Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
3. juuli 2024(*)
Biotsiidid – Loa andmine vastastikuse tunnustamise teel – Biotsiid Pat’Appât Souricide Canadien Foudroyant – Komisjoni otsus lahendamata vastuväidete kohta – Määruse (EL) nr 528/2012 artiklid 35, 36 ja 48 – Turuleviimise loa tühistamine ja muutmine – Tühistamishagi – Otsene puutumus – Isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Loa andmise tingimused – Määruse nr 528/2012 artikli 19 lõige 1 – Määruse nr 528/2012 artikli 19 lõige 5 – Komisjoni pädevus – Mõiste „riiklik luba“ – Mõiste „referentliikmesriik“ – Ilmne hindamisviga – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑667/22,
SBM Développement SAS, asukoht Écully (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid B. Arash ja H. Lindström,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Escobar Gómez ja R. Lindenthal,
kostja,
keda toetab
Soome Vabariik, esindajad: H. Leppo ja A. Laine,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud S. Gervasoni ja I. Reine (ettekandja),
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Hageja SBM Développement SAS palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 23. juuni 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/1388, milles käsitletakse Prantsusmaa ja Rootsi esitatud lahendamata vastuväiteid biotsiidile Pat’Appât Souricide Canadien Foudroyant loa andmise tingimuste kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 528/2012 (ELT 2022, L 208, lk 7; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määruse (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT 2012, L 167, lk 1), artiklis 19 on ette nähtud biotsiidile loa andmise tingimused. Selle artikli lõikes 1 on eeskätt sätestatud:
„Biotsiidile, mis ei vasta artiklis 25 sätestatud loa andmise lihtsustatud menetluse tingimustele, antakse luba juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) toimeained on kantud I lisasse või asjaomase tooteliigi osas heaks kiidetud ja nende toimeainete suhtes sätestatud nõuded on täidetud;
b) kooskõlas VI lisas sätestatud biotsiidi toimikute hindamise üldiste põhimõtetega on kindlaks tehtud, et kui biotsiidi kasutatakse vastavalt loale ning arvestatakse käesoleva artikli lõikes 2 osutatud tegureid, vastab see järgmistele kriteeriumidele:
[…]
iii) biotsiid ei avalda otseselt ega oma jääkide kaudu kohest või hilisemat vastuvõetamatut mõju […] loomade tervisele vahetult või joogivee, toidu, sööda, õhu või muu kaudse mõju kaudu;
[…]“.
3 Määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikes 5 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 4 kohaldamist, võib biotsiidile anda loa, kui lõike 1 punkti b alapunktides iii ja iv sätestatud tingimused ei ole täielikult täidetud, või lubada biotsiidi turul kättesaadavaks teha elanikkonna poolt kasutamiseks, kui on täidetud lõike 4 punktis c osutatud kriteeriumid, kui vastasel juhul avaldaks biotsiidile loa mitteandmine ühiskonnale ebaproportsionaalset negatiivset mõju võrreldes ohuga inimeste ja loomade tervisele või keskkonnale, mis tuleneb biotsiidi kasutamisest loal sätestatud tingimustes.
Käesoleva lõike kohaselt loa saanud biotsiidide kasutamisel kohaldatakse asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid tagamaks, et selle biotsiidi kokkupuude inimeste ja keskkonnaga oleks viidud miinimumini. Käesoleva lõike kohaselt loa saanud biotsiidi kasutamine piirdub liikmesriikidega, kus esimese lõigu tingimused on täidetud.“
4 Määruse nr 528/2012 VII peatükk käsitleb biotsiidi lubade vastastikuse tunnustamise menetlusi Euroopa Liidus. Määruse artikkel 32 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Riikliku loa vastastikuse tunnustamise taotlus esitatakse kooskõlas artiklis 33 (vastastikune järjestikku tunnustamine) või artiklis 34 (paralleelne vastastikune tunnustamine) sätestatud korraga.
2. Ilma et see piiraks artikli 37 kohaldamist, annavad kõik biotsiidi riikliku loa vastastikuse tunnustamise taotluse saanud liikmesriigid biotsiidile loa samadel tingimustel, kooskõlas käesolevas peatükis sätestatud korraga ja selle kohaselt.“
5 Vastastikuse järjestikku tunnustamise kohta on määruse nr 528/2012 artikli 33 lõikes 1 eeskätt ette nähtud:
„Taotleja, kes soovib vastastikust järjestikust tunnustamist ühes või mitmes liikmesriigis („asjaomased liikmesriigid“) biotsiidile, mille kohta teises liikmesriigis („referentliikmesriik“) on vastavalt artiklile 17 juba riiklik luba antud, esitab asjaomaste liikmesriikide igale pädevale asutusele taotluse, mis sisaldab referentliikmesriigi antud riikliku loa tõlget neisse asjaomaste liikmesriikide ametlikesse keeltesse, mida nad nõuavad.
[…]“.
6 Lisaks on määruse nr 528/2012 artiklis 35 sätestatud:
„1. Kõigi küsimuste (välja arvatud artiklis 37 osutatud küsimused) käsitlemiseks, mis on seotud sellega, kas biotsiid, mille suhtes on vastavalt artiklile 33 või 34 esitatud vastastikuse tunnustamise taotlus, vastab artiklis 19 sätestatud loa andmise tingimustele, luuakse koordineerimisrühm.
[…]
2. Kui mõni asjaomastest liikmesriikidest leiab, et referentliikmesriik on hinnanud biotsiidi, mis ei vasta artiklis 19 sätestatud tingimustele, edastab kõnealune liikmesriik referentliikmesriigile, muudele asjaomastele liikmesriikidele, taotlejale ja vajaduse korral loaomanikule üksikasjaliku selgituse lahkarvamuste kohta ja oma seisukoha põhjendused. Lahkarvamused edastatakse viivitamatult arutamiseks koordineerimisrühmale.
3. Koordineerimisrühmas annavad kõik lõikes 2 viidatud liikmesriigid oma parima, et saavutada kokkulepe võetavate meetmete suhtes. Nad annavad taotlejale võimaluse esitada oma seisukoht. Kui nad jõuavad 60 päeva jooksul pärast käesoleva artikli lõikes 2 osutatud lahkarvamuste edastamist kokkuleppele, siis kannab referentliikmesriik saavutatud kokkuleppe biotsiidiregistrisse. Seejärel loetakse menetlus lõpetatuks ning referentliikmesriik ja kõik asjaomased liikmesriigid annavad biotsiidile loa vastavalt kas artikli 33 lõikele 4 või artikli 34 lõikele 6.“
7 Juhuks kui liikmesriigid kokkuleppele ei jõua, näeb määruse nr 528/2012 artikkel 36 ette lahendamata vastuväidete Euroopa Komisjonile edastamise mehhanismi, kasutades järgmist sõnastust:
„1. Kui artikli 35 lõikes 2 osutatud liikmesriigid ei suuda artikli 35 lõikes 3 sätestatud 60-päevase perioodi jooksul kokkuleppele jõuda, siis teavitab referentliikmesriik sellest viivitamata komisjoni ja esitab talle üksikasjaliku ülevaate küsimustest, mille suhtes liikmesriigid ei suutnud kokkuleppele jõuda, ning lahkarvamuste põhjused. Kõnealuse teatise koopia edastatakse asjaomastele liikmesriikidele, taotlejale ja loaomanikule, kui see on asjakohane.
2. Komisjon võib paluda kemikaaliametilt arvamust liikmesriikide tõstatatud teaduslike ja tehniliste küsimuste kohta. Kui komisjon ei palu kemikaaliametilt arvamust, annab ta loataotlejale ja loaomanikule, kui see on asjakohane, võimaluse kirjalike märkuste esitamiseks 30 päeva jooksul.
3. Komisjon võtab talle edastatud küsimuse suhtes vastu otsuse rakendusaktide abil. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 82 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
4. Lõikes 3 nimetatud otsus adresseeritakse kõikidele liikmesriikidele ja sellest teavitatakse loataotlejat või loaomanikku, kui see on asjakohane. Asjaomased liikmesriigid ja referentliikmesriik annavad 30 päeva jooksul pärast otsuse teatavakstegemist biotsiidile loa, keelduvad loa andmisest või tühistavad loa või muudavad tingimusi, vastavalt kuidas on vaja otsuse täitmiseks.“
8 Määruse nr 528/2012 artiklis 37 on sätestatud tingimused, mille korral võib liikmesriik erandina selle määruse artikli 32 lõikes 2 ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismist keelduda loa andmisest või kohandada antava loa tingimusi.
9 Lisaks sisaldab määruse nr 528/2012 IX peatükk mitut sätet, mis käsitlevad biotsiidi lubade tühistamist, läbivaatamist ja muutmist. Täpsemalt on selle määruse artiklis 48 ette nähtud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 23 kohaldamist, tühistab liikmesriigi pädev asutus või liidu loa puhul komisjon tema antud loa või muudab seda, kui ta leiab, et
a) artiklis 19 või vajaduse korral artiklis 25 osutatud tingimused ei ole täidetud;
b) luba anti vale või eksitava teabe alusel või
c) loaomanik on jätnud täitmata loast või käesolevast määrusest kohustused.
2. Kui pädev asutus või liidu loa puhul komisjon kavatseb loa tühistada või seda muuta, teavitab ta sellest loaomanikku ning annab talle võimaluse esitada kindlaksmääratud tähtaja jooksul märkusi või täiendavat teavet. Taotlust hindav pädev asutus või liidu loa puhul komisjon võtab oma otsuse lõplikul kujundamisel kõnealuseid märkusi vajalikul määral arvesse.
3. Kui pädev asutus või liidu loa puhul komisjon tühistab loa või muudab seda kooskõlas lõikega 1, teavitab ta sellest viivitamata loaomanikku, teiste liikmesriikide pädevaid asutusi ja vajaduse korral komisjoni.
Pädevad asutused, kes on vastastikuse tunnustamise menetluse kohaselt andnud loa biotsiidile, mille luba on tühistatud või muudetud, tühistavad kõnealuse loa või muudavad seda 120 päeva jooksul alates teavitamisest ning teatavad sellest komisjonile.
Juhul kui teatavate liikmesriikide pädevad asutused ei jõua vastastikusele tunnustamisele kuuluvate riiklike lubade suhtes kokkuleppele, kohaldatakse mutatis mutandis artiklites 35 ja 36 sätestatud menetlust.“
Vaidluse taust
10 Hagejal on mitmes liikmesriigis sellise biotsiidi turuleviimise luba, mis sisaldab toimeainet alfakloraloosi, mis on registreeritud numbri CAS 15879-93-3 all tooteliigi 14 (rodentitsiidid) jaoks. See toode, mida liidus turustatakse eri nimetuste all, on mõeldud hiirte tõrjeks sisetingimustes (edaspidi „kõnealune biotsiid“).
11 Komisjon kiitis toimeaine alfakloraloosi heaks ja kandis selle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/8/EÜ, mis käsitleb biotsiidide turuleviimist (EÜT 1998, L 123, lk 1; ELT eriväljaanne 03/23, lk 3), I lisasse komisjoni 31. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/93/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/8, et kanda selle I lisasse toimeaine alfakloraloos (ELT 2009, L 201, lk 46).
12 Ühendkuningriigi pädev asutus kiitis kõnealuse biotsiidi heaks 17. juunil 2013 vastavalt direktiivis 98/8 ette nähtud riikliku loa menetlusele. See luba jäi kehtima pärast määruse nr 528/2012 jõustumist.
13 Aastatel 2014–2019 taotles hageja mitmes liikmesriigis kõnealusele biotsiidile Ühendkuningriigis juba antud riikliku loa vastastikust järjestikku tunnustamist vastavalt määruse nr 528/2012 artiklile 33. Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik andsid vastavalt 21. oktoobril 2015 ja 26. veebruaril 2019 nii kõnealusele biotsiidile loa; Prantsusmaal turustatakse seda nimetuse Pat’Appât Souricide Canadien Foudroyant ja Rootsis nimetuse Rodicum Express all.
14 Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik muutsid vastavalt 9. detsembril 2019 ja 17. detsembril 2019 määruse nr 528/2012 artikli 48 alusel kõnealuse biotsiidi riiklikku luba, reageerides sellele, et teatati mitmest koera esmase mürgistuse ja kassi teisese mürgistuse juhtumist.
15 Prantsuse Vabariik nõudis seetõttu, et kõnealusele biotsiidile lisataks täiendav märgistus, mis rõhutab selgelt ohtu inimestele ja muudele kui sihtorganismidele ning toob pakendil väga loetavalt esile kohustuse kasutada kõnealust biotsiidi üksnes söödakastides.
16 Rootsi Kuningriik piiras kõnealuse biotsiidi kasutamist väljaõppe saanud kutseliste kasutajatega. Ta lisas ka kaks tingimust, nimelt et biotsiidi ei tohi kasutada keskkonnas, kus eeldatavasti liigub kasse, ning et pärast biotsiidi kasutamist tuleb surnud hiired eemaldada. Hageja esitas nende muudatuste peale kaebuse Rootsi kohtutele, kes jätsid selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
17 Määruse nr 528/2012 artikli 13 lõike 1 alusel esitati 24. detsembril 2019 taotlus toimeaine alfakloraloosi heakskiidu uuendamiseks. Poola hindav pädev asutus teatas 15. oktoobril 2020 komisjonile, et kooskõlas kõnealuse määruse artikli 14 lõikega 1 jõudis ta otsusele, et uuendamistaotlust on vaja täielikult hinnata.
18 Taani Kuningriik ja Saksamaa Liitvabariik edastasid 15. aprillil 2020 määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 3 alusel selle määruse artikli 35 alusel moodustatud koordineerimisrühmale vastuväited Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi poolt kõnealuse biotsiidi loaga seoses tehtud muudatuste kohta.
19 Kuna koordineerimisrühmas kokkuleppele ei jõutud, edastas Rootsi Kuningriik 7. augustil 2020 ja Prantsuse Vabariik 21. oktoobril 2020 lahendamata vastuväited komisjonile vastavalt määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikele 1 ning nad esitasid komisjonile üksikasjaliku ülevaate küsimusest, mille suhtes liikmesriigid ei suutnud kokkuleppele jõuda, ja lahkarvamuste põhjused.
20 Pärast Ruokavirastolt (toiduamet, Soome) ja Finlands Veterinärförbundilt (veterinaaride ühendus, Soome) arvamuse saamist alfakloraloosipõhiste toodete mõju kohta lemmikloomadele muutis Soome Vabariik 8. detsembril 2021 samuti alfakloraloosi sisaldavate rodentitsiidide lube, et piirata nende kasutamist kutseliste kasutajatega.
21 Komisjon võttis 23. juunil 2022 määruse nr 528/2012 artikli 36 lõike 3 alusel vastu vaidlustatud otsuse. Selles otsuses on öeldud, et olles hoolsalt läbi vaadanud liikmesriikide ja hageja esitatud teabe, leidis komisjon, et kõnealune biotsiid ei vasta täielikult määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimustele.
22 Seepärast asus komisjon seisukohale, et kooskõlas määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikega 5 võib kõnealusele biotsiidile loa anda üksnes liikmesriikides, kes leiavad, et biotsiidile loa andmata jätmine avaldaks ühiskonnale ebaproportsionaalset negatiivset mõju võrreldes ohuga inimeste ja loomade tervisele või keskkonnale, mis tuleneb biotsiidi kasutamisest loas sätestatud tingimustel. Lisaks leidis komisjon, et loa andmise korral tuleb biotsiidi kasutamisel kohaldada asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid tagamaks, et selle biotsiidi kokkupuude loomade ja keskkonnaga oleks viidud miinimumini.
Poolte nõuded
23 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
24 Komisjon, keda toetab Soome Vabariik, palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
25 Esitamata formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet, väidab komisjon, keda toetab Soome Vabariik, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hageja ei vasta ühelegi ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusele.
26 Esiteks ei ole hageja vaidlustatud otsuse adressaat. Teiseks ei ole see otsus halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kuna liikmesriigid peavad tegema otsuse olemasolevad load tühistada või neid muuta. Kolmandaks ei puuduta vaidlustatud otsus hagejat otseselt, kuna vaatamata sellele, et otsusel on siduvad õiguslikud tagajärjed, vajab see rakendusmeetmeid ja jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse. Nimelt võivad liikmesriigid otsustada, kas jätta kõnealuse biotsiidi luba kehtima või mitte, lähtudes oma kaalutlusõiguse alusel proportsionaalsuse osas antud hinnangust. Nad võivad anda tootele loa tingimustel, mis vastavad määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 5 sätetele, säilitades samas ulatusliku kaalutlusõiguse võtta riskijuhtimismeetmed, mida nad peavad kõige sobivamaks.
27 Lisaks ei tulene määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikest 4, et liikmesriigid peavad antud load automaatselt tühistama. Vastupidi, vaidlustatud otsus ei näe ette tulemust, mis tuleb saavutada. See ei välista ka kõnealuse biotsiidi turustamist ja kasutamist määruse nr 528/2012 artikli 17 lõike 1 alusel, kuna liikmesriikidel on vastavalt selle määruse artikli 36 lõikele 4 vaidlustatud otsuse täitmiseks ja kõnealuse loa läbivaatamiseks aega 30 päeva.
28 Hageja vaidleb komisjoni ja Soome Vabariigi argumentidele vastu.
29 Tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik sama artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid.
30 Esimesena ei ole pooled käesolevas asjas vaidlustanud seda, et vaidlustatud otsus on adresseeritud üksnes liikmesriikidele. Hageja ei ole seega selle adressaat.
31 Teisena sõltub füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, sellest, kas sel isikul on hagi esitamise õigus; viimane esineb kahel juhul. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ning 91).
32 Kohtupraktika kohaselt nõuab ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, mille kohaselt füüsiline või juriidiline isik peab olema hagi esemeks olevast otsusest otseselt puudutatud, et oleks kumulatiivselt täidetud kaks tingimust, st et vaidlustatud meetmel oleks esiteks vahetud tagajärjed isiku õiguslikule olukorrale ja et see ei jätaks teiseks meetme rakendamise ülesandega adressaatidele mingisugust kaalutlusõigust, kuivõrd meetme rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (5. mai 1998. aasta kohtuotsus Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EU:C:1998:193, punkt 43; vt ka 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Lisaks tuleb märkida, et kuna tingimus, mille kohaselt vaidlustatud akt peab puudutama hagejat otseselt, on samasuguses sõnastuses ette nähtud nii ELTL artikli 263 neljanda lõigu teises lauseosas kui ka selle sätte kolmandas lauseosas, peab sellel olema mõlemas lauseosas sama tähendus. Seda objektiivset laadi tingimust ei saa nimelt hinnata erinevalt olenevalt selle sätte erinevatest lauseosadest (12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 73).
34 Järelikult võib iga akt olenemata sellest, kas see on halduse üldakt või muud laadi akt, põhimõtteliselt puudutada eraõiguslikku isikut otseselt ja seega võivad sellel olla vahetud tagajärjed selle isiku õiguslikule olukorrale, sõltumata sellest, kas see vajab rakendusmeetmeid. Seega juhul, kui vaidlustatud aktil on sellised tagajärjed, ei ole asjaolul, et on võetud vastu või tuleb veel vastu võtta rakendusmeetmed, iseenesest tähtsust, kuna need meetmed ei sea kahtluse alla vaidlustatud akti ja selle tagajärgede vahel esinevat vahetut seost, tingimusel et akt ei jäta liikmesriikidele vähimatki kaalutlusõigust nimetatud tagajärgede kohaldamisel eraõigusliku isiku suhtes (vt selle kohta 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 74).
35 Käesoleval juhul ei vasta kõnealune biotsiid vaidlustatud otsuse artikli 1 kohaselt täielikult määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimustele. Selle määruse artikli 19 lõike 5 alusel on vaidlustatud otsuses seega esiteks ette nähtud, et sellele tootele võib loa anda ainult liikmesriikides, kes leiavad, et loa andmata jätmine avaldaks ühiskonnale ebaproportsionaalset negatiivset mõju võrreldes ohuga inimeste ja loomade tervisele või keskkonnale, mis tuleneb biotsiidi kasutamisest loal sätestatud tingimustes, ning teiseks, et selle biotsiidi kasutamisel kohaldatakse asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid, mis võetakse igas liikmesriigis vastu konkreetsete asjaolude ja olemasolevate tõendite põhjal selles liikmesriigis täheldatud teisese mürgistuse juhtumite kohta.
36 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kõnealusele biotsiidile antud load põhinesid järeldusel, et biotsiid vastab määruse nr 528/2012 artikli 19 lõigetes 1–4 ette nähtud tingimustele. Selle alusel esitas hageja asjaomastele liikmesriikidele vastastikuse järjestikku tunnustamise taotlused selle määruse artikli 33 tähenduses ning need riigid andsid biotsiidile load. Vaidlustatud otsus aga lükkab selle järelduse ümber, kuna nüüd kinnitatakse, et biotsiid ei vasta täielikult määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimustele.
37 Lisaks nähtub määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikest 4, mis on käesolevas asjas mutatis mutandis kohaldatav, et 30 päeva jooksul pärast sellise komisjoni otsuse nagu vaidlustatud otsus teatavakstegemist on liikmesriigid kohustatud viima oma loa selle otsusega kooskõlla. Seega paneb vaidlustatud otsus kõigile kõnealusele biotsiidile loa andnud liikmesriikidele kohustuse see luba läbi vaadata. Sellega seoses peavad nad vastavalt määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikele 5 kontrollima, kas biotsiidile loa andmata jätmine avaldaks ühiskonnale ebaproportsionaalset negatiivset mõju võrreldes ohuga eeskätt loomade tervisele, mis tuleneb biotsiidi kasutamisest.
38 Lisaks olid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kõik liikmesriigid, kes olid saanud kõnealuse biotsiidi riikliku loa vastastikuse tunnustamise taotluse, määruse nr 528/2012 artikli 32 lõike 2 alusel põhimõtteliselt kohustatud andma tootele loa samadel tingimustel.
39 Vaidlustatud otsuse artikliga 1 muudetakse aga kõnealusele biotsiidile seni kehtinud vastastikuse tunnustamise korda, nagu see on kehtestatud määruse nr 528/2012 artiklis 32, kuna otsus kohustab iga liikmesriiki antud luba läbi vaatama, kaaludes ühelt poolt loa andmata jätmise ebaproportsionaalset negatiivset mõju ühiskonnale ja teiselt poolt toote kasutamisest tulenevaid ohte. Selline kaalumine iga liikmesriigi poolt võib viia selleni, et mõni liikmesriik tühistab biotsiidi loa, samas kui teised liikmesriigid otsustavad selle loa teatud tingimustel kehtima jätta.
40 Vaidlustatud otsus seab seega kahtluse alla liikmesriikide poolt kõnealusele biotsiidile antud load. Kohaldades määruse nr 528/2012 artikli 19 lõiget 5, muudab otsus nende lubade andmise kriteeriume ja toote vastastikuse tunnustamise korda. Sellel otsusel on seega vahetud tagajärjed hageja õiguslikule olukorrale eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses.
41 Mis puudutab küsimust, kas vaidlustatud otsus jätab selle rakendamise ülesandega adressaatidele kaalutlusõiguse, siis tuleb märkida, et liikmesriikidel on tõepoolest kaalutlusruum, kui nad kaaluvad ühelt poolt biotsiidile loa võimaliku andmata jätmise ebaproportsionaalset negatiivset mõju ühiskonnale ja teiselt poolt toote kasutamisest tulenevaid ohte vastavalt määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikele 5.
42 Vaidlustatud otsuse tagajärg on siiski see, et kõnealuse biotsiidi suhtes kohaldatakse automaatselt määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikes 5 ette nähtud võrdleva hindamise menetlust, mis tuleb läbi viia kõigi selle toote olemasolevate või tulevaste lubade puhul. Liikmesriigid on seega kohustatud viima selle võrdleva hindamise läbi olemasolevate lubade ja võimalike tulevaste loataotluste läbivaatamisel, ilma et neil oleks selles osas mingit kaalutlusruumi (vt analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Probelte vs. komisjon, T‑67/18, EU:T:2019:873, punkt 57).
43 Lisaks on selle analüüsimisel, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, oluline see, et otsuses on nüüd ette nähtud määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 5 kohaldamine – see muudab automaatselt kõnealuse biotsiidi lubade vastastikuse tunnustamise valdkonnas kohaldatavat õiguslikku regulatsiooni (vt analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Probelte vs. komisjon, T‑67/18, EU:T:2019:873, punkt 59).
44 Neil põhjustel tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusel on vahetud tagajärjed hageja kui kõnealuse biotsiidi riiklike lubade omaniku õiguslikule olukorrale ja see ei jäta selle rakendamise ülesandega liikmesriikidele mingit kaalutlusõigust, kuna nad on kohustatud olemasolevad load läbi vaatama ja kohaldama määruse nr 528/2012 artikli 19 lõikes 5 ette nähtud täiendavat tingimust, mis puudutab eespool punktis 39 meenutatud kaalumist. Vaidlustatud otsus puudutab hagejat seega otseselt.
45 Kuna vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, järeldub sellest, et selleks, et tunnustada hageja õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, peab see otsus hagejat puudutama ka isiklikult.
46 Sellega seoses tuleb meenutada, et isik, kes ei ole akti adressaat, saab väita, et see akt puudutab teda isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, üksnes siis, kui akt mõjutab teda teatavate talle ainuomaste tunnuste või teda kõigist teistest isikutest eristava faktilise olukorra tõttu ning seeläbi individualiseerib ta adressaadiga analoogsel moel (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223; vt ka 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Ühelt poolt puudutab vaidlustatud otsus käesolevas asjas kõnealuse biotsiidi osas hagejale mitmes liikmesriigis antud loa tingimusi. Sellega seoses on hagejat nimeliselt nimetatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1 kui kõnealuse biotsiidi loa praegust omanikku.
48 Teiselt poolt tuleneb määruse nr 528/2012 artikli 35 lõike 1 alusel moodustatud koordineerimisrühma poole pöördumine Prantsuse ja Rootsi ametiasutuste otsustest muuta kõnealuse biotsiidi loa tingimusi, nagu nähtub sõnaselgelt vaidlustatud otsuse põhjendustest 4 ja 5. Sellest tulenevalt osales hageja määruse nr 528/2012 artiklis 35 ette nähtud koordineerimisrühma lepitusmenetluses, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 16. Ta esitas ka teavet, mida komisjon selle otsuse vastuvõtmisel arvesse võttis, nagu nähtub otsuse põhjendusest 16.
49 Neil põhjustel tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus mõjutab hagejat teatavate talle ainuomaste tunnuste ja teda kõigist teistest isikutest eristava faktilise olukorra tõttu, mistõttu vaidlustatud otsus puudutab hagejat ka isiklikult.
50 Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on hagejal õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes, kuna see puudutab teda otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise lauseosa tähenduses.
51 Mis puudutab hageja argumente selle kohta, et komisjon ei edastanud teatavat teavet ja et tal ei võimaldatud tutvuda dokumentidega, mis sisaldavad andmeid, mida komisjon väidetavalt analüüsis, et jõuda vaidlustatud otsuses esitatud järeldusele, siis neid tuleb analüüsida allpool neljanda väite analüüsi raames.
Sisulised küsimused
52 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt nelja väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 528/2012 artikli 32 lõiget 2 ning artikli 48 lõikeid 1 ja 3; teise kohaselt on rikutud määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 3 kolmandat lõiku ning olulisi menetlusnorme, sest on eiratud selle määruse artikleid 35 ja 36, ning komisjon on ületanud oma pädevuse piire; kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 528/2012 artiklit 51 ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, lisaks on komisjon ületanud oma pädevuse piire, ning neljandaks on määruse nr 528/2012 artikli 19 kriteeriumide kohaldamisel tehtud ilmne hindamisviga, rikutud proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid ning õigust ettevõtlusvabadusele.
Sissejuhatavad märkused
53 Nagu nähtub määruse nr 528/2012 põhjendusest 3, on selle määruse eesmärk tõhustada biotsiidide vaba liikumist liidus, tagades samas inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge taseme. Biotsiididega kauplemisel esinevate takistuste võimalikult suures ulatuses kõrvaldamist silmas pidades on määruses sätestatud lubade vastastikuse tunnustamise eeskirjad. Sellega seoses on määruse nr 528/2012 põhjenduses 40 täpsustatud, et biotsiidi lubade vastastikune tunnustamine peab aitama vältida hindamismenetluste dubleerimist ning tagama biotsiidide vaba liikumise liidus.
54 Vastastikuse tunnustamise eeskirjad, mis on ette nähtud määruse nr 528/2012 artiklites 32–40, on seega üks selle määruse nurgakividest.
55 Samas nähtub määruse nr 528/2012 põhjendusest 3 ka see, et liidus biotsiidide vaba liikumise tõhustamine, mida püütakse rakendada selles määruses ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismiga, tuleb ühitada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse ning ettevaatuspõhimõttega. Nagu on märgitud määruse nr 528/2012 põhjenduses 28, võib turul kättesaadavaks teha ainult neid tooteid, mis vastavad määruse sätetele, eelkõige selle artiklile 19.
56 Neil põhjustel ei kujuta vastastikuse tunnustamise eeskiri, nagu see on sätestatud määruse nr 528/2012 artikli 32 lõikes 2, endast absoluutset põhimõtet. Nii nägi seadusandja selles määruses selliste üldiste huvide jaoks nagu inimeste ja loomade tervis ning keskkonna kaitse ette erandid sellest eeskirjast.
57 Ühelt poolt, nagu nähtub määruse nr 528/2012 artikli 32 lõikest 2, kohaldatakse vastastikuse tunnustamise eeskirja, „[i]lma et see piiraks [selle määruse] artikli 37 kohaldamist“; see artikkel näeb ammendavalt loetletud üldise huvi põhjustel ette erandid sellest eeskirjast.
58 Teiselt poolt võib liikmesriigi asutus määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 kohaselt tema antud loa tühistada või seda muuta, kui ta leiab eeskätt, et selle määruse artiklis 19 osutatud tingimused ei ole (enam) täidetud.
59 Hageja esitatud väiteid tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 528/2012 artikli 32 lõiget 2 ning artikli 48 lõikeid 1 ja 3
60 Hageja väidab, et määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et üksnes selle määruse artikli 33 tähenduses referentliikmesriigi pädeval asutusel on võimalus tühistada või muuta biotsiidi luba, mille suhtes on läbi viidud vastastikuse järjestikku tunnustamise menetlus. Tema sõnul nähtub aga koordineerimisrühmale saadetud haldusdokumendist selle määruse artikli 48 kohaldamise kohta, et komisjon leidis, et see säte lubab igal pädeval asutusel, mitte ainult esmase referentliikmesriigi pädeval asutusel, tühistada või muuta selle biotsiidi loa tingimusi, mille ta vastastikuse tunnustamise teel andis. Selles kontekstis väidab hageja, esitamata siiski õigusvastasuse vastuväidet, et nimetatud määruse artikkel 48 on ebaselge ja -täpne.
61 Hageja väidab, et määruse nr 528/2012 artikli 48 lõigetes 1 ja 3 sisalduv mõiste „luba“ on määratletud selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis o ning tähistab riiklikku luba, liidu luba või selle määruse artikli 26 kohast luba. Hageja arvates välistab selline määratlus määruse VII peatüki alusel vastastikuse tunnustamise teel antud load.
62 Laiendades määruse nr 528/2012 artikli 48 lõigete 1 ja 3 kohaldamisala ning andes igale liikmesriigi pädevale asutusele loa vastastikuse tunnustamise teel antud luba tühistada või muuta selle tingimusi, rikkus komisjon tema sõnul ka selle määruse artikli 32 lõiget 2, mille kohaselt liidu turule lastud biotsiididele antakse kõigis liikmesriikides luba samadel tingimustel. Nimelt võimaldaks selline lähenemine mis tahes liikmesriigil sundida kõiki teisi liikmesriike neid muudatusi järgima, tingides nii erisused määruse nr 528/2012 kohaldamisel ja arvukad lahkarvamused liikmesriikide vahel. Aluslepingute täitmise järelevalvajana on komisjon tema sõnul kohustatud tagama määruse ühtlustatud kohaldamise, mis ei riku vastastikuse tunnustamise põhimõtet.
63 Komisjon, keda toetab Soome Vabariik, vastab, et esimene väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.
64 Käesolevas asjas tuleb mõista, et hageja heidab oma argumentidega komisjonile sisuliselt ette seda, et ta võttis vaidlustatud otsuse vastu vaatamata sellele, et tal puudus selleks pädevus, kuna koordineerimisrühmas toimuv arutelumenetlus, millele järgneb lahendamata vastuväidete edastamine komisjonile, põhineb kõnealuse biotsiidi olemasolevate lubade tühistamisel või muutmisel liikmesriikide poolt, kes ei olnud määruse nr 528/2012 artikli 33 tähenduses esmane referentliikmesriik.
65 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et käesoleval juhul ei ole Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi poolt 2019. aastal tehtud kõnealuse biotsiidi loa muutmise otsused omistatavad komisjonile, eeldab lahendamata vastuväidete edastamine komisjonile määruse nr 528/2012 artikli 36 alusel siiski tingimata, et sellised vastuväited on esitatud kooskõlas selle määruse artikli 48 lõikega 3, mille kolmas lõik viitab mutatis mutandis selle määruse artiklitele 35 ja 36. See, et liikmesriikide pädevad asutused ei jõua kokkuleppele määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 3 tähenduses, saab aga juhtuda üksnes juhul, kui määruse artikli 48 lõikes 1 osutatud liikmesriik on olemasoleva loa tühistanud või seda muutnud. Kui aga jõutakse kokkuleppele, ei saa asuda seisukohale, et komisjon on õiguspäraselt pädev vaidlust lahendama nimetatud määruse artiklites 35 ja 36 ette nähtud menetluses.
66 Selles kontekstis tuleb igal juhul tagasi lükata komisjoni argumendid, mille kohaselt on hageja väide määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 rikkumise kohta vastuvõetamatu põhjusel, et biotsiidi loa muutmise otsused ei ole talle omistatavad.
67 Sisuliste küsimuste kohta tuleb tõdeda, et määruse nr 528/2012 artikkel 48 näeb ette olemasolevate lubade tühistamise või muutmise korra. Selle artikli lõige 1 võimaldab nii liikmesriigi pädeval asutusel igal ajal tühistada või muuta tema antud luba selles sättes ette nähtud tingimustel. Hageja argumentidele vastamiseks tuleb seega tõlgendada mõistet „liikmesriigi pädev asutus“.
68 Sellega seoses tuleb märkida, et arvestades määruse nr 528/2012 artikli 48 sõnastust, võimaldab see liikmesriigi pädeval asutusel muuta „tema antud luba“ ilma muude täpsustusteta. Seega ei tulene sellest sättest kuidagi, et see annab lisaks komisjonile pädevuse üksnes selle määruse artikli 33 lõike 1 tähenduses „referentliikmesriigi“ pädevale asutusele.
69 Samas tuleb märkida, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération paysanne jt, C‑528/16, EU:C:2018:583, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).
70 Sellega seoses tuleb täheldada, et määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 1 sisalduv mõiste „luba“ on määratletud selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis o ja tähistab riiklikku luba, liidu luba või selle määruse artikli 26 kohast luba. Nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 punktist m nähtub samuti, et mõiste „riiklik luba“ tähistab haldusakti, millega liikmesriigi pädev asutus lubab biotsiidi või biotsiidipere turul kättesaadavaks teha ja seda kasutada asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle osas.
71 Seega ei viita ka määruse nr 528/2012 artikli 3 lõike 1 punkt m referentliikmesriigile selle määruse artikli 33 lõike 1 tähenduses ega mingisugusele esmasele loale või esmasele loale liidus. See määratlus ei viita ka üksnes määruse VI peatüki sätetele, mis käsitlevad biotsiidi riiklikke lube, jättes välja load, mis antakse vastastikuse tunnustamise teel selle määruse VII peatüki tähenduses.
72 Vastupidi, tuleb tõdeda, et määruse nr 528/2012 artiklis 32 „Loa andmine vastastikuse tunnustamise alusel“ on kasutatud tegusõna „[luba] andma“, et tähistada akti, millega pädev asutus rahuldab riikliku loa vastastikuse tunnustamise taotluse.
73 Komisjon märkis samuti õigesti, et väljendit „riiklik luba“ on määruse nr 528/2012 muudes artiklites kasutatud laiemas tähenduses kui üksnes referentliikmesriigi antud load. Nii on see eelkõige määruse nr 528/2012 artikli 39 puhul, mis käsitleb vastastikuse tunnustamise taotluse esitamist ameti- või teadusasutuste poolt, nähes neile ette võimaluse taotleda biotsiidile riiklikku luba „vastastikuse tunnustamise menetluse kohaselt“, kui liikmesriigis ei ole esitatud taotlust „riikliku loa“ saamiseks biotsiidile, millele on teises liikmesriigis juba luba antud.
74 Lisaks kuulub määruse nr 528/2012 artikli 48 lõige 1 selle määruse IX peatükki, mis käsitleb selliste lubade tühistamist, läbivaatamist ja muutmist, mis on juba antud, sealhulgas vastastikuse tunnustamise mehhanismi alusel. Seega, vastupidi selle määruse artiklitele 35 ja 36, mis käsitlevad ühe või mitme liikmesriigi võimalikke vastuväiteid võimalikule loa andmisele, käsitleb määruse artikkel 48 olukorda, kus liikmesriigi pädev asutus tuvastab pärast biotsiidile loa andmist, et see luba tuleb erandina määruse artiklis 32 ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismist tulenevatest kohustustest tühistada või et seda tuleb muuta.
75 Üheski muus määruse nr 528/2012 IX peatüki sättes ei ole samuti referentliikmesriiki mainitud. Vastupidi, selle määruse artiklitest 47 ja 49 tuleneb, et loa tühistamise või muutmise taotlused tuleb esitada „riikliku loa andnud pädevale asutusele“.
76 Eeskätt on määruse nr 528/2012 artikli 47 lõike 3 teises lõigus ette nähtud, et kui loaomanik teatab ettenägematust või kahjulikust mõjust, teevad liikmesriikide pädevad asutused, kes on andnud „riikliku loa samale biotsiidile vastastikuse tunnustamise menetluse kohaselt“, kindlaks, kas luba tuleb tühistada vastavalt määruse artiklile 48.
77 Samuti nähtub määruse nr 528/2012 artiklist 49, et loaomaniku põhjendatud taotlusel tühistab riikliku loa andnud pädev asutus selle loa. Seda artiklit ei saa tõlgendada nii, et selles on silmas peetud üksnes referentliikmesriigi antud riiklikku luba, välistades kõik muud selles määruses ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismi alusel antud load, kuna vastasel juhul keelataks loaomanikul taotleda loa tühistamist tema enda valitud liikmesriigis ning võetaks sellelt sättelt seega kogu soovitav toime.
78 Mis puudutab määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 eesmärki, siis nagu komisjon õigesti rõhutab, nähtub selle määruse põhjendusest 47, et määruse IX peatükis, kuhu kuulub ka artikkel 48, on täpsustatud, millistel tingimustel võib load tühistada, läbi vaadata või neid muuta, et võtta arvesse eelkõige teaduse ja tehnika arengut. Selles põhjenduses on lisaks märgitud, et sellise teabe edastamine ja vahetamine, mis võib mõjutada lubade andmist, on vajalik ka selleks, et võimaldada pädevatel asutustel ja komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid. Eespool punktist 56 tuleneb, et nende mehhanismide mõte on tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse.
79 Sellega seoses on määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 1 ammendavalt loetletud põhjused, miks liikmesriik võib tema poolt biotsiidile antud loa tühistada või seda muuta. Ei saa aga välistada, et teatavas liikmesriigis võib ühe või mitme sellise põhjuse olemasolu tuvastada näiteks teatavate kohalike tingimuste tõttu, ilma et see oleks nii ka teistes liikmesriikides, kes on sellele tootele loa andnud. Eespool punktis 78 meenutatud eesmärgiga oleks vastuolus, kui niisugune biotsiidile loa andnud liikmesriik ei saaks seda luba läbi vaadata, kui ta saab eelkõige teaduse ja tehnika arengu tõttu teada, et tootele antud luba ei saa muutmata kujul kehtima jätta.
80 Üldisemalt läheks määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 kohaldamise piiramine üksnes referentliikmesriigiga vastuollu ettevaatuspõhimõttega, mille kohaselt tuleb võtta ennetavad meetmed, et vältida võimalikku ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, ning millel määruse sätted põhinevad vastavalt määruse artikli 1 lõikele 1.
81 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa väljendit „riiklik luba“ tõlgendada nii, et see viitab üksnes määruse nr 528/2012 artikli 33 tähenduses referentliikmesriigi antud lubadele. Selle väljendi kasutamisest määruses nähtub hoopis, et sõna „riiklik“ kasutamist tuleb mõista nii, et see tähistab riigi tasandil loa saanud biotsiide vastandatuna biotsiididele, millele on määruse nr 528/2012 VIII peatüki alusel antud liidu luba.
82 Mis puudutab hageja argumente selle kohta, et niisugune tõlgendus riivab vastastikuse tunnustamise põhimõtet, siis tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktides 55 ja 56, tuleb biotsiidide vaba liikumist, mida püütakse rakendada määruse nr 528/2012 artiklites 32–40 ette nähtud vastastikust tunnustamist käsitlevate eeskirjadega, kohaldada, tagades inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse ning järgides ettevaatuspõhimõtet.
83 Seega ei ole vastastikuse tunnustamise eeskiri, mis on sätestatud määruse nr 528/2012 artikli 32 lõikes 2, absoluutne, kuna vastastikuse tunnustamise menetlus ei loo automatismi ning jätab liikmesriigile, kellele on esitatud vastastikuse tunnustamise taotlus, kaalutlusruumi inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse huvides ning ettevaatuspõhimõtte alusel.
84 Sellega seoses on määruse nr 528/2012 artiklitega 35 ja 36 kehtestatud mehhanism, mis võimaldab lahendada võimaliku olukorra, kus liikmesriigid ei jõua vastastikuse tunnustamise taotlusega seoses kokkuleppele küsimuses, kas biotsiid vastab selle määruse artiklis 19 ette nähtud tingimustele. See mehhanism põhineb liikmesriikidevahelise kokkuleppe otsimisel. Seda mehhanismi arvestades ei saa hageja väita, et määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 kohaselt on mis tahes liikmesriigil võimalik sundida kõiki teisi liikmesriike tema muudatusi järgima.
85 Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt on ainult referentliikmesriigil, kes on andnud liidus esmase riikliku loa, õigus tema antud luba tühistada või seda muuta määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 alusel.
86 Lõpuks ei saa hageja vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks tugineda ka määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 1 ebaselgusele ja -täpsusele ning seega õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumisele.
87 Õiguskindluse põhimõte nõuab nimelt, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed ning nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, mille tulemusena oleks asjasse puutuvatel isikutel võimalik täpselt teada kohustuste ulatust, mida asjaomased õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida vastavalt (vt 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Avicarvil Farms, C‑443/21, EU:C:2022:899, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent kui esineb teatav ebakindlus õigusnormi sisu ja ulatuse osas, tuleb kontrollida, kas asjaomane õigusnorm on niivõrd mitmeti mõistetav, et see takistab õigussubjektidel piisava kindlusega kõrvaldada selle normi ulatuse või sisu suhtes esinevad võimalikud kahtlused (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑110/03, EU:C:2005:223, punkt 31).
88 Ent nagu nähtub eespool punktidest 68–81, tuleneb määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 1 kasutatud mõiste „pädev asutus“ – st asutus, kes andis riikliku loa – tõlgendus piisavalt selgelt mitte ainult määruse artikli 48 sõnastusest tervikuna, vaid ka selle kontekstist ja määruse eesmärgist.
89 Seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda sellele põhimõttele, et liidu pädevad asutused on huvitatud isikule andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi (vt 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul ei ole hageja aga tõendanud, et komisjon on talle andnud täpseid kinnitusi määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 1 kasutatud mõiste „pädev asutus“ piiramise kohta üksnes referentliikmesriigi asutustega.
90 Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 528/2012 artikli 48 lõiget 3 ning olulisi menetlusnorme, sest on eiratud selle määruse artikleid 35 ja 36, ning et komisjon on ületanud oma pädevuse piire
91 Hageja väidab, et kui liikmesriigid ei jõua kokkuleppele, näeb määruse nr 528/2012 artikli 48 lõige 3 ette selle määruse artiklites 35 ja 36 sätestatud menetluste „mutatis mutandis“ kohaldamise. Selline „mutatis mutandis“ kohaldamine lubab tema sõnul teha üksnes vajalikke muudatusi, ilma et saaks kõrvale kalduda õigusnormidest tulenevast aluspõhimõttest. Käesoleval juhul muutis komisjon aga määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 3 tõlgendamisel selle määruse artikli 33 lõikes 1 kasutatud mõistete „referentliikmesriik“ ja „asjaomane liikmesriik“ määratlusi ning rikkus seega õiguskindluse põhimõtet.
92 Hageja sõnul on määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikes 1 selgelt märgitud, et kui liikmesriigid ei jõua kokkuleppele, teavitab „referentliikmesriik“ sellest viivitamata komisjoni. Tema sõnul on tegemist riigiga, kes andis biotsiidile esmase riikliku loa selle määruse artikli 17 alusel. Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik, kes edastasid käesolevas asjas komisjonile lahendamata vastuväited, ei vasta kõnealuse biotsiidi osas aga sellele määratlusele. Komisjoni otsus jätta nende määruse nr 528/2012 artikli 36 alusel edastatud teatised tagasi lükkamata kujutab endast „olulise menetlusnormi rikkumist“. Selliste vastuväidetega nõustudes rikkus komisjon õigusnorme ja vorminõudeid ning ületas oma pädevuse piire.
93 Komisjon, keda toetab Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.
94 Käesoleval juhul nähtub määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikest 3, et kui teatavate liikmesriikide pädevad asutused ei jõua vastastikusele tunnustamisele kuuluvate riiklike lubade suhtes kokkuleppele, kohaldatakse pärast seda, kui liikmesriik on loa kõnealuse määruse artikli 48 lõike 1 kohaselt tühistanud või seda muutnud, „mutatis mutandis“ selle määruse artiklites 35 ja 36 sätestatud menetlust.
95 Sellega seoses tuleb tunnistada, et on tõsi, et määruse nr 528/2012 artikli 36 lõige 1 kohustab „referentliikmesriiki“ teavitama komisjoni, kui liikmesriigid ei suuda pärast koordineerimisrühmas toimunud arutelusid kokkuleppele jõuda.
96 Siiski, nagu nähtub väljendi „mutatis mutandis“ kasutamisest määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 3, tuleb selle määruse artikli 36 lõiget 1 kohaldada konkreetses kontekstis, nimelt juba antud riikliku loa tühistamise või muutmise kontekstis. Selline kontekst erineb vastastikuse tunnustamise teel esmase loa andmise kontekstist, mida reguleerivad nimetatud määruse artiklid 32–40.
97 Nimelt annavad määruse nr 528/2012 artiklid 33 ja 34, mis käsitlevad vastavalt vastastikuse järjestikku tunnustamise menetlust ja paralleelse vastastikuse tunnustamise menetlust, pädeva asutuse poolt riikliku loa andmise raames referentliikmesriigile ülekaaluka rolli. Viimane vastutab esmase biotsiidi loa taotluse hindamise eest. Selle hindamise ja sellele järgneva riikliku loa alusel saab taotleja saavutada selle riikliku loa vastastikku tunnustamise ühes või mitmes asjaomases liikmesriigis. Asjaomastest liikmesriikidest ühe liikmesriigi võimalikud vastuväited puudutavad seega referentliikmesriigi läbiviidud hindamise tulemusi ja küsimust, kas biotsiid vastab määruse nr 528/2012 artiklis 19 sätestatud loa andmise tingimustele, nagu nähtub selle määruse artikli 35 lõike 1 esimesest lõigust.
98 Selles kontekstis teavitab referentliikmesriik juhul, kui liikmesriigid ei jõua määruse nr 528/2012 artikli 35 lõikes 3 sätestatud 60-päevase tähtaja jooksul kokkuleppele, sellest viivitamata komisjoni ja esitab talle üksikasjaliku ülevaate küsimustest, mille suhtes liikmesriigid ei suutnud kokkuleppele jõuda, ning lahkarvamuste põhjused vastavalt kõnealuse määruse artikli 36 lõikele 1. Referentliikmesriigi määramine sellises kontekstis on seega seletatav keskse positsiooniga, mis tal on vastastikuse tunnustamise menetluses.
99 Seevastu juhul, kui riiklikud load on vastastikuse tunnustamise menetluse raames juba antud, kuid liikmesriigi pädev asutus leiab eeskätt teaduslike või tehniliste teadmiste arengu või konkreetse mõju ilmnemise tõttu, et selline luba tuleb määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 1 ette nähtud põhjustel tühistada või et seda tuleb muuta, ei tule enam tunnustada mitte referentliikmesriigi loaotsust, vaid otsust luba tühistada või seda muuta, mille see esimene liikmesriik on teinud. Seda tühistamis- või muutmisotsust tuleb põhimõtteliselt kohaldada ka teistes liikmesriikides.
100 Kuna määruse nr 528/2012 artikleid 35 ja 36 tuleb määruse nr 528/2012 artikli 48 lõike 3 kolmanda lõigu sõnastuse kohaselt kohaldada „mutatis mutandis“, ei saa viidet referentliikmesriigile määruse artikli 36 lõikes 1 tõlgendada nii, et üksnes see liikmesriik saab teavitada komisjoni lahkarvamustest tühistamis- või muutmisotsuse suhtes.
101 Lisaks, nagu Soome Vabariik õigesti rõhutab, võimaldab selline tõlgendus tagada määruse nr 528/2012 artikli 48 lõikes 3 ette nähtud mehhanismi soovitud toime, kuna tühistamis- või muutmisotsuse teinud liikmesriigil on parimad teadmised tema otsust toetavatest asjaoludest, mis võivad viia riikliku loa tühistamise või muutmiseni teistes liikmesriikides. Seega on tal parimad võimalused komisjoni teavitamiseks ja viimasele mutatis mutandis kohaldatava määruse artikli 36 lõikes 1 nõutud ülevaate esitamiseks.
102 Isegi kui eeldada, et määruse nr 528/2012 artikli 36 lõiget 1 eirati, sest teate edastas muu liikmesriik, ei saa igal juhul asuda seisukohale, et selline eeskirjade eiramine peab käesoleval juhul kaasa tooma vaidlustatud otsuse tühistamise. Nimelt on „referentliikmesriigi“ pädeva asutuse määramisel komisjoni teavitamise eest vastutavaks asutuseks ennekõike praktiline eesmärk, ilma et see annaks seejuures eraõiguslikele isikutele õigusi, mille eiramine mõjutaks komisjoni otsuse sisu.
103 Kuna määruse nr 528/2012 artikli 36 lõike 1 väidetav rikkumine põhineb maksimaalselt menetlusnormi rikkumisel, saab see kaasa tuua vaidlustatud otsuse täieliku või osalise tühistamise ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 80 ning seal viidatud kohtupraktika). Hageja ei ole aga esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et kui Itaalia Vabariik oleks Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi asemel teavitanud komisjoni liikmesriikidevahelistest lahkarvamustest, oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga.
104 Lõpuks on määruse nr 528/2012 artiklites 35 ja 36 sätestatud vaidluste lahendamise mehhanismi käsitlevas määruse põhjenduses 42 märgitud, et komisjonil peaks olema volitused otsuse vastuvõtmiseks, kui koordineerimisrühm ei suuda ettenähtud aja jooksul kokkulepet saavutada. Komisjoni volitused sellist otsust teha ei tulene seega mitte sellest, et „referentliikmesriik“ tema poole pöördub, vaid hoopis määruse artiklitest 35 ja 36 endist, mis näevad ette komisjoni sekkumise niipea, kui selle määruse artikli 35 lõikes 3 ette nähtud 60‑päevane tähtaeg on möödunud, ilma et oleks jõutud kokkuleppele. Poolte vahel ei ole aga vaidlust selles, et nimetatud tähtaja möödumisel ei olnud koordineerimisrühmas kokku tulnud liikmesriigid jõudnud kokkuleppele Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi otsuste osas muuta kõnealusele biotsiidile antud luba.
105 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei ületanud komisjon talle määruse nr 528/2012 artiklitega 35 ja 36 antud pädevuse piire.
106 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 528/2012 artiklit 51, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid ning et komisjon on ületanud oma pädevuse piire
107 Hageja väidab, et komisjon rikkus määruse nr 528/2012 artiklit 51, kuna ta ei määranud rakendusaktidega kindlaks selle määruse artikli 48 üksikasjalikke rakenduseeskirju. See oli tema arvates ometigi vajalik, arvestades kahtlusi, mida selle sätte kohaldamine tekitas liikmesriikides ja biotsiidi lubade omanikes. Nagu nähtub tema sõnul hagiavalduse lisadest A14, A15 ja A29, võttis komisjon vastu üksnes haldussuunised ja edastas liikmesriikide pädevatele asutustele ad hoc tõlgendavad arvamused, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid. Tehes enne ja pärast vaidlustatud otsust tõlgendavaid avaldusi, ületas komisjon samuti oma pädevuse piire, kuna liidu õiguse tõlgendamine on ainuüksi Euroopa Liidu Kohtu pädevuses.
108 Komisjon, keda toetab Soome Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.
109 Määruse nr 528/2012 artiklist 51 nähtub, et lubade tühistamise ja muutmise ühtse lähenemisviisi tagamiseks sätestab komisjon rakendusaktide abil selle määruse artiklite 47–50 üksikasjalikud rakenduseeskirjad.
110 Komisjon möönab küll, et ta ei ole selliseid rakendusakte veel vastu võtnud. Käesoleval juhul tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasust siiski hinnata eelkõige määruse nr 528/2012 artikli 48 alusel koostoimes sama määruse artiklitega 35 ja 36, nii nagu liidu seadusandja need kehtestas. ELTL artikli 288 teise lõigu kohaselt on see määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Asjaolu, et komisjon ei ole rakendusakte vastu võtnud, ei takista seega kuidagi määruse nr 528/2012 artikli 48 kohaldamist ega muuda seda kohaldamist õigusvastaseks.
111 Tuleb lisada, et hageja ei ole käesolevas asjas esitanud ELTL artikli 265 alusel komisjoni vastu tegevusetushagi, vaid ikkagi ELTL artikli 263 alusel hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes.
112 Isegi kui eeldada, et komisjon rikkus määruse nr 528/2012 artiklit 51 või isegi õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, kui ta ei võtnud vastu nõutavaid rakendusakte, ei võimaldaks selline rikkumine käesoleval juhul seega tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasust ega järelikult viia selle tühistamiseni. Seetõttu jääb see argument edutuks.
113 Lisaks ei selgita hageja kuidagi, kuidas tõi rakendusmeetmete vastu võtmata jätmine komisjoni poolt kaasa õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumise. Kuna see argument ei ole põhjendatud, tuleb see järelikult tagasi lükata.
114 Lisaks, mis puudutab komisjoni „haldussuuniseid“, millele hageja viitab, siis tuleb märkida, et hagiavalduse lisades A14 ja A29 sisalduvad dokumendid on esiteks üks biotsiidide koordineerimisrühmale adresseeritud teatis ja teiseks teatis, milles kutsutakse liikmesriikide pädevaid asutusi üles jõudma kokkuleppele alfakloraloosi sisaldavate biotsiidide lubade ühtlustamise osas. Mõlemas teatises on kohe alustuseks täpsustatud, et need ei kujuta endast komisjoni ametlikku seisukohta ja et liikmesriigid ei ole õiguslikult kohustatud neid järgima, sest ainult Euroopa Liidu Kohtul on õigus anda liidu õiguse siduv tõlgendus.
115 Mis puudutab hagiavalduse lisas A15 sisalduvat e-kirjavahetust, siis see ei sisalda ühtegi viidet komisjoni poolt määruse nr 528/2012 artiklile 48 antud väidetavalt siduvale tõlgendusele.
116 Järelikult ja igal juhul ei ole hagejal alust väita, et komisjon ületas oma pädevuse piire, kui ta võttis vastu asjaomased „haldussuunised“.
117 Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga, rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning rikutud õigust ettevõtlusvabadusele
118 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 sisalduv teave, millele komisjon otsuse vastuvõtmisel tugines, puudutab üksnes toimeainet alfakloraloosi. Komisjoni uuritud teaduslikud andmed ei sisalda mingit teavet biotsiidide kasutamise ega koera ja kassi teisese mürgistuse ohu vähendamiseks võetud riskijuhtimismeetmete ebapiisavuse kohta. Parimal juhul kujutab see teave endast „kaudset tõendit“ põhjusliku seose kohta kõnealuse biotsiidi kasutamisega.
119 Hageja sõnul ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et teisese mürgistuse ohu olemasolu oli toimeaine alfakloraloosi heakskiidumenetluse raames juba analüüsitud ning see oli loetud liidu tasandil vastuvõetavaks, tingimusel et võetakse teatavad riskijuhtimismeetmed. Hageja järgis neid tingimusi ja läks isegi kaugemale, pakkudes kõnealust biotsiidi eeltäidetud söödakastides. Lisaks järeldas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik tema sõnul, et kassi mürgistuse oht on tühine, arvestades toimeaine omadusi ja seda, millisel kujul kõnealused biotsiidid turul kättesaadavaks tehti.
120 Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi esitatud teaduslik teave puudutab omakorda üldist laadi teavet toimeaine alfakloraloosi mürgiste omaduste ja selle toimeaine mürgistuse kliiniliste sümptomite kohta. Rootsi pädevalt asutuselt pärinevad andmed, mis on toodud kostja vastuse lisas B9, ei toeta hageja arvates kuidagi komisjoni seisukohta, kuna viimane valis puhthüpoteetilise lähenemise ohule. Lisaks ei ole Prantsuse Vabariik esitanud teaduslikke andmeid, mis tõendaksid väidetavaid mürgistuse juhtumeid tema territooriumil.
121 Sellega seoses ei analüüsinud komisjon ega asjaomased liikmesriigid põhjalikult teaduslikke tõendeid, mis olid esitatud selleks, et kontrollida, ega määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 tingimused ei olnud tõepoolest enam täidetud. Lisaks olevat hageja palunud komisjonil määruse nr 528/2012 artikli 36 lõike 2 alusel paluda Kemikaaliametil (ECHA) esitada arvamus selle kohta, kas kõnealune biotsiid vastab määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 punkti b alapunkti iii tingimustele. Komisjon jättis selle palve rahuldamata, võttes arvesse toimeaine alfakloraloosi heakskiidu uuendamise parasjagu käimasolevat menetlust, mille tulemusel tuleb otsus teha kõige varem 2026. aastal.
122 Hageja lisab repliigis, et komisjon ei esitanud oma järeldusi toetavaid teaduslikke andmeid ja analüüse ega kasutatud hindamismeetodit, mis võimaldas tuvastada seose kõnealuse biotsiidi ning Soomes ja Rootsis teatatud juhtumite vahel.
123 Vaidlustatud otsus on seega meelevaldne otsus, mis rikub proportsionaalsuse põhimõtet, eelkõige arvestades hageja suuri investeeringuid oma biotsiidile loa saamiseks ja toimeaine alfakloraloosi heakskiidu uuendamise menetluse tarvis. Lisaks toob tehtud ilmne hindamisviga kaasa õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumise ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 16 kaitstud hageja põhiõiguse ettevõtlusvabadusele rikkumise.
124 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
125 Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev hagi, mis puudutab biotsiidide vastastikust tunnustamist, kuulub väga keerulisse ning pidevalt edasiarenevasse tehnilisse ja teaduslikku konteksti. Seega on liidu asutustel võetavate meetmete laadi ja ulatuse kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige väga keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude osas. Järelikult peab liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, kas kaalutlusõiguse teostamisel on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või ega asutused ei ole mitte ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Sellises kontekstis ei saa liidu kohus nimelt asendada hinnangut, mille on teaduslike ja tehniliste asjaolude kohta andnud institutsioon, kellele üksinda on EL toimimise lepinguga see ülesanne pandud, oma vastava hinnanguga (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
126 Tuvastamaks, kas institutsioon on teinud keeruliste asjaolude hindamisel ilmse vea, mis õigustaks akti tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et selles aktis asjaoludele antud hinnang muutuks ebausutavaks (13. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, T‑153/19, ei avaldata, EU:T:2021:688, punkt 65).
127 Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 märgitud, et komisjon tugines ühelt poolt liikmesriikide ja hageja esitatud teabele ning teiselt poolt Soome toiduameti ja veterinaaride ühenduse arvamusele ning Uppsala ülikooli veterinaarkliiniku (Rootsi) ja Sveriges Veterinärförbundi (veterinaaride ühendus, Rootsi) aruannetele, mille kohaselt avaldab kõnealune biotsiid vastuvõetamatut mõju loomade tervisele ja kus mürgistatud loomade analüüside abil on väidetavalt kinnitatud, et kasside puhul on olnud märkimisväärne arv alfakloraloosi mürgistuse juhtumeid.
128 Rootsi põllumajandusülikooli veterinaarkliiniku 19. novembri 2019. aasta aruandest alfakloraloosi mürgistuse arvatavate juhtumite kohta aastatel 2014–2019 nähtub, et see veterinaarkliinik on alates 2014. aastast tuvastanud alfakloraloosi teisese mürgistuse oletatavaid juhtumeid, mille arv 2019. aastal oluliselt suurenes. Eelkõige märgib see kliinik viidatud aruandes, et ta käsitles selle aasta novembris ja detsembris ligi ühte mürgistuse juhtumit päevas. Paljudel neist juhtumitest täheldasid asjaomaste loomade omanikud mürgistuse sümptomeid 30–60 minuti jooksul pärast seda, kui kass oli söönud närilise, samas kui muude mürgistatud loomade maost leiti näriliste jääke.
129 Lisaks kinnitas alfakloraloosist tingitud kassi teisese mürgistuse juhtumeid Statens veterinärmedicinska anstalti (riiklik veterinaarinstituut, Rootsi), Rootsi põllumajandusülikooli veterinaarkliiniku ja Uppsala ülikooli meditsiinikeemia osakonna teadlaste läbiviidud uuring, mille tulemused avaldati 27. juulil 2021 teadusajakirjas Journal of Analytical Toxicology. See uuring ise tugineb eri teaduslikele artiklitele. Teade, mille Rootsi pädev asutus saatis 18. detsembril 2019 määruse nr 528/2012 artikli 48 kohaselt teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, sisaldas lisas ka tõendavaid dokumente.
130 Lisaks nähtub Soome toiduameti 8. juuni 2021. aasta arvamusest alfakloraloosipõhiste preparaatide mõju kohta kodu- ja metsloomadele, et 2018. aastal teatati esimesest kinnitatud kassi mürgistuse juhtumist. Seejärel sai see asutus veterinaararstidelt ja loomaomanikelt mitu teadet alfakloraloosi mürgistuse arvatavate juhtumite kohta. Veterinaararstide seas viidi 2019. aastal läbi küsitlus ja aastatel 2020–2021 Põhjamaade ühisuuring mürgistuse arvatavate juhtumite kohta. Kuigi selle uuringu aruannet ei olnud veel lõpetatud ja Soomes ei teinud tol ajal alfakloraloosi tuvastuskatseid ükski laboratoorium, järeldas Soome toiduamet, et selle aine põhised preparaadid põhjustavad kodu- ja metsloomadele märkimisväärseid kannatusi ning teatatud mürgistusjuhtumite arv oli märkimisväärne. Soome veterinaarühendus leidis 4. juuni 2021. aasta arvamuses samuti, et alfakloraloosi puhul on tegemist kasside jaoks eriti ohtliku mürgiga.
131 Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et eespool punktides 128 ja 129 välja toodud väited olid ekslikud, mistõttu komisjon ei saanud neile tugineda, või et komisjon tõlgendas seda teavet ilmselgelt valesti. Lisaks ei tähenda asjaolu, et komisjon viitas vaidlustatud otsuses liikmesriikide esitatud dokumentidele, vastamata konkreetselt igale argumendile, mille hageja esitas oma märkustes otsuse eelnõu kohta vastavalt määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikele 2, et ta jättis need märkused ekslikult tähelepanuta.
132 Sellega seoses on esiteks tõsi, et eespool punktis 131 viidatud dokumendid ei puuduta sõnaselgelt kõnealust biotsiidi ega tõenda otsest põhjuslikku seost tuvastatud mürgistuse juhtumite ja konkreetselt selle toote vahel. Siiski võisid liikmesriigid kõnealusele biotsiidile nagu ka muudele alfakloraloosi sisaldavatele biotsiididele loa anda üksnes direktiivi 2009/93 lisas ette nähtud tingimusi järgides (vt eespool punkt 11). Eeskätt ei saanud anda luba nende toodete välitingimustes kasutamiseks ning lubatud olid ainult tooted, mis olid mõeldud kasutamiseks raskesti avatavates ja turvaliselt suletud söödakastides.
133 Hageja ei selgita, kuidas erineb tema biotsiid teistest alfakloraloosi sisaldavatest biotsiididest, mida viiakse Rootsi või Soome turule, nii et sellega kassidele kaasnev teisese mürgistuse oht on väiksem kui nende muude toodete puhul. Hageja väitis küll, et ta turustas oma biotsiidi eeltäidetud söödakastides. Kuid kõiki alfakloraloosipõhiseid tooteid tuli tingimata kasutada raskesti avatavates ja turvaliselt suletud söödakastides. Lisaks oli Soome Vabariik alates 2019. aastast kehtestanud kohustuse turustada alfakloraloosi sisaldavaid biotsiide sellistes eeltäidetud kastides, nagu kasutas hageja. See täiendav nõue ei võimaldanud aga kassi mürgituse juhtumite arvu piisavalt vähendada (vaidlustatud otsuse põhjendus 12).
134 Teiseks peeti teisese mürgistuse ohtu toimeaine alfakloraloosi heakskiidumenetluses liidu tasandil tõesti vastuvõetavaks. Ent selle aine kandmine 31. juuli 2009. aasta direktiivi 98/8 I lisasse põhines andmetel, mille oli tol ajal edastanud heakskiidu taotleja vastavalt direktiivi artiklile 11. Ent toimeaine kohta olemas olevad andmed võivad teaduse ja tehnika arengu tõttu muutuda, nagu nähtub määruse nr 528/2012 põhjendusest 13. Sel põhjusel tuleb liidu tasandil heakskiidetud toimeaineid regulaarselt kontrollida aine heakskiidu uuendamise või läbivaatamise raames vastavalt selle määruse artiklitele 12–16.
135 Mis puudutab kõnealusele biotsiidile Ühendkuningriigis antud esmast luba, siis nähtub selle riigi pädeva asutuse 2013. aasta juunis koostatud hindamisaruandest, et arvestades ühelt poolt hageja biotsiidi ja toimeaine heakskiitmise menetluse raames uuritud tüüpilise biotsiidi sarnasust ning teiselt poolt kavandatud kasutusalade samasust, kasutatakse keskkonnaga kokkupuute hinnangut, mis on esitatud toimeaine alfakloraloosi 30. mai 2008. aasta hindamisaruandes. Selles osas tugines hindamisaruanne väikese teisese mürgistuse ohu tuvastamisel 2000., 2001. ja 2003. aasta uuringutele alfakloraloosi manustanud näriliste käitumise kohta ning asjaolule, et mõju avaldamiseks piisab väikesest kogusest. Lisaks tuleb märkida, et selles hindamisaruandes tugines teisese mürgistuse ohu hinnang biotsiidi kiirele toimele hiirtele ja väikesele manustatud kogusele, viitamata toimeainet sisaldava pasta pakendamisviisile.
136 Selle teisese mürgistuse ohu hinnangu seadsid siiski kahtluse alla hilisemad andmed, mis pärinesid peamiselt 2019. aastast ja mis näitasid, et vaatamata kehtestatud kasutus- ja pakendamistingimustele on vähemalt teatavates liikmesriikides toimunud üha rohkem teiseseid mürgistusi, nagu nähtub eespool punktidest 128–130.
137 Kolmandaks on tõsi, et toimikus sisalduv Prantsuse Vabariigilt ja Soome Vabariigilt pärinev teave on üldine ega sisalda teaduslikke arvandmeid. Punktides 128 ja 129 viidatud aruanded, mis puudutavad olukorda Rootsis, sisaldavad siiski täpseid andmeid tuvastatud mürgistusjuhtumite kohta. Lisaks on eespool punktis 129 viidatud artiklis esitatud üksikasjalikud selgitused seoses kassi teiseste alfakloraloosimürgistuse juhtumite kohta läbi viidud põhjaliku uuringuga. Eespool punktides 132 ja 133 esitatud põhjustel ei saa neid asjaolusid pidada asjakohatuks üksnes põhjusel, et need puudutavad toimeainet, mitte biotsiidi ennast.
138 Nagu nähtub määruse nr 528/2012 artikli 1 lõikest 1 määruse põhjendust 3 silmas pidades, on kõnealuse määruse eesmärk pealegi parandada siseturu toimimist biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist käsitlevate eeskirjade ühtlustamise abil, tagades samas inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge taseme, kusjuures määruse sätted põhinevad ettevaatusprintsiibil, mille eesmärk on tagada inimeste ja loomade tervis ning keskkonna kaitse. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et keskkonda ja loomade tervist võib ohustada juba ainuüksi asjaolu, et toode sisaldab toimeainet kui sellist (vt selle kohta 14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Biofa, C‑29/20, EU:C:2021:843, punkt 35).
139 Neljandaks, mis puudutab väidet, et komisjon ei analüüsinud väidetavalt põhjalikult teaduslikke tõendeid, mis esitati selleks, et kontrollida, ega määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 tingimused ei ole tõepoolest enam täidetud, siis ei ole hageja märkinud, millised on need andmed, mida komisjon väidetavalt eiras või vääralt tõlgendas.
140 Lisaks nähtub määruse nr 528/2012 artikli 36 lõikest 2, et komisjon võib paluda ECHA‑lt arvamust liikmesriikide tõstatatud teaduslike ja tehniliste küsimuste kohta. Seega kujutab ECHAga konsulteerimine endast komisjoni jaoks üksnes võimalust, mitte kohustust.
141 Samuti tuleb meenutada, et biotsiidile turulelaskmise eesmärgil loa andmise etapis uuritakse üksikasjalikult sellise toote kõiki kavandatavaid kasutusalasid ning viiakse läbi toote riskihindamine iga sellise kasutusala osas (vt selle kohta 16. novembri 2022. aasta kohtuotsus Sciessent vs. komisjon, T‑122/20 ja T‑123/20, EU:T:2022:712, punkt 61). Määruse nr 528/2012 VII peatükis ette nähtud vastastikuse tunnustamise menetluste raames on referentliikmesriigi ülesanne selline kontroll läbi viia, kusjuures biotsiidile loa andmine on seejärel asjaomaste liikmesriikide, mitte komisjoni pädevuses. Seega on iga asjaomase liikmesriigi ülesanne kontrollida, kas biotsiidi saab vastastikku tunnustada või kas esineb määruses nr 528/2012 ammendavalt loetletud üldise huvi põhjuseid, mis õigustavad sellise tunnustamise taotluse rahuldamata jätmist.
142 Sellega seoses tuleb märkida, et komisjonile määruse nr 528/2012 artikliga 36 antud roll ei kattu liikmesriikide rolliga riikliku loa andmise menetluses. Üksnes komisjon on pädev tegema otsuse talle esitatud küsimustes, et leida lahendus nende riikide vahelistele vaidlustele. Kuigi komisjon on kohustatud tegutsema hea halduse põhimõtet järgides ning analüüsima vaidluse lahendamiseks hoolsalt ja erapooletult kõiki talle esitatud asjaolusid, ei pea ta selles kontekstis uuesti ammendavalt analüüsima, kas kõik määruse nr 528/2012 artiklis 19 sätestatud tingimused on täidetud.
143 Käesolevas asjas puudutas komisjonile esitatud küsimus aga kõnealuse biotsiidi vastuvõetamatut mõju loomade tervisele, mis on tingitud asjaolust, et see sisaldab alfakloraloosi. Sellega seoses ei selgita hageja, miks oleks ECHAga konsulteerimine olnud vajalik selleks, et komisjon saaks teha otsuse, ega seda, milliste teaduslike või tehniliste küsimuste kohta oleks tulnud esitada arvamus, samas kui toimiku dokumendid tõendavad, et Rootsis ja isegi teistes liikmesriikides esines kassi alfakloraloosimürgistuse juhtumeid, vaatamata seda ainet sisaldavate toodete turule laskmise rangetele tingimustele.
144 Võttes arvesse seda vastuvõetamatut mõju loomade tervisele, millest mitu liikmesriiki teatasid, lahendas komisjon määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 5 alusel tõepoolest biotsiidile loa andnud liidu liikmesriikide vahelise vaidluse. Sellist lahendust ei välista kuidagi selle määruse artikli 48 lõige 3 koostoimes määruse artikliga 36.
145 Mis puudutab argumenti, et komisjon ei esitanud oma järeldusi toetavaid teaduslikke andmeid ja analüüse ega kasutatud hindamismeetodit, mis võimaldas tuvastada seose kõnealuse biotsiidi ning Soomes ja Rootsis teatatud juhtumite vahel, siis tuleb märkida, et see argument, mis tugineb sisuliselt hageja õiguse tutvuda toimiku materjalidega rikkumisel, esitati esimest korda repliigis.
146 Kodukorra artikli 84 lõikest 1 ilmneb aga, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus. Sellega seoses tuleb märkida, et väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos, tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Seevastu väide, mis ei tugine faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Neil asjaoludel ei takistanud nimelt miski hagejal esitamast seda väidet hagiavalduses (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑75/06, EU:T:2008:317, punkt 134 ning seal viidatud kohtupraktika).
147 Kuna hageja esitas teatavate teaduslike andmete ja teabe esitamata jätmisega seotud argumendi alles repliigis ning kuna see argument ei tugine asjaoludele, mis tulid ilmseks pärast hagi esitamist, tuleb seda pidada hilinenult esitatuks ja seega vastuvõetamatuks.
148 Seoses proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumisega tuleb meenutada, et see liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide õigusaktid ei läheks kaugemale sellest, mis on nendega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kusjuures juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb valida kõige vähem piirav meede ja tekitatud ebameeldivused ei tohi olla ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).
149 Seoses eespool punktis 148 nimetatud tingimuste kohtuliku kontrolliga tuleb märkida, et kuivõrd otsuse tegemine komisjoni poolt eeldab temalt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid, mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid, siis on tal selles vallas lai kaalutlusõigus, mistõttu nende aktide õiguspärasuse kohtulik kontroll saab olla ainult piiratud. Kõnealuses valdkonnas võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on komisjoni taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).
150 Kuigi käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses tuvastatud, et kõnealune biotsiid ei vasta täielikult määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 1 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimustele, jätab see siiski iga liikmesriigi hooleks kontrollida, kas sellele tootele võib siiski loa anda, võttes asjakohased riskijuhtimismeetmed vastavalt selle määruse artikli 19 lõikele 5. Seega võivad liikmesriigid, kes on sarnaselt Soome Vabariigile ja Rootsi Kuningriigile väljendanud muret arvukate kassi mürgistuste juhtumite pärast oma territooriumil, vajaduse korral otsustada muuta biotsiidile antud luba loomade tervise kaitse huvides ja ettevaatuspõhimõtte alusel või selle isegi tühistada, nagu on meenutatud eespool punktides 55–57. Selline otsus ei piira siiski teiste liikmesriikide võimalust asuda seisukohale, et määruse nr 528/2012 artikli 19 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud tingimused on täidetud, ja anda tootele luba ilma uusi riskijuhtimismeetmeid nõudmata. Arvestades seda liikmesriikidele jäetud ulatuslikku kaalutlusruumi, ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on ilmselgelt sobimatu taotletava eesmärgi seisukohast, milleks on lahendada liikmesriikidevaheline vaidlus seoses kõnealuse biotsiidiga vastavalt määruse nr 528/2012 artiklile 36.
151 Järelikult ei ole hageja tõendanud, et vaidlustatud otsuses tehti ilmne hindamisviga või rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.
152 Lõpetuseks tuleb märkida, et kuna hageja argumendid ilmse hindamisvea kohta lükati tagasi, ei saa ta väita, et see viga tõi kaasa õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumise ning põhiõiguste harta artiklis 16 sätestatud põhiõiguse ettevõtlusvabadusele rikkumise.
153 Neljas väide tuleb seega jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
154 Kuna kõik hageja väited on tagasi lükatud, tuleb hagi jätta seega rahuldamata.
Kohtukulud
155 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista temalt.
156 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Järelikult kannab Soome Vabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta SBM Développement SASi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Soome Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
|
da Silva Passos |
Gervasoni |
Reine |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. juulil 2024 Luxembourgis.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: inglise.