26. jaanuaril 2022 esitatud hagi – Ühendkuningriik versus komisjon

(Kohtuasi T-56/22)

(2022/C 158/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: L. Baxter ja barrister T. Buley)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada kostja rakendusotsus (EL) 2021/2019 (1) osas, milles otsuse kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida hageja akrediteeritud makseasutused on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, sest esineb puudus aktiivse põllumajandustootjaga seotud ettevõtjate määratluses, ja

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väide ja peamised argumendid

Hagiavalduse põhjendamiseks esitab hageja ühe väite, milles ta leiab, et kostja on valesti tõlgendanud määrus (EL) nr 1307/2013 (2) artikli 9 lõiget 2. Apellandi hinnangul puudutab määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõige 2 ainult otsemakseid põllumajandustootjatele (nagu määratletud eespool nimetatud määruse artiklis 4), kes ise kasutavad asjaomast taristut või osutavad vastavaid teenuseid. Hageja on seisukohal, et kostja eksis, kuna:

—	i. määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 sõnastus ja tähendus ei keela makse tegemist põllumajandustootjale pelgalt seetõttu, et mõni seotud ettevõtja tegeleb tegevusalal, mis on toodud selles artiklis asuvas negatiivses loetelus,

—	ii. puudub eesmärgipärane või teleoloogiline alus tõlgenduseks, mille komisjon andis määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõikele 2 ja mis ei ole kooskõlas selle artikli eesmärgiga.

---

(1)  ELT 2021, L 413, lk 3.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).