[1.]

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (1) looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 2 lõikega 2 ning artiklitega 4, 11, 12, 14, 16 ja 17 on vastuolus see, kui autonoomse piirkonna seadusega (12. juuli 1996. aasta Castilla-Léoni autonoomses piirkonnas jahipidamise seadus nr 4/1996 (Ley 4/1996 de Caza de Castilla y León), seejärel 1. juuli 2021. aasta Castilla-Léoni autonoomses piirkonnas jahipidamise ja jahiressursside kestliku majandamise seadus 4/2021 (Ley 4/2021 de Caza y de Gestión Sostenible de los Recursos Cinegéticos de Castilla y León)) tunnistatakse hunt ulukiks ehk jahitavaks ning seetõttu lubatakse 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajal jahipiirkondades hundijahti, kuigi hundi kaitsestaatus on vastavalt kuusaastaku (2013-2018) aruandele, mille esitas Hispaania 2019. aastal Euroopa Komisjonile, ebasoodne/kehv, mistõttu riik (liikmesriik, elupaigadirektiivi artikkel 4) lisas erikaitsealuste metsloomaliikide ja ohustatud liikide Hispaania kataloogi loetellu kõik Hispaania hundipopulatsioonid, võttes range kaitse alla ka Douro jõest põhjas asuvad populatsioonid?

[2.]

Kas selle eesmärgiga on kooskõlas see, kui hundile antakse erinev kaitse olenevalt sellest, kas teda leidub Douro jõest põhja või lõuna pool, võttes arvesse, et i) sellist vahetegu peetakse praegu teaduslikult sobimatuks, ii) et hundi kaitsestaatus loeti ajavahemikul 2013-2018 nendes kolmes piirkonnas, kus Hispaanias hunt elab (Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkond), ebasoodsaks; iii) et hunt on praktiliselt kõikides liikmesriikides ja eeskätt – kahe riigi vahelise ühise piirkonna tõttu – Portugalis range kaitse alune loomaliik ning iv) et Euroopa Liidu Kohtu doktriini järgi loodusliku levila ja territooriumi kohta, mida tuleb hundi kaitsestaatuse hindamisel arvesse võtta, oleks selle direktiiviga rohkem kooskõlas – unustamata selle direktiivi artikli 2 lõiget 3 –, kui hunt lisatakse ilma Douro jõest põhjas ja lõunas asuvatel piirkondadel vahet tegemata selle direktiivi II ja IV lisasse, nii et nende püüdmine ja tapmine oleks võimalik vaid siis, kui vastavalt artikli 16 sõnastusele ja nõuetele muud rahuldavat lahendust ei ole?

Kui leitakse, et vahetegu on põhjendatud, siis

[3.]

kas [elupaiga]direktiivi artiklis 14 kasutatud mõiste „kasutamine“ hõlmab selle liigi kasutamist jahipidamisel, nimelt jahti, arvestades selle liigi erilist tähtsust (see on mujal esmatähtis liik), ning võttes arvesse, et selle liigi jaht on seni olnud lubatud ning tema olukord ajavahemikul 2013-2018 loeti ebasoodsaks?

[4.]

Kas seadusega (12. juuli 1996. aasta Castilla-Léoni autonoomses piirkonnas jahipidamise seaduse nr 4/1996 artikliga 7 ja I lisaga ning 1. juuli 2021. aasta Castilla-Léoni autonoomses piirkonnas jahipidamise ja jahiressursside kestliku majandamise seaduse nr 4/2021 artikliga 6 ja I lisaga) hundi ulukiks ehk jahitavaks tunnistamine ning 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajal Douro jõest põhjas asuvate jahipiirkondade hundijahikava heaks kiitmine olukorras, kus puuduvad andmed, et hinnata, kas [elupaiga]direktiivi artiklis 11 ette nähtud nõue on täidetud, kus hunte ei ole loendatud pärast ajavahemikku 2012-2013 ja kus puuduvad piisavad, objektiivsed, teaduslikud ning ajakohased andmed hundi olukorra kohta toimikus, mille alusel töötati välja jahikava, samas kui ajavahemikul 2013-2018 oli nendes kolmes piirkonnas, kus Hispaanias hunte elab (Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkond), hundi kaitsestaatus ebasoodne, on vastuolus [elupaiga]direktiivi artikliga 14?

[5.]

Kas aruanded, mida tuleb elupaigadirektiivi artiklite 4, 11 ja 17 alusel hundi kaitsestaatuse (praegune ja tegelik populatsioonide suurus; praegune geograafiline leviala, sigimisvõime näitaja jms) kindlaksmääramiseks arvesse võtta, on need, mille koostab liikmesriik iga kuue aasta tagant, või kas – arvestades, et hundipopulatsioonid asuvad eri autonoomsete piirkondade territooriumil ja et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu 10. oktoobri 2019. aasta otsusele kohtuasjas C-674/17 on vaja hinnata kohaliku populatsiooni osas võetud meetmeid „laiemalt“ – on vaja kaitsestaatust hinnata lühema ajavahemiku osas sellise teaduskomitee kaudu, nagu on loodud kuninga dekreediga 139/2011 (2)?