1

Itaalia õiguse alusel asutatud kutseühing Studio Legale Ughi e Nunziante (edaspidi „advokaadibüroo“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. oktoobri 2022. aasta kohtumääruse Studio Legale Ughi e Nunziante vs. EUIPO – Nunziante ja Ughi (UGHI E NUNZIANTE) (T‑389/22, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2022:662), millega Üldkohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema tühistamishagi Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 8. aprilli 2022. aasta otsuse (asi R 407/2021‑5) peale, mis käsitleb advokaadibüroo poolt algatatud menetlust kaubamärgi Ughi e Nunziante kehtetuks tunnistamiseks (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 esimene kuni neljas lõik sätestavad:

„[Euroopa] Liidu liikmesriike ja institutsioone esindab Euroopa Kohtus igaks üksikuks kohtuasjaks määratud esindaja; esindajat võib abistada nõustaja või advokaat.

[2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepingu [(edaspidi „EMP leping“)] osalisriike, kes pole liikmesriigid, samuti nimetatud lepingus osutatud [Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA)] järelevalveasutust esindatakse samal viisil.

Teisi pooli peab esindama advokaat.

Menetluse poolt võib kohtus esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu [EMP] lepingu osalisriigi kohtus.“

3

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 on sätestatud:

„Asi esitatakse Euroopa Kohtule kohtusekretärile adresseeritud kirjaliku avaldusega. Avalduses sisalduvad avalduse esitaja nimi ja alalise elu- või asukoha aadress ning allakirjutanu amet, poole või poolte nimed, kelle vastu avaldus esitatakse, vaidluse sisu, nõuded ja lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest.

Avaldusele lisatakse vajaduse korral meede, mille tühistamist taotletakse, või Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 265 osutatud asjaoludel dokumentaalselt tõestatud kuupäev, mil institutsioonilt nõuti toimingu tegemist kooskõlas nimetatud artikliga. Kui dokumente ei esitata koos avaldusega, palub kohtusekretär asjaomasel poolel esitada need mõistliku tähtaja jooksul, kuid sel puhul ei aegu poole õigused isegi juhul, kui sellised dokumendid esitatakse pärast menetluse algatamise tähtaja möödumist.“

4

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 53 esimesele lõigule on Üldkohtu menetlusele kohaldatav III jaotis, kuhu kuuluvad käesoleva kohtuotsuse punktides 2 ja 3 viidatud sätted.

5

Üldkohtu kodukorra artiklis 51 „Kohustus olla esindatud“ on ette nähtud:

„1.   Pooli peab esindama nende esindaja või advokaat vastavalt [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirja artiklis 19 ette nähtud tingimustele.

2.   Poolt esindav või abistav advokaat peab kohtukantseleile esitama tõendi, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus, välja arvatud juhul, kui see dokument on e-Curia kasutajakonto avamiseks juba esitatud.

3.   Kui pool, keda advokaadid esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, peavad advokaadid esitama kohtukantseleile selle isiku antud volikirja.

4.   Kui lõikes 2 või 3 nimetatud dokumenti ei esitata, määrab kohtusekretär poolele mõistliku tähtaja dokumendi esitamiseks. Kui nõutud dokumente ette nähtud tähtaja jooksul ei esitata, otsustab Üldkohus, kas selle vorminõude täitmata jätmine toob kaasa hagiavalduse või menetlusdokumendi tunnistamise vastuvõetamatuks või kas selle tõttu tuleb järeldada, et advokaat ei esinda või ei abista asjasse puutuvat poolt.“

6

Kodukorra artikkel 55 „Menetlusest kõrvaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui Üldkohus leiab, et esindaja, nõustaja või advokaadi käitumine Üldkohtu, presidendi, kohtuniku või kohtusekretäri suhtes on kokkusobimatu Üldkohtu väärikuse või korrakohase õigusemõistmise nõuetega, või kui esindaja, nõustaja või advokaat ei kasuta oma ametist tulenevaid õigusi nõuetekohaselt, annab kohus sellest asjaomasele isikule teada. […]

2.   Samadel põhjustel võib Üldkohus igal ajal esindaja, nõustaja või advokaadi põhistatud kohtumäärusega menetlusest kõrvaldada, olles asjaomase isiku ära kuulanud. Kohtumäärus kuulub viivitamatule täitmisele.

3.   Kui esindaja, nõustaja või advokaat on menetlusest kõrvaldatud, peatatakse menetlus presidendi määratud ajaks, et võimaldada asjaomasel poolel määrata uus esindaja, nõustaja või advokaat.

[…]“.

7

Kodukorra artiklis 78 „Hagiavalduse lisad“ on sätestatud:

„1.   Vajaduse korral lisatakse hagiavaldusele [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirja artikli 21 teises lõigus nimetatud dokumendid.

[…]

5.   Hagiavaldusele tuleb lisada artikli 51 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud dokumendid.

6.   Kui hagiavaldus ei vasta lõigetes 1–5 sätestatud nõuetele, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja eespool mainitud dokumentide esitamiseks. Kui neid puudusi ei kõrvaldata ette nähtud tähtaja jooksul, otsustab Üldkohus, kas nende tingimuste täitmata jätmine muudab hagiavalduse vastuvõetamatuks vorminõuete rikkumise tõttu.“

8

Vaidluse tausta võib võtta kokku järgmiselt.

9

Advokaadibüroo esitas 26. septembril 2017 EUIPO-le taotluse tunnistada kehtetuks Euroopa Liidu sõnamärk UGHI E NUNZIANTE kõigi teenuste suhtes, mille jaoks see kaubamärk oli registreeritud.

10

EUIPO tühistamisosakond rahuldas 23. veebruari 2021. aasta otsusega selle taotluse kõigi teenuste osas, välja arvatud „õigusteenused“, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 45.

11

Advokaadibüroo esitas 1. märtsil 2021 EUIPO-le selle otsuse peale kaebuse üksnes osas, milles kehtetuks tunnistamise taotlus jäeti rahuldamata.

12

EUIPO viies apellatsioonikoda jättis kaebuse vaidlusaluse otsusega rahuldamata.

13

Advokaadibüroo esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. juulil 2022.

14

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

15

Kohtumääruse punktis 5 märkis Üldkohus nimelt, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandale ja neljandale lõigule peab advokaat esindama pooli, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid ja institutsioonid, EMP lepingu osalisriigid ja EFTA järelevalveamet, ning et poolt võib liidu kohtutes esindada ainult advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus.

16

Kohtumääruse punktis 6 täpsustas Üldkohus, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu sõnastusest, eelkõige sõna „esindama“ kasutamisest ja 14. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Universität Bremen vs. REA (C‑110/21 P, EU:C:2022:555) punktist 44 nähtub, et „poolel“ selle sätte tähenduses ei ole olenemata tema staatusest õigust ise liidu kohtus hagi esitada, vaid ta peab kasutama kolmanda isiku teenuseid, isegi kui pool ise on advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus.

17

Sama kohtumääruse punktis 7 ja järgmistes punktides tuletas Üldkohus meelde, millistel põhjustel seda grammatilist tõlgendust kinnitavad nii selle sätte kontekst kui ka sellega taotletav eesmärk.

18

Tuginedes eelkõige 14. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Universität Bremen vs. REA (C‑110/21 P, EU:C:2022:555) punktile 47, leidis Üldkohus niisiis vaidlustatud kohtumääruse punktis 9, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas ja neljandas lõigus ette nähtud ja korrakohase õigusemõistmise huvides täidetava advokaadipoolse esindamise ülesande eesmärk on eelkõige hoida ja kaitsta parimal võimalikul viisil volitaja huve täiesti sõltumatult, järgides seadust, kutseala norme ja kutse-eetika nõudeid.

19

Seejärel tõdes Üldkohus kohtumääruse punktis 10, et advokaadi sõltumatuse mõiste määratlus on liidu kohtutes esindamise seisukohast muutunud ning selles osas on määrav kriteerium nüüd kliendi huvide hoidmine ja kaitse.

20

Kohtumääruse punktis 11 tuletas Üldkohus meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei määratleta advokaadi sõltumatuse nõuet mitte ainult negatiivselt – st advokaadi ja tema kliendi vahelise töösuhte puudumise kaudu –, vaid ka positiivselt, st kutse-eetikat arvestades.

21

Kohtumääruse punktides 12 ja 13 täpsustas Üldkohus, tuginedes enda ja Euroopa Kohtu praktikale, esiteks, et see sõltumatuse nõue tähendab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 konkreetses kontekstis tingimata seda, et advokaadi ja tema kliendi vahel puudub töösuhe, teiseks, et seda nõuet kohaldatakse ka siis, kui esindatav pool on advokaadibüroo, ja kolmandaks, et see nõue ei nõua mitte igasuguste sideme puudumist advokaadi ja tema kliendi vahel, vaid üksnes niisuguste sidemete puudumist, mis ilmselgelt kahjustavad advokaadi võimet täita oma ülesannet kaitsta klienti teenides tema huve parimal võimalikul viisil, järgides seejuures seadust ning kutseala norme ja kutse-eetika nõudeid.

22

Selle kohta tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 15 ja 16, et kõne all olevas asjas oli advokaadibüroost hageja nimetanud ennast esindama kolm advokaati, kes tegutsesid selles büroos partneritena. Üldkohus leidis, et see staatus ei ole kooskõlas sõltumatuse nõuetega, mida tuleb täita büroo esindamiseks liidu kohtutes.

23

Seetõttu otsustas Üldkohus kohtumääruse punktis 17, et hagimenetluse algatusdokumendile olid alla kirjutanud advokaadid, kes ei olnud hagejast sõltumatud kolmandad isikud, mistõttu ei vastanud hagi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu ning Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõike 1 nõuetele.

24

Lõpuks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 18, et kohustuse olla esindatud advokaadi poolt, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus, täitmata jätmine ei kuulu nende puuduste hulka, mida saaks kõrvaldada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 teise lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 78 lõike 6 alusel pärast hagi esitamise tähtaja möödumist.

25

Advokaadibüroo esitas vaidlustatud kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 20. detsembril 2022 ja mida on põhjendatud kolme väitega.

26

Samal kuupäeval esitatud dokumentidega taotles ta esiteks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170a lõike 1 alusel, et tema apellatsioonkaebus võetaks menetlusse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 58a, ja teiseks kodukorra artikli 95 lõike 2 alusel, et talle ja apellatsioonkaebuses nimetatud advokaatidele antaks anonüümsuskaitse.

27

Euroopa Kohus jättis 4. jaanuari 2023. aasta otsusega anonüümsuskaitse taotluse rahuldamata.

28

Euroopa Kohtu 8. mai 2023. aasta kohtumäärusega Studio Legale Ughi e Nunziante vs. EUIPO (C‑776/22 P, EU:C:2023:441) võeti apellatsioonkaebus selle teise ja kolmanda väite osas menetlusse.

29

Euroopa Kohtu presidendi 18. septembri 2023. aasta otsusega lubati Euroopa Komisjonil astuda menetlusse EUIPO nõuete toetuseks.

30

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

31

EUIPO palub Euroopa Kohtul:

32

Komisjon palub samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista apellatsiooniastme kohtukulud välja apellandilt.

33

Teine väide, millega apellant oma apellatsioonkaebust põhjendab, puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 ja Üldkohtu kodukorra artikli 51 rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 52 ning võimalik, et ka Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõiget 4 ja artikli 55 lõiget 1. Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, võeti apellatsioonkaebus menetlusse teise ja kolmanda väite piires.

34

Teises väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 ja Üldkohtu kodukorra artikli 51 väära tõlgendamist. See väide koosneb kahest osast.

35

Esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 17, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi ei vasta eelkõige Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljanda lõigu nõudele, mille kohaselt võib Euroopa Kohtus poolt esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus. Apellant väidab nimelt, et ta esitas kõik dokumendid, mis tõendavad, et advokaadid, keda ta oli volitanud teda esindama, olid Rooma (Itaalia) advokatuuri liikmed ja et neil oli seega õigus esineda Itaalia kohtutes, vastates nii kõnealuse sättega kehtestatud tingimusele.

36

Teise väiteosa raames heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas vääralt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandat lõiku, kui otsustas, et advokaadibüroo partneritest advokaatidel ei ole büroost sõltumatust, mis peab neil olema büroo esindamiseks liidu kohtute menetlustes, ning jättis nii tähelepanuta Euroopa Kohtu praktika, eelkõige 14. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Universität Bremen vs. REA (C‑110/21 P, EU:C:2022:555).

37

Teises väiteosas väidab apellant esimesena, et vaidlustatud kohtumääruse punktides 6 ja 8 viidatud kohtupraktika, mis käsitleb „iseenda esindamist“ liidu kohtutes, ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades asjakohane.

38

Nimelt on kutseühing ärinimega Studio Legale Ughi e Nunziante vastavalt asjakohast valdkonda reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele oma liikmetest sõltumatu õigussubjekt. Apellandi hinnangul oleks „iseenda esindamisega“ tegu olnud vaid siis, kui ta oleks nimetanud advokaadiks oma seadusliku esindaja. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 15 aga ise tõdes, ei olnud see kõne all oleval juhul nii.

39

Teisena väidab apellant sisuliselt, et vastavalt Euroopa Kohtu hiljutisele praktikale ei saa eeldada, et advokaadibüroo partnerist advokaadil ei ole sõltumatust, mis on nõutav advokaadibüroo esindamiseks liidu kohtutes.

40

Sellega seoses rõhutab apellant kõigepealt, et selle kindlakstegemiseks, kas advokaat vastab sõltumatuse nõudele, nagu seda on tõlgendatud hiljutises kohtupraktikas, tuleb peamiselt hinnata, kas advokaat saab kaitsta selle poole huve, kes ta esindajaks määras. Lisaks tuleb advokaadi sõltumatuse nõuet hinnata erilisel viisil, kui hageja on advokaadibüroo.

41

Apellant väidab seejärel, et kui mõistet „advokaat“ Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses tuleb tõlgendada autonoomselt, siis advokaadi sõltumatuse tõendamiseks nõutavaid kriteeriume – nimelt töösuhte puudumist ja viidet kutseala normidele ja kutse-eetika nõuetele – tuleb analüüsida asjakohaseid riigisiseseid õigusnorme arvestades seda enam, et selles valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid.

42

Sellega seoses täpsustab apellant esiteks, et Itaalia õiguse kohaselt ei saa advokaadi kutsealal tegutseda niisuguse töösuhte alusel, mis eeldab alluvussuhet, mistõttu puudub töösuhe advokaadibüroo ja selle partnerist liikmeks oleva advokaadi vahel. Teiseks on apellandi partnerite poolt talle teenuse osutamine kooskõlas asjakohaste riigisiseste õigusnormidega ja advokaadi kutse-eetika nõuetega, mis kohustavad sõltumatuse nõuet järgima.

43

Lõpuks leiab apellant eeltoodut arvestades, et käesoleval juhul saab advokaadi sõltumatuse nõude rikkumine tuleneda üksnes huvide konfliktist või välisest survest nendele kolmele advokaadile, kelle ta on nimetanud ennast esindama, või välisest sekkumisest nende tegevusse. Mis puudutab võimaliku huvide konflikti esinemist, siis leiab ta, et konkreetses olukorras, kus advokaadibürood esindab partnerist advokaat, ei ole määrava tähtsusega mitte huvide konflikt, vaid hoopis huvide kokkulangemine.

44

EUIPO, keda toetab komisjon, leiab, et teine väide tuleb tagasi lükata.

45

EUIPO väidab kõigepealt, et vastupidi apellandi väidetule ei seadnud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses kahtluse alla asjaolu, et selle poole volitatud advokaatidel oli õigus esineda Itaalia kohtutes.

46

Seejärel tuletas ta meelde, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu sõnastusest tuleneb, et pool peab olema „esindatud“, mis tähendab, et tal ei ole õigust ise tegutseda, vaid ta peab kasutama kolmanda isiku teenuseid. Seda kinnitab kontekst, milles seda sätet tuleb tõlgendada, kuna pool ja tema esindaja ei saa olla üks ja sama isik. Lisaks rõhutab EUIPO, et advokaadi poolt esindamise kohustuslikkuse eesmärk on ühelt poolt takistada seda, et eraõiguslik isik ise kohtule hagi esitaks, ja teiselt poolt tagada, et juriidilist isikut kaitseks temast piisavalt eraldiseisev esindaja. Vaidlustatud kohtumäärus põhineb aga peamiselt asjaolul, et kuna advokaadid, kes esindasid apellanti Üldkohtus, olid tema partnerid, ei saa neid pidada sõltumatuteks kolmandateks isikuteks.

47

Lõpuks täpsustab EUIPO, et advokaadi sõltumatuse nõuet tuleb tõlgendada esiteks negatiivselt, kuna see keelab töösuhte advokaadi ja tema kliendi vahel, ning teiseks positiivselt, st viitega kutse-eetika nõuetele. Seda nõuet ei tule mõista nii, et advokaadil puudub kliendiga mis tahes side, vaid nii, et tal puuduvad üksnes sidemed, mis ilmselgelt kahjustavad advokaadi võimet täita oma ülesannet kaitsta klienti, teenides kliendi huve parimal võimalikul viisil. Käesoleval juhul leiab EUIPO, et asjaolu, et kolm advokaati, kes nimetati esindama Üldkohtus hagejaks olnud advokaadibürood, on selle büroo partnerid, tähendab, et neil on seal oluline haldus- ja finantspädevus. See asjaolu seab vaieldamatult ohtu nende advokaatide sõltumatuse ja kahjustab ilmselgelt nende võimet täita oma ülesannet, kuna advokaadi staatus iseenesest ei anna määratud esindajale piisavat sõltumatust Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses.

48

Komisjon, kes astus menetlusse EUIPO nõuete toetuseks, väidab samuti, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et juriidilise isiku esindamine kohtus advokaadi poolt, kes ei ole sellest juriidilisest isikust piisavalt eraldiseisev ja kelle huvid kattuvad selle isiku enda huvidega, ei ole kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu nõuetega. Asjaolu, et Üldkohtus hagejaks olnud advokaadibüroo nimel hagiavaldusele alla kirjutanud advokaadid on selle büroo partnerid, tähendab käesolevas asjas seda, et see pool ja tema esindajad ei olnud üksteisest piisaval määral eraldatud.

49

Tuleb meelde tuletada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas ja neljandas lõigus, mida vastavalt selle põhikirja artiklile 53 kohaldatakse Üldkohtu menetluses, on ette nähtud kaks eraldiseisvat ja kumulatiivset tingimust seoses nende poolte esindamisega liidu kohtutes, keda ei ole artikli 19 esimeses ja teises lõigus nimetatud ja kes on nn eelisõigusteta pooled. Esimese tingimuse kohaselt, mis on ette nähtud artikli 19 kolmandas lõigus, peab neid pooli „esindama advokaat“. Sama artikli neljandas lõigus sätestatud teise tingimuse kohaselt võib poolt liidu kohtutes esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus.

50

Eelisõigusteta poole liidu kohtutes esindamise õiguspärasusega seotud teine kumulatiivne tingimus, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljandas lõigus, puudutab advokaadi õigust esineda liikmesriigi kohtus, ning Euroopa Kohus on selle kohta juba otsustanud, et selle sätte sõnastuse kohaselt tuleb selle tingimuse tähendust ja ulatust tõlgendada viitega asjaomasele riigisisesele õigusele (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 56, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Käesolevas asjas on selge, et apellandi volitatud advokaatidel oli õigus esineda Itaalia kohtutes vastavalt seda valdkonda reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele.

52

Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 17, et esimeses kohtuastmes ei ole hagi esitatud kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljanda lõiguga.

53

Seega tuleb teise väite esimese osaga nõustuda.

54

Eelisõigusteta poole liidu kohtutes esindamise õiguspärasusega seotud esimene kumulatiivne tingimus, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus, seisneb kohustuses, et pooli „peab esindama advokaat“, ning väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb – kuna selles sättes ei ole viidatud liikmesriikide õigusele – mõistet „advokaat“ kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse nii selle sätte sõnastust kui ka selle konteksti ja eesmärki (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 57, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 43).

55

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud esimesena, et nii selle sätte sõnastusest ja eelkõige sõna „esindama“ kasutamisest kui ka selle sätte kontekstist tuleneb, et „poolel“ selle sätte tähenduses ei ole olenemata tema staatusest õigust ise liidu kohtule hagi esitada, vaid ta peab kasutama kolmanda isiku teenuseid, kelleks võib olla ainult „advokaat“ (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punktid 58 ja 60, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punktid 44 ja 45).

56

See tõlgendus on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus ette nähtud tingimuse eesmärgiga, milleks on ühelt poolt takistada seda, et eraõiguslikud isikud esitaksid ilma vahendaja abita ise kohtule hagi, ja teiselt poolt tagada, et juriidilisi isikuid kaitseks esindaja, kes on esindatavast juriidilisest isikust piisavalt eraldiseisev (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 61, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 46).

57

Teisena on Euroopa Kohus otsustanud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses on „advokaadi“ esindusülesanne eelkõige hoida ja kaitsta parimal võimalikul viisil volitaja huve täiesti sõltumatult ja järgides seadust, kutseala norme ja kutse-eetika nõudeid (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 62, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 47).

58

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 46–52 sisuliselt märkis, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus ette nähtud esimene kumuleeruv tingimus, mis seisneb eelisõigusteta poolte kohustuses olla „esindatud advokaadi poolt“, kehtestab kaks nõuet, mida tuleb järgida.

59

Esiteks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 55, kehtestab see tingimus eelisõigusteta pooltele liidu kohtutes „iseenda esindamise“ keelu, see tähendab, et need pooled ei saa mingil juhul end ise esindada.

60

Kuna Euroopa Liidu Kohtu põhikiri ega Euroopa Kohtu kodukord ei näe ette ühtegi kõrvalekallet ega erandit sellest keelust, ei piisa hagi liidu kohtutele esitamiseks mingil juhul sellest, et hagiavaldusele kirjutab alla hageja ise, seda isegi siis, kui hageja on advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 59, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 44).

61

Teiseks näeb see tingimus ette, et eelisõigusteta poolte esindaja peab järgima sõltumatuse nõuet, nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 57.

62

Selle nõude määratlusel on nii negatiivne kui ka positiivne külg. Negatiivsest küljest on see määratletav nii, et poole ja tema nimetatud esindaja vahel ei saa olla töösuhet, mida iseloomustab alluvussuhte olemasolu. Positiivsest küljest viitab see nõue kutse-eetikale nõuetele ja kutseala normidele (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 63, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Universität Bremen vs. REA, C‑110/21 P, EU:C:2022:555, punkt 49).

63

Seda nõuet tuleb ka mõista nii, et see ei keela mitte kõiki sidemeid poole nimetatud esindaja ja poole enda vahel, vaid üksnes sellised sidemed, mis ilmselgelt kahjustavad esindaja võimet täita talle pandud esindamise ülesannet, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 57 (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 64).

64

Kui järgmises punktis märgitust ei tulene teisiti, eeldatakse, et iga advokaat täidab sõltumatuse nõuet, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus ette nähtud esimesest kumulatiivsest tingimusest, olenemata sellest, mis vormis ta oma kutsealal tegutseb, kui see on lubatud kohaldatavate seaduste, kutseala normide ja kutse-eetika nõuetega.

65

Kuid nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 62, eeldab sõltumatuse nõue, mis on kehtestatud eelisõigusteta poolte esindajatele selle sätte konkreetses kontekstis, tingimata seda, et poole ja tema volitatud esindaja vahel puudub igasugune töösuhe, mida iseloomustab alluvussuhte olemasolu. Järelikult ei ole eelmises punktis viidatud sõltumatuse eeldus kohaldatav, kui selline töösuhe on olemas. Nii on see muu hulgas juhul, kui liidu kohtutes esindaks advokaadibürood advokaat, kes tegutseb kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt oma kutsealal töötajana selles advokaadibüroos. Sama kehtib ka siis, kui liidu kohtutes peaks ettevõtjat esindama selle juristid (in-house lawyers), kes on liikmesriigi advokatuuri liikmed ja kellel on selle liikmesriigi õiguse alusel lubatud liikmesriigi kohtutes esindada juriidilist isikut, kellega nad on töösuhtes.

66

Välja arvatud juhul, kui tegemist on töösuhtega, mida iseloomustab alluvussuhte olemasolu poole ja tema volitatud esindaja vahel, on see sõltumatuse eeldus kohaldatav ja selle saab ümber lükata üksnes siis, kui konkreetsetest tõenditest ilmneb, et nende vahel on sidemed, mis ilmselgelt kahjustavad esindaja võimet täita oma ülesannet nii, et ta teenib kliendi huve parimal võimalikul viisil, või et esindaja ei järgi kohaldatavaid riigisiseseid kutseala norme või kutse-eetika nõudeid (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 64).

67

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 16, et „kui advokaat on advokaadibüroo partneri staatuses, nagu käesolevas asjas hageja puhul“, ei ole „see kooskõlas sõltumatuse nõuetega, mida tuleb täita büroo esindamiseks Üldkohtus“. Sellest järeldas Üldkohus kohtumääruse punktis 17, et „kuna hagimenetluse algatusdokumendile olid alla kirjutanud advokaadid, kes ei olnud hagejast sõltumatud kolmandad isikud“, ei vastanud hagi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu ning Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõike 1 nõuetele.

68

Ent kui advokaadid on kohaldatavate seaduste, kutseala normide ja kutse-eetika nõuetega kooskõlas olevas korras partnerid advokaadibüroos, mida nad esindavad liidu kohtutes, ei saa seda asjaolu iseenesest pidada sõltumatuse nõudega vastuolus olevaks. Nimelt, esiteks ei saa sellist asjaolu samastada töösuhte olemasoluga käesoleva kohtuotsuse punktis 62 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses. Teiseks ei saa asuda seisukohale, et partnerist advokaadi sõltumatuse eeldus on ümber lükatud, kui puuduvad konkreetsed tõendid, mis kinnitavad seda, et büroo ja partneri vahel, kelle büroo on nimetanud enda esindajaks, on niisugused sidemed, mis ilmselgelt kahjustavad selle partneri võimet täita esindamise ülesannet, teenides asjaomase poole huve parimal võimalikul viisil, või seda, et nimetatud partner ei järgi kohaldatavaid riigisiseseid kutseala norme ja kutse-eetika nõudeid.

69

Kuna Üldkohus eiras Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus ette nähtud esimesest kumulatiivsest tingimusest tuleneva sõltumatuse nõude ulatust, rikkus ta õigusnormi.

70

Lõpuks tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib iga asjaolu, mis on seotud Üldkohtule esitatud tühistamishagi vastuvõetavusega, sealhulgas asjaolu, et hagi esitamisel esindab juriidilist isikut advokaat, olla käsitatav avalikul huvil põhineva väitena, mille liidu kohus peab tõstatama omal algatusel (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Pilatus Bank vs. EKP, C‑256/22 P, EU:C:2024:125, punktid 34 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et sellist hagi ei esitatud vastavalt nõuetele, mis on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, on käsitatav sellise asjaoluna.

71

Kuid liidu kohtu kohustus tõstatada omal algatusel avalikust huvist tulenev väide ei kahjusta kaitseõiguste järgimist. Järelikult ei saa liidu kohus kohtuotsuses üldjuhul tugineda omal algatusel tõstatatud õigusväitele – isegi kui see on avalikul huvil põhinev väide –, ilma et ta oleks enne palunud pooltel esitada selle väite kohta oma seisukoht (vt selle kohta 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus, uuesti läbivaatamine, M vs. EMA, C‑197/09 RX‑II, EU:C:2009:804, punktid 40–42 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

72

Olgu täheldatud, et käesolevas asjas piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 15–19 vaid tõdemisega, et hageja on advokaadibüroo, kes volitas end esindama kolm advokaati, kes tegutsesid selles büroos partnerina, ning tegi sellest õiguslikult väära järelduse, et need advokaadid ei võinud seda advokaadibürood Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 tingimustega kooskõlas esindada, kusjuures Üldkohtu hinnangul ei olnud võimalik seda puudust ka pärast hagi esitamise tähtaja möödumist kõrvaldada.

73

Üldkohus oleks aga pidanud kontrollima, võttes selleks vajaduse korral oma kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavaid meetmeid, kõigepealt seda, kas nende kolme advokaadi ja advokaadibüroo vahel on töösuhe käesoleva kohtuotsuse punkti 65 tähenduses. Sellise töösuhte puudumisel oleksid üksnes konkreetsed asjaolud, mis kinnitavad, et advokaadibüroo ja teda esindavate partnerist advokaatide vahelised sidemed võisid ilmselgelt kahjustada viimaste võimet täita oma ülesannet või et need advokaadid ei järginud kohaldatavaid riigisiseseid kutseala norme või kutse‑eetika nõudeid, võimaldanud järeldada, et neil puudub sõltumatus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses.

74

Lisaks oleks Üldkohus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 71 meelde tuletatud kohtupraktikale pidanud enne selle kohta otsuse tegemist paluma apellandil esitada oma seisukohad, et tagada tema kaitseõiguste tõhusus.

75

Lõpuks, kui Üldkohus leidis, et sõltumatuse nõue ei ole täidetud, oleks ta pidanud enne hagi vastuvõetamatuse tuvastamist paluma apellandil nimetada uus advokaat.

76

Nimelt, arvestades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 rikkumisest apellandile tulenevate tagajärgede raskust, st tema hagi lõplikult vastuvõetamatuks tunnistamist, peab apellandil pärast seda, kui ta on saanud teada asjaolud, mis Üldkohtu hinnangul seda vastuvõetamatuks tunnistamise otsust põhjendavad, ja pärast seda, kui ta on nende asjaolude kohta saanud oma seisukoha esitada, olema võimalik määrata uus advokaat.

77

Pealegi tuleneb Üldkohtu kodukorra artikli 78 lõikest 6, arvestades kodukorra artikli 51 lõikeid 2–4, et poolt ei saa karistada hagi vastuvõetamatusega enne, kui tal on palutud kõrvaldada puudus, mille tõttu tema hagiavaldus ei vasta kodukorra artikli 78 lõigetes 1–5 sätestatud tingimustele. Kodukorra artikli 55 lõigetest 1 ja 3 nähtub samuti, et sama kehtib ka siis, kui advokaadi käitumist peetakse menetluse käigus kokkusobimatuks Üldkohtu väärikuse või korrakohase õigusemõistmise nõuetega. Sellisel juhul tagavad nimelt need sätted menetluse jätkumise, nähes vastavalt olukorrale ette, et asjaomane pool võib esitada nõutud dokumendid või määrata uue esindaja kohtukantselei määratud mõistliku tähtaja jooksul.

78

Samuti tuleb märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 21 ei määra ammendavalt kindlaks hagi puuduste kõrvaldamise juhtusid.

79

Euroopa Kohtul on pealegi juba olnud võimalus asuda seisukohale – ilma et see oleks vastuolus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 21 –, et juhul, kui hageja ise on hagiavalduse allkirjastanud, tuleb paluda tal see puudus hagis kõrvaldada (vt selle kohta 5. detsembri 1996. aasta kohtumäärus Lopes vs. Euroopa Kohus, C‑174/96 P, EU:C:1996:473, punkt 3).

80

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 108 märkis, tuleneb liikmesriikide praegusest praktikast, et kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud, et poole esindaja sõltumatuse nõuet käsitlevate õigusnormide rikkumise tõttu seatakse poole menetlustoimingute kehtivus kahtluse alla, peab selle rikkumise saama vähemalt menetluse käigus kõrvaldada.

81

Järelikult tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse teise väite teise osaga ja teise väitega tervikuna.

82

Seega tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse kolmandat väidet.

83

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus on sätestatud, et Euroopa Kohus võib Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

84

Käesolevas asjas on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus küsimuses, kas hagi on esitatud vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 19 ja Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõikele 1. Nimelt on selge, et hagi esitasid apellandi nimel advokaadid, kelle puhul võib eeldada – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 68 –, et nad vastavad sõltumatuse nõudele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 tähenduses. Kuna ükski toimiku dokument ei võimalda seda eeldust ümber lükata ega isegi kahelda selles, et apellanti esindavad advokaadid vastavad sellele nõudele, tuleb asuda seisukohale, et hagi vastas nimetatud nõudele.

85

Kuna kohtuasja vaidluses ei ole ülejäänud osas võimalik otsust teha, tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule.

86

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulude kohta teha otsus edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: