Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

17. juuli 2024(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Missioon EUCAP Sahel‑Niger – Lähetuses viibivad riiklikud töötajad – Psühholoogiline ahistamine – Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi puudumine – Vastuvõetamatus – Lepinguväline vastutus – Õigus väärikusele – Põhiõiguste harta artiklid 1 ja 31 – Kokkuleppemenetlus – Vahendaja aruande edastamata jätmine – Vahendaja soovituste kohaldamata jätmine – Õigus heale haldusele – Põhiõiguste harta artikkel 41 – Hoolitsemiskohustus – Mittevaraline kahju – Varaline kahju – Põhjuslik seos

Kohtuasjas T‑371/22,

Marco Montanari, elukoht Reggio Emilia (Itaalia), esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja A. Champetier,

hageja,

versus

EUCAP Sahel Niger, esindaja: advokaat E. Raoult,

kostja,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president L. Truchot (ettekandja), kohtunikud H. Kanninen ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–        pädevuse puudumise ja vastuvõetamatuse vastuväiteid, mille kostja esitas 30. septembril 2022 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis,

–        nende vastuväidete kohta esitatud hageja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2022,

–        16. detsembri 2022. aasta kohtumäärust liita vastuväited põhimenetlusega,

arvestades 29. novembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse(1)

1        Hageja Marco Montanari palub oma hagis esiteks tühistada ELTL artikli 263 alusel Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) Nigeri missiooni (EUCAP Sahel Niger, edaspidi „missioon“) 28. aprilli 2022. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 4. veebruari 2022. aasta kahju hüvitamise nõue, ning teiseks hüvitada ELTL artikli 268 alusel kahju, mis talle tekitati psühholoogilise ahistamise olukorra tagajärjel ning õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumisega.

 Vaidluse taust

2        Itaalia valitsus lähetas hageja alates 14. aprillist 2015 missiooni juurde poliitilise nõunikuna.

3        Hageja lähetust missiooni juurde pikendati 2016. aasta septembris kuni 14. aprillini 2018.

4        Hageja palus 8. märtsil 2017 missiooni juhi asetäitjalt, et ta alustaks pressi ja avaliku teabe eest vastutava isiku (edaspidi „PPIO“) suhtes distsiplinaarmenetlust seoses ahistamisega, mille all hageja väidetavalt kannatas (edaspidi „8. märtsi 2017. aasta esimene kaebus“).

5        Samal päeval palus hageja missiooni juhi asetäitjalt, et ta alustaks distsiplinaarmenetlust missiooni juhi suhtes, PPIO suhtes ning isiku suhtes, kes on esimesena alla kirjutanud PPIO-le antud puhkuseloale, selleks et viimane saaks sõita 25. ja 26. veebruaril 2017 maad mööda Burkina Fasosse, põhjusel, et esiteks on PPIO sellise liikumise näol tegemist ebaausa käitumisega missiooni autoriteedi suhtes ja teiseks kujutas see puhkuseluba endast missiooni juhi rasket hooletust, millega rikuti hoolitsemiskohustust. Teise võimalusena, juhul kui missiooni juhi asetäitja on puhkuseloa esimene allkirjastaja, palus hageja, et ta edastaks tema distsiplinaarmenetluse algatamise taotluse Euroopa välisteenistuse tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusele (CPCC), ning täpsustas, et sellisel juhul taotleb ta distsiplinaarmenetluse algatamist tema suhtes ka raske hooletuse tõttu (edaspidi „8. märtsi 2017. aasta teine kaebus“).

6        Missiooni juhi asetäitja teatas 24. märtsil 2017 hagejale 8. märtsi 2017. aasta esimese kaebuse menetlemise lõpetamisest.

7        Hageja teatas 28. märtsil 2017 CPCC direktorile kui missiooni tsiviiloperatsiooni ülemale, et ta esitas 8. märtsi 2017. aasta esimese ja teise kaebuse, ning palus tal võtta need kaks kaebust menetlusse (edaspidi „28. märtsi 2017. aasta rikkumisteade“).

8        Tsiviiloperatsiooni ülema asetäitja teatas 15. mail 2017 missiooni juhile, et ta menetleb 8. märtsi 2017. aasta teist kaebust juhtimisküsimusena, ilma et ta oleks algatanud ametlikku distsiplinaarmenetlust.

9        Hageja palus 17. juulil 2017 tsiviiloperatsiooni ülemal algatada ahistamisjuurdlus missiooni juhi ja tema asetäitja suhtes (edaspidi „17. juuli 2017. aasta rikkumisteade“). Hiljem samal päeval saatis missiooni juht hagejale kirjaliku hoiatuse põhjendusega, et ta oli olnud 10. aprillil toimunud kohtumisel tema suhtes lugupidamatu (edaspidi „esimene kirjalik hoiatus“).

10      Hageja edastas esimese kirjaliku hoiatuse 18. juulil 2017 tsiviiloperatsiooni ülemale, paludes tal seda 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate uurimise käigus arvesse võtta.

11      Hagejale teatati 20. juulil 2017 CPCC teenistuja nimetamisest (edaspidi „vahendaja“), kelle ülesanne oli hinnata selle järgneva nädala jooksul olukorda kohapeal.

12      Vahendaja pidas 25. ja 26. juulil 2017 missioonis mitu kohtumist, sealhulgas mõni hagejaga.

13      Missiooni personaliosakond (edaspidi „personaliosakond“) palus 27. juulil 2017 hagejal täita tema soorituse hindamise vorm hiljemalt 4. augustiks 2017, et pikendada tema lähetust alates 14. aprillist 2018.

14      Samal päeval saatis personaliosakonna juhataja hagejale tema puhkuste ajakohastatud arvestuse pärast seda, kui oli esitatud taotlus, et ta põhjendaks loata puudumise päevi.

15      Hageja teatas 28. juulil 2017 tsiviiloperatsiooni ülemale eespool punktides 13 ja 14 mainitud teabevahetusest personaliosakonnaga, et täiendada 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate toimikut.

16      Vahendaja esitas oma aruande 29. juulil 2017 (edaspidi „29. juuli 2017. aasta aruanne“).

17      Hageja teatas 23. augustil 2017 personaliosakonnale, et ta ei taotle oma lähetuse pikendamist missiooni juures alates 14. aprillist 2018.

18      Hageja teatas 25. oktoobril 2017 tsiviiloperatsiooni ülemale 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate toimiku täiendamiseks uutest asjaoludest.

19      Missioon teatas 22. novembril 2017 Itaalia ametiasutustele, et hageja puudus ajavahemikul 17.–20. novembrini 2017 põhjuseta töölt ning et ta kavatseb hageja päevarahadest kinni pidada nelja päeva päevaraha.

20      Missiooni juht jättis 23. novembril 2017 rahuldamata hageja taotluse, et kustutataks viimase kolmepäevane põhjuseta töölt puudumine, ning saatis talle teise kirjaliku hoiatuse (edaspidi „teine kirjalik hoiatus“). Samal päeval palus hageja tsiviiloperatsiooni ülemal alustada uut uurimist põhjusel, et eespool punktis 19 nimetatud asjaolud iseloomustavad olukorda, milles missiooni juht ja tema asetäitja on käitunud ahistavalt (edaspidi „23. novembri 2017. aasta rikkumisteade“).

21      Hageja teatas 28. novembril 2017 tsiviiloperatsiooni ülemale, et tema töötasu vähendati kolme päeva töötasu võrra, ning palus tal ka selgitada oma seisukohta 17. juuli ja 23. novembri 2017. aasta rikkumisteadete kohta.

22      Hageja edastas 4. detsembril 2017 Euroopa välisteenistuse asepeasekretärile, kes vastutab CPCC eest, 17. juuli ja 23. novembri 2017. aasta rikkumisteadete sisu.

23      Hageja palus 17. jaanuaril 2018 Euroopa välisteenistuse peasekretäril anda talle võimalikult kiiresti teada, millised on vahendaja järeldused ning milliseid meetmeid kavatsetakse 17. juuli ja 23. novembri 2017. aasta rikkumisteadetest tulenevalt võtta.

24      Hageja lahkus 18. märtsil 2018 missiooni poliitilise nõuniku ametikohalt.

25      Tsiviiloperatsiooni ülem teatas 10. aprillil 2018 vastuseks eespool punktis 23 nimetatud kirjale hagejale, et väidetavad rikkumised, millest hageja oli teatanud, kuuluvad „missiooni juhtimisküsimuste“ alla ning et „toimiku materjalid ei õigusta distsiplinaarmenetluse algatamist“ (edaspidi „10. aprilli 2018. aasta otsus“).

26      Hageja palus 31. juulil 2018 tutvuda muu hulgas 29. juuli 2017. aasta aruandega.

27      Euroopa välisteenistus jättis 24. oktoobri 2018. aasta otsusega lõplikult rahuldamata eespool punktis 26 nimetatud avalikustamise taotluse.

28      Üldkohus tühistas 12. detsembri 2019. aasta otsusega Montanari vs. Euroopa välisteenistus (T‑692/18, ei avaldata, EU:T:2019:850) 24. oktoobri 2018. aasta otsuse.

29      Hageja küsis 13. detsembril 2019 ning 13. märtsil ja 9. juulil 2020 Euroopa välisteenistuselt, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta seoses eespool punktis 28 nimetatud kohtuotsusega.

30      Euroopa välisteenistus edastas 24. juuli 2020. aasta kirjaga hagejale kogu 29. juuli 2017. aasta aruande, välja arvatud teiste puudutatud isikute isikuandmed.

31      Hageja palus 26. mail 2021 Euroopa välisteenistusel maksta 971 395,92 eurot varalise, füüsilise ja mittevaralise kahju eest, mis tekitati psühholoogilise ahistamise ning õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumisega, mille toimepanemises hageja missiooni süüdistas.

32      Euroopa välisteenistus jättis 24. septembril 2021 eespool punktis 31 nimetatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata eelkõige põhjendusel, et Euroopa välisteenistus ei ole hagejat kunagi tööle võtnud ja et missioon on Euroopa välisteenistusest nii õiguslikult kui ka tegevuse poolest täiesti eraldiseisev üksus.

33      Hageja esitas 22. detsembril 2021 Euroopa välisteenistusele liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, et vaidlustada otsus, millega jäeti rahuldamata eespool punktis 31 nimetatud kahju hüvitamise nõue.

34      Kahe eraldi 4. veebruari 2022. aasta kirjaga nõudis hageja Euroopa Liidu Nõukogult ja missioonilt, et talle makstaks 972 395,92 eurot varalise, füüsilise ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis psühholoogilise ahistamise ning õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumise tõttu (edaspidi seoses missioonile esitatud nõudega „kolmas kahju hüvitamise nõue“).

35      Nõukogu jättis temale esitatud ja eespool punktis 34 nimetatud kahju hüvitamise nõude 25. märtsil 2022 rahuldamata.

36      Missioon jättis kolmanda kahju hüvitamise nõude 28. aprillil 2022 rahuldamata.

37      Euroopa välisteenistus jättis eespool punktis 33 nimetatud kaebuse 30. mail 2022 rahuldamata.

 Poolte nõuded

38      Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada 28. aprilli 2022. aasta otsus, millega jäeti kolmas kahju hüvitamise nõue rahuldamata;

–        mõista missioonilt tema kasuks välja 982 840 eurot;

–        mõista kohtukulud välja missioonilt.

39      Missioon palub Üldkohtul sisuliselt:

–        esimese võimalusena jätta hagi rahuldamata põhjusel, et see on esitatud kohtule, kes ei ole pädev seda arutama;

–        teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        kolmanda võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Pädevuse puudumise vastuväide

40      Missioon väidab, et Üldkohus ei ole pädev käesolevat hagi läbi vaatama, kuna hageja täitis missiooni poliitilise nõuniku ülesandeid Itaalia välisministeeriumi lähetatud eksperdina vastavalt nõukogu 16. juuli 2012. aasta otsuse 2012/392/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu ÜJKP missiooni Nigeris (EUCAP Sahel Niger) (ELT 2012, L 187, lk 48), artikli 7 lõikele 2.

41      Seega leiab missioon, et kõik hageja poolt tema ametikohustuste täitmisega seotud kaebused tuleb esitada Itaalia ametiasutuste vastu. Sellega seoses viitab missioon kaebusele, mille hageja esitas Itaalia kohtule. Ta viitab ka lahendusele, mille Üldkohus valis 23. aprilli 2015. aasta määruses Chatzianagnostou vs. nõukogu jt (T‑383/13, ei avaldata, EU:T:2015:246) ning mida Euroopa Kohus on kinnitanud.

42      Hageja vaidlustab missiooni esitatud pädevuse puudumise vastuväite, täpsustades eelkõige, et tema Tribunale di Roma (Rooma kohus, Itaalia) töökolleegiumile esitatud kaebus ei ole seotud kolmanda kahju hüvitamise nõude ega käesoleva hagiga.

43      Sellega seoses tuleb meenutada, et missioon käivitati otsusega 2012/392 selleks, et toetada Nigeri julgeoleku valdkonna osalejate võimekuse suurendamist võitlemisel terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.

44      Täpsemalt on otsuse 2012/392 artikli 7 lõikes 1 sätestatud, et missioon koosneb peamiselt liikmesriikide, liidu institutsioonide või EEASi lähetatud isikkoosseisust ning need katavad oma isikkoosseisu lähetamisega seotud kulud, sealhulgas sõidukulud lähetuse asukohta ja tagasi, töötasud, tervisekindlustuse ja toetused, välja arvatud päevaraha.

45      Lisaks on tõsi, et otsuse 2012/392 artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud, et liikmesriik, liidu institutsioon või EEAS vastutab vastavalt kõikide lähetusega seotud nõuete lahendamise eest, olenemata sellest, kas nõude on esitanud lähetatud isikkoosseisu liige või käib see tema kohta, ning esitab viimase vastu mis tahes hagi.

46      Esimesena tuleneb siiski kohtupraktikast, mis käsitleb sätteid, mis reguleerivad muude ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) seotud missioonide tegevust ning on sõnastatud analoogselt või isegi identselt otsusega 2012/392, et kuna liikmesriikide lähetatud isikkoosseisule ja liidu institutsioonide lähetatud isikkoosseisule kehtivad kohapeal nende ülesannete täitmisel samad reeglid, siis on liidu kohtul pädevus kontrollida liikmesriikide lähetatud ametnikke puudutavaid personalihalduse akte, mille eesmärk on vastata selle missiooni vajadustele kohapeal (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu jt, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punktid 50 ning 55).

47      Mis tahes muu tõlgendus tooks nimelt kaasa selle, et kui sama personalihalduse akt, mis käsitleb kohapealseid operatsioone, puudutab nii liikmesriikide kui ka liidu institutsioonide lähetatud ametnikke, siis võib esimesena mainitud ametnike suhtes tehtud otsus osutuda kokkusobimatuks otsusega, mille liidu kohus on teinud teisena mainitud ametnike suhtes (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu jt, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 57).

48      Seetõttu on Üldkohus ning apellatsiooniastmes Euroopa Kohus pädevad selliseid akte kontrollima. See pädevus tuleneb vastavalt nende aktide õiguspärasuse kontrolli puhul ELTL artiklist 263 ja lepinguvälise vastutuse vaidluste puhul ELTL artiklist 268 koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga, võttes arvesse ELL artikli 19 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 (19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu jt, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 58).

49      Teisena tuleb tõdeda, et esitades Üldkohtule eespool punktis 38 nimetatud järeldused, küsib hageja, kas personalihalduse aktid, mis puudutavad operatsioone kohapeal, mitte lähetusega seotud küsimusi, on õiguspärased otsuse 2012/392 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

50      Nimelt nähtub kolmandast kahju hüvitamise nõudest ja hageja nõuetest, et hageja heidab missiooni juhile ette, et kuigi ta oli missiooni juurde lähetatud ja määratud kohapeale, võttis missiooni juht vastu otsused, milles võib esineda psühholoogilise ahistamise tunnuseid, mis on vastuolus harta sätetega, mis tagavad töötajate õiguse tervisele ja õiguse väärikusele. Lisaks heidab ta ka missiooni tsiviiloperatsiooni ülemale – mitte Itaalia ametiasutustele – ette, et see rikkus nende hageja psühholoogilise ahistamise teadete menetlemisel, mille hageja oli esitanud ajavahemikul, mil ta oli tööle lähetatud, õigust heale haldusele ja hoolitsemiskohustust.

51      Lisaks nähtub kohtupraktikast, et Üldkohus tunnistas ennast pädevaks lahendama sarnaseid vaidlusi, mille on esitanud ÜVJP missiooni juurde lähetatud isikkoosseis ja lepingulisel alusel tööle võetud rahvusvaheline isikkoosseisu liige, ilma et viimasel juhul oleks see vastuolus ühe töölevõtmise lepingu klausliga, mis näeb ette pädevuse andmise liikmesriigi kohtutele (12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus PY vs. EUCAP Sahel Niger, T‑763/16, EU:T:2018:181, ja 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, T‑271/10 RENV II, EU:T:2020:548).

52      Kolmandana ei sea missiooni esitatud argumendid kahtluse alla Üldkohtu pädevust lahendada käesolev vaidlus.

53      Esiteks ei saa missioon tulemuslikult tugineda lahendusele, mille Üldkohus valis 23. aprilli 2015. aasta kohtumääruses Chatzianagnostou vs. nõukogu jt (T‑383/13, ei avaldata, EU:T:2015:246), kuna see kohtumäärus, mille peale ei esitatud apellatsioonkaebust, on varasem 19. juuli 2016. aasta kohtuotsuse H vs. nõukogu jt (C‑455/14 P, EU:C:2016:569) kuulutamisest ning eespool punktis 51 viidatud kohtupraktikast. Seega ei saa asuda seisukohale, et lahendus, mille Üldkohus valis eespool viidatud kohtumääruses, kajastab käesolevat õiguslikku olukorda.

54      Teiseks nähtub Tribunale di Roma (Rooma kohus) 19. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusest, et hageja sellele kohtule esitatud vaidlus puudutas nende töötasude ja hüvitiste arvutamist, mida Itaalia valitsus talle missiooni juurde lähetamise ajal maksis. Seega ei puudutanud see vaidlus, mille ese erineb käesoleva hagi esemest, missiooni juhtimisaktide õiguspärasust ega tema vastutuse tekkimist selliste aktide vastuvõtmisel ning seega ei mõjuta see Üldkohtu pädevust teha otsus käesoleva hagi kohta.

55      Järelikult ei ole missiooni esitatud pädevuse puudumise vastuväide põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

 Vastuvõetamatuse vastuväide

56      Missioon esitab sisuliselt viis vastuvõetamatuse vastuväidet, millest esimene on, et talle ette heidetavaid asjaolusid ei saa temale süüks panna, teine, et hagi on esitatud hilinenult, kolmas väide puudutab viie- või nelja-aastast aegumistähtaega, neljas seda, et kolmas kahju hüvitamise nõue on puudulik, ja viies seda, et tühistamisnõuete põhjendamiseks ei ole esitatud ühtegi väidet.

57      Lisaks, kuna Üldkohus tõstatas menetlust korraldavate meetmete raames omal algatusel tühistamisnõuete vastuvõetavuse küsimuse, tuleb seda küsimust analüüsida esimesena.

 Tühistamisnõuete vastuvõetavus

58      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes juhul, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. Nii on põhjendatud huvi peamine ja esimene tingimus, mis peab olema täidetud iga kohtule esitatava hagi puhul. Põhjendatud huvi seevastu puudub, kui hagi soodne tulemus ei oleks mingil juhul selline, mis hagejat rahuldaks (vt 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Julien vs. nõukogu, C‑285/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:551, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Lisaks tuleb meenutada, et menetluse algatamise huvi olemasolu peab tõendama hageja. Selleks et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi oleks vastuvõetav, on eelkõige vaja, et hageja põhjendaks veenvalt oma huvi, mis tal on selle akti tühistamise vastu (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Binca Seafoods vs. komisjon, C‑268/16 P, EU:C:2017:1001, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Sellise põhjenduse puudumisel on hagi vastuvõetavust puudutav küsimus avalikul huvil põhinev väide, mille Üldkohus peab tõstatama omal algatusel (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et ELTL artikli 340 teisel lõigul põhinev kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne ja millele on kehtestatud kasutamise tingimused, mis on ette nähtud selle spetsiifilise eesmärgi jaoks (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

62      Kahju hüvitamise hagi erineb nimelt tühistamishagist selle poolest, et sellega taotletakse liidu institutsiooni, organi või asutuse tekitatud kahju hüvitamist, mitte huve kahjustava akti tühistamist, kehtetuks tunnistamist või muutmist (vt selle kohta 24. oktoobri 1973. aasta kohtuotsus Merkur‑Außenhandel vs. komisjon, 43/72, EU:C:1973:108, punkt 4, ja 1. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑470/21, ei avaldata, EU:T:2023:26, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

63      Nõue tühistada liidu institutsiooni, organi või asutuse keeldumine tunnustada õigust kahju hüvitamisele, millele hageja pealegi ELTL artiklite 268 ja 340 alusel tugineb, või nõue, et Üldkohus tuvastaks, et asjaomasel institutsioonil, organil või asutusel on kohustus sellist õigust tunnustada, on suunatud sellele, et tuvastataks, et asjaomane institutsioon, organ või asutus on kohustatud hüvitist maksma, ning need nõuded tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuivõrd hagejal ei ole põhimõtteliselt mingit huvi esitada selliseid nõudeid lisaks oma kahju hüvitamise nõudele (vt selle kohta analoogia alusel 13. juuni 1972. aasta kohtuotsus Compagnie dapprovisionnement, de transport et de crédit ja Grands Moulins de Paris vs. komisjon, 9/71 ja 11/71, EU:C:1972:52, punktid 9–11; vt ka analoogia alusel 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus DQ jt vs. parlament, T‑730/18, EU:T:2019:725, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

64      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja palub Üldkohtul lisaks sellele, et talle hüvitataks varaline ja mittevaraline kahju, mille ta väidab olevat missiooni tekitatud, tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata tema kolmas kahju hüvitamise nõue, mille eesmärk oli saavutada sama kahju hüvitamine kompromissi teel.

65      Vastuseks menetlust korraldavale meetmele, millega Üldkohus palus pooltel võtta seisukoht hageja huvi kohta nõuda 28. aprilli 2022. aasta otsuse tühistamist, millega missioon jättis rahuldamata tema kolmanda kahju hüvitamise nõude, vastas hageja, et ta ei taotle oma tühistamisnõuetega kasu, mis erineks sellest, mida ta saaks, kui tema kahju hüvitamise nõuded rahuldataks muul viisil.

66      Seega tuleb tõdeda, et hagejal ei ole põhjendatud huvi nõuda lisaks kahju hüvitamise nõuetele ka missiooni sellise otsuse tühistamist, millega jäeti rahuldamata tema kolmas kahju hüvitamise nõue. Järelikult tuleb tühistamisnõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida neljandat vastuvõetamatuse vastuväidet ega viiendat väidet, mis puudutavad konkreetselt neid nõudeid.

 Esimene vastuvõetamatuse vastuväide, et missioonile ei saa talle ette heidetud asjaolusid süüks panna

67      Missioon väidab, et teda ei saa pidada hageja alates 28. märtsist 2017 esitatud teadete töötlemise eest vastutavaks, kuna need rikkumisteated saadeti missioonist eraldiseisvale asutusele, s.o tsiviiloperatsiooni ülemale. Sellega seoses tugineb ta liidu ühiste julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviilmissioonide käitumisjuhendi (edaspidi „käitumisjuhend“) artikli 9 punktile c ja artiklile 11.

68      Missioon täpsustab samuti, et hageja ei saa talle ette heita, et ta pidi algatama menetluse Euroopa välisteenistuse vastu, et tutvuda 29. juuli 2017. aasta aruandega, kuna missioon ei ole ei selle aruande koostaja ega adressaat ning ta ei kontrollinud sellega tutvumist.

69      Hageja väidab, et missiooni väited ei ole põhjendatud.

70      Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hagi, millega nõutakse liidu institutsiooni, organi või asutuse tekitatud kahju hüvitamist, tuleb esitada selle institutsiooni, organi või asutuse vastu (vt selle kohta 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 67, ning 15. novembri 2017. aasta kohtumäärus Pilla vs. komisjon ja EACEA, T‑784/16, ei avaldata, EU:T:2017:806, punkt 70).

71      Seega kuulub ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud lepinguvälise vastutuse hagi raames liitu esindava institutsiooni, organi või asutuse kindlaksmääramise küsimus selle hagi vastuvõetavuse hindamise juurde (vt selle kohta 2. veebruari 2015. aasta kohtumäärus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, ei avaldata, EU:T:2015:80, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

72      Esimesena on aga selge, et rikkumised, mis hageja väitel kujutavad endast psühholoogilist ahistamist ja mis on esitatud tema esimeses kahju hüvitamise nõuete põhjendamise väites, on tema menetlusdokumentide kohaselt seotud teatavate aktidega, mille on vastu võtnud missiooni juht ja missiooni juhi asetäitja ning personaliosakonna juhataja, kes tegutseb nende vastutusel.

73      Täpsemalt kaebab hageja esiteks selle üle, et missiooni juht ei kutsunud teda osalema enda ja liidu delegatsiooni juhi Nigeris (edaspidi „delegatsioon“) vahelistel iganädalastel poliitilistel kohtumistel; teiseks, et ta sai missiooni juhilt esimese kirjaliku hoiatuse 17. juulil 2017, vähem kui üks tund pärast sama päeva teadet; kolmandaks, et ta sai personaliosakonnalt 27. juulil 2017, s.o vahendaja lahkumisele järgnenud päeval, nõude, et ta täidaks soorituse hindamise vormi oma lähetuse pikendamiseks 2018. aasta aprillis, ja neljandaks, et ta sai samal päeval personaliosakonna juhatajalt ajakohastatud arvestuse oma puhkuste kohta pärast seda, kui nimetatud teenistus oli temalt nõudnud, et ta tõendaks loata töölt puudumise päevi.

74      Otsuse 2012/392 artikli 6 lõike 1 sel ajal kehtinud redaktsioonis oli aga ette nähtud, et missiooni juht vastutab missiooni eest ning juhib ja kontrollib seda kohapeal. Sama otsuse artikli 6 lõikes 1a oli täpsustatud, et missiooni juht võib oma üldisel vastutusel delegeerida personalijuhtimise ülesandeid missiooni töötajatele. Lõpuks oli nimetatud otsuse artikli 6 lõikes 2 sätestatud, et missiooni juht juhib ja kontrollib osalevate riikide isikkoosseisu, meeskondi ja üksusi.

75      Seega on eespool punktis 73 loetletud aktid, mida hageja kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks esitatud esimeses väites missioonile ette heidab, seotud missiooni juhi otsusest 2012/392 tulenevate õiguste teostamisega ja seega missiooni volituste täitmisega, mille eest missiooni tuleb vastavalt selle otsuse artikli 13 lõikele 4 pidada vastutavaks.

76      Lisaks ei ole missioon tõendanud ega isegi väitnud, et esimeses väites kirjeldatud aktid oleks märk missiooni juhi tõsisest üleastumisest, mille eest vastutab otsuse 2012/392 artikli 13 lõike 4 kohaselt ainult tema.

77      Neil asjaoludel tuleb esimene vastuvõetamatuse vastuväide põhjendamatuse tõttu seoses esimese väitega, millega kahju hüvitamise nõudeid põhjendatakse, tagasi lükata.

78      Teisena väidab hageja kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks esitatud teises väites, et mitu rikkumist, mida ta heidab ette mitte ainult missiooni juhile, vaid ka tsiviiloperatsiooni ülemale, kujutavad endast õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumist, mille toimepanemises missiooni võib süüdistada.

79      Täpsemalt kaebab hageja esiteks selle üle, et missiooni juht ja tsiviiloperatsiooni ülem ei menetlenud tema kaebusi ja rikkumisteateid mõistliku aja jooksul, teiseks selle üle, et talle ei edastatud 29. juuli 2017. aasta aruandes esitatud järeldusi ja soovitust, ning kolmandaks selle üle, et tsiviiloperatsiooni ülem ei ole seda soovitust rakendanud.

80      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et otsuse 2012/392 artikli 4 lõikes 1 oli ette nähtud, et missioonil on ühtne käsuliin nagu kriisiohjamisoperatsioonil, ning sama otsuse artikli 5 lõikes 1 oli Euroopa välisteenistuse CPCC direktor määratud missiooni tsiviiloperatsiooni ülemaks. Nii oli selle otsuse artikli 5 lõikes 2 sätestatud, et tsiviiloperatsiooni ülem juhib ja kontrollib missiooni strateegilisel tasandil, ning artikli 5 lõikes 3 oli ette nähtud, et tsiviiloperatsiooni ülem peab operatsioonide läbiviimisel tagama nõukogu ning poliitika- ja julgeolekukomitee otsuste nõuetekohase ja tõhusa rakendamise, sealhulgas andes vajaduse korral missiooni juhile strateegilisel tasandil juhiseid ning nõustades teda ja olles talle tehniliseks toeks.

81      Neist sätetest tuleneb, et need ei välista, et tsiviiloperatsiooni ülem võtab vastu personalihalduse akte, mis on vajalikud missiooni volituste täitmiseks kohapeal (vt selle kohta analoogia alusel 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, C‑413/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1044, punktid 69–71).

82      Teiseks tuleneb nõukogu 18. juuli 2016. aasta otsusega vastu võetud käitumisjuhendi sätetest, et tsiviiloperatsiooni ülemal on õigus võtta vastu personalihalduse akte, mis on vajalikud missiooni volituste täitmiseks kohapeal.

83      Sellega seoses tuleneb käitumisjuhendi artikli 6 lõikest 3, mida vastavalt selle artikli 1 lõike 1 punktile a kohaldatakse ühtmoodi kõigi liidu ÜJKP tsiviiloperatsioonide liikmete, sealhulgas liikmesriikide lähetatud liikmete suhtes, et kõik teated missiooni juhi võimaliku rikkumise kohta tuleb edastada tsiviiloperatsiooni ülemale.

84      Järgmiseks tuleneb käitumisjuhendi artiklist 9, et missiooni juhi võimaliku rikkumise korral võetavate meetmete eest vastutab tsiviiloperatsiooni ülem, kes juhib ja kontrollib missiooni poliitika- ja julgeolekukomitee poliitilise kontrolli all ja strateegilisel juhtimisel ning kõrge esindaja üldjuhtimise all. Sama juhendi artikli 11 kohaselt võib tsiviiloperatsiooni ülem sellisel juhul menetluse lõpetada, käsitleda asja juhtimisküsimusena ilma ametlikku distsiplinaarmenetlust alustamata või algatada esialgse või distsiplinaaruurimise.

85      Lõpuks on käitumisjuhendi artiklis 10 sätestatud tingimused, mille alusel tsiviiloperatsiooni ülem võib oma asetäitjalt nõuda, et ta võtaks eriolukorras missiooni juhilt kohustused üle.

86      Seega on eespool punktis 79 loetletud rikkumised, mille toimepanemises hageja missiooni teise väite raames süüdistab, seotud tsiviiloperatsiooni ülema poolt otsusest 2012/392 ja käitumisjuhendist tulenevate õiguste teostamisega ning seega missiooni poolt tema volituste kasutamisega, mille eest tuleb vastavalt selle otsuse artikli 13 lõikele 4 pidada vastutavaks missiooni.

87      Järelikult on hagejal õigus esitada missiooni vastu kahju hüvitamise hagi eespool punktis 79 kirjeldatud rikkumiste tõttu, mille ta tsiviiloperatsiooni ülemale süüks paneb. Sellest järeldub, et esimene vastuvõetamatuse vastuväide tuleb ka seoses teise väitega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, mistõttu tuleb see vastuvõetamatuse vastuväide tervikuna tagasi lükata.

 Teine vastuvõetamatuse vastuväide, et hagiavaldus on esitatud hilinenult

88      Missioon väidab, et 10. aprilli 2018. aasta otsuse puhul on tegemist huve kahjustava haldusotsusega ELTL artikli 263 tähenduses. Kuna hageja ei vaidlustanud seda otsust kahe kuu jooksul alates selle teatavakstegemisest või 29. juuli 2017. aasta aruande teatavakstegemisest 23. juulil 2020, on hagejal õigus nõuda, et missioon vastutaks selle otsuse õigusvastasuse eest.

89      Missioon väidab samuti, et hageja ei ole esitanud põhjusi, miks ta ei esitanud esimese ja teise kirjaliku hoiatuse peale tühistamishagi.

90      Hageja vaidleb missiooni argumentidele vastu.

91      Sellega seoses tuleneb eespool punktis 61 viidatud kohtupraktikast kahju hüvitamise hagi iseseisva laadi kohta, et kahju tekitanud otsuse tühistamise nõude võimalik vastuvõetamatus ei too automaatselt kaasa kahju hüvitamise nõude vastuvõetamatust (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

92      Kuigi pool võib esitada kahju hüvitamise hagi, ilma et ta oleks ühegi õigusnormi kohaselt kohustatud taotlema talle kahju tekitanud õigusvastase akti tühistamist, ei saa ta siiski sel viisil vältida sellise nõude vastuvõetamatust, mis puudutab sama õigusvastasust ning millega taotletakse samu rahalisi eesmärke (vt 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 102 ning seal viidatud kohtupraktika).

93      Seega tuleb kahju hüvitamise hagi tunnistada vastuvõetamatuks, kui sellega taotletakse tegelikult lõplikuks muutunud üksikotsuse tühistamist, kehtetuks tunnistamist või muutmist ning kui hagi rahuldamise tagajärg oleks selle otsuse õiguslike tagajärgede kõrvaldamine tervikuna või osaliselt. Nii on see juhul, kui hageja püüab kahju hüvitamise nõudega saavutada samasugust tulemust kui see, mis kaasneks sellise tühistamishagi rahuldamisega, mida ta ei ole esitanud õigel ajal (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

94      Samuti tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata kahju hüvitamise hagi, mis on sõnastatud kohustamise nõudena ja mille eesmärk ei ole õigusvastase teo või tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine, vaid vaidlusaluse akti muutmine (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 105).

95      Käesolevas asjas palub hageja esitatud kahju hüvitamise hagis hüvitada kahju, mis tekkis missiooni juhi ja tsiviiloperatsiooni ülema rikkumiste tõttu, mis on loetletud vastavalt eespool punktides 73 ja 79 ning millest mõnda saab kvalifitseerida isikut kahjustavaks otsuseks, kuna need rikkumised kujutavad endast ühelt poolt harta sätetega keelatud psühholoogilist ahistamist ning teiselt poolt hoolitsemiskohustuse ja õiguse heale haldusele rikkumist.

96      Seega ei ole sellise hagi eesmärk mitte missiooni juhi ja tsiviiloperatsiooni ülema otsuste – mis on muutunud lõplikuks – tühistamine, kehtetuks tunnistamine või muutmine, vaid sellise kahju hüvitamine, mida võib missioonile omistada nende otsuste vastuvõtmise tõttu. Eelkõige ei nähtu hageja esitatud menetlusdokumentidest, et ta nõuaks mitterahalist hüvitist, mistõttu missioon peaks algatama missiooni juhi ja tema asetäitja suhtes esialgse või distsiplinaaruurimise, mis tähendaks 10. aprilli 2018. aasta otsuse tühistamise taotlemist. Sellest tuleneb, et üksikotsuse lõplikkus ei saa olla takistuseks hagi vastuvõetavusele.

97      Lõpetuseks tuleb märkida, et kahju hüvitamise hagi iseseisvus, mida on meenutatud eespool punktides 61 ja 91, vabastab hageja ka kohustusest põhjendada, miks ta ei esitanud esimese ja teise kirjaliku hoiatuse peale tühistamishagi.

98      Järelikult tuleb teine vastuvõetamatuse vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas vastuvõetamatuse vastuväide, mis tugineb viieaastasele või nelja-aastasele aegumistähtajale

99      Missioon väidab, et hageja esitab tema vastu hagi viis aastat pärast kõnealuste asjaolude asetleidmist, samas kui ta esitas talle kahju hüvitamise nõude alles 2022. aasta veebruaris. Ta väidab samuti, et hageja ei saa neli aastat hiljem tugineda 29. juuli 2017. aasta aruandele.

100    Hageja vaidleb missiooni argumentidele vastu, väites, et hagi on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimese lõigu sätetega.

101    Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktile d tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, nõuded ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest, kusjuures need andmed peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks valmistuda enda kaitseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate materjalideta (vt 7. septembri 2022. aasta kohtumäärus Rosca vs. komisjon, C‑802/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:677, punkt 4 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel hagiavaldus põhineb, peavad eelkõige selguma ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punkt 78).

103    Täpsemalt ei pea liidu kohus vastama poole esitatud argumentidele, mis ei ole piisavalt selged ja täpsed, juhul kui neid ei ole käsitletud teiste arutluskäikude raames ning kui nende toetuseks ei ole esitatud eraldi argumente (vt 18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑107/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:937, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Lisaks kehtib Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 21 ja Üldkohtu kodukorra artiklist 76 tulenev täpsuse nõue analoogia alusel ka kostja suhtes, kui ta esitab vastuvõetamatuse vastuväite või asja läbivaatamist takistava asjaolu, kuna sellise nõude ainus eesmärk on võimaldada vastaspoolel oma kaitset ette valmistada ja kohtul kontrolli teostada, eriti kui kostja väidab, et hagi on vastuvõetamatu aegumise tõttu.

105    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et erinevalt menetlustähtaegadest ei põhine aegumistähtaja järgimine avalikul huvil ning liidu kohus ei saa seda analüüsida omal algatusel, vaid selle peab tõstatama asjaomane pool, et kahju hüvitamise hagi menetlemine lõpetada (vt selle kohta 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 99 ning seal viidatud kohtupraktika).

106    Käesolevas asjas nähtub toimikust esiteks, et kuigi missioon juhtis tähelepanu viieaastasele tähtajale, mille möödumisel käesolev hagi on esitatud, ei ole ta täpsustanud selle asja läbivaatamist takistava asjaolu õiguslikku alust ega viidanud Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 46, mille kohaselt aeguvad liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjad viie aasta möödumisel vastutuse aluseks oleva sündmuse toimumisest.

107    Teiseks nähtub toimikust, et missioon viitas ka nelja aasta pikkusele ajavahemikule – mis erineb Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatust –, mis takistab hagejal tugineda 29. juuli 2017. aasta aruandele, ilma et ta viitaks selle väite toetuseks konkreetsetele sätetele.

108    Kolmandaks, isegi kui eeldada, et missioon soovis tugineda Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastasele aegumistähtajale, ei ole ta märkinud, millised on tema seisukohast asjaolud, millest tuleneb nõue, mille hageja käesoleva hagi raames esitab, või mis on aegumistähtaja alguskuupäev, samuti ei ole ta esitanud õiguslikke ja faktilisi põhjendusi, miks ta leiab, et see nõue on aegunud.

109    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et missiooni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mis puudutab viie- või nelja-aastast aegumistähtaega, ei ole tehtud piisavaid täpsustusi, et hinnata selle põhjendatust.

110    Järelikult tuleb kolmas vastuvõetamatuse vastuväide ebatäpsuse ja seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kahju hüvitamise nõuete põhjendatus

111    Hageja põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet sisuliselt nelja väitega, millest esimese kohaselt on rikutud harta artikleid 1 ja 31 ning personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3 sellega, et missiooni juht ja tema asetäitja ahistasid teda psühholoogiliselt, teise väite kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust ja õigust heale haldusele, kolmanda väite kohaselt on tekitatud tegelik ja kindel kahju ning neljanda kohaselt on olemas otsene seos esimeses ja teises väites viidatud rikkumiste ning kolmanda väite raames väidetud kahju vahel.

112    Enne hageja argumentide analüüsimist tuleb täpsustada, millistel tingimustel võib missioonil tekkida vastutus missiooni lähetatud isikkoosseisu liikme ees.

 Missiooni vastutuse tekkimise tingimused

113    Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks konkreetsel juhul on lisaks muudele tingimustele vaja, et isik, kes nõuab talle liidu tegevuse või akti tõttu väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist, tõendaks, et on rikutud isikutele õigusi andvat õigusnormi (vt 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus IMG vs. komisjon, C‑619/20 P ja C‑620/20 P, EU:C:2022:722, punkt 145 ning seal viidatud kohtupraktika).

114    Lisaks peab see rikkumine olema piisavalt selge – nõue, mis ise sõltub seda reeglit rikkunud liidu institutsiooni, organi või asutuse kaalutlusõigusest ja küsimusest, kas see institutsioon, organ või asutus on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, võttes eelkõige arvesse nimetatud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, sellest tuleneda võivaid raskusi tõlgendamisel või hindamisel ning reguleeritava olukorra keerukust (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus IMG vs. komisjon, C‑619/20 P ja C‑620/20 P, EU:C:2022:722, punkt 146 ning seal viidatud kohtupraktika).

115    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et arvestades liidu suuremat vastutust tööandjana tegutsedes, piisab ainuüksi sellest, kui tuvastatakse, et olenevalt olukorrast on ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegutsenud õigusvastaselt, et asuda seisukohale, et esimene kolmest tingimusest, mis on vajalikud liidu vastutuse tekkimiseks oma ametnikele ja teenistujatele liidu avaliku teenistuse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest, on täidetud, järelikult ilma, et oleks vaja uurida, kas tegemist on isikutele õigusi andva õigusnormi „piisavalt selge“ rikkumisega (vt selle kohta 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus AL vs. komisjon, T‑83/19, ei avaldata, EU:T:2020:254, punktid 66 ja 67).

116    Siinkohal tuleb täpsustada, et ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel avaliku teenistuse valdkonnas toimuv kohtuvaidlus, sealhulgas kohtuvaidlus, milles nõutakse ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamist, järgib spetsiifilisi erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest vastavalt ELTL artiklile 268 ja ELTL artikli 340 teisele lõigule. Seega on liidu ametnik või teenistuja erinevalt kõigist teistest isikutest seotud institutsiooniga, olles viimasest sõltuvuses töösuhte kaudu, mis hõlmab spetsiifilist vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis omakorda väljendub institutsiooni kohustuses hoolitseda asjaomase isiku eest (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Nagu on märgitud eespool punktis 46, kohaldatakse liikmesriikide missiooni juurde lähetatud riigiteenistujate suhtes – kuigi nende suhtes ei kehti personalieeskirjad – siiski samu norme, mida kohaldatakse liidu institutsioonide lähetatud teenistujatele, kelle olukorda reguleerivad kohapeal nende ülesannete täitmist käsitlevad personalieeskirjad.

118    Järelikult piisab ainuüksi õigusvastasuse tuvastamisest selleks, et pidada täidetuks esimest kolmest tingimusest, mis on vajalikud liidu vastutuse tekkimiseks kahju eest, mis missiooni juurde lähetatud isikkoosseisu liikmele tekitati ülesannete täitmisega kohapeal (vt analoogia alusel 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, T‑271/10 RENV II, EU:T:2020:548, punkt 104).

119    Neil asjaoludel peab Üldkohus üksteise järel analüüsima rikkumisi, millele hageja hagiavalduse esimese ja teise väite põhjendamiseks viitab, et kontrollida, kas need on tõendatud, ilma et oleks vaja analüüsida, kas need on piisavalt selged.

 Esimene väide, et on rikutud harta artikleid 1 ja 31 ning personalieeskirjade artiklit 12a

120    Hageja väidab, et eespool punktis 73 loetletud neli rikkumist, mida nimetati 29. juuli 2017. aasta aruandes ja mida tuleb käesoleva kohtuotsuse huvides pidada esimest väidet põhjendavateks osadeks, iseloomustavad psühholoogilist ahistamist, mille ohver ta väidab end olevat ja mis on harta artiklite 1 ja 31 ning personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 – mis on analoogia alusel kohaldatav – kohaselt keelatud.

121    Missioon vaidleb hageja argumentidele vastu.

122    Enne eespool punktis 120 mainitud nelja väiteosa analüüsimist ja nende kontekstipõhist hindamist tuleb esiteks hinnata, kas hageja saab tulemuslikult tugineda personalieeskirjade artikli 12a lõikele 3, teiseks meenutada psühholoogilise ahistamise määratlust ja selles valdkonnas nõutavat tõendatuse taset, kolmandaks meenutada tingimusi, mille kohaselt peab ametisse nimetav asutus abistama ametnikku või teenistujat, kes väidab end olevat psühholoogilise ahistamise ohver, ning neljandaks määrata kindlaks Üldkohtu kontrolli ulatus käesolevas kohtuasjas.

–       Personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaldatavus vaidluses

123    Tuleb meenutada, et ajutiselt liidu institutsioonis, organis või asutuses teenistujana töötavad lähetatud eksperdid ei kuulu personalieeskirjade kohaldamisalasse (vt selle kohta 15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Gualtieri vs. komisjon, C‑485/08 P, EU:C:2010:188, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

124    Järelikult ei ole personalieeskirjade sätted, mis käsitlevad psühholoogilist ahistamist ning liidu ametnike ja ajutiste või lepinguliste töötajate funktsionaalset kaitset, hageja suhtes vahetult kohaldatavad.

125    Liidu institutsioonide missiooni juurde lähetatud töötajate suhtes, kelle olukorda reguleerivad personalieeskirjad, ja liikmesriikide lähetatud töötajate suhtes tuleb vastavalt otsusele 2012/392 kohapealse tegevuse puhul kohaldada siiski samu eeskirju. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt peab Üldkohus kohaldama hageja olukorrale analoogia alusel personalieeskirjade sätteid, mis käsitlevad psühholoogilist ahistamist ning ametnike ja ajutiste või lepinguliste töötajate funktsionaalset kaitset, ning nende sätete alusel välja kujunenud kohtupraktikat (vt analoogia alusel 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, T‑271/10 RENV II, EU:T:2020:548, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Harta artiklis 20 sätestatud võrdsus seaduse ees on nimelt liidu õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. VW jt, C‑116/21 P – C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P, EU:C:2022:557, punkt 95 ning seal viidatud kohtupraktika).

127    Nõuet, et olukorrad peavad olema võrreldavad selleks, et saaks otsustada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise üle, tuleb hinnata selliselt, et võetakse arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad, ning lähtutakse eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud akti esemest ja eesmärgist, kusjuures arvestada tuleb selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu käsitletav akt kuulub. Kui nimetatud olukorrad ei ole võrreldavad, ei riku asjasse puutuvate olukordade erinev käsitlemine võrdsust seaduse ees, mis on kaitstud harta artikliga 20 (vt 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. VW jt, C‑116/21 P – C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P, EU:C:2022:557, punkt 96 ning seal viidatud kohtupraktika).

128    Seega, kuigi on tõsi, et liikmesriikide missiooni juurde lähetatud isikkoosseisu liikmed ei kuulu personalieeskirjade kohaldamisalasse erinevalt institutsioonide lähetatud ametnikest, ei saa see olukordade erinevus objektiivselt õigustada seda, et esimeste suhtes – kui nad täidavad oma ülesandeid kohapeal, olles sellisel juhul teistega sarnases olukorras – ei kohaldata sama tasemega kaitset psühholoogilise ahistamise eest ja samu kaitse-eeskirju.

129    Järelikult saab hageja lisaks harta artiklitele 1 ja 31 tulemuslikult tugineda ka personalieeskirjade artiklile 12a.

–       Psühholoogilise ahistamise määratlus ja nõutav tõendatuse tase

130    Esimesena tuleb meelde tuletada, et vastavalt harta artiklis 1 ja artikli 31 lõikes 1 on ette nähtud, et esiteks on inimväärikus puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta, ning teiseks on igal töötajal õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.

131    Personalieeskirjade artiklis 12a on lisaks sätestatud, et ametnik hoidub igasugusest psühholoogilisest ja seksuaalsest ahistamisest.

132    Ühelt poolt on mõiste „psühholoogiline ahistamine“ personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses määratletud kui „sobimatu käitumine“, mis väljendub füüsilises käitumises, kõne- või kirjakeeltes, žestides vm tegevustes, mis leiavad aset „aja jooksul, on korduvad või süstemaatilised“, mis tähendab, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud“ erinevalt „kogemata aset leidvatest tegudest“. Teiselt poolt peab see käitumine, kõne- või kirjakeel, žestid või kirjutised selleks, et kuuluda mõiste „psühholoogiline ahistamine“ alla, kahjustama isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust (vt 2. juuni 2022. aasta kohtuotsus EM vs. parlament, C‑299/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:429, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Seega ei ole vaja tuvastada, et käitumine, sõnad, teod, žestid või kirjutised oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teisisõnu võib psühholoogilist ahistamist iseloomustada ilma, et oleks tõendatud, et ahistaja kavatses oma tegudega tahtlikult kahjustada ohvri mainet või tema töötingimusi. Piisab vaid sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa (vt 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ZU vs. komisjon, T‑671/18 ja T‑140/19, ei avaldata, EU:T:2021:715, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

134    Teisena järeldub asjaolust, et asjaomased teod peavad personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaselt olema sobimatud, et käitumise ahistamiseks kvalifitseerimiseks peab olema täidetud tingimus, et see käitumine on piisavalt objektiivne selles mõttes, et erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik, leiaks samas olukorras, et see käitumine või akt läheb liiale ja on laiduväärne (vt 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ZU vs. komisjon, T‑671/18 ja T‑140/19, ei avaldata, EU:T:2021:715, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

135    Kolmandana võib psühholoogiline ahistamine juba oma määratluse tõttu tuleneda erinevate käitumisaktide kogumist, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest olla käsitatavad psühholoogilise ahistamisena, kuid mida tervikuna ja kontekstipõhiselt hinnates – sealhulgas nende ajalise kuhjumise tõttu – võib sellisena käsitada. Analüüsides küsimust, kas asjaomase teenistuja esile toodud käitumisaktid on käsitatavad psühholoogilise ahistamisena, tuleb seetõttu neid asjaolusid ühe töötaja poolt teise suhtes toime pandud käitumisaktidega kujundatud töökeskkonna osadena analüüsida nii eraldi võetuna kui ka omavahelises koosmõjus (vt 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ZU vs. komisjon, T‑671/18 ja T‑140/19, ei avaldata, EU:T:2021:715, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

136    Neljandana on iga otsus, mis on tehtud ajal, mil isik väidab, et ta on psühholoogilise ahistamise ohver, ja mille õiguspärasust kui sellist ei ole vaidlustatud, faktiline asjaolu, mis võib kujutada endast kaudset tõendit ahistamise kohta, mida tuleb muu hulgas arvesse võtta, ilma et oleks vaja analüüsida selle õiguspärasust või et selle kohta hagi esitamise tähtaegade möödumine takistaks kohtul tuvastada ahistamise asetleidmist. Seega peab kohus hindama, kas otsust kui faktilist asjaolu saab pidada kaudseks tõendiks psühholoogilise ahistamise kohta, võttes arvesse kogu asjakohast faktilist konteksti (vt selle kohta 30. juuni 2021. aasta kohtuotsus FD vs. ühisettevõte Fusion for Energy, T‑641/19, ei avaldata, EU:T:2021:388, punkt 44).

–       Tööandjaks oleva institutsiooni, organi või asutuse abistamiskohustus psühholoogilise ahistamise väidete korral

137    Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on personalieeskirjade artikli 24 eesmärk kaitsta liidu ametnikke nende ülemuste või kolleegide poolse ahistamise või mis tahes alandava kohtlemise eest (vt 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus GV vs. komisjon, T‑705/19, ei avaldata, EU:T:2020:590, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

138    Seega, kui ametisse nimetavale asutusele või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele esitatakse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel abitaotlus personalieeskirjade artikli 24 tähenduses, peab ta temal lasuva abistamiskohustuse alusel ja juhul, kui see asutus leiab, et tegemist on talituse korra ja rahuga vastuolus oleva juhtumiga, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et tuvastada faktilised asjaolud ning võtta kõiki asjaolusid teades vajalikud meetmed. Selleks piisab, kui ametnik või teenistuja, kes palub ametisse nimetavalt asutuselt või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuselt kaitset, esitab esialgsed tõendid selliste rünnakute toimumise kohta, mis on tema suhtes väidetavalt toime pandud. Kui niisugused tõendid on olemas, peab asjaomane institutsioon, organ või asutus võtma sobivad meetmed, eelkõige korraldades haldusuurimise, et tuvastada koostöös kaebuse esitajaga kaebuse aluseks olevad asjaolud, ning võtma uurimise tulemustest tulenevalt vajalikud meetmed, milleks on distsiplinaarmenetluse algatamine kahtluse alla sattunud isiku suhtes, kui administratsioon tuvastab haldusuurimise tulemusena psühholoogilise ahistamise asetleidmise (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus DQ jt vs. parlament, T‑730/18, EU:T:2019:725, punkt 80, ning 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus AI vs. ECDC, T‑65/19, EU:T:2021:454, punkt 64).

139    Konkreetselt psühholoogilise ahistamise väidete korral hõlmab abistamiskohustus administratsiooni kohustust analüüsida tõsiselt, kiiresti ja täiesti konfidentsiaalselt abitaotlust, milles ahistamisele viidatakse, ning teavitada selle esitajat selle kohta tehtavast otsusest (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus DQ jt vs. parlament, T‑730/18, EU:T:2019:725, punkt 81).

140    Lõpuks, kui Üldkohtule esitatakse väide personalieeskirjade artikli 12a rikkumise kohta, peab ta uurima, kas asjaomane institutsioon, organ või asutus on faktiliste asjaolude hindamisel teinud vea seoses selles sättes viidatud ahistamise määratlusega, mitte aga seda, kas ta on teinud ilmse hindamisvea nende faktiliste asjaolude hindamisel (vt 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus GV vs. komisjon, T‑705/19, ei avaldata, EU:T:2020:590, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

141    Täpsemalt peab kohus sellise otsuse põhjendatust, millega jäetakse rahuldamata abitaotlus ilma haldusuurimist algatamata, hindama nende asjaolude alusel, mis on asjaomasele institutsioonile, organile või asutusele teatavaks saanud, eelkõige abitaotluse esitaja poolt (vt selle kohta 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus GV vs. komisjon, T‑705/19, ei avaldata, EU:T:2020:590, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

–       Üldkohtu kontrolli ulatus käesolevas kohtuasjas

142    Käesolevas asjas kohaldatava kontrolli ulatuse kindlaksmääramiseks peab Üldkohus hindama, kas 29. juuli 2017. aasta aruanne on samaväärne haldusuurimise tulemusega eespool punktides 138 ja 141 viidatud kohtupraktika tähenduses, mille eesmärk oli tuvastada 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteadete aluseks olevad asjaolud.

143    Nimelt, kui see nii ei ole, peab Üldkohus vastavalt eespool punktides 130–141 meenutatud sätetele ja põhimõtetele vastavate osade analüüsimisel hindama, ega neli rikkumist, mida hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidab, ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist, vaid kaudseid tõendeid sellise ahistamise kohta, mis oleks õigustanud haldusuurimise alustamist.

144    Sellega seoses nähtub 10. aprilli 2018. aasta otsusest, et 29. juuli 2017. aasta aruande koostas Euroopa välisteenistuse CPCC teenistuja käitumisjuhendi artikli 11 lõike 1 punkti b alusel, mis annab tsiviiloperatsiooni ülemale õiguse käsitleda juhtumit missiooni juhti puudutava rikkumisteate korral juhtimisküsimusena ilma ametlikku distsiplinaarmenetlust algatamata ja vajaduse korral kokkuleppemenetluse teel.

145    Seega selgub, et 29. juuli 2017. aasta aruanne koostati eesmärgiga anda aru kokkuleppemenetluse katsest, mitte selleks, et tõendada käitumisjuhendi artikli 11 lõike 1 punktides c ja d ette nähtud esialgse või distsiplinaaruurimise käigus, et 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteadetes esitatud väited psühholoogilise ahistamise kohta on põhjendatud.

146    Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et vahendaja ei võtnud 29. juuli 2017. aasta aruandes sõnaselgelt seisukohta küsimuses, kas asjaolud, mida hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidab, kujutavad endast ahistamist või kujutasid endast märki sellisest olukorrast.

147    Vastab tõele, et 29. juuli 2017. aasta aruande järeldusest võib järeldada, et vahendaja leidis vaikimisi, et teatavad faktilised asjaolud, mida hageja missioonile ette heidab, eelkõige need, mis on esimese väite põhjendamiseks esitatud nelja osa esemeks, kujutavad endast tõendeid psühholoogilise ahistamise kohta.

148    Nimelt teeb vahendaja selles järelduses ettepaneku võtta pingete leevendamise meede, nimelt viia hageja ajutiselt üle Brüsselisse (Belgia) pärast suvepuhkuse lõppu, viidates sõnaselgelt ahistamist käsitlevatele riigisisestele õigusnormidele ja liidu institutsioonide suhtes kohaldatavatele eeskirjadele, mis näevad ette võimaluse mitteametlikuks etapiks enne ametliku menetluse algatamist, ning põhjusel, et käesoleval juhul olid tingimused sellise mitteametliku etapi jaoks soodsad.

149    Missioon ei võtnud sellegipoolest üle 29. juuli 2017. aasta aruandes toodud vahendaja isiklikku hinnangut.

150    Eelkõige tuleb märkida, et 10. aprilli 2018. aasta otsusega, mis tehti pärast hageja lähetuse lõppemist missiooni juurde, teavitas tsiviiloperatsiooni ülem teda 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteadete käsitlemisest juhtimisküsimusena vastavalt käitumisjuhendi artikli 11 lõike 1 punktile b, ilma et ta oleks alustanud esialgset uurimist, distsiplinaaruurimist või ametlikku distsiplinaarmenetlust missiooni juhi ja tema asetäitja vastu.

151    Seega tuleb tõdeda, et seda tehes leidis missioon, et 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteadetes esitatud psühholoogilise ahistamise väited ei olnud põhjendatud või vähemalt ei olnud need piisavalt põhjendatud, et kujutada endast tõendeid esialgse või distsiplinaaruurimise alustamiseks.

152    Seega, kuna missioon ei viinud 10. aprilli 2018. aasta otsusega läbi haldusuurimist, et kontrollida hageja väidete põhjendatust ja võtta seisukoht võimaluse kohta, et hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidetud rikkumised kujutavad endast psühholoogilist ahistamist, siis võrdub selline otsus oma tagajärgede poolest abitaotluse rahuldamata jätmisega haldusuurimist algatamata, mille põhjendatust peab Üldkohus vastavalt eespool punktis 141 viidatud kohtupraktikale hindama, võttes arvesse asjaolusid, millest hageja on missioonile teada andnud.

–       Esimene osa, mis puudutab hageja kutsumata jätmist iganädalastele poliitilistele kohtumistele missiooni juhi ja delegatsiooni juhi vahel

153    Selle väiteosa põhjendamiseks väidab hageja sisuliselt, et tema kutsumata jätmine iganädalastele poliitilistele kohtumistele missiooni juhi ja delegatsiooni juhi vahel (edaspidi „peakorteri kohtumised“) oli kaudne tõend psühholoogilise ahistamise kohta, mis õigustas haldusuurimise alustamist.

154    Sellega seoses nähtub 26. mai 2017. aasta e‑kirjast, et alates sellest kuupäevast palus missiooni juht hagejal mitte enam osaleda peakorteri kohtumistel.

155    Nii nähtub 29. juuli 2017. aasta aruandest, et hageja leidis, et tema peakorteri kohtumistest kõrvalejätmine tõi kaasa selle, et ta jäi ilma olulisest teabeallikast, et täita poliitilise nõuniku ülesandeid, see takistas tal täita oma koordineerivat ülesannet koostöös delegatsiooniga aruannete koostamisel poliitilistes küsimustes ning kahjustas tema mainet.

156    Sellest aruandest nähtub siiski ka, et esiteks oli eespool punktis 154 mainitud missiooni juhi 26. mai 2017. aasta otsus tingitud tema rahulolematusest hagejaga, kuna ta ei osalenud neil iganädalastel kohtumistel, ning teiseks olid need kohtumised poliitiliselt tundlikud ja missiooni juhil oli põhjust uskuda, et neilt kohtumistelt saadud teave oli avalikustatud Itaalia ametiasutustele.

157    Vahendaja leidis oma 29. juuli 2017. aasta aruandes, et hageja kutsumata jätmine peakorteri kohtumistele ja otsus kutsuda ta ainult iganädalastele juhtimiskoosolekutele ei olnud vastuvõetavad, arvestades tema ülesandeid poliitilise koordineeriva nõunikuna selles valdkonnas, ning et oleks olnud parem, kui hageja oleks jäänud aeg‑ajalt seotuks peakorteri kohtumistega.

158    Mis puudutab siiski esimest põhjendust, miks hagejat ei kutsutud peakorteri kohtumistele, siis nähtub ka ühest e-kirjast, mille missiooni juht saatis hagejale 6. aprillil 2017, et hageja panus neil iganädalastel kohtumistel oli olematu.

159    Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et otsuse 2012/392 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud, et missiooni juht juhib operatsioonis osalevate riikide isikkoosseisu, meeskondi ja üksusi ning annab kogu missiooni isikkoosseisule juhiseid missiooni tõhusaks läbiviimiseks kohapeal, vastutades missiooni koordineerimise ja igapäevase juhtimise eest.

160    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et administratsioonil on teenistuse korraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta 29. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus Arning vs. komisjon, 125/80, EU:C:1981:248, punkt 19).

161    Hageja ei ole aga esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber missiooni juhi väited, et tema panus peakorteri kohtumistesse oli olematu, mistõttu viimase ulatuslikku kaalutlusõigust ja otsuse 2012/392 artiklis 6 meelde tuletatud tõhususe nõuet arvesse võttes ei tundu, et tema otsus vabastada hageja igasugusest osalemisest neil kohtumistel oleks teenistuse huve arvestades ülemäärane või kritiseeritav.

162    Teiseks nähtub ka otsuse 2012/392 artikli 6 lõikest 7, et missiooni juht saab, ilma et see piiraks käsuliini kohaldamist, delegatsiooni juhilt kohapealset olukorda käsitlevaid poliitilisi suuniseid.

163    Järelikult osas, milles peakorteri kohtumiste eesmärk oli kohalike poliitiliste suuniste edastamine delegatsiooni juhi poolt, ei tundu, et hageja osalemine neil kohtumistel oleks olnud vältimatu.

164    Kolmandaks ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et peakorteri kohtumised olid ainus suhtluskanal missiooni ja delegatsiooni vahel poliitilistes küsimustes, mistõttu ei tundu, et hageja kutsumata jätmine neile kohtumistele takistas tema ülesannete täitmist, kuna need hõlmasid kooskõlastustegevust temaga samal tasemel olevate delegatsiooni liikmete vahel poliitilistes küsimustes.

165    Järelikult, ilma et oleks vaja analüüsida 26. mai 2017. aasta otsuse teist põhjendust, mida on mainitud eespool punktis 156 ja mille kohaselt eirati nende kohtumiste konfidentsiaalsust ning hageja avalikustas Itaalia ametiasutustele teatava teabe, ei saa seda otsust, millega teda ei kutsutud osalema peakorteri kohtumistel, pidada eraldivõetuna kaudseks tõendiks hageja psühholoogilise ahistamise kohta, mistõttu tuleb esimene väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, mis puudutab hageja esimese kirjaliku hoiatuse saamist 17. juulil 2017, vähem kui üks tund pärast samal päeval esitatud rikkumisteadet

166    Selles väiteosas väidab hageja sisuliselt, et esimese kirjaliku hoiatuse teatavakstegemine vähem kui üks tund pärast 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate edastamist kujutab endast kaudset tõendit tema psühholoogilise ahistamise kohta.

167    Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et käitumisjuhendi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et missiooni liiget, kes on teatanud võimalikust rikkumisest, ei karistata selle teate tõttu või pärast seda, tingimusel et ta tegutses mõistlikult ja heas usus.

168    Käesoleval juhul nähtub poolte esitatud andmetest, et missiooni juht saatis 17. juulil 2017 hagejale kirjaliku hoiatuse selle eest, et ta ei täitnud oma kohustusi 10. aprillil 2017 toimunud kohtumisel, kui missiooni külastas liikmesriigi poliitik. Missiooni juht heitis nimelt hagejale ette, et ta väljendas oma kehakeeles väga selgelt oma ebamugavust, et ta peab sellel kohtumisel märkmeid tegema, kuigi ta pidi seda tegema, ning et iga kord, kui missiooni juht võttis sõna, kasutas ta ebasobivat miimikat või žeste.

169    See esimene hoiatus saadeti hagejale nimelt 17. juulil 2017, vähem kui üks tund pärast seda, kui ta oli saatnud tsiviiloperatsiooni ülemale teate, milles süüdistati missiooni juhti ja tema asetäitjat psühholoogilises ahistamises.

170    Esiteks tuleneb käitumisjuhendi artiklist 11, et vastutav asutus peab aruande põhjal, milles tuvastatakse võimalik rikkumine, tegema kümne tööpäeva jooksul otsuse selle rikkumise edasise menetlemise kohta, mis võib viia selleni, et ametiasutus käsitleb juhtumit juhtimisküsimusena.

171    Kuna käesoleval juhul ei esitatud esimest kirjalikku hoiatust ametliku distsiplinaarmenetluse tulemusel ja kuna selle pealkirjast nähtub, et see on seotud „juhtimisküsimusega“, siis tuleb tõdeda, et kuna missioon ei ole esitanud muud õiguslikku alust, on see vastu võetud vastavalt käitumisjuhendi artikli 11 punktile b.

172    Teiseks, kuigi 29. juuli 2017. aasta aruandest nähtub, et missiooni juht põhjendas vahendajale esimese kirjaliku hoiatuse saatmisega hilinemist juhistega Euroopa välisteenistuse CPCC-lt, kes kutsus teda väljasaatmist edasi lükkama, ei ole missioon esitanud ühtegi tõendit selle kirjavahetuse kohta, mis kinnitaks selle põhjenduse tõelevastavust. Ka ei ole ta tõendanud ega isegi väitnud, et CPCC või tsiviiloperatsiooni ülem oleksid heaks kiitnud missiooni juhi algatuse teavitada hagejat esimesest kirjalikust hoiatusest 17. juulil 2017.

173    Järelikult, isegi kui eeldada, et käitumisjuhendi artikli 11 punktis b ette nähtud kümnepäevane tähtaeg ei ole range tähtaeg, ei ole missioon siiski põhjendanud, miks esimene kirjalik hoiatus saadeti 17. juulil 2017, rohkem kui kolm kuud pärast selle hoiatuse aluseks olnud sündmust ja vähem kui üks tund pärast seda, kui hageja oli esitanud teate missiooni juhi vastu.

174    Kolmandaks on tõsi, et hageja saatis 17. juuli 2017. aasta teate e‑kirjaga, mis oli saadetud üksnes tsiviiloperatsiooni ülemale ja viimase asetäitjale, ning missioon väidab, et missiooni juht ja tema asetäitja ei olnud sellest teatest teadlikud ajal, kui see esitati.

175    Kuigi Üldkohus ei saa siiski panna missioonile kohustust tõendada oma väidete tõelevastavust, kuna selline kohustus paneks talle kohustuse esitada eitav tõend, ei saa ta ka hagejalt nõuda, et see tõendaks, kas ja – vajaduse korral – millal täpselt teavitas tsiviiloperatsiooni ülem missiooni juhti 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate olemasolust ning – võimaluse korral – selle sisust, kuna ei ole põhjust arvata, et see teave oli hageja käsutuses.

176    Seega, kuna puuduvad tõendid täpse kuupäeva kohta, mil tsiviiloperatsiooni ülem teavitas missiooni juhti hageja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate olemasolust ja selle teabe täpsest sisust, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et missioon ei ole tuginenud sätetele, mis oleksid takistanud selle teabe edastamist missiooni juhile või tema asetäitjale.

177    Lisaks ei ole missioon ka Üldkohtule teada andnud täpset kuupäeva, mil tsiviiloperatsiooni ülem või CPCC teavitas missiooni juhti vahendaja külastusest, samas on mõistlik eeldada, et selle teabe edastamisel sai missiooni juht teada 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate olemasolust ja vastaval juhul selle sisust.

178    Eeltoodust tuleneb, et kuna missioon ei ole põhjendanud esimese hoiatuse esitamisega hilinemist, võttes arvesse nii käitumisjuhendi artiklis 11 ette nähtud tähtaega kui ka hoiatuse aluseks olevate asjaolude asetleidmisest möödunud aega, ning kuna puuduvad andmed täpse kuupäeva kohta, mil missiooni juht 17. juuli 2017. aasta rikkumisteatest teada sai, võib sellest hoiatusest teavitamist vähem kui tund aega pärast rikkumisteate esitamist pidada ülemääraseks või kritiseeritavaks.

179    Nimelt võib seda tõlgendada nii, et selle eesmärk on karistada hagejat nimetatud rikkumisteate esitamise eest, mis on vastuolus käitumisjuhendi artiklis 7 ette nähtud nõuetega, ning see kujutab endast seega eraldivõetuna tõendit psühholoogilise ahistamise kohta.

180    Järelikult tuleb käesoleva väite teise osaga nõustuda.

–       Kolmas väiteosa, mis puudutab hageja 27. juulil 2017 saadud korraldust, et ta täidaks oma lähetuse pikendamiseks soorituse hindamise vormi

181    Selles väiteosas väidab hageja sisuliselt, et kuupäev, mille personaliosakond valis tema soorituse hindamise menetluse taasalustamiseks – 27. juuli 2017, s.o üks päev pärast vahendaja lahkumist –, on kaudne tõend tema psühholoogilise ahistamise kohta.

182    Eelkõige nähtub 29. juuli 2017. aasta aruandest, et hageja leidis, et soorituse hindamise menetlust ei olnud missiooni personalijuhtimise eeskirjades ette nähtud ja et tema suhtes selle menetluse algatamise ainus eesmärk oli ta teenistusest kõrvaldada.

183    Sellega seoses nähtub toimikust, et missiooni juht otsustas 6. aprillil 2017 algatada menetluse, et koostada hageja kohta soorituse hindamisleht, ning hageja oli sellele vastu sisuliselt põhjusel, et seda ei olnud missiooni 13. juuli 2022. aasta muudetud operatiivtegevuskavas (edaspidi „OPLAN“) ametlikult ette nähtud.

184    Seejärel saatis personaliosakonna teenistuja 27. juulil 2017 hagejale soorituse hindamislehe kava, mille täitmise uus tähtaeg oli 4. august 2017. Hageja keeldus siiski uuesti oma soorituse hindamislehe täitmisest põhjusel, et see uus menetlus oli enneaegne, arvestades tema lähetuse kavandatud lõppu 14. aprillil 2018. Personaliosakonna juhataja selgitas seejärel hagejale, et see menetlus puudutab kõiki missiooni töötajaid, kelle lähetus lõpeb hiljemalt 30. aprillil 2018, ning et kui ta selles ei osale, tunnistatakse tema ametikoht vabaks.

185    Lõpuks võttis personaliosakonna juhataja 23. augustil 2017 hagejaga taas ühendust, paludes tal uuesti esitada nõuetekohaselt täidetud soorituse hindamisleht. Hageja jättis selle korralduse jällegi täitmata põhjendusel, et ta ei taotle oma lähetuse pikendamist alates 2018. aasta aprillist.

186    Kõigepealt tuleb täpsustada, et OPLANi personaliküsimusi käsitleva IX lisa artikli 7 järgi sõltub lähetatud töötaja lähetuse pikendamine missiooni juhi nõusolekust, kui asjaomane teenistuja esitab sellekohase taotluse kolm kuud enne lähetuse lõppu ja tema otsene ülemus hindab sooritust positiivselt.

187    Lisaks on OPLANi IX lisa artiklis 10 ette nähtud, et kõigi missiooni liikmete suhtes tuleb korrapäraselt korraldada soorituse hindamine, eelkõige enne nende lõplikku lahkumist missioonist.

188    Lõpuks tugines missioon dokumendile „Suunised EJKP missioonide tulemuslikkuse hindamiseks“, millest nähtub, et soorituse hindamise menetlust on enne asjaomase teenistuja missioonist lahkumist kasutatud süstemaatiliselt ning see oli iga lähetuse või lepinguperioodi lõpus tungivalt soovitatav, kusjuures seda soovitati teha kuue kuu jooksul, juhul kui teenistuja lähetatakse esialgu üheks aastaks, ning seda on võimalik teha igal ajal, kui seda peetakse vajalikuks: ülemuse vahetumise korral või muutuste korral asjaomase teenistuja tulemustes, kooskõlastatuna personaliosakonnaga.

189    Esimesena tuleb tõdeda, et kuigi OPLANi IX lisas ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust hinnata missiooni töötajaid ülemuse vahetumise või muutuste korral asjaomase teenistuja tulemustes, ei tulene sellest, et see eeskiri oleks sellise praktika takistuseks, kuna selle lisa artiklis 10 ei ole ammendavalt määratletud olukordi, milles missiooni liikmeid tuleb hinnata.

190    Ka ei ole hageja tuginenud mõnele muule eeskirjale, mis oleks takistanud missiooni juhil tema tulemuslikkuse hindamist.

191    Vastupidi, otsuse 2012/392 artiklist 6 ja eespool punktis 160 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et missiooni juhil on ulatuslik kaalutlusõigus ühe oma alluva soorituse hindamise koostamisel, kui ta leiab, et see menetlus on vajalik tõhususe tagamiseks kohapeal.

192    Seega ei saa põhimõtteliselt asuda seisukohale, et missiooni juhi 6. aprilli 2017. aasta otsus hinnata hageja tulemuslikkust oli teenistuse huve arvestades ülemäärane või kritiseeritav, seda enam, et kohtuistungil ilmnes, et hageja sooritust pärast 2016. aasta juunit enam ei hinnatud.

193    Teisena nähtub personaliosakonna 27. juuli 2017. aasta uuest korraldusest hagejale täita soorituse hindamisleht, et selles korralduses ei viidatud siiski mitte missiooni juhi 6. aprilli 2017. aasta otsusele, mida on mainitud eespool punktides 183 ja 192, vaid vajadusele teha kindlaks lähetuse pikendamise taotlused ning prognoosida võimalikke vabu ametikohti kõikide kuni 30. aprillini 2018 missiooni lähetatud töötajate puhul, et avaldada nende töötajate ametikohad, kelle lähetus lõpeb viimati nimetatud kuupäeval.

194    Kuigi vaidlust ei ole selles, et see otsus ei puudutanud ainult hagejat, ei ole missioon siiski põhjendanud, miks tegi personaliosakond selle haldustoimingu 27. juulil 2017, samas kui OPLANi personaliküsimusi käsitleva IX lisa artiklist 7 tuleneb, et nende töötajate hindamine, kes soovivad taotleda lähetuse pikendamist missiooni juures, peab toimuma siis, kui nad esitavad sellekohase taotluse hiljemalt kolm kuud enne lähetuse lõppu, st hageja puhul 14. jaanuaril 2018.

195    Kolmandana tuleb tõdeda, et personaliosakonna korraldus, mida on mainitud eespool punktides 184 ja 193, esitati vahendaja lahkumisele järgneval päeval.

196    Võib aga mõistlikult asuda seisukohale, et 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteated ning tsiviiloperatsiooni ülema 20. juuli 2017. aasta otsus saata alates 25. juulist 2017 kohapeale vahendaja nõudsid missioonilt, et ta tegutseks kuni vahendaja järelduste esitamiseni hageja suhtes ettevaatlikult, mida nõuab eelkõige hea halduse põhimõte.

197    Lisaks sellele, et kohustus tegutseda ettevaatlikult on osa hea halduse põhimõttest, mis on sätestatud harta artiklis 41 (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P – C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika), ning eelkõige hoolsuskohustusest, oli see käesoleval juhul kohaldatav ka käitumisjuhendi artikli 7 tõttu, milles keelatakse missioonil karistada missiooni liiget, kes on teatanud võimalikust rikkumisest, selle rikkumisteate tõttu või sellest tulenevalt.

198    Nii nähtub 29. juuli 2017. aasta aruandest, et vahendaja leidis, et personaliosakonna tegevus 27. juulil 2017 ehk kohe pärast tema kohapealset hindamismissiooni oli hageja hindamismenetluse taasalustamisel ebakorrektne ja toimus tavapärase praktikaga võrreldes varem.

199    Selles kontekstis võib asuda seisukohale, et otsus taasalustada hageja hindamismenetlust vahendaja lahkumisele järgneval päeval, ootamata ära tema järeldusi, ja rohkem kui üheksa kuud enne hageja lähetuse lõppemist, on konkreetsetel asjaoludel, milles see tehti, ülemäärane või kritiseeritav.

200    Nimelt võib sellist taasalustamist tõlgendada nii, et selle eesmärk on hageja lähetuse lõppedes missioonist välja tõrjuda, ootamata ära vahendaja ettepanekuid, mistõttu viitab see otsus eraldivõetuna psühholoogilisele ahistamisele.

201    Järelikult tuleb kolmanda osaga nõustuda.

–       Neljas osa, mis puudutab seda, et hageja sai oma puhkuste ajakohastatud arvestuse personaliosakonna taotluse alusel, et ta tõendaks loata puudumise päevi

202    Selle väiteosa raames kaebab hageja personaliosakonna juhataja reaktsiooni üle seoses puhkuselt tagasipöördumisega hilinemisega 2017. aasta juunis.

203    Sellega seoses nähtub tsiviiloperatsiooni ülemale saadetud 28. juuli 2017. aasta e-kirjast, et hageja täiendas 17. juuli 2017. aasta rikkumisteadet e-kirjavahetusega viimase ja personaliosakonna juhataja vahel seoses tema puhkuselt naasmisega 2017. aasta juunis pärast esialgu ette nähtud tähtaja lõppu.

204    Täpsemalt nähtub nendest e-kirjadest, et hageja sai kirja, milles tal paluti põhjendada, miks ta naasis puhkuselt esmaspäeval, 3. juulil 2017, algul neljapäevaks, 29. juuniks 2017 määratud kuupäeva asemel. Hageja viitas 24. juuli 2017. aasta e-kirjas „isiklikele põhjustele“ ja märkis, et ta palus kolleegidel missiooni teavitada, kuna tal oli võimatu seda ise teha. Seejärel saatis personaliosakonna juhataja 27. juuli 2017. aasta e-kirjaga hagejale „ajakohastatud puhkuste aruande“, milles mainiti 29. ja 30. juunit 2017, saates koopiad muu hulgas missiooni juhile ja tema asetäitjale. Hageja märkis seejärel, et ta ei ole seda dokumenti taotlenud ja et ta soovib teada, miks tema suhtluspartner saatis koopia teistele adressaatidele, kuna tegemist on dokumendiga, mida ta pidas rangelt konfidentsiaalseks.

205    Esimesena selgub, et personaliosakonna puhkuse põhjendamise taotlus kandis 24. juuli 2017. aasta kuupäeva ja see tehti hagejale samal päeval teatavaks, seega see esitati päev enne vahendaja saabumist.

206    Toimikust ei nähtu aga, et hageja oleks vahendajale sellest puhkuse põhjendamise taotlusest teada andnud kahepoolsetel vestlustel, mis toimusid viimasega 25. ja 26. juulil 2019, kuigi tal oli võimalik seda teha.

207    Järelikult tuleb tõdeda, et hageja ei leidnud, et 24. juuli 2017. aasta puhkuse põhjendamise taotlus oli kaudne tõend tema psühholoogilisest ahistamisest, vaid et ta leidis, et see oli nii 27. juuli 2017. aasta ajakohastatud puhkusetasu saatmise puhul.

208    Teisena tuleb samuti märkida, et hageja hilines 2017. aasta mais puhkuselt tagasitulemisega ja et ta kordas seda 2017. aasta augustis, järgimata puhkusetaotlusi käsitlevaid sise-eeskirju.

209    Kolmandana tuleb tõdeda, et kuni vahendaja järelduste tegemiseni, ilma et see piiraks eespool punktis 197 mainitud hoolsuskohustust ja eelkõige kohustust tegutseda ettevaatlikult, ei kohustanud ei harta artiklid 1 ja 31, personalieeskirjade artikkel 12a ega käesoleval juhul OPLANi IX lisa ja käitumisjuhendi sätted hagejat missiooni inimressursside haldamise menetlustest välja jätma ainuüksi põhjusel, et ta oli esitanud teateid psühholoogilise ahistamise kohta missiooni juhi ja tema asetäitja vastu.

210    Seega ei saa 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteated takistada missiooni juhi ja tema asetäitja alluvuses olevat personaliosakonda 27. juulil 2017 saatmast hagejale vormi, mis sisaldab tema puhkuste ajakohastatud arvestust pärast loata puudumist 29. ja 30. juunil, sest selline dokument on põhimõtteliselt vajalik, et saada täpset teavet asjaomase teenistuja puhkuseõiguste kohta jooksva aasta lõpuni.

211    Järelikult ei saa asjaolu, et personaliosakond saatis 27. juulil 2017 hagejale ajakohastatud puhkuste arvestuse, pidada eraldivõetuna ülemääraseks või kritiseeritavaks toiminguks, mis annab tunnistust tema psühholoogilisest ahistamisest, mistõttu tuleb neljas väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Üldine ja kontekstipõhine hinnang tegevusele, mida hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidab

212    Vastavalt eespool punktis 135 viidatud kohtupraktikale peab Üldkohus igakülgselt ja kontekstipõhiselt hindama tegevust, mida hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidab.

213    Sellega seoses nähtub ühest e-kirjast, mille missiooni juht saatis hagejale 6. aprillil 2017, et missiooni juht teatas Itaalia ametiasutustele ja tsiviiloperatsiooni ülemale soovist, et hageja saadetaks kodumaale tagasi usalduse kaotuse tõttu, mis on tingitud ametisaladuse väidetavast rikkumisest viimase poolt.

214    Vastab tõele, et OPLANi IX lisa artikkel 8 võimaldab missiooni juhil lõpetada töötaja lähetuse enne ettenähtud tähtaega, eelkõige distsiplinaarpõhjustel, vastavalt käitumisjuhendile, või seetõttu, et asjaomane töötaja ei ole võimeline täitma missiooni põhinõudeid.

215    Toimikust ei nähtu siiski, et missioon oleks palunud Itaalia ametiasutustel lõpetada hageja lähetus enne selle lõppemist või et ta oleks algatanud OPLANi IX lisa artiklis 8 ette nähtud menetluse.

216    Nimelt täpsustas missioon kohtuistungil esitatud küsimusele vastates, et OPLANi IX lisa artiklis 8 ette nähtud lähetuse ennetähtaegse lõpetamise menetlus kujutab endast teatavat halduskoormust ning nõuab komitee loomist, mille ülesanne on hinnata asjaomase teenistuja olukorda ja põhjuseid, miks missiooni juht kavatseb lähetuse lõpetada enne tähtaega.

217    Seega iseloomustab üldist töökeskkonda, millesse hageja esitatud faktilised asjaolud kuulusid, missiooni juhi kavatsus – nagu nähtub eespool punktis 213 viidatud 6. aprilli 2017. aasta e-kirjast – hagejast lahti saada, ilma et ta oleks siiski kasutanud OPLANi IX lisa artiklis 8 ette nähtud menetlust.

218    Ühelt poolt võis sellise konteksti olemasolu aga kinnitada hinnangut, mille hageja andis missiooni juhile ja tema asetäitjale etteheidetavatele faktilistele asjaoludele teises ja kolmandas väiteosas, mille kohta Üldkohus leidis, et need kujutavad endast viiteid psühholoogilisele ahistamisele. Teiselt poolt võisid faktilised asjaolud, mida hageja missiooni juhile ja tema asetäitjale esimeses ja neljandas väiteosas ette heidab ning mille kohta Üldkohus leidis, et eraldivõetuna ei kujuta need endast psühholoogilise ahistamise tõendeid, iseenesest näida sellisena seda konteksti arvestades, eelkõige seetõttu, et kõik need faktilised asjaolud leidsid aset piiratud aja jooksul.

219    Järelikult on hagejal alust väita, et kuna missioon ei viinud tema psühholoogilise ahistamise väidete alusel läbi haldusuurimist, on ta rikkunud harta artiklit 1 ja artikli 31 lõiget 1 ning personalieeskirjade artiklit 12a, ning esimese väitega tuleb tervikuna nõustuda.

 Teine väide, et on rikutud õigust heale haldusele ja hoolitsemiskohustust

220    Selle väite raames väidab hageja, et kolm väidetavat rikkumist, mis on loetletud eespool punktis 79 ja mida käesoleva kohtuotsuse huvides tuleb käsitada käesoleva väite osadena, mis on esitatud selle põhjendamiseks, kujutavad endast õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumist.

221    Missioon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.

222    Enne nende kolme osa analüüsimist tuleb Üldkohtul hinnata, kas hageja saab tulemuslikult tugineda hoolitsemiskohustuse rikkumisele, ja kui see on nii, siis kas selle kohustuse sisu erineb õigusest heale haldusele.

–       Hoolitsemiskohustuse kohaldatavus vaidluses

223    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab administratsiooni kohustus teenistujate eest hoolitseda tasakaalu vastastikuste õiguste ja kohustuste vahel, mille personalieeskirjad on kehtestanud avalike teenistujate ja nende administratsiooni vahelistes suhetes. Koos hea halduse põhimõttega tähendab see tasakaal eelkõige seda, et kui administratsioon teeb otsuse ametniku olukorra kohta, võtab ta arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid asjaolusid, ning seda tehes ei arvesta ta mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega (vt 31. märtsi 2022. aasta kohtumäärus Barata vs. parlament, C‑305/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:253, punktid 7 ja 8 (kohtujuristi seisukohavõtt, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika)).

224    Siiski, nagu nähtub eespool punktidest 125–129, nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et teatavaid personalieeskirjade ja liidu avaliku teenistuse valdkonna kohtupraktika sätteid tuleb analoogia alusel kohaldada sellistesse organitesse või asutustesse lähetatud riiklike teenistujate suhtes nagu missioon, kui need teenistujad on personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluvate töötajatega sarnases olukorras ja kui nende olukordade erinevus ei saa objektiivselt õigustada seda, et esimestel ei ole kohapeal töötades samal tasemel ja samu kaitsenorme.

225    See kehtib eelkõige tööandjaks oleva liidu institutsiooni, organi või asutuse hoolitsemiskohustuse kohta oma ametnike ja teenistujate suhtes (vt selle kohta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, T‑271/10 RENV II, EU:T:2020:548, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

226    Järelikult võib hageja tulemuslikult tugineda hoolitsemiskohustusele.

–       Hoolitsemiskohustuse ja õiguse heale haldusele ulatus

227    Tuleb meenutada, et hageja kaebab esimeses väiteosas sisuliselt selle üle, et missioon ei käsitlenud tema 8. märtsi 2017. aasta kaebusi ning 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteateid mõistliku aja jooksul, teises väiteosas selle üle, et ta ei olnud teadlik 29. juuli 2017. aasta aruandes sisalduvatest järeldustest ja soovitusest, ning kolmandas väiteosas selle üle, et missioon ei järginud vahendaja soovitusi.

228    Harta artikli 41 lõikes 1 on sellega seoses sätestatud, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“. Ka kätkeb õigus heale haldusele harta artikli 41 lõike 2 punkti a järgi nimelt igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

229    Seevastu ei maini hoolitsemiskohustus niisugusena, nagu see on määratletud kohtupraktikas, tööandjaks oleva liidu institutsiooni, organi või asutuse kohustust teha otsus mõne oma teenistuja olukorra või taotluse kohta mõistliku aja jooksul või pärast seda, kui ta on ta ära kuulanud, ega konkreetselt kohustust järgida soovitusi, mille on andnud psühholoogilise ahistamise kaebuse alusel ametisse nimetatud vahendaja.

230    Lisaks ei tulene kohtupraktikast otsest ega sõnaselget seost ühelt poolt hoolitsemiskohustuse ja teiselt poolt kohustuse vahel vaadata mõistliku aja jooksul läbi taotlus – eelkõige kaebus psühholoogilise ahistamise kohta – õiguse olla ära kuulatud ja võimaliku kohustuse vahel järgida soovitusi, mille on esitanud psühholoogilise ahistamise kaebuse alusel määratud vahendaja.

231    Kohtupraktikast tuleneb küll, et hoolitsemiskohustus vastab ulatuslikumale nõudele, et liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel oleks tööandjana tegutsedes suurem vastutus (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

232    Käesoleval juhul ei ole hageja siiski täpsustanud nende kohustuste laadi, mis on missioonil käesolevas asjas hoolitsemiskohustusest tulenevalt ja mis eristuvad kohustustest, mis tulenevad õigusest heale haldusele.

233    Seega tuleb tõdeda, et osas, milles käesolev väide põhineb hoolitsemiskohustuse võimalikul rikkumisel, ei ole selles esitatud piisavaid täpsustusi, et hinnata selle põhjendatust, ning seetõttu tuleb see vastavalt kodukorra artikli 76 punktile d ebatäpsuse ja vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Esimene väiteosa, mille kohaselt ei menetletud 8. märtsi 2017. aasta kaebusi ning 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteateid mõistliku aja jooksul

234    Selles väiteosas väidab hageja sisuliselt, et missioon ei menetlenud tema 8. märtsi 2017. aasta kaebusi ning 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteateid mõistliku aja jooksul, kuigi tema poole pöörduti juba 2017. aasta märtsis, et vahendaja esitas oma aruande 29. juulil 2017 ning et missioon vastas hagejale alles 10. aprillil 2018.

235    Esimesena tuleb meelde tuletada, et hageja esitas 8. märtsil 2017 missiooni juhile kaks kaebust, millest üks puudutas psühholoogilist ahistamist töökaaslase poolt, ning saatis pärast seda 28. märtsil 2017 tsiviiloperatsiooni ülemale rikkumisteate, et viimane menetleks neid kahte kaebust.

236    Missiooni juhi asetäitja lõpetas aga 8. märtsi 2017. aasta esimese psühholoogilise ahistamise kaebuse menetlemise meetmeid võtmata, millest hagejat teavitati 24. märtsi 2017. aasta e-kirjaga.

237    Seega ei saa asuda seisukohale, et esimest kaebust ei menetletud mõistliku aja jooksul.

238    Mis puudutab seejärel 8. märtsi 2017. aasta teist kaebust, siis nähtub missiooni esitatud dokumentidest, et missiooni juht taotles 20. märtsil 2017 tsiviiloperatsiooni ülemalt käitumisjuhendi artikli 10 kohaldamist, et tsiviiloperatsiooni ülema asetäitja võtaks lõplikult üle selle kaebuse menetlemise, millega tsiviiloperatsiooni ülem nõustus ja millest hagejat teavitati 30. märtsil 2017. Tsiviiloperatsiooni ülema asetäitja esitas 24. aprillil 2017 esialgse uurimisaruande ja teatas 15. mai 2017. aasta e‑kirjas missiooni juhile, et käitumisjuhendi kohaselt on otsustatud käsitleda seda kaebust juhtimisküsimusena ilma ametlikku distsiplinaarmenetlust algatamata.

239    Tsiviiloperatsiooni ülema asetäitja tuletas selles e-kirjas missiooni juhile eelkõige meelde, et kõik missiooni liikmed peavad järgima kohaldatavaid julgeolekusätteid, ning palus tal tagada selle kohustuse täitmine.

240    Hagejat teavitati 29. mail 2017 telefoni teel 8. märtsi 2017. aasta teise kaebuse menetlemise lõpetamisest, mistõttu ei saa ka asuda seisukohale, et selle kaebuse menetlemise aeg, mis kestis veidi üle kahe kuu, oleks olnud ebamõistlik.

241    Teisena esitas hageja 28. märtsil 2017 esimese rikkumisteate, et tsiviiloperatsiooni ülem tagaks, et menetletakse mõlemat 8. märtsi 2017. aasta kaebust.

242    Mis puudutab aga 8. märtsi 2017. aasta teist kaebust, siis nähtub eespool punktist 238, et selle uurimine oli 28. märtsil 2017 pooleli ja et tsiviiloperatsiooni ülema asetäitja uuris seda 15. mail 2017.

243    Järelikult ei olnud tsiviiloperatsiooni ülemal vaja sekkuda selle kaebuse menetlemisse, seda enam, et käitumisjuhendist ei nähtu, et tsiviiloperatsiooni ülemal on selline eesõigus seoses rikkumisteadetega, mis on esitatud missiooni juhile või tema asetäitjale.

244    Mis puudutab lõpuks 8. märtsi 2017. aasta esimest psühholoogilise ahistamise kaebust, siis ei nähtu ka käitumisjuhendi sätetest, et tsiviiloperatsiooni ülemal oleks võimalus muuta missiooni juhi või tema asetäitja otsust lõpetada meetmeid võtmata teenistuja kaebus missioonile kohaldatavate julgeolekueeskirjade võimaliku rikkumise kohta.

245    Järelikult ei saanud 28. märtsi 2017. aasta teade, mis puudutas tsiviiloperatsiooni ülema poole pöördumist 8. märtsi 2017. aasta esimese kaebusega, kaasa tuua uue menetlustähtaja uuesti kulgema hakkamist.

246    Kolmandana tuleb seoses hageja 17. juuli 2017. aasta teatega tsiviiloperatsiooni ülemale missiooni juhi ja tema asetäitja psühholoogilise ahistamise kohta meelde tuletada, et hagejat teavitati alates 20. juulist 2017 vahendaja saabumisest järgneva nädala jooksul ning vahendaja koostas oma aruande 29. juulil 2017.

247    Eelkõige soovitati vahendaja järeldustes jätta selles etapis algatamata selline ametlik uurimine, nagu on ette nähtud käitumisjuhendis, vastavalt käitumisjuhendi artikli 11 punktis b ette nähtud võimalusele, mis võimaldab missioonil käsitleda rikkumisteadet juhtimisküsimusena ilma ametlikku distsiplinaarmenetlust algatamata ja vajaduse korral kohaldada selle suhtes vahendusmenetlust.

248    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et 17. juuli 2017. aasta rikkumisteade psühholoogilise ahistamise kohta oli esimese uurimise ese, mis viidi lõpule 29. juulil 2017, ning et selle uurimise jaoks kulunud aeg ei olnud ebamõistlik.

249    Järelikult tuleb käesoleva väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, et hagejale ei teatatud 29. juuli 2017. aasta aruandes esitatud järeldustest ja soovitusest

250    Selles väiteosas heidab hageja missioonile ette, et viimane ei teavitanud teda 29. juuli 2017. aasta aruandes esitatud järeldustest ja soovitusest.

251    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et väidetaval ahistamise ohvril on abitaotluse või psühholoogilise ahistamise kaebuse läbivaatamise menetluses lähtuvalt hea halduse põhimõttest õigus olla seoses teda puudutavate faktiliste asjaoludega ära kuulatud (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. De Loecker, C‑187/19 P, EU:C:2020:444, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

252    Lisaks on harta artikli 41 lõikes 2 sätestatud, et õigus heale haldusele kätkeb igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada; igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve, ning asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

253    Täpsemalt on õigusega olla ära kuulatud igaühele tagatud võimalus teha haldusmenetluse käigus, enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist, tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, C‑570/18 P, EU:C:2020:490, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

254    Euroopa Kohus on juba leidnud, et liidu ametnikke või teenistujaid puudutavas ahistamist käsitlevas vaidluses on isikul, kes esitas ahistamiskaebuse, selleks et tal oleks võimalik tõhusalt esitada asjaomasele institutsioonile oma seisukohad enne, kui viimane teeb otsuse, õigus nõuda, et talle edastataks vähemalt kokkuvõte ahistamises süüdistatud isiku ja erinevate tunnistajate ütlustest, kes kuulati ära uurimismenetluse käigus, kusjuures selle kokkuvõtte edastamisel tuleb vajaduse korral järgida konfidentsiaalsuse põhimõtet (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, C‑570/18 P, EU:C:2020:490, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

255    See on nii juhul, kui neid avaldusi on kasutatud aruandes, mis esitati asutusele, kes tegi otsuse kaebuse alusel meetmeid võtmata jätta, ja mis sisaldab soovitusi, millega see asutus oma otsust põhjendas (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, C‑570/18 P, EU:C:2020:490, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

256    Selleks, et tagada tunnistaja ütluste konfidentsiaalsus ja sellega kaitstavad eesmärgid, tagades samas, et ametnik või teenistuja, kes esitas abitaotluse psühholoogilise ahistamise tõttu, kuulatakse enne tema huve kahjustava otsuse vastuvõtmist tõhusalt ära, võib kasutada teatavaid tehnilisi võtteid, näiteks anonüümseks muutmist või tunnistaja ütluste sisu avaldamist kokkuvõtte vormis või ka ütluste sisu teatud osade varjutamist (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, C‑570/18 P, EU:C:2020:490, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

257    Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kuigi vahendaja kuulas hageja oma 25. ja 26. juuli 2017. aasta külastusel tõepoolest ära, ei olnud hageja teadlik missiooni juhi ja tema asetäitja avalduste sisust ega vahendaja poolt ära kuulatud teiste tunnistajate ütluste sisust.

258    Lisaks ei ole vaidlustatud ka seda, et hageja ei olnud teadlik soovitusest, mida vahendaja kavatses tsiviiloperatsiooni ülemale anda.

259    Kuna tsiviiloperatsiooni ülem võttis aga 10. aprilli 2018. aasta otsuse vastu 29. juuli 2017. aasta aruande alusel ja selles antud soovitust arvestades, oleks ta pidanud tagama hageja õiguse olla ära kuulatud järgimise, andes talle võimaluse esitada enne selle otsuse vastuvõtmist oma seisukohad selle aruande kohta ja vajaduse korral esitada täiendavat teavet. Hageja ärakuulamise tulemusel oleks tsiviiloperatsiooni ülem võinud jõuda teistsugusele järeldusele, mis oleks nimelt võinud viia haldusuurimise alustamiseni (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. De Loecker, C‑187/19 P, EU:C:2020:444, punkt 73).

260    Lisaks, kui hagejat oleks teavitatud 29. juuli 2017. aasta aruandes sisalduvast vahendaja soovitusest, oleks tal pärast selle soovituse täitmata jätmise tuvastamist olnud võimalik sellele tugineda missioonis, eelkõige selleks, et vaidlustada otsus, millega keelduti algatamast esialgset või distsiplinaaruurimist, millest ta sai teada alles 10. aprillil 2018.

261    Järelikult on hagejal alust väita, et missioon rikkus õigust heale haldusele, kuna ta ei edastanud talle 29. juuli 2017. aasta aruandes sisalduvaid järeldusi ja soovitust kas või anonüümse kokkuvõtte vormis, et tal oleks võimalik tulemuslikult esitada oma märkused selle dokumendi sisu kohta enne, kui tsiviiloperatsiooni ülem teeb otsuse meetmete kohta, mis tuleb võtta 28. märtsi ja 17. juuli 2017. aasta rikkumisteate kohta tehtud järelduste ja soovituse suhtes.

262    Vastab tõele, et missioon väidab, et missiooni juhile ei edastatud 29. juuli 2017. aasta aruannet, mistõttu tal ei olnud võimalik seda aruannet hagejale edastada.

263    Isegi kui eeldada, et see vastab tõele, ei mõjuta see asjaolu eespool punktis 261 nimetatud rikkumiste süükspanemist missioonile, kuna eespool punktidest 78–87 nähtub, et otsused, mille tsiviiloperatsiooni ülem võttis hageja suhtes käitumisjuhendi alusel, toovad kaasa missiooni vastutuse.

264    Neil asjaoludel tuleb teise väite teise osaga nõustuda.

–       Kolmas väiteosa, et vahendaja soovitust ei ole arvesse võetud

265    Selles väiteosas heidab hageja missioonile ette, et viimane ei täitnud vahendaja soovitust näha ette taandumise periood, eelkõige määrates ta Brüsselisse.

266    Sellega seoses ilmneb esimese väite analüüsist, et hagejal on alust väita, et selle väite nelja osa raames missiooni juhile ja tema asetäitjale ette heidetud rikkumised kujutavad endast viiteid psühholoogilisele ahistamisele, mis õigustas haldusuurimise alustamist, et tõendada nende põhjendatust.

267    Eespool punktis 138 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et kui tööhõiveasutusele on esitatud abitaotlus, peab ta abistamiskohustuse alusel juhul, kui selles asutuses on tegemist teenistuse korra ja rahuga kokkusobimatu juhtumiga, vastama mitte ainult juhtumi asjaoludele faktiliste asjaolude tuvastamiseks vajaliku kiiruse ja hoolsusega, vaid võtma ka sobivaid meetmeid, kui kaitset taotlev ametnik või teenistuja esitab esialgsed tõendid rünnakute tegeliku toimumise kohta, mis tema vastu väidetavalt toime pannakse.

268    See abistamiskohustus kujutab endast hoolsuskohustuse väljendust, mis tuleneb õigusest heale haldusele ning kohustab liidu institutsioone, organeid ja asutusi tegutsema hoolikalt ja ettevaatlikult, analüüsides konkreetse juhtumi kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P – C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

269    Kuna käesoleval juhul ilmneb esimese väite analüüsist, et hageja oli esitanud esialgsed tõendid psühholoogilise ahistamise kohta, mille üle ta kaebas, pidi missioon ühelt poolt algatama käitumisjuhendi kohaselt esialgse või distsiplinaaruurimise, et tuvastada, kas selline ahistamine on aset leidnud, ja teiselt poolt kaitsma hagejat, andes talle vajaduse korral ajutiselt ametikoha, mis oleks ta vabastanud missiooni juhi ja tema asetäitja vahetust alluvusest, kui puudus muu sobivam meede selle ajutise kaitse tagamiseks.

270    Sellega seoses ei ole missioonil alust väita, et ta ei oleks praktilistel põhjustel saanud määrata hagejat ajutiselt Brüsselisse, kuna nii otsuse 2012/392 artikli 6 lõikest 3 kui ka missiooni struktuuri skeemist nähtub, et tal on selles linnas „toetusüksus“.

271    Neil asjaoludel tuleb nõustuda ka teise väite kolmanda osaga.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Nõuded, milles palutakse tühistada 28. aprilli 2022. aasta otsus, millega EUCAP Sahel Niger jättis rahuldamata Marco Montanari 4. veebruari 2022. aasta kahju hüvitamise nõude, on vastuvõetamatud.

2.      Mõista EUCAP Sahel Nigerilt Marco Montanari kasuks välja 6000 eurot.

3.      Mõista kohtukulud välja EUCAP Sahel Nigerilt.

4.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. juulil 2024 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.

1       Esitatud on üksnes käesoleva kohtuotsuse need punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.