1.

Kas direktiivis 2005/29/EÜ (1) sätestatud mõiste „keskmine tarbija“, kelleks peetakse mõistlikult teadlikku ja tähelepanelikku ning ettevaatlikku tarbijat, sõnastamisel ei tuleks – selle paindlikkust ja ebamäärasust arvestades – arvestada parimaid teadustulemusi ja kogemust, ning järelikult peaks see viitama mitte üksnes homo oeconomicus’e klassikalisele mõistele, vaid ka uusimatele piiratud ratsionaalsuse teooriate andmetele, mis on näidanud, et inimesed tegutsevad tihti, taandades vajaliku teabe „ebamõistlikeks“ otsusteks, võrreldes otsustega, mida teeks hüpoteetiliselt tähelepanelik ja ettevaatlik isik[,] – andmed, mis nõuavad antud juhtumil tarbijate suuremat kaitset – kaasaegses turudünaamikas üha sagedamini esineva – vaimse mõjutamise ohu eest?

2.

Kas kaubandustava, milles teatav valik võib teabe raamistamise (framing) tõttu näida kohustuslik ja alternatiivideta, võib pidada loomuldasa agressiivseks, arvestades direktiivi […] artikli 6 lõiget 1, mille kohaselt loetakse eksitavaks kaubandustava, mis mis tahes muul moel, „sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu“, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat?

3.

Kas ebaausate kaubandustavade direktiiv põhjendab Autorità nazionale per la concorrenza ed il mercato (Itaalia konkurentsiamet) pädevust (juhul, kui tehakse kindlaks psühholoogilise mõjutamise oht, mis on seotud: 1) abivajamise seisundiga, milles rahastamist taotlev isik tavapäraselt on; 2) nende lepingute keerulisusega, millele tarbija allkirja nõutakse; 3) ristmüügina esitatava pakkumise kontekstipõhisusega; 4) pakkumise allkirjastamiseks antava aja lühidusega) näha ette erand mitteseotud kindlustustoodete ja finantstoodete ristmüügi võimaluse põhimõttest, kohustades kahe lepingu allkirjastamise vahele jätma 7-päevase ajavahemiku?

4.

Kas seoses agressiivseid kaubandustavasid karistava pädevusega on direktiiviga (EL) 2016/97 (2) ja konkreetselt selle artikli 24 lõikega 3 vastuolus Autorità Garante per la concorrenza ed il mercato (Itaalia konkurentsiamet) meetme võtmine direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 punktide d ja j, artiklite 4, 8 ja 9 ning riigisiseste ülevõtmisnormide alusel, mis võeti vastu pärast seda, kui ühe investeerimisteenuste äriühingu keeldumise järel lükati tagasi kohustuste võtmise taotlus, kui on tegemist finantstoote ja sellega mitteseotud kindlustustoote ristmüügiga – ning kui on olemas tarbija psühholoogilise mõjutamise oht, mis seondub konkreetse olukorra asjaoludega ning tuleneb ka analüüsitavate dokumentide keerulisusest – millega tarbijale antakse ristmüügi pakkumise sõnastamise ja kindlustuslepingu allkirjastamise vahel 7-päevane otsustusruum?

5.

Kas pelgalt kahe kindlustus- ja finantstoote ristmüügi agressiivseks kaubandustavaks lugemise tagajärg võib olla lubamatu reguleeriv akt ning sellega ei pandaks kauplejale (mitte AGCM-le, nagu peaks olema) kohustust (mis on raskesti täidetav) tõendada, et tegemist ei ole direktiivi 2005/29/EÜ rikkuva agressiivse kaubandustavaga (veel enam, et viidatud direktiiviga ei lubata liikmesriikidel sätestada meetmeid, mis on selles sätestatud meetmetest piiravamad, ka mitte selleks, et tagada kõrgem tarbijakaitse tase), või kas seda ümberpööratud tõendamiskoormist ei ole, sest objektiivsete tõendite alusel peetakse konkreetseks selle abivajava tarbija mõjutamise ohtu, kes taotleb keerulise ristmüügipakkumise olukorras rahastust?