—

nõukogu 17. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 269/2014 (8. aprilli 2022. aasta rakendusmäärusega (EL) 2022/581 muudetud kujul; ELT 2022, L 110, lk 3) osas, milles hageja lisati karistatud isikute loetellu numbri all 908;

—

nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsus 2014/145/ÜVJP (nõukogu 8. aprilli 2022. aasta otsusega (ÜVJP) 2022/582 muudetud kujul; ELT 2022, L 110, lk 55) osas, milles hageja lisati karistatud isikute loetellu numbri all 908;

—

nõukogu 17. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 269/2014 (25. veebruaril 2022 määrusega (EL) 2022/330 muudetud kujul; ELT 2022, L 51, lk 1) hagejat puudutavas osas, kuivõrd see lubab karistada isikuid, kes on „juhtivad ettevõtjad või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on seotud majandussektoritega, mis on oluline tuluallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“;

—

nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsus nr 2014/145/ÜVJP (25. veebruaril 2022 nõukogu otsusega (ÜVJP) 2022/329 muudetud kujul; ELT 2022, L 50, lk 1) hagejat puudutavas osas, kuivõrd see uus redaktsioon lubab karistada isikuid, kes on „juhtivad ettevõtjad, kes on seotud majandussektoritega, mis on […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluliseks tuluallikaks“;

—

loeteludesse jätmise aktid, eelkõige nõukogu 14. septembri 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/1529 (ELT 2022, L 239, lk 1) ja otsus (ÜVJP) 2022/1530 (ELT 2022, L 239, lk 149) hagejat puudtavas osas;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, mis koosneb kolmest osast, puudutab hindamisviga. Hageja arvates ei vasta ükski nõukogu esitatud tõenditest Euroopa Kohtu praktikas tõenditele esitatavatele nõuetele, mis puudutavad tõendatuse taset ja tõendite kvaliteeti. Nõukogu põhjenduskäigus ei tõendatud hageja juhtiva isiku staatust muul viisil kui kategooriliste väidetega. Kuigi nõukogule teatati, et hageja ei ole enam juhtivatel ametikohtadel, jättis ta hageja karistatavate isikute loetellu.

2.

Teine väide on seotud põhjenduse puudumisega. Hageja väidab, et nõukogu ei ole esitanud ühtegi eraldiseisvat, spetsiifilist ja konkreetset põhjust, mille tõttu saaks ta kvalifitseerida juhtivaks ettevõtjaks.

3.

Kolmas väide, et võimu on kuritarvitatud. Hageja väidab, et mitu asjaolu viitavad sellele, et nõukogu tugines hageja karistamisel onupojapoliitika etteheidetele, mis ei ole lubatud normide kohaselt, mille alusel hagejat karistati.

4.

Neljas väide, milleks on „juhtiva ettevõtja“ kriteeriumi täiendav õigusvastasuse vastuväide, mis esitatakse kolmel põhjusel: kuna puudub piisav seos selle kriteeriumi ja taotletava eesmärgi vahel, kuna rikutud on liidu aluspõhimõtteid, eriti võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning lõpuks kuna on rikutud ka õiguspärasuse põhimõtet.

5.

Viies väide, et individuaalseid sanktsioone käsitlevate nõukogu otsuste igakülgse kontrolli jaoks puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks juhtiv ettevõtja.