Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
29. juuli 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – SA.33846 (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) – Pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamist tekkinud asjakohane asjaolu – Abisaaja kindlakstegemine – Kohustus avaldada menetluse algatamise otsuse muutmise otsus – Abisaaja õigus esitada oma märkused – Oluline menetlusnõue – Kokkusobimatus siseturuga – Euroopa Komisjoni korraldus riigiabi tagasi nõuda – Tagasinõutav summa – Asjaomase liikmesriigi pädevus
Kohtuasjas C‑697/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 11. novembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Koiviston Auto Helsinki Oy, varem Helsingin Bussiliikenne Oy, asukoht Helsingi (soome), esindajad: asianajajat O. Hyvönen ja N. Rosenlund,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Huttunen, J. Ringborg ja F. Tomat,
kostja esimeses kohtuastmes,
Soome Vabariik,
Nobina Oy, asukoht Espoo (Soome),
Nobina AB, asukoht Solna (Rootsi),
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei, J.‑C. Bonichot (ettekandja), S. Rodin ja L. S. Rossi,
kohtujurist: L. Medina,
kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth,
arvestades kirjalikku menetlust ja 22. veebruari 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 16. mai 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Helsingin Bussiliikenne Oy, nüüd Koiviston Auto Helsinki Oy, palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. septembri 2022. aasta otsus Helsingin Bussiliikenne vs. komisjon (T‑603/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:555), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2020/1814 riigiabi SA.33846 – (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) kohta, mida Soome andis äriühingule Helsingin Bussiliikenne Oy (ELT 2020, L 404, lk 10; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „huvitatud pool“ – mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud.“
3 Määruse artiklis 6 „Ametlik uurimismenetlus“ on sätestatud:
„1. Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab [Euroopa K]omisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle siseturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.
2. Saadud märkused esitatakse kõnealusele liikmesriigile. Kui huvitatud pool seda potentsiaalse kahju tekkimise tõttu taotleb, siis ei avaldata kõnealusele liikmesriigile huvitatud poole andmeid. Kõnealune liikmesriik võib märkustele vastata ettenähtud tähtaja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.“
Vaidluse taust
4 Helsingin Bussiliikenne (edaspidi „endine HelB“) käitas bussiliine Helsingi (Soome) piirkonnas ning osutas tšarterveo- ja bussirenditeenuseid. Nimetatud ettevõtja kuulus 100% Helsingi linnale.
5 Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 3–9 kirjeldatud järgmiselt:
„3 Helsingi linn võttis aastatel 2002–2012 HKL-Bussiliikenne [Oy] ja endise HelB kasuks erinevaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalused meetmed“). Esiteks andis ta 2002. aastal ettevõtjale HKL-Bussiliikenne 14,5 miljonit eurot laenu, et ettevõtja saaks hankida bussitranspordiks vajalikku varustust. Endine HelB võttis selle laenu 1. jaanuaril 2005 üle. Teiseks andis Helsingi linn viimase asutamisel talle allutatud laenu kogusummas 15 893 700,37 eurot eesmärgiga refinantseerida HKL-Bussiliikenne ja Suomen Turistiauto [Oy] mõningaid kohustusi. Kolmandaks andis Helsingi linn 31. jaanuaril 2011 ja 23. mail 2012 endisele HelB-le veel kaks allutatud laenu, vastavalt 5,8 miljonit eurot ja 8 miljonit eurot.
4 Avalikke veoteenuseid osutavad äriühingud Nobina Sverige AB ja Nobina Finland Oy esitasid 31. oktoobril 2011 Euroopa Komisjonile kaebuse, millega nende emaettevõtja Nobina AB liitus 15. novembril 2011. Kaebuses väitsid nad, et Soome Vabariik on endisele HelB-le andnud ebaseaduslikku abi. Komisjon edastas selle kaebuse 22. novembril 2011 Soome Vabariigile.
5 Komisjon algatas 16. jaanuari 2015. aasta otsusega C(2015) 80 (final) riigiabi SA.33846 (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) – Soome – Helsingin Bussiliikenne Oy (ELT 2015, C 116, lk 22; edaspidi „menetluse algatamise otsus“) vaidlusaluste meetmete suhtes ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse. See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 10. aprillil 2015 ja selles paluti huvitatud isikutel esitada oma märkused ühe kuu jooksul alates otsuse avaldamisest. […]
6 Helsingi linn teavitas menetluse käigus 24. juunil 2015 komisjoni endise HelB müügiprotsessi alustamisest. Soome Vabariik edastas 5. novembril 2015 komisjonile hagejaga koostatud müügilepingu projekti.
7 Endine HelB müüdi 14. detsembril 2015 […] Viikin Linja Oy-le. Vastavalt müügilepingu tingimustele nimetati viimane ümber Helsingin Bussiliikenne Oy-ks (edaspidi „uus HelB“). Müügitehinguga seotud dokumendid sisaldasid klauslit, millega nähti endise HelB ostjale ette täielik hüvitis riigiabi tagasinõudmisest tulenevate nõuete korral (edaspidi „hüvitisklausel“), ning osa müügihinnast tasuti tinghoiukontole, mis pidi jääma sinna kuni riigiabi kohta lõpliku otsuse tegemiseni või hiljemalt kuni 31. detsembrini 2022. Need tehingud sisaldasid ka tulemuspõhise väljaostu mehhanismi, mille alusel ostja võttis kohustuse maksta müüjale samale tinghoiukontole lisatasu, kui tema kasum ületab varem kindlaksmääratud sihttasemeid.
8 Viikin Linjale müük hõlmas kogu endise HelB äritegevust. Endisele HelB-le ei jäänud mingeid varasid peale tinghoiukontol olevate või sinna kantavate summade. Vaidlusalustest meetmetest tulenevaid kohustusi ei kantud üle uuele HelB-le. Pärast endise HelB müüki vabastas Helsingi linn ta kohustusest maksta tagasi 2002. aasta allutatud laenu eest võlgnetav summa. Lisaks, 11. detsembril 2015 konverteeris Helsingi linn 2005., 2011. ja 2012. aasta allutatud laenud, mida ei olnud tagasi makstud, endise HelB omakapitaliks.
9 Komisjon võttis 28. juunil 2019 vastu [vaidlusaluse] otsuse[, mille] resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Riigiabi kogusummas 54 231 850 [eurot], mida Soome [Vabariik] [vaidlusaluste] abimeetme[te] raames äriühingule Helsingin Bussiliikenne Oy ebaseaduslikult ja [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes andis, on siseturuga kokkusobimatu.
Artikkel 2
1. Soome [Vabariik] peab artiklis 1 osutatud abi abisaajalt tagasi nõudma.
2. Võttes arvesse majanduslikku järjepidevust endise HelB (nüüdne Helsingin kaupungin Linja-autotoiminta Oy) ja uue HelB (täisnimi Helsingin Bussiliikenne Oy, varem Viikin Linja Oy) vahel, laiendatakse abi tagasimaksmise kohustust uuele HelB-le (täisnimi Helsingin Bussiliikenne Oy).
3. Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaaja käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.
[…]
Artikkel 4
1. Soome [Vabariik] esitab komisjonile kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest järgmise teabe:
a) abisaajalt sissenõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);
[…]“.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
6 Uus HelB esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. septembril 2019.
7 Hagi põhistamiseks esitas ta viis väidet: esiteks, et vaidlusalune otsus võeti vastu tema menetlusõigusi rikkudes; teiseks, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, tuvastades majandusliku järjepidevuse olemasolu endise HelB ja uue HelB vahel; kolmandaks, et vaidlusalust otsust ei ole piisavalt põhjendatud; neljandaks, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, ning viiendaks, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1.
8 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega selle hagi rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
9 Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus ja
– mõista komisjonilt välja kõik apellandi Üldkohtus ja Euroopa Kohtus kantud menetluskulud koos seadusjärgse intressiga.
10 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista apellandilt komisjoni kasuks välja menetluskulud täies ulatuses.
Apellatsioonkaebus
11 Apellatsioonkaebuses tugineb apellant kahele väitele: esiteks menetlusnõude olulisele rikkumisele ja teiseks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.
Apellatsioonkaebuse esimene väide
Poolte argumendid
12 Apellatsioonkaebuse esimeses väites viitab apellant olulisele menetlusnõude rikkumisele.
13 Selle väite esimeses osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et komisjon ei olnud kohustatud laiendama ametlikku uurimismenetlust, kui ta soovis teha otsuse endise HelB ja uue HelB majandusliku järjepidevuse kohta. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 vääralt, et endisele HelB-le antud riigiabi tagastamise kohustuse laiendamine, mida ei olnud menetluse algatamise otsuses ette nähtud, ei laiendanud selle menetluse eset, kuna see piirdus selles otsuses nimetatud abiga. Endise HelB võõrandamine, mis toimus 14. detsembril 2015, oli uus asjaolu, mis menetluse algatamise otsuses ei sisaldunud, mistõttu oleks komisjon pidanud ametlikku uurimismenetlust parandama või laiendama.
14 Selle väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 vääralt, et ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumine, mille komisjon pani toime sellega, et ta ei kaasanud apellanti ametlikku uurimismenetlusse, ei ole olulise menetlusnõude rikkumine, vaid ainult menetluskorra eiramine mis võib vaidlusaluse otsuse tühistamise kaasa tuua ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise menetluskorra eiramise puudumisel oleks vaidlustatud kohtuotsus võinud olla teistsuguse sisuga.
15 Samuti eksis Üldkohus, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50 ja 51, et asjaolu, et komisjon ei kaasanud huvitatud pooli haldusmenetlusse, saab endast kujutada olulise menetlusnõude rikkumist üksnes siis, kui see minetus puudutab menetluse algatamise otsuse sisu.
16 Esiteks varieerib see Üldkohtu seisukoht riigiabi saanud ettevõtja ostja õigust esitada oma märkused asjaomast abi käsitleva ametliku uurimismenetluse kohta, seades kõnealuse õiguse sõltuvusse selle ettevõtja omandamise hetkest.
17 Teiseks oleks võrdsuse põhimõttega vastuolus, kui ametliku uurimismenetluse ajal toimunud ettevõtte võõrandamisest kasu saanud isik asetatakse vähem soodsasse olukorda kui isik, kes sai ettevõtte võõrandamisest kasu enne menetluse algatamise otsuse avaldamist ja kellel on seega võimalus esitada selle kohta märkusi selle otsuse staadiumis, või vähem soodsasse olukorda kui isik, kes saab ettevõtte võõrandamisest kasu alles pärast komisjoni lõplikku otsust ja kes võib seega esitada märkusi riigisiseses täitmise etapis.
18 Kolmandaks viiks Üldkohtu taoline lähenemine olukorrani, kus apellandile sarnases olukorras olevale huvitatud poolele ei anta mingit võimalust esitada oma märkusi, asjakohast teavet ja tõendeid, enne kui komisjon võtab vastu otsuse tema poolt ebaseaduslikuks loetava abi tagasinõudmise kohta.
19 Üldkohus tugines „olulise menetlusnõude rikkumise“ ja „menetluskorra muu eiramise“ eristamisel kohtupraktika pretsedentidele, mille faktilised asjaolud erinevad käesoleva kohtuasja asjaoludest. Ühelt poolt oli puudutatud poolel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 nimetatud kohtuotsuses ja seal viidatud kohtupraktikas võimalus olla ära kuulatud ning ärakuulamiskohustuse rikkumine puudutas vaid teatavaid toimikumaterjale. Teiselt poolt väidab apellant, et kohtupraktika, millele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 nimetatud kohtuotsuses viidatakse, tuleneb faktilistest asjaoludest, mis ei ole sarnased käesoleva kohtuasja asjaoludega.
20 Seevastu tuleneb 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55), et „kui komisjon otsustab algatada abikava käsitleva ametliku uurimismenetluse, peab ta andma huvitatud pooltele, sealhulgas asjaomastele ettevõtjatele võimaluse esitada märkusi[ ning s]elline eeskiri on oma olemuselt [oluline] vorminõue“.
21 Apellant märgib samuti, et õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud on liidu õiguses tunnustatud põhiõigus, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 „Õigus heale haldusele“. Selle rikkumine kujutab endast olulist menetlusnõude rikkumist, mille tõttu tuleb vaidlusalune otsus tühistada, ilma et kahjustatud isik peaks tõendama, et tema ärakuulamine oleks võinud mõjutada haldusmenetluses tehtud otsust. Leides, et õiguse olla ära kuulatud täielik äravõtmine kujutab endast üksnes menetluskorra eiramist, andis Üldkohus mõista, et see õigus ei ole põhiõigus, vaid õigus, mida võib täiesti karistamatult rikkuda.
22 Õigus olla ära kuulatud kujutab endast ühtlasi õiguse üldpõhimõtet, mida on konkurentsiõiguse valdkonnas kinnitatud 23. oktoobri 1974. aasta kohtuotsuses Transocean Marine Paint Association vs. komisjon (17/74, EU:C:1974:106, punkt 15) ning milles rõhutatakse, et see õigus on seda olulisem, kui asjaomane otsus tekitab „märkimisväärseid ja ulatuslikke kohustusi“.
23 Käesoleval juhul olid vaidlusalusel otsusel rasked tagajärjed uuele HelB-le, kuna see kohustas teda maksma ligikaudu 54 miljonit eurot, millele lisandus ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisega seotud intress, tekitades talle pankrotiohu ja sundides teda 2021. aasta juunis saneerimist taotlema. Saneerimismenetlus lõppes 2022. aasta veebruaris uue HelB omandanud kontserni Koiviston Auto müügiga selle kontserni 1920. aastatel asutanud perekonna poolt, kes oli müügiks sunnitud vajaduse tõttu maksta ära tagasinõutud riigiabi summa. Seevastu sai nimetatud tagasinõudmisest kasu Helsingi linn, kes on samas vastutav ebaseadusliku riigiabi eest, kuivõrd ta sai tagasi kõnealuse abi, mille ta oli andnud oma äriühingule, säilitades samas kogu apellandi makstud ostuhinna.
24 Esimese väite kolmandas osas väidab apellant, et isegi kui möönda, et komisjon ei rikkunud käesolevas asjas olulist menetlusnõuet ja üksnes eiras menetluskorda, rikkus Üldkohus siiski õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et apellandi märkused ei oleks saanud vaidlusalust otsust muuta.
25 See viga on tingitud teisest veast, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, kui ta kinnitas, et märkused, mida apellandi hinnangul oleks võidud esitada, kui ei oleks esinenud tuvastatud menetluskorra eiramist, puudutasid ainult ühte kriteeriumidest, mida kasutati majandusliku järjepidevuse olemasolu kindlakstegemiseks, nimelt tehingu majanduslikku loogikat. Samas aga väitis apellant vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 42 ja 52 nähtuvalt Üldkohtus vastupidi, et ametlik uurimismenetlus oleks viinud või oleks võinud viia teistsuguse tulemuseni peamiselt majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamise ja uuele HelB-le riigiabi tegeliku ülemineku osas.
26 Lisaks, kui komisjoni otsuse peale on esitatud hagi liidu kohtutele, tuleb seda otsust hinnata selle tegemise hetkel komisjoni käsutuses olnud teabe ja dokumentide alusel (2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 91). Järelikult, kuna apellant saab tugineda üksnes ametliku uurimismenetluse toimiku materjalidele, ei ole tal ka kohtumenetluses võimalik esitada tõendeid selle kohta, et tema osalemine ametlikus uurimismenetluses oleks võinud kõnealust otsust mõjutada. Seega ei ole tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et tema osalemine oleks võinud seda otsust mõjutada.
27 Apellant märgib oma repliigis, et nõustub komisjoni kui vastustaja vastuse punktis 73 esitatud hinnanguga, et riigiabi olemasolu uurimine ja majandusliku järjepidevuse analüüs on eraldiseisvad küsimused. Seetõttu oleks huvitatud pooled tulnud mõlemas küsimuses ära kuulata.
28 Komisjon ei nõustu apellandi argumentidega.
29 Esimesena, seoses etteheitega, et komisjon oleks pidanud menetluse algatamise otsust parandama või laiendama, väidab komisjon, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 õigesti, et komisjon ei muutnud pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsust oma seisukohta riigiabi saaja kohta, ja selle kohtuotsuse punktis 40, et ta ei muutnud rohkem oma seisukohta abi eseme kohta, mis piirdus menetluse algatamise otsuses nimetatud nelja meetmega. Uue HelB ja endise HelB majandusliku järjepidevuse tuvastamine ei muutnud seega komisjoni hinnangut. Järelikult ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud menetluse algatamise otsust parandama ega laiendama.
30 Teisena vaidleb komisjon vastu olulise menetlusnõude väidetavale rikkumisele, mis olevat seisnenud selles, et ta ei palunud uuel HelB-l esitada oma märkusi majandusliku järjepidevuse kohta.
31 Mis puudutab esiteks väidetavat õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt seoses võrdsuse põhimõttega, mis seisnevat Üldkohtu seisukohas, et ettevõtte võõrandamisest kasu saanud isikute õigus olla ametlikus uurimismenetluses ära kuulatud erineb olenevalt võõrandamise kuupäevast, siis leiab komisjon, et see Üldkohtu eristus on põhjendatud olukordade objektiivse erinevusega. Nimelt, kui võõrandamine toimub pärast ametliku uurimismenetluse algatamist, on omandaja teadlik käimasolevast ametlikust uurimismenetlusest ja ta peaks eeldatavalt nõustuma olemasoleva olukorraga, st asjaoluga, et komisjon võib otsustada, et kõnealune riigiabi on siseturuga kokkusobimatu ja tuleb tagasi nõuda. Sellises olukorras ei takista miski omandajal, kes saab majandustegevuse jätkajaks, võtta seda riski arvesse läbirääkimistel müüjaga.
32 Seejuures ei ole käesolevas kohtuasjas võimalik kahelda selles, et uus HelB oli käimasolevast ametlikust uurimismenetlusest teadlik, kuna üks müügilepingu tingimusi tagab talle riigiabi tagasinõudmise korral täieliku hüvitise.
33 Mis puudutab teiseks asjaolu, et Üldkohtu poolt olulise menetlusnõude rikkumise ja menetluskorra muu eiramise eristamine on apellandi arvates põhjendamatu, siis väidab komisjon, et see eristamine tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Apellant ei arvesta seda kohtupraktikat ning ajab segamini õiguse olla ära kuulatud ja õiguse osaleda riigiabi käsitlevas haldusmenetluses. Nii otsustas Euroopa Kohus 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo (C‑56/18 P, EU:C:2020:192), mida apellant ei pidanud ekslikult käesolevas kohtuasjas asjakohaseks, et huvitatud pooled olid haldusmenetlusse kaasatud, kuid mitte piisavalt.
34 Menetluskorra eiramine toob vaidlusaluse otsuse tühistamise kaasa vaid siis, kui on tõendatud, et ilma taolise eiramiseta oleks see otsus võinud olla teistsuguse sisuga, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 meenutas.
35 Mis puudutab kolmandaks viga, mille Üldkohus tegi, kui ta leidis, et asjaolu, et apellandil ei palutud esitada oma märkusi menetluse algatamise otsuse kohta, ei kujuta endast olulise menetlusnõude rikkumist, siis väidab komisjon, et sellise rikkumisega ei ole tegemist, kui asjaolu, mille esitamata jätmist otsuses algatada ametlik uurimismenetlus komisjonile ette heidetakse, ei ole asjaomase abimeetme analüüsimisel asjakohane faktiline ega õiguslik asjaolu (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P, EU:C:2022:176, punkt 96). Käesoleval juhul ei jätnud komisjon ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses vaidlusaluste meetmete analüüsimisel välja ühtegi asjakohast asjaolu.
36 Neljandaks väidab komisjon, et igal juhul ei ole tal kohustust kaasata ametlikku uurimismenetlusse majandustegevuse jätkajat, kes omandab äriühingu pärast selle menetluse algatamise otsuse vastuvõtmist. Seetõttu leiab komisjon, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47, 48 ja 51 õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 108 lõiget 2, ning palub Euroopa Kohtul asendada nende punktide ekslikud põhjendused alljärgnevate põhjendustega.
37 ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevad kohustused piirduvad komisjoni väitel ametliku uurimismenetluse algatamise otsust käsitlevate nõuetega ja on seotud selle otsusega. Mis puudutab täpsemalt nõuet kaasata huvitatud pooled kohasel viisil riigiabi käsitlevasse haldusmenetlusse, siis see nõue ei saa kaasa tuua seda, et huvitatud pooltel tekivad samad õigused kui asjaomasel liikmesriigil. Üldkohtu järeldus, mille kohaselt oleks komisjon pidanud konkreetselt kaasama apellandi ametlikku uurimismenetlusse ja andma talle võimaluse esitada oma märkused majandusliku järjepidevuse aspektide kohta tulenevalt käesoleva juhtumi konkreetsetest asjaoludest, seab kahtluse alla põhimõtte, mille kohaselt on riigiabi uurimismenetluse subjektiks eelkõige asjaomase abi andnud liikmesriik.
38 Mis puudutab viiendaks väidet, et ELTL artikli 108 lõike 2 väidetav rikkumine riivab põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigust olla ära kuulatud ning et see rikkumine on seega käsitatav olulise menetlusnõude rikkumisena, siis väidab komisjon, et huvitatud pooltel ei ole õigust olla ära kuulatud, vaid üksnes õigus olla kaasatud komisjoni haldusmenetlusse määral, mis on juhtumi asjaolusid arvestades asjakohane (11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ryanair jt vs. komisjon, T‑448/18, EU:T:2021:626, punkt 102).
39 Liidu kohtud ei saa selliste õiguse üldpõhimõtete alusel nagu õigus olla ära kuulatud laiendada menetlusõigusi, mis on huvitatud pooltele EL toimimise lepingu ja teisese õigusega antud. ELTL artikli 108 lõikel 2 põhinev menetlus on inter partes menetlus ainult asjaomase liikmesriigi, kuid mitte teiste poolte jaoks (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 168). Riigiabi kontrollimisega seotud menetluses ei saa riigiabi saajad seega tugineda kaitseõigustele.
40 Komisjoni kohustus teavitada riigiabi saajaid eelnevalt asjaoludest, millele ta kavatseb oma lõplikus otsuses tugineda, tähendaks, et tekib võistlev vaidlus nagu abi andmise eest vastutava liikmesriigiga. Selline kohustus oleks vastuolus Euroopa Kohtu 11. märtsi 2020. aasta otsusega komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo (C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punktid 74 ning 75).
41 Kolmandana, mis puudutab väidetavat õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt, kui ta leidis, et apellandi märkused ei oleks saanud vaidlusalust otsust muuta, siis leiab komisjon, et see etteheide on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna see puudutab tegelikult tõendite hindamist Üldkohtu poolt.
42 Lisaks on komisjoni sõnul alusetu apellandi väide, et Üldkohus pani apellandile võimatu tõendamiskoormise, lubades tal esitada üksnes neid tõendeid, millest komisjon oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajal teadlik. See institutsioon väidab, et apellant võis esitada Üldkohtule kõik asjakohased tõendid ja Üldkohus leidis õigesti, et apellant ei esitanud tõendeid, mille esitamine oli tema kohustus.
Euroopa Kohtu hinnang
43 Apellandi esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et komisjon ei rikkunud olulist menetlusnõuet, kui ta ei andnud apellandile võimalust esitada märkusi vaidlusaluste meetmete ametlikus uurimismenetluses.
44 Selle väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36–41 tagasi tema argumendi, mille kohaselt oleks komisjon pidanud pärast endise HelB võõrandamist ametliku uurimismenetluse algatamise otsust täiendama või parandama.
45 Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artiklis 108 sätestatud riigiabi kontrollimenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on pelgalt võimaldada komisjonil esmase arvamuse kujundamist asjaomase abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt nimetatud artikli lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb EL toimimise leping ette komisjoni kohustuse küsida asjasse puutuvatelt isikutelt selgitusi (22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). See kohustus on oluline menetlusnõue, kuna see on keskne menetlustingimus, mis on olemuslikult seotud akti andja tahte õige kujunemise või väljendamisega (vt selle kohta 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55, ning 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 89).
46 Selle kohustuse ulatust on täpsustatud määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h, mille kohaselt kuulub kategooriasse „huvitatud pool“ „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“.
47 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et kuna riigiabi kontrollimise menetlus on selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis algatatakse abi andmise eest vastutava liikmesriigi suhtes, ei saa teised huvitatud pooled peale selle liikmesriigi ise nõuda samasugust võistlevat menetlust komisjoniga, nagu viimasel on kõnealuse liikmesriigiga (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punktid 81 ja 82), ning et abisaajal ei ole ulatuslikumaid õigusi kui teistel huvitatud pooltel (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 75).
48 Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas on sobiv vahend kõigile huvitatud pooltele ametliku uurimismenetluse algatamisest teatamiseks. Teatise eesmärk on saada huvitatud pooltelt kogu teave, mis on vajalik komisjoni edaspidiseks tegevuseks. Selline menetlus annab ka teistele liikmesriikidele ja asjaomastele ringkondadele tagatise, et nad saavad olla ära kuulatud (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 80).
49 Huvitatud pooltel on siiski võimalik tõhusalt oma märkusi esitada vaid siis, kui avaldatud otsuses on asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud otsesõnu ja selgesti nimetatud, nagu on ette nähtud määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 91).
50 Sellest järeldub, et ainuüksi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine, ilma et selle otsuse sisu oleks selle sätte ettekirjutustega kooskõlas, ei võimalda asuda seisukohale, et täidetud on komisjonil ametliku uurimismenetluse kuupäeva seisuga lasuv kohustus, mis tuleb kvalifitseerida „oluliseks menetlusnõudeks“ ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 92).
51 Asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis tuleb ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitada, on need, mida selles menetluses on kavas uurida, et teha komisjoni lõplik otsus asjaomase riigiabi olemasolu ja ühisturuga kokkusobivuse kohta ning vajaduse korral selle abi tagasinõudmise kohustuse kohta.
52 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et võib esineda asjaolusid, mille puhul uute või ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses toodust erinevate asjaolude tuvastamine või ka asjakohasesse õiguslikku raamistikku oluliste muudatuste tegemine võib tingida vajaduse kaasata veel huvitatud pooli või isegi kaasa tuua nõude, et avaldatakse täiendav või parandatud menetluse algatamise otsus (11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 71).
53 Kui pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsust ilmnenud uued asjaolud on „asjakohased faktid ja õigusküsimused“ määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 tähenduses, saab komisjoni kohustuse teavitada kõiki huvitatud pooli, et neil oleks võimalik esitada oma märkused, täita üksnes täiendava menetluse algatamise otsuse avaldamisega. Nimelt, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, moodustavad huvitatud pooled määratlemata hulga adressaate, kelle teavitamise saab tagada üksnes avaldamisega.
54 Käesoleval juhul ostis uus HelB endise HelB ära pärast seda, kui viimane oli ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses nimetatud kõnealuse riigiabi saajana.
55 Ent nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 49, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 42–46, et komisjoni oli teavitatud endise HelB ettevõtte võõrandamise protsessist 2015. aasta juunis, ning et ettevõtte uuele HelB-le võõrandamise ja vaidlusaluse otsuse tegemise vahele jäi kolm ja pool aastat. Sellega seoses on oluline märkida, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses nimetas komisjon kõnealuse abi potentsiaalseks saajaks ainult endist HelB-d. Järelikult oli kõnealune võõrandamine pärast seda, kui sellest oli komisjonile teatatud, abi analüüsimisel asjakohane asjaolu määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
56 Seda asjakohast asjaolu ei saadud aga mainida ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, kuivõrd see tekkis pärast kõnealuse otsuse avaldamist. Neil asjaoludel ning nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, oli komisjon selleks, et huvitatud pooled saaksid tõhusalt esitada oma märkused, nagu on nõutud ELTL artikli 108 lõikes 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõikes 1, kohustatud avaldama täiendava menetluse algatamise otsuse, milles on ära toodud see uus asjakohane asjaolu.
57 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 53 ja 54 märkis, kuivõrd sellist avaldamist ei toimunud, ei olnud apellandil ega ühelgi teisel huvitatud poolel, eelkõige temaga konkureerivatel ettevõtjatel, üheski ametliku uurimismenetluse etapis võimalust esitada oma märkusi majandusliku järjepidevuse kohta endise HelB ja uue HelB vahel ning seega võimaluse kohta nõuda kõnealune riigiabi tagasi uuelt HelB-lt.
58 Eeltoodu tõttu tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et komisjon ei olnud kohustatud laiendama ametlikku uurimismenetlust täiendava menetluse algatamise otsusega.
59 Esimese väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 vääralt, et ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumine, mille komisjon pani toime sellega, et ei kaasanud apellanti ametlikku uurimismenetlusse, ei kujuta endast olulise menetlusnõude rikkumist, vaid üksnes menetluskorra eiramist, mis võib kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamise üksnes juhul, kui on tõendatud, et ilma selle eiramiseta oleks see otsus võinud olla teistsuguse sisuga.
60 Ühest küljest, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 45 ja 50, on kohustus anda huvitatud pooltele võimalus esitada asjasse puutuvate faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamise teel oluline menetlusnõue ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses.
61 Teisest küljest, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 55 ja 56, on endise HelB võõrandamine uuele HelB-le asjakohane asjaolu määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 tähenduses, mis – kuna see ei saanud sisalduda enne seda sündmust avaldatud menetluse algatamise otsuses – pidi kaasa tooma täiendava menetluse algatamise otsuse avaldamise, et huvitatud pooltel oleks tõhusalt võimalik esitada oma märkused.
62 Järelikult on põhjendatud apellandi väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et komisjon ei rikkunud olulist menetlusnõuet, vaid üksnes eiras menetluskorda, kui ei kaasanud apellanti ametlikku uurimismenetlusse.
63 Seega tuleb esimese väite teise osaga samuti nõustuda.
64 Sellest tulenevalt tuleb esimese väitega nõustuda, ilma et oleks vaja teha otsust selle väite kolmanda osa kohta.
Apellatsioonkaebuse teine väide
Poolte argumendid
65 Apellatsioonkaebuse teises väites tugineb apellant proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.
66 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 leidis Üldkohus, et komisjon ei olnud kohustatud kindlaks tegema, millises ulatuses tuleb vaidlusalustest meetmetest tulenev riigiabi uuelt HelB-lt tagasi nõuda. Siiski ei tohiks tagasinõutava abi summa ületada apellandile tegelikult üle läinud summat. Riigiabi tagasinõudmine ei ole oma olemuselt karistus, vaid selle eesmärk on taastada olukord, mis valitses enne abi andmist, ja kõrvaldada abist põhjustatud konkurentsimoonutus.
67 Riigiabi tagasinõudmine saadud riigiabi ületavas summas oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Ent vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, ei olnud käesoleval juhul võimalik tagasinõutavat summat kindlaks määrata ilma endise HelB turuhinda hindamata, nagu apellant esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses väitis. Apellant märgib, et kui ta oleks teadnud, et ta peab vastutama müüjale antud ebaseadusliku riigiabi eest ja et ta ei saa tugineda hüvitisklauslile, oleks kõnealuse äritegevuse väärtus olnud negatiivne.
68 Euroopa Kohus on leidnud, et omandaja on kohustatud riigiabi tagasi maksma üksnes juhul, kui ettevõtte väärtust ei ole hinnatud turuhinnaga ja kui on tuvastatud, et omandaja saab asjaomasest abist tulenevast konkurentsieelisest jätkuvalt kasu (29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 86, 92 ja 93, ning 13. novembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑214/07, EU:C:2008:619, punkt 58).
69 Apellant leiab seetõttu, et isegi kui oli kahtlusi ostuhinna vastavuses turuhinnale, ei vabasta see komisjoni kohustusest analüüsida, millises ulatuses riigiabi talle üle läks.
70 Lisaks on komisjoni lähenemine, mille Üldkohus heaks kiitis, diskrimineeriv selliste tagastamiskohustusega ettevõtjate suhtes nagu apellant, kes on ostnud äritegevuse avalik-õiguslikult üksuselt, ning annab eelise ettevõtjatele, kes on samadel tingimustel omandanud äritegevuse ebaseaduslikku riigiabi saanud eraettevõtjalt. Teisena nimetatud omandajad võivad nõuda ja saada müüjalt lepingutingimuste alusel ostuhinna alandamise või kahjuhüvitise, mis esimestel ei ole võimalik, sest nende puhul peetaks ostuhinna alandamist uueks riigiabiks.
71 Lõpuks sai Helsingi linn ebaseadusliku riigiabi andmise tõttu põhjendamatu majandusliku eelise. Endise HelB omanikuna sai ta kõigepealt uuelt HelB-lt ligikaudu 36 miljoni euro suuruse ostuhinna ja seejärel 44 miljonit eurot tagasinõutud riigiabina.
72 Komisjon vaidleb apellandi argumentidele vastu.
73 Esimesena on alusetu apellandi argument, et komisjon oleks pidanud kindlaks määrama endise HelB „õige“ müügihinna. Sellega seoses märgib komisjon, et majandusliku järjepidevuse tuvastamine ja selle kindlaksmääramine, millises ulatuses tuleks abi tagasi nõuda riigiabi saajatelt, on erinevad küsimused. Majandusliku järjepidevuse kindlaksmääramiseks ei ole vaja, et komisjon tuvastaks täpse proportsiooni, mille ulatuses iga ebaseadusliku riigiabi saaja peab abi tagasi maksma. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 õigesti märkis, ei ole kõnealuse järjepidevuse tuvastamiseks seega vaja kindlaks määrata endise HelB äritegevuse turuhinda, vaid piisab, kui komisjon tõendab, et äritegevuse müügihind ei vastanud turuhinnale (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Fortischem vs. komisjon, C‑890/19 P, EU:C:2021:345, punktid 77–81, ja 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Fortischem vs. komisjon, T‑121/15, EU:T:2019:684, punkt 221).
74 Teisena, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 meenutas, ei ole komisjon kohustatud kindlaks tegema, millises ulatuses tuleb vaidlusaluse otsusega tagasinõudmiseks määratud riigiabi apellandilt tagasi nõuda. Võlgnetavate summade tegelikuks sissenõudmiseks peab sobivad meetmed võtma Soome Vabariik.
75 Kolmandana põhineb apellandi väide, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused näevad ette põhjendamatult erineva kohtlemise riigiabi saanud avaliku sektori üksusele kuuluva ettevõtja ostja ning sellist abi saanud eraõigusliku ettevõtja ostja vahel, avaliku sektori üksuse ja avaliku sektori üksusele kuuluva ettevõtja eraldiseisvate rollide segiajamisel.
76 Neljandana tuletab komisjon meelde, et apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda, et Üldkohus lükkas tagasi hagiavalduse teise väite, mis oli suunatud järelduse vastu, et endise HelB ja uue HelB vahel eksisteerib majanduslik järjepidevus. Kuivõrd tuleb lähtuda sellest majanduslikust järjepidevusest, on kohane järeldada, et ebaseaduslik riigiabi läks nende ettevõtjate vahel ühelt teisele üle.
Euroopa Kohtu hinnang
77 Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (17. mai 1984. aasta kohtuotsus Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 25, ja 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 55).
78 Seega tuleb seda, kas komisjon peab ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise otsustamisel järgima proportsionaalsuse põhimõtet, hinnata taolise otsuse eesmärgist lähtudes.
79 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise eesmärk taastada varasem olukord ja see tulemus saavutatakse juhul, kui abisaajad või teisisõnu abist tegelikult kasu saanud ettevõtjad tagastavad asjaomased toetused koos võimalik lisanduva intressiga. Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 110 ning seal viidatud kohtupraktika).
80 Seetõttu ei saa selle abi tagasinõudmist endise olukorra taastamiseks pidada põhimõtteliselt ebaproportsionaalseks meetmeks riigiabi käsitlevate EL toimimise lepingu sätete eesmärkide suhtes (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punkt 116 ning seal viidatud kohtupraktika). Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise meede rikub proportsionaalsuse põhimõtet üksnes juhul, kui summa, mille abisaaja peab tagasi maksma, ületab saadud ajakohastatud abisumma.
81 Kui ebaseaduslikku riigiabi saanud äriühingu on ostnud teine äriühing, tuleb see abi tagasi nõuda äriühingult, kes jätkab abi saanud ettevõtja majandustegevust, kui on tuvastatud, et see äriühing saab sama abiga seotud konkurentsieelisest tegelikult jätkuvalt kasu (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SNCF Mobilités vs. komisjon, C‑127/16 P, EU:C:2018:165, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul piirab proportsionaalsuse põhimõte algselt abi saanud ettevõtja ostja tagasimaksmise kohustuse selle konkurentsieelise summaga, millest ta saab tegelikult kasu.
82 Apellandi etteheite kohaselt rikkus Üldkohus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et komisjon ei olnud kohustatud kindlaks tegema, millises ulatuses tuleb riigiabi temalt tagasi nõuda. Ta leiab, et Üldkohus möönis selles punktis, et komisjon võis panna talle kohustuse maksta tagasi kogu endisele HelB-le makstud abi, hindamata, mil määral on see abi talle tegelikult üle läinud.
83 Apellandi argumendid põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse punkti 159 vääral tõlgendusel. Nimelt tuvastas Üldkohus selles punktis üksnes – ilma et ta oleks rikkunud õigusnormi –, et komisjon ei olnud kohustatud määrama kindlaks riigiabi summat, mille Soome ametiasutused peavad uuelt HelB-lt tagasi nõudma.
84 Tegelikult tuvastas komisjon vaidlusaluses otsuses endise HelB ja uue HelB vahelise majandusliku järjepidevuse ning järeldas sellest, et riigiabi tagasimaksmise kohustust tuleb laiendada uuele HelB-le. Seda tehes ei võtnud komisjon seisukohta, kui suur oli endisele HelB-le antud abi, millest uus HelB sai tegelikult jätkuvalt kasu. Nagu see institutsioon oma menetlusdokumentides märkis, on majandusliku järjepidevuse tuvastamine ja selle kindlaksmääramine, millises proportsioonis tuleb ebaseaduslik abi igalt selle saajalt tagasi nõuda, eraldiseisvad küsimused. Sellest järeldub, et apellant ei saa põhjendatult väita, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 oleks rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus on taolist eristamist sisuliselt käsitlenud.
85 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 otsustas, peab neil asjaoludel uuelt HelB-lt tagasinõutava riigiabi summa kindlaks määrama Soome Vabariik.
86 Teine väide, et Üldkohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb seega tagasi lükata.
87 Eeltoodust tuleneb, et kuna esimese väitega peab nõustuma, siis tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
Hagi Üldkohtus
88 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui Üldkohtu otsus on tühistatud, suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
89 Käesoleval juhul tuleb Euroopa Kohtul teha ise lõplik otsus asja suhtes, mille menetlusstaadium seda lubab.
90 Üldkohtule esitatud hagi esimeses väites väidab uus HelB, et komisjon oleks pidanud pärast endise HelB omandamist tegema täiendava ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse, et apellant oleks saanud võimaluse esitada selle menetluse raames oma märkused. Lisaks väidab apellant, et jättes vastu võtmata sellise otsuse, mis oleks võimaldanud huvitatud pooltel esitada oma märkusi, rikkus komisjon olulist menetlusnõuet.
91 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 43–64 nähtub, et see väide on põhjendatud ja sellega tuleb seega nõustuda.
92 Sellest järeldub, et kuna olulise menetlusnõude rikkumisel kuulub akt automaatselt tühistamisele (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika), tulebki vaidlusalune otsus tühistada.
Kohtukulud
93 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
94 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna uus HelB, nüüd Koiviston Auto Helsinki, on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb uue HelB kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. septembri 2022. aasta otsus Helsingin Bussiliikenne vs. komisjon (T‑603/19, EU:T:2022:555).
2. Tühistada komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2020/1814 riigiabi SA.33846 (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) kohta, mida Soome andis äriühingule Helsingin Bussiliikenne Oy.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Koiviston Auto Helsinki Oy kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: soome.