Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

LAILA MEDINA

esitatud 27. veebruaril 2025(1)

Kohtuasi C‑59/23 P

Austria Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Tuumaenergiatööstus – Ungari valitsuse kavandatav abi kahe uue tuumareaktori arendamiseks Paksi tuumaelektrijaamas – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobivaks tingimusel, et Ungari täidab teatud kohustusi

I.      Sissejuhatus

1.        Austria Vabariik palub oma apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. novembri 2022. aasta otsus Austria vs. komisjon(2), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 6. märtsi 2017. aasta otsus (EL) 2017/2112 meetme/abikava/riigiabi SA.38454 – 2015/C (ex 2015/N) kohta, mida Ungari kavatseb rakendada tuumaelektrijaama Paks II kahe uue tuumareaktori ehitamise toetuseks(3).

II.    Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

2.        Vaidluse tausta, nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 2–9, saab käesoleva kohtuasja huvides kokku võtta järgmiselt.

3.        Ungari teatas 22. mail 2015 Euroopa Komisjonile meetmest, mille eesmärk oli anda rahalist toetust kahe uue tuumareaktori arendamiseks Ungaris asuvas Paksi tuumaelektrijaamas, kus on juba kasutusel neli tuumareaktorit (edaspidi „teatatud meede“). Sellest meetmest kasu saajaks oli äriühing MVM Paks II Nuclear Power Plant Development Private Company Limited by Shares (edaspidi „äriühing Paks II“), kellest pidi saama kahe uue tuumareaktori omanik ja neid käitav äriühing. Äriühing Paks II kuulub 100% ulatuses Ungari riigile.

4.        Komisjon otsustas 23. novembril 2015 alustada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse(4) ja võttis 6. märtsil 2017 vastu vaidlusaluse otsuse. Teatatud meede, mida on kirjeldatud selle otsuse 2. jaos, puudutab kahe Vene tüüpi VVER‑1200 (V491) tuumareaktori (edaspidi „uued reaktorid“) arendamist, mille ehitamist rahastab täielikult Ungari riik äriühingu Paks II kasuks, kelle omandisse uued reaktorid kuuluvad ja kes hakkab neid käitama. Need neli Vene tüüpi tuumareaktorit VVER‑440 (V213), mida juba käitatakse Paksi tuumaelektrijaamas, mis kuulub Ungari riigi omandis olevale elektriettevõtjale ja elektritootjale, on kavas 2037. aastaks järk‑järgult sulgeda ja asendada kahe uue reaktoriga, mis peaksid tööle hakkama 2025. ja 2026. aastal.

5.        Vastavalt Venemaa Föderatsiooni ja Ungari valitsuse vahel 14. jaanuaril 2014 sõlmitud valitsustevahelisele kokkuleppele koostöö kohta tuumaenergia rahumeelse kasutamise valdkonnas (edaspidi „valitsustevaheline kokkulepe“) teevad need kaks riiki tuumaprogrammi raames koostööd Paksi tuumajaama hooldamisel ja edasi arendamisel. Selle kokkuleppe kohaselt määravad nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ungari kogenud, riigile kuuluva ja riigi kontrolli all oleva organisatsiooni, kes vastutab rahaliselt ja tehniliselt oma kohustuste täitmise eest töövõtjana või omanikuna seoses kahe uue reaktori projekteerimise, ehitamise ja komisjoneerimisega. Venemaa Föderatsioon määras kapitaliühingu Nizhny Novgorod Engineering Company Atomenergoproekt (edaspidi „JSC NIAEP“), kes ehitab need kaks reaktorit valmis, ning Ungari on andnud kahe reaktori omandi- ja kasutusõiguse äriühingule Paks II. Selleks sõlmisid JSC NIAEP ja äriühing Paks II 9. detsembril 2014 lepingu nimetatud reaktorite projekteerimise, hankimise ja ehitamise kohta.

6.        Venemaa Föderatsioon kohustus valitsustevahelises kokkuleppes andma Ungarile uute reaktorite arendamise rahastamiseks riigilaenu. Seda laenu reguleerib 28. märtsi 2014. aasta valitsustevaheline rahastamise kokkulepe ning sellega tagatakse 10 miljardi euro suurune uuendatav krediidiliin, mida on lubatud kasutada ainult nende reaktorite projekteerimiseks, ehitamiseks ja komisjoneerimiseks. Ungari lisab selle investeeringu rahastamiseks Paks II jaamas oma eelarvest täiendavad 2,5 miljardit eurot. Ungari ei kanna kahe uue reaktori ostuhinna maksmiseks vajalikke rahalisi vahendeid üle äriühingu Paks II kontodele. Suurimat osa neist vahenditest hoitakse Vnesheconombankis (Venemaa arengu ja välismajandusasjade pank). Iga täidetuks loetud etapi eest esitab äriühing Paks II sellele pangale taotluse tasuda 80% võlgnetavast summast otse JSC NIAEPile. Samuti esitab ta Ungari valitsuse võlahaldusasutusele taotluse tasuda ülejäänud 20%.

7.        Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et teatatud meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis on selle otsuse artiklis 3 sätestatud tingimustel vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c siseturuga kokkusobiv (edaspidi „kõnealune abi“). Vaidlusaluse otsuse artiklis 3 on Ungarile kehtestatud kohustus võtta mitu meedet, et tagada, et äriühing Paks II täidab teatavaid kohustusi ja järgib piiranguid, mis puudutavad eelkõige tema investeerimis- või reinvesteerimisstrateegiat, enampakkumisplatvormi käitamist ning tema juriidilist ja struktuurilist sõltumatust.

III. Menetlus Üldkohtus, vaidlustatud kohtuotsus, menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

8.        Austria Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2018 saabunud hagiavaldusega vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi. Üldkohtu menetlusse astusid Austria Vabariigi toetuseks Luksemburgi Suurhertsogiriik ja komisjoni nõuete toetuseks Tšehhi Vabariik, Prantsuse Vabariik, Ungari, Poola Vabariik, Slovaki Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Kuningriik. Austria Vabariik põhjendas oma hagi kümne väitega. Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuses kõiki neid väiteid ja lükkas need tagasi, välja arvatud teine ja kolmas väide, millest Austria Vabariik oli loobunud, ning jättis hagi rahuldamata.

9.        Käesolevas apellatsioonimenetluses esitasid apellatsioonkaebusele vastuse Tšehhi Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Poola Vabariik, Prantsuse Vabariik, Ungari ja komisjon. Kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks toimus 12. novembril 2024. Austria Vabariik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik paluvad Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tervikuna tühistada, esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldada ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon ja Tšehhi Vabariik paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt. Prantsuse Vabariik ja Ungari paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Poola Vabariik ei esita ametlikke nõudeid, vaid piirdub komisjoni seisukoha toetamisega.

IV.    Õiguslik analüüs

10.      Austria Vabariik esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Vastavalt Euroopa Kohtu soovitusele käsitletakse käesolevas ettepanekus ainult esimest, teist ja neljandat väidet, mille kohaselt Üldkohus on vastavalt väidetavalt rikkunud õigusnormi, järeldades, et uute reaktorite ehitamiseks riigihankemenetluse korraldamata jätmine ei tähenda, et vaidlusalune otsus on õigusvastane; on väidetavalt rikkunud õigusnormi seoses kõnealuse abi proportsionaalsuse kontrollimisega ning on väidetavalt rikkunud õigusnormi seoses kõnealuse abi moodustavate asjaolude kindlaksmääramisega.

A.      Esimene väide

11.      Esimene väide on esitatud selle vastu, et Üldkohus lükkas tagasi hagi esimese väite, milles Austria Vabariik väitis, et vaidlusalune otsus on õigusvastane, kuna uute reaktorite ehitamine oli tehtud JSC NIAEPile ülesandeks hankemenetlust korraldamata, rikkudes sellega riigihankeõiguse aluspõhimõtteid, mille järgimine oli Austria Vabariigi arvates kõnealuse abi esemest lahutamatu.

12.      See väide koosneb kolmest osast. Analüüsin kõigepealt kahte esimest osa koos ja seejärel kolmandat osa.

1.      Väite esimene ja teine osa

a)      Austria Vabariigi esitatud etteheidete kokkuvõte

1)      Esimene osa

13.      Esimese väite esimeses osas vaidlustatakse kohtuotsuse punktid 27–34. Neis punktides lükkas Üldkohus tagasi Austria Vabariigi etteheite, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 280, et tema kohustus hinnata abi kooskõla muude liidu õigusnormidega kui riigiabi käsitlevad sätted kehtib üksnes osas, mis puudutab selle abi andmise viise, mis on abi esemega sedavõrd lahutamatult seotud, et neid ei ole võimalik eraldi hinnata(5). Selles kontekstis lükkas Üldkohus kõigepealt tagasi Austria Vabariigi argumendi, et Euroopa Kohus soovis 22. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Austria vs. komisjon(6) laiendada selle kohustuse ulatust ja loobuda oma kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb teha vahet meetmetel, millel on abi esemega lahutamatu seos, ja meetmetel, millel seda ei ole. Seejärel kinnitas ta, et komisjoni kohustus võtta lõplik seisukoht küsimuses, kas muid liidu sätteid kui need, mis käsitlevad riigiabi, on rikutud või mitte, mis sellist eristust arvesse ei võta, on ühelt poolt vastuolus menetluseeskirjade ja -tagatistega, mis on omased menetlustele, mis on ette nähtud konkreetselt nende sätete kohaldamise kontrollimiseks, ning teiselt poolt haldusmenetluse ja õiguskaitsevahendite autonoomia põhimõttega, ning tekitab vastuolu ohu.

14.      Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, väidab, et teatatud meetme ainus ese on toetada kahe uue reaktori ehitamist ning et Üldkohus leidis ekslikult, et see ese piirdub üksnes nende reaktorite kättesaadavaks tegemise toiminguga. Tema väitel rikub nimetatud reaktorite ehitamiseks antud toetus iseenesest liidu õigust ja eelkõige riigihanke-eeskirju. Austria Vabariik märgib samuti, et tõlgendusest, mille Üldkohus andis kohtuotsusele Austria vs. komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30, ei saa järeldada, et komisjon võib jätta riigihankeõiguse normid ELTL artikli 108 kohases menetluses tähelepanuta. Kui komisjon ei oleks kohustatud võtma selles menetluses arvesse muid liidu õiguse asjakohaseid sätteid, muutuks riigiabiõigus teatud viisil „autonoomseks süsteemiks“ (self-contained regime). Lisaks, vastupidi sellele, mida kinnitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, ei väldita tema hinnangul haldusmenetluste autonoomsuse säilitamine vastuoluliste või järjepidevuseta tulemuste tekkimise ohtu, vaid vastupidi, mida vähem võetakse ELTL artikli 108 kohases menetluses arvesse muid kui riigiabi käsitlevaid liidu õigusnorme, seda suurem see oht oleks. Haldusmenetluste jäik eristamine kahjustaks ka õiguskindlust.

2)      Teine osa

15.      Esimese väite teine osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 35–39 vastu, milles Üldkohus otsustas, et komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjendustes 281–284 õigesti, et uute reaktorite ehitamise hankelepingu sõlmimine ei ole abi andmise viis, mis on selle abiga lahutamatult seotud(7). Selles kontekstis kinnitas Üldkohus, et kuna kõnealune abi seisnes uute reaktorite tasuta kättesaadavaks tegemises äriühingule Paks II nende käitamiseks, siis küsimus, kas ehituslepingu sõlmimine oleks pidanud toimuma pakkumismenetluse raames, tekkis enne abimeedet kui sellist ning et sellise menetluse läbiviimine ja võimalik teise ettevõtja kasutamine nende ehitamiseks „ei muudaks ei abi eesmärki […] ega ka abi saajat“. Pealegi oleks riigihanke-eeskirjade rikkumisel mõju ainult tuumajaamade ehitustööde turule, mitte turule, mida on silmas peetud vaidlusaluses abimeetmes (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 36 ja 37). Seoses avaliku pakkumismenetluse puudumise mõjuga abi summale märkis Üldkohus, et ei ole tõendatud, et teised pakkujad oleksid võinud tarnida uusi reaktoreid parematel tingimustel või madalama hinnaga, ning et isegi kui pakkumismenetluse kasutamine oleks võinud muuta abi summat, ei oleks see asjaolu iseenesest mõjutanud selle abiga äriühingule Paks II antud eelist, nii et „abisumma suurendamine või vähendamine [ei tähenda] käesolevas asjas abi kui sellise muutmist ega selle konkurentsivastase mõju muutmist“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 38).

16.      Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, märgib esiteks, et riigihankeid ja riigiabi käsitlevate sätete eesmärk on tagada siseturul aus ja moonutamata konkurents. Tema väitel sellest piisab, et järeldada, et uute reaktorite ehitamise lepingu otse sõlmimise ja kõnealuse abimeetme vahel on lahutamatu seos. Teiseks väidab ta, et riigihankeõigusega kooskõlas oleva pakkumismenetluse tulemuseks oleks võinud olla täiesti teistsugune abi nii summa kui ka struktuuri poolest. Selles kontekstis ei ole asjaolu, et abisaaja ei ole äriühing JSC NIAEP, tema arvates oluline. Samuti ei ole veenev argument, et abisumma suurendamine või vähendamine ei väljendu käesolevas asjas abi enda või selle konkurentsivastase mõju muutmises. Nimelt on argumendi aluseks olev eristamine uute reaktorite Paks II-le tasuta andmise ja Ungari selleks eraldatud vahendite vahel ekslik. Kolmandaks väidab Austria Vabariik, et lahutamatu seos uute reaktorite ehitamise riigihankelepingu sõlmimise ja kõnealuse abi vahel tuleneb üksnes Venemaa Föderatsiooni ja Ungari vahel sõlmitud lepingust, millest nähtub, et ehituslepingu sõlmimine ja Venemaa Föderatsiooni laen kujutavad endast ühtainsat protsessi.

b)      Õiguslik hinnang

17.      Nagu ma eeldasin, tuleb minu arvates esimese väite esimest ja teist osa analüüsida koos. Austria Vabariigi argumendid selle esimese osa raames ei sea minu arvates kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 esitatud väidet, et Euroopa Kohus ei kavatsenud kohtuotsuses Austria vs. komisjon loobuda oma varasemast kohtupraktikast, mis käsitleb õiguslikku kriteeriumi, mis põhineb abi esemest lahutatavate ja lahutamatute tingimuste eristamisel (edaspidi „lahutamatu seose“ kriteerium), vaid pigem seda, kuidas Üldkohus seda kriteeriumi käesoleval juhul tõlgendas ja kohaldas. Seega näib mulle, et see väiteosa on seotud esimese väite teise osaga.

18.      Oma edasises analüüsis tuletan kõigepealt meelde asjakohast kohtupraktikat komisjoni kohustuse – analüüsida abimeetme kooskõla muude liidu õigusnormidega kui riigiabi käsitlevad sätted – ulatuse piiritlemisel. Seejärel analüüsin Austria Vabariigi etteheiteid sellest kohtupraktikast tulenevate põhimõtete seisukohast.

1)      Asjakohase kohtupraktika meeldetuletus

i)      „Lahutamatu seose“ kriteerium: kohtuotsus Iannelli & Volpi

19.      „Lahutamatu seose“ kriteerium sõnastati esimest korda 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsuses Iannelli & Volpi(8). Euroopa Kohtule oli esitatud muu hulgas küsimus, kas liikmesriigi kohus, kellel paluti teha otsus riigiabi süsteemi kokkusobivuse või selle teatud tingimuste kohta, võib arvesse võtta EMÜ asutamislepingu artikli 30 (nüüd ELTL artikkel 34) võimalikku rikkumist koguseliste impordipiirangute valdkonnas. Sellele küsimusele vastates täpsustas Euroopa Kohus kõigepealt esiteks, et EMÜ asutamislepingu süsteemis toimub abi ühisturuga võimaliku kokkusobimatuse tunnistamine asjakohases menetluses, mille rakendamise eest vastutab komisjon, ja teiseks, et selle asutamislepingu artiklil 30 on vahetu õigusmõju(9), ja seejärel kinnitas selle kohtuotsuse punktis 14, „riigiabi rakendusviis, mis läheb vastuollu asutamislepingu konkreetsete sätetega peale artiklite 92 ja 93 [nüüd ELTL artiklid 107 ja 108], võib olla nii lahutamatult seotud abi esemega, et seda ei ole võimalik eraldi hinnata, nii et selle mõju abi kokkusobivusele või kokkusobimatusele tervikuna tuleb seega tingimata hinnata artikli 93 menetluse kaudu“. Ta täpsustas, et see on teisiti juhul, „kui abikava analüüsimisel on võimalik eraldada tingimused või elemendid, mis on küll selle kava osa, kuid mille puhul võib lugeda, et need ei ole selle kava eesmärgi saavutamiseks või kava toimimiseks vajalikud“. Viimati nimetatud juhul „ei ole [EMÜ asutamislepingu] artiklites 92 ja 93 ette nähtud pädevuse jaotusest tulenevaid põhjusi järeldada, et aluslepingu muude vahetu õigusmõjuga sätete rikkumise korral ei saaks liikmesriikide kohtutes nendele sätetele tugineda ainuüksi seetõttu, et asjaomane element on abi rakendusviis“.

20.      Kohtuotsusest Iannelli & Volpi tuleneb, et kui see on riigiabi kontrollimise menetluse raames riigisisese meetme hindamiseks tingimata vajalik, ei ole komisjon mitte ainult pädev, vaid ta on teatud tingimustel kohustatud võtma arvesse muid liidu õiguse sätteid ja vajaduse korral täiendavalt tuvastama nende rikkumise. Selle kohustuse ja selle ulatust määratleva õigusliku kriteeriumi – vähemalt niisugusena, nagu see tuleneb nimetatud kohtuotsusest – mõte on ühelt poolt kaitsta komisjoni pädevuse sfääri – mis on ette nähtud aluslepingus – riigiabi kontrollimise valdkonnas, ja teiselt poolt vältida, et selle pädevuse teostamine võiks tekitada lünga nende õiguste kaitse süsteemis, mis õigussubjektidel liidu õiguse vahetust õigusmõjust tulenevalt on.

ii)    Komisjoni kohustus tagada järjepidevus: kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja kohtuotsus Matra

21.      Mõni aasta hiljem paluti Euroopa Kohtul täpsustada kohtuotsuse Iannelli & Volpi tagajärgi riigiabi kontrolli menetluse ja rikkumismenetluse vahelisele suhtele. Itaalia Vabariik tugines 21. mai 1980. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia(10) kohtuotsusele Iannelli & Volpi eelkõige selleks, et väita, et tema vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on EMÜ asutamislepingu artikli 95 (nüüd ELTL artikkel 110) rikkumise tõttu vastuvõetamatu. Ta väitis, et kuna vaidlusalune maksumeede oli mõeldud abikava rahastamiseks ja on seega selle abikava eesmärgist lahutamatu meede, ei saa seda meedet hinnata liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames, vaid ainult riigiabi kontrollimise menetluse raames. Olles tuvastanud, et kuigi riigiabi ja diskrimineerivaid makse käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärk on sama – moonutamata konkurents ühisturul – põhineb nende kohaldamine erinevatel tingimustel, kinnitas Euroopa Kohus, et diskrimineeriva maksustamise teel rakendatud meede, mida võib samal ajal pidada riigiabi osaks, võib kuulduda mõlema sätete kogumi alla ja selle suhtes võib seega algatada eraldi rikkumismenetluse(11). Selle kohtuotsuse punktis 11 sedastas Euroopa Kohus, et asutamislepingu üldisest ülesehitusest tuleneb, et riigiabi kontrollimise menetlus „ei tohi kunagi viia tulemuseni, mis oleks aluslepingu konkreetsete sätetega vastuolus“. Seega, kui Euroopa Kohus oleks kõnesoleva juhtumi puhul liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse tulemusel tuvastanud, et vaidlusalune maks on diskrimineerivaid makse käsitlevate asutamislepingu sätetega vastuolus, ei oleks riigiabi käsitlevate sätete alusel komisjoni algatatud menetluse tulemusel mingil juhul seda maksu säilitatud.

22.      15. juuni 1993. aasta kohtuotsuses Matra vs. komisjon(12), mis kuulutati  ligi kümme aastat pärast kohtuotsust komisjon vs. Itaalia, otsustas Euroopa Kohus, kellele esitati tühistamishagi otsuse peale, millega kiideti heaks investeerimisabi kahe autotootja ühisettevõttele (joint‑venture), seekord suhete üle riigiabi kontrollimise menetluse ja EMÜ asutamislepingu artiklites 85 ja 86 (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) sätestatud menetluse vahel, mille komisjon oli algatanud paralleelselt. Olles meenutanud kohtuotsustes Iannelli & Volpi ja komisjon vs. Itaalia kehtestatud põhimõtteid, järeldas Euroopa Kohus, et komisjoni kohustus järgida kooskõla riigiabi käsitlevate sätete ja muude asutamislepingu sätete vahel ei takista tal teha otsust riigiabi kokkusobivuse kohta, ootamata ära EMÜ asutamislepingu artikli 85 või artikli 86 alusel algatatud paralleelse menetluse tulemust, „kui ta on olukorra majandusliku analüüsimise põhjal veendunud […], et abisaaja ei ole olukorras, mis on [nende artiklitega] vastuolus“(13).

23.      Kohtuotsuses Matra võttis Euroopa Kohus esimest korda seisukoha kohtuotsuse Iannelli & Volpi ja kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia vahelise suhte kohta, kinnitades samal ajal nii riigiabi kontrollimise menetluse autonoomsust kui ka nõuet, et sellise menetluse tulemusel vastu võetud otsused peavad olema kooskõlas asutamislepingu muude sätetega. Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et selline ühtsuse nõue kehtib „eriti juhul, kus nende muude sätete eesmärk on ka […] konkurentsi mitte moonutamine ühisturul“(14).

iii) Euroopa Kohtu praktika, mis on hilisem kohtuotsustest Iannelli & Volpi, komisjon vs. Itaalia ja Matra, ning „lahutamatu seose“ kriteeriumi kohaldamise raskused

24.      Euroopa Kohus on kohtuotsustes komisjon vs. Itaalia ja Matra kehtestatud põhimõtteid aastate jooksul kinnitanud. Nii on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, i) et riigiabi kontrollimise menetlus ei tohi kunagi viia tulemuseni, mis oleks asutamislepingu konkreetsete sätetega vastuolus, ii) et seega ei saa komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mille teatud tingimused rikuvad asutamislepingu muid sätteid(15), iii) et komisjon ei saa samamoodi tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mis mõnes aspektis rikub liidu õiguse üldpõhimõtteid(16), ja iv) et „mitte mingil juhul“ ei saa riigiabi käsitlevaid sätteid kasutada selleks, et nurjata aluslepingu muid eeskirju, millel on nende sätetega „ühine eesmärk“ tagada, et liikmesriikide sekkumine ei moonutaks konkurentsitingimusi siseturul(17). Euroopa Kohus kinnitas neid põhimõtteid veel hiljuti kohtuotsustes Austria vs. komisjon(18) ja Braesch jt(19) ning kohtuotsustes, mis käsitlesid lennuettevõtjatele COVID‑19 pandeemia ajal antud abi(20).

25.      Kohtuotsuses Iannelli & Volpi esitatud „lahutamatu seose“ kriteeriumi kinnitati hiljuti 2. mai 2019. aasta kohtuotsuses A-Fonds(21) ja on alates sellest kohaldatud mitu korda, isegi pärast kohtuotsust Austria vs. komisjon(22), liikmesriikide kohtute ja komisjoni pädevuse jaotuse kriteeriumina(23) ja selleks, et piiritleda, millise ulatusega on komisjoni kohustus kontrollida riigiabi kontrollimise menetluses, kas asjaomane meede on kooskõlas õigusnormidega, mis ei kuulu riigiabi käsitlevate õigusnormide hulka(24). Selle kohustuse ulatus, mille eesmärk on vältida, et abi, mis rikub teisi liidu õiguse asjakohaseid sätteid või üldpõhimõtteid, saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks(25), sõltub seega lõppkokkuvõttes selle kriteeriumi rohkem või vähem rangest kohaldamisest.

26.      Lisaks on Euroopa Kohus püüdnud täpsustada selle kriteeriumi kohaldamise tingimusi.

27.      Ta on esiteks kinnitanud, et komisjon peab arvesse võtma liidu õiguse muude kui abi käsitlevate sätete rikkumist, mis ei tulene mitte ainult abist või selle eesmärgist lahutamatutest asjaoludest, tingimustest või korrast, vaid ka neid, mis tulenevad abist või selle eesmärgist kui sellisest või „majandustegevusest“, mida abiga rahastatakse(26). Sellisel juhul on „lahutamatu seos“ kohtuotsusest Iannelli & Volpi tuleneva kohtupraktika tähenduses in re ipsa.

28.      Teiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et sellise abi rahastamise viisi, nagu riigisisene maks, mis on spetsiaalselt mõeldud abikava rahastamiseks, ei saa eraldada „abist oteses mõttes“(27) ja et selle hindamine, sealhulgas asutamislepingu muude kui riigiabi käsitlevate sätete alusel, kuulub komisjoni ainupädevusse(28). Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et sellised eeskirjad, mis määravad kindlaks abikava abikõlblikkuse tingimused, on samuti abi kui sellisega lahutamatult seotud ning kuuluvad seega asjaolude hulka, mida komisjonil tuleb ELTL artikli 108 kohases menetluses uurida ja vajaduse korral heaks kiita(29). Individuaalse abi saaja valik on seevastu osa abi „eesmärgist“(30). Kohtuotsuses Braesch jt täpsustati seevastu, et „lahutamatud meetmed“ kohtuotsuse Iannelli & Volpi tähenduses ei ole meetmed, mida komisjon ei ole taotlenud ja mille asjaomane liikmesriik võttis selleks, et saada esialgse uurimise etapi lõpus otsus abi lubamise kohta(31), ega üldisemalt meetmed, mis on „seotud faktiliste asjaolude“ poolest abi kui sellisega, „kuid õiguslikult eraldiseisvad“ abist, ja mille abist teatanud liikmesriik on võtnud(32).

29.      Kohtupraktika on vaatamata Euroopa Kohtu antud selgitustele „lahutamatu seose“ kriteeriumi konkreetse tähenduse andmisel suures osas juhtumipõhine. Osa selle kohaldamise aluseks olevatest mõistetest, nagu abi „ese“ või abi andmise „viis“ või [abi esemest] „lahutamatu [abi andmise viis]“ või „lahutamatult seotu“ abi esemega, jääb ebaselgeks.

30.      Nende mõistete tõlgendamisel tuleb minu arvates käesolevas kohtuasjas vajalikus ulatuses lähtuda kohtuotsuses Iannelli & Volpi antud mõiste „abi esemega lahutamatult seotud abi andmise viis“ negatiivsest määratlusest.

31.      Euroopa Kohtu seisukohast ei kujuta endast sellist rakendusviisi tingimus või asjaolu, mis on „küll selle abikava osa“, kuid mille puhul võib asuda seisukohale, et need ei ole „selle kava eesmärgi saavutamiseks või kava toimimiseks vajalikud“ ning neid saab seetõttu abikavast eraldada(33). Kohtujurist Saugmandsgaard Øe leidis mõiste „vajalikkus“ teemal argumenteerides kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A-Fonds(34), et „rakendusviis [on] abi eesmärgi saavutamiseks või toimimiseks vajalik siis, kui see on abi koostiselement või oluline osa, nii et selle kohaldamata jätmine muudab abi ulatust või põhitunnuseid“. Kuigi ma nõustun põhimõtteliselt selle määratlusega, teen seda siiski tingimusel, et seda kohaldatakse asjaomase liikmesriigi konkreetselt kavandatud meetme suhtes tervikuna(35), mitte aga nii, et eraldatakse selle meetme need osad, mis vastavad abstraktselt õigusliku mõiste „abi “ tunnustele.

32.      Konkreetsemalt mõiste abi „ese“ kohta, millel on „lahutamatu seose“ kriteeriumi kohaldamisel keskne roll, on käesoleva ettepaneku punktides 19–28 viidatud kohtupraktikas märgitud, mida see mõiste ei hõlma. Seega erineb see nii mõistest abiga „rahastatav tegevus“ kui ka mõistest „[abi andmise] viis“, mis puudutab selle meetme erinevaid osi, millega liikmesriik kavatseb abi konkreetselt rakendada. Mõistet „abi ese“ ei tohiks segamini ajada ka mõistega „eesmärk“, kuna esimene neist on vahend, mille abil asjaomane liikmesriik kavatseb teist saavutada(36). Näiteks „majandusarengu edendamine niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal“ (ELTL artikli 107 lõike 3 punkt a), „üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimine“ või „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamine“ (ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) või veel „majandustegevuse arengu soodustamine“ (ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) on kõik aluslepingus tunnustatud eesmärgid, mida liikmesriigid võivad saavutada sekkumistega, mis on oma olemuselt, sihtvaldkonna või -tegevuse või abisaajate identiteedi või arvu poolest erinevad(37). Igal sekkumisel on oma „ese“, mis on määratletud meetme konkreetse eesmärgiga (näiteks teatavate põllumajandusettevõtete või tööstussektorite soodustamine, konkreetses piirkonnas asuvate ettevõtete toetamine, investeeringute toetamine konkreetsetesse tegevustesse) ja selle rakendamise viisiga (nt maksuvabastus, krediidiliini avamine, riigigarantii, kapitalisüst jne). Selle eesmärgi kindlaks määramisel tuleb arvesse võtta ka kõiki asjaomase sekkumise asjaolusid, nagu asjaomane liikmesriik on selle konkreetselt kavandanud.

33.      Kokkuvõttes peab komisjon riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel arvesse võtma muude kui riigiabi käsitlevate liidu õigusnormide võimalikku rikkumist juhul, kui rikkumine tuleneb rahastatavast majandustegevusest, abist või selle esemest iseenesest või ka abi esemega lahutamatult seotud abi andmise viisidest. Selline lahutamatu seos on olemas asjaolude või tingimuste puhul, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks või kava toimimiseks ning ilma milleta ei saa kavandatava riigipoolse sekkumisega selle eesmärke saavutada.

34.      Austria Vabariigi esimese väite esimeses ja teises osas esitatud etteheiteid tulebki analüüsida, lähtudes nimelt sellest käesoleva ettepaneku punktides 19–28 viidatud kohtupraktikast ja kõigist neis punktides esitatud kaalutlustest.

2)      Kohaldamine käesolevale kohtuasjale

35.      Enne oma analüüsi juurde asumist märgin, et kui eeldada, et apellandi esimese väite esimeses osas esitatud argumentidest – nagu neid mõistavad ka komisjon ja tema toetuseks menetlusse astunud liikmesriigid – saadakse aru nii, et neis on seatud kahtluse alla „lahutamatu seose“ kriteeriumi aktuaalsus pärast kohtuotsust Austria vs. komisjon, tuleneb eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 25 viidatud kohtupraktikast, et need argumendid ei jää kehtima(38).

i)      Teatatud meetme eesmärk

36.      Esimese väite esimeses osas heidab Austria Vabariik Üldkohtule ette, et viimane ei tuvastanud, et kõnealuse abi „eesmärk“ oli uute tuumareaktorite ehitamine. Nii toimides kaldus Üldkohus tema arvates kõrvale vaidlusaluses otsuses sellele eesmärgile komisjoni antud kvalifikatsioonist. Sama etteheidet korratakse sisuliselt apellatsioonkaebuse teise väite kontekstis. Tšehhi Vabariik, Prantsuse Vabariik ja Ungari väidavad, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 37 õigesti, et selline eesmärk on „kahe uue tuumareaktori tasuta kättesaadavaks tegemi[ne] [äriühingule Paks II] nende käitamise eesmärgil“(39). Komisjon väidab omalt poolt, et kuigi teatatud meede puudutas kahe tuumareaktori arendamist Ungaris, ei puudutanud see nende reaktorite ehitamist kui sellist, vaid nende kasutamiseks kättesaadavaks tegemist.

37.      Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse pealkirjas on teatatud meede määratletud kui meede, mida Ungari kavatseb rakendada „tuumaelektrijaama Paks II kahe uue tuumareaktori ehitamise toetuseks“. Selle otsuse põhjenduses 3 on seda meedet kirjeldatud kui meedet selleks, et „toetada rahaliselt Paksis asuva kahe uue tuumareaktori ehitamist“. Kõnealuse otsusejaotises 2 „Meetme üksikasjalik kirjeldus“ ja alljaotises 2.1 „Projekti kirjeldus“ toodud põhjenduses 9 on märgitud, et „[m]eede hõlmab Ungari kahe […] tuumareaktori […] ehitamist, mida rahastab täielikult Ungari Vabariik tuumareaktorite tulevase omaniku ja käitaja ettevõtja Paks II […] kasuks“. Selle otsuse põhjenduses 15, milles on kirjeldatud Ungari kavandatud rahalist abi(40), on märgitud, et Venemaa Föderatsiooni poolt Ungarile „tuumaelektrijaama Paks II arendamise rahastamiseks“ antud riigilaenuga „tagatakse 10 miljardi euro suurune vaba tagasimaksega arvelduslaen“, mida Ungari „kasutab […] selleks, et otserahastada […] Paks II [tuumaelektrijaamas] investeeringuid, mis on vajalikud uute reaktorite […] projekteerimiseks, ehitamiseks ja komisjoneerimiseks“, ning millele Ungari lisab oma eelarvest „täiendavad 2,5 miljardit eurot“. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 21 on märgitud, et „Ungari ja Venemaa allkirjastasid valitsustevahelise kokkuleppe, eesmärgiga arendada Paksi asukohas uut võimsust“. Üldisemalt määratleb ja kontrollib komisjon teatatud meedet investeerimisabina, mida „Ungari riik annab Paks II-le projekti arendamiseks“ ja mis katab investeerimiskulud projekti lõpuleviimiseks(41). On tõsi, et komisjon kinnitas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 197, et teatatud meede „tooks Paks II-le kaasa majandusliku eelise asjaolu tõttu, et see omab ja käitab kahte uut tuumareaktorit, mida rahastab täies ulatuses Ungari Vabariik“. Komisjon täpsustab siiski selle otsuse põhjenduses 283, mis kuulub lahutamatu abi andmise viisi olemasolu uurimisega seotud põhjenduste hulka, et „Paks II investeerimisabi ese on siiski võimaldada sellel toota elektrienergiat ilma tuumarajatiste ehitamisega seotud investeerimiskulusid kandmata“, sidudes Ungari lubatud investeeringud üheselt uute reaktorite ehitamisega. Selle otsuse põhjendustes 324–328 peab komisjon teatatud meedet „sobiva[ks] vahendi[ks] […] uu[t]e reaktori[te] ehitamiseks“, mis on asjakohane „tuumaenergia edendamise ühise huvi eesmärgi saavutamiseks“(42), ning põhjenduses 332 on märgitud, et see meede „soodustab riigiabi tuumaelektrijaama arendamise kaudu ühise huvi eesmärgi saavutamist“. Lõpuks on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 330 selgelt kinnitatud, et äriühing Paks II „on ettevõtja, mille riik asutas üksnes selleks, et arendada ja käitada“ neid reaktoreid ning et see ettevõtja saab kõnealust abi selle eesmärgi täitmiseks. Selle otsuse põhjenduses 334 on samuti märgitud, et Paks II saaks abisaajana „rahalist toetust tootmisvarade ehitamiseks“(43).

38.      Sellest järeldub minu arvates, et apellant kinnitab õigesti, et kui Üldkohus määratles kõnealuse abi eseme uute reaktorite „tasuta kasutusse andmisena“, ei lähtunud ta selle eseme kirjeldusest, nagu see nähtub – kui mõned vasturääkivused välja arvata –, vaidlusalusest otsusest, nimelt et see on Ungari riigi rahaline toetus äriühingule Paks II kahe uue tuumareaktori arendamiseks, sealhulgas projekteerimiseks, ehitamiseks ja komisjoneerimiseks. Seejuures tõlgendas ta vaidlustatud meedet vääralt, mis kujutab endast õigusnormi rikkumist, millele võib Euroopa Kohtus apellatsioonimenetluses tugineda(44).

39.      Esimese väite teises osas väidab Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, samuti, et määratledes teatatud meetme eseme kui „kahe uue tuumareaktori tasuta kättesaadavaks tegemises äriühingule Paks II“, eristas Üldkohus kunstlikult ühe ja sama meetme erinevaid koostisosi. Uute reaktorite ehitamine ja lepingu sõlmimine otse JSC NIAEPiga olid tema arvates tegelikult Venemaa Föderatsiooni ja Ungari vahel sõlmitud lepingu keskmes oleva projekti lahutamatu osa.

40.      Komisjon väidab, et see etteheide, mida tema väitel Üldkohtus ei esitatud, on vastuvõetamatu. Sellega seoses märgin, et kuigi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 kohaselt ei või Üldkohtu menetluses olnud hagi eset apellatsioonkaebuses muuta(45), võib apellant siiski esitada apellatsioonkaebuse, esitades Euroopa Kohtus väiteid ja argumente, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida(46). Minu arvates on see Austria Vabariigi etteheite puhul nii. Lisan, et selle etteheitega seab apellant, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, kahtluse alla mitte faktilistele asjaoludele antud Üldkohtu hinnangu, vaid nende faktiliste asjaolude õigusliku kvalifitseerimise, mille tulemusel Üldkohus määratles tema arvates kõnealuse abi eseme valesti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud viga õigusnormi rikkumine, mille võib tõstatada apellatsioonkaebuse raames(47).

41.      Sisu osas ei ole vaidlust selles, et Ungari kavandatud abi eesmärk oli toetada tuumaenergia tootmist. Seda eesmärki taotleti projektiga, mille eesmärk oli rahastada kahe sellise tuumareaktori ehitamist, mis olid mõeldud käivitamiseks Paksi elektrijaamas ja lõpuks olemasolevate reaktorite asendamiseks. Nagu väidab Austria Vabariik ja nagu nähtub teatatud meetme kirjeldusest vaidlusaluses otsuses, oli uute reaktorite kättesaadavaks tegemine Paks II tuumaelektrijaamale ainult üks selle projekti etappidest, mis oli kavandatud tervikuna ja hõlmas nende reaktorite projekteerimist, ehitamist ja komisjoneerimist(48). Uued reaktorid, mille ehitamist valitsustevaheline kokkulepe puudutas, olid nimelt abisaaja käsutusse antav „vara“. Kuigi äriühing Paks II ei investeerinud ise oma tulevaste tootmisvarade ehitamisse, ei pidanud Ungari ametiasutused vajalikuks, et ta võtaks otse laenu(49), kuid ta oli siiski kaasatud nende arendamise kõikidesse etappidesse „riigile kuuluva“ ja „riigi kontrolli all oleva organisatsioonina“, mille Ungari oli määranud ja mis vastutas nii „rahaliselt kui ka tehniliselt“ sellest projektist tulenevate kohustuste täitmise eest (vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 11). Nii nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 14, et just tema sõlmis JSC NIAEPiga kahe uue reaktori projekteerimise, hankimise ja ehitamise lepingu ning et ta pidi lisaks jälgima ehitustöid ja andma loa JSC NIAEPile tööde iga etapi eest võlgnetavate summade maksmiseks (vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 39).

42.      Neil asjaoludel väidab Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, õigesti, et teatatud meetme puhul oleks kunstlik eristada kahe tuumareaktori ehitamist ja nende äriühingu Paks II käsutusse andmist. Kui vaadelda seda meedet tervikuna, paistab minu arvates selgelt, et selle eesmärk on rahastada investeerimist Paksi ehituse uute tootmisüksuste ehitamisse ja komisjoneerimisse.

43.      Sellest järeldub, et isegi kui eeldada, et Üldkohus ei teinud vaidlusaluse otsuse tõlgendamisel viga, kui ta määratles kõnealuse abi esemena „kahe uue reaktori tasuta kättesaadavaks tegemise [äriühingule Paks II] nende käitamiseks“, tuleneb see määratlus siiski faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud veast.

ii)    Abi esemest tuleneva riigihanke-eeskirjade rikkumise esinemine

44.      Austria Vabariik väidab oma esimese väite esimeses osas esiteks, et Üldkohus lubas komisjonil abimeetme hindamisel riigihankeid käsitlevate sätete rikkumist ignoreerida, ja teiseks, et käesolevas asjas tulenes selline rikkumine kõnealuse abi esemest endast, milleks on tuumaelektrijaama ehitamise rahastamine, mistõttu Üldkohus eristas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–32 ekslikult käesolevat kohtuasja kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus Austria vs. komisjon.

45.      Prantsuse Vabariik vaidlustab selle etteheite vastuvõetavuse, kuna seda ei esitatud Üldkohtus. Sellega seoses on tõsi, et Austria Vabariik ei väitnud oma hagis sõnaselgelt, et uute reaktorite ehitamise lepingu sõlmimine otse JSC NIAEPiga kuulub kõnealuse abi eseme hulka. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 20 nähtub siiski, et tuginedes tõlgendusele, mille ta andis kohtuotsusele Austria vs. komisjon, väitis ta siiski, et vaidlusaluse abi hindamisel on vähe tähtsust sellel, kas otse lepingu sõlmimisel on tegemist „abi andmise viisiga, mis on [abi esemest] lahutamatu“ või üldse abi „andmise viisiga“, sest üldiselt ei saa riigiabi, mis rikub liidu õiguse sätteid, tunnistada siseturuga kokkusobivaks. Seega ei saa asuda seisukohale, et etteheide, mille Austria Vabariik nüüd Euroopa Kohtus esitab, muudab Üldkohtu menetluses olnud vaidluse eset(50).

46.      Sisuliselt tuleb see etteheide, mida on pealegi üsna vähe lahti seletatud, minu arvates tagasi lükata.

47.      Esiteks, kuna sellega heidetakse Üldkohtule ette, et viimane leidis, et komisjon „võib ELTL artiklil 108 põhinevas menetluses eirata riigihanke‑eeskirju“, põhineb see etteheide vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Tegelikult piirdus Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 28–32 kinnitusega, et Euroopa Kohus ei soovinud kohtuotsuses Austria vs. komisjon loobuda kohtuotsusest Iannelli & Volpi tulenevast kohtupraktikast, mida – nagu ma juba rõhutasin – ei saa kahtluse alla seada. Vastupidi sellele, mida näib arvavat Austria Vabariik, ei eitanud Üldkohus seevastu asjaolu, et komisjon on kohustatud võtma selles menetluses arvesse liidu mõne muu õigusnormi kui riigiabi valdkonna õigusnormi, sealhulgas riigihankealaste õigusnormide võimalikku rikkumist, kui selline rikkumine tuleneb asjaomase abi esemest või mõnest selle abi esemest lahutamatust abi andmise viisist.

48.      Teiseks ja nagu väidab eelkõige Tšehhi Vabariik, ei saa ka selle etteheitega nõustuda, kuna selles väidetakse, et hageja viidatud riigihankealaste õigusnormide rikkumine tuleneb kõnealuse abi või sellega „rahastatud tegevuse“ „esemest“. Isegi juhul, kui Euroopa Kohus peaks – nagu ma soovitan – leidma, et Üldkohus eksis, kui ta jättis uute reaktorite ehitamise selle abi eseme hulgast välja, saab selle ehitamiseks JSC NIAEPiga otse lepingu sõlmimine olla üksnes selle esemega seotud „abi andmise viis“, mille puhul tuleb veel kontrollida, kas see on selle esemega lahutamatult seotud.

iii) Abi esemest lahutamatu abi andmise viisi olemasolu

49.      Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas vaidleb Austria Vabariik vastu Üldkohtu analüüsile, mille kohaselt JSC NIAEPiga uute reaktorite ehitamise lepingu otse sõlmimise ja abi eseme vahel on „lahutamatu seos“. Viitan selle liikmesriigi argumentide kirjeldamiseks käesoleva ettepaneku punktile 16. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 17 märkisin, soovitakse selle väite esimeses osas esitatud teatud argumentidega sisuliselt vaidlustada ka seda analüüsi.

50.      Tuletan meelde, et jõudsin käesoleva ettepaneku punktides 36–43 järeldusele, et vaidlusaluse abi eseme määratluses, millest Üldkohus lähtus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, on tehtud viga vaidlusaluse otsuse tõlgendamisel ning et igal juhul tuleneb selline määratlus faktiliste asjaolude kvalifitseerimisel tehtud veast. On siiski oluline meelde tuletada, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest nähtub liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike põhjendustega põhjendatud, ei too selline rikkumine kaasa kohtuotsuse tühistamist ja põhjendused tuleb asendada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata(51). Tuleb seega kontrollida, kas vaatamata õigusnormi rikkumistele, järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 õigesti, et komisjon leidis õigesti, et uute reaktorite ehitamise lepingu sõlmimine ei ole abi andmise viis, mis on abiga lahutamatult seotud.

51.      Põhjustel, mida ma allpool selgitan, olen arvamusel, et see ei ole nii.

52.      Esimesena märgin kõigepealt, et kuigi ma nõustun Prantsuse Vabariigiga, et Austria Vabariigi argumendiga, et ainuüksi asjaolust, et riigiabieeskirjadel ja riigihanke-eeskirjadel on sama eesmärk tagada moonutamata konkurents siseturul, piisab selleks, et järeldada, et tegemist on abi esemest lahutamatu abi andmise viisiga, ei saa nõustuda(52), tuletab Austria Vabariik siiski õigesti meelde, et see eesmärkide kokkulangemine paneb komisjonile suurema kohustuse tagada kooskõla nende kahe sätete kogumi vahel.

53.      Teisena, Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 õigusnormi rikkudes, et kahe uue reaktori ehitamiseks lepingu sõlmimise otsus ei kujuta endast iseenesest abi andmise viisi, kuna see lepingu sõlmimine „puudutab tasuta kasutusse antava eseme tootmist ja tarnimist ning eelneb niisiis abimeetmele endale“. Esiteks on eeldus, millel selline järeldus põhineb, nimelt et kõnealuse abi ese on kahe uue tuumareaktori tasuta andmine Paks II käsutusse, väär, nagu ma eespool põhjendasin. Teiseks, nagu Austria Vabariik sisuliselt väidab, kui riigi sekkumine, mida rahastatakse ELTL artikli 107 alusel antavast abist, toimub erinevates etappides, ei ole ühes neist etappidest võetud meetme kvalifitseerimine kohtuotsuse Iannelli & Volpi tähenduses „abi andmise viisiks“ või „abi esemest lahutamatuks abi andmise viisiks“ välistatud ainuüksi seetõttu, et see meede eelneb meetmele, mis lõpetab kogu protsessi. Seega, isegi kui eeldada, et Üldkohus pidas kõnealuse abi esemeks õigesti üksnes uute reaktorite tasuta andmist Paks II käsutusse, ei tähenda see automaatselt, et nende ehitamiseks lepingu sõlmimine otse JSC NIAEPiga kujutas endast asjaolu, millel puudub seos kõnealuse abiga. On küll tõsi, nagu väidab Prantsuse Vabariik, et „lahutamatu seose“ kriteeriumi tõlgendamine nii, et igasugune riiklikult rahastatava projekti „projekteerimise viis“ kuuluks mõiste „abi esemest lahutamatu abi andmise viis“ alla, jätaks selle kriteeriumi toimeta. Selle argumendiga ei saa käesolevas asjas siiski nõustuda. Uute reaktorite ehitamise lepingu sõlmimine ei ole pelgalt „projekteerimisviis“ ega teatatud meetme teisejärguline aspekt. Kõnealuse abi ese on nimelt nende reaktorite arendamine ja need kujutavad endast abisaaja käsutusse antavat vara.

54.      Kolmandana, nagu Austria Vabariik õigesti väidab, nähtub vaidlusalusest otsusest ja vaidlustatud kohtuotsusest, et JSC NIAEPi nimetamine ehitusorganiks oli üks osa valitsustevahelisest kokkuleppest, mille lahutamatu osa käesoleva ettepaneku punktis 6 nimetatud rahastamiskokkulepe oli, ning see oli üks tingimustest, mida kohaldati uute reaktorite arendamiseks vajalikest investeeringutest suurema osa rahastamiseks mõeldud laenule. Vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 25 meenutatud kohtupraktikale ei saa aga abi rahastamise viisi sellest eraldada ning selle hindamine, sealhulgas muude aluslepingu sätete alusel kui riigiabi käsitlevad sätted, kuulub komisjoni ainupädevusse.

55.      Neljandana ei tulene käesoleva ettepaneku punktides 19–25 meenutatud kohtupraktikast, et abi koostisosa või tingimus, mis ei mõjuta otseselt abisaaja(te) kindlaksmääramist ega abi suurust, ei saa olla „abi esemest lahutamatu abi andmise viis, mille õiguspärasust peab komisjon ELTL artikli 108 kohases menetluses kontrollima. Sellest kohtupraktikast tuleneb seevastu, et niisuguseks viisiks on abi element või tingimus, mis on „vajalik abi eesmärgi saavutamiseks või toimimiseks“. Nagu Austria Vabariik sisuliselt väidab, oli käesoleval juhul ehituslepingu sõlmimine JSC NIAEPiga vajalik osa nii kõnealuse abi eesmärgi teostamiseks kui ka selle toimimiseks. Esiteks nähtub vaidlusalusest otsusest ja vaidlustatud kohtuotsusest, et JSC NIAEPi valimine ettevõtjaks, kes vastutab uute reaktorite projekteerimise, ehitamise ja komisjoneerimise eest, oli valitsustevahelise kokkuleppe lahutamatu osa ning et Venemaa Föderatsiooni Ungarile antud laen oli sellise valikuga seotud(53). Teiseks nähtub asjaolust, et Ungari väitis nii komisjonis liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses kui ka Üldkohtus ja Euroopa Kohtus, et JSC NIAEP oli ainus, kes suutis pakkuda uute reaktorite ehitamiseks vajalikku tehnoloogiat, et see liikmesriik oli veendunud, et tehnilisest seisukohast oli ehituslepingu sõlmimine selle ettevõtjaga vajalik valik selleks, et tagada kõnealuse abiga rahastatava projekti elujõulisus ja edu.

56.      Viiendana ja viimasena tekib mul küsimus, kas selleks, et hinnata, kas on tegemist abi esemest lahutamatu abi andmise viisiga kohtuotsuse Iannelli & Volpi tähenduses, on asjakohane vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 toodud järeldus, et „[r]iigihanke-eeskirjade rikkumisel oleks peale selle mõju ainult tuumajaamade ehitusturule ja sellel ei saaks olla tagajärgi turule, mida on silmas peetud [kõnealuses] abimeetmes“. Esiteks ei võimalda selline järeldus toetada järeldust, et selline lepingu sõlmimine ei kujuta endast kõnesolevast abist lahutamatut abi andmise viisi. Nende meetmete kindlaksmääramine, mida ei saa abist eraldada, eelneb loogiliselt nii selle hindamisele, kas need on liidu õigusega kooskõlas, kui ka selle kontrollimisele, kuidas need meetmed mõjutavad abi kokkusobivust. Teiseks ja põhimõttelisemalt kahtlen ma, kas eeldus, millel see järeldus põhineb, on kehtiv, st et ainult mõne muu kui riigiabi käsitleva sätte rikkumine, mis väljendub konkurentsi või kaubanduse täiendavas moonutamises kõnealuse abi andmise turul, võib tekitada komisjoni kohustuse tuvastada selline rikkumine ELTL artikli 108 kohases menetluses(54). Euroopa Kohtu praktikast nähtub nimelt selgelt, et kui komisjon hindab, kas kavandatav abi vastab ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud tingimusele mitte mõjutada ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, peab ta arvesse võtma negatiivset mõju, mida see abi võib avaldada konkurentsile ja kaubandusele siseturul tervikuna, mis on ELTL artikli 26 lõike 2 kohaselt määratletud kui „sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele“(55). Prantsuse Vabariigi ja Ungari viide 31. jaanuari 2001. aasta kohtuotsusele Weyl Beef Products jt vs. komisjon(56) ei saa viia teistsuguse järelduseni. Selle kohtuotsuse punktides, millele nimetatud liikmesriigid viitavad, kontrollis Üldkohus pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et vaidlusalused meetmed on lahutamatult seotud kõnealuse abi esemega, kas need toovad kaasa tagajärgi, mis lähevad „kaugemale, kui on vaja selleks, et saavutada abimeetmega niisuguseid eesmärke, mis on asutamislepinguga kooskõlas“. Selline kontroll kuulub aga selgelt abi proportsionaalsuse kontrolli raamesse, mis järgneb nende meetmete ulatuse määratlemisele, mida tuleb arvesse võtta abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel. Seega ei sisalda kohtuotsus Weyl Beef Products jt vs. komisjon  ühtegi täpsustust selle kohta, mis võimaldaks kvalifitseerida meetme „abi esemest lahutamatuks abi andmise viisiks“, ega võimalda kinnitada väidet, et üksnes sellise meetme mõju, mis võib avalduda „turule, mida on silmas peetud [kõnealuses] abimeetmes“, tuleb kontrollida, mille peab komisjon tegema ELTL artikli 108 alusel algatatud menetluses. See kohtuotsus on aga tehtud kohtuotsusest Iannelli & Volpi tuleneva kohtupraktika tulemusel(57). Sama kehtib ka 3. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Castelnou Energía vs. komisjon(58) kohta, millele komisjon viitab ja milles on täpsustatud, et kuigi abi andmise viis on lahutamatult seotud abi esemega, „hindab komisjon selle kooskõla muude kui riigiabi käsitlevate normidega ELTL artiklis 108 ette nähtud menetluses ja selle hinnangu tulemus võib olla see, et asjaomane abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks“.

57.      Tehes järelduse viimati nimetatud punkti kohta, olen arvamusel, et ei ole välistatud, et komisjon peab sellise liidu õigusnormi rikkumist, mis võib põhjustada konkurentsimoonutust erineval turul, kuid mis on – nagu käesoleval juhul – seotud turuga, millel abi antakse, abi siseturuga kokkusobivuse kontrollimisel arvesse võtma.

iv)    Komisjoni kohustus kontrollida riigihankeid käsitlevate sätete võimalikku rikkumist

58.      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus eksis, kui ta kinnitas komisjoni järeldust, et uute reaktorite ehitamise lepingu sõlmimine otse JSC NIAEPiga ei kujuta endast kõnealuse abi esemest „lahutamatut abi andmise viisi“.

59.      Sellest järeldub, et Üldkohus eksis ka siis, kui ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses analüüsima menetluse käigus Austria Vabariigi ja teiste huvitatud isikute esitatud küsimust, kas see leping on kooskõlas riigihankeid käsitlevate sätetega(59).

3)      Ettepanek esimese väite esimese ja teise osa kohta

60.      Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal leian, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene ja teine osa on koos põhjendatud.

2.      Kolmas väiteosa

61.      Esimese väite kolmas osa koosneb kahest etteheitest. Esimese väite kohaselt ei ole vaidlusalust otsust põhjendatud, kuna Üldkohus jättis selle tuvastamata, ning teise kohaselt on rikutud riigihankeõiguse sätteid. Need etteheited on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 40–49 ja 196–203 vastu.

62.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 40–49 kuuluvad põhjenduste hulka, millega Üldkohus lükkas tagasi Austria Vabariigi hagi esimese väite, et riigihankemenetlus jäeti korraldamata. Punktides 41 ja 42 kinnitas Üldkohus esiteks, et komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 285 õigesti, et selleks, et vastata huvitatud isikute esitatud märkustele teatatud meetme kooskõla kohta direktiiviga 2014/25/EL, võib ta viidata Ungari vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele, milles ta oli jõudnud veendumusele, mis põhines „tehniliste nõuete põhjalikul analüüsil“, millele Ungari oli tuginenud, et see direktiiv ei ole kohaldatav uute reaktorite ehitustööde lepingu sõlmimisele selle direktiivi artikli 50 punkti c alusel (edaspidi „liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus“). Selle kohtuotsuse punktides 43–46 analüüsis Üldkohus teiseks komisjoni vastust menetlust korraldava meetme raames esitatud kirjalikele küsimustele ja selle toetuseks esitatud dokumente, tõdedes, et sellest vastusest nähtub ja need dokumendid kinnitavad, et komisjon oli järeldanud, et uute reaktorite ehitustööde teostamiseks lepingu sõlmimine otse JSC NIAEPiga „võib toimuda ilma eelnevalt hanketeadet avaldamata, sest tehnilistel põhjustel ei olnud konkurentsi“. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 täpsustas Üldkohus kolmandaks, et ei saa nõustuda sellega, et „abi siseturuga kokkusobivuse menetluses seataks kahtluse alla kõik varasemad otsused, mille suhtes on juba algatatud eraldi menetlus“, kuna „[õ]iguskindluse põhimõttega on vastuolus see, kui komisjon vaatab uuesti läbi ehitustööde hankelepingu sõlmimise riigiabimenetluse raames, omamata samas uut teavet võrreldes ajaga, mil ta otsustas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse lõpetada“. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 järeldas Üldkohus, et „komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta [vaidlusaluse] otsuse tegemisel tugines igal juhul liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse tulemusele“.

63.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196–203 lükkas Üldkohus seevastu tagasi kümnenda väite esimese osa, mille kohaselt ei ole vaidlusalust otsust piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab abi kokkusobivust teiste liidu õigusnormidega. Neis punktides leidis Üldkohus sisuliselt, et kuna komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjendustes 280–284, et ta ei ole kohustatud analüüsima direktiivi 2014/25 võimaliku rikkumise küsimust, kuna puudus lahutamatu seos selle rikkumise ja kõnealuse abi eseme vahel, ei olnud ta kohustatud vaidlusaluses otsuses põhjendama, miks olid direktiivi 2014/25 artikli 50 punktis c ette nähtud tingimused täidetud.

a)      Etteheide, et ei tuvastatud, et vaidlusalust otsust ei ole põhjendatud

64.      Austria Vabariik väidab, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud küsimuses, kas riigihankeid käsitlevaid sätteid on rikutud. Üksnes viitamine mitte avalikule liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele, mis on lõpetatud, ei ole piisav põhjendus. Ta väidab, et Üldkohus sai ainult tänu komisjoni märkustele ja tema poolt vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele esitatud dokumentidele teada põhjused, miks komisjon oli välistanud riigihankeid käsitlevate õigusnormide rikkumise.

65.      Prantsuse Vabariik väidab, et see etteheide on vastuvõetamatu, kuna see esitati esimest korda apellatsioonimenetluses. Sellega seoses märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 192 ja 196–203 nähtub selgelt esiteks, et Austria Vabariik vaidlustas Üldkohtus vaidlusaluse otsuse ebapiisava põhjenduse abi riigihankeid käsitlevate õigusnormidega kokkusobivuse osas, ja teiseks, et Üldkohus analüüsis seda etteheidet ja lükkas selle tagasi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 40–49, mille sisu on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 62, nähtub samuti, et Üldkohus on sõnaselgelt kinnitanud komisjoni viidet liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele vaidlusaluse otsuse põhjenduses 285. Sellest järeldub, et kuna esiteks kordab käesolev etteheide Austria Vabariigi Üldkohtus esitatud etteheiteid ja teiseks tuleneb see vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest, on see etteheide vastuvõetav(60).

66.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb ka see, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul oleks võimalik teha kontrolli; sellised põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga(61). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb samuti, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui neis põhistustes on tehtud viga, mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, aga mitte otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valede põhistuste esitamise korral(62).

67.      Käesoleval juhul põhjendas komisjon oma järeldust, et riigihanke-eeskirjade väidetav rikkumine ei mõjutanud kõnealuse abi hindamist, kahte laadi põhjustega. Esiteks väitis ta selle otsuse põhjenduses 284 ja esimese võimalusena, et selline rikkumine – kui oletada, et see on tõendatud – ei toonud kaasa täiendavat moonutavat mõju konkurentsile ja kaubavahetusele elektriturul, mida see abi puudutab, ning et seetõttu ei olnud ta kohustatud selle olemasolu kohta otsust tegema. Teiseks viitas ta nimetatud otsuse põhjenduses 283 ja teise võimalusena(63) liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele, milles ta oli tuvastanud, et direktiiv 2014/25 ei ole kohaldatav ehituslepingu otse sõlmimisele JSC NIAEPiga, ja seega tuvastanud, et selle direktiivi sätete väidetavat rikkumist eelkõige Austria Vabariigi poolt, ei ole toimunud.

68.      Esimese võimalusena esitatud põhjendustes, kui need vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, on samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktides 49–59, tehtud vead, mis mõjutavad nende põhjenduste sisulist õiguspärasust.

69.      Neil asjaoludel tugineb komisjoni selle järelduse põhjendatus, mida kinnitati vaidlustatud kohtuotsuses ja mille kohaselt ta ei olnud kohustatud vaidlusaluses otsuses kontrollima uute reaktorite ehitamise lepingu sõlmimise kooskõla riigihankeid käsitlevate sätetega, üksnes teise võimalusena esitatud põhjendustel.

70.      Märgin kõigepealt, et nagu kõik käesolevas menetluses osalevad liikmesriigid ja komisjon, olen ka mina arvamusel, et komisjon võis käesoleval juhul täita oma kohustuse teha selline kontroll, viidates liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele, mis oli lõpetatud, ilma et oleks tuvastatud nende sätete rikkumist. Nimelt nähtub eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 21 viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ja riigiabi kontrollimise menetluse kumulatiivne kohaldamine on üldreegel juhul, kui riiklik meede kuulub samal ajal riigiabi käsitlevate sätete ja muude asutamislepingu sätete kohaldamisalasse(64). Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja faktilistest asjaoludest nähtub samuti, et selline kumulatiivne kohaldamine ei ole välistatud isegi juhul, kui liikmesriigi meetme, mis on tunnistatud asutamislepingu sättega vastuolus olevaks, ja abi eseme vahel on lahutamatu seos, vähemalt juhul, kui liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus algatati enne riigiabi kontrollimise menetluse algatamist.

71.      Samas sai selline viide asendada vaidlusaluses otsuses tehtud sisulise analüüsi teatatud meetme direktiivi 2014/25 sätetega vastuolu kohta üksnes tingimusel, et komisjon selgitab selles otsuses, milliste faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ta jõudis järeldusele, et liidu õigust ei ole rikutud. Kuigi selline kohustus tuleb ühitada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse dokumentide konfidentsiaalsuse nõuetega, millele viitasid eelkõige Poola Vabariik ja Prantsuse Vabariik, ei saa need nõuded muuta olematuks komisjoni kohustust vastu võetavaid akte põhjendada.

72.      Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 285 on piirdutud „esialgse järelduse“ esitamisega, millele komisjon jõudis liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, andmata mingit teavet faktiliste ja õiguslike kaalutluste kohta, millel see järeldus põhines. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb küll, et küsimust akti põhjenduse kooskõlast ELTL artikliga 296 tuleb hinnata mitte üksnes selle sõnastuse, vaid kõigi asjas tähtsust omavate õigusnormide alusel(65). Austria Vabariik kinnitas aga käesolevas asjas, ilma et komisjon oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse asjaolud, mis oleksid võinud korvata selle otsuse põhjenduse 285 sõnastuse puudusi, avalikud ega olnud menetluses osalevatele huvitatud isikutele kättesaadavad, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et need olid osa huvitatud isikutele teada olevast kontekstist, mis võimaldas neil selgelt ja ühemõtteliselt mõista põhjusi, miks komisjon leidis, et direktiiv 2014/25 ei ole käesolevas asjas kohaldatav(66). Vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse Vabariik, ei saa nimelt asjaolu, et komisjon esitas menetluse käigus vaidlusaluse otsuse põhjendused, korvata selle otsuse esialgsete põhjenduste ebapiisavust. Põhjendusi ei saa esitada esimest korda ja a posteriori alles kohtus, välja arvatud erandlikel asjaoludel, millega ei ole käesoleval juhul tegemist, kuna asi ei ole kiireloomuline(67).

73.      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesoleva etteheitega tuleb nõustuda.

b)      Väide, et on rikutud riigihankeid käsitlevaid sätteid

74.      Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, kordab eraldi etteheitega „kahtlusi“, mida ta väljendas Üldkohtu istungil seoses sellega, kas käesoleva juhtumi asjaoludel on kohaldatav direktiivi 2014/25 artikli 50 punkti c alapunkt ii, mis lubab kasutada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust, kui töid saab teha ainult „üks konkreetne ettevõtja“ põhjusel, et „tehnilistel põhjustel konkurents puudub“. Ta väidab, et „on palju tõenäolisem“, kui uute reaktorite ehitamise hankelepingu sõlmimise kriteeriumid, mille Ungari esitas ja mis puudutavad eelkõige ohutust, on kunstlikult piiratud selleks, et saada kasutada Venemaa rahastust. Igal juhul, isegi kui eeldada, et need kriteeriumid olid objektiivsed, ei oleks olnud võimalik välistada, et hankelepingu maksumust arvestades oleks hankemenetluse teel leitud teisi pakkujaid. Austria Vabariik, keda toetab Luksemburgi Suurhertsogiriik, väidab samuti, et Üldkohus pani eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38 ja 64 ekslikult temale kohustuse tõendada, et uusi reaktoreid oleksid saanud tarnida teised pakkujad. Tema sõnul pidi Ungari, kes soovis tugineda direktiivi 2014/25 artiklis 50 ette nähtud erandile, tõendama, et hankemenetluse võis jätta välja kuulutamata.

75.      Selle etteheitega ei saa minu arvates nõustuda, kuna see on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 40–49 vastu(68). Selle läbivaatamist Euroopa Kohtus takistavad minu arvates kahte laadi raskused. Esiteks on Austria Vabariigi argumendid ebamäärased ja puudulikud. Teiseks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–49 toodud põhjendustest minu arvates, et Üldkohus piirdus esiteks selle tuvastamisega, et komisjon oli liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses „jõudnud veendumusele“, mis põhines „nende tehniliste nõuete põhjalikul analüüsil“, millele Ungari oli tuginenud(69), et see liikmesriik võis käesoleval juhul kasutada direktiivi 2014/25 artikli 50 punkti c alapunkti ii alusel menetlust ilma eelneva väljakuulutamiseta(70), ja teiseks, et neil asjaoludel on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 285 selle menetluse tulemusele viitamine põhjendatud. Vaidlustatud kohtuotsuse samadest punktidest ei nähtu seevastu minu arvates, et Üldkohus kontrollis selle järelduse õiguspärasust, millele komisjon vaidlusaluses otsuses teise võimalusena tugines ja mille kohaselt ei olnud direktiiv 2014/25 käesoleval juhul kohaldatav. Nagu komisjon selles küsimuses kohtuistungil õigesti märkis, kontrollis Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse nimetatud punktides üksnes faktilisi asjaolusid.

c)      Ettepanek kolmanda väiteosa kohta

76.      Esitatud põhjustel olen arvamusel, et esimese väite kolmas osa, kuivõrd selles heidetakse Üldkohtule ette, et ta ei tuvastanud, et vaidlusalune otsus on põhjendamata, mida on käsitletud käesoleva ettepaneku punktides 71 ja 72, on põhjendatud.

3.      Ettepanek esimese väite kohta

77.      Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda.

B.      Teine ja neljas väide

78.      Enamik Austria Vabariigi teise ja neljanda väite raames esitatud argumente kattuvad ja seetõttu käsitlen neid koos. Need väited on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 51–65 ning 184 ja 185 vastu.

79.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–65 analüüsis Üldkohus hagi neljanda väite esimest osa, mis puudutas kõnealuse abi ebaproportsionaalsust, ja lükkas selle tagasi. Selles osas väitis Austria Vabariik, et kuna kahe uue reaktori ehitamiseks hankemenetlust ei korraldatud, ei ole selle abi proportsionaalsus tagatud, kuna ei olnud võimalik tagada, et abisumma piirdub projekti elluviimiseks minimaalselt vajalikuga. Üldkohus märkis kõigepealt, et „kuigi ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c nõuab, et abi piirduks miinimumiga, ei tähenda see siiski, et pakkumismenetluse läbiviimine on abimeetme proportsionaalsuse tingimus“ ja et selline menetlus „on vaid üks vahenditest, millega piirata abi taotletava eesmärgi saavutamiseks minimaalse vajalikuga“ (punktid 59 ja 60). Seejärel leidis Üldkohus, et „Austria Vabariigi väidet, et kui oleks korraldatud hankemenetlus, oleks olnud võimalik reaktorid ehitada väiksema maksumuse ja vähema abiga, ei ole tõendatud“ ja et „Austria Vabariigi ülesanne oli esitada tõendid, mis näitavad alternatiivset lahendust kõnealuste reaktorite ehitamiseks“ (punkt 64). Lõpuks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et „[i]gal juhul on [küsimus], kas abimeede piirdub taotletava eesmärgi saavutamiseks vajaliku miinimumiga, tegelikult küsimus [sellest], kas kahe uue reaktori tasuta kättesaadavaks tegemine ei olnud ebaproportsionaalne, kuna viimane on [kõnealuse] abi ese“.

80.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177–190 analüüsis Üldkohus hagi üheksandat väidet, et kõnealune abi ei ole piisavalt kindlaks määratud, ja lükkas selle tagasi. Selle kohtuotsuse punktis 183 meenutas Üldkohus esiteks kõigepealt, et abi koostisosade kindlaksmääramise eesmärk on võimaldada komisjonil järeldada, et abi on sobiv, vajalik ja proportsionaalne, ning teiseks viitas ta 12. juuli 2018. aasta kohtuotsusele Austria vs. komisjon(71), milles Üldkohus oli juba otsustanud, et komisjon ei ole kohustatud abimeetmest tuleneva toetusekvivalendi täpset summat arvuliselt kindlaks määrama, enne kui ta hindab abi proportsionaalsust ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Mis puudutab rahastamiskulusid, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 pärast seda, kui ta oli märkinud, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 28 on toodud võla rahastamise kulud kogu uuendatava krediidiliini kestuse jooksul, et Austria Vabariik ei esitanud „ühtegi üksikasjalikku argumenti, mis tõendaks, et komisjonil ei olnud nimetatud põhjenduses esitatud laenu intressimäärade andmete ja [selle] otsuse joonealuses märkuses [16] esitatud täiendavate täpsustuste alusel võimalik kontrollida abielemendi proportsionaalsust, ja milleks oleks siinkohal tulnud näidata välisrahastamise kulud (laenude intressid), nagu need, mida erainvestor oleks pidanud maksma turutingimustele vastavatel tingimustel“.

81.      Teises väites heidab Austria Vabariik Üldkohtule ette, et viimane eksis, kui ta kinnitas kõnealuse abi proportsionaalsuse kontrolli, mille komisjon oli teinud vaidlusaluses otsuses ja mis oli Austria Vabariigi arvates ebapiisav. Neljandas väites, mis jaguneb kolmeks osaks, heidab Austria Vabariik Üldkohtule seevastu ette, et viimane toetas kõnealuse abi ebapiisavat kindlaksmääramist, eelkõige seetõttu, et riigihankemenetlus jäeti korraldamata, välisrahastamise kulusid ei võetud arvesse ja toetusekvivalenti ei olnud välja arvutatud.

82.      Ungari, Poola Vabariik ja komisjon väljendavad mitmel moel reservatsioone teise ja/või neljanda väite vastuvõetavuse suhtes. Kuigi need reservatsioonid ei ole põhjendatud osas, milles need viitavad neile väidetele tervikuna, tuleb mõnda neist seevastu arvesse võtta üksikute etteheidete osas, mille Austria Vabariik nende väidete kontekstis on esitanud. Märgin seda oma järgnevas analüüsis, kui sellega on tegemist.

83.      Kuigi olen üldiselt nõus, et apellatsioonkaebuse teist ja neljandat väidet on üsna vähe lahti seletatud ja need on kohati ebaselged, võib siiski tuvastada järgmised etteheited, mis puudutavad kolme järgmise teguri mõju vaidlusaluse abi proportsionaalsuse kontrollimisel Üldkohtu poolt: i) riigihankemenetluse korraldamata jätmine; ii) toetusekvivalendi arvutamata jätmine ja iii) välisrahastamise kulude kindlaks määramata jätmine.

1.      Riigihankemenetluse korraldamata jätmine

84.      Austria Vabariik väidab, et Üldkohus ei määratlenud selgelt kõnealust abi või eksis selle kindlaks tegemisel, jättes uute tuumareaktorite ehitamise abi esemest välja. See takistas tal „nõuetekohaselt“ kontrollida, kas komisjon oli kontrollinud selle abi proportsionaalsust õigesti. Ta väidab, et Ungari poolt nende reaktorite ehitamise raames makstud lepingu summa on kõnealuse abi hindamisel möödapääsmatu faktiline asjaolu. Ta järeldab sellest, et vastupidi sellele, mida kinnitas Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, mille sisu on korratud käesoleva ettepaneku punktis 79, ei saanud selle abi proportsionaalsust ilma hankemenetluseta nõuetekohaselt hinnata. Nimelt oleks sellise menetluse tulemusel võinud abi olla täiesti erinev, eelkõige abi struktuuri ja summa poolest. Ei piisa vaid kinnitusest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et „hankemenetlus on vaid üks vahenditest, millega tagada, et abi piirdub vaid minimaalse vajalikuga taotletava eesmärgi saavutamiseks“, kuna puuduvad viited kriteeriumidele, mille alusel kõnealuse abi proportsionaalsust kontrolliti. Seega on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendus selles osas puudulik(72).

85.      Nagu ma juba märkisin, nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ja eelkõige selle punktidest 36 ja 65 selgelt, et Üldkohus leidis, et vaidlusaluse abi ese oli uute reaktorite „tasuta käsutusse andmine“. Käesoleva ettepaneku punktides 34‑39 asusin siiski seisukohale, et vaidlusaluse abi eseme selline määratlus, mis jätab uute tuumareaktorite ehitamise abi kohaldamisalast välja, tuleneb vaidlusaluse otsuse väärast tõlgendamisest ja veast asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel. Need vead seavad aga tingimata kahtluse alla eelduse, mille alusel Üldkohus välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 Austria Vabariigi hagi neljanda väite raames esitatud etteheidete asjakohasuse.

86.      Kuna Üldkohus pidi selles punktis 65 keskenduma rohkem eelisele, mille Paks II Ungari rahastatud projektist uute tootmisvahendite arendamise ja talle kättesaadavaks tegemise tõttu saab, tuleb rõhutada, et see eelis ja Ungari poolt projekti jaoks tehtud investeeringu summa, mis hõlmab tuumaelektrijaama tegelikku ostuhinda(73), mis peaks vähemalt osaliselt kajastama selle vara majanduslikku väärtust, on omavahel tihedalt seotud. Sellest järeldub, et kõnealuse abi proportsionaalsuse hindamisel tuli tingimata lähtuda sellest summast.

87.      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et osas, milles see etteheide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 65 vastu, tuleb sellega minu arvates nõustuda. Rõhutan siiski, et see punkt sisaldab täiendavat põhjendust, millest annab tunnistust väljendi „igal juhul“ kasutamine. Sellest järeldub, et käesolev etteheide saab olla tulemuslik üksnes osas, milles nõustutakse Austria Vabariigi argumentidega vaidlustatud kohtuotsuse punktide 58–64 kohta.

88.      Mis puudutab esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59 sisalduvaid ning käesoleva ettepaneku punktis 79 esitatud põhjendusi, siis ei saa minu arvates – nagu ma just märkisin – vaielda vastu sellele, et kõnealuse abi proportsionaalsuse analüüsimisel ja eelkõige analüüsis, mille eesmärk on hinnata, kas abi piirdus minimaalse vajalikuga selleks, et võimaldada selle projekti valmimist, mida sellega rahastati, ei saa jätta tähelepanuta selle projekti elluviimiseks kindlaks määratud investeeringu summat, mis sisaldas uute reaktorite ostuhinda. Samuti ei saa vaidlustada, nagu kinnitab ka Üldkohus ise, et pakkumismenetluse läbiviimine on vahend, mille abil komisjon tagab turuhinna proportsionaalsuse, kuna selle kindlaksmääramine sõltub konkurentsist. Ent nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 53, väitis Austria Vabariik oma hagi neljanda väite esimeses osas, et kuna uute reaktorite ehitamiseks hankemenetlust ei korraldatud, ei olnud kõnealuse abi proportsionaalsus tagatud ning et asjaolud, millele komisjon tugines, nimelt ülemäärase hüvitamise puudumine ja kasumi tagasimaksmise kohustus, ei ole asjakohased küsimuses, kas kõnealune abi piirdus minimaalse vajalikuga. Neil asjaoludel väidab Austria Vabariik nüüd õigesti, et ainult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 sisalduv kinnitus, et „hankemenetlus on vaid üks vahenditest, millega tagada, et abi piirdub vaid minimaalse vajalikuga taotletava eesmärgi saavutamiseks“, ei olnud piisav, et vastata tema esitatud kriitikale, kuna puudub viide asjaoludele, millele komisjon sellise menetluse puudumisel tugines, ning et seega on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendus selles küsimuses puudulik. Käesolevas menetluses osalevate liikmesriikide ja komisjoni esitatud vastuargumendid, mis kõik tulenevad vaidlusalusest otsusest endast, ei võimalda vaidlustatud kohtuotsuses selles osas esinevaid puudusi korvata(74).

89.      Teiseks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 64, mille sisu on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 79, siis heidab Austria Vabariik oma apellatsioonkaebuse esimeses väites Üldkohtule ette, et viimane pani talle kohustuse tõendada, et teised pakkujad oleksid saanud ehitada uued reaktorid odavamalt. Sellega seoses piisab, kui märkida, et nimetatud punktis 64 põhjendab Üldkohus Austria Vabariigile sellise tõendamiskoormise panemist viitega turuhinnangule, mille Ungari viis läbi ja mida komisjon kontrollis liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, millest nähtus, et teisi sobivaid tarnijaid ei olnud. Kuna aga asjaolud, millele komisjon selles menetluses tugines, ei olnud Austria Vabariigile kättesaadavad ja vaidlusalune otsus ei olnud selles küsimuses piisavalt põhjendatud, ei saa Üldkohtu soovitatud tõendamiskoormis mingil juhul olla õigustatud.

90.      Käesoleva ettepaneku punktides 85–89 esitatud põhjendustel on käesolev etteheide minu arvates põhjendatud.

2.      Toetusekvivalendi arvutamata jätmine

91.      Austria Vabariik väidab, et kui eeldada, et kõnealune abi seisneb – nagu Üldkohus möönab – uute reaktorite käsutusse andmises, oleks komisjon pidanud välja arvutama toetusekvivalendi(75), et määrata kindlaks abi suurus ja hinnata selle proportsionaalsust.

92.      Ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, mille üle pooled vaidlevad ja mis puudutab seda, kas komisjon on igal juhul kohustatud toetusekvivalendi arvuliselt kindlaks määrama(76), piirdun sellega, et tuletan meelde, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188–190 meenutas Üldkohus i) et kõnealune abi sisaldas 10 miljardi euro suurust uuendatavat krediidiliini ja veel 2,5 miljardi euro suurust summat, mille maksis Ungari riik; see krediidiliin pidi katma 80% kinnitatud investeerimiskuludest ja lisasumma ülejäänud 20%; ii) need summad sisaldasid kõiki investeeringuga seostatavaid kulusid ja iii) vaidlusaluses otsuses piirduti Ungari teatatud projekti heakskiitmisega, välistades nende summade võimaliku suurendamise, mistõttu „mis tahes rahastamine, mis ületab 12,5 miljardi euro suurust summat, kujutab endast olemasoleva abi muutmist“, mida tuleb hinnata vastavalt määruse (EÜ) nr 794/2004(77) artiklile 4. Seega näib Üldkohus olevat lähtunud eeldusest, et abi koostisosa vastas Ungari riigi antud kogu rahastamisele, nagu seda on kirjeldatud vaidlusaluses otsuses, ning seega ei olnud käesoleva juhtumi asjaoludel vaja igal juhul välja arvutada toetusekvivalenti. Nagu märgib eelkõige Ungari, ei ole Austria Vabariik esitanud konkreetseid argumente, mis võimaldaksid Üldkohtu arutluskäigu kahtluse alla seada ja põhjendada oma väidet, et toetusekvivalendi arvutamise puudumisel ei olnud võimalik kõnealuse abi proportsionaalsust hinnata. Käesoleva etteheitega ei saa seega minu arvates nõustuda.

3.      Välisrahastamise kulude kindlaks määramata jätmine

93.      Austria Vabariik heidab Üldkohtule ette, et viimane lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 tagasi tema argumendi, et kuna komisjon ei olnud kindlaks määranud võla välisrahastamise kulusid (laenude intressid), mida eraõiguslik investor oleks pidanud turutingimustel maksma, ei saanud ta kõnealuse abi summat õigesti kindlaks määrata ega seega hinnata selle proportsionaalsust.

94.      Sellega seoses piisab, kui märkida, et selle etteheite põhjendamiseks piirdub Austria Vabariik nende argumentide kordamisega, mille ta esitas Üldkohtule esitatud hagiavalduses, millele ta viitab. Neil asjaoludel ja kuna vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavaid osi ei ole pealegi täpselt välja toodud, on käesolev etteheide minu arvates vastuvõetamatu. Igal juhul, nagu komisjon oma menetlusdokumentides rõhutab, oli sellises olukorras nagu käesolevas asjas – kus riik võttis laenu vaidlusaluses otsuses täpsustatud intressimääraga(78), kus on tuvastatud äriühingu Paks II eelise olemasolu, kus otsus puudutas rahastamist, mis ei ületanud 12,5 miljardi euro suurust summat(79), ning kus Austria Vabariigi enda kinnituste kohaselt ei olnud tegemist subsideeritud laenuga – Austria Vabariigi ülesanne selgitada, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 märkis, miks komisjonil ei olnud ilma välisrahastamise kulusid arvutamata võimalik hinnata kõnealuse abi proportsionaalsust. Seega ei saa käesoleva etteheitega igal juhul nõustuda.

4.      Ettepanek teise ja neljanda väite kohta

95.      Eeltoodu põhjal tuleb minu arvates nõustuda ainsa etteheitega, mis on esitatud teise ja neljanda väite raames, mida on analüüsitud käesoleva ettepaneku punktides 85–89.

C.      Analüüsi tagajärjed

96.      Kui Euroopa Kohus peaks – nagu ma soovitan – tunnistama põhjendatuks apellatsioonkaebuse esimese väites ning käesoleva ettepaneku punktides 85–89 analüüsitud etteheite, mis on esitatud teise ja neljanda väite raames, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

V.      Ettepanek

97.      Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellatsioonkaebuse esimese väite esimene, teine ja osaliselt kolmas osa ning käesoleva ettepaneku punktides 85–89 analüüsitud etteheide, mis on esitatud apellatsioonkaebuse teise ja neljanda väite raames, põhjendatuks. Seetõttu teen ettepaneku apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

1      Algkeel: prantsuse.

2      T‑101/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:728.

3      ELT 2017, L 317, lk 45; edaspidi „vaidlusalune otsus“.

4      ELT 2016, C 8, lk 2; edaspidi „menetluse algatamise otsus“.

5      Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 279–287 selle jaos 5.3.2 „Liidu õiguse järgimine lisaks riigiabi eeskirjadele“ vastas komisjon paljude huvitatud isikute märkustele teatatud meetme kokkusobivuse kohta muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243).

6      C‑594/18 P, edaspidi „kohtuotsus Austria vs. komisjon“, EU:C:2020:742.

7      Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 281–284 välistas komisjon lahutamatu seose direktiivi 2014/25 võimaliku rikkumise ja abi eseme vahel. Punktis 283 kinnitas ta muu hulgas, et „käesoleval juhul [võib] riigihanke eeskirjade võimalik täitmatajätmine moonutada tuumaalaste ehitustööde turgu. Paks II investeerimisabi ese on siiski võimaldada sellel toota elektrienergiat ilma tuumarajatiste ehitamisega seotud investeerimiskulusid kandmata. Seepärast ei ole tuvastatud täiendavat moonutavat mõju elektrituru konkurentsile ega kaubandusele, mis tuleneks mittevastavusest direktiivile 2014/25/EL seoses asjaoluga, et ehitustööd on otseselt üle antud ettevõtjale JSC NIAEP“.

8      74/76, edaspidi „kohtuotsus Iannelli & Volpi“, EU:C:1977:51.

9      Vt kohtuotsus Iannelli & Volpi, punktid 12 ja 13.

10      73/79, edaspidi „kohtuotsus komisjon vs. Itaalia“, EU:C:1980:129.

11      Vt kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punktid 8 ja 9.

12      C‑225/91, edaspidi „kohtuotsus Matra“, EU:C:1993:239.

13      Vt kohtuotsus Matra, punktid 41–45.

14      Vt kohtuotsus Matra, punkt 42.

15      Vt eelkõige 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑156/98, EU:C:2000:467, punkt 78); 3. mai 2001. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (C‑204/97, EU:C:2001:233, punkt 41); 19. septembri 2002. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon (C‑113/00, EU:C:2002:507, punkt 78); 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (C‑456/00, EU:C:2002:753, punkt 30) ja 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast (C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 50).

16      Vt 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast (C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 51).

17      Vt selle kohta eelkõige 13. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Hansen (91/78, EU:C:1979:65, punktid 9 ja 10); 24. novembri 1982. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (249/81, EU:C:1982:402, punkt 18); 7. mai 1985. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (18/84, EU:C:1985:175, punkt 13); 5. juuni 1986. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (103/84, EU:C:1986:229, punkt 19) ja 20. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours Italiana (C‑21/88, EU:C:1990:121, punkt 20).

18      Selle kohtuotsuse punktid 44 ja 45.

19      Vt 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt (C‑284/21 P, edaspidi „kohtuotsus Braesch jt“, EU:C:2023:58, punkt 96).

20      Vt viimaseks 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑353/21 P, EU:C:2024:437, punkt 65).

21      C‑598/17, edaspidi „kohtuotsus A‑Fonds“, EU:C:2019:352, punkt 48.

22      Vt 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑353/21 P, EU:C:2024:437, punkt 91) ja kohtuotsus Braesch jt, punktid 99 ja 100, ning 15. juuli 2024. aasta kohtumäärus YU vs. komisjon (C‑233/24 P, EU:C:2024:625) ja 14. detsembri 2023. aasta kohtumäärus CAPA jt vs. komisjon (C‑742/21 P, EU:C:2023:1000).

23      Vt lisaks kohtuotsusele Iannelli & Volpi kohtuotsus A-Fonds, punktid 47 ja 48; 7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Fallimento Esperia ja GSE (C‑558/22, EU:C:2024:209, punktid 60 ja 61) ning kohtuotsus Braesch jt, punktid 104, 107 ja 108.

24      Alates kohtuotsusest Braesch jt tugines Euroopa Kohus sellele kriteeriumile ka selleks, et hinnata, kas isikud, kes leiavad, et neile on abi andmisega kahju tekitatud, on „asjasse puutuvad isikud“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, ja seega, kas neil on õigus esitada hagi komisjoni otsuse peale, mis on vastu võetud abi esialgse uurimise etapis. Sellise isiku huvide kahjustamist tuleb hinnata abi heakskiitmise otsuse siduvate tagajärgede alusel, olenemata sellest, kas need tulenevad abi rakendamisest kui sellisest, eesmärgist või selle lahutamatust laadist (vt selle kohta 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus PBL ja Abdelmouine vs. komisjon (C‑224/23 P, EU:C:2024:682, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika)).

25      Vt näiteks kohtuotsus Braesch jt, punkt 100.

26      Vt kohtuotsus Braesch jt, punktid 98 ja 103 ning seal viidatud kohtupraktika.

27      Vt 25. juuni 1970. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (47/69, EU:C:1970:60, punkt 4) ja 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Van Calster jt (C‑261/01 ja C‑262/01, EU:C:2003:571, punktid 46 ja 47).

28      Vt selle kohta 27. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Scharbatke (C‑72/92, EU:C:1993:858, punktid 18 ja 20). Vt ka 23. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Nygård (C‑234/99, EU:C:2002:244, punkt 53). Viimati nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus võib käesoleval juhul tuvastada, et kõnealune maksulaadne lõiv on diskrimineeriv, kuigi komisjon oli heaks kiitnud abikava, mille osa see maks oli, eelkõige selleks, et vajaduse korral heastada ühenduse õiguse rikkumised, mida see institutsioon ei ole tuvastanud (vt nimetatud kohtuotsuse punkt 60).

29      Vt kohtuotsus Braesch jt, punktid 99 ja 100.

30      Vt selle kohta 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑353/21 P EU:C:2024:437, punkt 92) ja 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus PBL ja Abdelmouine vs. komisjon (C‑224/23 P, EU:C:2024:682, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Vt kohtuotsus Braesch jt, punkt 103.

32      Vt kohtuotsus Braesch jt, punkt 81, ning 15. juuli 2024. aasta kohtumäärus YU vs. komisjon (C‑233/24 P EU:C:2024:625, punktid 51 ja 52) ja 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus CAPA jt vs. komisjon (C‑742/21 P, EU:C:2023:1000, punkt 93).

33      Vt kohtuotsus Iannelli & Volpi, punktid 14 ja 17 ning resolutsiooni punkt 3.

34      Vt kohtujuristi ettepanek kohtuasjas A-Fonds, C‑598/17, EU:C:2018:1037, punkt 81.

35      Euroopa Kohus ei võtnud kohtuotsuses A-Fond seda määratlust üle, vaid üksnes kinnitas, et niisugune asukoha nõue, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas dividendimaksu tagastamise süsteemis, näib olevat „lahutamatult seotud asjasse puutuva maksuvabastusmeetme esemega, mis annab selle soodustuse ainult liikmesriigi ettevõtjatele“, mis on selle „abikava eesmärgi saavutamiseks ja [selle abi]kava toimimiseks vajalik [nõue]“ (vt selle kohtuotsuse punktid 49–51).

36      Märgin siiski, et mõnes hiljutises Euroopa Kohtu otsuses kaldutakse neid kahte mõistet kasutama sünonüümidena. Vt näiteks 6. juuni 2024. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑441/21 P EU:C:2024:477, punkt 81) ja 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑353/21 P EU:C:2024:437, punkt 92).

37      Näiteks oli ühist huvi pakkuv eesmärk, millest komisjon teatatud meetme puhul lähtus, „uute tuumaenergiaalaste investeeringute edendamine“ (vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 301).

38      Sellega seoses piisab, kui märkida, et kohtuasjas Austria vs. komisjon leidis Euroopa Kohus, et liidu õiguse rikkumine, mis oli kõne all selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas, tulenes abist rahastatud majandustegevusest (vt selle kohtuotsuse punkt 45), mitte selle rakendamise viisist. Seega, nagu väidavad nii komisjon kui ka tema nõuete toetuseks menetlusse astunud liikmesriigid, ei olnud tal vaja kasutada „lahutamatu seose“ kriteeriumi kohtuotsuse Iannelli & Volpi tähenduses.

39      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 36, 65 ja 73.

40      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 16.

41      Vt eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendus 325.

42      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 324 ja 328.

43      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 300 ja 304.

44      Vt selle kohta 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iriimaa jt (C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punkt 112 ning seal viidatud kohtupraktika).

45      Vt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon (C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 69).

46      Vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Aeris Invest vs. komisjon ja SRB (C‑535/22 P, EU:C:2024:819, punktid 145 ja 146 ning seal viidatud kohtupraktika).

47      Vt 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punkt 169 ning seal viidatud kohtupraktika).

48      Projekti iga etapi teostamise sõlmiti eraldi lepingud: projekteerimis-, hanke- ja ehitusleping, käitamis- ja hooldusleping ning kütusega varustamise leping.

49      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 38 ja 39.

50      Lisaks toetab see etteheide vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktides 28–32 ja on seega käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 46 viidatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetav.

51      Vt 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Santini jt vs. parlament (C‑198/21 P, EU:C:2024:768, punkt122).

52      Sellist argumenti ei toeta eelkõige kohtuotsus Matra, millele viitab Austria Vabariik. Nimelt, kuigi on tõsi, et selle kohtuotsuse punktis 43 täpsustas Euroopa Kohus, et abi siseturuga kokkusobivuse kohta otsust tehes „ei saa komisjon jätta tähelepanuta ohtu, et kahjustatakse konkurentsi [sellel turul]“, järgib selline täpsustus kohtuotsuse Iannelli & Volpi ja lahutamatu seose kriteeriumi meeldetuletust (vt kohtuotsuse Matra punkt 41).

53      Vt selle kohta näiteks vaidlusaluse otsuse põhjendused 15, 28 ja 39.

54      Sarnase analüüsi pakkus välja kohtujurist Alber oma ettepanekus kohtuasjas Portugal vs. komisjon (C‑204/97, EU:C:2000:254, punktid 87 ja 88). Euroopa Kohus seda siiski ei kinnitanud: vt 3. mai 2001. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (C‑204/97, EU:C:2001:233, punktid 40 ja 41).

55      Vt selle kohta kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 101.

56      T‑197/97 ja T‑198/97, edaspidi „kohtuotsus Weyl Beef Products jt vs. komisjon“, EU:T:2001:28, punkt 78.

57      Vt selle kohta kohtuotsus Weyl Beef Products jt vs. komisjon, punkt 77.

58      T‑57/11, EU:T:2014:1021, punkt 184.

59      Tasub meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi riigiabi esinemise ja õiguspärasuse analüüsimisel võib olla vaja, et komisjon läheks vajaduse korral kaugemale üksnes talle teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimisest, ei pea komisjon siiski omal algatusel ja selle kohta kaudsete tõendite puudumisel hankima kogu teavet, mis võiks olla seotud tema menetletava juhtumiga, isegi kui see teave on üldkasutatav (vt 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon (C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 56). Need eeskirjad kehtivad minu arvates ka komisjoni kohustuse suhtes kontrollida ELTL artikli 108 kohases menetluses muude kui riigiabi käsitlevate liidu õigusnormide võimalikku rikkumist.

60      Igal juhul, vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse Vabariik, kuulub põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine ELTL artikli 263 tähenduses olulise menetlusnormi rikkumise alla ja kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille peab liidu kohus tõstatama omal algatusel: vt 9. märtsi 2017. aasta kohtumäärus Simet vs. komisjon (C‑232/16 P EU:C:2017:200, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle liikmesriigi viidatud pretsedendi, nimelt 5. juuni 2003. aasta kohtuotsuse O’Hannrachain vs. parlament (C‑121/01 P, EU:C:2003:323, punkt 39) kohta kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Prym ja Prym Consumer vs. komisjon (C‑534/07 P, EU:C:2009:277, punktid 34 ja 35).

61      Vt 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Aeris Invest vs. komisjon ja CRU (C‑535/22 P, EU:C:2024:819, punkt 114).

62      Vt 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑465/20 P, EU:C:2024:724).

63      Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 285 kinnitab komisjon, et „[i]gal juhul on komisjon hinnanud Ungari vastavust direktiivile [2014/25] eraldi menetluse korras, mille käigus kättesaadava teabe põhjal saadud esialgne järeldus on see, et [selles direktiivis] sätestatud eeskirju ei saa kohaldada kahe reaktori ehitustööde üleandmise suhtes vastavalt selle artikli 50 [punktile] c“.

64      Selline reegel võtab arvesse rikkumismenetluse ja riigiabimenetluse autonoomsust ning asjaolu, et komisjonil on otsustusõigus ainult teises.

65      Vt 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑465/20 P, EU:C:2024:724).

66      Märgin, et käesolev kohtuasi, milles on tegemist sellega, et komisjon hindab, kas abi esemest lahutamatu abi andmise viis on liidu õigusega kooskõlas, erineb kohtuasjast, milles tehti 23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services (C‑758/21 P, EU:C:2023:917), mille punktis 97 Euroopa Kohus kinnitas, et kaudne põhjendus võib kõnesoleval juhul olla piisav, arvestades eelkõige seda, et ELTL artikli 108 kohases menetluses ei saa muud huvitatud isikud peale asjaomase liikmesriigi nõuda võistlevat vaidlust komisjoniga. Selles kohtuasjas olid hagejad nimelt nende meetmete adressaadid, mis katkestasid aegumistähtaja, mis nende väitel oli möödunud, mistõttu nad olid vaatamata selles kohtuasjas kõne all olevas otsuses ainsale viitele kuupäevadele, mil need meetmed olid võetud, võimelised mõistma põhjuseid, miks komisjon leidis, et need meetmed võisid selle tähtaja katkestada (vt eelkõige selle kohtuotsuse punkt 93). Käesolev kohtuasi on sama moodi eristatav ka kohtuasjast, millees on hiljuti tehtud 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Neos vs. Ryanair ja komisjon (C‑490/23 P, EU:C:2025:32), milles oli esiteks juttu ELTL artikli 108 lõike 3 kohase kontrolli esialgse etapi lõpus tehtud otsusest ning teiseks, nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 58 ja 59 sedastas, võis Üldkohtu otsus, mille peale viimati nimetatud kohtuasjas apellatsioonkaebus on esitatud, kätkeda endas ohtu, et komisjonile kehtestatakse üldine kohustus esitada eraldi põhjendused iga liidu sätte ja põhimõtte kohta, mida abi andmisega võidakse rikkuda.

67      Vt 11. mai 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sopra Steria Benelux ja Unisys Belgium (C‑101/22 P, EU:C:2023:396, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Argumentide osas, millega vaieldakse vastu tõendamiskoormisele, mille Üldkohus Austria Vabariigile vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38 ja 64 kehtestas, viitan teise ja neljanda väite analüüsile.

69      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 42.

70      Märgin, et vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus puudutas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19), artikli 40 lõike 3 punkti c, mis oli direktiivi 2014/25 artikli 50 punkti c alapunkti ii eelkäija.

71      T‑356/15, EU:T:2018:439, punkt 250.

72      Komisjoni väide, et Austria Vabariik esitas sellise etteheite alles oma repliigis ning see on seega vastuvõetamatu, põhineb minu arvates apellatsioonkaebuse vääral tõlgendusel. Vt selle kohta ka käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 60 viidatud kohtupraktika.

73      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 40.

74      Mis puudutab esiteks komisjoni, Tšehhi Vabariigi ja Ungari argumente, millega soovitakse kahtluse alla seada uute reaktorite ostuhinna mõju kõnealuse abi proportsionaalsuse hindamisele, siis viitan käesoleva ettepaneku punktides 85 ja 88 juba esitatud kaalutlustele. Teiseks, mis puudutab Tšehhi Vabariigi ja Poola Vabariigi menetlusdokumentides ning komisjoni viidet kohtuistungil vaidlusaluse otsuse jaole 5.1, mis käsitleb erainvestori põhimõtte kohaldamist, vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele siis vastab Austria Vabariik õigesti, et nende põhjenduste eesmärk on kindlaks teha äriühingu Paks II jaoks eelise olemasolu, mitte aga hinnata, kas kõnealune abi piirdus minimaalse vajalikuga. Kuigi vaidlusaluse otsuse põhjenduses 337 viitas komisjon jaole 5.1, täpsustas ta, et turutõrke esinemise tõttu leidis ta, et kogu rahastamist uute reaktorite ehitamiseks tuleb käsitada riigiabina. Kolmandaks ei ole asjakohane ka Poola viide keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste aastateks 2014–2020 (ELT 2014, C 200, lk 1) punktile 84, kuna komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 55, et need suunised ei ole teatatud meetme suhtes kohaldatavad. Lõpuks, mis puudutab eelkõige viidet Tšehhi Vabariigi ja Poola Vabariigi kirjalikes seisukohtades analüüsile, mille komisjon tegi vaidlusaluse otsuse põhjendustes 338–342, siis märgin, et see analüüs erineb sellest, mis puudutab abi piiramist rahastatava projekti elujõulisuse tagamiseks minimaalselt vajalikuga. Sama kehtib vaidlusaluse otsuse põhjenduses 343 mainitud kohustuse kohta maksta Ungari riigi investeeringu eest hüvitist, mida oodatakse Paks II jaama käitamiselt.

75      Brutotoetusekvivalendi arvutamine, mis võimaldab teada saada, kui suur on abi täpne summa, mida antakse muus vormis kui lihtne toetus, on vajalik eelkõige juhul, kui hinnatakse vastavust piirmääradele, nagu need, mis tulenevad vähese tähtsusega abi reegli kohaldamisest (vt sellega seoses komisjoni 13. detsembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/2831 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L, 2023/2831).

76      Selle kohta, et sellist kohustust ei ole, vt 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon (T‑356/15, EU:T:2018:439, punkt 250), millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184. Märgin siiski, et vastupidi sellele, mida näib väitvat Ungari, ei võtnud Euroopa Kohus selles küsimuses oma kohtuotsuses Austria vs. komisjon sisulist seisukohta (vt selle kohtuotsuse punktid 129 ja 130).

77      Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus, millega rakendatakse nõukogu määrust (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2004, L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3).

78      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 28 ja joonealune märkus 16.

79      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 190.