1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (1), artikli 3 lõiked 5 ja 7, mille kohaselt elektritarbija (väikeettevõtja) õiguste teostamisel elektritarnija vahetamise korral järgitakse põhimõtet, mis tagab vabatarbijale reaalse võimaluse hõlpsasti tarnijat vahetada ja vahetuse toimumise mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas, tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus võimalus näha ette, et elektritarbija soovil elektritarnija vahetamiseks elektritarnelepingu ülesütlemise korral peab tarbija maksma leppetrahvi, mis ei sõltu kahju suurusest (23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa z dnia 23 kwietnia 1964 r. kodeks cywilny) artikli 483 § 1 ja artikli 484 § -d 1 ja 2), ja ilma, et sellise leppetrahvi suuruse arvutamise või kindlaks määramise kriteeriumid oleks sätestatud energiaseaduses (10. aprilli 1997. aasta energiaseaduse (ustawa z dnia 10 kwietnia 1997 r. prawo energetyczne) artikli 4j lõige 3a)?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, artikli 3 lõiked 5 ja 7, mille kohaselt elektritarbija (väikeettevõtja) õiguste teostamisel elektritarnija vahetamise korral järgitakse põhimõtet, mis tagab vabatarbijale reaalse võimalus hõlpsasti tarnijat vahetada ja vahetuse toimumise mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus lepingutingimuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab elektritarnelepingu ülesütlemise korral nõuda tarbijatelt (väikeettevõtjatelt) põhimõtte „võta või maksa“ kohaselt tasu, mis de facto vastab kuni lepingu tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia maksumusele?