Aeris Invest Sàrl-i 9. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-628/17, Aeris Invest versus komisjon ja SRB

(Kohtuasi C-535/22 P)

(2022/C 380/09)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Aeris Invest Sàrl (esindajad: advokaadid R. Vallina Hoset, E. Galán Burgos ja M. Varela Suárez)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), Hispaania Kuningriik, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Banco Santander, SA

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

(i)

esimese võimalusena tühistada Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsus Aeris Invest vs. komisjon ja SRB, T-628/17, EU:T:2022:315, ning sellest tulenevalt:

—	tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 7. juuni 2017. aasta otsus SRB/EES/2017/08, millega võeti vastu Banco Popular Español, S.A kriisilahendusskeem;

—	tühistada komisjoni 7. juuni 2017. aasta otsus (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Popular Español S.A. kriisilahenduse skeem;

—	tunnistada ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks määruse nr 806/2014 (1) artiklid 15 ja 22;

(ii)	mõista mõlema astme kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt ja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

(iii)

teise võimalusena eelmiste nõuete suhtes saata asi tagasi Üldkohtusse ning teha sel juhul otsus kohtukulude kohta edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma vaidlustatud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse toetuseks kaheksa väidet.

Oma esimeses väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELTL“) artiklit 296, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuses väidetakse, et kriisilahendusotsus ei ole piisavalt põhjendatud ja et see ei ole vastuoludeta.

Oma teises väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub artiklit 47, kuivõrd selles väidetakse, et i) kõnesolev pool on kolmas isik, ii) et kriisilahendusotsuse, hindamise 1 ja hindamise 2 konfidentsiaalsus on põhjendatud; iii) et põhjendused võidakse avaldada pärast kaebuse esitamist ning iv) et kriisilahendusotsuse terviktekst ei ole vaidluse lahendamisel asjakohane.

Oma kolmandas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub määruse 806/2014 artiklit 18, hoolsuskohustust ja ELTL artiklit 296, kuivõrd ei ole arvesse võetud asjassepuutuvaid asjaolusid ning kuna on olemas alternatiivseid lahendusi.

Oma neljandas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on rikutud õigusnormi määruse 806/2014 artiklite 14 ja 20 kohaldamise, hoolsuskohustust ja ELTL artiklit 296, kuivõrd i) maksimaalne müügihind on seotud konkurentsipõhimõtte ja läbipaistvuse põhimõttega, ii) menetlus ei olnud kooskõlas kehtestatud nõuetega ning iii) igal juhul ei ole määruse 806/2014 artikli 14 rikkumine õigustatud avaliku huviga.

Oma viiendas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub hoolsuskohustust, harta artiklit 17, määruse 806/2014 artiklit 14 ning kaitseõigusi, kuivõrd i) selles süüdistatakse apellant selles, et ta ei ole tõendanud, kuidas kriisilahenduse eesmärgid olid saavutatud, kui need eesmärgid olid konfidentsiaalsed; ii) Ühtne Kriisilahendusnõukogu ei olnud nõutavalt ette valmistatud ning iii) kriisilahendus oli ebaproportsionaalne, kuivõrd üksus oli maksevõimeline.

Oma kuuendas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub harta artiklit 47, konventsiooni artiklit 6 ning võistlevuse põhimõtet, kuivõrd i) Üldkohtu 12. mai 2021. aasta korralduses nõutud dokumente ei apellandile esitatud; ii) kaitseõiguste teostamiseks vajalik tõendamine oli puudu ning iii) apellandile ei võimaldatud tutvuda dokumentidega, millel kostjate argumendid põhinesid, ja esitada nende kohta oma märkusi.

Oma seitsmendas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub omandiõigust osas, milles selles lükati tagasi selle poole esitatud õigusvastasuse vastuväide, kuivõrd i) esineb omandiõiguse kahjustamine; ii) maksejõulise panga vara amortiseerimine on vastuolus vajalikkuse nõudega ning omavolilisuse keeluga; iii) maksejõulise panga võlgade ja vara amortiseerimine on ebaproportsionaalne ning iv) ei olnud adekvaatset kompensatsiooni.

Oma kaheksandas väites väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus rikub harta artikleid 17 ja 52 ning Euroopa Liidu Lepingu artikli 5 lõiget 4, kuivõrd i) omandiõiguse rikkumise uurimisel ei analüüsitud, milline oli menetlus ja kas meede oli meelevaldne, ning ii) ei olnud adekvaatset kompensatsiooni.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).