1.

Kas Euroopa Kohtu 8. aprilli 1976. aasta otsust Defrenne vs. SABENA (43/75) (1) tuleb tõlgendada nii, et see annab liikmesriigi kohtule autonoomse pädevuse säilitada mineviku suhtes omal algatusel ja ilma ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlust esitamata puhtalt riigisisese õigusnormi alusel mõju, mis on meditsiini- ja parameditsiiniteenuste käibemaksuvabastust käsitlevatel riigisisestel õigusnormidel, mille see kohus (pärast seda, kui ta oli esitanud Euroopa Kohtule samas kohtuasjas ELTL artikli 267 alusel kolm eelotsusetaotlust, millele Euroopa Kohus vastas 27. juuni 2019. aasta otsuses C-597/17 (2)) tunnistab liidu õigusega vastuolus olevaks ja osaliselt tühistab, kusjuures ta säilitab nende õigusnormide mõju mineviku suhtes ja jätab maksukohustuslase sel viisil täielikult ilma õigusest saada tagasi liidu õigust rikkudes sisse nõutud käibemaks?

2.

Kas liikmesriigi kohtul on õigus iseseisvalt ja ilma ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlust esitamata säilitada käibemaksudirektiiviga vastuolus olevaks tunnistatud riigisisese sätte mõju mineviku suhtes, põhjendades seda üldise viitega „kõigi avalik-õiguslike ja eraõiguslike huvidega seotud õiguskindluse siduvatele kaalutlustele“ ning väidetavale „sisulisele võimatusele tagantjärele tagastada alusetult kogutud käibemaksu maksukohustuslase tehtud tarnete või osutatud teenuste saajatele või nõuda neilt käibemaksu tagantjärele tasumist selle ebaseadusliku sissenõudmata jätmise korral, eelkõige juhul, kui tegemist on suure hulga täpsemalt tuvastamata isikutega või kui maksukohustuslastel puudub raamatupidamissüsteem, mis võimaldaks neil asjaomaseid kaubatarneid või teenuseid ja nende väärtust tagantjärele kindlaks teha“, kui maksukohustuslasele ei antud isegi võimalust tõendada, et see ei ole „sisuliselt võimatu“?