1

Hageja BNP Paribas palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada esiteks Euroopa Keskpanga (EKP) 2. veebruari 2022. aasta otsuse ECB-SSM-2022-FRBNP-7 (edaspidi „2. veebruari 2022. aasta otsus“) (koos lisadega) punktid 1.10 ja 3.10.1–3.10.8 osas, milles see otsus näeb ette meetmed, mis tuleb võtta seoses hoiuste tagamise skeeme või kriisilahendusfonde puudutavate tagasivõtmatute maksekohustustega, ning teiseks EKP 21. detsembri 2022. aasta otsuse ECB-SSM-2022-FRBNP-86 (edaspidi „21. detsembri 2022. aasta otsus“) (koos lisadega) punktid 1.10 ja 3.9.1–3.9.8 osas, milles see otsus näeb ette meetmed, mis tuleb võtta seoses hoiuste tagamise skeeme või kriisilahendusfonde puudutavate tagasivõtmatute maksekohustustega.

2

Hageja kui oluline üksus nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 6 lõike 4 tähenduses kuulub EKP otsese järelevalve alla.

3

EKP saatis 31. märtsil 2021 oma usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesande raames hagejale küsimustiku selle kohta, kuidas hageja käsitleb tagasivõtmatuid maksekohustusi, mis kujutavad endast võimalust täita kriisilahendusfondidesse või hoiuste tagamise skeemidesse osamaksete tegemise kohustust nii, et sõlmitakse leping, milles lepitakse kokku, et tasumisele kuuluv summa makstakse välja kriisilahendusfondide või hoiuste tagamise skeemide eest vastutava asutuse esimesel nõudmisel, kusjuures selle lepinguga antakse tagatis, et rahalised vahendid tehakse kättesaadavaks vaid sel eesmärgil ja tagatise summas ning praktikas toimub see rahasumma hoiustamisena.

4

Hageja edastas küsimustikule oma vastused 29. aprillil 2021.

5

EKP saatis 10. novembril 2021 hagejale järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi (Supervisory Review and Evaluation Process, SREP) tulemusel otsuse eelnõu, mis sisaldas muu hulgas usaldatavusnõuet, et tagasivõtmatute maksekohustuste kogusumma arvatakse esimese taseme põhiomavahenditest maha. Hagejal paluti esitada selle eelnõu kohta oma seisukoht.

6

Hageja esitas oma seisukoha 22. novembri 2021. aasta kirjaga.

7

EKP võttis määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 alusel vastu 2. veebruari 2022. aasta otsuse.

8

Selles otsuses tegi EKP kindlaks, et vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktile c ei taga hageja rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja likviidsus riskide usaldusväärset juhtimist ega katmist, kuna hageja hindas oma esimese taseme põhiomavahendite taset tegelikust kõrgemaks.

9

Selle riski maandamiseks nägi EKP esiteks ette määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkti d kohase meetme (edaspidi „mahaarvamismeede“) ja teiseks sama määruse artikli 16 lõike 2 punktis j sätestatud kohustuse (edaspidi „aruandluskohustus“).

10

Nõutud mahaarvamismeede vastab 2. veebruari 2022. aasta otsuse punktis 1.10 esitatud valemi kohaselt tagatiseks antud ja hageja bilansi aktivas kirjendatud summade väärtusele, millest lahutatakse riski vähendada võivad elemendid, see tähendab hagejale kuuluvad esimese taseme põhiomavahendite elemendid, mis puudutavad tagatiseks antud summasid, ja olenevalt olukorrast registreeritud varadele omistatud positiivne majanduslik väärtus, võttes arvesse tagasivõtmatute maksekohustustena tagatiseks antud summasid.

11

Aruandluskohustuse eesmärk on võimaldada EKP-l veenduda, et hagejalt nõutud mahaarvamist võetakse nõuetekohaselt arvesse.

12

Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse 12. aprillil 2022.

13

SREPi uue tsükli raames võttis EKP vastu 21. detsembri 2022. aasta otsuse, millega alates 1. jaanuarist 2023 asendati 2. veebruari 2022. aasta otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“) ning millega jäeti mahaarvamismeede ja aruandluskohustus kehtima.

14

Selle otsuse tegemisel järgis EKP sama menetlust, mida on kirjeldatud eespool punktides 3–6.

15

Hageja esitas 15. veebruaril 2023 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse muutmise avalduse, milles ta palus osaliselt tühistada ka 21. detsembri 2022. aasta otsus, tuginedes samadele väidetele, mis algselt esitati 2. veebruari 2022. aasta otsuse peale esitatud hagiavalduses.

16

EKP esitas 14. märtsi 2023. aasta kirjaga seisukohad hagiavalduse muutmise avalduse kohta.

17

Hageja palub Üldkohtul:

18

EKP palub Üldkohtul:

19

Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet, mis puudutavad esiteks kohtuotsuse seadusjõu rikkumist ja pädevuse ületamist, teiseks ilmset hindamisviga ja hea halduse põhimõtte rikkumist, kolmandaks õigusnormi rikkumist, mis tuleneb tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist reguleerivate õigusnormide ilmajätmisest nende soovitavast toimest, ning neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

20

Hageja väidab sisuliselt, et EKP ületas sellist üldmeedet kehtestades, mis ei võta arvesse hageja individuaalset olukorda usaldatavusnõuete täitmisel, EKP‑le määrusega nr 1024/2013 antud pädevust, mida on täpsustatud 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Société Générale vs. EKP (T‑143/18, ei avaldata, EU:T:2020:389), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Crédit Agricole jt vs. EKP (T‑144/18, ei avaldata, EU:T:2020:390), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsusesConfédération nationale du Crédit Mutuel jt vs. EKP (T‑145/18, ei avaldata, EU:T:2020:391), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses BPCE jt vs. EKP (T‑146/18, ei avaldata, EU:T:2020:392), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Arkéa Direct Bank jt vs. EKP (T‑149/18, ei avaldata, EU:T:2020:393) ja 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuses BNP Paribas vs. EKP (T‑150/18 ja T‑345/18, EU:T:2020:394) (edaspidi „2020. aasta kohtuotsused“). EKP rikkus sellega ELTL artiklit 266 ning määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 lõike 1 punkti c ja lõike 2 punkte d ja j.

21

Täpsemalt heidab hageja EKP‑le ette, et viimane tugines oma otsuses arutluskäigule, mis sai ainult päädida tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatiste summa täieliku mahaarvamisega. Sel põhjusel ei ole EKP täitnud talle ELTL artiklist 266 tulenevaid kohustusi.

22

Sellega seoses väidab hageja, et ühelt poolt Üldkohtu poolt 2020. aasta kohtuotsustega tühistatud otsuste ja teiselt poolt vaidlustatud otsuste võrdlus näitab, et need otsused põhinevad sisuliselt identsetel põhjendustel.

23

Lisaks ei analüüsinud EKP konkreetselt tema individuaalset olukorda. Sellega seoses väidab hageja, et EKP soovis jätta mulje individuaalsest hindamisest, kui ta viitas asjaoludele, mille hageja oli esitanud 29. aprilli 2021. aasta vastustes EKP 31. märtsil 2021 saadetud küsimustikule, ning kui ta formaalselt täiendas vaidlustatud otsuste põhjendusi. Ent vaidlustatud otsuste see osa, mis käsitleb tagasivõtmatute maksekohustustega seotud riskide kvantifitseerimist, on täielikult standardiseeritud ega tugine konkreetselt hagejat puudutavatele kaalutlustele, vaid üldistele järeldustele, mida võib kohaldada mis tahes krediidiasutuse suhtes, kes valib tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise kirjendamise.

24

EKP vaidleb hageja argumentidele vastu.

25

Käesolevas asjas heidab hageja EKP‑le sisuliselt ette, et viimane ei rikkunud mitte ainult määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f, artikli 16 lõike 1 punkti c ja lõike 2 punkti d, nagu neid on täpsustatud 2020. aasta kohtuotsustes, ning määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkti j, vaid ka ELTL artiklit 266, kuna ta ei järginud sellele määrusele nendes kohtuotsustes antud tõlgendust. EKP võttis taas kord mahaarvamismeetme ega viinud tegelikult läbi individuaalset hindamist.

26

ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Need sätted näevad ette pädevuse jaotuse kohtu ja haldusasutuse vahel ning nende kohaselt tuleb institutsioonil, kes on tühistatud akti vastu võtnud, kindlaks määrata, millised on akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (vt 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea asjasse puutuv institutsioon tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Need põhjendused näitavad nimelt ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 27; 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 29, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Recalde Langarica vs. komisjon, T‑283/03, EU:T:2005:315, punkt 50).

28

ELTL artikkel 266 kohustab asjasse puutuvat institutsiooni vältima seda, et tühistatud akti asendavad aktid sisaldaksid samasuguseid puudusi kui need, mis on tuvastatud tühistavas kohtuotsuses (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 30, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Recalde Langarica vs. komisjon, T‑283/03, EU:T:2005:315, punkt 51).

29

Peale selle tuleb rõhutada, et ELTL artikkel 266 kohustab tühistatud akti vastu võtnud institutsiooni vaid ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada tühistava kohtuotsuse täitmine (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 30, ja 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 57). Sellise akti asendamise menetlust võib seega jätkata täpselt sellest ajahetkest, mil õigusvastasus aset leidis (vt 29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑417/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:733, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 58).

30

Kõigepealt tuleb märkida, et EKP ei esitanud apellatsioonkaebusi 2020. aasta kohtuotsuste peale, millega tühistati osaliselt tema otsused, mida nendes kohtuotsustes käsitleti. Käesolevas kohtuasjas vaidlustatud otsuste eesmärk ei ole siiski asendada otsuseid, mis tühistati 9. septembri 2020. aasta kohtuotsusega BNP Paribas vs. EKP (T‑150/18 ja T‑345/18, EU:T:2020:394). Nimelt teeb EKP igal aastal SREPi raames otsuse, mis jõustub selles otsuses määratud kuupäeval. Samal kuupäeval lõpeb eelmise aasta SREPi otsuse kohaldamine, välja arvatud juhul, kui uues SREPi otsuses ei ole teisiti ette nähtud. Seega osas, milles hageja väidab, et rikutud on ELTL artiklit 266, ei saa käesoleva väitega nõustuda. Siiski tuleb hinnata, kas EKP ületas oma pädevust, kui ta võttis määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f, artikli 16 lõike 1 punkti c ja lõike 2 punkte d ja j rikkudes – nagu neid on täpsustatud 2020. aasta kohtuotsustes – mahaarvamismeetme, ilma et ta oleks tegelikult individuaalset hindamist läbi viinud.

31

Selles kontekstis tuleb märkida, et määrusega nr 1024/2013 loodi ühtne järelevalvemehhanism ning selle eesmärk on tagada krediidiasutuste turvalisus ja toimekindlus. Kõnealuse määrusega antakse EKP‑le pädevus täita määruse artikli 4 lõikes 1 nimetatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesandeid. Sama määruse artikli 6 kohaselt täidab EKP oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames, mis hõlmab EKPd ja riiklikke pädevaid asutusi. EKP on eelkõige pädev tegema usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet nende euroala krediidiasutuste üle, kes on liigitatud „olulisteks“. Sellega seoses hindab ta igal aastal SREPi alusel olulisi üksusi, et eelkõige kindlaks teha, „kas krediidiasutuste rakendatav kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning nende asutuste omavahendid [ja likviidsus] tagavad nende riskide usaldusväärse juhtimise ja piisava katmise“. Nagu eelmises punktis juba märgitud, teeb EKP seega SREPi raames igal aastal või vähemalt korrapäraste ajavahemike järel otsuse, mis jõustub selles otsuses kindlaks määratud kuupäeval.

32

Asjaolu, et EKP ei esitanud 2020. aasta kohtuotsuste peale apellatsioonkaebust, tähendab, et need otsused on jõustunud. Isegi kui EKP otseselt ei asendanud tühistatud otsuseid uute otsustega, mis puudutavad neis kohtuasjades kõne all olnud aasta SREPi, on EKP siiski kohustatud uutes SREPi otsuste tsüklites järgima Üldkohtu otsuste sõnastust, et vältida uutes otsustes samade puuduste esinemist, mis tuvastati 2020. aasta kohtuotsustes (vt selle kohta analoogia alusel 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punktid 27 ja 29, ning 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 62).

33

Samuti tuleb meenutada, et 2020. aasta kohtuotsustes otsustas Üldkohus, et:

34

Seega tuleneb eeltoodust, et EKP võib kasutada oma („teise sambasse“ kuuluvat) pädevust nagu mahaarvamismeede juhul, kui on täidetud teatud tingimused, st kui krediidiasutusel on risk ja kui see risk ei ole piisavalt kaetud. Sellise riski olemasolu tuvastamine ja küsimus, kas see risk on kaetud või mitte, nõuavad siiski individuaalset juhtumipõhist hindamist.

35

Üldkohus leidis 2020. aasta kohtuotsustes, et vaidlustatud otsustes ei viidatud ühelegi individuaalsele kontrollile, mille EKP oleks läbi viinud, et kontrollida, kas hagejad rakendasid määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 lõike 1 punkti c tähenduses korda, strateegiaid, protsesse ja mehhanisme, et katta tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise kirjendamisega seotud usaldatavusriske, ja vajaduse korral veenduda, et see kord ning need strateegiad, protsessid ja mehhanismid on selliseid riske arvestades asjakohased.

36

Seetõttu leidis Üldkohus, et EKP lähenemisviisist nähtub tema tehtud järeldus, et niipea kui krediidiasutus on otsustanud kasutada tagasivõtmatute maksekohustuste võimalust ja bilansivälist kirjendamist, tekib risk, mis muudab selle asutuse eriomase olukorra üksikasjalikuma kontrollimise asjatuks.

37

Seega tuleb järeldada, et Üldkohus tühistas 2020. aasta kohtuotsustes vaidlustatud otsused sel põhjusel, et EKP ei olnud teinud hagejate suhtes individuaalset usaldatavusnõuete täitmise kontrolli, nagu see on ette nähtud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis f ning artikli 16 lõike 1 punktis c ja lõike 2 punktis d.

38

Üldkohus ei seadnud kahtluse alla esimese taseme põhiomavahendite olulisust ega EKP poolt nendes otsustes tuvastatud riski, st esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski, ega ka võimalust kehtestada mahaarvamismeede.

39

Samuti ei tähenda asjaolu, et EKP kehtestas vaidlustatud otsustes mahaarvamismeetme, mis oli peaaegu identne 2020. aasta kohtuotsustega tühistatud otsustes kehtestatud meetmega, et EKP ei järginud neid kohtuotsuseid või et ta võttis „esimesse sambasse“ kuuluva põhimõttelise seisukoha.

40

Nimelt ei leidnud Üldkohus, et meede kui selline oli õigusvastane. Vastupidi, ta leidis, et EKP oli pädev sellist meedet kehtestama. Üldkohus ei teinud aga otsust küsimuses, kas hagejatele kehtestatud meede oli põhjendatud või mitte, arvestades, et 2020. aasta kohtuotsuste esemeks olnud vaidlustatud otsused tühistati individuaalse kontrolli tegemata jätmise tõttu. Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, et EKP ei täitnud kohustust välistada kõik meetmed, millel on sama sisu kui õigusvastaseks tunnistatud meetmel.

41

Lisaks sellele möönis Üldkohus ka, et ühesugused riskid võivad olla kaetud identsete meetmetega (9. septembri 2020. aasta kohtuotsus BNP Paribas vs. EKP‑T‑150/18 ja T‑345/18, EU:T:2020:394, punkt 80).

42

Peale selle ei tähenda asjaolu, et vaidlustatud otsustes on tuvastatud sama risk nagu 2020. aasta kohtuotsustega tühistatud otsustes, iseenesest seda, et EKP ei ole järginud nendest kohtuotsustest tulenevaid juhiseid.

43

Seega tuleb kontrollida, kas EKP analüüsis hageja olukorda individuaalselt.

44

Sellega seoses tuleb tõdeda, et pärast 2020. aasta kohtuotsuste esemeks olnud otsuste tühistamist töötas EKP välja metoodika, et analüüsida järgmiste aastate SREPi hindamise raames täpsemalt nende krediidiasutuste olukorda, kes võtavad tagasivõtmatuid maksekohustusi.

45

Käesoleval juhul viidi analüüs läbi kooskõlas EKP kõnealuse metoodikaga ja selleks kasutati küsimustikku, millele usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluvate finantsinstitutsioonide – kes panustavad ühtse kriisilahendusfondi rahastamisse ja hoiuste tagamise skeemidesse tagasivõtmatute maksekohustuste võtmisega – esitatud vastuste põhjal analüüsis EKP, kas nende puhul esineb esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk ja kui see on nii, siis kas see risk on kaetud.

46

Selleks esitati küsimused, mis puudutasid tagasivõtmatute maksekohustuste summasid, antud tagatisi, tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamislikku ja usaldatavusnõuetealast käsitlemist ning tagatiste tagasisaamise või tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõudmise võimalikke stsenaariume, sealhulgas nende eri stsenaariumide vahelisi seoseid. Lisaks palus EKP selleks, et hinnata asjaomase krediidiasutuse poolt riski juhtimiseks rakendatud korda, strateegiaid, protsesse ja mehhanisme ning selle riski katmiseks olevaid omavahendeid ja likviidsust, lisateavet muu hulgas raamatupidamisliku ja usaldatavusnõuetealase käsitlemise, riskimaandamismeetmete, likviidsus- ja kapitalimeetmete ning mis tahes muude meetmete kohta, mida kasutatakse esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski maandamiseks.

47

Määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktiga c ja artikli 16 lõike 2 punktiga d antud pädevuse teostamise esimeses etapis tegi EKP kindlaks, kas hageja puhul esineb esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk, ning teises etapis analüüsis ta hageja individuaalset olukorda, et teha kindlaks, kas hageja rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja likviidsus tagavad esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski usaldusväärse juhtimise ja katmise.

48

Seega hindas EKP pärast riski kvantifitseerimist teises etapis, kas hageja esimese taseme põhiomavahendid tagavad esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski usaldusväärse juhtimise ja katmise, tehes seda viies etapis.

49

Esimesena hindas EKP, kas hageja kattis osaliselt esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski nende esimese taseme põhiomavahenditega, mis tal pidid olema kohaldatava omavahendite korra alusel ja mis võivad aidata seda riski katta. Teisena kontrollis ta, kas hageja esimese taseme põhiomavahendite tase, mis ületas tema suhtes kohaldatavate üldiste kapitalinõuete taset, suutis katta esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski. Kolmandana hindas EKP, kas tagasivõtmatute maksekohustuste võtmisel tagatiseks antud tagatistele saab usaldatavusnõuete seisukohast omistada positiivset majanduslikku väärtust ning kas see võib seega vähendada tagasivõtmatute maksekohustuste võtmise ja vastavate tagatiste andmise mõju esimese taseme põhiomavahendite riskide talumise võimele. Neljandana hindas EKP, kas esineb edasilükkunud tulumaksu nõudeid või kohustusi, mis võivad vähendada esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise taset, ning viiendana analüüsis EKP, kas esineb muid asjaolusid või muid hageja kohaldatud erimeetmeid, mis võivad vähendada esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski.

50

Pärast omavahendite eespool kirjeldatud analüüsi kontrollis EKP, kas hageja likviidsed varad tagavad tuvastatud riski usaldusväärse juhtimise ja katmise.

51

Lisaks analüüsis EKP, kas ja kuidas tagavad hageja rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski usaldusväärse juhtimise ja katmise.

52

Lõpuks jõudis EKP järeldusele, et rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning hageja omavahendid ja likviidsed varad ei taga tuvastatud riski usaldusväärset juhtimist ja katmist, mistõttu on mahaarvamismeede põhjendatud.

53

Sellest ilmneb, et EKP võttis arvesse määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis f ja artikli 16 lõike 1 punktis c nimetatud asjaomaseid asjaolusid ning analüüsis hageja olukorda individuaalselt.

54

Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argument, et EKP ei ole tõendanud talle eriomast riski, kuna tuvastatud risk on „eriomane“ kõigile finantsinstitutsioonidele, kes võtavad tagasivõtmatuid maksekohustusi, mistõttu on EKP tegevus tegelikult fassaad, mille eesmärk on luua üldkohaldatav reegel.

55

Esimesena tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetule tegi EKP tõepoolest kindlaks hagejale eriomase riski. Nimelt võttis EKP oma usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesande täitmisel muude faktiliste asjaolude hulgas arvesse hageja kohaldatud raamatupidamislikku käsitlust, et teha kindlaks, kas ja kuidas hageja juhtis ja kattis usaldatavusriske, mis tal tekkisid tagasivõtmatute maksekohustuste võtmise ja tagatiste andmise tõttu.

56

Nõnda tuvastas EKP, et hageja oli valinud kombineeritud raamatupidamiskäsitluse, mis seisnes tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälises kirjendamises, kajastades samas oma bilansis tagatiseks antud summasid nende kogu nimiväärtuses kui tagasinõueteks olevat vara. Selline valik tähendas EKP jaoks, et panustamine kriisilahendus‑ ja hoiuste tagamise fondide rahastamisse ei kajastunud bilansis, millega kaasnes esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk.

57

Teisena tuleb nentida, et EKP ei ole kehtestanud ühtegi üldkohaldatavat reeglit, kuna tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamislik käsitlemine ja nendega kaasnev tagatis võib igal krediidiasutusel olla erinev ning kohaldatavad raamatupidamiseeskirjad jätavad teatava otsustusruumi või isegi teatava valiku, mis hagejal ka oli.

58

Nagu EKP märkis, on selle riski vältimiseks või selle muude vahenditega maandamiseks mitu võimalust, mille saab pealegi kindlaks teha ainult individuaalse hindamise põhjal.

59

Nõnda on võimalik kajastada maksekohustus bilansis kohustusena või välja tuua tagatiskokkulepe kasumiaruandes. Sellist käsitlemist kohaldav finantsinstitutsioon kajastab kahju, mis tähendab, et kohustuse võtmise ajal arvatakse tema esimese taseme põhiomavahenditest kohustusele vastav summa maha. Samuti on võimalik jätta tagasivõtmatud maksekohustused bilansis kohustustena kajastamata, seega käsitleda neid bilansiväliselt, ja samal ajal kajastada tagatiseks antud raha bilansi varade poolel kui tagasinõue kriisilahendusfondi vastu. Selline raamatupidamiskäsitlus ei too kaasa esimese taseme põhiomavahendite elementide vähenemist, kuigi asjaomane finantsinstitutsioon ei saa tagatist kasutada. Samuti on usaldatavusnõuete kohase käsitluse seisukohast võimalik kohaldada vabatahtlikku vähendamist määruse nr 575/2013 artikli 3 alusel või siis asuda seisukohale, et bilansis kajastatud vara, mis kujutab endast tagatiseks antud summade tagastamise nõuet, tekitab riski, mida tuleb spetsiifiliselt kaaluda, mis omakorda tingib omavahenditele esitatavaid nõudeid ja mis seega katab osaliselt esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski.

60

Kõik need võimalused kajastuvad eelkõige SREPi raames aastaks 2022 tehtud otsustes, mille EKP esitas menetlust korraldava meetme raames ja mis näitavad, et tagasivõtmatuid maksekohustusi võtnud eri finantsinstitutsioonide individuaalse olukorra analüüsi tulemusel jõuti erinevatele järeldustele. Nimelt arvati tagatiseks antud ja seetõttu kättesaamatuks muutunud summad olenevalt asjaomastest finantsinstitutsioonidest kas osaliselt või täielikult maha või jäeti need üldse maha arvamata.

61

Eeltoodust tuleneb seega, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

62

Hageja heidab EKP-le ette hea halduse põhimõtte rikkumist ja sellise põhimõttelise otsuse vastuvõtmist, mis ei arvesta tegelikult finantsinstitutsiooni konkreetset olukorda, eelkõige seda, mis puudutab usaldatavusnõuete täitmise kindlust ja likviidsust, mistõttu on EKP teinud ilmse hindamisvea tagasivõtmatute maksekohustuste käsitlemisel usaldatavusnõuete täitmise seisukohast. Samas tegi EKP ilmse hindamisvea, kui ta välistas „puhvri“ selle hindamisel, kas hageja on võimeline maandama tagasivõtmatute maksekohustustega kaasneda võivat riski. Samuti võttis EKP järeldusega, et likviidsusrisk on lahutamatult seotud tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise kirjendamisega ja et ükski mahaarvamismeetme alternatiiv – eelkõige täiendavate likviidsete vahendite nõue – ei saa seda maandada, põhimõttelise seisukoha, ilma et ta oleks hinnanud, kas hageja puhul see risk esineb. Hageja leiab samuti, et EKP pööras tõendamiskoormise ümber ega võtnud arvesse küsimustikule antud vastuseid, kuna need ei mõjutanud tema lõplikku seisukohta.

63

EKP rõhutab, et hageja argumendid põhinevad riskil, mis tal võib tekkida tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõude esitamise korral, samas kui EKP tuvastatud risk oli see, et hageja esimese taseme põhiomavahendid on ülehinnatud. Ta leiab ka, et ta hindas tuvastatud riski arvestades hageja kapitali ja likviidsete varade adekvaatsust õigesti.

64

Käesoleval juhul nähtub hageja esitatud menetlusdokumentidest, et ta heidab EKP-le ette hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna EKP tugines abstraktsele arutluskäigule ja riskidele, mille tõenäosust ei ole hinnatud. Hageja arvates ei analüüsinud EKP, kas tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõue võib seada hageja ebakindlasse olukorda või mitte, ning esitas üldise ja standardse põhjenduse.

65

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui pädeval institutsioonil on kaalutlusõigus, ei tohi Üldkohtu kontroll vaidlustatud otsuse põhjenduste põhjendatuse üle viia pädeva institutsiooni hinnangu asendamiseni Üldkohtu hinnanguga, vaid selle eesmärk on kontrollida, ega vaidlustatud otsus ei põhine sisuliselt ebaõigetel asjaoludel ning ega selle tegemisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kuritarvitatud võimu (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea liidu kohus kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende põhjal on tehtud (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb samuti, et kui institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende liidu õiguskorraga haldusmenetluste jaoks antud tagatiste hulka kuulub ka hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 95).

68

Olgu märgitud, et EKP tuvastatud risk on esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk ja mahaarvamismeetme eesmärk on seda riski maandada, mitte maandada tagasivõtmatute maksekohustuste võimalikust täitmise nõudest tulenevaid riske. Esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk on tingitud sellest, et hageja võetud kohustuste tagatiseks antud summasid ei ole võimalik kasutada. Lisaks ei ole hageja oma menetlusdokumentides kunagi vaielnud vastu sellele, et need summad ei ole kasutatavad, ega sellisena tuvastatud riskile. Kuigi tuvastatud riski ja tagasivõtmatute maksekohustuste võtmise vahel on seos, on esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk teine risk kui risk, et esitatakse tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõue. Tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõudega kaasnev risk kujutab endast asjaomase finantsinstitutsiooni jaoks kahju tekkimise riski juhul, kui esitatakse tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõue ja bilansivälised tagasivõtmatud maksekohustused muutuvad tegelikuks kuluks, millest tingitud kahju tuleb tema kasumiaruandes kajastada.

69

Sellest tuleneb, et EKP ei olnud kohustatud kontrollima, kas hageja oli võimeline tulema toime riskiga, et temalt nõutakse tagasivõtmatute maksekohustuste täitmist. Seega on ainetu hageja etteheide, mis põhineb hea halduse põhimõttel ja mille kohaselt EKP ei analüüsinud, kas tema individuaalne olukord tagas EKP tuvastatud riskist erineva riski katmise.

70

Argumendid, et EKP pööras tõendamiskoormise ümber ega võtnud arvesse hageja poolt küsimustikus esitatud andmeid, tuleb tagasi lükata.

71

On tõsi, et EKP peab tõendama riski olemasolu. Ta saab seda aga teha ainult konkreetse ja igale krediidiasutusele „eriomase“ teabe alusel. Seetõttu saadeti üksikasjalik küsimustik, et saada hageja individuaalse olukorra hindamiseks vajalikku teavet. Nimelt on see küsimustik osa koostöökohustusest, mis on ette nähtud EKP 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT 2014, L 141, lk 1), artikli 28 lõikes 3. See säte näeb ette, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetluses, nagu käesolevas asjas, peab hageja EKPd faktiliste asjaolude selgitamisel abistama. Seega ei vabastanud küsimustik EKPd individuaalse kontrolli läbiviimisest ega tõendamiskoormise ümberpööramisest. Vastupidi, EKP viis saadud teabe põhjal läbi oma analüüsi, tegi kindlaks riski ning jõudis hageja osas järeldusele, et see risk ei ole kaetud, mistõttu on mahaarvamismeede ja aruandluskohustus põhjendatud.

72

Aruandluskohustuse kohta tuleb tõdeda, et selline meede on määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkti j alusel võimalik. Asjaolu, et teabe esitamisel tuleb kasutada vormi COREP C 01.00, rida 0529, ID 1.1.28 „Esimese taseme põhiomavahendite elemendid või mahaarvamised – muud“, nagu see on toodud komisjoni 17. detsembri 2020. aasta rakendusmääruse (EL) 2021/451 (milles sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamiseks seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 680/2014) I lisas (ELT 2021, L 97, lk 1), ei anna vastupidi hageja väitele alust järeldada, et tegemist on „esimesse sambasse“ kuuluva meetmega. Nagu nähtub vaidlustatud otsustest, on selle lisa kasutamine seletatav asjaoluga, et nimetatud rakendusmäärus ei näe hetkel ette konkreetset punkti teabe esitamiseks nende nõuete alusel, mille EKP on kehtestanud määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punktis d nimetatud pädevuse teostamisel.

73

Mis puudutab argumenti, et EKP tegi ilmse hindamisvea, kuna ta eitas „puhvri“ olulisust selle hindamisel, kas hageja oli võimeline maandama riski, mis tal võib tekkida tagasivõtmatute maksekohustuste võtmise ja nende bilansivälise kirjendamise tõttu, siis tuleb märkida, et EKP analüüsis seda aspekti. Ta järeldas, et neid puhvreid, st hageja omavahendeid, mis ületavad „teise samba“ raames õigusaktides esitatud miinimumnõudeid ja omavahendite suunises ette nähtut, ei saa pidada omavahenditeks, mis on mõeldud esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski katmiseks. Nagu tuleneb vaidlustatud otsustest, on hagejal vabadus kasutada „puhvreid“ mis tahes riski puhul ning mitte konkreetselt tagasivõtmatute maksekohustustega seotud riski puhul, kusjuures sellele ei ole hageja ka vastu vaielnud. Samuti on tal vabadus jaotada „puhvreid“ lubatud kasumieraldiste kaudu igal ajal enne riski realiseerumist, välja arvatud juhul, kui EKP nõuab mahaarvamist või keelab kasumi jaotamise. Lisaks ei ole hageja teatanud ühestki õiguslikult siduvast kohustusest, mis takistaks tal oma „puhvri“ vaba kasutamist muudel eesmärkidel kui tagasivõtmatute maksekohustuste riski katmine. Lisaks tuleb sarnaselt EKPga märkida, et hageja näib segi ajavat ülehindamise riski selle võimalike tagajärgedega. Esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk seisneb esimese taseme põhiomavahendite võimalikus ülehindamises võrreldes hageja tegeliku kahjumi katmise võimega, mis võib võimaldada tal võtta omavahenditega katmata riskipositsioone. Kuigi esimese taseme põhiomavahenditest koosnevad „puhvrid“ võivad katta nendest positsioonidest tuleneva kahju, ei kata need esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski.

74

Seega ei saa nõustuda hageja „puhvreid“ käsitleva argumendiga ja väitega, et EKP ei võtnud neid arvesse.

75

Samuti ei saa nõustuda likviidseid varasid puudutava etteheitega. Hageja sõnul võttis EKP põhimõttelise seisukoha, ilma et ta oleks hinnanud, kas hageja puhul see risk esineb. Nimelt järeldas EKP, et likviidsusrisk on lahutamatult seotud tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise kirjendamisega ja et ükski mahaarvamismeetme alternatiiv – eelkõige täiendavate likviidsete vahendite nõue – ei saa seda maandada.

76

Sellega seoses tuleb märkida, et EKP leidis vaidlustatud otsustes, et hageja likviidsed varad ei ole asjakohased, et tagada tagasivõtmatute maksekohustustega seotud riski usaldusväärne juhtimine ja piisav katmine. Nagu nähtub 2. veebruari 2022. aasta otsuse punktist 3.10.4 ja 21. detsembri 2022. aasta otsuse punktist 3.9.4, märkis EKP nimelt, et juhul, kui nõutakse tagasivõtmatute maksekohustuste täitmist, siis maksaksid kas asjaomase usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluvad üksused tagatiste ulatuses rahasumma või realiseeriksid kriisilahendusfond, riiklik kriisilahendusfond või hoiuste tagamise skeem tagatised otse. See ei mõjutaks mingil juhul krediidiasutuse netolikviidsust. Igal juhul antaks likviidsed vahendid üle juba tagatise esialgse andmise ajal ja likviidsusrisk oleks seega juba realiseerunud ning see kajastuks asjaomaste üksuste poolt tagatistega seotud likviidsusriski juhtimises.

77

Tuleb aga tõdeda, et asjakohatu ei ole hinnang, mille kohaselt oli tagatis juba antud, selle tehingu tagajärgedega likviidsetele vahenditele oli hageja juba arvestanud ning mõju likviidsuse suhtarvule oli juba realiseerunud. Lisaks nähtub ka hageja esitatud menetlusdokumentidest, et ta möönab, et asjaolu, et tagasivõtmatud maksekohustused on tagatud rahasumma hoiustamise vormis, tähendab, et likviidsed vahendid on juba üle antud ja antud tagatisega ei kaasne seega hagejale tagasivõtmatute maksekohustuste tõttu täiendavat likviidsete vahendite väljamaksmist.

78

EKP analüüsis ka seda, kas täiendavate likviidsete vahendite omamine leevendaks tagasivõtmatute maksekohustustega seotud riskide tõttu esinevaid kartusi.

79

Sellega seoses järeldas EKP vaidlustatud otsustes – võttes arvesse hageja esitatud teavet –, et täiendavad likviidsed vahendid ei kata esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski. Täiendavate likviidsete vahendite omamine mõjutaks kapitaliriski kaudselt, kuna likviidsete vahendite puhul kasutatakse tavaliselt madalat riskikaalu. Neid positiivseid mõjusid on siiski juba automaatselt arvesse võetud hageja süsteemides, mis määravad kindlaks riskiga kaalutud varad. Kui seda mõju kajastataks ka tagasivõtmatute maksekohustustega seotud riski mahaarvamise arvutamisel, tähendaks see täiendavate likviidsete vahendite omamisest tuleneva positiivse mõju kahekordset arvestamist.

80

Kindlaks tehtud riski arvestades ei ole selles arutluskäigus viga.

81

Asjaolu, et see arutluskäik kehtib ka teiste krediidiasutuste suhtes, kes võtavad tagasivõtmatuid maksekohustusi, ei tähenda, et EKP ei analüüsinud hageja individuaalset olukorda ning et ta esitas hea halduse põhimõtet rikkudes üldise ja standardse põhjenduse.

82

Eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

83

Hageja väidab, et vaidlustatud otsused võtavad tagasivõtmatutelt maksekohustustelt kogu soovitava toime.

84

Esiteks on tagasivõtmatute maksekohustuste (mida ei kanta tema raamatupidamisarvestuses kuludesse) raamatupidamislik ja usaldatavusnõuete kohane diferentseeritud käsitlemine võrreldes otseste rahaliste osamaksetega (mis kantakse tema raamatupidamisarvestuses kuludesse) kooskõlas seadusandja eesmärgiga säilitada makseid tegevate finantsinstitutsioonide suutlikkus rahastada reaalmajandust. Kehtestades tagasivõtmatute maksekohustuste ja rahaliste osamaksete diferentseerimata usaldatavusnõuete kohase käsitlemise, ohustavad vaidlustatud otsused tasakaalu, mille seadusandja lõi ühelt poolt kriisilahendusfondide ja hoiuste tagamise skeemide rahastamise ning teiselt poolt reaalmajanduse rahastamise vahel, ning jätavad tähelepanuta olemusliku erinevuse nende kahe panustamise kategooria vahel.

85

Teiseks läheb mahaarvamismeede vastuollu paindlikkuse, kiiruse ja tõhususe eesmärgiga, mida seadusandja taotles, nagu ilmneb pangandusliidu asutamisaktide tekkeloost ja parlamendi aruteludega tutvumisest, kuna see muudab kriisilahendusfondidesse ja hoiuste tagamise skeemidesse tehtavate ex ante osamaksete kehtestamise rangemaks.

86

EKP vaidleb hageja argumentidele vastu.

87

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel võtta arvesse nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavat eesmärki, mille osa säte on (26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus ADV Allround, C‑218/10, EU:C:2012:35, punkt 26; vt ka 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus A, C‑33/11, EU:C:2012:482, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Asjaolu, et lisaks rahas makstavatele ex ante osamaksetele võib kriisilahendusfondidesse ja hoiuste tagamise skeemidesse makseid teha ka tagasivõtmatuid maksekohustusi kasutades, ei ole vaidluse all, võttes arvesse järgmiste õigusaktide selget sõnastust:

89

Sellega seoses on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 3 täpsustatud, et „[k]asutatavad rahalised vahendid, mis tuleb arvesse võtta artiklis 69 sätestatud sihttaseme saavutamiseks, võivad hõlmata tagasivõtmatuid maksekohustusi, mis on täielikult tagatud madala riskiga varast tagatisega, mis ei ole koormatud mis tahes kolmandate isikute õigustega, on vabalt käsutatavad ja on ette nähtud kasutamiseks üksnes kriisilahendusnõukogu poolt artikli 76 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel“, ning et „selliste tagasivõtmatute maksekohustuste osa ei tohi olla suurem kui 30% kooskõlas käesoleva artikliga kogutud osamaksete summast kokku“. Direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 3 sõnastus on sisu poolest identne eespool viidatud määruse artikli 70 lõike 3 sõnastusega. Lõpuks, mis puudutab hoiuste tagamise skeeme, siis on direktiivi 2014/49 artikli 10 lõikes 3 ette nähtud ka võimalus panustada tagasivõtmatute maksekohustuste kaudu.

90

Tuleb siiski tõdeda, et eespool viidatud sätted ei puuduta tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamislikku ja usaldatavusnõuete kohast käsitlemist ning selle reguleerimine ei ole ka nende eesmärk.

91

Asjaomaste sätete soovitava toime küsimus puudutab seega nende normide – millega luuakse kriisilahendusfondid ja hoiuste tagamise skeemid ning mis lubavad neisse tehtava osamaksena kasutada tagasivõtmatuid maksekohustusi – suhet määrusega nr 575/2013 ja määrusega nr 1024/2013, milles on vastavalt ette nähtud usaldatavusnõuded ja kehtestatud ühtne järelevalvemehhanism. Seega tuleb välja selgitada, kas määruse nr 575/2013 ja määruse nr 1024/2013 kohaldamine võib tuua kaasa selle, et määruse nr 806/2014 teatavad sätted, sealhulgas artikli 70 lõige 3, kaotavad nendega soovitava toime. Sama kehtib direktiivi 2014/59, eelkõige selle artikli 103 lõike 3 kohta, ning direktiivi 2014/49, sealhulgas selle artikli 10 lõike 3 kohta.

92

Selles osas ei saa järeldada, et seadusandja oleks soovinud, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine võimaldaks neid võtnud finantsinstitutsioonidel võtta riske, mis ei ole omavahenditega kaetud.

93

Nimelt oleks selline tõlgendus vastuolus rangemate meetmetega, mis võeti reageeringuna 2008. aasta finantskriisile, mis tõi kaasa regulatiivse raamistiku ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tugevdamise. Just selles kontekstis loodi ka kriisilahendusmehhanismid, mille eesmärk on ennetada minevikus toimunud pankade pankrotist tingitud kahjulikke tagajärgi ja nendega tulevikus paremini toime tulla.

94

Sellega seoses on esimese ja teise väite raames juba tuvastatud, et EKP võis individuaalse analüüsi põhjal õigustatult järeldada, et hagejal oli esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise risk, mis tulenes viisist, kuidas hageja kirjendas raamatupidamises tagasivõtmatut maksekohustust ja sellega seotud tagatist, ning see tähendab, et ta võis rahastada tegevusi, mida tema omavahendid ei katnud.

95

Lisaks ei ole veenvad pangandusliidu asutamisaktide põhjenduste tsitaadid või parlamendi arutelud, millele hageja oma menetlusdokumentides on viidanud. Need näitavad tõepoolest, et seadusandja püüdis leida teatavat tasakaalu ühelt poolt usaldusväärse pangandusliidu jaoks vajalike nõuete ja teiselt poolt pankadele nende äritegevuses jäetava tegutsemisruumi vahel. Hageja esitatud põhjendused on aga üldkohaldatavad ega puuduta tagasivõtmatuid maksekohustusi. Pealegi on tema viidatud lõigud valikulised ja ebatäielikud ning neist ei saa teha järeldusi raamatupidamisliku käsitluse ja usaldatavusnõudeid puudutavate võimalike tagajärgede kohta.

96

Näiteks ei ole asjakohane hageja viide määruse nr 1024/2013 põhjendusele 18, millega ta toetab oma argumente käesoleva väite raames ja eelkõige neid, mis on seotud raamatupidamisliku käsitlusega, kuna sellest põhjendusest tsiteeritud väljavõte ei kajasta kogu põhjendust. Viidatud lausest nähtub küll, et EKP peab võtma arvesse liikmesriikide asjaomaseid makromajanduslikke tingimusi, eelkõige laenupakkumise stabiilsust ja tootmistegevuse hõlbustamist kogu majanduse hüvanguks. Sellele eelnevas lauses on aga märgitud, et EKP peab oma ülesannete täitmisel vältima „moraaliriske ja neist tulenevat liigset riskide võtmist“ krediidiasutuste poolt.

97

Asjaolu, et EKP on oma ülesannete täitmisel kohustatud arvesse võtma asjaomaseid makromajanduslikke tingimusi, ei tähenda, et ta ei või võtta individuaalsel tasandil parandusmeetmeid, kui see on usaldatavusnõuete täitmise seisukohast vajalik.

98

Mis puudutab ka hageja esitatud menetlusdokumentides tehtud viidet määruse nr 806/2014 rakendusmääruse ettepaneku (nüüd nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1)) ühe versiooni põhjendusele 15, siis tuleb märkida, et see ei ole asjakohane. Selle sisu ei võetud nimelt rakendusmääruse lõplikku versiooni üle, mis osutab sellele, et seadusandja ei pidanud seda vajalikuks.

99

Lisaks tuleb argumendi kohta, et diferentseerimata käsitlemine muudaks olematuks tagasivõtmatute maksekohustuste soovitava toime, märkida, et EKP otsustest, millele on viidatud eespool punktis 60, nähtub, et teised pangad, kes on samuti võtnud tagasivõtmatuid maksekohustusi, nägid ette oma tagasivõtmatute maksekohustuste ja tagatiseks antud summade diferentseeritud raamatupidamisliku käsitlemise, mis ei ole tekitanud usaldatavusnõuete seisukohast ühtegi probleemi. Pealegi näitab see pigem, et tagasivõtmatud maksekohustused teenivad viimastele intressi.

100

Sõltumata tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamislikust käsitlusest, tuleb sellega seoses märkida, et kriisilahendusfondile või hoiuste tagamise skeemile tagatiseks antud summad teenivad tagasivõtmatuid maksekohustusi võtnud finantsinstitutsioonidele intressi, mis on eelis võrreldes rahas tehtava osamaksega.

101

Lisaks kinnitab eeltoodud järeldusi see, et määruses nr 575/2013 puudub säte, mis näeks sõnaselgelt ette, et tagasivõtmatuid maksekohustusi tuleks raamatupidamislikult ja usaldatavusnõuete seisukohast eriliselt käsitleda.

102

Lisaks ilmneb asjaolu, et tagasivõtmatute maksekohustuste instrumendi kehtestamisega ei olnud seadusandjal kavatsust anda nende kohustuste võtjatele eelist, ka Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi „EBA“) arvamusest.

103

Sellega seoses leidis EBA – nagu nähtub tema vastustest kommentaaridele, mille ta esitas direktiivi 2014/49 alusel tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitlevate EBA suuniste eelnõu kohta läbi viidud konsulteerimise raames –, et ei direktiivi 2014/49 põhjendustes ega artiklites ei ole ette nähtud, et liidu seadusandja eesmärk tagasivõtmatute maksekohustuste kehtestamisel oli võimaldada krediidiasutustele soodsamat raamatupidamislikku kohtlemist. Lisaks leiab EBA, et erinevalt otsestest rahas tehtavatest osamaksetest võivad tagasivõtmatuid maksekohustusi võtvad finantsinstitutsioonid nendest kohustustest kasu saada, säilitades tagatiseks antud summadest saadud tulu. Lisaks võimaldavad tagasivõtmatud maksekohustused EBA sõnul krediidiasutuste likviidsete vahendite eeliskohtlemist (mida on kajastatud rahavoogude tabelis).

104

Kuigi EBA tõlgendus ei ole siduv, võib käesoleval juhul olla asjakohane seda arvesse võtta, kuna EBA on pangandusliidu valdkonnas asutus, kelle seisukohtadele viidatakse.

105

Lisaks kinnitavad tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitlevad suunised, mille EBA kehtestas direktiivi 2014/49 artikli 10 lõike 3 teise lõigu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 12), artikli 16 alusel, et tagasivõtmatute maksekohustuste ja tagatiseks antud summade raamatupidamislik käsitlemine võib viia järelevalvemeetmete võtmiseni.

106

Seega tuleb hageja pakutud tõlgendus ja seega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

107

Kõigepealt märgib hageja, et tagasivõtmatutest maksekohustustest tulenev potentsiaalne risk saab realiseeruda üksnes maksekohustuse täitmise nõude esitamise korral ning et see risk, mis on hüpoteetiline – kuna tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõudmise tõenäosus on väike –, on igal juhul kaetud usaldatavusnõuete, näiteks riskiga kaalutud vara (risk weighted assets) puudutavate nõuete nõuetekohase kohaldamisega. Sellest tuleneb, et EKP ei võtnud arvesse tema konkreetset olukorda, et mahaarvamismeede on põhjendamatu ja juba ainuüksi sellega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

108

Seejärel jättis EKP hageja väitel põhimõttelisele seisukohale tuginedes kõrvale kõik mahaarvamismeetmele alternatiivsed meetmed, põhjendades seda sellega, et ilma mahaarvamiseta ei kajasta turuosalistele teada antud esimese taseme põhiomavahendite summa tegelikku kahjumi katmise võimet.

109

Seetõttu leiab hageja, et teda kahjustava mahaarvamismeetme kehtestamine on ilmselgelt ebasobiv ja ebaproportsionaalne võrreldes seatud eesmärgiga saada järelevalve eesmärgil asjakohast teavet riskide kohta.

110

Lõpuks leiab hageja, et EKP tunnistas hageja seisukohtadele antud vastustes, et hageja kapitali adekvaatsus, mida käesolevas asjas hinnati „keskmiselt madalaks riskiks“, on ebaoluline näitaja. Hageja arvates möönab EKP seega, et isegi piisava kapitaliga finantsinstitutsiooni suhtes kohaldatakse sama mahaarvamismeedet, mis on proportsionaalsuse põhimõttega täielikult vastuolus.

111

EKP vaidleb hageja argumentidele vastu.

112

Kõigepealt väärib märkimist, et ELL artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Liidu institutsioonid kohaldavad proportsionaalsuse põhimõtet vastavalt EL toimimise lepingule lisatud protokollile nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta.

113

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning et tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Lisaks leiab Euroopa Kohus, et meetme proportsionaalsuse hindamisel tuleb järgida kaalutlusruumi, mis võib olla antud liidu institutsioonidele selle meetme vastuvõtmisel (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Käesoleval juhul analüüsis EKP mahaarvamismeetme proportsionaalsust pärast selle kindlakstegemist, et tuvastatud katmata riski olemasolu tekitas määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktis c osutatud problemaatilise olukorra ja et selle probleemi lahendamiseks võib EKP kasutada sama määruse artikli 16 lõike 2 punktis d talle antud volitusi ja nõuda asjaomaselt finantsinstitutsioonilt, et ta kohaldaks konkreetset eraldiste tegemise korda või vara käsitlemist tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest.

116

Esiteks tegi EKP kindlaks, et mahaarvamise nõue oli sobiv, et maandada esimese taseme põhiomavahendite ülehindamise riski, kuna see kompenseeris konkreetselt juba tekkinud majandusressursside kaotuse. Teiseks hindas EKP, kas mahaarvamise nõue on vajalik ja eelkõige, kas on olemas muid, vähem koormavaid alternatiivseid meetmeid, millega saaks samamoodi saavutada eesmärgi deklareerida ainult riskitaluvusvõimelised esimese taseme põhiomavahendid.

117

EKP leidis, et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muude meetmete võtmisega „teise samba“ raames vastavalt määruse 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punktile a, mis käsitleb kapitalinõuete suurendamist, ja artikli 16 lõike 2 punktile i, mis käsitleb dividendide jaotamise piiramist.

118

Tuleb tõdeda, et EKP analüüs mahaarvamismeetme proportsionaalsuse kohta oli nõuetekohaselt struktureeritud ja läbi viidud. See ei ole õigusvastane ja selles ei esine vigu. Lisaks ei sea hageja esitatud argumendid seda EKP arutluskäiku kahtluse alla.

119

Esiteks ei ole tuvastatud riski seisukohast asjakohane argument, et tagasivõtmatute maksekohustuste täitmise nõude esitamise võimalus jääb väga hüpoteetiliseks.

120

Teiseks ei saa hageja sellest, et EKP analüüsis mahaarvamismeetmele alternatiivseid meetmeid ja jättis need seejärel kõrvale, teha järeldust, et kehtestatud meede oli riskide kohta teabe saamiseks sobimatu ja ebaproportsionaalne. Igal juhul ei ole hageja selgitanud, miks EKP sellekohased põhjendused on ekslikud. Lisaks on mahaarvamismeetme eesmärk kompenseerida juba tekkinud majandusressursside kaotus, kuna turu või järelevalve teostajate teavitamine sellest, millisel tasemel täpselt on hageja esimese taseme põhiomavahendite kahjumi katmise võime, on üksnes kehtestatud meetme kaudne tagajärg, mitte eesmärk omaette.

121

Kolmandaks ei tähenda asjaolu, et kapitali adekvaatsuse põhjal saadi hinnanguks „keskmiselt madala riskiga“, et kehtestatud mahaarvamismeede oleks ebaproportsionaalne, ning igal juhul tuleb märkida, et see kvalifikatsioon ei kõrvalda tuvastatud ülehindamise riski.

122

Eeltoodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata ja järelikult jätta hagi tervikuna rahuldamata.

123

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt EKP nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

otsustab: