Euroopa Komisjoni 22. detsembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 12. oktoobri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-502/19: Francesca Corneli versus EKP

(Kohtuasi C-789/22 P)

(2023/C 63/34)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: V. Di Bucci, D. Triantafyllou, A. Nijenhuis)

Teised menetlusosalised: Francesca Corneli, Euroopa Keskpank

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 12. oktoobri 2022. aasta otsus kohtuasjas Francesca Corneli vs. Euroopa Keskpank (T-502/19), mis on komisjonile teatavaks tehtud samal kuupäeval;

—	jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see on ka põhjendamatu, ja mõista kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja hagejalt;

—	teise võimalusena tühistada Üldkohtu otsus ja saata kohtuasi Üldkohtule tagasi.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega.

Esimeses väites osutab komisjon, et Üldkohus on rikkunud ELTL artiklit 263, kui ta ekslikult järeldas, et esimeses astmes vaidlustatud otsused puudutavad esimese kohtuastme hagejat otseselt ja isiklikult ning et nimetatud isikul on eraldiseisev huvi esitada nende otsuste peale tühistamishagi, samuti on ta moonutanud faktilisi asjaolusid.

Teises väites osutab komisjon, et kui Üldkohus analüüsis väidet, et on rikutud 1. septembri 1993. aasta seadusandliku dekreedi nr 385 „Pangandus- ja krediidialaste seaduste konsolideeritud tekst“ (edaspidi „pangandusseaduse konsolideeritud tekst“) artikli 70 lõiget 1, rikkus ta Üldkohtu kodukorra artiklit 84. Seda väidet ei ole esimese kohtuastme hagis esitatud ja seda ei oleks tohtinud esitada hiljem repliigi staadiumis, kuna see ei põhinenud menetluse käigus ilmnenud õiguslikel ja faktilistel asjaoludel. Sellisel juhul on Üldkohus rikkunud põhimõtet, mille kohaselt peavad tõendid esitama kohtumenetluse pooled, ja keeldu esitada omal algatusel vaidlustatud akti õiguspärasust puudutav tühistamise alus.

Kolmandas väites osutab komisjon, et Üldkohus on rikkunud määruse (EL) nr 1024/2013 (1) artikli 4 lõiget 3 ja pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 lõiget 1, kuna ta tõlgendas Itaalia õiguse tõlgendamise tavapäraste põhimõtete seisukohast vääralt teisena nimetatud sättes ette nähtud tingimusi, mis puudutavad krediidiasutuse juhtimis- ja järelevalveorganite laialisaatmist. Üldkohus eksis nimetatud artikli 70 sõnastuse tõlgendamisel, kuna ta ei teadvustanud süstemaatilise, ajaloolise, teleoloogilise ja Itaalia Vabariigi põhiseadusele vastava tõlgenduse vajadust ning jättis lisaks arvesse võtmata ka liikmesriigi kohtupraktika.

Neljandas väites osutab komisjon, et Üldkohus on rikkunud ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, asudes ekslikult seisukohale, et pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 lõiget 1 ei saa tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/1059/EL (2) artikliga 29. Täpsemalt jättis Üldkohus täitmata kohtule pandud kohustuse teha oma pädevuse piires kõik endast olenev, võttes arvesse liikmesriigi õigust tervikuna ja kohaldades sellega tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjasse puutuva direktiivi täieulatuslik toime ja leida lahendus, mis on kooskõlas direktiivi taotletava eesmärgiga.

Viiendas väites osutab komisjon, et Üldkohus on rikkunud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõiget 3 ning ELTL artikli 288 teist ja kolmandat lõiku, kui ta keelas Euroopa Keskpangal tugineda oma nõuetes direktiivide vahetu õigusmõjuga sätetele ja kohustas teda kohaldama direktiive ülevõtvaid riigisiseseid õigusakte, mis on nende direktiivide endiga vastuolus.

(1) Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173 lk 190).