–

hagiavaldust, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 12. augustil 2022,

–

31. märtsi 2023. aasta kohtumäärust NSD vs. nõukogu (T‑494/22, ei avaldata, EU:T:2023:196) ja 31. märtsi 2023. aasta kohtumäärust NSD vs. nõukogu (T‑494/22, ei avaldata, EU:T:2023:197), millega jäeti rahuldamata A. Lipatovi ja Maritime Bank JSC menetlusse astumise taotlused,

–

muutmisavaldust, mille hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 25. aprillil 2023,

–

muutmisavaldust, mille hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 24. novembril 2023,

1

Hageja NKO AO National Settlement Depository (NSD) palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada esiteks nõukogu 3. juuni 2022. aasta otsuse (ÜVJP) 2022/883, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 153, lk 92), ja nõukogu 3. juuni 2022. aasta rakendusmääruse (EL) 2022/878, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 153, lk 15) (edaspidi koos „esialgsed aktid“); teiseks nõukogu 13. märtsi 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/572, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 134), ja nõukogu 13. märtsi 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/571, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 1) (edaspidi koos „2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktid“), ning kolmandaks nõukogu 13. septembri 2023. aasta otsuse 2023/1767, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 104), ning nõukogu 13. septembri 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/1765, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 3) (edaspidi „2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktid“), kuna kõigi nende aktidega (edaspidi „vaidlustatud aktid“) kanti tema nimi nimetatud aktidele lisatud loeteludesse ja jäeti sinna.

2

Hageja on Vene õiguse alusel asutatud äriühing, kes on tegevusloaga depositoorium, kes osutab keskdepositooriumina väärtpaberite registreerimise ja hoidmise teenuseid ning lisaks finantsteenuseid eeskätt muu finantsasutuse kui pangana, kellel on tegevusluba, mis annab talle õiguse osutada pangaarveldusteenuseid.

3

Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mille Euroopa Liit on kehtestanud seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega.

4

Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 17. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16).

5

Samal päeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).

6

Arvestades olukorra tõsidust Ukrainas, võttis nõukogu 25. veebruaril 2022 vastu esiteks otsuse (ÜVJP) 2022/329, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 50, lk 1), ning teiseks määruse (EL) 2022/330, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 51, lk 1), eeskätt selleks, et muuta kriteeriume, mille alusel saab kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldada füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes.

7

Otsuse 2014/145 niimoodi muudetud redaktsiooni (edaspidi „muudetud otsus 2014/145“) artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:

[…]

2.   Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“

8

Rahaliste vahendite külmutamise kord on määratletud muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 järgnevates lõigetes.

9

Määrusega 2022/330 muudetud määrus nr 269/2014 (edaspidi „muudetud määrus nr 269/2014“) näeb ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise korra sõnastuses, mis on sisuliselt identne muudetud otsuse 2014/145 sõnastusega. Nimelt kordavad määruse artikli 3 lõike 1 punktid a–g sisuliselt otsuse artikli 2 lõike 1 punkte a–g.

10

Võttes arvesse, et Venemaa Föderatsioon jätkas Ukraina vastu suunatud agressioonisõda, võttis nõukogu 3. juunil 2022 vastu esialgsed aktid, millega ta lisas hageja nime muudetud otsuse 2014/145 lisas ja muudetud määruse nr 269/2014 I lisas esitatud loetellu isikutest, üksustest ja asutustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalused loetelud“).

11

Põhjused hageja nime kandmiseks vaidlusalustesse loeteludesse on järgmised:

„[Hageja] on Venemaa muu finantsasutus kui pank ja Venemaa väärtpaberite keskdepositoorium. See on omakapitali turuväärtuse ja võlaväärtpaberite poolest Venemaa suurim väärtpaberite depositoorium ning ainus, kellel on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile.

Venemaa valitsus ja keskpank tunnustavad [hagejat] kui süsteemselt olulist Venemaa finantsasutust. Tal on oluline roll Venemaa finantssüsteemi toimimises ja selle sidemetes rahvusvahelise finantssüsteemiga, aidates seega otse ja kaudselt kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele.

[Hageja] kuulub peaaegu täielikult Moskva börsile, mille ülesanne on tagada täielik juurdepääs Venemaa finantsturgudele. Moskva börs on omakorda oma rolli ja aktsionäride kaudu Venemaa valitsuse suure kontrolli all. [Hageja] on seega Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutavat Venemaa Föderatsiooni valitsust materiaalselt või rahaliselt toetav üksus või asutus.“

12

Nõukogu avaldas 3. juuni 2022. aastaEuroopa Liidu Teatajas (ELT 2022, C 219 I, lk 1) teatise isikutele, üksustele ja asutustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud esialgsetes aktides. Teatises oli eeskätt märgitud, et puudutatud isikud võivad esitada nõukogule koos lisadokumentidega taotluse, et otsus nende nime kandmise kohta eespool nimetatud loetellu uuesti läbi vaadataks.

13

Hageja palus 4. augusti 2022. aasta kirjas nõukogul esitada põhjused ja tõendid, mis õigustavad tema nime kandmist vaidlusalustesse loeteludesse.

14

Nõukogu edastas 10. augustil 2022 hagejale toimiku WK 7236/2022/EXT 1 (edaspidi „esimene tõendite toimik“), millele ta oma otsuses tugines.

15

Nõukogu võttis 14. septembril 2022 vastu otsuse (ÜVJP) 2022/1530, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 239, lk 149), ning rakendusmääruse (EL) 2022/1529, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 239, lk 1). Otsusest 2022/1530 tuleneb, et otsus 2014/145 on kohaldatav kuni 15. märtsini 2023 ja et seega pikenevad hageja suhtes kohaldatavad individuaalsed piiravad meetmed, kuna hageja nimi jäeti vaidlusalustesse loeteludesse samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 11.

16

Nõukogu teatas 22. detsembri 2022. aasta kirjas hagejale, et kavatseb jätta hageja suhtes võetud piiravad meetmed kehtima, edastas hagejale toimiku WK 17708/2022 INIT (edaspidi „teine tõendite toimik“) ja palus hagejal esitada oma märkused hiljemalt 12. jaanuariks 2023.

17

Nõukogu võttis 13. märtsil 2023 vastu 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktid. Otsusest 2023/572 tuleneb, et otsus 2014/145 on kohaldatav kuni 15. septembrini 2023 ja seega pikenevad hageja suhtes kohaldatavad individuaalsed piiravad meetmed, kuna hageja nimi jäeti vaidlusalustesse loeteludesse samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 11.

18

Nõukogu teavitas 14. märtsi 2023. aasta kirjas hagejat oma otsusest jätta hageja vaidlusalustesse loeteludesse ja palus tal esitada oma märkused hiljemalt 1. juuniks 2023.

19

Nõukogu teatas 10. juuli 2023. aasta kirjas hagejale, et kavatseb jätta hageja suhtes võetud piiravad meetmed kehtima, edastas hagejale toimiku WK 7807/2023 REV2 (edaspidi „kolmas tõendite toimik“) ja palus hagejal esitada oma märkused hiljemalt 25. juuliks 2023.

20

Nõukogu võttis 13. septembril 2023 vastu 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktid. Otsusest 2023/1767 tuleneb, et otsus 2014/145 on kohaldatav kuni 15. märtsini 2024 ja seega pikenevad hageja suhtes kohaldatavad individuaalsed piiravad meetmed, kuna hageja nimi jäeti vaidlusalustesse loeteludesse samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 11.

21

Hageja palub Üldkohtul:

22

Nõukogu, keda toetab Euroopa Komisjon, palub Üldkohtul:

23

Enne hageja esitatud väidete põhjendatuse analüüsimist tuleb analüüsida hagi vastuvõetavust rakendusmäärust 2023/1765 puudutavas osas.

24

Komisjon väidab oma seisukohtades hagiavalduse teise muutmisavalduse kohta, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu osas, milles palutakse tühistada rakendusmäärus 2023/1765, kuna see ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõike 1 tingimustele. Komisjoni sõnul ei asenda ega muuda see rakendusmäärus vaidlustatud akte hagejat puudutavas osas.

25

Hageja väidab, et teine muutmisavaldus on vastuvõetav, sest selle ese on rakendusmääruse 2023/1765 tühistamine teda puudutavas osas.

26

Sellega seoses olgu meenutatud, et kodukorra artikli 86 lõikes 1 on sätestatud, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata.

27

Rakendusmääruse 2023/1765 peale esitatud hagi vastuvõetavust tuleb hinnata, võttes arvesse nõukogu kohustust vaadata määruse nr 269/2014 I lisas sisalduv loetelu korrapäraselt läbi vastavalt sama määruse artikli 14 lõikele 4. Sellega seoses tuleb märkida, et läbivaatamiste tulemusel vastu võetud rakendusmäärustes, sealhulgas rakendusmääruses 2023/1765, on nimetatud üksnes muudatusi, mis tehti pärast läbivaatamist vaidlusalustesse loeteludesse, ja loeteludest kustutamisi, mistõttu nende rakendusmäärustega pikendatakse kandeid, mida ei ole muudetud ega kustutatud (vt analoogia alusel 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu, T‑540/19, ei avaldata, EU:T:2021:220, punkt 48).

28

Kohtupraktikast tuleneb, et isegi juhul, kui asjaomast isikut ei ole nimetatud hilisemas aktis, millega muudetakse tema nime sisaldavat loetelu, ja isegi kui see hilisem akt ei muuda põhjusi, miks selle isiku nimi esialgu loetellu kanti, tuleb sellist akti mõista nii, et see väljendab nõukogu tahet jätta asjaomase isiku nimi sellesse loetellu, mille tagajärjel tema rahalised vahendid jäävad külmutatuks, kuna nõukogul on kohustus see loetelu korrapäraselt üle vaadata (vt 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus Neda Industrial Group vs. nõukogu, T‑490/18, ei avaldata, EU:T:2020:318, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Lisaks näeb määruse nr 269/2014 artikli 14 lõige 3 ette, et kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid, peab nõukogu oma otsuse isiku vaidlusalustesse loeteludesse kandmise kohta uuesti läbi vaatama. Käesolevas asjas teatas nõukogu 15. septembri 2023. aasta kirjas hagejale, et taotluse alusel, mille hageja esitas 25. juulil 2023. aastal selleks, et tema kandmine vaidlusalustesse loeteludesse uuesti läbi vaadataks, otsustas ta jätta kehtima piiravad meetmed, mis võeti tema suhtes otsusega 2023/1767 ja määrusega nr 269/2014, mida on muudetud rakendusmäärusega 2023/1765. Seega tuleb asuda seisukohale, et nii otsus 2023/1767 kui ka rakendusmäärus 2023/1765 tulenevad hageja olukorra läbivaatamisest.

30

Lisaks peab märkima, et kuigi on tõsi, et hageja vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjusi ei ole 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktides muudetud, tuleb siiski tõdeda, et need põhinevad lisatõenditel, mille nõukogu esitas kolmandas tõendite toimikus.

31

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles sellega palutakse tühistada rakendusmäärus 2023/1765 hagejat puudutavas osas.

32

Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, kolmanda kohaselt on rikutud ebaproportsionaalselt põhiõigusi ja neljanda kohaselt on tõendid ebapiisavad.

33

Hageja väidab, et vaidlustatud aktide põhjendus ei ole kooskõlas ELTL artiklit 296 käsitlevast kohtupraktikast tulenevate nõuetega. Tema sõnul piirdus nõukogu sellega, et sõnastas ümber selle loetellu kandmise kriteeriumi, mille alusel kanti tema nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Lisaks leiab ta, et vaidlustatud aktid ei sisalda täpseid ja konkreetseid andmeid ega näita ära Venemaa valitsusele selleks, et viimane saaks viia ellu oma tegevust ja poliitikat ning kasutada vahendeid, kaasaaitamise hetke ja asjaolusid ega konkreetset tehingut. Peale selle on hageja sõnul ekslik põhjus, et ta on kaudselt Venemaa valitsuse kontrolli all.

34

Lisaks heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei selgitanud, miks hageja suhtes võetud piiravad meetmed hõlmavad tema klientide vara külmutamist.

35

Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

36

Tuleb meenutada, et huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kuulub kaitseõiguste tagamise põhimõtte juurde – eesmärk on esiteks anda puudutatud isikule piisavalt teavet selleks, et ta saaks otsustada, kas õigusakt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 49).

37

ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus peab olema kohandatud asjaomase akti laadi ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eriti akti sisu, toodud põhjuste olemust ning seda huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Eelkõige ei ole nõutud see, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ega ka see, et põhjendus vastaks üksikasjalikult argumentidele, mis huvitatud isik on enne akti vastuvõtmist temaga konsulteerimisel esitanud, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata nii selle sõnastust kui ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Seega on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54; vt samuti 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Seega peab akti põhjenduse täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kohtupraktikas on lisaks täpsustatud, et piiravat meedet kehtestava nõukogu akti põhjendusest ei pea selguma ainult selle meetme õiguslik alus, vaid seal tuleb määratleda ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes on nõukogu oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb sellist meedet kohaldada (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul on nii esialgsetes aktides kui ka 2023. aasta märtsi ja 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide põhjenduses täpsustatud konteksti ja aktide vastuvõtmise õiguslikke aluseid. Eelkõige nähtub vaidlustatud aktide preambulist, et Ukraina olukorra tõsidus ning selle riigi territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse jätkamine põhjendavad asjaomaste isikute kandmist vaidlusalustesse loeteludesse ja sinna jätmist.

41

Lisaks kujutab niisugune ülevaade faktilistest asjaoludest, nagu on toodud eespool punktis 11, endast piisavalt selget ja täpset põhjendust, mis võimaldab hagejal mõista põhjusi, miks tema nimi vaidlusalustesse loeteludesse kanti ja seejärel sinna jäeti, ning Üldkohtul kontrolli teostada. Vastupidi hageja väidetele nähtub vaidlustatud aktidest, et need ei piirdu muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis f ette nähtud loetellu kandmise kriteeriumi ümbersõnastamisega. Täpsemalt on loetellu kandmise põhjustes täpsustatud, et hageja on Venemaa suurim väärtpaberite depositoorium, tal on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile ja teda tunnustatakse kui süsteemselt olulist finantsasutust, kellel on oluline roll Venemaa finantssüsteemi toimimises, aidates seega otse ja kaudselt kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele. Lisaks on loetellu kandmise põhjustes mainitud asjaolu, et hageja on Venemaa valitsuse kontrolli all.

42

Peale selle, kuna ei ole nõutud see, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ega see, et põhjendus vastaks üksikasjalikult argumentidele, mis huvitatud isik on enne akti vastuvõtmist temaga konsulteerimisel esitanud, siis ei saa nõustuda argumendiga, et vaidlustatud aktides ei ole ära näidatud valitsusele kaasaaitamise hetke ja asjaolusid ega konkreetset tehingut.

43

Mis puudutab argumenti, et loetellu kandmise põhjused on ekslikud osas, milles seal on märgitud, et hagejat kontrollib kaudselt Venemaa valitsus, siis tuleb meenutada, et akti põhjendamise kohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjuste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjustes on tehtud viga, siis mõjutab see akti sisulist õiguspärasust, mitte otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka ekslikke põhjusi esitades (5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 96, ja 22. juuni 2022. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑479/21, ei avaldata, EU:T:2022:383, punkt 57). Sellest järeldub, et hageja argument tuleb tagasi lükata.

44

Seoses hageja argumendiga, et nõukogu ei selgitanud, miks asjaomased piiravad meetmed hõlmavad tema klientide vara külmutamist, ja et ta oleks pidanud kindlaks tegema kõik kliendid, keda need meetmed puudutavad, ning kontrollima, kas igaüks neist vastab individuaalselt loetellu kandmise kriteeriumides ette nähtud tingimustele, tuleb märkida, et nagu väidab ka nõukogu, ei too põhjendamiskohustus kaasa kohustust tuua välja kõik vaidlustatud akti vastuvõtmise tagajärjed muude isikute suhtes; samuti ei kohusta see nõukogu tuvastama kõiki isikuid, keda hageja suhtes võetud piiravad meetmed võivad kaudselt mõjutada.

45

Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

46

Tuleb märkida, et neljanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid piirduvad sisuliselt väitega, et loetellu kandmise põhjusi ei toeta piisavad tõendid. Kuna hindamisvea uurimine eeldab nõukogu kasutatud faktilise aluse piisavuse kontrollimist, tuleb neljandat väidet analüüsida koos teise väitega, et on tehtud ilmne hindamisviga.

47

Teine väide jaguneb kolmeks osaks, millest esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, kuna on tuvastatud, et hageja on Venemaa finantssüsteemi jaoks oluline asutus, mis aitab kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele; teise kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, kuna on tuvastatud, et hageja on selle valitsuse kontrolli all, ning kolmandaks on tehtud ilmne hindamisviga, kuna nõukogu ei ole tõendanud piisava seose olemasolu hageja ja Venemaa valitsuse vahel.

48

Esimesena tuleb märkida, et hageja esitatud teist väidet tuleb mõista nii, et selle kohaselt on tehtud lihtsalt hindamisviga, mitte ilmne hindamisviga. Ehkki on tõsi, et nõukogul on teatav kaalutlusõigus igal üksikjuhtumil selle kindlakstegemiseks, kas on täidetud õiguslikud kriteeriumid, millel asjaomased piiravad meetmed põhinevad, siis liidu kohtud peavad nimelt ikkagi tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu, T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige seda, et liidu kohus tagab, et otsus, millega piiravad meetmed kehtestatakse või kehtima jäetakse ja mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab, et tuleb kontrollida selle otsuse aluseks olevates põhjustes esile toodud asjaolusid, nii et kohtulik kontroll ei oleks piiratud esitatud põhjuste abstraktse paikapidavuse hindamisega, vaid käsitleks küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119, ning 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 62).

50

Niisuguse hinnangu andmisel tuleb tõendeid ja teavet analüüsida mitte eraldi võetuna, vaid seostatuna nende kontekstiga. Nimelt täidab nõukogu temal lasuva tõendamiskoormise, kui ta viitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, mis võimaldab tõendada piisava seose olemasolu selle isiku või üksuse, keda rahaliste vahendite külmutamise meede puudutab, ja taunitava režiimi või üldisemalt olukorra vahel, mille vastu võideldakse (vt 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Badica ja Kardiam vs. nõukogu, T‑619/15, EU:T:2017:532, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika; 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punktid 63 ja 66).

51

Just liidu pädev asutus peab vaidlustamise korral tõendama asjaomase isiku või üksuse vastu kasutatud põhjuste paikapidavust, mitte asjaomane isik või üksus ei pea tõendama nende põhjuste alusetust. Selleks ei ole nõutav, et nõukogu esitaks liidu kohtule tühistamishagiga vaidlustatud aktis esitatud põhjustega seotud kõik andmed ja tõendid. Tähtis on, et esitatud andmed ja tõendid toetaksid asjaomase isiku või üksuse vastu kasutatud põhjusi (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 121 ja 122, ning 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punktid 66 ja 67; vt ka 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu, T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Sellisel juhul peab liidu kohus neid andmeid või tõendeid silmas pidades kontrollima esitatud faktiliste asjaolude sisulist täpsust ja hindama tõendite tõenduslikku jõudu juhtumi asjaolude põhjal, võttes arvesse nende kohta eelkõige asjaomase isiku või üksuse võimalikult esitatud märkusi (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 124).

53

Mis puudutab täpsemalt õiguspärasuse kontrolli, mida tehakse asjaomase isiku nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise aktide üle, siis tuleb meenutada, et piiravad meetmed on oma olemuselt ennetavad ja määratluse kohaselt ajutised ning nende kehtivus sõltub alati nende võtmist õigustanud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimisest ning vajadusest need kehtima jätta, et saavutada nendega seotud eesmärk. Sellest tuleneb, et nende piiravate meetmete korrapärasel läbivaatamisel tuleb nõukogul anda olukorrale ajakohastatud hinnang ja teha selliste meetmete mõju kokkuvõte selleks, et teha kindlaks, kas need meetmed on võimaldanud saavutada eesmärke, mida taotleti asjaomaste isikute ja üksuste nimede esialgsel kandmisel vaidlusalustesse loeteludesse, või kas nimetatud isikute ja üksuste suhtes on endiselt võimalik teha sama järeldus (vt 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu, T‑108/21, EU:T:2022:253, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 67).

54

Sellest tuleneb, et isiku nime jätmise põhjendamiseks selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei ole nõukogul keelatud tugineda samadele tõenditele, mis põhjendasid asjaomase isiku nime esialgset kandmist, uuesti kandmist või viimast jätmist kõnealusesse loetellu, tingimusel et esiteks ei ole loetellu kandmise põhjused muutunud ja teiseks ei ole kontekst muutunud selliselt, et need tõendid oleksid vananenud (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑510/18, EU:T:2020:436, punkt 99). Sellega seoses hõlmab konteksti muutumine seda, et arvesse võetakse esiteks olukorda riigis, millega seoses piiravate meetmete süsteem kehtestati, ja asjaomase isiku konkreetset olukorda (26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 78; vt selle kohta ka 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑510/18, EU:T:2020:436, punkt 101) ning teiseks kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, eelkõige piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide saavutamist (27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu, T‑108/21, EU:T:2022:253, punkt 56; vt selle kohta analoogia alusel ka 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Amisi Kumba vs. nõukogu, T‑163/18, EU:T:2020:57, punktid 82‑84 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Teisena tuleb märkida, et hageja nimi kanti vaidlusalustesse loeteludesse kriteeriumi alusel, mis on ette nähtud muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis f, mis puudutab eelkõige juriidilisi isikuid, üksuseid või asutusi, kes annavad materiaalset või rahalist toetust Venemaa Föderatsiooni valitsusele (edaspidi „valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmise kriteerium“).

56

Piiravate meetmete eesmärk on Venemaa võimule võimalikult suure surve avaldamine, et see lõpetaks oma tegevuse ja poliitika, mis destabiliseerib Ukrainat, ning samuti sõjalise agressiooni selle riigi vastu (vt selle kohta analoogia alusel 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika), eelkõige nii, et suurendatakse Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava Venemaa Föderatsiooni tegevuse kulukust (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, T‑715/14, ei avaldata, EU:T:2018:544, punkt 157).

57

Tuleb täpsustada, et valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmise kriteerium ei nõua, et asjaomased isikud või üksused annaksid toetust, mis on otseselt või kaudselt seotud Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimisega. Nimelt tuleb materiaalset või rahalist toetust selle kriteeriumi tähenduses mõista kui igasugust toetust, mis võib oma kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsuse tõttu anda sellele valitsusele materiaalseid või rahalisi ressursse või vahendeid, mis võimaldavad tal jätkata Ukraina destabiliseerimist (vt analoogia alusel 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, C‑266/15 P, EU:C:2016:208, punkt 44).

58

Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas nõukogu tegi hindamisvea, kui ta otsustas kanda ja seejärel jätta hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmise kriteeriumi alusel.

59

Käesolevas asjas esitas nõukogu hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjendamiseks kolm tõendite toimikut.

60

Põhjendamaks hageja esmakordset kandmist vaidlusalustesse loeteludesse, esitas nõukogu esimese tõendite toimiku, mis sisaldab avalikult kättesaadavaid andmeid, nimelt linke veebisaitidele, kuvatõmmiseid ja uudiseid. Toimik sisaldab eeskätt järgmist:

61

Põhjendamaks hageja jätmist vaidlusalustesse loeteludesse 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktidega, tugines nõukogu ka teises tõendite toimikus esitatud tõenditele, mis sisaldab avalikult kättesaadavaid andmeid, nimelt linke veebisaitidele, kuvatõmmiseid ja uudiseid. Toimik sisaldab eeskätt järgmist:

62

Kuna käesoleval juhul jäid hageja vaidlusalustesse loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjused samaks, ei ole vaja eristada ühelt poolt esialgseid akte ja teiselt poolt 2023. aasta märtsi ja 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise akte, kuna põhjendustes ja tõendite toimikutes sisalduvate tõendite kontrollimine puudutab sisuliselt samu faktilisi asjaolusid.

63

Kohtuistungil väitis hageja, et nõukogu esitatud tõendid, mis on lisatud kostja vastusele ja vasturepliigile, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

64

Esimesena, mis puudutab vasturepliigile lisatud tõendeid, siis väidab hageja, et need esitati hilinenult, rikkudes kodukorra artikli 85 lõiget 1.

65

Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukorra artikli 85 lõike 1 kohaselt esitatakse tõendid ja tõendite kogumise taotlused menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Sama artikli lõikes 2 on lisatud, et pooled võivad esitada oma argumentide toetamiseks täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks veel repliigis ja vasturepliigis, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

66

Lisaks tuleb kodukorra artikli 85 lõiget 2 tõlgendada koostoimes kodukorra artikli 92 lõikega 7, mis näeb sõnaselgelt ette, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud. Järelikult, nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, ei käi kodukorra artikli 85 lõikes 2 sätestatud õigust lõpetav norm vastutõendi esitamise ega varem esitatud tõendite täiendamise kohta pärast seda, kui teine pool on esitanud vastutõendi (18. septembri 2017. aasta kohtuotsus Uganda Commercial Impex vs. nõukogu, T‑107/15 ja T‑347/15, ei avaldata, EU:T:2017:628, punkt 72, ning 13. septembri 2023. aasta kohtuotsus ITD ja Danske Fragtmænd vs. komisjon, T‑525/20, EU:T:2023:542, punkt 78).

67

Käesolevas asjas nähtub vasturepliigist, et nimetatud menetlusdokumendi lisad D.1–D.6 kujutavad endast tõendeid väärtpaberite keskdepositooriumide (edaspidi „keskdepositooriumid“) ja hageja tähtsuse kohta finantssüsteemi tõrgeteta toimimises. Tuleb märkida, et nõukogu esitas need tõendid, et vastata hageja repliigis esitatud argumentidele, millega viimane soovis vaidlustada kostja vastuses esitatud tõendite usaldusväärsuse.

68

Vasturepliigi lisa D.7, mis käsitleb süsteemselt olulisi maksesüsteeme, esitas nõukogu selleks, et vastata repliigis esitatud argumendile, millega hageja vaidleb vastu sellele, et ta soosis süsteemselt olulise maksesüsteemi haldurina Venemaa valitsust.

69

Vasturepliigi lisadega D.8 ja D.9, mis puudutavad Venemaa Föderatsiooni keskpanka, soovitakse vastata repliigis esitatud argumentidele, mille kohaselt see finantsasutus on Venemaa föderaalvõimust sõltumatu. Vasturepliigi lisa D.10, mis puudutab Vene panka Sberbank, esitati selleks, et vastata repliigis esitatud argumentidele, mille kohaselt see finantsasutus on Venemaa valitsusest sõltumatu. Vasturepliigi lisadega D.11 ja D.12, mis puudutavad VEB.RF‑i, soovitakse vastata repliigis esitatud argumentidele, et see finantsasutus haldab oma vara sõltumatult.

70

Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna vasturepliigi lisade eesmärk on ümber lükata hageja repliigis esitatud argumendid või tõendid, kujutavad need endast vastutõendit kodukorra artikli 92 lõike 7 tähenduses.

71

Järelikult on vasturepliigi lisad vastuvõetavad.

72

Teisena väidab hageja, et Üldkohus ei saa võtta arvesse kostja vastusele ja vasturepliigile lisatud tõendeid, kuna neid ei olnud esimeses tõendite toimikus.

73

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusakti õiguspärasust hinnata akti vastuvõtmise kuupäeval olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 22, ja 8. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Prigozhina vs. nõukogu, T‑212/22, ei avaldata, EU:T:2023:104, punkt 80).

74

Samuti tuleb meenutada, et eeskätt piiravaid meetmeid käsitlevates kohtuvaidlustes tuleb Üldkohtul sisulist õiguspärasust kontrollida nii nende asjaolude alusel, mis on esitatud vaidlusaluste aktide põhjendustes, kui ka nende asjaolude alusel, mille nõukogu esitab vaidlustamise korral Üldkohtule, et tõendada põhjendustes esitatud faktiliste asjaolude paikapidavust (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 64).

75

On tõsi, et nagu märgib hageja, otsustas Üldkohus kohtuasjas, milles tehti 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu (T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317), et nõukogul peavad olema tõendid, et tõendada põhjendustes esitatud faktiliste asjaolude paikapidavust vaidlusaluste aktide vastuvõtmise ajal (selle kohtuotsuse punkt 52). Nii toimides ei soovinud Üldkohus siiski välistada täielikult võimalust võtta vaidlustatud aktide õiguspärasuse kontrollimisel arvesse täiendavaid tõendeid, mida tõendite toimikus ei ole ja mis esitatakse loetellu kandmise põhjustes esitatud faktiliste asjaolude paikapidavuse kinnitamiseks, kui need tõendid esiteks kinnitavad nõukogule teada olnud andmeid ja teiseks puudutavad asjaomaste vaidlusaluste aktide vastuvõtmisest varasemaid faktilisi asjaolusid.

76

Mis puudutab käesolevas asjas kostja vastuse lisasid B.1–B.6, st biograafilisi andmeid, mis on seotud MOEX‑i nõukogu teatavate liikmetega, siis tuleb märkida, et paljud andmed on seotud isikutega, kes ei olnud esialgsete aktide vastuvõtmise ajal nõukogu tegevliikmed. Järelikult ei saa kostja vastuse lisades B.1–B.6 esitatud tõendeid esialgsete aktide põhjendatuse kontrollimisel arvesse võtta.

77

Mis puudutab vasturepliigi lisasid, siis nagu nähtub eespool punktidest 67–69, esitas nõukogu need mitte loetellu kandmise põhjustes esitatud faktiliste asjaolude paikapidavuse tõendamiseks, vaid hageja repliigis esitatud argumentidele vastamiseks. Kuna tegemist ei ole tõenditega, mis on esitatud loetellu kandmise põhjustes esitatud faktiliste asjaolude paikapidavuse tõendamiseks, siis ei ole eespool punktides 73–75 esitatud põhimõtted kohaldatavad. Seega võib Üldkohus käesolevas asjas hageja väidete põhjendatuse kontrollimisel arvesse võtta vasturepliigi staadiumis esitatud tõendeid.

78

Hageja väidab, et on ekslik öelda, et ta on ainus väärtpaberite depositoorium Venemaal, kellel on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile, kuna teistel Venemaa depositooriumidel on rahvusvahelistes keskdepositooriumides väärtpaberikontod.

79

Hageja märgib, et keskdepositooriumina Vene õiguse tähenduses on ta osaks rahvusvahelisest väärtpaberitehingute ahelast ning osaleb eri väärtpaberitega seotud haldamises, hoidmises, arveldamises ja maksetes. Ta väidab, et suurem osa tema tegevusest keskdepositooriumina on suunatud eraõiguslikele turuosalistele, mitte Venemaa valitsusele. Venemaa rahandusministeeriumi võlakirjade kohta väidab ta, et on vaid üks paljudest finantsasutustest, kes osalevad võlakirjade emissioonis. Lisaks täpsustab hageja, et keskdepositooriumina tegutseb ta üksnes klientide arvel ja nende korraldusel ning ei paiguta omaenda vara välismaa keskdepositooriumides avatud kontodele, mis on tema nimel avatud üksnes kui esindajale tema klientide arvel. Hageja väidab samuti, et keskdepositooriumina on tema suhted Venemaa valitsusega seotud üksustega ärisuhted avatud konkurentsi kontekstis, mis ei erine suhetest tema teiste avaliku sektori ja erasektori klientidega. Seega vaidleb ta vastu sellele, et tema suhteid Venemaa valitsusega seotud üksustega peetakse sellele valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmiseks. Lisaks väidab hageja oma märkustes komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta, et Venemaa rahandusministeerium võib emiteerida võlakirju ilma tema teenuseid kasutamata.

80

Peale selle vaidleb hageja vastu väitele, et tema hallatav maksesüsteem on oluline, ja leiab igal juhul, et nõukogu ei ole tõendanud, et riigi seisukohast ja süsteemselt olulise maksesüsteemi haldamine tähendab seda, et ta aitab kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele. Sellega seoses väidab hageja, et maksesüsteemi haldajana asetuvad tema suhted Venemaa valitsusega avatud konkurentsi tingimustesse, mistõttu teenuste osutamine selles staatuses ei tähenda sellele valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmist. Lisaks märgib hageja, et Vene majanduse toimimise kahjustamise eesmärki ei ole saavutatud, kuna on olemas palju teisi olulisi maksesüsteeme, mis suudavad täita samu ülesandeid.

81

Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

82

Kõigepealt tuleb kontrollida, kas nõukogu tegi hindamisvea, kui ta leidis, et hageja on süsteemselt oluline finantsasutus, kellel on oluline roll Venemaa finantssüsteemi toimimises.

83

Sellega seoses tuleb märkida, et esimese tõendite toimiku dokumendi nr 1 kohaselt peetakse hagejat „Vene finantstaristu oluliseks osaks“. Sama toimiku dokumendist nr 2 nähtub, et Venemaa Föderatsiooni keskpank on seisukohal, et hageja on „süsteemselt oluline finantsturu taristu: süsteemselt oluline väärtpaberite keskdepositoorium, arveldusagent, kauplemisteabehoidla ja finantstehingute register“. Lisaks on esimese tõendite toimiku dokumendis nr 2 täpsustatud, et hageja hallatav maksesüsteem on süsteemselt ja riigi seisukohast oluline. See tõend näitab ka hageja seotust rahvusvahelise finantssüsteemiga, kuna teda esitletakse kui isikut, kelle nimel on avatud väärtpaberikontod kaheksas riigis muudes ja rahvusvahelistes keskdepositooriumides, kontod välismaistes depositooriumpankades ning korrespondentkontod suurtes välismaistes ja Vene pankades. Lisaks oli esimese tõendite toimiku dokumendi nr 2 kohaselt 2020. aastal selle vara väärtus, mille väärtpabereid hageja hoidis, 63,6 triljonit rubla (ligikaudu 636 miljardit eurot).

84

Tuleb märkida, et esimese tõendite toimiku dokument nr 7 viitab samuti hageja seotusele rahvusvahelise finantssüsteemiga ja selle toimiku dokument nr 8 kinnitab selle vara olulisust, mille väärtpabereid hageja hoiab ja mille väärtus oli 2020. aasta teises kvartalis 69,5 triljonit rubla (ligikaudu 695 miljardit eurot).

85

Seega tuleb tõdeda, et nõukogul oli esialgsete aktide vastuvõtmisest alates piisav faktiline alus järeldamaks, et hageja on Venemaa finantssüsteemi seisukohast oluline finantsasutus, kellel on sidemed rahvusvahelise finantssüsteemiga.

86

Lisaks kinnitab teise tõendite toimiku dokument nr 3, et 2023. aasta märtsi ja 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise ajal oli hageja Venemaa finantssüsteemi seisukohast oluline, kuna teda on kirjeldatud kui „kriitiliselt olulist“ keskdepositooriumi, kellel on „erakordne roll Vene finantsteenuste turul taristu tõrgeteta toimimise seisukohast“.

87

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

88

Esiteks vaidleb hageja vastu keskdepositooriumide olulisusele finantssüsteemis ja nende sidemetele valitsustega. Täpsustustest, mille nõukogu esitas menetlusdokumentides ja komisjon kohtuistungil, nähtub aga, et keskdepositooriume peetakse süsteemselt olulisteks üksusteks, mis on hädavajalikud eelkõige rahapoliitika tõhusa elluviimise, valitsussektori võla haldamise kava usaldusväärsuse, tagatiste haldamise ning väärtpaberiturgude turvalisuse ja tõhususe seisukohast. Hageja väiteid ei lükka ümber mitte ainult Rahvusvahelise Valuutafondi töödokumendid (kostja vastuse lisa D.1), vaid ka Bundesbankilt (Saksamaa keskpank) saadud andmed (kostja vastuse lisa D.3) ja Banka Slovenijelt (Sloveenia keskpank) saadud andmed (kostja vastuse lisa D.4). Tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaks nende andmete usaldusväärsuse kahtluse alla.

89

Teiseks, mis puudutab hageja argumente, millega soovitakse vaidlustada tema hallatava maksesüsteemi olulisus, tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et sisuliselt tunnustati tema maksesüsteemi süsteemselt olulisena üksnes seetõttu, et ta tegeles organiseeritud kaubanduse raames tehtud maksetehingutega. Nagu märkis nõukogu õigustatult, loetleb 27. juuni 2011. aasta Vene föderaalseaduse nr 161‑FZ riikliku maksesüsteemi kohta § 22 lõige 1, mille esitas hageja, süsteemselt olulise maksesüsteemi kindlakstegemise kriteeriumid, kuid seal ei ole öeldud, et hageja määratakse selleks kriteeriumi alusel, mis on seotud organiseeritud kaubanduse raames tehtud tehingutega tegelemisega. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei peetud tema maksesüsteemi riigi seisukohast oluliseks üksnes seetõttu, et tema kasutatud IT‑taristu asus Venemaal. Selle seaduse § 22 lõige 13 koostoimes Venemaa Föderatsiooni keskpanga 25. juuli 2014. aasta teatisega nõuete kohta seoses infotehnoloogiaga, mida makseteenuseid käitavad haldurid kasutavad, selleks et neid tunnustataks riigi seisukohast olulise maksesüsteemina, mille lisas toimikusse hageja, näeb küll ette, et üks riiklikult olulise asutusena tunnustamise kriteeriume on nõue, et IT‑taristu peab asuma Venemaal. See säte nõuab siiski ka ühe teise kriteeriumi täitmist, mis on seotud tõendamisega, et Venemaa Föderatsioon, Venemaa Föderatsiooni keskpank või Venemaa Föderatsiooni kodanikud kontrollivad otse või kaudselt maksesüsteemi haldurit ja maksetaristu teenuste pakkujaid. Igal juhul tuleb tõdeda, et ei 27. juuni 2011. aasta Vene föderaalseadus nr 161‑FZ riikliku maksesüsteemi kohta ega eespool viidatud Venemaa Föderatsiooni keskpanga teatis ei sea kahtluse alla hageja hallatava maksesüsteemi olulisust ega asjaolu, et tegemist on Venemaal süsteemselt olulise finantsasutusega. Lisaks tuleb märkida, et repliigi lisast C.6 nähtub, et hageja maksesüsteemi kasutab eeskätt Venemaa Föderatsiooni keskpank krediidiasutuste refinantseerimise või vabaturutehingute raames, mis võimaldavad turul likviidsust pakkuda või hallata. Järelikult ei saa hageja väita, et tema käitatav maksesüsteem ei ole oluline, kuna seda kasutatakse eelkõige Vene rahapoliitika elluviimiseks.

90

Mis puudutab hageja argumenti, et Vene majanduse toimimise kahjustamise eesmärki ei ole saavutatud eelkõige seetõttu, et on olemas 54 muud maksesüsteemi, mis suudavad täita samu funktsioone kui see, mida tema käitab, siis tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nende muude maksesüsteemide olemasolu kohta ega viidanud ühelegi asjaolule, mis võimaldaks asuda seisukohale, et tegemist on süsteemselt oluliste maksesüsteemidega. Lisaks ei sea väidetav asjaolu, et piiravad meetmed ei ole saavutanud oma eesmärki, kahtluse alla järeldust, et hageja käitab süsteemselt olulist maksesüsteemi. Nimelt ei ole sel asjaolul mingit seost nimetatud maksesüsteemi süsteemse olulisusega.

91

Kolmandaks ei vaidle hageja vastu sellele, et tal on sidemed rahvusvahelise finantssüsteemiga, kuid ta väidab, et ka teistel Vene väärtpaberite depositooriumidel on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile. Eelkõige märgib ta, et kahel teisel finantsasutusel on otse Euroclearis väärtpaberikontod. Seetõttu väidab ta, et nõukogu tegi hindamisvea, kui ta tuvastas loetellu kandmise põhjustes, et hageja on ainus Vene depositoorium, kellel on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja kandmist vaidlusalustesse loeteludesse õigustab tema roll Venemaa finantssüsteemi toimimises, eelkõige väärtpaberite keskdepositooriumina, ja tema seotus rahvusvahelise finantssüsteemiga. Järelikult, isegi kui eeldada, et nõukogu tegi vea, kui ta tuvastas, et hageja oli ainus väärtpaberite depositoorium Venemaal, kellel on sidemed rahvusvahelise finantssüsteemiga, ei saa selline viga üksi mõjutada vaidlustatud aktide õiguspärasust. Asjaolu, et võib olla teisi väärtpaberite depositooriume, kellel on juurdepääs rahvusvahelisele finantssüsteemile, ei lükka nimelt ümber järeldust, et hageja oli ainus keskdepositoorium Venemaal ja et tal oli Venemaa finantssüsteemi toimimises oluline roll.

92

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et nõukogu tegi hindamisvea, kui ta leidis, et hageja on süsteemselt oluline finantsasutus, kellel on Venemaa finantssüsteemi toimimises oluline roll.

93

Järgmiseks tuleb kontrollida, kas arvestades hageja olulist rolli Venemaa finantssüsteemis, tuvastas nõukogu ekslikult, et hageja aitas otse või kaudselt kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele.

94

Esimesena nähtub esimese tõendite toimiku dokumendist nr 2, et Venemaa rahandusministeeriumi emiteeritud võlakirjad moodustasid 2020. aastal 22% kogu hageja hoitavast varast ja vastasid ligikaudu 12,72 triljoni rubla (ligikaudu 127,2 miljardit eurot) suurusele summale. Sama tõendite toimiku dokumendi nr 8 kohaselt tõusis 2021. aasta teises kvartalis hageja hoitavatele föderaalsetele võlakirjadele vastav summa 15,2 triljoni rublani (ligikaudu 152 miljardit eurot). Lisaks haldab viimane föderaalseid võlakirju, kuna nagu nähtub esimese tõendite toimiku dokumendist nr 11, saab ta Venemaa rahandusministeeriumilt makseid, et tagada föderaalsete võlakirjade võlausaldajatele intressi maksmine.

95

Niisiis, mis puudutab esialgseid akte, siis oli nõukogul esimese tõendite toimiku alusel piisav faktiline alus tuvastamaks, et teenustega, mida hageja pakkus Venemaa valitsusele föderaalsete võlakirjade emiteerimisel, hoidmisel ja haldamisel, aitas ta kaasa selle valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele.

96

See järeldus leidis kinnitust 2023. aasta märtsi ja 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel. Nimelt nähtub teise tõendite toimiku dokumendist nr 2, et 2021. aasta lõpus oli hageja hoitavatele föderaalsetele võlakirjadele vastav summa tõusnud 15,5 triljoni rublani (ligikaudu 155 miljardit eurot). Lisaks sisaldab teine tõendite toimik dokumente, millest nähtub, et Venemaa rahandusministeerium kandis hagejale üle mitme miljardi rubla suurused summad, et maksta välja teatavate võlakirjade, eeskätt eurovõlakirjade Venemaa 2042 (dokument nr 5), 2023. ja 2043. aasta tähtajaga eurovõlakirjade (dokument nr 8), 2035. aasta tähtajaga eurovõlakirjade (dokument nr 9) ning 2027. ja 2032. aasta tähtajaga eurovõlakirjade (dokument nr 10) kupongid.

97

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

98

Alustuseks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sea asjaolu, et ta ei omanda ise Venemaa rahandusministeeriumi emiteeritud võlakirju, vaid tegutseb üksnes klientide arvel ja korraldusel, kahtluse alla järeldust, et finantsteenustega, mida ta pakub Venemaa valitsusele võlakirjade emiteerimisel keskdepositooriumina, aitab ta tõsta valitsussektori võla haldamise kava usaldusväärsust, nagu nõukogu ja komisjon õigesti väidavad. Seega aitab hageja föderaalsete võlakirjade hoidmisel ja haldamisel finantsvahendaja rolli täites kaasa Venemaa valitsuse rahaliste vahendite kasutamisele. Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt tõendite esimese toimiku dokumendile nr 2 ja teise tõendite toimiku dokumendile nr 2 hoiab ja haldab hageja kvantitatiivselt suurele summale vastavaid föderaalseid väärtpabereid, mille terviklikkuse ja kupongide võlausaldajatele väljamaksmise ta tagab Venemaa valitsuse nimel.

99

Edasi, kuigi on tõsi, et Venemaa rahandusministeeriumi võlakirjade emiteerimisel osaleb hageja koos teiste finantsasutuste ja rahvusvaheliste advokaadibüroodega, tuleb siiski arvesse võtta nende teenuste äärmiselt olulist rolli, mida ta osutab Venemaa Föderatsiooni valitsemissektori võla haldamisel. Nagu on märgitud eespool punktis 98, aitavad föderaalsete võlakirjade jälgimine ja hoidmine ning hageja osalemine võlausaldajatele intresside väljamaksmises kaasa valitsussektori võla haldamise kava usaldusväärsusele ja see eristab teda teistest föderaalsete võlakirjade emiteerimisega seotud finantsasutustest. Mis puudutab argumenti, et Venemaa rahandusministeerium võib emiteerida võlakirju, kasutades teiste Vene väärtpaberite depositooriumide või välismaiste väärtpaberite depositooriumide teenuseid, siis tuleb tõdeda, et seda argumenti ei toeta ükski tõend. Igal juhul ei saa sellise argumendiga nõustuda. Isegi kui eeldada, et Venemaa valitsus saab kasutada teisi ettevõtjaid, ei saa ainuüksi see asjaolu seada kahtluse alla tähtsust, mille hageja on omandanud föderaalsete võlakirjade emiteerimisel ja haldamisel, kuna ta hoidis 2021. aasta lõpus oma registrites föderaalvõlakirju mitmele triljonile rublale, täpsemalt 15,5 triljonile rublale (ligikaudu 155 miljardit eurot) vastavas summas. Lisaks nähtub esimese tõendite toimiku dokumendist nr 2, et Venemaa valitsus kasutas 2020. aastal hageja teenuseid, et emiteerida föderaalseid võlakirju 4,7 triljonile rublale (ligikaudu 47 miljardit eurot) vastavas summas. Teise tõendite toimiku dokumendi nr 2 kohaselt suurenes ajavahemikul 2020–2021 hageja hoitavatele föderaalsetele võlakirjadele vastav kogusumma 13,3%. Need asjaolud kinnitavad aga hageja poolt riigivõlakirjade emiteerimise kava raames Venemaa valitsusele pakutavate teenuste olulisust. Lisaks ei saa asjaolu, et hageja kui keskdepositoorium osutas teenuseid ka eraettevõtjatele, seada kahtluse alla tõsiasja, et nimetatud valitsusele riigivõla haldamisel osutatud teenused aitasid kaasa Venemaa valitsuse vahendite kasutamisele.

100

Lõpuks, mis puudutab argumenti, et hageja suhted Venemaa valitsusega seotud üksustega on ärisuhted avatud konkurentsi kontekstis, mis on võrreldavad suhetega, mis hagejal on oma eraklientidega, siis tuleb märkida, et sellisest asjaolust üksinda ei piisa selleks, et seada kahtluse alla hageja föderaalsete võlakirjade emiteerimisel, hoidmisel ja haldamisel pakutud teenuste olulisust, kuna sel asjaolul puudub seos nende teenuste olulisusega. Pealegi teatas hageja esimese tõendite toimiku dokumendi nr 11 kohaselt 2022. aasta märtsis investoritele, et vastavalt Venemaa Föderatsiooni keskpanga korraldusele ei ole välismaistel föderaalsete võlakirjade omanikel enam õigust nende võlakirjade kupongide väljamaksmisele. Seega, kuna hageja pidi esialgsete aktide vastuvõtmise ajal täitma keskpanga korraldust, võis nõukogu asuda õigustatult seisukohale, et hageja ei tegutsenud enam tavapärastes äritingimustes. Tuleb märkida, et hageja ei vaidle sellele asjaolule vastu, kuna oma seisukohtades komisjoni esitatud menetlusse astuja seisukohtade kohta kinnitas ta, et 28. veebruaril 2022 saatis Venemaa Föderatsiooni keskpank väärtpaberite depositooriumidele siduva korralduse, paludes neil ajutiselt peatada tehingud, mis seisnesid Vene emitentide väärtpaberite eest välismaistele esindaja väärtpaberikontodele või tavalistele väärtpaberikontodele maksete tegemises. Sellest järeldub, et alates Venemaa Föderatsiooni keskpanga 28. veebruari 2022. aasta korralduse täitmisest ei ole hagejal enam alust väita, et tema suhted Venemaa valitsusega seotud üksustega olid suhted avatud konkurentsi kontekstis, mis on võrreldavad suhetega, mis tal on oma eraklientidega.

101

Teisena tuleb märkida, et esimese tõendite toimiku dokumendi nr 8 kohaselt kasutas Venemaa föderaalkassa hageja tagatiste halduse süsteemi raha paigutamiseks repotehingute raames summas, mis 2021. aastal ulatus 40,8 triljoni rublani (ligikaudu 408 miljardit eurot). Seda asjaolu kinnitas 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel teise tõendite toimiku dokument nr 2. Vastuseks menetlust korraldavale meetmele kinnitas hageja, et Venemaa föderaalkassa kasutab tema tagatiste halduse süsteemi. Hageja väljendas oma vastuses reservatsiooni, et nõukogu esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed. Piisab aga, kui märkida, et teise tõendite toimiku dokument nr 2 on MOEX‑i, st äriühingu, kellele kuulub üle 99% hageja aktsiatest, aruanne, mistõttu hageja ei saa väita, et selles sisalduv teave ei ole usaldusväärne. Lisaks, mis puudutab märkust, et Venemaa föderaalkassa kasutab hageja tagatiste halduse süsteemi avatud konkurentsi tingimustes, mis on võrreldavad eraklientidele kohaldatavate tingimustega, siis ei saa hageja samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 100, sellisele asjaolule tugineda selleks, et vaidlustada nende teenuste olulisust, mida ta osutab Venemaa valitsusele. Seega, võttes arvesse rahasummat, mille Venemaa föderaalkassa paigutas hageja tagatiste halduse süsteemi abil, võis nõukogu hindamisviga tegemata järeldada, et hageja aitas kaasa Venemaa valitsuse vahendite kasutamisele.

102

Kolmandana nähtub ka esimese tõendite toimiku dokumendist nr 8 ja teise tõendite toimiku dokumendist nr 2, et Venemaa Föderatsiooni keskpank kasutas hageja tagatiste halduse süsteemi tehingute jaoks, mille väärtus oli 2021. aastal 2,3 triljonit rubla (ligikaudu 23 miljardit eurot). Lisaks on esimese tõendite toimiku dokumendis nr 8 Venemaa Föderatsiooni keskpanga selliseid repotehinguid, mis vajasid hageja osutatud finantsteenuste kasutamist, kirjeldatud kui riigi majandust toetavaid tehinguid.

103

Nagu nähtub eespool punktist 89, kasutab Venemaa Föderatsiooni keskpank pealegi ka hageja maksesüsteemi rahapoliitika tehingute tegemiseks.

104

Tuleb aga tõdeda, nagu märkis komisjon vastuses ühele Üldkohtu küsimusele, et likviidsuse haldamine on rahapoliitika oluline osa, mis mõjutab Vene majanduse tulemuslikkust ja seega kaudselt Venemaa Föderatsiooni tulusid. Sellest järeldub, et teenuseid, mida hageja Venemaa Föderatsiooni keskpangale osutas, võis õigustatult pidada sellisteks, mis aitavad kaudselt kaasa Venemaa valitsuse vahendite kasutamisele.

105

Neljandana, nagu nõukogu õigesti märgib, siis arvestades hageja olulist rolli Venemaa finantssüsteemis, mis tugevdab finantsturgude tõhusust, võimaldab ta ligi meelitada investeeringuid Venemaal, soodustades seeläbi majanduskasvu, ja aitab seega kaudselt kaasa Venemaa valitsuse vahendite kasutamisele.

106

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb märkida, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui leidis, et hageja aitas kaasa Venemaa valitsuse tegevusele, poliitikale ja vahendite kasutamisele. Arvestades, kuivõrd olulised on hageja osutatud teenused nii nimetatud valitsusele kui ka Venemaa Föderatsiooni keskpangale, ning tema üldisemat panust Venemaa finantssüsteemi nõuetekohasesse toimimisse, tuleb tõdeda, et nõukogu võis õigustatult asuda seisukohale, et hageja andis Venemaa Föderatsiooni valitsusele kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt olulist materiaalset või rahalist toetust, mis aitas kaasa viimase rahaliste vahendite kasutamisele Ukraina destabiliseerimise jätkamiseks.

107

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

108

Hageja vaidleb vastu järeldusele, et teda kontrollib Venemaa valitsus. Ta väidab, et MOEX ja tema ise on eraldiseisvad juriidilised isikud ning nõukogu ei ole tõendanud, et ta on MOEX‑i kontrolli all. Lisaks väidab hageja, et nimetatud valitsusel ei ole võimalik MOEX‑i de jure ega de facto kontrollida.

109

Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

110

Tuleb märkida, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis f ette nähtud valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmise kriteerium ei nõua selle tuvastamist, et valitsus kontrollib isikut, üksust või asutust, kes teda toetab.

111

Seega, kuna teise väite esimese osa analüüsist nähtub, et nõukogul oli piisav faktiline alus ning ta ei teinud hindamisviga, kui leidis, et hageja andis Venemaa valitsusele materiaalset või rahalist toetust, siis järeldus, et hageja on Venemaa Föderatsiooni valitsuse kontrolli all, kujutab endast täiendavat konteksti elementi, millel puudub määrav tähtsus tema vaidlusalustesse loeteludesse kandmise õigustamisel.

112

Sellest tuleneb, et hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada selle järelduse põhjendatuse, tuleb tulemusetutena tagasi lükata.

113

Järelikult tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

114

Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud aktides ei ole tõendatud, kuidas tema suhtes võetud piiravad meetmed on võetud Venemaa Föderatsiooni suhtes.

115

Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

116

Sellega seoses tuleb märkida, et hageja kanti vaidlusalustesse loeteludesse muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis f ette nähtud valitsusele materiaalse või rahalise toetuse andmise kriteeriumi alusel. Käesoleva väite esimese osa analüüsist nähtub aga, et nõukogul oli piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogum, et põhjendada hageja nimetatud loeteludesse kandmist selle kriteeriumi alusel. Sellest järeldub, et nõukogu on tõendanud piisava seose olemasolu hageja ja Venemaa Föderatsiooni vahel, mistõttu ei ole vaja tõendada täiendava seose olemasolu, mis läheb kaugemale hageja vastu kasutatud loetellu kandmise kriteeriumis nimetatud materiaalsest või rahalisest toetusest.

117

Seega tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.

118

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata ja eespool punktides 46 ja 47 esitatud kaalutlusi arvestades neljas väide tervikuna tagasi lükata.

119

Hageja väidab, et vaidlustatud aktid rikuvad tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, mis on tagatud harta artiklitega 16 ja 17. Ta leiab, et vaidlustatud aktid takistavad tal vabalt tegeleda majandustegevusega ja täita oma kohustusi oma klientide ees, riivates seeläbi tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust.

120

Lisaks leiab hageja, et vaidlustatud aktidega ei järgita tema harta artiklitega 16 ja 17 tagatud õiguste olemust. Ta leiab samuti, et kõnealused meetmed ei ole nõukogu taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ega vajalikud. Hageja väidab ka, et nõukogu ei ole tõendanud, et kõnealused piiravad meetmed olid taotletava eesmärgi saavutamiseks kõige vähem piiravad ja et ei oleks saanud võtta vähem piiravaid meetmeid.

121

Lisaks leiab hageja, et kõnealuste piiravate meetmete ja taotletavate eesmärkide vahel puudub piisav seos ning ei saa nõustuda sellega, et selliseid meetmeid võib kohaldada äriühingute suhtes, mida riik ei kontrolli, ainuüksi põhjusel, et nad tegutsevad olulises majandussektoris.

122

Hageja väidab samuti, et tema suhtes võetud meetmed rikuvad tema klientide põhiõigusi, kes ei saa käsutada oma väärtpabereid, mida hageja hoiab esindajana oma külmutatud kontodel liidus asutatud väärtpaberite depositooriumide juures.

123

Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

124

Tuleb meenutada, et ettevõtlusvabadus ja omandiõigus on sätestatud vastavalt harta artiklites 16 ja 17.

125

Samuti tuleb meenutada, et hageja viidatud põhiõigused ei ole absoluutsed õigused ning nende teostamisele võib kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega, tingimusel et need piirangud tegelikult vastavad neile üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletava eesmärgi seisukohast ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel moel tagatud õiguste olemust (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 148, ja 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus VTB Bank vs. nõukogu, C‑729/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:499, punkt 80).

126

Põhiõiguste riive peab selleks, et see oleks kooskõlas liidu õigusega, olema seaduses ette nähtud, arvestama asjaomaste õiguste olemust, taotlema liidu poolt üldist huvi teeniva eesmärgina tunnustatud eesmärki ning see ei tohi olla ebaproportsionaalne (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 222 ja seal viidatud kohtupraktika).

127

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas vaidlustatud aktid riivavad ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja omandiõigust.

128

Esiteks tuleb analüüsida argumente, millega hageja väidab, et tema suhtes võetud piiravad meetmed tõid kaasa tema klientidele kuuluvate rahaliste vahendite või majandusressursside külmutamise ligikaudu 1,479 miljardi euro ulatuses, rikkudes nii nende klientide omandiõigust.

129

Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei saa oma tühistamishagi toetuseks tugineda omandiõigusele, mis talle ei kuulu (vt selle kohta 22. juuni 2022. aasta kohtuotsus Anglo Austrian AAB ja Belegging‑Maatschappij Far-Eastvs. EKP, T‑797/19, edasi kaevatud, EU:T:2022:389, punkt 285). Kohtupraktika kohaselt saab subjektiivse õiguse rikkumisele nimelt põhimõtteliselt viidata üksnes isik, kelle õigust on väidetavalt rikutud, mitte aga kolmas isik (vt analoogia alusel 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Zhejiang Jndia Pipeline Industry vs. komisjon, T‑228/17, EU:T:2019:619, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu hageja kohtuistungil möönis, on käesolevas asjas tema klientide käsutuses õiguskaitsevahendid riigisisestes kohtutes, kus nad võivad eeskätt tugineda oma harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse rikkumisele.

130

Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 15 ja muudetud määruse nr 269/2014 artikli 6b lõikes 5 ette nähtud erand ei võimaldanud tema klientidel saavutada nende rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist riigisiseste asutuste tegevusetuse või nende asutuste kehtestatud liiga piiravate tingimuste tõttu, siis tuleb märkida, et selle argumendiga ei vaidlusta hageja tegelikult nõukogu kehtestatud erandi õiguspärasust, vaid riigisiseste asutuste selle sätte rakendamise raames võetud meetmete õiguspärasust.

131

Tuleb aga meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Üldkohus ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames pädev kontrollima riigisiseste asutuste või liikmesriigi kohtute tehtud otsuste seaduslikkust (vt selle kohta 5. oktoobri 1983. aasta kohtumäärus Chatzidakis Nevas vs. Caisse des juristes à Athènes, 142/83, EU:C:1983:267, punkt 4, ja 24. augusti 2010. aasta kohtumäärus Grúas Abril Asistencia vs. komisjon, T‑386/09, ei avaldata, EU:T:2010:331, punkt 28). Hästi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nimelt üksnes pädevate liikmesriigi kohtute ülesanne kontrollida liidu õigusaktide riigisiseste rakendusmeetmete kehtivust (vt selle kohta 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Branco vs. komisjon, T‑271/94, EU:T:1996:103, punkt 53, ja 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 268).

132

Lisaks tuleb meenutada, et kui pädev riigisisene asutus teeb otsuse külmutatud rahaliste vahendite vabastamise taotluse kohta vastavalt muudetud otsuses 2014/145 ja muudetud määruses nr 269/2014 sätestatud eranditele, rakendab ta liidu õigust. Sellest järeldub, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt peab ta oma kaalutlusõiguse teostamisel järgima hartat (vt selle kohta 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Peftiev, C‑314/13, EU:C:2014:1645, punkt 24, ja 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 266).

133

Sellest tuleneb, et hageja klientide puhul, keda ükski piirav meede ei puuduta ja kelle rahalised vahendid või majandusressursid külmutatakse hageja suhtes võetud piiravate meetmete tõttu, on nende esitatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamise taotluse läbivaatamisel riigisiseste asutuste ülesanne tagada, et nende klientide omandiõiguse riive vastab harta artiklis 52 ette nähtud tingimustele.

134

Teiseks tuleb märkida, et hageja ettevõtlusvabadust, nagu ka tema omandiõigust seoses liidus asutatud finantsasutustes hoiustatud omavahendite või majandusressurssidega, piiravad tema suhtes kohaldatavad piiravad meetmed. Seega tuleb kontrollida, kas eespool punktis 126 meenutatud tingimused tema põhiõiguste riive põhjendamiseks on täidetud.

135

Esimesena tuleb tõdeda, et kõnealused piiravad meetmed on ette nähtud seadusega, kuna need on sätestatud aktides, mis on eeskätt üldkohaldatavad ja millel on liidu õiguses selge õiguslik alus, nimelt vastavalt ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215.

136

Teisena tuleb meenutada, et võetud piiravate meetmete tagajärjel külmutatakse hagejale kuuluvad omavahendid või majandusressursid ennetavalt. Lisaks kohaldatakse vaidlustatud akte kuue kuu vältel ning neid vaadatakse pidevalt läbi, nagu näeb ette otsuse 2014/145 artikkel 6. Kuna need meetmed on ajutised ja tagasipööratavad, tuleb asuda seisukohale, et need ei kahjusta hageja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse olemust. Tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendatud argumenti, mis võiks selle järelduse kahtluse alla seada.

137

Kolmandana taotlevad kõnealused piiravad meetmed liidu poolt üldist huvi teeniva eesmärgina tunnustatud eesmärki, mis õigustab teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta analoogia alusel 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 150). Nimelt on meetmete eesmärk avaldada survet Venemaa võimule, et see lõpetaks oma tegevuse ja poliitika, mis destabiliseerib Ukrainat. Seoses sellega soovis nõukogu 2022. aasta veebruaris strateegiliselt nõrgestada Venemaa majandust, keelates ühest küljest eelkõige Vene Föderatsiooni, selle valitsuse ja keskpanga rahastamise, ning kohaldades teiselt poolt selliseid meetmeid eelkõige rahanduse, kaitse ja energeetika valdkonnas. Lisaks nähtub otsuse 2022/329 põhjendusest 11, et arvestades Ukrainas valitseva olukorra tõsidust, oli nõukogu seisukohal, et tuleb muuta loetellu kandmise kriteeriume. Nii ilmneb, et liit püüab vähendada Venemaa riigi tulusid ja avaldada survet Venemaa valitsusele selleks, et vähendada tema võimet rahastada oma tegevust, mis kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, ning lõpetada see eesmärgiga säilitada Euroopa ja ülemaailmne stabiilsus. Tegemist on aga eesmärgiga, mis kuulub selliste ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja c viidatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames taotletavate selliste eesmärkide hulka, nagu rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine.

138

Neljandana tuleb kontrollida, kas hageja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piiramine seoses talle kuuluvate omavahendite või majandusressurssidega on proportsionaalne eesmärgiga, mida taotletakse piiravate meetmetega.

139

Mis puudutab kõigepealt hageja suhtes võetud piiravate meetmete sobivust, siis tuleb märkida, et arvestades üldise huvi eesmärke, mis on rahvusvahelise üldsuse jaoks niivõrd olulised, nagu rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine, ei saa neid meetmeid iseenesest pidada sobimatuteks (vt selle kohta analoogia alusel 2. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Kalai vs. nõukogu, T‑178/19, ei avaldata, EU:T:2020:580, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Boshab vs. nõukogu, T‑111/19, ei avaldata, EU:T:2021:54, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei saa hageja väita, et tema suhtes võetud piiravad meetmed on sobimatud, sest need ei ole piisavalt seotud vaidlustatud aktidega taotletava eesmärgiga, kuna ta kanti väidetavalt vaidlusalustesse loeteludesse põhjusel, et ta tegutses olulises Venemaa majandussektoris. Nimelt, kuna vaidlustatud aktide eesmärk on vähendada Venemaa riigi tulusid ja avaldada survet Venemaa valitsusele selleks, et vähendada tema võimet rahastada oma tegevust, mis kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, siis on lähenemisviis, mis seisneb keskendumises ettevõtjatele, kes – nagu hageja – annavad Venemaa valitsusele materiaalset või rahalist toetust, selle eesmärgiga vastavuses ning seda ei saa järelikult pidada sobimatuks taotletava eesmärgi seisukohast (vt analoogia alusel 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 147).

140

Mis puudutab järgmiseks piiravate meetmete vajalikkust, siis kuigi hageja väidab, et vähem piiravad alternatiivsed meetmed oleksid võimaldanud saavutada taotletavaid eesmärke, tuleb siiski tõdeda, et ta ei viita ühelegi alternatiivsele, vähem piiravale meetmele, ega tõenda, et nõukogu võis kaaluda vähem piiravate, ent sama sobivate meetmete võtmist kui need, mis on ette nähtud vaidlustatud aktides. Ent nagu märgib nõukogu, on juba otsustatud, et sellised alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa kord või kohustus ülekantud rahaliste vahendite kasutamist tagantjärele põhjendada, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, arvestades eeskätt kehtestatud piirangutest kõrvalehoidmise võimalust (30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 182, ja 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu, T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317, punkt 136).

141

Lõpuks näitab mängus olevate huvide kaalumine, et piiravatest meetmetest tingitud ebamugavused hageja jaoks ei ole ülemäärased, arvestades rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust.

142

Nimelt, nagu märkisid nõukogu ja komisjon, piirdub piiravate meetmete mõju liidu territooriumiga, mistõttu need puudutavad maksimaalselt vaid osa hagejale kuuluvatest omavahenditest või majandusressurssidest, ning need ei takista hagejal tegutseda riigis, kus ta on asutatud, ega muudes kolmandates riikides.

143

Samuti tuleb tõdeda, et kuigi on tõsi, et piiravad meetmed takistavad hagejal kasutada talle kuuluvaid rahalisi vahendeid ja majandusressursse, ei võta need temalt siiski õigust saada vastavalt otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 6 punktile a ja määruse nr 269/2014 artikli 7 lõike 2 punktile a intressi või muud tulu tema külmutatud kontodelt, millele need rahalised vahendid ja majandusressursid hoiustatakse, tingimusel et kogu intress ja kõik muud tulud samuti külmutatakse.

144

Lisaks on vaidlustatud aktides ette nähtud erandid, mis võimaldavad riigisisestel asutustel anda loa teatavate rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks. Nimelt näeb määruse nr 269/2014 artikli 4 lõige 1 ette võimaluse anda luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid või majandusressursse vaidlusalustesse loeteludesse kantud juriidiliste isikute, üksuste või asutuste põhivajaduste katmiseks, õigusabiteenustest tulenevate kulude hüvitamiseks, külmutatud rahaliste vahendite või ressursside tavapärase haldamise või säilitamise eest tasude või teenustasude maksmiseks ning erakorraliste kulutuste katteks.

145

Ka on otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 5 ja määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud võimalus vabastada teatavad hagejale kuuluvad külmutatud omavahendid või majandusressursid, et võimaldada tal teha makse vastavalt lepingule või kokkuleppele, mis on sõlmitud enne tema kandmist vaidlusalustesse loeteludesse.

146

Sellest järeldub, et hageja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivet ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

147

Hageja muud argumendid ei saa seada seda järeldust kahtluse alla.

148

Esiteks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt on hageja ettevõtlusvabaduse riive sisuliselt veelgi olulisem seetõttu, et tal ei ole väidetavalt võimalik täita oma lepingulisi kohustusi oma klientide ees põhjusel, et erandid ei võimaldanud tal tagastada oma klientidele väärtpabereid, mida ta hoidis oma külmutatud kontodel, siis tuleb järgemööda analüüsida otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 5 ja määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandit ning muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 19 ja muudetud määruse nr 269/2014 artikli 6b lõikes 5 varem ette nähtud erandit.

149

Ühelt poolt tuleb märkida, et otsuse 2014/145, mis oli kohaldatav esialgsete aktide vastuvõtmise ajal, artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandi kohaselt ei takista isiku, üksuse või asutuse rahaliste vahendite või majandusressursside külmutamine seda isikut, üksust või asutust tegemast makset, mis tuleneb lepingust, mis on sõlmitud enne selle isiku, üksuse või asutuse kõnealuse otsuse lisas esitatud loetellu kandmise kuupäeva, tingimusel et asjaomane liikmesriik on teinud kindlaks, et makse otseseks või kaudseks saajaks ei ole sellesse loetellu kantud füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus.

150

Nii võivad riigisisesed asutused vastavalt määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikele 1 anda loa isiku, üksuse või asutuse teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks eeldusel, et nad on teinud kindlaks, et – nagu nõuab selle sätte punkt a – see isik, üksus või asutus kasutab neid rahalisi vahendeid või majandusressursse makseteks ning, nagu nõuab selle sätte punkt b, makse ei ole vastuolus selle määruse artikli 2 lõikes 2 ette nähtud keeluga teha rahalisi vahendeid ja majandusressursse otseselt või kaudselt kättesaadavaks vaidlusalustesse loeteludesse kantud isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud isikutele, üksustele või asutustele.

151

Tuleb märkida, et mõiste „rahalised vahendid“ on määruse nr 269/2014 artikli 1 punktis g määratletud laialt, kuna see hõlmab igasugust „finantsvara ja tulu“. Sama kehtib mõiste „majandusressursid“ kohta, mis on määratletud sama määruse artikli 1 punktis d ja milleks on „igasugune vara, nii materiaalne kui ka mittemateriaalne, nii kinnis- kui ka vallasvara, mis ei kuulu rahaliste vahendite hulka, kuid mida on võimalik kasutada rahaliste vahendite, kaupade või teenuste hankimiseks“. Kuna rahalised vahendid või majandusressursid võidakse vabastada selleks, et võimaldada isikul, üksusel või asutusel teha „makse“ vastavalt lepingule või kokkuleppele, mis on sõlmitud kolmanda isikuga enne tema kandmist vaidlusalustesse loeteludesse, siis tuleb mõistet „makse“ tingimata tõlgendada laialt ja seda ei saa piirata üksnes rahasumma ülekandmise vormis tehtavate maksetega. Nimelt, nagu komisjon kohtuistungil märkis, oleks mõiste „makse“ kitsendav tõlgendamine vastuolus võimalusega vabastada makse tegemiseks laialt määratletud rahalised vahendid või majandusressursid.

152

Sellest järeldub, et esialgsete aktide vastuvõtmise ajal võimaldas otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 5 ja määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erand riigisisestel asutustel anda luba vabastada hageja rahalised vahendid või majandusressursid, et võimaldada tal teha makse, mis seisneb tema klientide selliste väärtpaberite tagastamises, mida ta hoidis oma külmutatud kontodel liidus asutatud väärtpaberite depositooriumide juures.

153

Vastupidi sellele, mida väidavad nõukogu ja komisjon, ei ole määruse nr 269/2014 artikli 2 lõikega 2 vastuolus see, kui need kliendid maksavad hagejale teenustasu või tasu nende tehingute eest, mida hageja peab tegema selleks, et anda eespool punktis 152 nimetatud erandi alusel tema klientidele kuuluvad väärtpaberid viimaste käsutusse. Nimelt on määruse nr 269/2014 artikli 7 lõike 2 punktis b sõnaselgelt ette nähtud hageja võimalus saada tasu teenuse eest, mida osutati sellise lepingu või kokkuleppe täitmise raames, mis sõlmiti enne tema kandmist vaidlusalustesse loeteludesse, tingimusel et need klientide tehtud maksed külmutatakse vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 1.

154

Määruse nr 269/2014 artikli 6 lõike 1 punktis b on küll ette nähtud, et makse, mille hageja peab tegema, ei tohi rikkuda sama määruse artikli 2 lõiget 2, see tähendab keeldu teha rahalisi vahendeid või majandusressursse otseselt või kaudselt kättesaadavaks kõnealuse määruse I lisas loetletud isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud isikutele, üksustele või asutustele. See keeld ei puuduta siiski makseid, mida hageja kliendid võivad teha hagejale teenuse eest, millega nende väärtpaberid tagastatakse lepingu või kokkuleppe alusel, mis sõlmiti enne hageja kõnealusesse nimekirja kandmist. Selle keelu eesmärk on keelata hagejal teha makseid – käesoleval juhul tagastada väärtpaber – isikule, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid. Nimelt, nagu nähtub otsuse 2014/145 artikli 2 lõikest 5, mida arvestades tuleb määruse nr 269/2014 artikli 6 lõike 1 punkti b tõlgendada (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 141), puudutab määruse nr 269/2014 selles sättes ette nähtud tingimus riigisiseste asutuste kohustust tagada, et vaidlusalustesse loeteludesse kantud isik, üksus või asutus ei saa hageja tehtud makset otseselt ega kaudselt.

155

Mis puudutab argumente, et riigisisesed asutused jäid tegevusetuks, vastuseks hageja taotlustele kohaldada otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 5 ja määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandit, siis nendega ei saa nõustuda. Nimelt, nagu on meenutatud eespool punktis 131, ei ole Üldkohus ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames pädev kontrollima riigisiseste asutuste liidu õiguse rakendamise käigus vastu võetud aktide õiguspärasust.

156

Lisaks tuleb märkida, et enne 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist lisati nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta otsusega (ÜVJP) 2022/1907, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 259 I, lk 98), ja nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määrusega (EL) 2022/1905, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 259 I, lk 76), muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõikesse 19 ja muudetud määruse nr 269/2014 artikli 6b lõikesse 5 erand, et lubada hagejale kuuluvate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist või nende hagejale kättesaadavaks tegemist eesmärgiga lõpetada hagejaga sõlmitud või muul moel temaga seotud tehingud, lepingud või muud kokkulepped hiljemalt 7. jaanuariks 2023.

157

Kohtuistungil märkis nõukogu, et eelmises punktis nimetatud erand lisati selleks, et ületada raskused, mis tekkisid otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 5 ja määruse nr 269/2014 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandi kohaldamisel tehingute puhul, mille eesmärk on võimaldada hagejal tagastada oma klientidele nende väärtpaberid, mida ta hoidis oma külmutatud kontodel liidus asutatud väärtpaberite depositooriumide juures.

158

Muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 19 ja muudetud määruse nr 269/2014 artikli 6b lõikes 5 ette nähtud erandi sõnastusest nähtub, et selles on täpsustatud, millistel tingimustel võivad riigisisesed asutused anda loa vabastada hageja rahalised vahendid või majandusressursid, et võimaldada tema klientidel tagasi saada oma väärtpaberid, mida hoitakse hageja külmutatud kontodel. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta selle erandi õiguspärasust, vaid riigisiseste asutuste selle rakendamise raames võetud meetmete õiguspärasust. Ent nagu on meenutatud eespool punktis 131, ei ole Üldkohus ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames pädev kontrollima riigisiseste asutuste liidu õiguse rakendamise käigus vastu võetud aktide õiguspärasust.

159

Lisaks tuleb märkida, et nõukogu 23. juuni 2023. aasta otsusega (ÜVJP) 2023/1218, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2023, L 159 I, lk 526), ja nõukogu 23. juuni 2023. aasta määrusega (EL) 2023/1215, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2023, L 159 I, lk 330), lisati muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõikesse 25 ja muudetud määruse nr 269/2014 artikli 6b lõikesse 5a veel üks erand. Muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 25 kohaselt võisid riigisisesed asutused anda teatavatel tingimustel liikmesriigi kodanikele või residentidele või liidus asuvatele üksustele loa konverteerida hiljemalt 24. detsembriks 2023 hoidmistunnistusi, mille Venemaalt pärit alusvara on hageja valduses, eesmärgiga alusvara müüa ning teha kättesaadavaks vahendid, mis on seotud hoidmistunnistuse konverteerimisega ja alusvara otsese või kaudse müügiga hagejale.

160

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et nii esialgsete aktide kui ka 2023. aasta märtsi ja 2023. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide puhul ei ole hagejal alust väita, et tema ettevõtlusvabadust on täiendavalt kahjustatud seetõttu, et otsuses 2014/145 ja määruses nr 269/2014 ette nähtud erandid ei võimaldanud tal tagastada oma klientide väärtpabereid, mida ta hoidis oma külmutatud kontodel liidus asutatud depositooriumide juures.

161

Teiseks ei saa hageja väita, et tema suhtes võetud piiravate meetmete kohaldamine on ebaproportsionaalne, kuna ta ei ole mingit rikkumist toime pannud. Nimelt tuleb meenutada, et piiravad meetmed on konkreetsetele isikutele keskendatud ennetavad meetmed, mille eesmärk on ELL artikli 21 lõike 2 punkti c kohaselt eelkõige säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut. Lisaks ei ole otsuse 2014/145 sätete eesmärk karistada ega takistada mis tahes tegevuse kordamist. Nende meetmete ainus eesmärk on säilitada vastavalt ELL artikli 21 lõike 2 punktis c mainitud eesmärkidele vahendid, mis on kõnealuse otsuse artikli 2 lõikes 1 nimetatud isikute, üksuste ja asutuste valduses (vt analoogia alusel 15. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Belaeronavigatsia vs. nõukogu, T‑536/21, EU:T:2023:66, punktid 34 ja 35).

162

Kolmandaks ja eeldusel, et hageja soovib väita, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisega sekkus nõukogu liidu pädevusse ühise kaubanduspoliitika valdkonnas, tuleb meenutada, et ELL artikli 21 lõike 2 punktis c nimetatud eesmärkide saavutamiseks on nõukogul aluslepingute ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätete, eelkõige ELL artikli 29 ja ELTL artikli 215 lõike 2 alusel pädevus võtta piiravaid meetmeid füüsiliste või juriidiliste isikute ning rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes. Peale selle, liidu pädevus ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames ning pädevus muude EL toimimise lepingu sätete alusel – näiteks nende alusel, mis kuuluvad ühise kaubanduspoliitika valdkonda – ei välista üksteist vastastikku, vaid täiendavad üksteist, kuivõrd neist igaühel on omaenda kohaldamisala ja nendega taotletakse eri eesmärke (vt analoogia alusel 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 61). Ent käesolevas asjas ei puuduta vaidlustatud aktidega taotletavad eesmärgid ühist kaubanduspoliitikat, vaid ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Seega ei saa hageja väita, et nõukogu sekkus tema suhtes piiravaid meetmeid võttes liidu pädevusse ühise kaubanduspoliitika valdkonnas.

163

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

164

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

165

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

166

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas kannab komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab: