1

Oma apellatsioonkaebuses palub Telefónica de España SA tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 14. juuli 2022. aasta kohtumääruse Telefónica de España vs. komisjon (T‑170/22 R, ei avaldata, EU:T:2022:460; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“), millega jäeti rahuldamata tema taotlus, milles ta nõudis esiteks, et peatataks Euroopa Komisjoni 21. jaanuari 2022. aasta otsuse – mis käsitleb hanget DIGIT/A 3/PR/2019/010 „Üleeuroopaline valitsusasutuste telemaatiliste teenuste võrk (TESTA)“ ning millega anti apellandile teada, et tema pakkumust ei tunnistatud hankemenetluses edukaks ja et edukaks tunnistatud pakkujaga allkirjastatakse peatselt hankeleping (edaspidi „vaidlustatud otsus“) – täitmine, ning teiseks, et kohustataks komisjoni peatama selle lepingu allkirjastamine.

2

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL (ELT 2014, L 94, lk 1), (edaspidi „direktiiv 89/665“) artikli 2 lõikes 7 on sätestatud:

„Välja arvatud artiklites 2d–2f ette nähtud juhtudel, määratakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud volituste kasutamise mõju juba sõlmitud lepingule kindlaks siseriiklike õigusaktidega.

Lisaks sellele võib liikmesriik ette näha, et pärast lepingu sõlmimist vastavalt […] artiklitele 2a–2f piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu määramisega kõigile rikkumise tõttu kahju kannatanud isikutele, välja arvatud juhud, kui otsus tuleb tühistada enne kahjutasu määramist.“

3

Selle direktiivi artikli 2a lõikes 2 on sätestatud:

„[L]epingu sõlmimisotsuse ja lepingu tegeliku sõlmimise vahele peab jääma vähemalt kümme kalendripäeva alates sellele päevale järgnevast päevast, kui lepingu sõlmimise otsus edastati asjaomastele pakkujatele ja taotlejatele faksi teel või elektrooniliselt, või kui kasutati muid sidevahendeid, vähemalt 15 kalendripäeva alates sellele päevale järgnevast päevast, kui lepingu sõlmimise otsus edastati asjaomastele pakkujatele ja taotlejatele, või vähemalt kümme kalendripäeva alates lepingu sõlmimisotsuse saamisele järgnevast päevast.

[…]“.

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), artikli 175 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Kui käesoleva määruse I lisas täpsustatud eranditest ja tingimustest ei tulene teisiti, ei sõlmi avaliku sektori hankija eduka pakkujaga […] lepingut või raamlepingut enne ooteaja möödumist.

3.   Ooteaeg kestab elektrooniliste sidevahendite kasutamise korral 10 päeva ja muude sidevahendite kasutamise korral 15 päeva.“

5

Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–9. Selle võib käesoleva menetluse tarvis kokku võtta järgmiselt.

6

Euroopa Liidu Teataja lisas (ELT 2019/S, 099‑238502) avaldatud hanketeatega algatas komisjon 23. mail 2019 hankemenetluse DIGIT/A 3/PR/2019/010.

7

Apellandist ja kahest teisest isikust koosnev pakkujate ühendus esitas 22. juulil 2020 selles hankemenetluses pakkumuse.

8

Komisjon tegi 18. jaanuaril 2022 hindamiskomisjoni soovituste alusel edukaks tunnistamise otsuse.

9

Komisjon tegi 21. jaanuari 2022 kirjaga vaidlusaluse otsuse apellandile teatavaks. Selles otsuses teavitas komisjon apellanti muu hulgas sellest, et määruse 2018/1046 artiklis 175 ette nähtud kümnepäevane ooteaeg, mille jooksul hankija ei tohi eduka pakkujaga lepingut sõlmida (edaspidi „ooteaeg“), hakkab kulgema alates selle kirja saatmise kuupäevale järgnevast päevast, ning sellest, et juhul kui otsuse täitmise peatamise taotlused või otsust käsitlevad märkused seda õigustavad, jätab ta endale õiguse peatada raamlepingu sõlmimine, et neid taotlusi ja märkusi põhjalikult uurida. Komisjon täpsustas samas otsuses veel, et hankemenetlust puudutavate märkuste esitamise eesmärk ega tagajärg ei saa olla ooteaja peatamine või pikendamine.

10

Apellant esitas 31. jaanuaril 2022 komisjonile märkused, milles ta osutas teatud vigadele, mida komisjon pakkumuste hindamisel väidetavalt tegi.

11

Komisjon teatas 1. veebruaril 2022 kõigile pakkujatele, et lähtudes apellandi märkustest peatab ta raamlepingu allkirjastamise, kuni on läbi viidud täiendav uurimine. Komisjon teatas 21. märtsil 2022 apellandile, et ta on täiendava uurimise lõpetanud, et ta tuvastas hankijate ühenduse – kuhu Telefónica de España kuulub – pakkumuse tehnilises hindamises kaks viga ja et eelarvevahendite käsutaja kinnitas esialgse edukaks tunnistamise otsuse.

12

Apellant esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. märtsil 2022.

13

Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas apellant ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus esiteks peatada vaidlusaluse otsuse täitmine ja teiseks kohustada komisjoni peatama hankemenetluses DIGIT/A 3/PR/2019/010 edukaks tunnistatud pakkujaga lepingu allkirjastamine.

14

Üldkohtu president jättis vaidlustatud kohtumäärusega selle taotluse rahuldamata.

15

Selles kohtumääruses uuris Üldkohtu president kõigepealt, kas kiireloomulisuse tingimus oli täidetud.

16

Esiteks määras ta kindlaks kriteeriumid, mille alusel seda tingimust tuleb hinnata.

17

Sellega seoses tuletas ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 27 kõigepealt meelde, et riigihangete valdkonnas võib kiireloomulisuse tingimuse piisavalt täidetuks lugeda üksnes juhul, kui esitatakse tõendid, millest esmapilgul võib piisavalt kindlalt järeldada (fumus boni iuris), et vaidlusaluse otsuse täitmise peatamata jätmise korral tekib tõsine kahju. Samas märkis ta selle kohtumääruse punktis 28, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume saab leevendada üksnes lepingueelses etapis, tingimusel et ooteajast on kinni peetud.

18

Seejärel tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et kõnealuses asjas oli apellant esitanud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse pärast ooteaja möödumist, ning asus sellest tulenevalt vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 seisukohale, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ei ole vaja leevendada.

19

Lõpuks leidis ta nimetatud kohtumääruse punktides 31–38 pärast seda, kui ta oli tõdenud, et apellandil oli ooteaja algusest peale piisavalt teavet, et esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, ja selle puudumisel ei olnud põhjust kohaldada ooteaega puhtalt mehaaniliselt, mistõttu kinnitas ta, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ei saa leevendada.

20

Teiseks hindas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 39–81 apellandi esitatud kahjunõudeid ja leidis, et kuigi apellant on tõendanud tõsise kahju tekkimise ohtu, ei ole ta siiski suutnud tõendada selle kahju korvamatust.

21

Neid asjaolusid arvestades otsustas Üldkohtu president selle kohtumääruse punktis 82 põhjendusel, et apellant ei tõendanud kiireloomulisuse tingimuse täidetust, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja otsustada fumus boni iuris’e olemasolu üle ega kaaluda huve.

22

Apellant palub Euroopa Kohtul:

23

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

24

Euroopa Kohtu asepresident kohustas 22. juuli 2022. aasta kohtumäärusega Telefónica de España vs. komisjon (C‑478/22 P(R)‑R, ei avaldata, EU:C:2022:598), mis tehti Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõike 7 alusel, komisjoni hoiduma hankemenetluse DIGIT/A 3/PR/2019/010 esemeks oleva lepingu allkirjastamisest kuni kohtumääruse tegemiseni, mis tehakse kõige varem ajutiste meetmete kohaldamise menetluse lõpus tehtava lahendi ja käesoleva apellatsioonkaebuse kohta tehtava lahendi vahel.

25

Lisaks lubati Euroopa Kohtu presidendi 7. septembri 2022. aasta määrusega Telefónica de España vs. komisjon (C‑478/22 P(R)‑R, ei avaldata, EU:C:2022:676) BT Global Services Belgium BV‑l astuda kohtuasjas C‑478/22 P(R)‑R menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

26

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 rikkumist riigihangete valdkonnas kiireloomulisuse tingimuse hindamisel ning teine õigusnormi rikkumist kahju korvamatu laadi hindamisel.

27

Esimese väite esimeses osas väidab apellant, et Üldkohtu president eksis, leides vaidlustatud kohtumääruse punktis 30, et Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumääruses komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275) määratletud kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ei saa leevendada enne ooteaja möödumist esitatud hagide puhul.

28

Ta väidab, et tõhusa kohtuliku kaitse tagamise ja õiguskindluse põhimõtte ühitamiseks peab kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume leevendama kogu ajavahemiku jooksul, mis eelneb eduka pakkujaga lepingu sõlmimisele. See lahendus tuleneb selgelt Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta määrusest kohtuasjas komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275), milles viidatakse „lepingueelsele etapile“ ja milles on täpsustatud, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ei leevendata juhul, kui hankija on sõlminud eduka pakkujaga lepingu.

29

Seega ei takista tema väitel ooteaja möödumine kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamist. Üksnes siis, kui esiteks on leping sõlmitud ja teiseks on ooteajast kinni peetud, ei saa edutu pakkuja jaoks leevendada kiireloomulisuse hindamiseks kohaldatavaid tingimusi. Ooteaja järgimise kohustus ei ole seega mehhanism, mille eesmärk on piirata edutute pakkujate õiguskaitset, vaid nende kasuks kehtestatud täiendav menetlusnõue.

30

Kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume tuleks seega tema väitel leevendada juhul, kui hankija otsustab – nagu käesolevas asjas – lepingu sõlmimise edasi lükata, eelkõige seetõttu, et ta soovib hankeotsuse uuesti läbi vaadata, lähtudes edutu pakkuja esitatud märkustest.

31

Vastuseks toob komisjon esiteks esile, et esimese väite esimene osa on vastuvõetamatu, kuna see põhineb argumentidel, mida esimeses kohtuastmes ei esitatud. Nimelt tugines apellant esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tõsisele ja korvamatule kahjule ning piirdus sellega, et viitas kohtupraktikale, mis käsitleb riigihangete valdkonnas kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamist, taotlemata selle kohaldamist. Lisaks ei väitnud ta, et kahju on kiireloomulisuse olemasolu tõendamiseks piisavalt tõsine ega maininud iseäranis tõsise fumus boni iuris’e esinemist.

32

Teiseks väidab komisjon, et esimese väite esimene osa on tulemusetu. Ta väidab, et Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumääruses komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275) käsitletud kiireloomulisuse tingimuse leevendamine sõltub iseäranis tõsise fumus boni iuris’e esinemisest ja et see nõue ei ole käesoleval juhul täidetud. Kui seega isegi eeldada, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume võib leevendada kogu lepingueelse etapi jooksul, ei tulene sellest, et kiireloomulisuse tingimus oleks käesolevas asjas täidetud.

33

Kolmandaks on komisjoni arvates esimese väite esimene osa igal juhul põhjendamata.

34

Euroopa Kohus ei soovinud nimelt Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumääruses komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275) luua ulatuslikku erandit kiireloomulisuse tingimusest, vaid piirata Üldkohtu poolt riigihangete valdkonnas tehtud erandi ulatust.

35

Seda silmas pidades on kõigi asjaomaste poolte huvide tasakaalustamiseks õigustatud kohaldada seda erandit üksnes hagidele, mis on esitatud ooteaja jooksul, kuna hankijal ja edukal pakkujal on õigus õiguskindlusele ja õiguspärase huvi lepingu kiire sõlmimise vastu kaitsele, mida kinnitavad nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu praktika. Lisaks tuleneb 11. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Fastweb (C‑19/13, EU:C:2014:2194) ja Euroopa Kohtu asepresidendi 1. detsembri 2021. aasta määrusest Inivos ja Inivos vs. komisjon (C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984), et ooteaja eesmärk on võimaldada kohtus vaidlustada hankeotsus enne hankelepingu sõlmimist.

36

Lisaks eeldavad apellandi argumendid seda, et tähtaeg, mille jooksul võib ajutiste meetmete kohaldamist taotleda, sõltub ühe poole, nimelt hankija kaalutlusõigusest, mis on vastuolus vaidlustamistähtaegade üldkohustuslikkusega. See lahendus oleks vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega, kuna see takistab hankijal ja edukal pakkujal kindlaks määrata kuupäeva, mil kõnealuse kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumid ei ole enam leebemad.

37

Kuna ajutiste meetmete kohaldamise taotlus esitati pärast ooteaja möödumist, otsustas Üldkohtu president seega õigesti, et Telefónica de España peab tõendama tõsise ja korvamatu kahju olemasolu.

38

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kuna apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu kontroll esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku lahenduse hindamisega, ei saa pool esitada esimest korda Euroopa Kohtus väiteid või argumente, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta määrus Puigdemont i Casamajó jt vs. Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Samas võib apellant esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtus väited, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (vt selle kohta 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona, C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesolevas asjas tuleb küll silmas pidada, et Telefónica de España püüdis ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tõendada, et tema väidetav kahju ei ole mitte üksnes tõsine, vaid ka korvamatu, olgugi et selle esiletoomine ei ole vajalik tõendamaks, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, kuna selle tingimuse hindamiskriteeriume tuleb leevendada vastavalt Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärusele komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275).

40

Siiski tuleb rõhutada, et Üldkohtu president pidi hindamaks, kas see tingimus on täidetud, tingimata kindlaks määrama selle hindamise aluseks võetavad kriteeriumid.

41

Seega, kuna ajutiste meetmete kohaldamise taotlus puudutas riigihankemenetluste valdkonnas tehtud otsust, tuli Üldkohtu presidendil kindlaks teha, – nagu ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 25–38 ka tegi –, kas ta peab kiireloomulisuse tingimust hindama üksnes ajutiste meetmete kohaldamise menetluses üldiselt kohaldatavate kriteeriumide alusel, mis puudutavad tõsise ja korvamatu kahju tekkimise ohtu, või peab ta hoopis kohaldama alternatiivseid kriteeriume, mis tulenevad Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärusest komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275), nimelt eriti tõsise fumus boni iuris’e olemasolu ja tõsise kahju tekkimise ohtu.

42

Neil asjaoludel ilmneb – ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas ajutiste meetmete kohaldamise taotluses sisalduvat viidet neile alternatiivsetele kriteeriumidele tuleb mõista nii, et see väljendab Telefónica de España tahet neile kriteeriumidele tugineda –, et apellandil on igal juhul õigus apellatsioonkaebuse põhjendamiseks tugineda sellele, et Üldkohtu president rikkus õigusnormi kriteeriumide puhul, mille alusel tuli kiireloomulisuse tingimust hinnata.

43

Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni väide, et esimese väite esimene osa on vastuvõetamatu.

44

Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõige 4 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb märkida hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Nii võib vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui nad on kiireloomulised, see tähendab, et tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes neid meetmeid taotleb, on vajalik, et need määratakse ja neid kohaldatakse enne põhimenetluses lahendi tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Kui see on asjakohane, kaalub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ka asjasse puutuvaid huve (Euroopa Kohtu asepresidendi 16. septembri 2022. aasta kohtumäärus OT vs. nõukogu, C‑526/22 P(R), ei avaldata, EU:C:2022:701, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Täpsemalt, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast ja nagu sisuliselt leidis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 24, on ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk tagada tulevikus tehtava lõpliku otsuse täieulatuslik toime, vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatud õiguskaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb taotluse kiireloomulisust hinnata selle alusel, kas ajutine meede on vajalik selleks, et hoida ära tõsise ja korvamatu kahju tekkimine esialgset õiguskaitset taotlevale poolele. See pool peab tõendama, et ta ei saa oodata sisulise menetluse lõpuni, ilma et talle tekiks sedalaadi kahju. Kuigi sellise kahju olemasolu tuvastamiseks ei ole vaja nõuda kahju tekkimise ja vältimatuse absoluutse kindlusega tõendamist ning piisab sellest, kui kahju tekkimine on piisava tõenäosusega ette nähtav, on ajutisi meetmeid taotlev pool siiski kohustatud tõendama asjaolusid, mille alusel ta arvab, et sellise kahju tekkimine on tõenäoline (Euroopa Kohtu asepresidendi 16. septembri 2022. aasta kohtumäärus OT vs. nõukogu, C‑526/22 P(R), ei avaldata, EU:C:2022:701, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et liidu sõlmitud hankelepingut puudutava ajutiste meetmete kohaldamise taotluse puhul tuleb kiireloomulisuse tingimuse üle otsustamisel arvesse võtta seda, kuidas direktiivi 89/665 sätetes on seda üldpõhimõtet väljendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 28, ja 1. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Inivos ja Inivos vs. komisjon, C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984, punkt 69).

47

Ent kuna selle direktiivi sätetest tuleneb, et tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks peab edututel pakkujatel olema tegelik võimalus see otsus vaidlustada, sealhulgas taotleda ajutiste meetmete võtmist, siis tuleneb selles direktiivis täpsustatud tõhusa õiguskaitse üldpõhimõttest, et – nagu Üldkohtu president märkis vaidlustatud määruse punktis 26 – ei saa nõuda edutult pakkujalt, kes suudab tõendada iseäranis tõsise fumus boni iuris’e olemasolu, et ta kiireloomulisuse tingimuse täidetuse tõendamisel näitaks, et tema esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine võib talle tekitada korvamatut kahju (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punktid 29 ja 41, ning 1. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Inivos ja Inivos vs. komisjon, C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984, punktid 65 ja 70).

48

Kuid kui liidu kohus võtab arvesse direktiivi sätteid, milles väljendatakse täpsemalt mõnd liidu õiguse üldpõhimõtet, ei saa ta jätta tähelepanuta nende sätete sisu, olgugi et need ei ole iseenesest kohtuasja suhtes kohaldatavad. Täpsemalt, kui sellise direktiivi sätetest tuleneb, et liidu seadusandja soovis saavutada tasakaalu erinevate asjasse puutuvate huvide vahel, siis peab liidu kohus seda tasakaalu arvestama, kui ta kohaldab sel moel täpsemalt väljendatud üldpõhimõtet (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 31, ja 1. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Inivos ja Inivos vs. komisjon, C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984, punkt 71).

49

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 7 teine lõik on eriti oluline, et määrata kindlaks kõnealuse kohtumääruse punktis 47 nimetatud kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamise ulatus (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 33, ja 1. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Inivos ja Inivos vs. komisjon, C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984, punkt 72).

50

Selles õigusnormis on sätestatud, et liikmesriik võib ette näha, et pärast lepingu sõlmimist vastavalt muu hulgas selle direktiivi artiklile 2a piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu määramisega kõigile rikkumise tõttu kahju kannatanud isikutele.

51

Sellel sättel on kaks tagajärge kohtu jaoks, kellele on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus seoses liidu sõlmitud hankelepinguga.

52

Esiteks, lisaks sellele, et üldiselt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et direktiivi 89/665 artiklis 2 määratletud raamistikus peab edutul pakkujal olema kuni hankelepingu sõlmimiseni tegelik võimalus esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus (vt selle kohta24. juuni 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria, C‑212/02, ei avaldata, EU:C:2004:386, punkt 23, ja 3. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑444/06, EU:C:2008:190, punkt 39), nähtub selle direktiivi artikli 2 lõike 7 teisest lõigust, et liidu seadusandja on eristanud lepingu sõlmimisele eelnevat ajavahemikku, mille jooksul peab edutul pakkujal olema tegelikult võimalik taotleda muu hulgas ajutisi meetmeid, ja lepingu sõlmimisele järgnevat ajavahemikku, mille jooksul piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu määramisega (vt selle kohta 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Alcatel Austria jt, C‑81/98, EU:C:1999:534, punkt 37).

53

Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku poolt direktiivi artikli 2 lõike 7 teise lõigu arvessevõtmine tähendab seega, et kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume saab leevendada üksnes lepingueelses etapis esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse puhul (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 38).

54

Seega tuleb kogu lepingu sõlmimisele eelneva ajavahemiku jooksul kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume leevendada, et ajutiste meetmete võtmine ei oleks praktiliselt võimatu (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 30), samas kui lepingu sõlmimisele järgneval ajavahemikul võib seada piiranguid edutu pakkuja kohtulikule kaitsele, mistõttu tema suhtes põhimõtteliselt ei kohaldata enam kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamist.

55

Selline kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamise ajaline piiramine võimaldab tasakaalustada edutu pakkuja ja hankija ning eduka pakkuja huve (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 34), kuna lepingu sõlmimisega tekivad hankija ja eduka pakkuja vastastikused kohustused, mis õigustab vastavalt õiguskindluse põhimõttele neile antava kaitse tugevdamist kolmandate isikute poolt lepingu vaidlustamise vastu.

56

Teiseks tuleneb direktiivi 89/665 artikli 2 lõikest 7, et pärast lepingu sõlmimist võib selles sättes nimetatud menetluste eest vastutava asutuse pädevust piirata tingimusel, et leping on sõlmitud kooskõlas selle direktiivi artikliga 2a, see tähendab pärast ooteaja möödumist.

57

Sarnaselt direktiivi 89/665 artiklis 2a sätestatud ooteajaga on määruse 2018/1046 artiklis 175 ette nähtud ooteaja eesmärk vältida olukorda, kus hankija ja pakkuja, kes soovivad muuta edukaks tunnistamise otsuse tagajärjed pöördumatuks, ei kiirustaks lepingu sõlmimisega ega kahjustaks nii oluliselt edutu pakkuja õiguskaitset (vt analoogia alusel 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus EPIC Financial Consulting, C‑274/21 ja C‑275/21, EU:C:2022:565, punkt 63).

58

Ooteaja eesmärk ei ole seega piirata edutu pakkuja kohtulikku kaitset, et kaitsta hankija ja eduka pakkuja huve, vaid selle eesmärk on vastupidi tagada selle kaitse tõhusus.

59

Seda silmas pidades on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku jaoks ooteaja möödumine asjakohane üksnes siis, kui lepingueelne ajavahemik, mil saab kohaldada kõnealuse kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide leevendamist, on piiratud seetõttu, et leping sõlmiti pärast ooteaja möödumist (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punktid 42, 57 ja 62).

60

Järelikult ei saa ooteaja möödumist pidada selle ajavahemiku lõppemiseks, mille jooksul tuleb edutule pakkujale tagada laiem kohtulik kaitse ja mille jooksul tuleb seetõttu kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume leevendada.

61

Vastupidi komisjoni väidetele, ei takista see lahendus hankijal ja pakkujal lepingu kiiret sõlmimist, kuna tegelikult on edutul pakkujal võimalik esitada ooteaja möödumise ja lepingu sõlmimise vahelisel ajal ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, mida tuleb hinnata kiireloomulisuse tingimuse leevendatud hindamiskriteeriumide alusel üksnes juhul, kui hankija ja edukas pakkuja on otsustanud lepingu sõlmimisega mitte kiirustada, olgugi et neil on see võimalus.

62

Lisaks ei mõjuta see lahendus vaidlustamistähtaegu ning seda ei saa seega pidada nende üldkohustuslikkust rikkuvaks. Samuti ei tekita see hankijale ja edukale pakkujale ebakindlust selle ajavahemiku kestuse suhtes, mille jooksul kiireloomulisuse tingimust hinnatakse leebemate kriteeriumide alusel, kuna see aeg lõpeb kuupäeval, mil nad otsustavad lepingu sõlmida.

63

Järelikult, nagu märkis ka Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 28, leevendatakse riigihangete valdkonnas kiireloomulisuse tingimuse hindamiskriteeriume üksnes lepingueelses etapis, tingimusel et ooteaega on järgitud (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 1. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Inivos ja Inivos vs. komisjon, C‑471/21 P(R), EU:C:2021:984, punkt 66).

64

Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Telefónica de España esitas ajutiste meetmete kohaldamise taotluse enne lepingu sõlmimist, ei olnud ooteaja lõppemise kuupäev kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide kindlaksmääramisel üldse asjakohane.

65

Sellest järeldub, et Üldkohtu president rikkus õigusnormi ega teinud järeldusi enda seisukohtadest, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktides 29 ja 30, et kuna ajutiste meetmete kohaldamise taotlus esitati pärast ooteaja möödumist, ei tule kõnealuse kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ajutiste meetmete kohaldamise taotluse läbivaatamisel leevendada.

66

Järeldus, millele Üldkohtu president jõudis vaidlustatud kohtumääruse punktis 38 ja mille kohaselt oli apellandil alates ooteaja algusest piisavalt teavet ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamiseks, ei saa samuti õigustada seda, et neid kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume ei tule käesolevas asjas leevendada, kuna ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku jaoks on selline asjaolu asjakohane üksnes juhul, kui leping on pärast ooteaja möödumist ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamise kuupäevaks juba sõlmitud (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits, C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punktid 49, 50 ja 57).

67

Sellest järeldub, et esimese väite esimene osa on põhjendatud.

68

Üldkohtu presidendi poolt õigusnormi rikkumine kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriumide kindlaksmääramisel muudab põhjendamatuks vaidlustatud kohtumääruse punktis 82 esitatud hinnangu, et Telefónica de España ei olnud tõendanud, et see tingimus on täidetud.

69

Nimelt nähtub käesoleva kohtumääruse punktis 47 viidatud kohtupraktikast, et kui kõnealuse kiireloomulisuse tingimuse hindamise kriteeriume tuleb leevendada, on see tingimus täidetud, kui edutu pakkuja suudab tõendada, et esineb iseäranis oluline fumus boni iuris ja tõsise kahju tekkimise oht.

70

Vaidlustatud kohtumääruse punktist 64 nähtub samas, et Telefónica de España tõendas sellise ohu olemasolu.

71

Seega eksis Üldkohtu president, asudes seisukohale, et kiireloomulisuse tingimus ei ole täidetud, ilma et ta oleks enne kontrollinud, kas Telefónica de España viidatud fumus boni iuris on iseäranis tõsine.

72

Sellest järeldub, et esimese väite esimese osaga tuleb nõustuda ning vaidlustatud kohtumäärus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust esimese väite teise osa ja teise väite kohta.

73

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Seda sätet kohaldatakse ka Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuste suhtes (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta määrus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 172 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Käesolevas asjas jättis Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata, analüüsimata Telefónica de España väiteid fumus boni iuris’e esinemise kohta.

75

Kuna käesoleva kohtumääruse punktist 71 tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta otsuse tegemiseks on vaja analüüsida väiteid, mis puudutavad hankemenetluse DIGIT/A 3/PR/2019/01 erinevaid aspekte, siis tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et teha kindlaks, kas need võimaldavad tuvastada iseäranis tõsise fumus boni iuris’e.

76

Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab: