1.

Kas määruse nr 1215/2012 (1) artiklis 25 ette nähtud eeskiri, et kohtualluvuse kokkuleppe tühisust tuleb kontrollida selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt, mille kohtule allumises on pooled kokku leppinud, hõlmab sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ka küsimust, kas kokkulepe laiendamine kolmandale isikule, kes ei ole vastavat tingimust sisaldava kokkuleppe pool, on kehtiv?

2.

Kas juhul, kui veokiri liigub kaubasaajast kolmanda isiku kätte, kes ei ole kaubasaatja ja mereveoettevõtja vahel sõlmitud lepingu pool, on määruse nr 1215/2012 artikliga 25 ja seda tõlgendava Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas niisugune õigusnorm nagu meresõiduseaduse (Ley de Navegación Marítima) artikkel 251, milles on nõutud, et selleks, et kokkuleppele saaks sellele kolmanda isiku vastu tugineda, peab kohtualluvuse tingimus olema selle kolmanda isikuga „individuaalselt ja eraldi kokku lepitud“?

3.

Kas liidu õigusega on kooskõlas, et liikmesriikide õiguses kehtestatakse täiendavaid kehtivuse tingimusi sellele, et veokirjas ette nähtud kohtualluvuse tingimus oleks kolmandatele isikutele siduv?

4.

Kas selline õigusnorm, nagu on sätestatud Hispaania meresõiduseaduse artiklis 251 – mis näeb ette, et nõudeõiguse üleminek valdajast kolmanda isikule toimub vaid osaliselt, nii et kokkuleppest tulenev kohtualluvus on välja arvatud –, tähendab nende tingimuste kehtivuse täiendava tingimuse lisamist, mis on vastuolus määruse nr 1215/2012 artikliga 25?