viidatud uuringud Lee ja Heinrich; ( 26 ) 2) toimemehhanism rottidel; ( 27 ) 3) liikidevaheliste erinevuste uuringud; ( 28 ) 4) uuringutest saadud tõendid muude halvasti lahustuvate madala toksilisusega osakeste kohta; ( 29 ) 5) Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse töörühma järeldus, et on „piisavalt tõendusmaterjali“ selle kohta, et titaandioksiid on katseloomadel kantserogeenne, ( 30 ) ning 6) inimeste epidemioloogilised andmed. ( 31 )

32.

Riskihindamise komitee arvamuse alusel koostas komisjon muu hulgas titaandioksiidi ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistamist käsitleva määruse eelnõu, mis esitati avalikuks konsulteerimiseks 11. jaanuarist kuni 8. veebruarini 2019.

33.

18. veebruaril 2020 avaldati komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2020/217 ( 32 ) (edaspidi „vaidlusalune määrus“).

34.

Vaidlusaluse määrusega tehakse määruses nr 1272/2008 vajalikud muudatused, et kajastada titaandioksiidi klassifitseerimist. ( 33 ) Selle VI lisa tabelis on EÜ numbri 022‑006‑00‑2 all esitatud titaandioksiidi ühtlustatud klassifikatsioon „pulbrina, mis sisaldab vähemalt 1% ulatuses osakesi, mille aerodünaamiline läbimõõt on ≤ 10 μm“, 2. kategooria kantserogeenina, ohulause koodiga „H351 (sissehingamine)“. ( 34 )

35.

Vaidlusaluse määruse põhjenduses 5 on selgitatud, et „[riskihindamise komitee] tegi 14. septembri 2017. aasta teaduslikus arvamuses titaandioksiidi kohta ettepaneku klassifitseerida kõnealune aine 2. kategooria kantserogeeniks sissehingamisel. Kuna titaandioksiidi põhjustatud kopsukartsinoomi seostatakse sissehingatavate titaandioksiidi osakeste sissehingamisega ning osakeste kopsu kinnijäämisega ja halva lahustuvusega, on asjakohane määratleda titaandioksiidi käsitlevas kandes sissehingatavad titaandioksiidi osakesed. Kopsudes suhtes täheldatud mürgisust ja järgnevat kasvaja arengut seostatakse titaanoksiidi sadenenud osakestega, mitte lahustunud ainega. Aine mitteohtlike vormide põhjendamatu klassifitseerimise vältimiseks on põhjendatud konkreetsete märkuste tegemine seoses aine ja seda sisaldavate segude klassifitseerimise ja märgistamisega. Kuna titaandioksiidi sisaldavate segude kasutamise käigus võib moodustuda ohtlikku tolmu või tilku, on vaja kasutajaid teavitada ettevaatusabinõudest, mida tuleb võtta, et minimeerida ohtu inimeste tervisele“.

36.

Vaidlusaluses määruses sisalduvale klassifikatsioonile lisatud märkuste hulgas on märkus W. Selles märkuses on märgitud, et:

„[o]n täheldatud kõnealuse ainega seotud kantserogeensusohu suurenemist, kui sissehingatavat tolmu hingatakse sisse koguses, mis kahjustab oluliselt kopsude tavapäraseid osakestest puhastumise mehhanisme. Käesoleva märkuse eesmärk on kirjeldada aine eriomast mürgisust, mitte olla käesoleva määruse kohase klassifitseerimise kriteeriumiks.“ ( 35 )

37.

Vaidlusaluse määrusega tehtud muudatustest ja määruse nr 1272/2008 artikli 4 lõikest 10 tuleneb, et titaandioksiidi ja seda sisaldavaid segusid „ei viida turule, kui need ei vasta käesolevale määrusele“. See tähendab, et titaandioksiidi sisaldavatele toodetele peavad ühtlasi olema kinnitatud teatavad ohulaused ja märgised ning vajaduse korral nendega kaasas käima ohutuskaart. ( 36 )

38.

Aine klassifitseerimisel kantserogeenseks on mõju ka väljaspool määrusega nr 1272/2008 kehtestatud raamistikku.

39.

Nagu selgitasid esimese kohtuastme hagejad kohtuasjades T‑279/20 ja T‑288/20, toob selline klassifitseerimine kaasa muu hulgas keelu kasutada kosmeetikatoodete ja mänguasjade tootmisel titaandioksiidi, ( 37 ) selle aine liigitamise ohtlikuks jäätmeks ja sellega seotud käitlemiskohustused, ( 38 ) samuti võimaliku keelu kasutada teatavaid tarbijateabe märgiseid, näiteks ELi ökomärgist. ( 39 )

40.

Samal ajal ei tähenda 2. kategooriasse klassifitseerimine tingimata aine kasutamise täielikku keelamist. Näiteks on nii kosmeetikatoodete määruses kui ka mänguasjade ohutuse direktiivis sätestatud menetlus, millega tunnistatakse määruse nr 1272/2008 kohaselt kantserogeenseks, mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks klassifitseeritud aine ohutuks. ( 40 ) Neid menetlusi on kasutatud vastavalt selleks, et võtta vastu määrus, millega lubatakse titaandioksiidi jätkuvat kasutamist kosmeetikatoodetes, ( 41 ) ja kinnitada aruandega, et mänguasjades titaandioksiidi kasutamisest tulenev oht lastele puudub või on tähtsusetu. ( 42 ) Käesoleva ettepaneku koostamise ajal peavad kaasseadusandjad läbirääkimisi mänguasjade ohutust käsitleva määruse ettepaneku üle, millega kuulutataks teatavad titaandioksiidi kasutusviisid ohutuks. ( 43 )

41.

12. mail 2020 ja 13. mail 2020 esitasid CWS Powder Coatings GmbH (kohtuasjas T‑279/20), Billions Europe Ltd., Cinkarna, Cinkarna Metalurško-kemična Industrija Celje d.d., Evonik Operations GmbH, Kronos Titan GmbH, Precheza a.s., Tayca Corp., Tronox Pigments (Holland) BV ja Venator Germany GmbH (kohtuasjas T‑283/20) ning Brillux GmbH & Co. KG ja DAW SE (kohtuasjas T‑288/20), kes kõik on titaandioksiidi tarnijad või allkasutajad liidu turul (edaspidi koos „esimese kohtuastme hagejad“), hagid, milles paluti vaidlusalune määrus tühistada. ( 44 )

42.

Üldkohus tegi 23. novembril 2022 vaidlustatud kohtuotsuse, millega ta tühistas vaidlusaluse määruse kahel põhjusel, milleks olid: 1) asjaolu, et riskihindamise komitee ei olnud võtnud arvesse osakeste tiheduse võimalikke erinevusi ühes uuringus (uuring Heinrich), mida kasutati tõendamaks kasvaja kasvu pärast kokkupuudet titaandioksiidiga, ja 2) määruse nr 1272/2008 mõiste „olemuslik omadus“ ebaõige tõlgendamine järeldamaks, et titaandioksiidil on „olemuslik omadus“ põhjustada vähki.

43.

Esimene tühistamise põhjus oli sisuliselt see, et riskihindamise komitee arvamuses ei võetud arvesse titaandioksiidi mikro- ja nanomeetriliste osakeste tiheduse võimalikku erinevust selle arvutamisel, mis on rottide puhul titaandioksiidi osakeste suurim talutav annus sissehingamisel. ( 45 )

44.

See vaidlusküsimus tuleneb riskihindamise komitee katsest vastata uuringut Lee puudutavale kriitikale, mille kohaselt katseline kokkupuutetase selles uuringus „ületas selgelt“ suurimat talutavat annust. ( 46 )

45.

Kokkupuude, mis ületab kemikaali suurimat talutavat annust, on oluline, sest selline annus võib avaldada mõju, „mis võib põhjustada kasvaja arengut teisese tagajärjena, mis ei ole seotud aine enda olemusliku potentsiaaliga põhjustada kasvajaid väiksemate, vähem toksiliste annuste korral“. ( 47 ) Seega, kui võib järeldada, et uuringus ületati suurimat talutavat annust, ei pruugi see uuring olla usaldusväärne järeldamaks, et uuritaval ainel on kantserogeeni olemuslikud omadused.

46.

Hindamaks, kas uuringutes Heinrich ja Lee ületati suurimat talutavat annust, kasutas riskihindamise komitee Morrow’ meetodis (kaks uuringut 1988. ja 1992. aastal) pakutud ülekoormuse arvutust (edaspidi „Morrow’ ülekoormuse arvutus“). ( 48 )

47.

Kuigi selle analüüsi üksikasju ei ole vaja arutada, on oluline, et riskihindamise komitee arvamuses leiti, et uuringust Lee nähtuvad annused, millega kokku puututi, olid liiga suured ja seega oli seda ka kopsude ülekoormus. ( 49 )

48.

Uuringu Heinrich kohta aga riskihindamise komitee arvamuses sellist järeldust ei tehtud.

49.

Üldkohtu kriitika vaidlusaluse määruse ja sellest tulenevalt riskihindamise komitee arvamuse kohta puudutas riskihindamise komitee järeldust, et uuring Heinrich on asjakohane.

50.

Esiteks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, et uuring Heinrich kujutas endast riskihindamise komitee arvamuse jaoks „otsustava tähtsusega [uuringut]“. Vaidlusalune ohtude klassifitseerimine „tugines“ seega uuringule Heinrich ning „muid uuringuid, sealhulgas uuringut Lee, „võeti arvesse üksnes täiendavalt“. ( 50 )

51.

Teiseks selgitas Üldkohus, et „on selge, et [uuringutes] Heinrich ja Lee ei olnud märgitud testitud osakeste tihedust“. ( 51 ) Nendes uuringutes olid ära märgitud üksnes „teatavad nende osakeste omadused, nimelt [uuringu] Lee puhul mikromeetrilise suurusega osakeste ning [uuringu] Heinrich puhul nanomeetriliste ja P25‑tüüpi osakeste omad“. ( 52 )

52.

Seejärel täheldati vaidlustatud kohtuotsuses, et neil „P25“ osakestel on kalduvus moodustada aglomeraate, ( 53 ) mille tõttu on osakeste tihedus väiksem kui riskihindamise komitee eeldas: „aglomeraat loob tühikuid, mis on materjali tihedusest väiksema tihedusega.“ ( 54 )

53.

Kolmandaks leiti vaidlustatud kohtuotsuses, et „lähtudes tiheduse väärtusest, mis vastab osakeste tihedusele 4,3 g/cm3 ja seega tihedusele, mis on alati suurem kui titaandioksiidi nanomeetriliste osakeste aglomeraatide tihedus […], ei võtnud [riskihindamise komitee] arvesse kõiki juhtumi asjasse puutuvaid elemente, nimelt [uuringus] Heinrich testitud osakeste omadusi, eelkõige nende nanomeetrilist suurust ja P25‑tüüpi kuulumist, asjaolu, et neil osakestel oli kalduvus moodustada aglomeraate, ning tõsiasja, et osakeste aglomeraatide tihedus oli väiksem kui osakeste tihedus ning et selle tõttu võtsid osakeste aglomeraadid kopsualveoolide makrofaagides rohkem ruumi“. ( 55 )

54.

Lõpuks järeldas Üldkohus, et „kuna [riskihindamise komitee] ei võtnud arvesse eespool punktis 100 nimetatud asjaolusid [osakeste aglomeratsioon ja sellest tulenev väiksem tihedus], ei võtnud ta arvesse kõiki olulisi asjaolusid kopsude ülekoormuse arvutamiseks [uuringus] Heinrich Morrow’ ülekoormuse arvutuse teel ning tegi seega ilmselge hindamisvea. See viga võtab igasuguse usutavuse nimetatud arvutuse tulemuste kohaldamiselt selle [uuringu] suhtes ja seega on [riskihindamise komitee] järeldustes, mille kohaselt kopsude ülekoormus selles [uuringus] oli aktsepteeritav ning [uuringu] tulemused olid piisavalt usaldusväärsed, asjakohased ja sobivad titaandioksiidi võimaliku kantserogeense potentsiaali hindamiseks […], samuti tehtud ilmselge hindamisviga.“ ( 56 )

55.

Mitte pidades uuringut Heinrich määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 3.6.2.2.1 tähenduses piisavalt usaldusväärseks ja sobivaks, et põhjendada vaidlusalust klassifikatsiooni ja märgistust, ( 57 ) ning arvestades selle „otsustavat“ laadi mõju hindamisel, leidis Üldkohus seetõttu, et taolise ilmselge vea tõttu tuleb vaidlusalune määrus tühistada. ( 58 )

56.

Teine tühistamise põhjus tulenes riskihindamise komitee kaalutlusest, et titaandioksiidil on „olemuslik omadus põhjustada vähki“ ja seega tuleks see klassifitseerida kantserogeeniks.

57.

Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et selles järelduses on tehtud ilmselge viga, kuna see põhineb määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 3.6.2.2.1 mõiste „olemuslik omadus“ vääral tõlgendusel. ( 59 )

58.

Sellega seoses leidis Üldkohus, et mõistet „olemuslikud omadused“, mida ei ole määruses nr 1272/2008 määratletud, „tuleb […] tõlgendada grammatiliselt nii, et see tähistab „ainele loomuldasa omaseid omadusi““. ( 60 )

59.

Selline tõlgendus olevat kooskõlas määruse nr 1272/2008 eesmärgiga, kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise globaalselt harmoneeritud süsteemi (edaspidi „GHS“) raames kokku lepitud klassifitseerimiskriteeriumidega ning asjaoluga, et ühtlustatud klassifitseerimine ja märgistamine on seotud ohtude hindamisega, mitte riskihindamisega. ( 61 )

60.

Taolist määratlust arvestades põhjendas Üldkohus seejärel, et seda tüüpi kantserogeensuse toimimine, mida on kirjeldatud riskihindamise komitee arvamuses, ei viita titaandioksiidi osakeste olemuslikule omadusele põhjustada vähki. ( 62 )

61.

Sellega seoses tuletas ta meelde, et riskihindamise komitee arvamuse kohaselt „ei ole täheldatud toksilisuse eest vastutavad mitte titaanidioksiidi osakeste omadused iseenesest, vaid nende osakeste ladestumine ja kinnijäämine kopsualveoolide makrofaagidesse piisavas koguses selleks, et põhjustada kopsude ülekoormust, mis kahjustab oluliselt kopsude tavapäraseid osakestest puhastumise mehhanisme“. ( 63 )

62.

Ta selgitas siiski, et titaandioksiidi osakeste kuhjumist kopsus koguses, mis on piisav, et tuua kaasa kopsude tavapäraste osakestest puhastumise mehhanismide olulise kahjustuse, „ei saa pidada asjasse puutuvaks kui asjaomaste osakeste olemuslikku omadust“. ( 64 )

63.

Selle asemel tuleks seda toimemehhanismi käsitada kui „ohtu, mis ei kuulu kantserogeensuse ohu klassifitseerimise kriteeriumi alla, mida on silmas peetud määruse nr 1272/2008 I lisa punktis 3.6.2.2.1, mille kohaselt peab ainel olema olemuslik omadus vähki põhjustada“. ( 65 )

64.

Selle tõlgenduse põhjendamiseks tugines Üldkohus esiteks märkusele W, mis tema väitel kirjeldab ohtu, mis ei ole hõlmatud mõistega „olemuslik omadus“ põhjustada vähki, ( 66 ) ja teiseks asjaolule, et riskihindamise komitee oli isegi leidnud, et titaandioksiidi toimet kantserogeensuse avaldumisele rottide kopsudes ei saa pidada „iseloomulikuks toksilisuseks“ klassikalises tähenduses. ( 67 )

65.

Prantsuse valitsus ja komisjon paluvad 8. veebruaril 2023 ja 14. veebruaril 2023 esitatud apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, lükata tagasi selles esitatud etteheited, saata asi tagasi Üldkohtule nende väidete läbivaatamiseks, mida ei ole veel hinnatud, ning otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

66.

Kemikaaliamet ning Madalmaade ja Rootsi valitsus toetavad seda nõuet.

67.

7. novembril 2024 peeti kohtuistung, kus komisjon, Prantsuse valitsus, hagejad esimeses kohtuastmes kohtuasjades T‑279/20 ja T‑288/20, hagejad esimeses kohtuastmes kohtuasjas T‑283/20 ning Conseil Européen de l’Industrie Chimique – European Chemical Industry Council (Cefic) esitasid suulised seisukohad.

68.

Käesolev ettepanek on struktureeritud järgmiselt. Kõigepealt käsitlen apellatsioonkaebuse kahte peamist väidet – seda, et Üldkohus ületas oma kohtuliku kontrolli pädevust (A) ja tõlgendas mõistet „olemuslik omadus“ vääralt (B) – ning teen Euroopa Kohtule ettepaneku mõlema väitega nõustuda. Seejärel analüüsin väiteid, mis puudutavad tõendite moonutamist (C) ja põhjenduste puudumist (D). Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ülejäänud väidete lahendamiseks (IV jagu).

69.

Prantsuse valitsus ja komisjon väidavad oma teises väites, et Üldkohus ületas seoses käesoleva ettepaneku punktides 43–55 viidatud esimese tühistamise põhjusega lubatava kohtuliku kontrolli piire.

70.

Sisuliselt väidavad need pooled, et kui Üldkohus heitis seoses Morrow’ kopsu ülekoormuse arvutusega riskihindamise komiteele ette lähtumist väiksemast tiheduse väärtusest, kui Üldkohus pidas sobivaks, siis läks ta kaugemale ilmselge vea hindamisest ja asendas riskihindamise komitee hinnangu enda omaga.

71.

Nõustun selles osas Prantsuse valitsuse ja komisjoniga.

72.

Euroopa Kohus on kahes kohtupraktika rühmas välja töötanud lähenemisviisi, mille kohaselt piirdub tema kohtuliku kontrolli pädevus selle kindlakstegemisega, kas administratsioon tegi „ilmselge“ vea. Esimene kohtupraktika rühm puudutab olukordi, kus liidu seadusandja on jätnud komisjonile kaalutlusõiguse otsustada erinevate võimalike regulatiivsete valikute vahel. ( 68 ) Kaalutlusõigus selles mõttes tähendab õigust teha poliitikavalikuid. ( 69 ) Kaalutlusõigus ei ole kunagi piiramatu, seda raamistavad põhiseaduslikud põhimõtted, põhiõigused ja halduspädevuse puhul kohaldatavad õigusaktid. Liidu kohtute ülesanne on kontrollida, kas kaalutlusõiguse aluseks olevaid eeskirju ja põhimõtteid on järgitud.

73.

Teise rühma, mida sageli nimetatakse ka kaalutlusõigusega juhtumiteks, moodustavad olukorrad, kus administratsiooni otsus põhineb keerulistel teaduslikel, majanduslikel või tehnilistel hinnangutel. ( 70 ) Eelistan rääkida seoses selliste kohtuasjadega pigem keeruliste faktiliste asjaolude hindamisest, mitte kaalutlusõigusest. ( 71 ) Ehkki keeruliste faktiliste asjaolude hindamine ei tähenda poliitikavalikute tegemist, annab õiguslik raamistik, mille alusel see hinnang antakse, teatavatel juhtudel administratsioonile kaalutlusõiguse valida, kuidas reageerida tuvastatud asjaoludele.

74.

Käesolev kohtuasi kuulub sellesse teise kohtupraktika rühma.

75.

Käesolevas kohtuasjas puudutab toote klassifitseerimine määruse nr 1272/2008 alusel ainest inimeste tervisele avalduva võimaliku ohu väljaselgitamist ja sellest teavitamist. Ohu klassifitseerimine on üksnes esimene etapp riskihindamisel põhinevas otsustusprotsessis. ( 72 )

76.

Ohu hindamine erineb aga järgnevast riskihindamisest ja sellel riskihindamisel põhineva otsuse vastuvõtmisest. Ohu klassifitseerimine sõltub uuritava aine võimaliku mõju teaduslikust hindamisest. Ent küsimus, kas ohu olemasolu tõttu on vaja võtta teatavaid meetmeid, ja olukorrad, kus selliseid meetmeid tuleks võtta, on poliitikaotsus, mis põhineb riskihindamisel ja selle tasakaalustamisel muude asjaomaste huvidega. ( 73 )

77.

Liidu seadusandja on määruses nr 1272/2008 juba sätestanud tagajärjed, mis järgnevad komisjoni poolt ohu tuvastamisele. Nimelt on seadusandja otsustanud, et kui oht on kindlaks tehtud, tuleb üldsust sellest teavitada, tehes selle teabe kättesaadavaks määruse nr 1272/2008 asjakohases lisas, ning et kõnealune ohtlik aine tuleb nõuetekohaselt märgistada ja pakendada.

78.

Seega, kui komisjon teeb aine ühtlustatud klassifitseerimist käsitleva otsuse, lugedes selle inimeste tervisele kahjulikuks, siis on tal minu arvates väga vähe poliitilist kaalutlusõigust. ( 74 ) Niisuguses olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, on komisjonil kohustus klassifitseerida asjaomane aine 1.A kategooria kartsinogeeniks või 1.B kategooria kantserogeeniks, kui esinevad veenvad teaduslikud tõendid selle kohta, et aine põhjustab vähktõbe inimestel või loomadel, ( 75 ) või siis klassifitseerida see aine 2. kategooria kantserogeeniks, kui on olemas vaid piiratud ja ebaselged uuringud, mis aga viitavad siiski võimalikule kantserogeensusele. ( 76 ) Seevastu juhul, kui üheski teaduslikus uuringus ei vii järelduseni aine kantserogeensuse kohta, ei või komisjon põhimõtteliselt seda ainet kantserogeeniks klassifitseerida.

79.

Hagejad esimeses kohtuastmes vaidlustasid Üldkohtus komisjoni poolt titaandioksiidi klassifitseerimise 2. kategooria kantserogeeniks, kuna uuring Heinrich ei ole usaldusväärne tõend selle aine kantserogeensuse kohta. Seda seetõttu, et määrus nr 1272/2008 näeb ette, et teaduslik tõendusmaterjal, millele komisjon saab tugineda, peab pärinema „usaldusväärsetest“ uuringutest. ( 77 )

80.

See usaldusväärsuse hinnang on teadusliku hindamise küsimus, omades aga käesoleva juhtumi jaoks olulisi tagajärgi, sest nagu ma selgitasin, ei või komisjon juhul, kui uuringut Heinrich ei saa pidada usaldusväärseks ja kui ei ole ühtegi muud usaldusväärset uuringut, millele oma otsuses tugineda, põhimõtteliselt titaandioksiidi kantserogeeniks klassifitseerida.

81.

Käesolevas asjas võib riskihindamise komitee poolt uuringu Heinrich usaldusväärsusele antud hinnang, mille komisjon heaks kiitis, seega oluliselt mõjutada nende esimese kohtuastme hagejate õigusi ja huve, kes on titaandioksiidi tootjad või allkasutajad. Seetõttu peab komisjoni otsuse kohtulik kontroll olema lubatud.

82.

Siiski jääb küsimus, mida liidu kohtud saavad täpselt kontrollida?

83.

Teadusliku ebakindluse olukord tähendab, et uuringu tulemusi saab tõlgendada erinevalt. See sarnaneb õigusnormide ebaselgusega, mis esineb siis, kui sama normi võib mõista erinevalt.

84.

Õigusselgusetuse korral annavad aluslepingud Euroopa Kohtule lõpliku tõlgendaja rolli. Teisisõnu on Euroopa Kohtu ülesanne valida „õige“ tõlgendus. Ohtlike ainete identifitseerimise ja klassifitseerimise seisukohast olulise teadusliku ebakindluse korral annab määrus nr 1272/2008 lõpliku tõlgendaja rolli komisjonile, kes teeb oma otsuse riskihindamise komitee hinnangu põhjal. Teisisõnu valib teaduslike andmete „õige“ tõlgenduse komisjon.

85.

Seega ei saa Üldkohus asendada oma teaduslikku hinnangut komisjoni omaga. ( 78 ) Seda tehes sekkuks ta administratsiooni pädevusse.

86.

Tõenäoline põhjus, miks seadusandja (või aluslepingud) ei andnud liidu kohtutele teadusliku ebakindluse lõpptõlgendaja volitusi, on ilmselt tingitud asjaolust, et kohtul ei ole vajalikke eriteadmisi, et mõista teaduslike tulemuste võimalikke erinevaid tõlgendusi ja nende vahel valik teha. Kohtud ei ole teadlased ega saa teadlasteks. ( 79 )

87.

Mida siis liidu kohtud saavad analüüsida, et teha kindlaks, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea?

88.

Kohtupraktikas, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses viitas, lähtutakse kohtuliku kontrolli menetluslikust standardist. ( 80 ) Seda standardit väljendatakse sageli järgmiselt: „juhul, kui üks pool väidab, et pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, peab liidu kohus kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi“. ( 81 ) Seda hindamist tuleb mõista nii, et kontrollitakse hoolsuskohustust, mis on lahutamatult seotud õigusega heale haldusele. ( 82 )

89.

Taolise kontrolli tegemiseks võib liidu kohtutel olla vaja sukelduda sügavale teadusmaailma. See võib olla vajalik poolte vastandlike argumentide täielikuks mõistmiseks ja selleks, et võimaldada neil kohtutel kindlaks teha, millised teaduslikud faktid on asjakohased, mis omakorda on eeltingimus selleks, et kontrollida, kas komisjon võttis arvesse „kõiki asjakohaseid fakte“. Sellest hoolimata ei muuda teatava kohtuasjaga seotud teaduslike nüanssidega tutvumine ja nende mõistmine liidu kohtuid teadusekspertideks. Need kohtud ei tohi tõepoolest asendada komisjoni arusaama enda omaga, hoolimata sellest, kui palju need kohtud konkreetse otsuse aluseks olevat teaduslikku teadmist omandavad. See on õiguslikult asjakohane, kuna see kaitseb aluslepingutes ette nähtud institutsioonilist tasakaalu.

90.

Kontrollides, kas Üldkohus on tõepoolest piirdunud menetlusliku kontrolliga, ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses rahulduda pelgalt selle kontrollimisega, kas Üldkohus tema enda sõnul viis läbi menetlusliku kontrolli. Pigem peab Euroopa Kohus hindama, mida Üldkohus sisuliselt otsustas. ( 83 )

91.

Teisisõnu peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Üldkohus tühistas teatava otsuse, kuna järeldas, et komisjon oli eiranud asjakohaseid faktilisi asjaolusid, või kuna ta leidis, et komisjoni tõlgendus nendest asjaoludest oli väär.

92.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus otsustama kahe võimaluse vahel. Kas Üldkohus tühistas vaidlusaluse määruse seetõttu, et komisjon ei olnud võtnud Morrow’ ülekoormuse arvutamiseks sobiva tiheduse hindamisel arvesse titaandioksiidi nanoosakeste aglomeraadi moodustumise fenomeni. Sellisel juhul ei teinud Üldkohus viga komisjoni otsuse hindamisel. Teise võimalusena tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse, kuna vaatamata sellele, et komisjon oli võtnud arvesse kõiki asjakohaseid teaduslikke andmeid, jõudis see institutsioon valele järeldusele.

93.

Nagu Prantsuse valitsus selgitas, oleks Üldkohus menetlusliku kontrolli raames pidanud piirduma kontrollimisega, kas riskihindamise komitee i) oli teadlik võimalusest, et titaandioksiidi nanomeetriliste osakesed moodustuvad aglomeraadi, ja ii) analüüsis täie objektiivsusega tegureid, mis on vajalikud määramaks kindlaks see, mida ta pidas titaandioksiidi osakeste tiheduseks neil konkreetsetel tingimustel. Kui need asjaolud on talle esitatud toimikust nähtuvalt kindlaks tehtud, ei saa Üldkohus tühistada komisjoni otsust ilmselge vea tõttu. Isegi kui Üldkohus ei nõustu komisjoni teadusliku järeldusega, peab ta seda siiski järgima.

94.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ise kinnitas, võeti riskihindamise komitee arvamuses arvesse aglomeraadi moodustumist ja selle võimalikku mõju Morrow’ ülekoormuse arvutamisel kasutatavale tiheduse väärtusele. Vaatamata sellele hinnangule jõudis riskihindamise komitee siiski järeldusele, et oleks asjakohane kasutada standardset tiheduse väärtust. ( 84 )

95.

Vaidlustatud kohtuotsuses ei nõustunud Üldkohus selle järeldusega. Ta selgitas, et Morrow’ ülekoormuse arvutamisel oleks vale võtta arvesse titaandioksiidi osakeste standardset tiheduse väärtust, käesoleva asja asjaoludel oleks tulnud kasutada väiksemat tihedus väärtust.

96.

Seda tehes seadis Üldkohus kahtluse alla viisi, kuidas komisjon oli asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid tõlgendanud, keeldus seda tõlgendust järgimast ja asendas komisjoni hinnangu enda omaga.

97.

Seega ületas Üldkohus oma kohtuliku kontrolli piire, minnes kaugemale selle otsustamisest, kas administratsioon oli võtnud arvesse ja hinnanud kõiki aspekte, mida ta pidi olemasolevate teaduslike teadmiste kohaselt arvestama.

98.

Sellest järeldub, et Üldkohus tühistas komisjoni otsuse mitte seetõttu, et nimetatud institutsioon ei olnud võtnud arvesse kõiki asjakohaseid (teaduslikke) tegureid, vaid seetõttu, et Üldkohus ei nõustunud sellega, kuidas administratsioon oli neid tegureid hinnanud.

99.

Minu arvates oleks vaidlusaluse määruse tühistamine ikkagi võimalik, kui komisjoni valitud võimalus oleks teaduslikult võimatu. Kuid kuivõrd oli tegemist teaduslike andmete kahe erineva, kuid võimaliku tõlgendusega, ei olnud Üldkohus pädev seda valikut tegema; pigem oleks ta pidanud järgima komisjoni valikut.

100.

Samas olen suuresti nõus argumendiga, mille hagejad esimeses kohtuastmes kohtuistungil esitasid, nimelt et riskihindamise komitee arvamuses ei ole täpselt selgitatud, miks ta valis osakeste tiheduse standardväärtuse, kuigi oli teadlik aglomeraadi moodustumisest. Vastuseks selgitasid komisjon ja kemikaaliamet, et küsimus tiheduse standardväärtuse valimise kohta tõstatati alles pärast riskihindamise komitee arvamuse koostamise lõpetamist, mistõttu seda seal ei käsitletud. Olen seisukohal, et kui titaandioksiidi osakeste standardtiheduse küsimus on kriteerium, mida riskihindamise komitee oleks – arvestades olemasolevaid teaduslikke teadmisi – pidanud hindama omal algatusel, oleks see asutus pidanud oma aruandes selgitama põhjuseid, millistest kaalutlustest lähtudes valis ta välja sobiva tiheduse väärtuse. Siiski ei võimalda aruandes esitatud selgituse ebapiisavus iseenesest järeldada, et riskihindamise komitee ei olnud võtnud arvesse kõiki asjakohaseid fakte, tegemist on asjaoluga, mis puudutab riskihindamise komitee arvamuse ja sellest tulenevalt ka vaidlusaluse määruse põhjendamist.

101.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda Prantsuse valitsuse ja komisjoni apellatsioonkaebuse teise väitega.

102.

Kohtuasjas C‑71/23 P esitatud apellatsioonkaebuse neljandas väites ja kohtuasjas C‑82/23 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiavad Prantsuse valitsus ja komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon kohaldas vääralt mõistet „olemuslik omadus“. Nimetatud pooled väidavad sisuliselt, et kuivõrd Üldkohus sai mõistest „olemuslik omadus“ määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 3.6.2.2.1 tähenduses valesti aru, siis kohaldas ta seda vääralt, asudes seisukohale, et komisjon oli teinud ilmselge vea, kui ta otsustas klassifitseerida titaandioksiidi 2. kategooria kantserogeeniks.

103.

Liidu õiguse mõistete tõlgendamine kuulub liidu kohtute pädevusse. ( 85 )

104.

Seejuures ei ole Euroopa Kohus piiratud institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõttega, mis piiritleb tema pädevuse liidu haldusasutuste omaga näiteks teaduse tõlgendamise puhul.

105.

Vastupidi, õigus – käesoleval juhul määrus nr 1272/2008 – seab piirangud administratsioonile. Sama põhiseaduslik institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõte, mis kohustab järgima administratsiooni hinnangut keerulistele majanduslikele, teaduslikele ja tehnilistele asjaoludele, nõuab, et Euroopa Kohus peab olema vaba teostama täielikku kohtulikku kontrolli administratsiooni poolt õigusele antud tõlgenduse üle. ( 86 )

106.

Seega oli Üldkohtu pädevuses tõlgendada mõistet „olemuslik omadus“.

107.

Käesoleval juhul on apellatsioonimenetluses esitatud argument, et Üldkohus tegi oma tõlgenduses vea. Olen nõus.

108.

Määruse nr 1272/2008 I lisa punktis 3.6.2.2.1 on sätestatud, et „[k]antserogeeniks klassifitseerimi[st] […] kasutatakse ainete puhul, millel on [olemuslik] omadus põhjustada vähki“.

109.

Mõiste „olemuslik omadus“ sisaldub ka mitmes muus määruse nr 1272/2008 sättes: põhjenduses 27 ( 87 ) ning I lisa punktides 3.4.2.2.2.2 ( 88 ), 4.1.1.1 ja 4.1.2.4 ( 89 ). Samas ei ole määruses nr 1272/2008 seda mõistet siiski määratletud ja üheski sättes, milles seda mõistet mainitakse, ei ole seda täpsustatud. Seega ei ole sõnastus üksi piisav, et võimaldada mõista selle mõiste kavandatud tähendust.

110.

Neil asjaoludel tuleb minna sõnadest kaugemale ja uurida konteksti, milles mõiste „olemuslik omadus“ esineb, ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on. ( 90 )

111.

Vaidlustatud kohtuotsuses järeldas Üldkohus, et mõistet „olemuslikud omadused“ tuleb tõlgendada grammatiliselt nii, et see „tähistab „ainele loomuldasa omaseid omadusi““. ( 91 )

112.

Lisaks asjaolule, et Üldkohus ei selgita, miks taoline määratlus esindab kõnealuse väljendi otsest sõnasõnalist tähendust, esineb pakutud määratlusega täiendavaid probleeme. ( 92 )

113.

Esiteks, nagu väidab komisjon, on selline määratlus ringne või tautoloogiline. Sellega justkui öeldakse, et „olemuslik omadus“ tähendab olemuslikku omadust.

114.

Teiseks, nagu selgitab Prantsuse valitsus, ei selgita selline määratlus kuigi palju: on lihtne nõustuda, et „olemuslik omadus“ on „ainele loomuldasa omane omadus“. Samas ei saa Üldkohtu määratlusest eraldi võttes aru saada, miks ta leidis, et uuringule Heinrich ei saa tugineda tõendamaks titaandioksiidi olemuslikku omadust põhjustada vähki.

115.

Ent Üldkohtu viga mõiste „olemuslik omadus“ tõlgendamisel ei tulene tingimata fraasist, mida ta selle määratlemiseks kasutas – „ainele loomuldasa omased omadused“. Üldkohtu viga väljendub pigem selles, kuidas ta seda tõlgendust kohaldas.

116.

Vaidlustatud kohtuotsuses välistab Üldkohus võimaluse, et pulbrilise titaandioksiidi sissehingamisel tekkiv kantserogeensus võib olla seotud selle olemuslike omadustega. Üldkohus järeldus tuleneb sellest, et 1) väidetav kantserogeensus ilmneb ainult siis, kui sisse hingatakse teatav kogus seda ainet, ja 2) väidetav kantserogeensus on tingitud pelgalt põletikust kopsus seal titaandioksiidi osakeste kuhjumise tõttu. Üldkohtu arusaama kohaselt on need omadused, mis on kõnealusele ainele omased ainult väliselt. ( 93 )

117.

Mõiste „olemuslik omadus“ selline tõlgendus näib mulle liiga kitsas. Kuigi Üldkohus selgitas, et tema tõlgendus on kooskõlas määruse nr 1272/2008 eesmärgi ja esemega ning GHSi kriteeriumidega, ( 94 ) kaldun nõustuma apellantide vastupidiste argumentidega.

118.

Minu arvates tuleb mõistet „olemuslik omadus“ selle konteksti ja määruse nr 1272/2008 eesmärki arvestades tõlgendada laialt. Järgnevalt esitan argumendid, mis toetavad seda seisukohta, alustades määruse nr 1272/2008 eesmärgist ja sisemisest struktuurist ning liikudes seejärel selle välise konteksti juurde.

119.

Esiteks, mis puutub määruse nr 1272/2008 eesmärki, siis on selleks „tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase“. ( 95 ) Selle eesmärgi saavutamiseks „ühtlustatakse ainete ja segude klassifitseerimise kriteeriumid“, määrates nende kriteeriumide põhjal kindlaks ohtlikud ained ja segud ning teavitades üldsust neist ohtlikeks peetavate ainete ja segude loetelu kaudu. ( 96 ) Nende ainete, millel on olemuslik omadus põhjustada vähki, kindlakstegemise ja loetellu kandmise protsessi eesmärk on seega tagada inimeste tervise kaitse kõrge tase.

120.

Määruse nr 1272/2008 eesmärk on teha kindlaks ja klassifitseerida kõik keemilised ained või segud, mis teadaolevalt, eeldatavalt või arvatavalt kujutavad endast ohtu inimeste tervisele. Ained ja segud, mille suhtes nimetatud määrust ei kohaldata, näiteks radioaktiivsed ained, on selle kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud. ( 97 )

121.

Seega näib olevat selge, et kui ei ole määratletud teisiti, peab mõiste „olemuslik omadus“ hõlmama ka ohte, mis tulenevad aine konkreetsest esinemiskujust, füüsikalisest olekust, omadusest või kasutusalast, ning see ei saa piirduda üksnes selle aine keemilise koostisega.

122.

Asjaolu, et on tõendatud, et ainult aine teatav kogus võib põhjustada vähki, ei tähenda, et sellel ainel ei oleks „olemuslikku omadust“ põhjustada vähki. ( 98 ) Kui jätta üksnes teatava koguse aine sissehingamisest tulenev kahju kindlaks tegemata ja loetellu kandmata, siis kahjustaks see eesmärki tagada inimeste tervise kaitse kõrge tase.

123.

Samuti oleks eesmärgiga tagada inimeste tervise kaitse kõrge tase vastuolus aine kantserogeenseks aineks liigitamata jätmine põhjusel, et kõnealuse aine kahjulikku mõju tõendanud teadusuuringut on võimalik tõlgenda nii, nagu tuleneks see mõju aine osakeste kuhjumisest kopsudesse, mitte aga selle aine otsesest mõjust rakkudele. ( 99 )

124.

Nagu kemikaaliamet kohtuistungil selgitas, kui konkreetse aine suhtes viiakse läbi eksperimentaalne uuring ja täheldatakse kahjulik mõju, siis piisab üksnes sellest asjaolust, et lugeda tuvastatuks seos asjaomase aine ja kõnealuse mõju vahel, ning – kui tõendusmaterjali kaalukusel põhinevast lähenemisviisist ei tulene teisiti – see võib viia järelduseni, et konkreetne aine on potentsiaalselt ohtlik.

125.

Seega, kui mõiste „olemuslik omadus“ piirataks üksnes aine keemilise koostisega, välistades selle muud omadused, näiteks aine halva lahustuvuse, või nõudes, et aine „kui selline“ peab ükskõik millisel kujul ja vaatamata inimkeha mõjutamise viisile omama vähki põhjustavat toimet, siis jäetaks määrusega nr 1272/2008 kehtestatud raamistiku kohaldamisalast välja mitu olulist tunnust, mis on seotud selle aine võimalike ohtudega. See oleks jällegi vastuolus määruse eesmärgiga tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

126.

Täiendavad argumendid mõiste „olemuslik omadus“ laia tõlgendamise kasuks võivad põhineda määruse nr 1272/2008 kui terviku sisemisel sidususel.

127.

Nagu Rootsi valitsus ja komisjon õigesti märgivad, viitavad määruse nr 1272/2008 artikli 5 lõige 1, artikli 6 lõige 1, artikli 8 lõige 6 ja artikli 9 lõige 5, mis kuuluvad selle määruse II jaotisesse („Ohu klassifitseerimine“), ning selles määruses ette nähtud iseklassifitseerimise süsteem kõik aine ohtlike omaduste, näiteks kantserogeensuse määratlemisel aine „kujule või füüsikalistele olekutele“. Vastupidi Üldkohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuses ( 100 ) kohaldatakse neid eeskirju mutatis mutandis, kui komisjon võtab vastu aine ühtlustatud klassifikatsiooni vastavalt määruse nr 1272/2008 V jaotisele. ( 101 )

128.

Samamoodi eristatakse määruses nr 1272/2008 erinevaid ohuklasse kokkupuuteviiside kaupa. Nii on see näiteks I lisa 3. jao ohuklassi „Äge mürgisus“ puhul, mis jaguneb ägedaks suukaudseks mürgisuseks, ägedaks nahakaudseks mürgisuseks ja ägedaks mürgisuseks sissehingamisel (vt I lisa punkt 3.1.1.2). Seoses mürgisusega sissehingamisel on I lisa punkti 3.1.2.1 kohaselt omakorda eraldi nimetatud gaasi, auru, tolmu ja udu, eristades seega selgelt aine füüsilisi olekuid.

129.

Lõpuks kinnitab selle mõiste laia tõlgendust määruses nr 1272/2008 keskkonnaohte käsitleva osa sõnastus. Näiteks määruse nr 1272/2008 I lisa punkti 4.1.2.4 kohaselt kujutavad „kiire lagunduvuse ja/või biosisaldusvõime puudumine koos ägeda mürgisusega“ endast olemuslikke omadusi keskkonnaohuks klassifitseerimisel. ( 102 )

130.

Seega vastab määruse nr 1272/2008 sisemisele struktuurile ainult selline mõiste „olemuslik omadus“ tõlgendus, mis ei piirdu üksnes aine keemilise koostisega.

131.

Samale järeldusele selle kasuks, et mõistet „olemuslik omadus“ tuleb tõlgendada laialt, jõuab ka siis, kui hinnata selle mõiste kasutamist GHSis.

132.

Sellega seoses täheldan, et määruse nr 1272/2008 eesmärk on säilitada kooskõla mõistete vahel, mida kasutatakse ÜRO tasandil GHSis ja liidu tasandil määruses nr 1272/2008. ( 103 )

133.

GHSis mõiste „olemuslik omadus“ kasutamisel ei kirjeldata seda kitsendavalt: GHS viitab mõistele „olemuslik omadus“ kui aine „võimele häirida normaalseid bioloogilisi protsesse“. ( 104 )

134.

Seega lahutaks Üldkohtu kitsendav tõlgendus määruse nr 1272/2008 GHSist ja annaks kõnealusele mõistele liidus spetsiifilise tähenduse, mis on vastuolus liidu seadusandja poolt nimetatud määruses seatud eesmärgiga.

135.

Lisaks on eespool pakutud lai tõlgendus kooskõlas ka REACH-määrusega. ( 105 )

136.

Sellega seoses märgin, et määruse nr 1272/2008 põhjenduses 12 on konkreetselt selgitatud, et selle mõisted ja määratlused peaksid olema kooskõlas REACH-määrusega.

137.

Viimati nimetatud aktis, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist, on „aine“ määratletud küll selle keemilise koostise alusel, ( 106 ) kuid selles on ette nähtud ka konkreetsed omadused, mis on vajalikud konkreetse aine määratlemiseks. Nende omaduste hulka kuuluvad osakese suurus, kuju ja muud morfoloogilised elemendid. ( 107 )

138.

Sellest järeldub, et määruse nr 1272/2008 välise kooskõla kontekstis ei saa mõiste „olemuslik omadus“ piirduda üksnes asjaomase aine keemilise koostisega.

139.

Kõigil eeltoodud põhjustel tegi Üldkohus vea, kui ta tõlgendas mõistet „olemuslik omadus“ kitsalt.

140.

Vastupidi sellele, mida järeldab Üldkohus, ei ole titaandioksiidi ohtude klassifitseerimisel oluline, et riskihindamise komitee arvamuses ei tuvastatud toksilisust selle aine omaduste tõttu „iseenesest“. ( 108 )

141.

Nagu ma juba selgitasin, on siin oluline, et titaandioksiidi esinemiskuju, koguse ja halva lahustuvuse põhjal leiti riskihindamise komitee arvamuses – ja komisjon nõustus sellega –, et teatud koguses sissehingamisel võib kopsus ilmneda toksikoloogiline mõju, mis viib kasvajate tekkimiseni.

142.

Arvestades, et õigesti tõlgendatuna kuuluvad need elemendid mõiste „aine, millel on olemuslik omadus põhjustada vähki“ laias tähenduses, ei teinud komisjon ilmselget viga, kui ta järgis riskihindamise komitee arvamust vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseks.

143.

Euroopa Kohtu otsustest Nickel Institute ja Etimine ei saa teha teistsugust järeldust. Mis puudutab kohtuotsust Nickel Institute, siis tuletab Üldkohus sellest kohtuotsusest järeldusi, võtmata arvesse konteksti, milles kõnealusele seisukohale asuti. ( 109 ) Nagu märgib Prantsuse valitsus, ei näinud Euroopa Kohus selles kohtuotsuses siiski ette, et aine olemuslike omadustega seotud ohtude hindamine ei tohi mingilt juhul sõltuda ainega kokkupuute tasemest või aine toimemehhanismist. Selle asemel leidis Euroopa Kohus, et ainega seotud ohtude hindamist „saab nõuetekohaselt teha sõltumata aine kasutamise kohast“, ( 110 ) näiteks isegi kui see hindamine viiakse läbi üksnes laboritingimustes.

144.

Samamoodi ei välistanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Etimine, mida kohtuistungil arutati, võimalust, et ohu hindamisel võib aine olemuslikud omadused kindlaks teha uuringute põhjal, mis põhinevad selle suukaudsel manustamisel loomadele, ( 111 ) vaatamata sellele, et väidetakse, et tavaliselt puututakse selle ainega kokku sissehingamise või nahakaudse imendumise teel. ( 112 )

145.

Lõpuks ei mõjuta minu pakutud järeldust riskihindamise komitee arvamus, milles selgitatakse, et titaandioksiidil puudub olemuslik omadus põhjustada vähki selle väljendi „klassikalises tähenduses“. Lisaks sellele, et ei ole selge, mida riskihindamise komitee peab olemuslikuks toksilisuseks „klassikalises tähenduses“, järeldas see komitee ometi, et uuring Heinrich tõendas titaandioksiidi olemuslikku omadust põhjustada vähki.

146.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda ka Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse neljanda väitega kohtuasjas C‑71/23 P ja komisjoni apellatsioonkaebuse kolmanda väitega kohtuasjas C‑82/23 P ning lükata esimeses kohtuastmes esitatud hagi see osa tagasi.

147.

Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas kohtuasjas C‑71/23 P ja komisjoni apellatsioonkaebuse esimeses väites kohtuasjas C‑82/23 P väidetakse, et Üldkohus moonutas tõendeid. Esiteks väidavad Prantsuse valitsus ja komisjon, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid, kui ta leidis, et uuring Heinrich oli „otsustav“, et toetada riskihindamise komitee ettepanekut titaandioksiidi kantserogeenina märgistamise kohta. ( 113 ) Teiseks lisab komisjon, et Üldkohus moonutas ka tõendeid, kui ta järeldas, et Morrow’ ülekoormuse arvutus oli „otsustav“, et toetada riskihindamise komitee hinnangut kopsude ülekoormuse aktsepteeritava vahemiku kohta. ( 114 ) Kohtuasjas C‑71/23 P esitatud Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa kohaselt eiras Üldkohus uuringule Heinrichi „otsustavat“ laadi omistades ka määruses nr 1272/2008 sätestatud põhimõtteid ainete kantserogeenseks klassifitseerimise kohta.

148.

Neid argumente on võimalik käsitleda lühidalt.

149.

Esiteks, kui väidetakse, et tõendeid on moonutatud, ei piisa sellest, kui tõendada, et dokumenti oleks mõistlikult võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi. ( 115 )

150.

On nõutav, et Üldkohus ületas ilmselgelt selle dokumendi mõistliku hindamise piire, näiteks tõlgendas seda vastuolus selle sõnastusega. ( 116 )

151.

Ma ei ole veendunud, et vaidlustatud kohtuotsuses on see nii.

152.

Nagu nähtub Prantsuse valitsuse ja komisjoni vastavatest argumentidest, heidavad nad Üldkohtule ette riskihindamise komitee arvamuse tõlgendamist viisil, milles omistatakse uuringule Heinrich ning Morrow’ ülekoormuse arvutusele suurem kaal, kui see neil nende arvates tegelikult oli.

153.

Need pooled ei ole aga siiski tõendanud, et tõlgendus, mille Üldkohus riskihindamise komitee arvamusele andis, ületab mõistlikkuse piirid.

154.

Tegelikult välistab riskihindamise komitee ise võimaluse tugineda uuringule Lee selliselt, et sellele omistataks „otsustav“ mõju titaandioksiidi klassifitseerimisel. ( 117 ) Arvestades, et uuring Heinrich oli üks „kahest kesksest kantserogeensuse uuringust“ ( 118 ) (peale uuringut Lee oli see ka ainus teine uuring, milles näidati kasvaja arengut), ei ole ebamõistlik – isegi kui see on kohaldatava õigusliku standardi kohaselt vale – teha riskihindamise komitee seisukohtadest järeldus, et uuring Heinrich oli hiljem järgnenud titaandioksiidi klassifitseerimisel „otsustav“. Samuti, kuna riskihindamise komitee arvamuses endast peeti vajalikuks tugineda Morrow’ ülekoormuse arvutusele – kuigi see ei olnud „üldaktsepteeritav lähenemine“), et toetada uuringu Heinrich põhjal tehtud järeldusi, ei ole ebamõistlik pidada seda arvutust „otsustavaks, et toetada riskihindamise komitee järeldusi“. ( 119 )

155.

Sellest tulenevalt leian, et Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa kohtuasjas C‑71/23 P ja komisjoni apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑82/23 P tuleb lugeda põhjendamatuks.

156.

Teiseks on minu arvates ilmne, et Prantsuse valitsus ja komisjon heidavad tegelikult ette kriteeriumi „otsustavus“ lisamist määruse nr 1272/2008 artikli 9 lõikes 3 ja I lisa punktis 1.1.1.3 ette nähtud õiguslikku hinnangusse.

157.

Just see on etteheide, mille Prantsuse valitsus esitab oma apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas kohtuasjas C‑82/23 P ja millega ma nõustun. ( 120 )

158.

Nagu see pool, keda toetavad ka komisjon, kemikaaliamet ning Rootsi ja Madalmaade valitsus, õigesti rõhutab, kujutab „tõendite kaalukuse“ kindlaksmääramine endast lähenemisviisi, mis nõuab, et kogu olemasolevat teavet, mis on ohu kindlaksmääramise seisukohast oluline, käsitletaks kogumis.

159.

Vaidlustatud kohtuotsuses võttis Üldkohus aga kasutusele mõiste „otsustavus“ hindamaks tõendeid, millele riskihindamise komitee oli tuginenud titaandioksiidi kantserogeeniks klassifitseerimisel. ( 121 )

160.

Seda mõistet, mis eeldab, et üks tõend on teise suhtes määrav, määruses nr 1272/2008 ei sisaldu.

161.

Tegelikult räägib see mõiste otse vastu aluspõhimõttele kaaluda erinevaid tõendeid omavahel, et määrata kindlaks – ka määruse nr 1272/2008 eesmärki silmas pidades – inimeste tervise kaitse kõrge tase. Seega on see täpselt vastupidine hindamisele „tõendite kaalukuse“ alusel.

162.

Seetõttu pole üllatav, et riskihindamise komitee arvamuses seda mõistet ei kasutatud. ( 122 )

163.

Neil asjaoludel, nagu väidab Prantsuse valitsus, kaldub Üldkohtu tuginemine riskihindamise komitee arvamuse kohtulikul kontrollimisel mõistele „otsustavus“ kõrvale liidu seadusandja kehtestatud õiguslikust raamistikust.

164.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa kohtuasjas C‑71/23 P ja komisjoni apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑82/23 P põhjendamatuse tõttu tagasi ning nõustuda Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse esimese väite teise osaga kohtuasjas C‑71/23 P ja lükata tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastav osa.

165.

Kohtuasjas C‑82/23 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust, kui ta leidis, et riskihindamise komitee arvamuses kirjeldatud kantserogeensuse toimemehhanism ei viita titaandioksiidi „olemuslikule omadusele“. ( 123 )

166.

Põhjendamiskohustus on sätestatud ELTL artiklis 296 ning see kajastub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 36 ja artikli 53 esimeses lõigus. Niisiis on see oluline menetlusnõue. ( 124 )

167.

Seda nõuet tuleb siiski eristada põhistuse põhjendatusest, mis on vaidlusaluse küsimuse sisulist õiguspärasust puudutav küsimus. ( 125 )

168.

Käesoleval juhul vaidleb Prantsuse valitsus konkreetselt vastu Üldkohtu järeldusele, et titaandioksiidil puudub olemuslik omadus põhjustada vähki, kui just seda ei hingata sisse teatud koguses, leides samas, et sissehingatavate osakeste kogus on ainult „üks täheldatud toksilisuse keskseid elemente“. ( 126 )

169.

On tõsi, et vastuolulised põhjendused võivad iseenesest kujutada endast ELTL artiklist 296 tuleneva kohustuse rikkumist, kui huvitatud isikutel ei ole võimalik aru saada vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevatest põhjendustest. ( 127 )

170.

Isegi kui oletada, et Prantsuse valitsuse viidatud avaldused ongi vastuolulised, ei arva ma siiski, et Üldkohus oleks üksnes nende avalduste põhjal leidnud, et riskihindamise komitee ettepanekus kirjeldatud kantserogeensuse „toimemehhanism“ ei viita titaandioksiidi osakeste „olemuslikule omadusele“ põhjustada vähki.

171.

Tegelikult on Üldkohus põhjalikult selgitanud, kuidas ta sellele järeldusele jõudis. ( 128 )

172.

Neil asjaoludel leian, et vaidlustatud kohtuotsus võimaldab kõigil asjaomastel pooltel, eelkõige Prantsuse valitsusel ja komisjonil mõista vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi. Samuti annab see Euroopa Kohtule piisavalt teavet, et teostada oma kohtulikku kontrolli käesolevas apellatsioonimenetluses.

173.

Pigem, nagu sisuliselt selgitavad esimese kohtuastme hagejad, on Prantsuse valitsuse kriitika Üldkohtu arutluskäigu kohta seotud tehtud järelduse õigsusega, mis kujutab endast vaidlustatud kohtuotsuse sisulist osa. Seega ei saa Prantsuse valitsus väita, et Üldkohus ei täitnud oma põhjendamiskohustust.

174.

Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Prantsuse valitsuse apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑82/23 P põhjendamatuse tõttu tagasi.

175.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui menetlusstaadium lubab, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse.

176.

Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud.

177.

Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus vaid teatud hulka argumente, mis olid esitatud titaandioksiidi osakeste tiheduse ja selle aine olemusliku olemuse kohta. ( 129 ) Samuti ei hinnanud ta kõiki esimese kohtuastme hagejate esitatud väiteid. ( 130 )

178.

Kuna nende kahe asjaolu tõttu tuleb hinnata faktilisi asjaolusid, mis nõuaks Euroopa Kohtult täiendavate menetlust korraldavate või uurimismeetmete võtmist, ei saa Euroopa Kohus ise käesolevas asjas otsust teha. ( 131 )

179.

Seetõttu olen arvamusel, et käesolev kohtuasi tuleb saata tagasi Üldkohtusse. ( 132 )

180.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku: