1.

Kas direktiivi 2001/24 artikli 3 lõike 2 tõlgendus, mis eeldab, et vastuvõttev liikmesriik tunnustab päritoluliikmesriigi pädeva haldusasutuse niisuguse otsuse mõju, mida ei ole avaldatud vastavalt direktiivi 2001/24 (1) artikli 6 lõigete 1–4 nõuetele, on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 kohase põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, õiguskindluse üldpõhimõtte ja võrdsuse põhimõtte ning harta artikli 21 lõikes 2 sätestatud igasuguse kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga?

2.

Kas harta artikli 47 kohase põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiguskindluse üldpõhimõttega on kooskõlas direktiivi 2001/24 artikli 3 lõike 2 tõlgendus, mis eeldab, et vastuvõttev liikmesriik tunnustab päritoluliikmesriigi pädeva haldusasutuse niisuguse otsuse mõju, millega on sellise panga, millele kohaldatakse saneerimismeetmeid, teatavad kohustused ja vastutus selle panga tavapärase tegevuse ja osa vara ja kohustiste „sildpangale“ ülekandmisest välja jäetud, kui „sildpanga“ – mida kontrollib avalik-õiguslik asutus, mis rakendab liidu õigust – enda hilisem tegevus on tekitanud vastuvõtva liikmesriigi klientides õiguspärase ootuse, et „sildpank“ on üle võtnud kohustised, mis vastavad vastutusele ja kohustustele, mis olid saneeritaval pangal nende klientide suhtes?

3.

Kas direktiivi 2001/24 artikli 3 lõike 2 tõlgendus, mis eeldab, et vastuvõttev liikmesriik tunnustab päritoluliikmesriigi pädeva haldusasutuse niisuguse otsuse mõju, millega kantakse „sildpangale“ üle võlausaldajapositsioon hüpoteeklaenulepingus, kuid jäetakse selles lepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse alusel panga poolt sissenõutud summade tarbijast laenuvõtjale tagasi maksmise kohustus maksejõuetule pangale, on kooskõlas harta artikli 17 kohase põhiõigusega omandile, harta artikli 38 kohase kõrgetasemelise tarbijakaitse põhimõttega, 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (2) artikli 6 lõikega 1 ja õiguskindluse üldpõhimõttega?