1.

[Kas] selleks, et võiks leida, et ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusetaotluse esitamise kohustusest, mis kuulub viimase astme kohtule […], on tehtud erand, tuleb subjektiivselt tuvastada „veendumus, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks“ [vastavalt 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsusele Cilfit jt, kohtuasi 238/81] […], põhjendades seda lähtuvalt võimalikust tõlgendusest, mille tõenäoliselt annaksid samale küsimusele teiste liikmesriikide kohtud ja Euroopa Kohus, kui nende poole samas küsimuses pöördutaks?

2.

Kas […] selleks, et vältida võimatut tõendamiskoormist ja võimaldada eelotsusetaotluse esitamise kohustustest erandi tegemiseks Euroopa Kohtu poolt viidatud tingimuste konkreetset rakendamist – piisab riigisisese menetluse raames tõstatatud eelotsuse küsimuse (mis käsitleb konkreetses kohtuasjas asjassepuutuva Euroopa sätte tõlgendamist ja õiget kohaldamist) selge põhjendamatuse tuvastamisest, välistades sellekohaste mõistlike kahtluste olemasolu, arvestades pelgalt objektiivsel tasandil – analüüsimata konkreetset tõlgenduslikku lähenemisviisi, mida erinevad kohtud võiksid kasutada – [liidu] õiguse enda terminoloogiat ja tähendusi, mis on (konkreetses kohtuasjas asjakohast) Euroopa sätet moodustavatele sõnadele omistatavad, Euroopa õiguse konteksti, millesse see kuulub ja selle sätestamise aluseks olnud kaitse-eesmärke, võttes arvesse Euroopa õiguse arenguetappi hetkel, mil asjakohast sätet riigisiseses menetluses kohaldatakse?

3.

Kas selleks, et kaitsta kohtute sõltumatuse ja menetluse mõistliku kestuse põhiseaduslikke ja Euroopa väärtusi, on võimalik tõlgendada ELTL artiklit 267 nii, et välistatakse see, et riigisisese kõrgeima kohtu suhtes, kes on Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist käsitlevat eelotsusetaotluse esitamise taotlust analüüsinud ja selle rahuldamata jätnud, võib automaatselt või hagi esitanud ainsa poole kaalutlusõiguse alusel algatada tsiviil- ja distsiplinaarvastutuse tuvastamise menetluse?

4.

[Kas] direktiiviga 1999/70/EÜ (1) ja õiguspärase ootuse põhimõttega on kooskõlas 15. märtsi 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 66 artiklid 1626, 1653, 1668 ja 1669, milles on ette nähtud kümnete aastate jooksul korduvalt pikendatavate ja uuendatavate teenistussuhete olemasolu riigiasutusega, ilma tähtajatu töölepingu sõlmimiseta?

5.

[Kas] direktiiviga nr 1999/70/EÜ ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega on kooskõlas seadusandliku dekreedi nr 178/2012 artiklid 5 ja 6 osas, milles nendes on sätestatud erinev kohtlemine sama teenistuse töötajate vahel, kes on püsivalt teenistuses (st tähtajatult) ja kes on ajutiselt teenistuses (st tähtajaliselt), kusjuures puuduvad õigusnormid, mis tagavad ajutises teenistuses töötajatele võimaluse säilitada töösuhe pärast selle üksuse, mille teenistuses nad on, ümberkorraldamist?