1.

Kas direktiivi 2012/34/EL (1) artikli 56 lõikeid 1, 6 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et kasutustasude määramise skeem võib olla asjakohane kaebuse ese ka juhul, kui kontrollitava kasutustasu kehtivuse tähtaeg on juba lõppenud (kaebus niinimetatud varasema kasutustasu peale)?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, tuleb direktiivi 2012/34/EL artikli 56 lõikeid 1, 6 ja 9 tõlgendada nii, et reguleeriv asutus võib varasema kasutustasu järelkontrolli (ex post kontrolli) tulemusel tunnistada selle tagasiulatuvalt (ex tunc mõjuga) kehtetuks?

3.

Kas juhul, kui esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, on direktiivi 2012/34/EL artikli 56 lõigetega 1, 6 ja 9 kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mis varasema kasutustasu tagasiulatuva mõjuga järelkontrolli (ex tunc) välistab?

4.

Kas juhul, kui esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, tuleb direktiivi 2012/34/EL artikli 56 lõiget 9 tõlgendada nii, et selles ette nähtud reguleeriva asutuse meetmetel olukorra heastamiseks on põhimõtteliselt ka selline õiguslik tagajärg, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat saab kohustada tagasi maksma õigusvastaselt nõutud kasutustasu, kuigi raudteeveo-ettevõtja ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelisi tagasinõudeid saab lahendada tsiviilkohtus?

5.

Kas juhul, kui esimesele või teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt, tuleneb varasema kasutustasu vaidlustamise õigus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimesest lõigust ja Euroopa Liidu lepingu (ELT) artikli 19 lõike 1 teisest lõigust, kui Euroopa Kohtu praktikast kohtuasjas C-489/15 (2) (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus) järeldub, et varasema õigusvastase kasutustasu tagasimaksmine liikmesriigi eraõiguse sätete järgi on välistatud olukorras, kus reguleeriv asutus ei ole teinud otsust vastava kaebuse kohta?