13. detsembril 2022 esitatud hagi – TP versus komisjon

(Kohtuasi T-776/22)

(2023/C 45/33)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: TP (esindajad: advokaadid T. Faber, F. Bonke ja I. Sauvagnac)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni volitatud eelarvevahendite käsutaja, struktuurireformide toe peadirektoraadi peadirektori 1. oktoobri 2022. aasta otsus jätta hageja kõrvale kõigis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2018/1046 (1) reguleeritud väljavalimismenetlustes osalemisest või liidu vahendeid haldavaks üksuseks valimisest ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1877 (2) reguleeritud väljavalimismenetlustes osalemisest, millest hagejale teatati 3. oktoobril 2022 (edaspidi „vaidlustatud otsus“);

—	teise võimalusena asendada vaidlustatud otsus mõõduka rahalise karistusega, mis vastab proportsionaalselt hageja piiratud osalusele projekti täideviimisel;

—	mõista Euroopa Komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mis tekitati hagejale vaidlustatud otsusega; ja

—	mõista igal juhul kulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited.

Esimene väide, et vaidlustatud otsus rikub määruse 2018/1046 artikli 136 lõiget 1, sest selles ei ole tõendatud asjakohaste faktide esinemist, mis on vajalikud hageja suhtes kõrvalejätmise otsuse vastuvõtmiseks, eelkõige oli selles jäetud tõendamata, et hageja – isiklikult – pani toime niisuguse lepingu täitmisel oluliste kohustuste raskeid rikkumisi, mille sõlmisid konsortsium, mille liige hageja oli, ja komisjon – nagu seda nõutakse määruse 2018/1046 artikli 136 lõikes 1.

Teine väide, et vaidlustatud otsus rikub määruse 2018/1046 artikli 136 lõiget 3 ja proportsionaalsuse üldpõhimõtet sellega, et:

—	hagejale määratud kõrvalejätmise karistus ei aita saavutada määruses 2018/1046 kehtestatud varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi eesmärki;

—	hagejale määratud kõrvalejätmise karistus ei võta arvesse hageja teisejärgulist rolli Famagusta linna (Küpros) veevarustus- ja kanalisatsiooni ehituse projekti täitmisel.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse üldpõhimõtet, sest sellega kehtestatakse tagasiulatuvalt määruse 2018/1046 alusel kõrvalejätmise karistus, mis on raskem kui rahaline karistus, mida eespool nimetatud volitatud eelarvevahendite käsutaja oleks pidanud määrama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 alusel. (3)

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).

(2) Nõukogu 26. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1877, mis käsitleb 11. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/323 (ELT 2018, L 307, lk 1).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1).