1

Hageja TP palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Komisjoni 1. oktoobri 2022. aasta otsus, millega jäeti hageja kõrvale esiteks väljavalimismenetlustest, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; edaspidi „2018. aasta finantsmäärus“), või mida rahastatakse 11. Euroopa Arengufondist (EAF), ning teiseks Euroopa Liidu vahendeid haldavaks üksuseks valimisest (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hageja sõlmis 26. juunil 2009 konsortsiumi lepingu ühe teise äriühinguga (edaspidi „partner“), et osaleda komisjoni algatatud ehitustööde riigihankemenetluses. Leping puudutas ühe ehitise moderniseerimist.

3

Komisjon otsustas sõlmida hankelepingu hagejast ja tema partnerist koosneva konsortsiumiga (edaspidi „konsortsium“). Selle kohta sõlmiti 5. oktoobril 2009 leping (edaspidi „vaidlusalune leping“).

4

Tööd algasid 2009. aasta novembris ja lõppesid kaks aastat hiljem, 2011. aasta novembris.

5

2012. aasta veebruaris avastati ehitisel puudusi. Seepeale viis tööde eest vastutav insener läbi uurimise. Partner tegi konsortsiumi nimel sellest uuringust ja inseneri juhistest lähtudes parandusi.

6

Komisjon, kes ei olnud rahul partneri tehtud parandustega, saatis 17. detsembril 2013 konsortsiumile vaidlusaluse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise teate. Konsortsium saatis 14. jaanuaril 2014 omakorda vaidlusaluse lepingu ülesütlemise teate.

7

Komisjon ja konsortsium leppisid kokku, et nad lahendavad oma lepingu ülesütlemisega seotud vaidluse, esitades selle vaidluste lahendamise komiteele.

8

Vaidluste lahendamise komitee märkis 3. juuli 2014. aasta otsuses, et ehitise funktsionaalsusega seotud probleemid olid tingitud projekti puuduste ja tööde teostamise puuduste koosmõjust, mille eest olid vastutavad nii komisjon kui ka konsortsium.

9

Seejärel nõudis komisjon, et ehitise kohta tehtaks uus uurimine, mille tulemusel esitati 17. juulil 2017 aruanne.

10

Eelkõige sellele aruandele tuginedes algatas komisjon 15. septembril 2017 Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) vahekohtu reeglite alusel vahekohtumenetluse.

11

ICC egiidi all moodustatud vahekohus (edaspidi „vahekohus“) tegi 11. veebruaril 2020 osalise vahekohtuotsuse, milles ta tuvastas 6757 puudust, mis tulenesid vaidlusaluse lepingu alusel tehtud töödest. Tema hinnangul jäid neist 4206 puudust konsortsiumi ainuvastutuse alla ja 2551 puudust jäid komisjoniga jagatud vastutuse alla 60% ulatuses ja konsortsiumi vastutuse alla 40% ulatuses.

12

Vahekohus tegi 19. juulil 2022 oma lõpliku otsuse, milles ta leidis muu hulgas, et hagejalt ja partnerilt mõistetakse liidu kasuks solidaarselt välja summa, mis vastab ehitise parandamiseks vajalikele kuludele.

13

Selle otsuse tegemisel kvalifitseeris vahekohus konsortsiumi tegevuse raskeks hooletuseks, mis võimaldas tal jätta kohaldamata vaidlusaluse lepingu tingimuse, mis piirab poolte lepingulist vastutust.

14

Vahekohtu mõlema otsuse peale esitati kaebused, mille menetlemine oli käesoleva hagi esitamise kuupäeval veel pooleli.

15

2021. aasta veebruaris pöördus komisjon 2018. aasta finantsmääruse artikli 143 alusel moodustatud institutsioonidevahelise toimkonna poole, kelle ülesanne on vastavalt nimetatud määruse põhjendusele 38 hinnata taotlusi ja anda soovitusi vajaduse kohta teha otsuseid menetlusest kõrvalejätmise ja rahaliste karistuste määramise kohta asjades, mille on talle edastanud komisjon või muud liidu institutsioonid ja asutused.

16

Komisjon võttis 1. oktoobril 2022 eespool punktis 15 nimetatud institutsioonidevahelise toimkonna soovituse alusel vastu vaidlustatud otsuse.

17

Hageja palub oma menetlusdokumentide viimase versiooni kohaselt Üldkohtul:

18

Komisjon palub Üldkohtul:

19

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. jaanuaril 2023, esitas hageja taotluse jätta teatavad andmed üldsusele avaldamata.

20

Sobitades omavahel kohtuotsuste avalikkuse nõuet ning õigust isikuandmete ja ärisaladuse kaitsele, peab kohus iga juhtumi asjaolusid arvestades selgitama välja õiglase tasakaalu, võttes arvesse ka üldsuse õigust tutvuda kohtuotsustega (27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii vs. komisjon, T‑4/20, EU:T:2022:242, punkt 29).

21

Lisaks tuleb meenutada, et kohtuotsuste avalikkuse eesmärk on võimaldada üldsuse kontrolli õigusemõistmise üle ja see on põhiline menetluslik tagatis meelevaldsuse vastu (EIK 16. aprilli 2013. aasta otsus Fazliyski vs. Bulgaaria, CE:ECH:2013:0416JUD004090805, punkt 69).

22

Järelikult tuleb hageja taotlus võimaluste piires rahuldada niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus nõudega, et üldsusel peab olema kontroll õigusemõistmise üle. Ülejäänud osas jätta see taotlus rahuldamata.

23

Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega, millest esimene puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e rikkumist, teine 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 3 sätete rikkumist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ning kolmas rangema karistuse tagasiulatuvat kohaldamist.

24

Esimeses väites väidab hageja, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alusel karistuse määramiseks peab vastutav eelarvevahendite käsutaja individuaalselt kontrollima puudutatud isiku käitumist, sealhulgas juhul, kui olukord puudutab mitut isikut või üksust. Hageja väidab, et komisjon ei toiminud nii tema suhtes, kuna ta tugines üksnes tema kui konsortsiumi liikme ühisele ja solidaarsele vastutusele, ning järeldab sellest, et komisjon rikkus 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõiget 1.

25

Komisjon täheldab, et vaidlustatud otsus ei kujuta endast kriminaalkaristust, ning lisab, et hagejal ei õnnestunud ümber lükata faktilisi järeldusi, mis olid talle teatavaks tehtud selle otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses.

26

Komisjon märgib, et vahekohus tuvastas, et hageja tegevus töövõtjana oli raskelt hooletu ning tuvastatud rikkumiste olulisuse ja raskuse tõttu ei saa mingit vastutuse piiramist kohaldada. Ta lisab, et ta tegi vaidlustatud otsuse, tuginedes vahekohtu tuvastusele, mis võimaldas tal järeldada, et hageja oli vaidlusaluse lepingu täitmisel rikkunud isiklikult peamisi kohustusi.

27

Komisjon meenutab lisaks, et hageja ja partner võtsid endale kohustuse täita vaidlusalust lepingut solidaarselt.

28

Komisjon tugineb ka Euroopa Kohtu praktikale konkurentsi valdkonnas, mis puudutab emaettevõtja vastutust tütarettevõtja tegevuse eest, ja eelkõige 14. septembri 2016. aasta kohtuotsusele Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678, punkt 60).

29

Käesoleva väite analüüsimisel tuleb kindlaks teha, kas see, kui lepingu suhtes pädev kohus tuvastab lepinguliste kohustuste rikkumise, mis on omistatav isikute ühendusele, kellega liidu institutsioon või asutus on sõlminud lepingu, millest tuleneb iga sellesse ühendusse kuuluva isiku solidaarne lepinguline vastutus, võimaldab vastutaval eelarvevahendite käsutajal võtta ainuüksi selle lepingulise solidaarsuse alusel menetlusest kõrvalejätmise meetme nendest isikutest ühe suhtes.

30

Sellega seoses tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt peab vastutav eelarvevahendite käsutaja võtma automaatselt menetlusest kõrvalejätmise meetme.

31

Käesoleva väite analüüsimisel tuleb kindlaks teha, kas see, kui lepingu suhtes pädev kohus tuvastab lepinguliste kohustuste rikkumise, mis on omistatav isikute ühendusele, kellega liidu institutsioon või asutus on sõlminud lepingu, millest tuleneb iga sellesse ühendusse kuuluva isiku solidaarne lepinguline vastutus, võimaldab vastutaval eelarvevahendite käsutajal võtta ainuüksi selle lepingulise solidaarsuse alusel menetlusest kõrvalejätmise meetme nendest isikutest ühe suhtes.

32

Kui arutluskäigu esimese etapi tulemusel ei saa 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e tõlgendada nii, et see kohustab vastutavat eelarvevahendite käsutajat automaatselt võtma menetlusest kõrvalejätmise meetme, tuleb seejärel kontrollida, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see paneb vastutavale eelarvevahendite käsutajale kohustuse kontrollida puudutatud isiku tegevust individuaalselt, kui ta kavatseb selle meetme võtta.

33

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti, selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on, ning vajaduse korral selle sätte kujunemislugu (vt 18. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus IG Metall ja ver.di, C‑677/20, EU:C:2022:800, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

2018. aasta finantsmääruse artikli 136 „Menetlusest kõrvalejätmise kriteeriumid ja menetlusest kõrvalejätmise otsused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Vastutav eelarvevahendite käsutaja jätab artikli 135 lõikes 2 osutatud isiku või üksuse käesoleva määrusega reguleeritud väljavalimismenetlusest kõrvale või ei vali teda liidu vahendite haldajaks, kui nimetatud isik või üksus on ühes või mitmes järgmises olukorras:

[…]

[…]“.

35

2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e on seega viidatud puudustele juriidilise kohustuse täitmisel.

36

Mõiste „juriidiline kohustus“ on määratletud 2018. aasta finantsmääruse artiklis 2. See on akt, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja võtab või määrab kindlaks kohustuse, mis toob kaasa hilisema makse või hilisemad maksed ja eelarvesse kantud kulude heakskiitmise ning mis hõlmab finantsraampartnerluse lepingute ja raamlepingute alusel sõlmitud erikokkuleppeid ja -lepinguid. See väga lai määratlus hõlmab lepinguid.

37

Lisaks on 2018. aasta finantsmääruse põhjenduses 67 seoses otsusega, millega isik või üksus jäetakse väljavalimismenetluses osalemisest kõrvale, viidatud „lepingu“ rikkumisele.

38

Lõpuks viitab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e – milles on muu hulgas ette nähtud, et tuvastatud rikkumine on viinud „ennetähtaegse lõpetamiseni“ või „leppetrahvide kohaldamiseni“ – lepingulisele kontekstile.

39

Järelikult on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e kohaldatav lepinguliste kohustuste rikkumise korral.

40

Samas ei ole 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud, et iga lepingulise kohustuse rikkumine toob automaatselt kaasa menetlusest kõrvalejätmise meetme võtmise. Selles sättes on nimelt viidatud „märkimisväärsetele puudustele“„peamiste kohustuste täitmise“ osas. Tegemist on lisatingimustega, mis on selle finantsmäärusega konkreetselt kehtestatud kõrvalejätmismeetme võtmiseks.

41

Selliste tingimuste olemasolu, mis ei tulene lepingust või selle suhtes kohaldatavast õigusest, vaid 2018. aasta finantsmäärusest, tähendab, et sellisel juhul on tegemist vastutava eelarvevahendite käsutaja antud õigusliku hinnanguga, mis erineb hinnangust, mille on antud juhul andnud lepingu suhtes pädev kohus.

42

Lisaks on kasutatud sõnastus piisavalt määratlemata, et jätta vastutavale eelarvevahendite käsutajale asjaolude õiguslikul hindamisel kaalutlusruum, mis kinnitab, et viimane peab enne kõrvalejätmismeetme võtmist andma faktilistele asjaoludele autonoomse õigusliku hinnangu.

43

Eespool punktides 34–42 esitatud kaalutlusi arvestades võib järeldada, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e sõnastusest tuleneb, et lepingu suhtes pädeva kohtu poolt selle tuvastamise, et lepingulisi kohustusi on rikutud, ja nimetatud eelarvevahendite käsutaja poolt kõrvalejätmismeetme võtmise vahel ei ole automaatset seost, kuna eelarvevahendite käsutaja peab andma puudutatud isiku tegevusele autonoomse õigusliku hinnangu selles artiklis ette nähtud konkreetsete kriteeriumide alusel.

44

Mis esimesena puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktides b–d ja f–h nimetatud juhtumeid, siis viidatakse sellisele tegevusele nagu maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumisega seotud kohustuste täitmata jätmine, tõsine ametialane rikkumine või liidu finantshuve kahjustav pettus, millele on õiguslik hinnang juba antud lõplikus kohtuotsuses või lõplikus haldusotsuses.

45

Neil juhtudel näib kõrvalejätmismeetme võtmise eest vastutav eelarvevahendite käsutaja seega olevat seotud temast eraldiseisva asutuse antud õigusliku hinnanguga, ilma et tal oleks selle osas vähimatki kaalutlusruumi.

46

Kuid mis puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e, siis see viitab hoopis otseselt asjaomasele tegevusele, mitte kohtuotsusele või haldusotsusele, millega vastutavast eelarvevahendite käsutajast eraldiseisev asutus, näiteks lepingu suhtes pädev kohus, on andnud sellele tegevusele eelneva hinnangu.

47

Selline sisuline erinevus 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e sõnastuses välistab igasuguse automaatse seose lepingu suhtes pädeva kohtu poolt selle tuvastamise, et puudutatud isik on oma lepingulisi kohustusi rikkunud, ja nimetatud eelarvevahendite käsutaja poolt kõrvalejätmismeetme võtmise vahel. Mis puudutab konkreetselt selle sättega hõlmatud olukorda, siis peab vastutav eelarvevahendite käsutaja andma asjaomasele tegevusele autonoomse õigusliku hinnangu.

48

Teisena on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikes 2 ette nähtud suhe vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt asjaoludele antud õigusliku hinnangu ja temast eraldiseisvate asutuste tehtud järelduste vahel.

49

2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikest 2 nähtub aga, et lõplikus kohtuotsuses või lõplikus haldusotsuses tehtud järeldused on vastutavale eelarvevahendite käsutajale siduvad 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktides c, d ja f–h osutatud juhtudel, kuid mitte sama artikli lõike 1 punktis e osutatud juhul.

50

2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 2 esimesest lõigust alates eristab see säte tegelikult neid kahte olukorda, et näidata, et esimeses annab vastutav eelarvevahendite käsutaja lõpliku kohtuotsuse või lõpliku haldusotsuse puudumisel asjaoludele autonoomse hinnangu, samas kui teises võib ta sellise hinnangu anda, ilma et tegemist oleks sellise reservatsiooniga.

51

Kuna 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikes 2 ei ole ette nähtud, et eelarvevahendite käsutajast eraldiseisva asutuse lõpliku kohtuotsuse või lõpliku otsuse olemasolu mõjutaks eelarvevahendite käsutaja hinnangut, mille viimane annab selle määruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud juhul, siis on välistatud igasugune automaatne seos lepingu suhtes pädeva kohtu poolt selle tuvastamise, et puudutatud isik on oma lepingulisi kohustusi rikkunud, ja nimetatud eelarvevahendite käsutaja poolt kõrvalejätmismeetme võtmise vahel. Vastupidi, mis puudutab konkreetselt seda sätet, siis peab vastutav eelarvevahendite käsutaja andma puudutatud isiku tegevusele autonoomse õigusliku hinnangu.

52

Kogu 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e konteksti analüüsist tuleneb, et seda sätet ei saa tõlgendada nii, et see loob automaatse seose lepingu suhtes pädeva kohtu poolt selle tuvastamise, et lepingulisi kohustusi on rikutud, ja vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt kõrvalejätmismeetme võtmise vahel.

53

Tuleb meenutada, et kõrvalejätmismeetmed kehtestati nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „2002. aasta finantsmäärus“). Need meetmed kuulusid algusest peale autonoomse õigusliku regulatsiooni alla, mis hõlmas ka rahalisi karistusi.

54

Nii need rahalised karistused kui ka kõrvalejätmismeetmed pidid 2002. aasta finantsmääruse sätete kohaselt olema nimetatud määruses määratletud kriteeriumide kogumi suhtes proportsionaalsed. Lisaks lihtsustati kõrvalejätmismeetmete ja rahaliste karistuste kohaldamist sellega, et igas liidu institutsioonis loodi andmebaas, mis oli ligipääsetav teistele institutsioonidele.

55

Eespool punktis 53 nimetatud ja eespool punktis 54 täpsustatud autonoomne õiguslik regulatsioon säilitati finantsmääruse erinevate muudatuste tegemise ajal kuni 2018. aasta finantsmääruse vastuvõtmiseni. Sellele regulatsioonile on nüüd pühendatud terve 2018. aasta finantsmääruse jagu, mis sisaldab kaheksat artiklit ja näeb muu hulgas ette, et komisjon loob ühtse andmebaasi.

56

Eespool punktides 53–55 esitatud kaalutlustest nähtub, et liidu seadusandja soovis algusest peale kehtestada autonoomse sanktsioonide regulatsiooni, mis säilitati ja mida täpsustati aja jooksul ning eelkõige 2018. aasta finantsmääruse vastuvõtmise ajal.

57

Automaatset seost ühest küljest vastutavast eelarvevahendite käsutajast eraldiseisva asutuse poolt sellise puuduse tuvastamise, mis on ette nähtud riigisisestes või liidu õigusnormides, ja teisest küljest vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt sellise kõrvalejätmismeetme võtmise vahel, mis kuulub finantsmäärusega kehtestatud autonoomse sanktsioonide regulatsiooni alla, ei saa aga eeldada.

58

Sellega seoses tuleb märkida, et lepingutega seotud asjades, see tähendab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud juhul (vt eespool punktid 37–39), on automaatse seose puudumine tuvastatud 2018. aasta finantsmääruse põhjenduses 76, milles on märgitud, et võimalus võtta kõrvalejätmise või rahaliste karistuste määramise meetmeid ei sõltu võimalusest kohaldada lepingujärgseid karistusi, näiteks leppetrahve.

59

Lisaks on finantsmääruses ette nähtud autonoomsel sanktsioonide regulatsioonil alates selle kehtestamisest konkreetsed üldise huvi eesmärgid, mis on eraldiseisvad lepingu nõuetekohasest täitmisest või lepingupoolte kaitsest ja nende kahju hüvitamisest, mida lepingulise vastutuse regulatsiooniga soovitakse tagada. Nagu oli märgitud 2002. aasta finantsmääruse põhjenduses 25, on tegemist rikkumiste vältimise, pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemise ning usaldusväärse ja tõhusa haldamise edendamisega. Finantsmäärusega kehtestatud sanktsioonide regulatsiooniga taotletavate eesmärkide ja lepingulise vastutuse korraga taotletavate eesmärkide erinevus kinnitab eespool punktis 58 tuvastatut, et automaatne seos puudub.

60

2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e grammatilisest, kontekstipõhisest, ajaloolisest ja teleoloogilisest tõlgendusest tuleneb, et lepingu suhtes pädeva kohtu poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tuvastamise ja vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt kõrvalejätmismeetme võtmise vahel puudub automaatne seos.

61

Kuna 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e ei saa mõista nii, et sellega kaasneb automaatselt kõrvalejätmismeetme võtmine, siis tuleb kontrollida, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see paneb vastutavale eelarvevahendite käsutajale kohustuse uurida enne seda, kui ta kavatseb seda sätet kohaldada, puudutatud isiku tegevust individuaalselt.

62

Mis esimesena puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e grammatilist tõlgendamist, siis tuleneb selle sätte sõnastusest, et vastutav eelarvevahendite käsutaja jätab menetlusest kõrvale „isiku“ või „üksuse“, kes on rikkunud oma lepingulisi kohustusi. See eeldab põhimõtteliselt seda, et rikkumise toimepanija oli sama isik, kellele sanktsioon määrati, ja seega seda, et sanktsiooni adressaat on oma lepingulisi kohustusi isiklikult rikkunud.

63

Mis teisena puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e kontekstipõhist tõlgendamist, siis tuleb kõigepealt märkida, et selline tõlgendus võib põhineda muude õigusaktide sätete analüüsil kui see, millesse kuulub tõlgendatav säte, eelkõige juhul, kui asjaomased sätted on analoogsed või kui neid sisaldavatel õigusaktidel on samad eesmärgid (vt selle kohta 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsus MEKH ja FGSZ vs. ACER, T‑684/19 ja T‑704/19, EU:T:2022:138, punkt 109; kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑582/08, EU:C:2010:286, punkt 44, ja kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Belgian Electronic Sorting Technology, C‑657/11, EU:C:2013:195, punkt 43).

64

Selles osas sisaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivis 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktiga e analoogne säte, milleks on artikli 57 lõike 4 punkt g. Nimelt näeb see säte ette võimaluse jätta hankemenetlusest kõrvale kõik ettevõtjad, kellel on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke lepingu täitmisel.

65

Lisaks soovis liidu seadusandja luua 2018. aasta finantsmääruse ja direktiivi 2014/24 vahel sidususe, nagu nähtub mitmest selle määruse põhjendusest, eelkõige põhjendustest 77, 101, 105 ja 106. Konkreetsemalt on põhjenduses 77 märgitud, et menetlusest kõrvalejätmise kestus peaks olema ajaliselt piiratud, nagu on ette nähtud direktiivis 2014/24, mis näitab, et see seadusandja loodud sidususe nõue kehtib menetlusest kõrvalejätmise meetmete suhtes.

66

Esiteks, direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punkti g tõlgendamisel märkis aga Euroopa Kohus, et selles sättes ette nähtud fakultatiivse hankemenetlusest kõrvalejätmise aluse oluliste tunnuste ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks peab selle direktiivi ülevõtmise riigisisene kord olema üles ehitatud nii, et enne seda, kui ettevõtja, kes kuulus lõpetatud riigihankelepingu sõlminud ettevõtjate ühendusse, kantakse ebausaldusväärsete pakkujate nimekirja, tuleb konkreetselt hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid, mille see ettevõtja on esitanud tõendamaks, et tema kandmine sellesse nimekirja oli tema individuaalset tegevust arvestades põhjendamatu. Seega ei saa Euroopa Kohtu hinnangul nõustuda sellega, et lepingu lõpetamisel tõsiste või pidevate puudujääkide tõttu lepingu täitmisel kvalifitseeritakse selline ettevõtja automaatselt ebausaldusväärseks ja jäetakse ajutiselt hankemenetlustest kõrvale, ilma et tema tegevust oleks enne konkreetselt ja individuaalselt hinnatud, lähtudes kõikidest asjasse puutuvatest asjaoludest (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSC Baltic jt, C‑682/21, EU:C:2023:48, punktid 46 ja 47).

67

Teiseks, kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriigid võivad neile direktiivi 2014/24 ülevõtmiseks antud kaalutlusruumi raames ette näha eelduse, et iga riigihankelepingu nõuetekohase täitmise eest õiguslikult vastutav ettevõtja loetakse osalenuks hankelepingu täitmisel esinenud tõsiste või pidevate puudujääkide tekkimises või säilimises, mille tõttu nimetatud leping lõpetati (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSC Baltic jt, C‑682/21, EU:C:2023:48, punkt 48), märkis ta siiski, et kui hankeleping oli sõlmitud ettevõtjate ühendusega, kelle individuaalsed panused nende puudujääkide tekkimise ja nende heastamiseks tehtud võimalike jõupingutuste vahel ei olnud tingimata ühesugused, peab selline eeldus olema ümberlükatav, sest vastasel juhul kahjustataks see selle kõrvalejätmise aluse olulisi tunnuseid ja proportsionaalsuse põhimõtet, mida on korratud selle direktiivi artikli 18 lõikes 1. Euroopa Kohus leidis nimelt, et sõltumata sellise ettevõtjate ühenduse liikmete solidaarvastutusest peab direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punktis g ette nähtud kõrvalejätmise aluse kohaldamine põhinema sellel, kas see individuaalne tegevus on tahtlik või hooletu (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSC Baltic jt, C‑682/21, EU:C:2023:48, punktid 48 ja 49).

68

Tuleb tõdeda, et see kohustus hinnata puudutatud isiku tegevust konkreetselt ja individuaalselt kõikidest asjasse puutuvatest asjaoludest lähtudes, mille liikmesriik peab oma õigusaktides ette nägema, vaatamata kaalutlusruumile, mis tal on direktiivi 2014/24 ülevõtmiseks, kehtib seda enam kontekstis, kus liidu institutsioonid ja asutused kohaldavad 2018. aasta finantsmäärust.

69

Nimelt, mis puudutab direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punkti g tõlgendamist, siis on Euroopa Kohus tõstnud esile sellise kohustuse olemasolu, mööndes samas, et liikmesriigil on õigus see direktiiv üle võtta, rakendades sellist eeldust, nagu on nimetatud eespool punktis 67, kusjuures see eeldus peab seda kohustust arvestades olema ümberlükatav (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus HSC Baltic jt, C‑682/21, EU:C:2023:48, punkt 48).

70

Mis aga puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e, siis ei ole ükski eeldus võimalik, sest seda finantsmäärust ei saa tõlgendada nii, et see loob automaatse seose lepingu suhtes pädeva kohtu poolt selle tuvastamise, et lepingulisi kohustusi on rikutud, ja kõrvalejätmismeetme võtmise vahel (vt eespool punkt 60).

71

Direktiivi 2014/24 käsitleva Euroopa Kohtu praktika analoogia alusel kohaldamisest tuleneb seega, et vastutav eelarvevahendite käsutaja peab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e kohaldamisel konkreetselt ja individuaalselt hindama puudutatud isiku tegevust.

72

Kolmandana tuleb märkida, et kohustus hinnata puudutatud isiku tegevust konkreetselt ja individuaalselt, lähtudes kõikidest asjasse puutuvatest asjaoludest, on seda olulisem, et Euroopa Kohus on otsustanud, et 2018. aasta finantsmäärusega kehtestatud menetlusest kõrvalejätmise sanktsioon oli peamiselt karistuslikku laadi (vt analoogia alusel 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon,C‑130/23 P, EU:C:2024:439, punkt 31).

73

Seega selleks, et järgida karistuste individuaalsuse üldpõhimõtet (vt selle kohta 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Eni vs. komisjon,C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punkt 50) ja ilma et see piiraks liidu seadusandja võimalust näha sõnaselgelt ette erand, mida ta peab vajalikuks ja põhjendatuks, ei tohiks liidu kohus tõlgendada liidu õigusnormi nii, et see võimaldab võtta menetlusest kõrvalejätmise meetme, ilma et eelnevalt uuritaks puudutatud isiku individuaalset tegevust.

74

Eespool punktides 66–73 esitatud kaalutlustest tuleneb, et enne kui vastutav eelarvevahendite käsutaja võtab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alusel isiku või üksuse suhtes menetlusest kõrvalejätmise meetme, peab ta kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades hindama selle isiku või üksuse tegevust konkreetselt ja individuaalselt.

75

Tuleb lisada, et kohustus hinnata puudutatud isiku tegevust konkreetselt ja individuaalselt, lähtudes kõigist asjasse puutuvatest asjaoludest, on kooskõlas kõrvalejätmismeetmetele liidu seadusandja seatud eesmärkidega, milleks on rikkumiste vältimine, pettuste ja korruptsiooni vastane võitlus ning usaldusväärse ja tõhusa haldamise edendamine (vt eespool punkt 59).

76

Nimelt on asjaomasel institutsioonil või asutusel põhimõtteliselt võimalik nõuda, et asjaomased isikud või teenistused edastaksid käsitletava hanke järelevalve dokumendid, mis võimaldavad tal hinnata ettevõtjate ühenduse iga liikme individuaalset tegevust. Sellega seoses on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alapunktis iii ette nähtud, et rikkumised võivad olla avastatud „eelarvevahendite käsutaja[…] tehtud juurdluste“ tulemusel.

77

Lisaks on asjaomasel institutsioonil või asutusel põhimõtteliselt võimalik juhul, kui ta sõlmib ettevõtjate ühendusega lepingu, nõuda, et oleks võimalik selgitada välja iga osaleja osutatud teenused, et teha vajaduse korral kindlaks neist igaühe individuaalne vastutus 2018. aasta finantsmäärusega kehtestatud santsioonide regulatsiooni alusel, mis on eraldiseisev nende võimalikust solidaarsest lepingulisest vastutusest (vt eespool punktid 53–58).

78

Lõpuks on asjaomasel institutsioonil või asutusel alati võimalus vajaduse korral liidu kohtus selgitada, et tal oli võimatu eristada keerukas ühenduses iga liikme vastutust. Kuid ta peab siiski tõendama, et ta vähemalt üritas läbi viia individuaalse hindamise ega piirdunud kõrvalejätmise otsuse põhjendamisel üksnes järeldusega, et puudutatud isikul on solidaarne lepinguline vastutus.

79

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja argumentide aluseks olev faktiline eeldus on see, et komisjon piirdus sellega, et tugines tema kui konsortsiumi liikme ühisele ja solidaarsele vastutusele, võtmata arvesse tema individuaalset tegevust.

80

Tuleb aga tõdeda, et kohtuistungil möönis komisjon – mis kanti ka protokolli –, et ta otsustas hageja menetlusest kõrvale jätta, analüüsimata iga töövõtja individuaalset vastutust puuduste eest lepingu täitmisel, ning andmata oma hinnangut, lähtudes konsortsiumi mõlema osapoole solidaarsest vastutusest ja konsortsiumi kui terviku vastutusest.

81

Komisjoni kohtuistungil tehtud avaldused kinnitavad vaidlustatud otsuse sisu analüüsi. Nimelt on vaidlustatud otsuse põhjendused, mis puudutavad 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud tingimusi ja eelkõige järeldust, et hageja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, esitatud selle kuuest osast koosneva otsuse esimeses ja kolmandas osas. Mis kõigepealt puudutab aga vaidlustatud otsuse esimest osa, siis selles on ühelt poolt viidatud „töövõtjale“ – nimetus, millega on vaidlustatud otsuse põhjenduses 1 määratletud konsortsium – ja teiselt poolt hagejale „töövõtja osana“, st konsortsiumi eest solidaarselt vastutava liikmena, nagu selgub vaidlustatud otsuse tervikuna lugemisel, mida kinnitab ka kostja vastuse punkt 24. Järelikult on vaidlustatud otsuse esimeses osas viidatud üksnes konsortsiumile omistatud tegevusele. Täpsemalt on selle otsuse põhjendustes 20–22 seoses vahekohtu vaheotsuses sisalduvate järeldustega märgitud, et „töövõtja“ tunnistati täielikult või osaliselt vastutavaks ehitise puuduste eest ja tuvastati, et ta on rikkunud oma mitut lepingulist kohustust. Mis seejärel puudutab vaidlustatud otsuse kolmandat osa, mis käsitleb selle faktilise olukorra hindamist, millele komisjon tugines tuvastades, et hageja oli rikkunud lepingulisi kohustusi, siis selles on viidatud üksnes hageja kui „töövõtja“, st konsortsiumi solidaarselt vastutava liikme rikkumistele. Nii on see eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 84–92, milles komisjon, korrates vahekohtu vaheotsuses sisalduvaid järeldusi, meenutas, milliseid lepingulisi kohustusi oli rikutud. Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud otsuse tervikuna tõlgendamist, siis ei ilmne, et komisjon oleks hageja lepinguliste kohustuste rikkumise tuvastamisel tuginenud muudele järeldustele kui need, mille tegi vahekohus. Vahekohtu kahest otsusest nähtub aga, et see kohus tegi otsuse konsortsiumi liikmete solidaarvastutuse kohta, eristamata neist igaühe individuaalset vastutust.

82

Eeltoodust tuleneb, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e kohaldamisel tugines komisjon hageja kui konsortsiumi liikme ühisele ja solidaarsele vastutusele, võtmata arvesse tema individuaalset tegevust.

83

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kuna vastutav eelarvevahendite käsutaja peab enne seda, kui võtab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alusel isiku või üksuse suhtes menetlusest kõrvalejätmise meetme, kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades hindama selle isiku või üksuse tegevust konkreetselt ja individuaalselt (vt eespool punkt 74) ning et käesoleval juhul piirdus komisjon sellega, et tugines hageja kui konsortsiumi liikme ühisele ja solidaarsele vastutusele, võtmata arvesse tema individuaalset tegevust (vt eespool punkt 82), siis on hageja esimene väide põhjendatud.

84

Järelikult tuleb hageja tühistamisnõuded rahuldada, ilma et oleks vaja analüüsida kahte ülejäänud väidet, mis ta nende nõuete toetuseks esitas.

85

Mis puudutab nõuet mõista komisjonilt hageja kasuks välja hüvitis vaidlustatud otsusega tekitatud kahju eest (vt eespool punkt 17), siis märkis hageja oma repliigis, et ta ei kavatse esitada ELTL artikli 268 alusel kahju hüvitamise hagi, vaid soovib pigem paluda Üldkohtul täpsustada tulevase kohtuotsuse põhjendustes, et komisjon peab võtma kõik vajalikud meetmed, et heastada vaidlustatud otsuse tagajärjed.

86

Tuleb märkida, et need nõuded, mille kohta hageja rõhutas, et nende eesmärk ei ole ettekirjutuse tegemine, ei kujuta endast hageja tühistamisnõudest sõltumatuid nõudeid.

87

ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt peab institutsioon, kelle akt on Üldkohtu otsusega tühistatud, võtma selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Tühistatud akt kõrvaldatakse aga õiguskorrast tagasiulatuvalt ja loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud (vt 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu,T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Seega kohustab vaidlustatud otsuse tühistamine ise komisjoni võtma kõik vajalikud meetmed, et selle otsuse tagajärjed kaoksid, ilma et Üldkohus peaks seda oma otsuses täpsustama.

89

Kõigest eespool esitatust järeldub, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

90

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kantud kulud, vastavalt hageja nõuetele välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: