ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

10. september 2025 ( *1 )

Keskkond – Århusi konventsioon – Vaide rahuldamata jätmine – Määruse (EÜ) nr 1367/2006 artikkel 10 – Delegeeritud määrus (EL) 2021/2139 – Bioenergiaga seotud tegevus – Metsa biomass – Orgaaniliste põhikemikaalide tootmine – Toorplasti tootmine – Taksonoomia – Tehnilistele sõelumiskriteeriumidele esitatavad nõuded – Määruse (EL) 2020/852 artikkel 19 – Oluline panus kliimamuutuste leevendamisse – Määruse 2020/852 artikkel 10 – Üleminekutegevus – Kvantitatiivne piirmäär – Veenvad teaduslikud tõendid – Olelusring – Ettevaatuspõhimõte – Põhimõte, et keskkonnaeesmärke ei kahjustata oluliselt – Määruse 2020/852 artikkel 17 – Ringmajandus – Vee- ja mereressursid – Saastus

Kohtuasjas T‑579/22,

ClientEarth AISBL, asukoht Ixelles (Belgia), esindaja: barrister T. Johnston,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. von Rintelen, C. Auvret, G. Gattinara, R. Lindenthal ja B. De Meester,

kostja,

keda toetab

Prantsuse Vabariik, esindajad: T. Stéhelin ja B. Fodda,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. J. Costeira (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva, U. Öberg, P. Zilgalvis ja E. Tichy-Fisslberger,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 21. novembri 2024. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Hageja ClientEarth AISBL palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Komisjoni 6. juuli 2022. aasta otsus Ares(2022) 4942150, millega komisjon jättis rahuldamata komisjoni 4. juuni 2021. aasta delegeeritud määruse (EL) 2021/2139, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2020/852, kehtestades tehnilised sõelumiskriteeriumid, millega määratakse kindlaks, millistel tingimustel võib majandustegevust pidada kliimamuutuste leevendamisele või nendega kohanemisele oluliselt kaasa aitavaks, ja mille alusel otsustatakse, et see majandustegevus ei kahjusta oluliselt muid keskkonnaeesmärke (ELT 2021, L 442, lk 1; edaspidi „delegeeritud määrus“), peale seoses bioenergia, orgaaniliste põhikemikaalide tootmise ja toorplasti tootmisega seotud majandustegevuse teatavate aspektidega esitatud vaide (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

Vaidluse taust

2

Hageja on Belgia õiguse alusel asutatud mittetulunduslik organisatsioon, mis tegeleb eeskätt keskkonnakaitsega.

3

Komisjon võttis delegeeritud määruse vastu eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määruse (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT 2020, L 198, lk 13; edaspidi „taksonoomiamäärus“), artikli 10 lõike 3 ja artikli 11 lõike 3 alusel.

4

Selleks et aidata komisjonil välja töötada tehnilisi sõelumiskriteeriume, mille alusel teha kindlaks, kas majandustegevus on keskkonnasäästlik, moodustas komisjon juba 2018. aastal kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühma. Delegeeritud määruse osas töötas see eksperdirühm välja oma soovitused eeskätt majandustegevusega seotud tehniliste sõelumiskriteeriumide kohta, mis aitavad oluliselt kaasa taksonoomiamääruse artikli 9 punktides a ja b sätestatud kahe keskkonnaeesmärgi saavutamisele. Selle rühma lõpparuanne avaldati 2020. aasta märtsis koos tehnilise lisaga.

5

Delegeeritud määruse eelnõuga kaasnes esiteks komisjoni 4. juuni 2021. aasta dokument SWD(2021) 2800 final, mis sisaldab eelnõu põhjendusi, ning teiseks komisjoni 4. juuni 2021. aasta dokument SWD(2021) 152 final, mille koostas finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liidu peadirektoraat koostöös eeskätt kliimameetmete peadirektoraadiga ning mis sisaldab mõjuhinnangu aruannet koos 11 lisaga (edaspidi „delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnang“).

6

Hageja esitas 3. veebruaril 2022 komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/1767 (ELT 2021, L 356, lk 1), (edaspidi „Århusi määrus“) artikli 10 lõike 1 alusel vaide delegeeritud määruse peale. Sisuliselt vaidlustas ta delegeeritud määruse õiguspärasuse osas, mis puudutab esiteks taksonoomiamääruse artiklis 19 sätestatud teatavate nõuete tõlgendamist ja kohaldamist, teiseks bioenergiaga seotud teatavat majandustegevust, kolmandaks orgaaniliste põhikemikaalide tootmist ja neljandaks toorplasti tootmist.

7

Komisjon edastas 6. juuli 2022. aasta kirjas hagejale vaidlustatud otsuse, millega ta jättis vaide rahuldamata.

Poolte nõuded

8

Hageja palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

9

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

10

Hageja põhjendab oma hagi nelja väitega, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnorme seoses taksonoomiamääruse artiklis 19 kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuetega, teise kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu bioenergiaga seotud tegevuse puhul, kolmanda kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega ja neljanda kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu seoses toorplasti tootmisega.

Sissejuhatavad märkused taksonoomiamääruse ja delegeeritud määruse kohta

11

Taksonoomiamääruse artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestatakse selles määruses kriteeriumid, mille alusel määratakse kindlaks, kas majandustegevus liigitatakse keskkonnasäästlikuks, et teha kindlaks investeeringu keskkonnasäästlikkuse määr. Määruse põhjenduse 3 kohaselt on see määrus oluline samm, et saavutada 2050. aastaks Euroopa Liidu kliimaneutraalsus, suunates kapitalivood kestlikku tegevusse.

12

Selleks on taksonoomiamääruses – nagu nähtub selle põhjendustest 6 ja 12 – kehtestatud ühtne kestliku tegevuse klassifitseerimissüsteem (nn „taksonoomia“), et ühtlustada liidu tasandil kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks, kas majandustegevus on keskkonnasäästlik, andes investoritele ja teistele ettevõtjatele ühise arusaama keskkonnasäästlikust majandustegevusest.

13

Taksonoomiamääruse artiklis 3 on sätestatud järgmist: „[e]t teha kindlaks investeeringu keskkonnasäästlikkuse määr, liigitatakse majandustegevus keskkonnasäästlikuks, kui majandustegevus:

a)

aitab artiklite 10–16 kohaselt oluliselt kaasa ühe või mitme artiklis 9 sätestatud keskkonnaeesmärgi saavutamisele;

b)

ei tekita artikli 17 kohaselt olulist kahju ühelegi artiklis 9 sätestatud keskkonnaeesmärgile;

c)

[…] ning

d)

vastab tehnilistele sõelumiskriteeriumidele, mille komisjon on artikli 10 lõike 3 [ja] artikli 11 lõike 3 […] kohaselt kehtestanud.“

14

Taksonoomiamääruse artiklis 9 loetletud kuus keskkonnaeesmärki on järgmised:

„a) kliimamuutuste leevendamine;

b) kliimamuutustega kohanemine;

c) vee ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse;

d) üleminek ringmajandusele;

e) saastuse vältimine ja tõrje;

f) elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine.“

15

Taksonoomiamääruse artiklis 4 on ette nähtud, et liikmesriigid ja liit kohaldavad määruse artiklis 3 sätestatud keskkonnasäästliku majandustegevuse kindlakstegemise kriteeriume kõikide meetmete puhul, millega nähakse finantsturu osalistele ja emitentidele ette nõuded finantstoodete või äriühingute võlakirjade kohta, mida pakutakse keskkonnasäästlikuna.

16

Taksonoomiamääruse artikli 10 lõikes 1 on sätestatud tingimused, mille täidetuse korral loetakse, et majandustegevus aitab oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele.

17

„Kliimamuutuste leevendamine“ on taksonoomiamääruse artikli 2 punktis 5 määratletud kui „protsess, millega hoitakse üleilmse keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C, ja tehakse jõupingutusi, et see piirduks 1,5 °C‑ga, võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, nagu on sätestatud [12. detsembril 2015. heaks kiidetud] Pariisi [kliima]kokkuleppes“.

18

Taksonoomiamääruse artikli 10 lõige 2 näeb ette tingimused, mida kohaldatakse majandustegevusele, mille jaoks ei ole tehnoloogiliselt ja majanduslikult teostatavat vähese süsinikuheitega alternatiivi, st selle määruse artikli 19 lõike 1 punkti h alapunkti ii kohasele nn üleminekutegevusele.

19

Taksonoomiamääruse artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et komisjon võtab kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakti, et:

„a)

täiendada käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2, kehtestades tehnilised sõelumiskriteeriumid tingimuste jaoks, mille alusel konkreetne majandustegevus liigitatakse kliimamuutuste leevendamisse oluliselt panustavaks, ning

b)

täiendada artiklit 17, kehtestades iga asjaomase keskkonnaeesmärgi jaoks tehnilised sõelumiskriteeriumid, tegemaks kindlaks, kas majandustegevus, mille jaoks tehnilised sõelumiskriteeriumid on käesoleva lõike punkti a kohaselt kehtestatud, kahjustab oluliselt ühte või mitut neist eesmärkidest.“

20

Taksonoomiamääruse artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et majandustegevus liigitatakse kliimamuutustega kohanemisse oluliselt panustavaks, kui see tegevus:

„a)

hõlmab kohanemislahendusi, mis kas vähendavad oluliselt praeguse ja tulevikus eeldatava kliima kahjuliku mõju riski või kahjulikku mõju sellele majandustegevusele, suurendamata inimestele, loodusele või varadele avalduva kahjuliku mõju riski, või

b)

pakub kohanemislahendusi, mis lisaks artiklis 16 sätestatud tingimustele aitavad olulisel määral kaasa praeguse ja eeldatava tulevase kliima kahjuliku mõju riski vältimisele või vähendamisele või vähendavad oluliselt selle kahjulikku mõju inimestele, loodusele või varadele, suurendamata seejuures inimestele, loodusele või varadele avalduva kahjuliku mõju riski.“

21

Taksonoomiamääruse artikli 11 lõikes 3 on sätestatud, et komisjon võtab kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakti, et:

„a)

täiendada käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2, kehtestades tehnilised sõelumiskriteeriumid tingimuste jaoks, mille alusel konkreetne majandustegevus liigitada kliimamuutustega kohanemisse oluliselt panustavaks, ning

b)

täiendada artiklit 17, kehtestades iga asjaomase keskkonnaeesmärgi jaoks tehnilised sõelumiskriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks, kas majandustegevus, mille jaoks tehnilised sõelumiskriteeriumid on käesoleva lõike punkti a kohaselt kehtestatud, kahjustab oluliselt ühte või mitut nendest eesmärkidest.“

22

Taksonoomiamääruse artikli 17 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikli 3 punkti b kohaldamisel, võttes arvesse majandustegevuses pakutavate toodete olelusringi ja teenuseid, sealhulgas olemasolevatest olelusringi hindamistest saadud tõendeid, loetakse, et kõnealune majandustegevus kahjustab oluliselt:

a)

kliimamuutuste leevendamist, kui majandustegevus põhjustab olulist kasvuhoonegaaside heidet;

b)

kliimamuutustega kohanemist, kui majandustegevus põhjustab praeguse kliima ja eeldatava tulevase kliima kahjuliku mõju suurenemist tegevusele endale või inimestele, loodusele või varadele;

c)

vee- ja mereressursside kestlikku kasutamist ja kaitset, kui majandustegevus kahjustab

i)

veekogude, sealhulgas pinna- ja põhjavee head seisundit või head ökoloogilist potentsiaali, või

ii)

mereala head keskkonnaseisundit;

d)

ringmajandust, mis hõlmab jäätmetekke vältimist ja jäätmete ringlussevõttu, kui

i)

majandustegevus põhjustab toodete olelusringi ühes või mitmes etapis olulist ebatõhusust materjalide kasutamisel või selliste loodusvarade nagu mittetaastuvate energiaallikate, tooraine, vee ja pinnase otsesel või kaudsel kasutamisel, sealhulgas toodete vastupidavuse, parandatavuse, uuendatavuse, korduskasutuse või ringlussevõetavuse osas;

ii)

majandustegevus suurendab oluliselt jäätmete teket, põletamist või kõrvaldamist, välja arvatud ringlussevõetamatute ohtlike jäätmete põletamine, või

iii)

jäätmete pikaajaline kõrvaldamine võib oluliselt ja pikaajaliselt kahjustada keskkonda;

e)

saastuse vältimist ja tõrjet, kui majandustegevus põhjustab õhku, vette ja pinnasesse juhitava saasteheite olulist suurenemist võrreldes enne majandustegevusega alustamist valitsenud olukorraga, või

f)

elurikkuse ja ökosüsteemide kaitset ja taastamist, kui majandustegevus

i)

kahjustab märkimisväärselt ökosüsteemide head seisundit ja vastupidavust või

ii)

kahjustab elupaikade ja liikide, sealhulgas liidu tähtsusega liikide kaitsestaatust.“

23

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõige 1 näeb ette, et eeskätt selle määruse artikli 10 lõike 3 kohaselt kehtestatud tehnilised sõelumiskriteeriumid peavad:

„a)

tegema kindlaks kõige asjakohasema võimaliku panuse konkreetse keskkonnaeesmärgi saavutamisse, järgides samal ajal tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, võttes arvesse konkreetse majandustegevuse lühi- ja pikaajalist mõju;

b)

esitama konkreetsed miinimumnõuded, mis tuleb täita, et vältida märkimisväärset kahju kõigi asjakohaste keskkonnaeesmärkide saavutamisele, võttes arvesse konkreetse majandustegevuse lühi- ja pikaajalist mõju;

c)

olema kvantitatiivsed ja sisaldama piirmäärasid nii palju kui võimalik ning olema muus osas kvalitatiivsed;

d)

kui see on asjakohane, lähtuma liidu märgistus- ja sertifitseerimiskavadest, liidu ökoloogilise jalajälje hindamise metoodikast ja liidu statistilise klassifitseerimise süsteemidest ning võttes arvesse asjaomaseid kehtivaid liidu õigusakte;

e)

kasutama määruse (EL) 2019/2088 artikli 4 lõikes 6 osutatud kestlikkuse näitajaid niivõrd, kuivõrd see on võimalik;

f)

põhinema veenvatel teaduslikel tõenditel ja [ELTL] artiklis 191 sätestatud ettevaatuspõhimõttel;

g)

võtma arvesse olelusringi, sealhulgas olemasolevatest olelusringi hindamistest saadud tõendeid, arvestades nii majandustegevuse enda kui ka selle majandustegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste keskkonnamõju, eelkõige arvestades nende toodete tootmist ja teenuste osutamist, kasutamist ja olelusringi lõppu;

h)

võtma arvesse majandustegevuse laadi ja ulatust, sealhulgas järgmist:

i)

kas tegemist on artiklis 16 osutatud toetava tegevusega või

ii)

kas tegemist on artikli 10 lõikes 2 osutatud üleminekutegevusega;

i)

võtma arvesse kestlikumale majandusele ülemineku võimalikku turumõju, sealhulgas riski, et teatavad varad muutuvad ülemineku tulemusena kasutuskõlbmatuks, ning samuti kestlike investeeringute jaoks vastuoluliste stiimulite loomise riski;

j)

hõlmama kogu konkreetse sektori asjaomast majandustegevust ja tagama, et kui see tegevus annab käesoleva määruse artiklis 9 sätestatud ühe või mitme keskkonnaeesmärgi saavutamisse võrdse panuse, koheldaks neid võrdselt, et vältida konkurentsimoonutusi turul, ning

k)

olema lihtsasti kasutatavad ja kehtestatud sellisena, et need hõlbustaksid kõnealuste kriteeriumide täitmise kontrolli. […]“.

24

Delegeeritud määrus võeti vastu eelkõige taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 3 ja artikli 11 lõike 3 alusel (vt eespool punkt 3).

25

Delegeeritud määruse artiklis 1 on sätestatud, et tehnilised sõelumiskriteeriumid, millega määratakse kindlaks, millistel tingimustel võib majandustegevust pidada kliimamuutuste leevendamisele oluliselt kaasa aitavaks, ja mille alusel otsustatakse, ega see majandustegevus ei kahjusta oluliselt ühtegi muud keskkonnaeesmärki, on sätestatud selle määruse I lisas. Delegeeritud määruse artikli 2 kohaselt on tehnilised sõelumiskriteeriumid, millega määratakse kindlaks, millistel tingimustel võib majandustegevust pidada kliimamuutustega kohanemisele oluliselt kaasa aitavaks, ja mille alusel otsustatakse, et see majandustegevus ei kahjusta oluliselt ühtegi muud keskkonnaeesmärki, on sätestatud käesoleva määruse II lisas.

26

Delegeeritud määruse I ja II lisas on täpsustatud iga kõnealuse määrusega hõlmatud majandustegevuse tehnilised sõelumiskriteeriumid, eelkõige punktis 3.14 orgaaniliste põhikemikaalide ja punktis 3.17 toorplasti tootmise kohta.

Sissejuhatavad märkused vaide ja Üldkohtu kontrolli ulatuse kohta

27

Århusi määruse artikli 10 lõike 1 kohaselt on igal valitsusvälisel organisatsioonil, kes vastab selle määruse artikli 11 kriteeriumidele, õigus esitada vaie liidu institutsioonile või organile, kes on haldusakti vastu võtnud keskkonnaõiguse alusel.

28

Vaidemenetluse süsteemile on omane, et vaide esitaja esitab konkreetsed ja täpsed põhjendused, mis võivad haldusakti aluseks olevad hinnangud kahtluse alla seada (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon,C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 68). Seega peab vaide esitaja tooma esile olulised faktilised asjaolud või õiguslikud argumendid, mis võivad põhjustada usutavaid, st arvestatavaid kahtlusi liidu institutsiooni või organi poolt vaide esemeks olevas aktis antud hinnangus (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 69, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑458/19 P, EU:C:2021:802, punkt 60).

29

Haldusakti peale esitatud vaide eesmärk on seega tuvastada kõnealuse akti väidetav õigusvastasus või põhjendamatus. Vastavalt Århusi määruse artiklile 12 koostoimes selle määruse artikliga 10 võib vaide esitaja pöörduda seejärel liidu kohtusse, esitades hagi pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, aluslepingute või selle rakendusnormi rikkumise või võimu kuritarvitamise alusel otsuse peale, millega vaie jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 38).

30

Põhimõtteliselt ei erine vaide rahuldamata jätmise otsuse kohtuliku kontrolli ulatus vaide esemeks oleva haldusakti kohtuliku kontrolli ulatusest, kui selle akti peale esitatakse kohtule kaebus (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, EU:T:2016:736, punktid 76 ja 81).

31

Kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioon peab andma keerulisi hinnanguid, nagu need, mis on aluseks tehniliste sõelumiskriteeriumide väljatöötamisele, et teha kindlaks, kas majandustegevus on keskkonnasäästlik, on tal ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta analoogia alusel 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtulik kontroll, mida liidu kohus peab tegema sellise otsuse nagu vaidlusalune otsus põhjenduste põhjendatuse üle, ei tohi sel juhul viia selleni, et kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga, vaid selle eesmärk on kontrollida, ega vaidlustatud otsus ei põhine sisuliselt ebatäpsetel asjaoludel ning kas selle tegemisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kuritarvitatud võimu (vt selle kohta analoogia alusel 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu kohus ei pea kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende põhjal on tehtud (vt 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt juhtudel, kus institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, omandab põhimõttelise tähtsuse menetluslike tagatiste järgimine, seal hulgas institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetses olukorras tähtsust omavaid asjaolusid –(vt 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Tuvastamaks, et institutsioon on keeruliste asjaolude hindamisel teinud ilmse vea, mis õigustab tema võetud akti tühistamist, peavad sellise väite toetuseks esitatud tõendid olema piisavad, et muuta selles aktis faktilistele asjaoludele antud hinnang ebausutavaks (vt selle kohta 14. juuni 2018. aasta kohtuotsus Lubrizol France vs. nõukogu, C‑223/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:442, punkt 39, ja 7. mai 2020. aasta kohtuotsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon, C‑148/19 P, EU:C:2020:354, punkt 74).

34

Hageja esitatud väiteid tulebki analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme seoses taksonoomiamääruse artiklis 19 kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuetega

35

Hageja väidab formaalselt, et „komisjonil ei olnud pädevust delegeeritud määrust vastu võtta, kuna [ta] jättis tähelepanuta [taksonoomia]määruse olulised elemendid“. Ent nagu nähtub hagiavaldusest ja tema vastusest Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele, ei puuduta tema argumendid mitte pädevuse puudumist otseses mõttes, vaid õigusnormide rikkumist komisjoni poolt taksonoomiamääruse artiklis 19 kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuete tõlgendamisel.

36

Seega tuleb käesolevat väidet tõlgendada nii, et selle kohaselt on rikutud õigusnorme seoses taksonoomiamääruse artiklis 19 kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuetega.

37

Käesolev väide jaguneb neljaks osaks, mis puudutavad:

–

esiteks, taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f kasutatud mõistet „veenvad teaduslikud tõendid“;

–

teiseks, selle määruse artikli 19 lõikes 1 osutatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuete kaalumist;

–

kolmandaks, ekslikku eeldust, et kehtiv liidu õigus vastab taksonoomiaga seotud nõuetele; ja

–

neljandaks, kohustust võtta arvesse olelusringi seoses orgaaniliste põhikemikaalide ja toorplasti tootmisega.

Esimese väite esimene osa, mis puudutab taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f kasutatud mõistet „veenvad teaduslikud tõendid“ ja ettevaatuspõhimõtte kohaldamist

38

Hageja väidab, et esiteks tõlgendas komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punktis 1 ja punkti 2.1 alapunktides a ja b taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f kasutatud mõistet „veenvad teaduslikud tõendid“ nii, et nendeks on „teaduslikud tõendid, mis võimaldavad teha järelduse“, selle asemel, et nendeks oleks „parimad olemasolevad tõendid“ või „kõige uuemad ja usaldusväärsemad teaduslikud tõendid“, vähendades seeläbi selle kriteeriumi nõude ulatust; teiseks jättis komisjon tunnustamata sellise tegevuse „sõltuvuse“ ohu, mis lõpuks ei aita oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele; kolmandaks väitis komisjon ekslikult ühelt poolt, et tal on õigus jätta tähelepanuta kõige paremad ja uuemad teaduslikud tõendid, kuna delegeeritud määrust pidevalt ajakohastatakse, ja teiselt poolt, et tal on võimalik asuda seisukohale, et selle tõlgendamine nõuab „episteemilist kindlust“; ning neljandaks kohaldas komisjon vääralt ettevaatuspõhimõtet.

39

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

40

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti f kohaselt peavad tehnilised sõelumiskriteeriumid „põhinema veenvatel teaduslikel tõenditel ja [ELTL] artiklis 191 sätestatud ettevaatuspõhimõttel“.

41

Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punktis 1, et hageja ei tõstatanud küsimust mõiste „veenvad teaduslikud tõendid“ ulatuse kohta iseseisva põhjendusena vaide põhjendamiseks, vaid esitas selle üksnes sissejuhatava märkusena. Lisaks leidis ta sisuliselt, et väljendi „veenvad teaduslikud tõendid“ sõnasõnaline tähendus viitab teaduslikele tõenditele, mis ei ole „ebaveenvad“, see tähendab teaduslikele tõenditele, mis „võimaldavad teha järelduse“. Lisaks asus ta seisukohale, et hageja kaitstav tõlgendus näib nõudvat teaduslikke tõendeid, millega nõustuvad kõhklusteta kõik teadlased; see on aga vastuolus teaduslike teadmiste olemusega.

42

Osas, milles hageja kritiseerib käesolevas väiteosas komisjoni tõlgendust mõistele „veenvad teaduslikud tõendid“ ning väidab eelkõige, et komisjon ei võtnud arvesse „parimaid olemasolevaid tõendeid“ või „kõige uuemaid ja usaldusväärsemaid teaduslikke tõendeid“, ei selgita ta, kuidas see tõlgendus viib vaidlustatud otsuse õigusvastasuseni. Ta ei maini ühtegi teaduslikku tõendit, millele see otsus tugines ja mis oleks võimaldanud järelduse tegemist ilma, et see oleks uus või usaldusväärne. Lisaks ei too ta välja ühtegi „uuemat“ või „usaldusväärsemat“ teaduslikku tõendit, mida tema arvates selles otsuses eirati. Lõpuks ei selgita ta, miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole „teaduslikud tõendid, mis võimaldavad teha järelduse“, „parimad olemasolevad tõendid“ või „kõige uuemad ja usaldusväärsemad teaduslikud tõendid“.

43

Sellest järeldub, et isegi kui eeldada, et hageja etteheide, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f kasutatud mõiste „veenvad teaduslikud tõendid“ tõlgendamisel on rikutud õigusnormi, on põhjendatud, ei saa see kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist.

44

Hageja teiste argumentidega ei saa samuti nõustuda. Esiteks ei ole kuidagi põhjendatud hageja argument, et väljendi „veenvad teaduslikud tõendid“ tõlgendus, mille komisjon valis, toob kaasa „sõltuvuse“ ja „vara kasutuskõlbmatuks muutmise“ ohu, kuna hageja piirdub väga üldiselt väitega, et esineb hüpoteetiline oht, mis sellisest tõlgendusest tuleneb.

45

Teiseks põhineb hageja argument, et komisjon leidis, et võib jätta tähelepanuta kõige paremad ja uuemad teaduslikud tõendid, kuna delegeeritud määrust pidevalt ajakohastatakse, vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel. Nimelt nähtub selle otsuse II lisa punktist 1, et komisjon tugineb taksonoomiamääruse artikli 19 lõikele 5 üksnes selleks, et väita, et nimetatud määruse artikli 19 lõike 1 punktis f sätestatud nõude liiga kitsas tõlgendamine seaks ohtu selle määruse eesmärgid ja võtaks eelkõige sama määruse artikli 19 lõikelt 5 kogu soovitava toime, kuna viimati nimetatud säte kohustab komisjoni korrapäraselt läbi vaatama tehnilisi sõelumiskriteeriume, võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut.

46

Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti ettevaatuspõhimõtte kohta, siis tuleb meenutada, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f on ette nähtud, et tehnilised sõelumiskriteeriumid põhinevad veenvatel teaduslikel tõenditel ja ELTL artiklis 191 sätestatud ettevaatuspõhimõttel. Lisaks, nagu nähtub nimetatud määruse põhjendusest 40, kohaldatakse seda põhimõtet juhul, „kui teaduslik hindamine ei võimalda riski piisava täpsusega määrata“.

47

Hageja ei selgita aga, kuidas rikub vaidlustatud otsuses valitud taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti f tõlgendus ettevaatuspõhimõtet. Nimelt väidab hageja üksnes, ilma et ta esitaks selle kohta vähimatki täpset tõendit, et juhul, kui puuduvad veenvad teaduslikud tõendid, ei saa komisjon teatavat tegevust nimetatud määruse alusel klassifitseerida.

48

Neljandaks, mis puudutab hageja väidet, et selliste teaduslike tõendite arvesse võtmine, mis võimaldavad teha järelduse, on vastuolus nende kvaliteedi või ajakohasuse hindamisega, siis ei esita ta ühtegi näidet komisjoni poolt kasutatud ebausaldusväärsest või vananenud teaduslikust tõendist.

49

Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

Esimese väite teine osa, mis puudutab taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1 sätestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuete kaalumist

50

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 1 ja punkti 2.1 alapunkti a alapunktis i ning alapunkti b alapunktis i rikkus komisjon õigusnormi, kui ta tõlgendas taksonoomiamääruse artikli 19 lõiget 1, sest ta leidis, et õiglase tasakaalu saavutamiseks tuleb kaaluda selles sättes ette nähtud erinevaid nõudeid. Tema arvates on kõik need nõuded aga õiguslikult siduvad ja komisjon on kohustatud neid kõiki järgima.

51

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

52

Taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 5 ja artikli 11 lõike 5 kohaselt kehtestab komisjon delegeeritud õigusaktiga vastavalt artikli 10 lõikes 3 ja artikli 11 lõikes 3 osutatud tehnilised sõelumiskriteeriumid, võttes arvesse nimetatud määruse artiklis 19 sätestatud nõudeid, st eespool punktis 23 nimetatud nõudeid.

53

Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f sätestatud veenvate teaduslike tõendite nõuet tuleb kaaluda teiste selles artiklis sätestatud kriteeriumidega, eelkõige ettevaatuspõhimõttega (II lisa punkt 1). Lisaks leidis komisjon selles otsuses, et bioenergiaga seotud majandustegevuse puhul võimaldab kõigi artikli 19 lõikes 1 sätestatud nõuete samaaegne ja kumulatiivne kohaldamine tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel tal määrata kindlaks teatava majandustegevuse panuse olulisuse taseme kliimamuutuste leevendamisse, võttes eelkõige arvesse olemasolevaid veenvaid teaduslikke tõendeid, kooskõla liidu õigusega ning tehnoloogilist ja kaubanduslikku teostatavust (nimetatud lisa punkti 2.1 alapunkt b).

54

Alustuseks tuleb tõdeda, et hageja kritiseerib asjaolu, et vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et tal on õigus kaaluda taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1 sätestatud nõudeid, kuid ta ei esita ühtegi konkreetset argumenti, mille kohaselt oleks selline kaalumine viinud tulemuseni, mis on vastuolus mõne selles sättes kehtestatud kriteeriumiga.

55

Lisaks tuleb märkida, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1, mille sõnastust on meenutatud eespool punktis 23, on loetletud rida nõudeid, mis puudutavad ühtaegu nii tehniliste sõelumiskriteeriumide sisu (vt eeskätt selle artikli lõike 1 punktid a ja b) kui ka vormi (vt eeskätt selle artikli lõike 1 punkt c). Lisaks peavad need tehnilised sõelumiskriteeriumid arvesse võtma mitut tegurit, millel on erinevad eesmärgid, nimelt keskkonna-, teadus-, majandus-, finants- ja teostatavuseesmärgid (vt eelkõige selle artikli lõike 1 punktid g‑i ja k). Samamoodi tuleb tõdeda, et tehniliste sõelumiskriteeriumide kohaldamise võimalik kulukus ja saadav tulu ning kasutatavus on samuti tegurid, mida kestliku rahanduse platvorm peab arvesse võtma, kui ta nõustab komisjoni tehniliste sõelumiskriteeriumide osas (vt selle määruse artikli 20 lõike 2 punktid b ja g).

56

Lisaks on asjaolu, et tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamine sõltub erinevate huvide ja eesmärkide kaalumisest, samuti aluseks taksonoomiamääruse põhjendustele 44–46, milles on märgitud, et komisjon peab võtma „kulude-tulude analüüsis arvesse keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke välismõjusid“, „valdkondlikku liidu õigust“ ja mis tahes „negatiivset mõju finantsturgudele“.

57

Seega peab komisjon tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel võtma arvesse kõiki taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1 ette nähtud nõudeid, leides vajaduse korral nende vahel sobiva tasakaalu või praktilise vastavuse, võttes arvesse nende eesmärkide ja laadi mitmekesisust ning asjaolu, et need ei pruugi omavahel ühtida.

58

Seetõttu tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

Esimese väite kolmas osa, mis puudutab ekslikku eeldust, et kehtiv liidu õigus vastab taksonoomiaga seotud nõuetele

59

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 2.1 alapunkti b alapunktis i rikkus komisjon õigusnormi, sest ta tugines üksnes kehtivatele liidu õigusele, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivile (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82; edaspidi „II taastuvenergia direktiiv“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrusele (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT 2018, L 156, lk 1; edaspidi „maakasutuse ja metsanduse määrus“). Ta väidab, et need õigusaktid täidavad taksonoomiamääruse ülesannetest erinevaid ülesandeid ja põhinevad aegunud teaduslikel tõenditel, mis ei vasta taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 nõuetele. Komisjon on tema sõnul ise tunnistanud, et need õigusaktid on sobimatud, kuna tegi nende kohta mitu muudatusettepanekut.

60

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

61

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 2.1 alapunkti b alapunktis i mainib komisjon, et bioenergiaga seotud tegevuse tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel võttis ta arvesse II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määruse sätteid. Komisjoni sõnul sisaldasid need õigusaktid bioenergia kestlikkust ja süsiniku arvestust käsitlevaid eeskirju, mis hõlmasid kõiki bioenergia heitkoguseid ja mille eesmärk oli tagada, et neid heitkoguseid võetakse arvesse riiklikul tasandil. Sellega seoses on delegeeritud määruse põhjenduses 30 märgitud, et „[b]ioenergiast kütte, jahutuse ja energia tootmise ning transpordi jaoks biokütuste ja biogaasi tootmise tehnilised sõelumiskriteeriumid peaksid olema kooskõlas kõnealuste sektorite tervikliku kestlikkusraamistikuga, mis on sätestatud [II taastuvenergia direktiivis]“.

62

Esiteks tuleb märkida, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkt d nõuab, et komisjon võtaks tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse „asjaomaseid kehtivaid liidu õigusakte“. Seda kohustust on mainitud ka selle määruse põhjendustes 43 ja 44. Seega, kui komisjon analüüsib tõendeid, millele peab tuginema tehniliste sõelumiskriteeriumide vastuvõtmine, peab ta arvesse võtma kõiki asjaomaseid kehtivaid liidu õigusakte, nagu on sõnaselgelt ette nähtud selle määruse artikli 19 lõike 1 punktis d ja kooskõlas tema ülesandega teostada järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle, mis on ette nähtud ELL artikli 17 lõikes 1.

63

Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse kehtivaid liidu õigusakte. Seega mainis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et ta võttis arvesse II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määruse sätteid.

64

Teiseks ei saa nõustuda hageja argumentidega, millega ta soovib tõendada, et II taastuvenergia direktiivis ning maakasutuse ja metsanduse määruses kehtestatud kriteeriumid on aegunud ega ole piisavad taksonoomiamääruse nõuete täitmiseks.

65

Esimesena tuleb tagasi lükata hageja argument, mis tugineb II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määruse väidetavale aegumisele. Ühelt poolt ei tõenda õigusakti vastuvõtmise kuupäev iseenesest mittevastavust taksonoomiamääruses sätestatud nõuetele. Teiselt poolt, nagu väidab komisjon, tuleb tehnilistes sõelumiskriteeriumides sisalduvaid viiteid muudele õigusaktidele tõlgendada nii, et need viitavad niisuguste õigusaktide kõige hilisemale kehtivale versioonile.

66

Teisena tuleneb II taastuvenergia direktiivi artiklist 1, et sellega kehtestatakse ühine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks. Selle direktiiviga kehtestatakse liidu siduv eesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia üldise osakaaluga liidu summaarses energia lõpptarbimises 2030. aastal. Selles sätestatakse eeskätt õigusnormid, mis käsitlevad taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia rahalist toetamist, oma tarbeks toodetud taastuvelektri tarbimist, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist teatavates sektorites. Sellega kehtestatakse ka eeskätt biomasskütuste jaoks säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumid. Lisaks nähtub maakasutuse ja metsanduse määruse artiklist 1, et selles määruses sätestatakse liikmesriikide kohustused maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (maakasutus ja metsandus) sektoris, millega aidatakse saavutada 12. detsembril 2015. heaks kiidetud Pariisi kliimakokkuleppe eesmärke ja täita liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki ajavahemikus 2021–2030. Samuti kehtestatakse selle määrusega eeskirjad, mille alusel arvestatakse maakasutuse ja metsanduse sektoris tekkivat heidet ja selle sidumist ning kontrollitakse kõnealuste kohustuste täitmist liikmesriikide poolt.

67

Lisaks tuleb märkida, et taksonoomiamäärus viitab sõnaselgelt II taastuvenergia direktiivile ja kaudselt maakasutuse ja metsanduse määrusele. Nii näeb taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 1 punkt a ette, et majandustegevus liigitatakse kliimamuutuste leevendamisse oluliselt panustavaks, kui see aitab oluliselt kaasa kasvuhoonegaaside stabiliseerumisele atmosfääris eeskätt taastuvenergiat tootes, edastades, salvestades, jaotades või kasutades kooskõlas selle direktiiviga. Lisaks tuleneb taksonoomiamääruse põhjendusest 32, et mõistet „kestlik metsamajandamine“ tuleb mõista nii, et võetakse arvesse eeskätt seda direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määrust.

68

Lisaks tuleb märkida, et metsa biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste puhul on II taastuvenergia direktiivi artikli 29 lõikes 7 ette nähtud maakasutuse ja metsanduse kriteeriumid ning maakasutuse ja metsanduse määrus lahutamatult seotud, kuna maakasutuse ja metsandusega seotud heite ja selle sidumise arvestus toimub selle määruse alusel.

69

Järelikult ei saa II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määrust pidada bioenergiaga seotud tegevuse tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel asjakohatuks.

70

Kolmandana ei nähtu vaidlustatud otsusest, et delegeeritud määrusega bioenergiaga seotud tegevuse jaoks kehtestatud tehnilised sõelumiskriteeriumid tugineksid ainuüksi eeskätt II taastuvenergia direktiivis ette nähtud nõuetele. Seevastu, nagu väidab komisjon, sisaldavad need tehnilised sõelumiskriteeriumid nõudeid, mis erinevad praegu kehtivates õigusaktides sätestatutest, nagu tõendavad nimetatud otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktis b toodud näited, mida hageja ei ole selles konkreetses küsimuses vaidlustanud ja mis puudutavad eelkõige biomassi kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heite vähendamise kõrgema piirmäära kehtestamist.

71

Neljandana, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa komisjoni tehtud II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määruse muutmisettepanekuid võrdsustada sellega, et komisjon tunnistab, et need sätted (vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval kehtinud redaktsioonis) on sobimatud bioenergiaga seotud tegevuse tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse võtmiseks.

72

Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

Esimese väite neljas osa, mis puudutab kohustust võtta arvesse olelusringi seoses orgaaniliste põhikemikaalide ja toorplasti tootmisega

73

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 2.1 alapunkti a alapunktides i ja ii eiras komisjon taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis g sätestatud nõuet seoses tehniliste sõelumiskriteeriumidega, mis on kehtestatud orgaaniliste põhikemikaalide ja toorplasti tootmise jaoks. Komisjon täitis oma kohustuse võtta arvesse olelusringi, tuvastades, et seda on raske teha, ja leides, et olelusringi võib hiljem nende kriteeriumide muutmisel arvesse võtta. Kuid nimetatud artikli 19 lõike 1 punkt g näeb ette „tulemuse“ saavutamise kohustuse, mille kohaselt ei saa tehnilisi sõelumiskriteeriume vastu võtta ilma olelusringi nõudeid sisse viimata. Kohustus võtta arvesse olelusringi elemente lasub komisjonil, mitte ettevõtjatel. Peale selle ei saa tehnilisi sõelumiskriteeriume muuta tagantjärele õiguspäraseks muudatustega, mis viivad sisse olelusringiga seotud kaalutlusi.

74

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

75

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti g kohaselt võetakse tehniliste sõelumiskriteeriumide puhul arvesse „olelusringi, sealhulgas olemasolevatest olelusringi hindamistest saadud tõendeid, arvestades nii majandustegevuse enda kui ka selle majandustegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste keskkonnamõju, eelkõige arvestades nende toodete tootmist ja teenuste osutamist, kasutamist ja olelusringi lõppu“. Sama järeldus nähtub ka selle määruse põhjendusest 34.

76

Lisaks on taksonoomia määruse põhjenduses 40 sätestatud, et „[t]ehnilisi sõelumiskriteeriume kehtestades ja ajakohastades peaks komisjon tagama, et need kriteeriumid põhineksid olemasolevatel teaduslikel tõenditel, et nende väljatöötamisel võetaks arvesse olelusringiga seotud kaalutlusi, sealhulgas olemasolevaid olelusringi hindamisi, ja et neid ajakohastataks korrapäraselt“. Lisaks on sama määruse põhjenduses 47 märgitud, et „[t]ehniliste sõelumiskriteeriumide puhul võib olla nõutav olelusringi hindamine, kui see on piisavalt teostatav ja vajalik“.

77

Käesolevas asjas viitas komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 2.1 alapunkti a alapunktis i delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangule, leidis, et olelusringi arvesse võtmise kohustus on vahendi kasutamise kohustus, ning asus seisukohale, et ta täitis selle kohustuse, võttes arvesse üldiselt kasvuhoonegaaside heite olelusringi ja konkreetselt tootmise, sealhulgas orgaaniliste põhikemikaalide tootmise, heite olelusringi analüüsi.

78

Sellega seoses nähtub delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangust, mis on vaidlustatud otsuses osaliselt ära toodud, et komisjon leidis, et vaatamata põhjalikule arutelule on olelusringiga seotud kaalutluste tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse universaalselt sisse viimine keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed.

79

Eelkõige seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega märgiti delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangus, et kuna kogu olelusringi tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamiseks puuduvad piisavad andmed, tuleks arvesse võtta tootmisprotsessist tulenevat otsest kasvuhoonegaaside heidet. Sel eesmärgil leidis komisjon, et arvesse tuleks võtta sektori kõige tõhusamaid tööstusi, kasutades liidu õigusaktides sätestatud kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi võrdlusaluseid. Tema arvates võimaldas see lähenemisviis tagada, et tehnilised sõelumiskriteeriumid on taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti k kohaselt kasutatavad.

80

Mis puudutab toorplasti tootmist, siis kuna see ei ole hõlmatud kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi võrdlusalustega, leidis komisjon, et tehniliste sõelumiskriteeriumide kindlaksmääramine peab põhinema eksperdiarvamustel, olelusringi analüüsil ja asjaomaste sektorite kõige tõhusamate tööstuste dokumentaalsel analüüsil. Eelkõige nähti ette, et taastuvaid tooraineid kasutava plastitootmise kogu olelusringi jooksul tekkiv kasvuhoonegaaside heide peab olema väiksem kui fossiilkütustest ja fossiilkütusel põhinevast toorainest toodetud samaväärse toorplasti heide.

81

Nii orgaaniliste põhikemikaalide kui ka toorplasti tootmise puhul tuleks kogu olelusringi jooksul tekkiv kasvuhoonegaaside heide arvutada vastavalt kohaldatavatele komisjoni soovitustele või Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standarditele ning neid peaks kontrollima sõltumatu kolmas isik.

82

Lisaks leidis komisjon, et ta ajakohastab tehnilisi sõelumiskriteeriume tehnoloogia ja teaduse arengu põhjal, et lisada uusi tegevuse olelusringiga seotud elemente. Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 5 kohaselt peaks ajakohastamine toimuma iga kolme aasta järel sellise üleminekutegevuse puhul nagu orgaaniliste põhikemikaalide ja toorplasti tootmine.

83

Lisaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 2.1 alapunkti a alapunktis ii, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkt g annab talle teatava kaalutlusruumi, et võtta arvesse olelusringi koos muude nimetatud artikli 19 lõikes 1 sätestatud nõuetega. See kaalutlusõigus ei kohustanud teda kehtestama tehnilistes sõelumiskriteeriumides kogu olelusringi jooksul tekkiva kasvuhoonegaaside heite piirmäära kõigi delegeeritud määruse kohaldamisalasse kuuluvate tegevuste jaoks. Nimetatud määruse põhjenduse 47 kohaselt tuli olelusringi analüüs läbi viia, kui see on piisavalt teostatav ja vajalik. Mis puudutab tootmist, siis nähtub delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangust, et ei olnud muid mõistlikke ja kasutatavaid lahendusi peale vastuvõetud lahenduse, mis võtab arvesse tootmisprotsessist tuleneva otsese kasvuhoonegaaside heite osas kõige tõhusamaid tööstuseid.

84

Esiteks tuleneb küll eespool punktidest 78–83, et komisjon väitis vaidlustatud otsuses, et olelusringiga seotud kaalutluste tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse universaalselt sisse viimine on keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed. Ent sellest otsusest nähtub samuti, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise tehniliste sõelumiskriteeriumide osas võttis komisjon arvesse tootmisprotsessis tekkivat otsesest kasvuhoonegaaside heidet ja eelkõige kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi võrdlusaluseid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivile 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631). Lisaks, mis puudutab toorplasti tootmist, siis põhinesid tehnilised sõelumiskriteeriumid eksperdiarvamustel, olelusringi analüüsil ja asjaomaste sektorite kõige tõhusamate tööstuste dokumentaalsel analüüsil.

85

Teiseks tuleb sarnaselt komisjonile märkida, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkt g koostoimes põhjendustega 34, 40 ja 47 (vt eespool punktid 75 ja 76) ei nõua, et nähakse ette tehnilised sõelumiskriteeriumid, mis puudutavad konkreetselt olelusringi, ega kohusta komisjoni olelusringi analüüsiks kõikidel juhtudel. Nõutakse, et komisjon võtaks tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse olelusringi, eelkõige olemasolevaid olelusringi hindamisi.

86

Seega ei ole käesoleval juhul tõendatud, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti g viisil, mida on kirjeldatud eespool punktides 77–83.

87

Kolmandaks tuleb märkida, et hageja argumendid ei tõenda, et komisjon on eespool punktides 77–83 mainitud hinnangute osas teinud ilmse hindamisvea. Nimelt piirdub hageja üldise väitega, et komisjon ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustust võtta arvesse olelusringi, kuid ta ei viita ühelegi konkreetsele tõendile, mis võimaldaks seada kahtluse alla komisjoni hinnangute usutavuse.

88

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite neljas osa ja järelikult ka see väide tervikuna tagasi lükata.

Teine väide, et seoses bioenergiaga seotud tegevusega on tehtud ilmseid hindamisvigu

89

Käesolev väide jaguneb kaheks osaks, millest esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses olulise panusega kliimamuutuste leevendamisse ja teise kohaselt on vääralt kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki seoses metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõttega.

Teise väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses olulise panusega kliimamuutuste leevendamisse

90

Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.1 tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et metsa biomassi põletamine aitab oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele ega kahjusta oluliselt keskkonnaeesmärke.

91

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

92

Hageja esitatud erinevaid argumente tuleb analüüsida järgemööda. Esiteks väidab hageja, et komisjon tegi ekslikult „poliitilise“ otsuse, et tasakaalustada taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktides d ja f sätestatud nõudeid. Ta lisab, et komisjon rajas bioenergiaga seotud tegevuse tehnilised sõelumiskriteeriumid põhjendamatult II taastuvenergia direktiivile ning maakasutuse ja metsanduse määrusele.

93

Tuleb tõdeda, et need hageja argumendid kattuvad suures osas esimese väite teise ja kolmanda osa raames esitatud argumentidega.

94

Ent ühelt poolt osas, milles hageja vaidlustab selle, et komisjon võib tehniliste sõelumiskriteeriumide kindlaksmääramiseks kaaluda taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1 sätestatud erinevaid nõudeid, ei esita ta ühtegi konkreetset argumenti, mis võimaldaks tõendada, et komisjon toimis kaalumisel vääralt. Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 55–57, peab komisjon tehniliste sõelumiskriteeriumide kindlaksmääramisel arvesse võtma kõiki selles sättes ette nähtud nõudeid, leides vajaduse korral nende vahel sobiva tasakaalu või praktilise vastavuse, võttes arvesse nende eesmärkide ja laadi mitmekesisust ning asjaolu, et need ei pruugi omavahel ühtida.

95

Teiselt poolt tuleb märkida, et nagu on järeldatud eespool punktides 63 ja 69, ei saa komisjon tehnilisi sõelumiskriteeriume kehtestada ilma, et ta võtaks arvesse kehtivaid liidu õigusakte ning eelkõige II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määrust.

96

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 67, viitab taksonoomiamäärus sõnaselgelt II taastuvenergia direktiivile ning kaudselt maakasutuse ja metsanduse määrusele. Nii näeb taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 1 punkt a ette, et majandustegevus liigitatakse kliimamuutuste leevendamisse oluliselt panustavaks, kui see aitab oluliselt kaasa kasvuhoonegaaside stabiliseerumisele atmosfääris eeskätt taastuvenergiat tootes, edastades, salvestades, jaotades või kasutades kooskõlas selle direktiiviga. Lisaks tuleneb sama määruse põhjendusest 32, et mõistet „kestlik metsamajandamine“ tuleb mõista nii, et võetakse arvesse eeskätt seda direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määrust.

97

Eelkõige tuleneb eespool punktist 68, et maakasutuse ja metsanduse kriteeriumid, mis on ette nähtud II taastuvenergia direktiivi artikli 29 lõikes 7 ning maakasutuse ja metsanduse määruses, on lahutamatult seotud, kuna maakasutuse ja metsandusega seotud heite ja selle sidumise arvestus toimub selle määruse alusel.

98

Lisaks nähtub delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangust, et maakasutuse ja metsanduse määruses nähakse ette biomassi heite kõige täielikum hindamine, omistades kõik metsade süsinikuvaru muutused (sealhulgas näiteks pinnase puhul) vahetult ja kohe koristusaasta heitmeks, mida kompenseerib süsiniku sidumine metsasüsteemis.

99

Pealegi, nagu on tõdetud eespool punktis 70, nähtub vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktis b esitatud konkreetsetest näidetest, et bioenergiaga seotud tegevuse jaoks kehtestatud tehnilised sõelumiskriteeriumid sisaldavad nõudeid, mis erinevad praegu kehtivates õigusaktides sätestatutest ja mis puudutavad eelkõige kasvuhoonegaaside heite vähendamise kõrgema piirmäära kehtestamist või toidu- ja söödakultuuride kasutamise keeldu biogaasi või biokütuste tootmiseks.

100

Sellest järeldub, et komisjonile ei saa ette heita, et ta võttis tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse II taastuvenergia direktiivi ning maakasutuse ja metsanduse määrust. Hageja ebamäärane argument, et kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühm tuvastas, et need õigusnormid ei vasta täielikult taksonoomiamääruse nõuetele, ei sea seda järeldust kahtluse alla, seda enam, et on tõendatud, et käesolevas asjas kõne all olevates tehnilistes sõelumiskriteeriumides on ette nähtud nõuded, mis erinevad praegu nimetatud õigusaktis sätestatutest.

101

Teiseks heidab hageja komisjonile ette, et viimane kohtles kõiki metsast saadud tooraineid ühetaoliselt, järgimata kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühma soovitusi, milles peeti paremaks piirata biomassi, biogaasi ja säästvate biokütuste loetelu toorainetega, mis on loetletud II taastuvenergia direktiivi IX lisa A osas.

102

Sellega seoses märkis komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktis b, et ta tõepoolest ei järginud kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühma nimetatud soovitusi. Ent ühelt poolt ei võeta neis soovitustes arvesse asjaolu, et II taastuvenergia direktiivi IX lisa A osas loetletud toorained ei ole isegi juhul, kui neil on suur süsinikuheite vähendamise potentsiaal, veel kaubanduslikult konkurentsivõimelised. Teiselt poolt pooldatakse soovitustes sertifitseerimissüsteemi, mis oleks suurendanud metsaomanike halduskoormust ja kulusid; see läheks vastuollu taksonoomiamääruse põhjenduses 47 väljendatud eesmärgiga, mille kohaselt peaks komisjon kehtestama tehnilised sõelumiskriteeriumid, mis tagavad piisava õigusselguse, on rakendatavad ja lihtsalt kohaldatavad ning millele vastavust saab kontrollida nii, et sellega seotud kulud jääksid mõistlikesse piiridesse, vältides tarbetut halduskoormust.

103

Neil asjaoludel järeldas komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktis b, et tehniliste sõelumiskriteeriumide kindlaksmääramine nõuab kaalumist, mille käigus võetakse arvesse ka rakendamisel tekkida võivate raskuste ohtu, eelkõige seoses kasutuse lihtsusega II taastuvenergia direktiivi parameetritega tuttavate ettevõtjate jaoks, ning võimalikku turuhuvi kaotust juhul, kui majandustegevus, mida selle direktiivi raames peetakse kestlikuks, kaotaks vastava märgise Euroopa taksonoomia raames.

104

Hageja argumendid ei sea kahtluse alla eespool punktides 102 ja 103 nimetatud komisjoni hinnanguid, võttes arvesse eeskätt põhjuseid, millele komisjon tugines kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühma soovituste järgimata jätmiseks seoses II taastuvenergia direktiivi IX lisa A osas nimetatud toorainetega. Nimelt ei ole tõendatud, et seoses nende põhjustega – st asjaoluga, et need toorained ei olnud veel kaubanduslikult konkurentsivõimelised ning et soovitustes pooldati sertifitseerimissüsteemi, mis oleks suurendanud metsaomanike halduskoormust ja kulusid – oleks tehtud niisugune ilmne hindamisviga, mis seab kahtluse alla nende usutavuse, vastavalt eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikale.

105

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon tegi vea, kui ta tugines huvitatud poolte seisukohtade lahknevusele, et jätta ekslikult kõrvale talle esitatud teaduslikud tõendid. Tema sõnul jättis komisjon tähelepanuta eelkõige vaides esitatud teaduslikud tõendid, mis näitavad, et metsa biomassi põletamine suurendaks kasvuhoonegaaside heidet, tooks kaasa süsinikdioksiidi tagastusaja pikenemise, kahjustaks bioloogilist mitmekesisust ega võimalda saavutada süsinikuneutraalsust, seda enam, et kehtiv õiguslik raamistik ei võta arvesse imporditud metsa biomassi kulu süsinikdioksiidi seisukohast.

106

Tuleb tõdeda, et need hageja argumendid ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud. Esimesena nähtub vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktist b, et komisjon vastas hageja vaides esitatud argumentidele, sealhulgas argumentidele, mis puudutasid teaduslikke tõendeid. Need vastused on pealegi kokkuvõtlikult esitatud hagiavalduses. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et komisjon jättis selles otsuses arvesse võtmata hageja esitatud teaduslikud tõendid.

107

Teisena nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et hageja esitatud teaduslikud tõendid ei olnud ainsad olemasolevad tõendid. Nimelt mainib komisjon selle otsuse II lisa punkti 3.1.1 alapunktis b mitut muud tõendit, mida ta arvesse võttis, nimelt kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühma soovitused, delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnang, II taastuvenergia direktiivile lisatud mõjuhinnang, valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) suunised ja Teadusuuringute Ühiskeskuses (JRC) välja töötatud teadusuuringud.

108

Kolmandana ja igal juhul tuleb märkida, et hageja piirdub hagiavalduses nende argumentide, mille ta esitas vaides, ja komisjoni poolt neile antud vastuste kordamisega, esitamata sealjuures ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks nende vastuste usutavuse kahtluse alla seada. Ainuüksi asjaolu, et nende teaduslike ja keeruliste tõendite hindamisel eelistas komisjon teatud tõendeid hageja esitatud tõenditele, ei võimalda järeldada, et komisjon jättis hageja esitatud tõendid ekslikult kõrvale, ega seada kahtluse alla antud hinnangut, mille puhul oli komisjonil ulatuslik kaalutlusruum, nagu on meenutatud eespool punktis 31.

109

Lisaks, mis puudutab hageja argumenti imporditud puidu arvesse võtmata jätmise kohta, siis tuleb tõdeda, et maakasutuse ja metsanduse määrus ei ole tõepoolest seda liiki puidu suhtes kohaldatav. Ent II taastuvenergia direktiivi artikli 29 lõigetes 6 ja 7 sätestatud tingimusi kohaldatakse nii liidust pärit kui ka imporditud puidule, nagu väidab komisjon. Nimelt tuleneb selle artikli lõikest 6, et säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumide puhul tuleb arvesse võtta eelkõige seda, kas riigis, kus metsa biomass üles töötati, kehtib siseriiklik või piirkondlik õigus, mida kohaldatakse ülestöötamise piirkonnas, ning kasutusel on seiresüsteemid. Pealegi tuleb nimetatud artikli lõike 7 punkti a alapunktide i ja ii kohaselt arvesse võtta ka seda, kas metsa biomassi päritoluriik või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon on Pariisi kliimakokkuleppe osaline ning on kehtestanud õiguse, mida kohaldatakse ülestöötamispiirkonnas süsinikuvaru ja sidujate kaitsmiseks ja suurendamiseks, ning esitab tõendeid, et teatatud maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori heitkogused ei ole suuremad kui sidujates seotud kogused (lõike 7 punkti a alapunktid i ja ii).

110

Sellest järeldub, et hageja väidab ekslikult, et imporditud puitu ei võetud bioenergiaga seotud majandustegevuse tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse.

111

Seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

Teise väite teine osa, mille kohaselt on vääralt kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki seoses metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõttega

112

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.2 alapunktis b on tehtud ilmne hindamisviga. Tema sõnul leidis komisjon ekslikult, et puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, et kehtestada tehnilised sõelumiskriteeriumid põhimõtte kohta, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki seoses metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõttega. Ometigi on teaduslikud tõendid tema sõnul enam kui piisavad ning kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühm soovitas need kriteeriumid kehtestada, et võtta arvesse biomassi astmelise kasutamise põhimõtet; seda põhimõtet tunnustatakse ka ettepanekus võtta vastu direktiiv, millega muudetakse II taastuvenergia direktiivi. Teise võimalusena väidab hageja, et kui ilmneb, et teaduslikud tõendid ei olnud piisavad, nõuab ettevaatuspõhimõte, et metsa biomassi põletamist ei hõlmataks taksonoomiga. Lisaks väidab hageja, et komisjon tugines ekslikult tulevaste õigusaktide perspektiivile, et põhjendada asjaolu, et ta ei tegutsenud sel hetkel taksonoomiamääruse nõuete kohaselt.

113

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

114

Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.1.2 alapunktis b väitis komisjon esiteks, et suhe, mis reguleerib biomassi astmelise kasutamise põhimõtet, on äärmiselt keeruline ning et piisavad teaduslikud tõendid on selle põhimõtte nõuetekohase kohaldamise tagamiseks sobivate kriteeriumide määratlemiseks väga olulised. Sellist keerukust on tunnustatud komisjoni 2018. aasta dokumendis „Guidance on cascading use of biomass with selected good practice examples on woody biomass“ (Biomassi astmelise kasutamise juhised koos heade tavade näidetega puitbiomassi kohta) ja Euroopa Keskkonnaameti aruandes nr 8/2018 „The circular economy and the bioeconomy“ (Ringmajandus ja biomajandus).

115

Teiseks leidis komisjon, et selles kontekstis on tal vastavalt taksonoomiamääruse artikli 19 lõikele 5 võimalik kasutada etapiviisilist lähenemist ja toimida omandatud kogemuste põhjal.

116

Kolmandaks leidis komisjon, et II taastuvenergia direktiiv sisaldab juba jäätmehierarhiat ja ringmajandust käsitlevaid sätteid, mida ettevõtjad peavad järgima. Eelkõige oli selle direktiivi põhjenduses 21 ette nähtud, et liikmesriigid peavad „võtma arvesse […] ringmajanduse […] põhimõt[et]“. Selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 oli sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et nende riiklike poliitikameetmete […] ja toetuskavade väljatöötamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 4 sätestatud jäätmehierarhiat, et vältida põhjendamatut moonutavat mõju tooraineturgudele“. II taastuvenergia direktiivi artikli 28 lõikes 6 oli sätestatud, et komisjon vaatab läbi lähteainete, sealhulgas biomassi loetelu, ja tugineb oma analüüsis ringmajanduse põhimõttele.

117

Neljandaks märkis komisjon, et ettepanekus võtta vastu direktiiv, millega muudetakse II taastuvenergia direktiivi, oli muu hulgas ette nähtud, et liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada biomassist toodetava energia tootmine viisil, mis võtab arvesse jäätmehierarhiat ja astmelise kasutamise põhimõtet. Lisaks kohustas see direktiivi ettepanek komisjoni võtma vastu delegeeritud õigusakti selle kohta, kuidas kohaldada biomassi suhtes astmelise kasutamise põhimõtet.

118

See etapiviisiline lähenemine, mida komisjon vaidlustatud otsuses kirjeldas, tuleneb ka delegeeritud määruse põhjendusest 31, mille kohaselt „tuleks bioenergiaga seotud tegevuse tehnilisi sõelumiskriteeriume […] asjakohast liidu õigust, sealhulgas [II taastuvenergia direktiivi] ja selle tulevasi versioone silmas pidades täiendada, need läbi vaadata ja neid vajaduse korral muuta, et võtta arvesse uusimaid tõendeid“.

119

Järgmiseks tuleb märkida, et kestliku rahanduse tehniliste ekspertide rühm soovitas komisjonil lisada bioenergiaga seotud tegevuste suhtes kriteeriumid, mis käsitlevad üleminekut ringmajandusele.

120

Lõpuks tuleb märkida, et astmelise kasutamise põhimõte on suunatud ressursitõhususele, eelistades toodete materjalide kasutamist vastavalt nende suurimale majanduslikule ja keskkonnaalasele lisaväärtusele konkreetses tähtsuse järjekorras.

121

Hageja väidab, et komisjon leidis ekslikult, et puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, et kehtestada tehnilised sõelumiskriteeriumid põhimõtte kohta, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki, et võtta arvesse metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõtet.

122

Hageja ei esita siiski konkreetseid argumente, mis võimaldaksid ümber lükata komisjoni järelduse teaduslike tõendite ebapiisavuse kohta. Seevastu tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse selles osas, mis on ära toodud eespool punktis 114, nimetatud uuringutest nähtub, et astmelise kasutamise põhimõtte ja biomassi vaheline seos on keeruline. Lisaks ei piisa asjaolust, et hageja jõuab teaduslike andmete piisavuse osas järeldusele, mis erineb komisjoni omast, tõendamaks, et nimetatud otsuses on selles osas tehtud ilmne hindamisviga.

123

Samuti tuleb tagasi lükata hageja argument ettevaatuspõhimõtte kohta. Nimelt ei piisa üksnes sellele põhimõttele viitamisest, et seada kahtluse alla eespool punktides 114–117 mainitud komisjoni hinnangute usutavust, mille tõttu on lisatud metsa biomassi kasutamine delegeeritud määruses bioenergiaga seotud tegevuse alla, arvestades, et oli võimalik kasutada etapiviisilist lähenemist ja toimida omandatud kogemuste põhjal.

124

Mis puudutab hageja argumenti selle kohta, et komisjon tugines tulevaste õigusaktide perspektiivile, et põhjendada asjaolu, et ta ei tegutsenud sel hetkel taksonoomiamääruse nõuete kohaselt, siis see põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel. Nimelt tuleneb selle otsuse II lisa punkti 3.1.2 alapunktist b eespool punktis 114 mainitud osast, et komisjon tugines taksonoomiamääruse artikli 19 lõikele 5, et väita, et oli võimalik kasutada etapiviisilist lähenemist ja toimida omandatud kogemuste põhjal, kuna ta oli vastavalt nimetatud artikli 19 lõikele 5 kohustatud korrapäraselt läbi vaatama tehnilised sõelumiskriteeriumid ja muutma delegeeritud õigusakte vastavuses teaduse ja tehnika arenguga, kui see on asjakohane.

125

Lisaks viitas komisjon ettepanekule võtta vastu direktiiv, millega muudetakse II taastuvenergia direktiivi, et rõhutada tulevasi kohustusi, mida ta oli sellega seoses juba võtnud, võttes arvesse vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval aluseks võetud asjaolusid, mis puudutavad astmelise kasutamise põhimõtte ja biomassi vahelise seose keerukust ning piisavate teaduslike tõendite puudumist, et kehtestada asjakohased kriteeriumid astmelise kasutamise põhimõtte nõuetekohaseks kohaldamiseks.

126

Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tuginenud komisjon mis tahes tegevusetuse põhjendamiseks taksonoomiamääruse artikli 19 lõikele 5.

127

Lisaks tuleb tõdeda, et hageja ei täpsusta, millistele õigusnormidele ta oma argumentatsiooni rajab. Osas, milles hageja argumente saab tõlgendada nii, et need puudutavad taksonoomiamääruse artikli 17 lõike 1 punkti d rikkumist, tuleb need siiski tagasi lükata.

128

Ühelt poolt on tõsi, et taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 3 punktist b koostoimes selle määruse artikli 17 lõike 1 punktiga d tuleneb, et komisjon peab kehtestama tehnilised sõelumiskriteeriumid, et teha kindlaks, kas asjaomane majandustegevus kahjustab oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki. Kuid võttes arvesse eespool punktides 114–120 esitatud asjaolusid, ei saa komisjoni kasutatud etapiviisiline lähenemine, mis käsitleb eelkõige metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõtte arvesse võtmist, eraldiseisvalt ja ilma muude täpsustusteta kujutada endast eespool nimetatud sätete rikkumist komisjoni poolt. Hageja argumendid ei tõenda aga, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui analüüsis põhimõtet, mille kohaselt ei tohi oluliselt kahjustada ringmajandusele ülemineku eesmärki bioenergiaga seotud tegevuses. Teiselt poolt ei täpsusta hageja isegi, milliseid konkreetseid tegevusi tema argumendid puudutavad.

129

Eeltoodut arvestades tuleb teise väite teine osa ja järelikult ka see väide tervikuna tagasi lükata.

Kolmas väide, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega seoses on tehtud ilmseid hindamisvigu

130

Käesolev väide jaguneb neljaks osaks, mille kohaselt on tehtud ilmsed hindamisvead seoses:

–

esiteks, orgaaniliste põhikemikaalide tootmise klassifitseerimisega üleminekutegevuseks;

–

teiseks, kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki;

–

kolmandaks, kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõtet; ja

–

neljandaks, kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse saastuse vältimise ja vähendamise eesmärgi olulise kahjustamise vältimise põhimõtet.

131

Sissejuhatuseks tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsusest koostoimes delegeeritud määruse I lisa punktiga 3.14 tuleneb, et selles delegeeritud määruses silmas peetud orgaaniliste põhikemikaalide tootmine hõlmab seitset liiki kemikaale, nimelt väärtuslikke kemikaale, aromaatseid süsivesinikke, vinüülkloriidi, stüreeni, etüleenoksiidi, monoetüleenglükooli ja adipiinhapet.

132

Järgmiseks tuleneb delegeeritud määruse I lisa punktist 3.14, et selle punkti alla kuuluv majandustegevus on taksonoomiamääruse artikli 10 lõikes 2 osutatud üleminekutegevus, kui see vastab selles punktis sätestatud tehnilistele sõelumiskriteeriumidele, st kriteeriumidele, mis puudutavad ühelt poolt olulist panust kliimamuutuste leevendamisse ja teiselt poolt olulise kahju vältimise põhimõtet, sealhulgas I lisa A–D liidetes sätestatud kriteeriume.

133

Lõpuks nähtub toimikust ja poolte vastustest küsimustele, mille Üldkohus neile kohtuistungil esitas, et teatavaid delegeeritud määruse II lisa punktis 3.14 nimetatud tegevusest saadud orgaanilisi põhikemikaale kasutatakse hiljem mitme muu tegevuse – nagu nailoni, majapidamistoodete, plastide või farmaatsiatoodete tootmine – raames, mille jaoks need on mõnikord väga olulised.

Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmise klassifitseerimisega üleminekutegevuseks

134

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.2.1 tegi komisjon ilmse hindamisvea ja rikkus taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti g, sest ta leidis, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise võib klassifitseerida üleminekutegevuseks nimetatud määruse artikli 10 lõike 2 tähenduses. Ühelt poolt ei võtnud komisjon arvesse toodete olelusringi mõju ja teiselt poolt ei tuginenud ta selle tegevuse üleminekutegevuseks klassifitseerimisel veenvatele teaduslikele tõenditele. Vaides esitatud teaduslikud tõendid näitavad, et puudub alus järeldada, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise suhtes kohaldatavad tehnilised sõelumiskriteeriumid aitavad oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele ega põhjusta olulist kahju. Lisaks ei saa komisjon tugineda ettevaatuspõhimõttele selleks, et hoiduda täitmast kohustust tagada, et tehnilistes sõelumiskriteeriumides võetakse arvesse toote kogu olelusringi. Käesoleval juhul nõuab ettevaatuspõhimõte, et seda tegevust ei lisataks taksonoomiasse.

135

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

136

Kõigepealt tuleb tõdeda, et nagu on märgitud eespool punktides 16 ja 18, näeb taksonoomiamääruse artikli 10 lõige 1 ette tingimused, mille korral majandustegevust peetakse kliimamuutuste leevendamisse oluliselt panustavaks. Taksonoomiamääruse artikli 10 lõige 2 näeb ette tingimused, mida kohaldatakse majandustegevusele, mille jaoks ei ole tehnoloogiliselt ja majanduslikult teostatavat vähese süsinikuheitega alternatiivi, st selle määruse artikli 19 lõike 1 punkti h alapunkti ii kohasele nn üleminekutegevusele.

137

Taksonoomia määruse põhjenduses 41 on sätestatud, et „[käimasolev kliimaneutraalsele majandusele] üleminek nõuab […] kasvuhoonegaaside heite olulist vähendamist muus majandustegevuses ja sektorites, mille jaoks ei ole tehnoloogiliselt ega majanduslikult toimivaid vähese süsinukuheitega alternatiive“, ja et „[s]elline üleminekumajandustegevus tuleks liigitada kliimamuutuste leevendamisse oluliselt panustavaks, kui selle kasvuhoonegaaside heide on märkimisväärselt väiksem kui sektori või tööstuse keskmine, kui see ei takista vähese süsinikuheitega alternatiivide arendamist ja kasutuselevõttu ning kui see ei too kaasa sõltuvust varadest, mis on ühitamatud kliimaneutraalsuse eesmärgiga, võttes arvesse nende varade majanduslikku olelusringi“, ning et „[ü]leminekumajandustegevuse jaoks mõeldud tehnilised sõelumiskriteeriumid peaksid tagama, et selle puhul liigutakse ka tegelikult kliimaneutraalsuse suunas, ning vastavalt sellele tuleks majandustegevust korrapäraselt kohandada“.

138

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 5 esimeses ja viimases lõigus on sätestatud, et üleminekutegevuse tehnilised sõelumiskriteeriumid vaadatakse läbi vähemalt iga kolme aasta järel, võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut.

139

Nagu on märgitud eespool punktides 75, 76 ja 85, tuleneb taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktist g koostoimes selle määruse põhjendustega 34, 40 ja 47 sisuliselt, et tehniliste sõelumiskriteeriumide puhul tuleb arvesse võtta asjaomases majandustegevuses pakutavate toodete olelusringi ja teenuseid, arvestades nii majandustegevuse enda kui ka selle majandustegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste keskkonnamõju. See säte ei nõua siiski konkreetselt olelusringi puudutavate tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamist ega kohusta komisjoni kõikidel juhtudel olelusringi analüüsiks. Nõutakse, et komisjon võtaks tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse olelusringi, võttes eelkõige arvesse olemasolevaid olelusringi hindamisi.

140

Kõigepealt väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse toodete olelusringi mõju. See argument on sarnane esimese väite neljanda osa põhjendamiseks esitatud argumendiga ja tuleb seega tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 77–86.

141

Nimelt, nagu on tõdetud eespool punktis 84, väitis komisjon vaidlustatud otsuses, et olelusringiga seotud kaalutluste tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse üldiselt sisse viimine on keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed. Siiski nähtub nimetatud otsusest samuti, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise tehniliste sõelumiskriteeriumide osas võttis komisjon arvesse tootmisprotsessis tekkivat otsesest kasvuhoonegaaside heidet ja eelkõige kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi võrdlusaluseid.

142

Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 85, ei nõua taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkt g koostoimes sama määruse põhjendustega 34, 40 ja 47, et nähakse ette tehnilised sõelumiskriteeriumid, mis puudutavad konkreetselt olelusringi, ega kohusta komisjoni alati olelusringi analüüsiks. Nõutakse, et komisjon võtaks tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse olelusringi, võttes eelkõige arvesse olemasolevaid olelusringi hindamisi.

143

Ent hageja piirdub kolmanda väite esimeses osas – nagu ka esimese väite neljandas osas (vt eespool punkt 87) – üldise väitega, et komisjon ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustust võtta arvesse olelusringi, kuid ta ei viita ühelegi konkreetsele tõendile, mis võimaldaks seada kahtluse alla nende komisjoni hinnangute usutavuse, mida on nimetatud eespool punktides 141 ja 142.

144

Järgmiseks väidab hageja, et komisjon ei tuginenud orgaaniliste põhikemikaalide tootmise üleminekutegevuseks klassifitseerimisel veenvatele teaduslikele tõenditele.

145

See argument ei ole siiski põhjendatud, nagu väidab komisjon. Nimelt piirdub hageja väitega, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise klassifitseerimine üleminekutegevuseks on vastuolus olemasolevate teaduslike tõenditega „mitte ainult seoses olelusringi mõjuga, vaid [ka] üldisemalt“, täpsustamata millistele teaduslikele tõenditele ta viitab ega milliseid sätteid vaidlustatud otsusega väidetavalt rikuti. Lisaks ei piisa selle väite ebapiisavuse korvamiseks pelgast muude täpsustusteta viitest vaides esitatud tõenditele.

146

Lõpuks väidab hageja, et ettevaatuspõhimõte nõuab, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmist ei lisataks taksonoomiasse. Ta ei selgita siiski, kuidas on orgaaniliste põhikemikaalide tootmise klassifitseerimine üleminekutegevuseks selle põhimõttega vastuolus.

147

Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et komisjon ületas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta otsustas klassifitseerida orgaaniliste põhikemikaalide tootmise üleminekutegevuseks taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 2 tähenduses.

148

Seetõttu tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki

149

Hageja väidab sisuliselt, et kolmanda väite esimeses osas juba esitatud põhjustel tegi komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis a ilmse hindamisvea, sest ta jättis arvesse võtmata orgaaniliste põhikemikaalide olelusringi mõju, jättes seega välja pakkumata kriteeriumid seoses põhimõttega, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki.

150

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

151

Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesoleva väiteosa raames piirdub hageja viitega argumentidele, mille ta esitas käesoleva väite esimeses osas. Need argumendid tuleb seega tagasi lükata samadel põhjustel nagu need, mis on esitatud eespool punktides 143, 145 ja 146.

152

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et käesolev väiteosa näib tuginevat sellele, et on rikutud taksonoomiamääruse artikli 17 lõike 1 punkti d, samas kui kolmanda väite esimene osa puudutab selle määruse artikli 19 lõike 1 punkti g rikkumist. Nimelt ei esita hageja ühtegi üksikasjalikku argumenti, mis võimaldaks tõendada, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta analüüsis põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki, seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega.

153

Seetõttu tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõtet

154

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis b tegi komisjon ilmse hindamisvea seoses nõudega kehtestada kriteeriumid seoses vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõttega. Komisjoni kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide puhul võeti tema sõnul arvesse üksnes veekogusid, mida on silmas peetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT 2000, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275; edaspidi „veepoliitika raamdirektiiv“). Kuid delegeeritud määruse I lisa B liites ei ole ühtegi viidet merekeskkonnale ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivile 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (ELT 2008, L 164, lk 19; edaspidi „merestrateegia raamdirektiiv“). Hageja lisab, et ta esitas vaides ometigi hulga teaduslikke tõendeid, mis tõendavad, et orgaanilisi põhikemikaale kasutatakse plasti tootmisel ning et need kujutavad endast mereökosüsteemidele märkimisväärset ohtu eelkõige mikroplasti ja nanoplasti reostuse tõttu.

155

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

156

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 3 punktis b on ette nähtud, et komisjoni delegeeritud õigusaktiga kehtestatakse iga asjaomase keskkonnaeesmärgi jaoks tehnilised sõelumiskriteeriumid, et teha kindlaks, kas asjaomane majandustegevus kahjustab oluliselt ühte või mitut neist eesmärkidest (vt eespool punkt 19).

157

Taksonoomiamääruse artikli 9 punkt c näeb keskkonnaeesmärgina ette „vee ja mereressursside kestlik[u] kasutami[s]e ja kaitse“ (vt eespool punkt 14).

158

Taksonoomiamääruse artikli 17 lõike 1 punkti c alapunktides i ja ii on sätestatud, et selle määruse artikli 3 punkti b kohaldamisel, võttes arvesse majandustegevuses pakutavate toodete olelusringi ja teenuseid, sealhulgas olemasolevatest olelusringi hindamistest saadud tõendeid, loetakse, et kõnealune majandustegevus kahjustab oluliselt vee- ja mereressursside kestlikku kasutamist ja kaitset, kui majandustegevus kahjustab veekogude, sealhulgas pinna- ja põhjavee head seisundit või head ökoloogilist potentsiaali, või mereala head keskkonnaseisundit (vt eespool punktid 13 ja 22).

159

Lisaks on veepoliitika raamdirektiivi artikli 1 esimese lõigu kohaselt selle direktiivi eesmärk kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik.

160

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt luuakse sellega raamistik, mille piires liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et saavutada või säilitada mereakvatooriumis hea keskkonnaseisund hiljemalt aastaks 2020. See direktiiv kohustab iga liikmesriiki eeskätt töötama igas asjaomases merepiirkonnas või allpiirkonnas oma mereakvatooriumi jaoks välja merestrateegia vastavalt direktiivi artikli 5 lõikele 1 ja põhjendusele 11. Selleks peavad liikmesriigid selle direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt määrama igas asjaomases merepiirkonnas või allpiirkonnas oma mereakvatooriumi jaoks ühiselt kindlaks hea keskkonnaseisundi parameetrite kogumi, tuginedes I lisas loetletud kvalitatiivsetele tunnustele. Lisaks sellele peavad liikmesriigid sama direktiivi artikli 10 lõike 1 kohaselt kehtestama oma mereakvatooriumi iga merepiirkonna või allpiirkonna jaoks keskkonnaalaste sihtide ja nendega seotud indikaatorite igakülgse kogumi, et suunata jõupingutusi mereakvatooriumis hea keskkonnaseisundi saavutamiseks.

161

Käesoleval juhul tuleneb vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktist b, et tehniliste sõelumiskriteeriumide osas leidis komisjon, et taksonoomiamäärus toimib majandustegevuse tasandil ja et orgaaniliste põhikemikaalide tootmise osas nägi delegeeritud määruse I lisa B liide ette piisavad kriteeriumid vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõtte järgimiseks. Need kriteeriumid viitasid veepoliitika raamdirektiivi artikli 13 ja VII lisa kohastele vesikonna majandamiskavadele. Neid majandamiskavasid kohaldati ka ranniku- ja üleminekuvee suhtes, nimelt vee suhtes, mis asub ühe meremiili kaugusel territoriaalvees enamiku kvaliteedielementide osas, mis määravad vee hea seisundi, ja vee suhtes, mis asub 12 miili kaugusel territoriaalvees keemilise seisundi osas. Lisaks nõuti selle raamdirektiivi II ja VIII lisas, et liikmesriigid lisaksid plasti ja mikroplasti vees leiduvate saasteainete kategooriasse „hõljuvad osakesed“. Komisjoni sõnul oli kõnealuse tegevuse mõju hilisemas etapis keerukas ja seotud mitmesuguse majandustegevusega, arvestades orgaaniliste põhikemikaalide väga erinevaid kasutusviise. Mis puudutab mikro- ja nanoplasti reostuse võimalikku hilisemat mõju, siis oleks see komisjoni sõnul paremini hõlmatud konkreetsemate hilisemate tegevustega, sealhulgas jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitlusega seotud tegevusega, mida saaks taksonoomias arvesse võtta selle täienemisel.

162

Mis puudutab merestrateegia raamdirektiivi, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis b, et raamdirektiivis ei ole kindlaks määratud teatavate saasteainete, sealhulgas orgaaniliste põhikemikaalide maksimaalset kontsentratsiooni. Maksimaalsete kontsentratsioonide kindlaksmääramine oli piirkondliku või allpiirkondliku koostöö raames liikmesriikide ülesanne, nagu nähtus viimati nimetatud raamdirektiivi artiklist 9 ning selle direktiivi I lisa punktides 8 ja 9 ette nähtud kvalitatiivsetest tunnustest, mille alusel määratakse hea keskkonnaseisund.

163

Hageja väidab, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei võtnud orgaaniliste põhikemikaalide tootmise jaoks kehtestatud tehnilistes sõelumiskriteeriumides arvesse mereakvatooriumi ja merestrateegia raamdirektiivi, kuigi teaduslikud tõendid näitasid, et neid kemikaale kasutati plasti tootmisel ning et need kujutavad endast mereökosüsteemidele märkimisväärset ohtu eelkõige mikroplasti ja nanoplasti reostuse tõttu.

164

Hageja argumendid näivad tulenevat taksonoomiamääruse teatavate täpsustamata sätete niisugusest tõlgendusest, mille kohaselt peab komisjon olulise kahjustamise vältimise põhimõtte kohaldamiseks vajalike tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel arvesse võtma mitte ainult orgaaniliste põhikemikaalide tootmise mõju vee- ja mereressurssidele, vaid ka sellele järgneva majandustegevuse, eelkõige plasti tootmise, mõju.

165

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktist 133, kasutatakse orgaanilisi põhikemikaale hiljem mitmes muus tegevuses, sealhulgas plasti tootmisel. Vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis b käsitletud majandustegevus ei olnud aga mitte plasti tootmine, vaid orgaaniliste põhikemikaalide tootmine.

166

Ent taksonoomiamääruse sätetest ei tulene, et tehnilised sõelumiskriteeriumid, mis on kehtestatud põhimõtte alusel, et keskkonnaeesmärke ei kahjustata oluliselt, ning vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõtte alusel, peavad arvesse võtma majandustegevust, mis on hilisem nende kriteeriumidega hõlmatud tegevusest.

167

Taksonoomiamääruse eesmärk on kehtestada keskkonnasäästlikeks peetavate majandustegevuste ühtne klassifitseerimissüsteem (vt eespool punkt 12). See klassifitseerimine või taksonoomia puudutab seega konkreetset majandustegevust.

168

Lisaks võetakse taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti g kohaselt tehniliste sõelumiskriteeriumide puhul arvesse olelusringi, sealhulgas olemasolevatest olelusringi hindamistest saadud tõendeid, arvestades nii majandustegevuse enda kui ka selle majandustegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste keskkonnamõju, eelkõige arvestades nende toodete tootmist ja teenuste osutamist, kasutamist ja olelusringi lõppu.

169

Lisaks tuleneb taksonoomiamääruse artikli 10 lõike 3 punktist b, artikli 17 lõike 1 punktist c ja lõikest 2 koostoimes artikli 19 lõike 1 punktiga g, et tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamine komisjoni poolt, sealhulgas selleks, et teha kindlaks, kas majandustegevus kahjustab oluliselt vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse eesmärki, peab lähtuma konkreetsest majandustegevusest ning selle tegevusega seotud toodetest või teenustest.

170

Järelikult, kui komisjon kehtestab tehnilised sõelumiskriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks teha, kas tegevust võib pidada kestlikuks, puudutab see juhtumipõhiselt konkreetset majandustegevust ega puuduta seega otseselt tooteid või teenuseid, mis tulenevad käsitletava majandustegevuse järgsest tegevusest.

171

Seega tuleb hageja argumendid tagasi lükata osas, milles need puudutavad selliste tehniliste sõelumiskriteeriumide puudumist, mis käsitlevad plastitootmisele või muude orgaaniliste põhikemikaalide tootmisele – mis on käesoleva väite raames ainus asjakohane tegevus – järgneva tegevuse keskkonnamõju.

172

Järelikult tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et komisjoni kehtestatud tehnilised sõelumiskriteeriumid ei võtnud arvesse merestrateegia raamdirektiivi. Nimelt tugines hageja sellele raamdirektiivile, et põhjendada oma argumente, mis puudutavad mitte käesoleva väite raames asjakohase tegevuse keskkonnamõju, vaid plasti tootmisele järgnevat tegevust ning selle tegevuse tulemusel tekkinud mikroplasti ja nanoplasti.

173

Seetõttu tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata.

Kolmanda väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse saastuse vältimise ja vähendamise eesmärgi olulise kahjustamise vältimise põhimõtet

174

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis d tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui ta klassifitseeris orgaaniliste põhikemikaalide tootmise tegevuse üleminekutegevuseks, sest see on mõeldud üksnes sellisteks kasutusaladeks, mis on ühiskonna jaoks olulised. Komisjon möönab tema sõnul, et vähemalt neli nende toodete hulka kuuluvat ainet on klassifitseeritud eriti ohtlikeks aineteks, mis kahjustavad oluliselt keskkonda, ning et tal ei olnud piisavalt tõendeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, millised on nende ainete ühiskonna jaoks olulised kasutusalad. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa nende ainete kasutamisest tulenevat kahju kompenseerida vähem süsinikumahuka tootmisprotsessi abil.

175

Lisaks väidab hageja, et komisjon tugines vääralt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusele (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT 2008, L 353, lk 1; edaspidi „CLP-määrus“), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1; edaspidi „REACH-määrus“). Nimelt ei ole need sätted asjakohased, kuna need määravad kindlaks nende ainete seaduspärase kasutamise tingimused, kuid ei kehtesta kriteeriume, mis võimaldaksid klassifitseerida tegevuse keskkonnasäästlikuks.

176

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

177

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et taksonoomiamääruse artikli 9 punktist e, artikli 10 lõike 3 punktist b ja artikli 17 lõike 1 punktist e nende koostoimes tuleneb, et komisjoni vastu võetud delegeeritud õigusaktis tuleb kehtestada tehnilised sõelumiskriteeriumid, et teha kindlaks, kas asjaomane majandustegevus kahjustab oluliselt saastuse vältimise ja vähendamise eesmärki.

178

Vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktist d tuleneb, et komisjon leidis kõigepealt, et hageja kriitika tuleneb taksonoomia ebarealistlikust tõlgendusest seoses komisjoni kohustusega tagada orgaaniliste põhikemikaalide hilisema kasutamise lihtne kontroll. Nimetatud otsuse kohaselt oli tegemist suure tootmismahuga kemikaalidega, mis olid „põhikemikaalid“, st vajalikud paljude teiste ühiskonnas kasutatavate kemikaalide tootmiseks.

179

Lisaks märkis komisjon, et orgaanilised põhikemikaalid hõlmavad ohtlikke aineid, st aineid, mille klassifikatsioon ja märgistus on CLP-määrusega ühtlustatud, aineid, mis võivad olla REACH-määruse alusel määratletud eriti ohtlike ainetena, ning aineid, mille kasutamisele võidakse kohaldada viimati nimetatud määruse XVII lisas ette nähtud tootmise, turuleviimise ja kasutamise piiranguid (edaspidi koos „ohtlikud ained“). Komisjon täpsustas siiski, et delegeeritud määruse I lisa punktis 3.14 nimetatud orgaaniliste põhikemikaalide tootmine peab vastama selle lisa C liites sätestatud tingimustele, millest tuleneb, et nimetatud tootmine ei saa kaasa tuua selliste eespool nimetatud ohtlike ainete tootmist, turuleviimist ega kasutamist, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et nende kasutamine on ühiskonna jaoks oluline. Ühiskonna jaoks „olulise kasutamise“ kontsept tulenes komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatisest Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia“ (COM(2020) 667 final) (edaspidi „kestlikku kemikaalistrateegiat käsitlev komisjoni teatis“).

180

Nii tuleneb vaidlustatud otsusest koostoimes delegeeritud määrusega, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmine klassifitseeritakse taksonoomiamääruse tähenduses üleminekutegevuseks üksnes siis, kui see toimub vähem süsinikumahuka protsessi teel, st kui tootmisprotsessist tulenev kasvuhoonegaaside heide jääb alla selle määruse I lisa punktis 3.14 sätestatud piirmäära.

181

Lisaks, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, on delegeeritud määruse I lisa C liites ette nähtud, et üleminekutegevuseks klassifitseerimist ei kohaldata orgaaniliste põhikemikaalide tootmise suhtes, kui tegemist on selliste ainete (või neid sisaldavate segude) tootmisega, mis vastavad REACH-määruse artiklis 57 ja artikli 59 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, see tähendab eelkõige selliste ainete (või neid sisaldavate segude) tootmisele, mida võib teatavate ohtude ja ohukategooriate puhul liigitada CLP-määruse alusel, „välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et nende kasutamine on ühiskonna jaoks tähtis“.

182

Eeltoodust tuleneb, et ei saa nõustuda hagejaga, kes heidab komisjonile ette, et viimane ei esitanud piisavaid tõendeid ohtlike ainete edasise kasutamise ja nende ühiskonna jaoks oluliste kasutusalade kohta.

183

Ühelt poolt ei võta hageja argumendid arvesse vaidlustatud otsuses mainitud kestlikku kemikaalistrateegiat käsitlevat komisjoni teatist (vt eespool punkt 179). Ent nagu komisjon kohtuistungil märkis, ilma et hageja oleks talle selles osas vastu vaielnud, tuleneb sellest teatisest, et ohtlikud ained, mille kasutamine on oluline, on need ained, mis on tähtsad inimeste ohutuse ja tervise seisukohast või mis on ühiskonna toimimise jaoks kriitilise tähtsusega.

184

Kestlikku kemikaalistrateegiat käsitlevas komisjoni teatises viidatakse osoonikihi kaitsmist käsitlevale Viini konventsioonile ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokollile, mille osaliseks sai liit nõukogu 14. oktoobri 1988. aasta otsusega 88/540/EMÜ, mis käsitleb osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli sõlmimist (EÜT 1988, L 297, lk 8; ELT eriväljaanne 11/16, lk 206). Nimetatud konventsioonist ja protokollist tulenevaid kohustusi rakendatakse liidu õiguskorras praegu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta (ELT 2009, L 286, lk 1), viimati muudetud komisjoni 29. märtsi 2017. aasta määrusega (EL) 2017/605, millega muudetakse määruse nr 1005/2009 VI lisa (ELT 2017, L 84, lk 3). Määrus nr 1005/2009 sisaldab mitut sätet, mis käsitlevad eelkõige selle I lisas loetletud „kontrollitavate ainete“„olulist kasutust laboris ja analüüside tegemisel“.

185

Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et komisjonil ei olnud tõendeid nende ohtlike ainete kohta, mille kasutamine on ühiskonna jaoks oluline.

186

Teiselt poolt väidab hageja ekslikult, et REACH-määrus ja CLP-määrus, millele vaidlustatud otsus viitab, ei ole selles osas asjakohased.

187

Tuleb meenutada, et REACH-määruse, milles on sätestatud kemikaalide tootmise, turuleviimise ja kasutamise õigusraamistik, „aluseks on põhimõte, et tootjad, importijad ja allkasutajad peavad tagama, et nad toodavad, viivad turule või kasutavad selliseid aineid, mis ei kahjusta inimeste tervist või keskkonda“ (artikli 1 lõige 3). Niisiis on selles määruses sätestatud ainete tootjate, importijate ja allkasutajate kohustused (vt põhjendus 16) sisuliselt seoses ainete registreerimisega (II jaotis), andmete jagamisega (III jaotis) ja teabe edastamisega tarneahelas (IV jaotis).

188

Lisaks kehtestatakse CLP-määrusega, millega ühtlustatakse ohtlike ainete ja segude klassifitseerimise kriteeriumid ning pakendamise ja märgistamise eeskirjad, kohustused tootjatele, importijatele ja allkasutajatele, mis seisnevad eeskätt klassifitseerimises, märgistamises ja pakendamises (artikkel 4), ainete kohta kättesaadava teabe kindlaksmääramises ja läbivaatamises (artiklid 5 ja 6), selle teabe hindamises ja vajaduse korral ainete iseklassifitseerimises, kohaldades iga ohuklassi puhul klassifitseerimiskriteeriume (artiklid 5, 9 ja 13), ning ühtlustatud klassifikatsiooni ja märgistuse ettepanekute esitamises (artikli 37 lõiked 1 ja 2).

189

Nii tuleneb kemikaaliohutusega seotud õiguslikest nõuetest, mis on ette nähtud eelkõige REACH-määruses ja CLP-määruses, et orgaaniliste põhikemikaalide hilisem kasutamine on reguleeritud ning et nende toodete tootjatel ja teistel tarneahelas osalejatel on mitmesugused kohustused, mis puudutavad eelkõige registreerimist, teavitamist ja teabevahetust.

190

Hageja ei selgita aga kuidagi, miks vaidlustatud otsuses mainitud õiguslik raamistik, mida on meenutatud eespool punktides 184 ja 187–189, ning sellest tulenevad kohustused ei ole piisavad saamaks tõendeid ohtlike ainete hilisema kasutamise kohta.

191

Lisaks tuleb tagasi lükata hageja väide, et ohtlike ainete kasutamisest tulenevat kahju ei saa kompenseerida asjaoluga, et neid aineid on võimalik toota vähem süsinikumahuka protsessi teel. See väide, mis on pealegi ebamäärane, ei tõenda, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea.

192

Eeltoodust tuleneb, et ei ole tõendatud, et komisjon on vaidlustatud otsuse II lisa punkti 3.2.2 alapunktis d teinud ilmse hindamisvea seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse saastuse vältimise ja vähendamise eesmärgi olulise kahjustamise vältimise põhimõtet, seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega.

193

Eeltoodut arvestades tuleb kolmanda väite neljas osa ja järelikult ka see väide tervikuna tagasi lükata.

Neljas väide, et toorplasti tootmisega seoses on tehtud ilmseid hindamisvigu

194

Käesolev väide jaguneb kolmeks osaks, mille kohaselt on tehtud ilmsed hindamisvead seoses:

–

esiteks kvantitatiivse piirmäära puudumisega;

–

teiseks ringmajandusele ülemineku eesmärgiga; ja

–

kolmandaks vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse eesmärgiga.

195

Sissejuhatuseks tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsusest koostoimes delegeeritud määruse I lisa punktiga 3.17 tuleneb, et selles määruses silmas peetud toorplasti tootmine hõlmab „[v]aikude, plastmaterjalide ja mittevulkaniseeritavate termoplastsete elastomeeride tootmi[st], vaikude segami[st] eritellimusel, samuti kohandamata sünteetiliste vaikude tootmi[st]“.

196

Järgmiseks tuleneb delegeeritud määruse I lisa punktist 3.17, et selle punkti alla kuuluv majandustegevus on taksonoomiamääruse artikli 10 lõikes 2 osutatud üleminekutegevus, kui see vastab selles punktis sätestatud tehnilistele sõelumiskriteeriumidele, st kriteeriumidele, mis puudutavad ühelt poolt olulist panust kliimamuutuste leevendamisse ja teiselt poolt olulise kahju vältimise põhimõtte kohaldamist.

197

Lõpuks tuleneb delegeeritud määruse I lisa punktist 3.17, et lisaks selles ette nähtud tehnilistele sõelumiskriteeriumidele peab toorplasti tootmine vastama selle määruse I lisa A–D liidetes sätestatud kriteeriumidele.

Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kvantitatiivse piirmäära puudumisega

198

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.3 tegi komisjon ilmse hindamisvea, kuna toorplasti tootmisega seotud tehnilised sõelumiskriteeriumid ei sisalda mingit kvantitatiivset piirmäära taastuva tooraine osakaalu osas, mis on vajalik selleks, et seda tootmist saaks liigitada tegevuseks, mis aitab oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele. See toob tema sõnul kaasa „rohepesu“ ohu, kuna toodet võib pidada bioplastiks, kuigi see sisaldab vaid väga väikest osa „biopõhist“ plasti. Näiteks väidab hageja, et oleks võinud täpsustada taastuvplasti osakaalu, mis on vajalik tegevuse kvalifitseerimiseks kestlikuks. Lisaks möönis komisjon tema sõnul nimetatud otsuses, et tehnilised sõelumiskriteeriumid ei põhine uuringutel ega ekspertiisidel, piirdudes võimaluse mainimisega need kriteeriumid tulevikus läbi vaadata. Ent ei selles otsuses viidatud õigusraamistiku hilisemad muudatused ega komisjoni 30. novembri 2022. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele (COM(2022) 682 final) (edaspidi „komisjoni teatis plasti kohta“) ei saa neid puudusi tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel heastada.

199

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

200

Esiteks heidab hageja komisjonile ette seda, et ta ei näinud ette kvantitatiivseid piirmäärasid seoses toorplasti tootmisel kasutatava taastuva tooraine kogusega. See tekitab tema sõnul rohepesu ohu, mis võimaldab liigitada väga väikese biopõhise plasti sisaldusega plasti bioplastiks.

201

Sellega seoses tuleneb vaidlustatud otsuse II lisa punktist 3.3 koostoimes delegeeritud määruse punkti 3.17 alapunktidega a–c, et toorplasti tootmist võib pidada selliseks, mis aitab oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele, kui see vastab ühele järgmisest kolmest tehnilisest sõelumiskriteeriumist: esiteks, „toorplast on täielikult toodetud plastijäätmete mehaanilise ringlussevõtu teel“; teiseks, „kui mehaaniline ringlussevõtt ei ole tehniliselt võimalik või majanduslikult põhjendatud, toodetakse toorplasti üksnes plastijäätmete keemilise ringlussevõtu teel“; ja kolmandaks, see on „täielikult või osaliselt saadud taastuvast lähteainest“. Lisaks on teise ja kolmanda kriteeriumi raames kehtestatud kogu olelusringi jooksul tekkiva kasvuhoonegaaside heite piirmäärad, kusjuures heide tuleb arvutada soovituse ja ISO standardite alusel, ning selle määrab kindlaks ja seda kontrollib sõltumatu kolmas isik.

202

Sellest järeldub, et mis puudutab toorplasti tootmist, siis kehtestas komisjon ühelt poolt kvalitatiivse kriteeriumi, mis kohustab kasutama kindlaksmääramata koguses taastuvaid tooraineid, ja teiselt poolt kvantitatiivse kriteeriumi, mille alusel peab kasvuhoonegaaside heide jääma alla kehtestatud piirmäärasid.

203

Lisaks väidab komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.3 sisuliselt, et taastuvate toorainete osakaaluga seotud kvantitatiivse piirmäära ja plasti kogu olelusringi jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heite absoluutse piirmäära kindlaks määramise muutsid keeruliseks või lausa võimatuks sellised tegurid nagu piisavate andmete puudumine, et hinnata erinevatest toorainetest koosneva plasti võimalikku mõju olelusringile.

204

Hageja argumendid ei sea kahtluse alla komisjoni valikute usutavust – eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses – seoses toorplasti tootmise jaoks kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumidega.

205

On tõsi, et hageja väidab, et komisjon oleks pidanud kehtestama kvantitatiivse kriteeriumi, millega nähakse ette taastuva tooraine minimaalne osakaal toorplasti tootmiseks. Kvantitatiivsete kriteeriumide või piirmäärade lisamine tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse ei ole siiski alati kohustuslik.

206

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkt c näeb nimelt ette, et need kriteeriumid peavad „olema kvantitatiivsed ja sisaldama piirmäärasid nii palju kui võimalik ning olema muus osas kvalitatiivsed“ (vt eespool punkt 23). Lisaks on selle määruse artikli 19 lõike 1 punktis k ette nähtud, et tehnilised sõelumiskriteeriumid peavad „olema lihtsasti kasutatavad ja kehtestatud sellisena, et need hõlbustaksid kõnealuste kriteeriumide täitmise kontrolli“.

207

Seega ei ole komisjoni valik kehtestada kvalitatiivne kriteerium, kehtestamata seejuures taastuvate toorainete kasutamise osas kvantitatiivset piirmäära, iseenesest vastuolus taksonoomiamääruse artikliga 19. Lisaks ei ole hageja nimetatud üldine hüpotees, et puhtalt kvalitatiivse kriteeriumi olemasolu toob kaasa „rohepesu“ ohu, piisav, et seada kahtluse alla hinnangu usutavus ning komisjoni esitatud põhjused, mis tuginevad sellele, et puuduvad piisavad tõendid, mis võimaldaksid sellise piirmäära kindlaks määrata ja kehtestada selle nii, et seda oleks vastavalt nimetatud määruse artikli 19 lõike 1 punktile k lihtne kasutada ja kontrollida.

208

Teiseks väidab hageja, et komisjon möönab vaidlustatud otsuses, et tehnilised sõelumiskriteeriumid ei põhine uuringutel ega ekspertiisidel. Lisaks ei saa neid puudusi heastada ei õigusraamistiku hilisemad muudatused ega komisjoni teatis plasti kohta, millele on viidatud selles otsuses.

209

Kõigepealt tuleb märkida, et need argumendid ei ole millegagi põhjendatud ja näivad tuginevat vaidlustatud otsuse väärale tõlgendusele. Igal juhul ei kinnita neid toimiku materjalid.

210

Tuleb tõdeda, et komisjon ei väida vaidlustatud otsuses, et tehnilised sõelumiskriteeriumid ei põhine teaduslikel tõenditel. Seevastu viitab selle otsuse II lisa punkt 3.3 sama lisa punkti 2.1 alapunkti a alapunktile i ja seega delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangule (vt eespool punkt 5) ja seal nimetatud uuringutele. Peale selle on kogu selles otsuses ja delegeeritud määruse põhjendustes mainitud mitut uuringut ja eksperdiarvamust.

211

Hageja ei too aga esile ühtegi ilmset hindamisviga seoses vaidlustatud otsuses mainitud uuringute või arvamustega ega märgi isegi seda, et komisjon oleks jätnud tähelepanuta mõne uuringu, mis oleks asjakohane toorplasti tootmisega seotud tehniliste sõelumiskriteeriumide kehtestamisel.

212

Sellest järeldub, et hageja argument teaduslike andmete puudumise kohta ei ole tõendatud.

213

Järelikult tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et väidetavasti ei piisa õigusliku raamistiku hilisemate muudatuste ja komisjoni teatise plasti kohta arvesse võtmisest, kuna see argument põhineb teaduslike tõendite väidetaval puudumisel.

214

Lisaks ei selgita hageja, kuidas vaidlustatud otsuses plasti käsitleva komisjoni teatise eelnõu mainimine saab kaasa tuua selle otsuse õigusvastasuse.

215

Lisaks, mis puudutab vaidlustatud otsuses sisalduvat viidet tehniliste sõelumiskriteeriumide tulevastele läbivaatamistele, siis tuleb meenutada, et taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 5 esimese ja viimase lõigu kohaselt vaadatakse üleminekutegevuse tehnilised sõelumiskriteeriumid läbi vähemalt iga kolme aasta järel, võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut.

216

Kuivõrd toorplasti tootmine on klassifitseeritud üleminekutegevuseks (vt eespool punktid 26, 195 ja 196) ei saa komisjonile ette heita seda, et ta meenutas vaidlustatud otsuses oma kohustust vaadata korrapäraselt läbi tehnilised sõelumiskriteeriumid. Selle kohustuse aluseks on asjaolu, et tegevuse klassifitseerimine keskkonnasäästlikuks on ajutine või esialgne, kuna tegemist on tegevusega, mille jaoks ei ole tehnoloogiliselt ja majanduslikult teostatavat vähese süsinikuheitega alternatiivi vastavalt taksonoomiamääruse artikli 10 lõikele 2.

217

Seetõttu tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses ringmajandusele ülemineku eesmärgiga

218

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.3.1 tegi komisjon ilmse hindamisvea, kuna delegeeritud määrus ei sisalda kriteeriume põhimõtte kohta, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki toorplasti valdkonnas. Ühelt poolt ei järginud komisjon kestliku rahanduse eksperdirühma soovitust pidada toorplasti tootmist üleminekutegevuseks üksnes siis, kui see vastab täiendavatele kriteeriumidele, mille kohaselt vähemalt 90 % plastist ei kasutata ühekordselt kasutatavates tarbekaupades või on saadud ringlussevõetud plastist. Kui seda soovitust ei oleks olnud võimalik järgida, ei oleks komisjon tohtinud klassifitseerida seda tegevust üleminekutegevuseks, seda enam, et nimetatud otsuse tegemise kuupäeval töötas komisjon selle valdkonna uuringute kallal. Biopõhist plasti kasutatakse enamasti vaid kord ja selle tootmine tingib plasti toodangu suurenemise. Seega, kuna puuduvad ringmajandusele üleminekuga seotud nõuded, ei aita plasti tootmine oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele. Teiselt poolt ei võtnud komisjon arvesse tehnoloogiaid, millel on oluline roll ringlussevõtu taseme kindlaks määramisel, nagu tunnuskood või asukoha- ja jälgimissüsteemid, ega alternatiive, mida oleks saanud kasutada teaduslike tõendite, eelkõige hageja poolt näitena esitatud tõendite, põhjal.

219

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

220

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et taksonoomiamääruse artikli 9 punktist d, artikli 10 lõike 3 punktist b ja artikli 17 lõike 1 punktist d nende koostoimes tuleneb, et komisjoni vastu võetud delegeeritud õigusaktis tuleb kehtestada tehnilised sõelumiskriteeriumid, et teha kindlaks, kas asjaomane majandustegevus kahjustab oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki.

221

Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.3.1 kõigepealt, et biopõhise plasti hilisem mõju on väga keeruline, eripalgeline ja seotud mitmesuguse majandustegevusega selle plasti mitmel viisil kasutamise tõttu. Toorplasti tootmise suhtes kohaldatavate tehniliste sõelumiskriteeriumide väljatöötamisel võttis komisjon vastavalt taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktile g võimaluse korral arvesse nii tegevuse enda kui ka selle tegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste keskkonnamõju kogu nende olelusringi jooksul.

222

Järgmiseks leidis komisjon, et olelusringiga seotud elementide tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse üldiselt sisse viimine on keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed ning biopõhise plasti rakendusi on palju. Tema sõnul mainiti neid elemente delegeeritud määruse eelnõule lisatud mõjuhinnangus. Kuna uusimad teaduslikud andmed ei olnud taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punkti k kohaselt kasutamiseks piisavalt toimivad, otsustas komisjon seega mitte lisada kriteeriumi, mis käsitleb põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki, seoses toorplasti tootmisega.

223

Lõpuks märkis komisjon, et ta uurib asjakohaseid täiendavaid teaduslikke tõendeid ja võtab neid delegeeritud õigusakti läbivaatamisel vastavalt taksonoomiamääruse artikli 19 lõikele 5 arvesse. Ta märkis, et ta tegeleb juba selle valdkonna poliitikaga, eelkõige teatise plasti kohta eelnõuga, milles antakse juhiseid biopõhise plasti tootmise, kasutamise ja töötlemise viisi kohta.

224

Mis puudutab hageja argumenti, et komisjon ei järginud kestliku rahastamise eksperdirühma soovitust, siis tuleb märkida, et selle rühma soovitused ei ole komisjonile siduvad, millele hageja liiatigi vastu ei vaidle. Lisaks ei esita hageja ühtegi tõendit, mis näitaks, et seoses põhjustega, millele komisjon tugines, et põhjendada oma otsust mitte järgida sellist soovitust, on tehtud ilmne hindamisviga.

225

Taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktide g ja k kohaselt tuleb nimelt tehniliste sõelumiskriteeriumide puhul arvesse võtta asjaomase tegevuse olelusringi, kuid need peavad olema ka lihtsasti kasutatavad ja kontrollitavad. Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et olelusringiga seotud elementide tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse universaalselt sisse viimine on keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed ning biopõhise plasti rakendusi on palju.

226

Tuleb aga märkida, et Üldkohus ei saa asendada enda omaga komisjoni hinnangut teaduslike ja keeruliste tõendite toimivuse või piisavuse kohta selleks, et teha kindlaks, kas sellist tehnilist sõelumiskriteeriumi on võimalik kehtestada ja kas see kriteerium on lihtsasti kasutatav ja kontrollitav.

227

Lisaks ei tõenda hageja argumendid muude asjakohaste tõendite või alternatiivide olemasolu kohta, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et olelusringiga seotud elementide tehnilistesse sõelumiskriteeriumidesse üldiselt sisse viimine on keeruline, kuna puuduvad kasutatavad ja võrreldavad andmed ning biopõhise plasti rakendusi on palju. Seda viga ei saa tõendada eriti hageja viidatud asjaoluga, et teatud tehnoloogiad võimaldavad kaupa identifitseerida ja jälgida, arvestades selle väite üldist laadi.

228

Samuti ei ole need üksikud asjaolud, mille hageja esitas ja mida on nimetatud allpool, üksikasjalikud ega käesolevas asjas tõendatud ning seega ei ole need piisavad, et seada kahtluse alla komisjoni hinnang, mille kohaselt tuleb toorplasti tootmine liigitada üleminekutegevuseks, mis aitab oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele.

229

Kõigepealt ei saa polüpiimhappest saadud biopõhise plasti väidetav ringlusse võtmata jätmine mõjutada kogu toorplasti; lisaks viitab hageja sellele üksnes näitena.

230

Järgmiseks, isegi kui möönda, et pakendites kasutatava biopõhise plasti osakaal võib olla asjakohane ja piisav asjaolu, et tõendada ilmset hindamisviga, ei ole see osakaal käesolevas asjas siiski tõendatud ja vastupidi hageja väidetele toob komisjon esile, et pakendamiseks kasutatakse ainult umbes poolt toorplasti toodangust.

231

Lõpuks, mis puudutab pinnase kogust, mis on hageja sõnul vajalik naftapõhise plasti asendamiseks biopõhise plastiga, siis ei esita hageja ühtegi põhjendust, mis võimaldaks seostada seda argumenti kõnealuste küsimustega.

232

Seetõttu tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.

Neljanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse eesmärgiga

233

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse II lisa punktis 3.3.2 tegi komisjon ilmse hindamisvea põhjustel, mis on esitatud kolmanda väite kolmandas osas seoses toorplasti tootmisega.

234

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

235

Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja piirdub viitega argumentidele, mille ta esitas kolmanda väite kolmanda osa raames ja mis selle raames tagasi lükati (vt eespool punkt 156–173).

236

Kõike eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite kolmas osa ja järelikult see väide tervikuna tagasi lükata ning jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Kohtukulud

237

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud vastavalt viimase nõudele.

238

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Prantsuse Vabariik, kes astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, ise oma kohtukulud.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:
 

1.

Jätta hagi rahuldamata.

 

2.

Jätta ClientEarth AISBLi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

 

3.

Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

 

Costeira

Kancheva

Öberg

Zilgalvis

Tichy‑Fisslberger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. septembril 2025 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

 

Vaidluse taust
 

Poolte nõuded
 

Õiguslik käsitlus
 

Sissejuhatavad märkused taksonoomiamääruse ja delegeeritud määruse kohta
 

Sissejuhatavad märkused vaide ja Üldkohtu kontrolli ulatuse kohta
 

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme seoses taksonoomiamääruse artiklis 19 kehtestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuetega
 

Esimese väite esimene osa, mis puudutab taksonoomiamääruse artikli 19 lõike 1 punktis f kasutatud mõistet „veenvad teaduslikud tõendid“ ja ettevaatuspõhimõtte kohaldamist
 

Esimese väite teine osa, mis puudutab taksonoomiamääruse artikli 19 lõikes 1 sätestatud tehniliste sõelumiskriteeriumide suhtes kohaldatavate nõuete kaalumist
 

Esimese väite kolmas osa, mis puudutab ekslikku eeldust, et kehtiv liidu õigus vastab taksonoomiaga seotud nõuetele
 

Esimese väite neljas osa, mis puudutab kohustust võtta arvesse olelusringi seoses orgaaniliste põhikemikaalide ja toorplasti tootmisega
 

Teine väide, et seoses bioenergiaga seotud tegevusega on tehtud ilmseid hindamisvigu
 

Teise väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses olulise panusega kliimamuutuste leevendamisse
 

Teise väite teine osa, mille kohaselt on vääralt kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki seoses metsa biomassi astmelise kasutamise põhimõttega
 

Kolmas väide, et orgaaniliste põhikemikaalide tootmisega seoses on tehtud ilmseid hindamisvigu
 

Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses orgaaniliste põhikemikaalide tootmise klassifitseerimisega üleminekutegevuseks
 

Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kahjustada oluliselt ringmajandusele ülemineku eesmärki
 

Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse olulise kahjustamise vältimise põhimõtet
 

Kolmanda väite neljas osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kriteeriumidega, mille alusel kohaldatakse saastuse vältimise ja vähendamise eesmärgi olulise kahjustamise vältimise põhimõtet
 

Neljas väide, et toorplasti tootmisega seoses on tehtud ilmseid hindamisvigu
 

Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses kvantitatiivse piirmäära puudumisega
 

Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses ringmajandusele ülemineku eesmärgiga
 

Neljanda väite kolmas osa, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses vee- ja mereressursside säästva kasutamise ja kaitse eesmärgiga
 

Kohtukulud

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.