1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse (1) saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 2 punkti j ja artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et neid kohaldatakse kahe Belgias sündinud ja seal pagulaseks tunnistatud lapse isa suhtes, samas kui eespool viidatud artikli 2 punktis j on täpsustatud, et rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmed kuuluvad direktiivi 2011/95/EL kohaldamisalasse, „eeldusel et perekond oli juba olemas päritoluriigis“?

2.

Kas kaebaja poolt kohtuistungil viidatud asjaolu, et tema lapsed on tema ülalpeetavad ja et kaebaja sõnul on talle rahvusvahelise kaitse andmine tema laste parimates huvides, tähendab direktiivi 2011/95/EL põhjendusi 18, 19 ja 38 arvesse võttes, et direktiivis 2011/95/EL sätestatud rahvusvahelise kaitse saaja perekonnaliikmete mõistet tuleks laiendada nii, et see hõlmaks ka perekonda, mis ei ole loodud päritoluriigis?

3.

Kui kahele esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2011/95/EL artikkel 23, mida ei ole Belgia õigusesse üle võetud, et näha ette elamisloa või rahvusvahelise kaitse andmine Belgias pagulaseks tunnistatud ja seal sündinud laste isale, võib omada vahetut õigusmõju?

4.

Kui vastus on jaatav, siis kas direktiivi 2011/95/EL artikkel 23 annab ülevõtmata jätmise tõttu Belgias pagulaseks tunnistatud ja seal sündinud laste isale õiguse nõuda artiklites 24–35 sätestatud hüvesid, sealhulgas elamisluba, mis võimaldab tal seaduslikult Belgias elada koos oma perega, või õiguse saada rahvusvahelist kaitset isegi siis, kui see isa individuaalselt ei täida rahvusvahelise kaitse saamise tingimusi?

5.

Kas kvalifikatsioonidirektiivi artikli 23 soovitav toime koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 7, 18 ja 24 ning kvalifikatsioonidirektiivi põhjendustega 18, 19 ja 38 nõuab liikmesriigilt, kes ei ole kohandanud oma siseriiklikku õigust nii, et sellise seisundiga isikute pereliikmetel [selle direktiivi artikli 2 punkti j tähenduses või kelle puhul esineb individuaalne ülalpidamissuhe] oleks õigus nõuda teatavaid hüvesid, kui nad individuaalselt ei täida selle seisundi saamise tingimusi, seda, et ta tunnustaks nende pereliikmete õigust tuletatud pagulasseisundile, et nad saaksid nõuda neid hüvesid perekonna ühtsuse säilitamiseks?

6.

Kas kvalifikatsioonidirektiivi artikkel 23 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 7, 18 ja 24 ning kvalifikatsioonidirektiivi põhjendustega 18, 19 ja 38 nõuab liikmesriigilt, kes ei ole kohandanud oma siseriiklikku õigust nii, et pagulaseks tunnistatud isiku vanematel oleks õigus nõuda direktiivi artiklites 24–35 sätestatud hüvesid, seda, et nad võimaldaksid nendel vanematel saada tuletatud rahvusvahelist kaitset, et pidada eelkõige silmas lapse parimaid huve ja tagada lapse pagulasseisundi tõhusus?