Kohtuasi C‑752/22

EP

versus

Maahanmuuttovirasto

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus)

Euroopa Kohtu (teine koda) 14. märtsi 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109/EÜ – Artiklid 12 ja 22 – Tugevdatud kaitse väljasaatmise eest – Kohaldatavus – Kolmanda riigi kodanik, kes elab muu liikmesriigi territooriumil kui see, kus talle on antud pikaajalise elaniku staatus – Selle teise liikmesriigi otsus saata ta avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel välja liikmesriiki, kes oli andnud talle selle staatuse – Nimetatud teise liikmesriigi kehtestatud ajutine riigi territooriumile sisenemise keeld – Sellele teisele liikmesriigile direktiivi 2003/109 III peatüki sätete kohaselt elamisloa taotluse esitamata jätmine – Viimasena nimetatud liikmesriigi poolt samadel põhjustel tehtud otsus saata see kolmanda riigi kodanik välja tema päritoluriiki

  1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kohaldamisala – Niisuguse kolmanda riigi kodaniku väljasaatmine, kes viibib liikmesriigis ebaseaduslikult, kuid kellel on pikaajalise elaniku staatus muus liikmesriigis – Direktiivi 2003/109 sätete kohaldamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115; nõukogu direktiiv 2003/109)

    (vt punkt 50)

  2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Kaitse väljasaatmise eest – Kohaldamisala – Teise liikmesriigi otsus saata avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel Euroopa Liidu territooriumilt välja pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodanik – Välja saadetud kodanik, kes viibib teises liikmesriigis sisenemiskeeldu rikkudes ja kes ei ole seal esitanud elamisloa taotlust direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel – Hõlmamine

    (Nõukogu direktiiv 2003/109, põhjendus 16, artikli 2 punkt d ning artiklid 15 ja 22)

    (vt punktid 54–71 ja resolutsiooni punkt 1)

  3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Kaitse väljasaatmise eest – Avaliku korra või julgeoleku kaalutustel liidu territooriumilt väljasaatmise otsus, mis on tehtud pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku suhtes – Sätted, milles nähakse ette kaitse väljasaatmise eest – Vahetu õigusmõju

    (Nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 2 punkt d, artikli 12 lõige 3 ja artikli 22 lõige 3)

    (vt punktid 73, 74 ja 76–79 ning resolutsiooni punkt 2)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) esitas eelotsusetaotluse, võttis seisukoha küsimuses, kas ühes liikmesriigis pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodanikul on direktiivis 2003/109 ( 1 ) ette nähtud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu teises liikmesriigis, mille territooriumil ta sisenemiskeeldu rikkudes viibib.

Venemaa kodanikul EP-l on Eestis välja antud pikaajalise elaniku ELi elamisluba viieks aastaks, mis tõendab, et tal on selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus. Enne selle staatuse saamist oli EP käinud korduvalt Soomes, kus tema suhtes tehti neli Eestisse väljasaatmise otsust, millest kolmega kaasnes Soome territooriumile sisenemise keeld. Need otsused võeti vastu seoses EP süüdimõistmistega Soomes erinevates kuritegudes.

Maahanmuuttovirasto (sisserändeamet, Soome) otsustas 19. novembri 2019. aasta otsuses saata EP välja Venemaale, muu hulgas põhjendusega, et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule Soomes. Kuigi EP ei olnud vastu oma väljasaatmisele Eestisse, ei olnud ta nõus enda väljasaatmisega Venemaale. Ta väitis, et on peaaegu kogu oma elu elanud Eestis ning tal ei ole Venemaaga muid sidemeid kui kodakondsus. Pärast seda, kui esimeses kohtuastmes jäeti väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata, esitas EP apellatsioonkaebuse kõrgeimale halduskohtule, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Selles kohtus väitis sisserändeamet eelkõige, et direktiiv 2003/109 ei ole EP väljasaatmise suhtes kohaldatav, kuna ta ei ela seaduslikult Soome territooriumil. Nimelt oli EP suhtes kehtestatud Soome territooriumile sisenemise keeld ning ta ei olnud taotlenud Soomes elamisluba pärast sinna sisenemist pikaajalise elaniku ELi elamisloaga, mille oli välja andnud teine liikmesriik. Seega, arvestades neid kahte asjaolu, tuleb tema väljasaatmise suhtes kohaldada direktiivi 2008/115 ( 2 ). Selle direktiivi kohaselt saab aga niisuguse tagasisaatmisotsuse ese olla üksnes tagasisaatmine kolmandasse riiki, mitte teise liikmesriiki. Lisaks oli küsimus selles, kas nimetatud kahe asjaoluga on vastuolus see, kui EP-l on direktiivi 2003/109 artikli 22 lõikes 3 ( 3 ) tagatud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.

Neil asjaoludel küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2003/109 sätted, mis näevad ette tugevdatud kaitse kolmandate riikide kodanike väljasaatmise vastu, on käesoleval juhul kohaldatavad ja kas nendel sätetel on vahetu õigusmõju, et neile saaks pädevate ametiasutuste vastu tugineda. Euroopa Kohus vastas mõlemale küsimusele jaatavalt.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et kuna direktiivi 2003/109 sätted, millega on ette nähtud tugevdatud kaitse pikaajalistest elanikest kolmanda riigi kodanike väljasaatmise vastu, on niisuguste kodanike jaoks „soodsamad“ kui direktiivis 2008/115 ette nähtud väljasaatmist käsitlevad sätted, siis just esimesena nimetatud sätted on need, mida kohaldatakse põhikohtuasjas kõne all oleva pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku liidu territooriumilt väljasaatmisele ( 4 ).

Seejärel märkis kohus, et direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 3 sõnastus ei saa olla aluseks kõnealuse sätte tõlgendusele, mille kohaselt selles sättes ette nähtud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu ei ole kohaldatav esiteks juhul, kui kolmanda riigi kodanik, kellel on esimeses liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus, viibib teise liikmesriigi territooriumil sisenemiskeeldu rikkudes, ja teiseks juhul, kui see kolmanda riigi kodanik ei ole esitanud kõnealuse teise liikmesriigi pädevatele asutustele elamisloa taotlust selle direktiivi III peatüki sätete alusel. Selle direktiivi artikli 22 lõike 1 punktide b ja c sõnastuses endas viidatakse siiski otsesõnu nendele kahele asjaolule kui sellistele, millega saab põhjendada otsust saata niisugune kolmanda riigi kodanik nimetatud liikmesriigi territooriumilt välja ( 5 ). Selline sõnaselge viide neile kahele asjaolule, millega saab põhjendada väljasaatmisotsuse tegemist, kinnitab lisaks selle direktiivi artikli 22 lõike 3 sõnastuse põhjal juba tehtud järeldust, et nende asjaolude esinemine ei muuda viimati nimetatud sätet kohaldamatuks.

Mis puudutab eelkõige põhjendust, et elamisloa taotlust ei ole esitatud, siis on tõsi, et selle direktiivi artikli 22 lõikes 1 kasutatud sõnastusest, st viitest sellele, et teine liikmesriik võib nimetatud direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamisest keelduda või selle kehtetuks tunnistada, võib aru saada nii, et artikli 22 lõige 1 puudutab üksnes olukorda, kus tegemist on niisuguse elamisloa kehtetuks tunnistamise või pikendamata jätmisega. Siiski ei puuduta nimetatud säte sõnaselgelt mitte ainult meetmeid, millega teine liikmesriik keeldub III peatüki sätete alusel välja antud elamisloa pikendamisest või tunnistab selle kehtetuks, vaid ka muid meetmeid nagu eeskätt selle liikmesriigi territooriumilt väljasaatmise otsus.

Lõpuks kinnitab direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 3 niisugust grammatilist ja kontekstipõhist tõlgendust ka selle sätte eesmärk. Nimelt, kuna selline tõlgendus lähtub direktiivi 2003/109 artikli 22 lõigete 1 ja 3 kohaldamisala piiritlemisest vastavalt sellele, kas tegemist on teise liikmesriigi territooriumilt või liidu territooriumilt väljasaatmisega, ning sellest tulenevast geograafiliselt ulatuselt varieeruvast tugevdatud kaitsest väljasaatmise vastu, siis võimaldab see vältida lünka „tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu“ korras, mille tagamine on selle direktiivi artikli 22 eesmärk, ning seega tagada selle korra tõhusus.

Teisena tõdes Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/109 artikli 12 lõikel 3 ja artikli 22 lõikel 3 on asjaomastele kolmandate riikide kodanikele vahetu õigusmõju, mistõttu saavad nad nendele sätetele tugineda pädevate ametiasutuste vastu. Nimelt on need sätted tingimusteta ja piisavalt täpsed, kuna ilma tingimusi kehtestamata ja täiendavate meetmete võtmise vajaduseta kohustavad need ühemõtteliselt teist liikmesriiki – kui ta teeb avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel otsuse saata liidu territooriumilt välja pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodanik – tagama, et järgitakse erinevaid tingimusi ( 6 ) ja tagatisi ( 7 ), mis on niisuguse kolmanda riigi kodaniku kasuks ette nähtud ja mis kuuluvad direktiiviga 2003/109 taotletava tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu eesmärgi alla.

( 1 ) Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98).

( 3 ) Selles lõikes on sätestatud, et „[k]uni kolmanda riigi kodanikul ei ole pikaajalise elaniku staatust […], võib [mis tahes muu liikmesriik kui see, kes esimesena andis talle pikaajalise elaniku staatuse, ning kus see pikaajaline elanik kasutab oma elamise õigust („teine liikmesriik“)] teha avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel otsuse kolmanda riigi kodanik [Euroopa Liidu] territooriumilt välja saata kooskõlas artikliga 12 ja seal sätestatud tagatisi kohaldades. Sellistel juhtudel konsulteerib teine liikmesriik otsust tehes esimese liikmesriigiga. […]“. Lisaks on selle direktiivi artikli 12 lõigetes 1 ja 3 sätestatud, et „1) Liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. […] 3) Enne kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, peab ta arvestama järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil; b) asjaomase isiku vanus; c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga.“

( 4 ) Vt direktiivi 2008/115 artikli 4 lõige 2, mille kohaselt see direktiiv „ei piira ühegi sellise sätte kohaldamist, mis võib olla soodsam kolmanda riigi kodaniku suhtes ja mis on sätestatud ühenduse sisserände- ja varjupaigaalases õigustikus“.

( 5 ) Nimelt on esiteks direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 1 punktis b lubatud teha niisugune väljasaatmisotsus eelkõige juhul, kui ei ole täidetud selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 ette nähtud kohustust, st pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku kohustust võimalikult kiiresti ja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast teise liikmesriigi territooriumile sisenemist taotleda sellelt liikmesriigilt elamisluba. Teiseks, kuivõrd direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 1 punkt c viitab olukorrale, kus kolmanda riigi kodanik „ei ela seaduslikult“ teises liikmesriigis, hõlmab see säte olukorda, kus riigi territooriumil viibitakse sellesse riiki sisenemise keedu rikkudes.

( 6 ) Vt direktiivi 2003/109 artikli 22 lõige 3.

( 7 ) Vt direktiivi 2003/109 artikli 12 lõige 3.