–

BP France SAS, esindajad: avocats M. Dantin ja A. Kourtih, keda abistasid ekspertidena A. Comtesse York von Wartenberg ja J. Lopez,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: J.‑L. Carré, V. Depenne, B. Fodda ja M. Guiresse,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja A. Hanje,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll, F. Koppensteiner ja F. Werni,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. De Meester ja F. Thiran,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1513 (ELT 2015, L 239, lk 1) (edaspidi „direktiiv 2009/28“), artikleid 17 ja 18 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82) artikleid 25, 29 ja 30 ning ELTL artiklit 34.

2

Taotlus on esitatud äriühingu BP France SAS ja ministre de l’Économie, des Finances et de la Souveraineté industrielle et numérique (Prantsusmaa majanduse, rahanduse ning tööstusliku ja digitaalse suveräänsuse minister) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas ministre délégué, chargé des comptes publicsi (avaliku sektori raamatupidamisarvestuse valdkonna eest vastutav minister) 18. augusti 2020. aasta ringkiri, mis käsitleb biokütuste kasutamise ergutusmaksu (circulaire concernant la taxe incitative relative à l’incorporation de biocarburants (TIRIB)), osas, milles sellega kohustatakse kasutama koostöötlemisprotsessis toodetud bensiini või diislikütuse tüüpi kütuse tegeliku hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse kindlakstegemiseks radiosüsiniku (14C) füüsikalist laborianalüüsi, on õigusvastane.

3

Direktiiv 2009/28 tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2018/2001 alates 1. juulist 2021. Direktiivi 2009/28 artikli 2 teise lõigu punktis i sisaldus järgmine määratlus:

„[…]

4

Direktiivi artiklis 3 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid ja meetmed“ oli lõikes 4 sätestatud:

„Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10% energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.

[…]“.

5

Direktiivi artikli 17 „Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Sõltumata sellest, kas tooraine on viljeletud [Euroopa] [Ü]henduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest ja vedelatest biokütustest toodetud energiat arvesse punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele:

[…]“.

6

Direktiivi artikli 17 lõigetes 2–5 olid määratletud biokütuste ja vedelate biokütuste tootmise säästlikkuse kriteeriumid.

7

Artikli 17 lõikes 8 oli sätestatud:

„Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste ja vedelate biokütuste arvessevõtmisest lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel.“

8

Direktiivi 2009/28 artiklis 18 „Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine“ oli ette nähtud:

„1.   Kui biokütuseid ja vedelaid biokütuseid tuleb arvesse võtta artikli 17 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:

[…]

3.   Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmisel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.

Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vastavuse kohta artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.

[…]

4.   Ühendus püüab sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolseid lepinguid, mis sisaldavad sätteid käesoleva direktiivi säästlikkuse kriteeriumidele vastavate säästlikkuse kriteeriumide kohta. Kui ühendus on sõlminud lepingud, mis sisaldavad sätteid artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide kohta, võib [Euroopa] [K]omisjon otsustada, et nimetatud lepingutega on tõestatud, et kõnealustes riikides kasvatatud toorainest toodetud biokütused ja vedelad biokütused vastavad kõnealustele säästlikkuse kriteeriumidele. […]

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega kehtestatakse biomasstoodete tootmise standardid, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamise eesmärgil ja/või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biokütuste või biopõlevvedelike saadetised vastavad artikli 17 lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, ja/või et materjale ei ole muudetud ega visatud ära tahtlikult, et saadetisele või selle osale kohalduks IX lisa. […]

[…]

5.   Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane leping või kava vastab asjakohastele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standarditele. […]

Lõikes 4 osutatud vabatahtlike kavade (edaspidi „vabatahtlikud kavad“) kohta avaldatakse korrapäraselt ning vähemalt üks kord aastas nende sõltumatuks auditeerimiseks kasutatavate sertifitseerimisasutuste nimekiri, näidates iga sertifitseerimisasutuse puhul, milline üksus või riiklik asutus on seda tunnustanud ja milline üksus või riiklik asutus teostab selle üle järelevalvet.

Eelkõige pettuste ärahoidmiseks võib komisjon riskianalüüsi või käesoleva artikli lõike 6 teises lõigus osutatud aruannete alusel täpsustada sõltumatu auditi standardeid ja nõuda kõigi vabatahtlike kavade puhul kõnealuste standardite kohaldamist. Seda tehakse rakendusaktidega, mis võetakse vastu kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Selliste aktidega määratakse kindlaks ajavahemik, mille jooksul tuleb standardid vabatahtlike kavadega rakendada. Komisjonil on õigus tunnistada kehtetuks vabatahtlike kavade tunnustamist käsitlevad otsused, kui kõnealuste kavadega ei rakendata selliseid standardeid ettenähtud tähtaja jooksul.

[…]

7.   Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt lepingule või kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.

[…]“.

9

Direktiivi 2018/2001 põhjendused 94, 107–110 ja 126 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

10

Direktiivi artikli 2 „Mõisted“ teises lõigus on sätestatud:

„Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

11

Direktiivi artikli 25 „Taastuvate energiaallikate kasutamise edendamine transpordisektoris“ lõikes 1 on sätestatud:

„Selleks et edendada taastuvenergia kasutamist transpordisektoris, peab iga liikmesriik kehtestama kütusetarnijatele kohustuse tagada, et transpordisektoris oleks taastuvenergia osakaal summaarses lõpptarbimises 2030. aastaks vähemalt 14% (minimaalne osakaal), kooskõlas soovitusliku trajektooriga, mille liikmesriik on kehtestanud ja välja arvutanud käesolevas artiklis ning artiklites 26 ja 27 sätestatud metoodika kohaselt. […]

[…]“.

12

Sama direktiivi artikli 28 „Muud sätted taastuvenergia kohta transpordisektoris“ lõikes 5 on sätestatud:

„Hiljemalt 31. detsembril 2021 võtab komisjon kooskõlas artikliga 35 vastu delegeeritud õigusaktid, et täiendada käesolevat direktiivi, sätestades metoodika biokütuse ja transpordis kasutatava biogaasi osakaalu kindlaksmääramiseks juhul, kui biomassi töödeldakse samas protsessis koos fossiilkütustega […]“.

13

Direktiivi 2018/2001 artiklis 29 „Biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumid“ on lõikes 1 sätestatud:

„Biokütustest, vedelatest biokütustest ja biomasskütustest toodetud energiat võetakse arvesse käesoleva lõigu punktide a, b ja c kohaldamisel üksnes siis, kui need vastavad lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele:

[…]“.

14

Direktiivi artikli 29 lõigetes 2–7 on määratletud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmise säästlikkuse kriteeriumid.

15

Artikli 29 lõige 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktide a, b ja c kohaldamisel ning ilma et see piiraks artikli 25 ja 26 kohaldamist, ei keeldu liikmesriigid muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste ja vedelate biokütuste arvessevõtmisest. Käesolev lõige ei piira avaliku sektori toetusi, mis on antud vastavalt toetuskavadele, mis on heaks kiidetud enne 24. detsembrit 2018.“

16

Direktiivi 2018/2001 artiklis 30 „Säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele vastavuse kontrollimine“ on sätestatud:

„1.   Kui biokütuseid, vedelaid biokütuseid ja biomasskütuseid või muid kütuseid, mida võib arvesse võtta artikli 27 lõike 1 punktis b sätestatud lugeja arvutamisel, tuleb arvesse võtta artiklite 23 ja 25 ning artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktide a, b ja c kohaldamisel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele vastavuse tõendamist. Selleks nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:

Massibilansisüsteem tagab, et iga saadetist võetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse energia lõpptarbimise arvutamisel artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis a, b või c arvesse ainult üks kord, ning massibilansisüsteem sisaldab teavet selle kohta, kas kõnealuse saadetise tootmiseks on antud toetust ning toetuse andmise korral teavet toetuskava liigi kohta.

2.   Saadetise töötlemisel kohandatakse teavet saadetise säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise näitajate kohta ning seotakse see toodanguga kooskõlas järgmiste normidega:

3.   Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine artikli 25 lõikes 2 sätestatud ja selle kohaselt vastu võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumlävenditele ning artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele vastavuse kohta ning et ettevõtjad teeksid asjaomase liikmesriigi nõudmisel kättesaadavaks teabe koostamisel kasutatud andmed. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid auditi tegemise kohta. Selleks, et järgida artikli 29 lõike 6 punkti a ning artikli 29 lõike 7 punkti a, võib metsa biomassi esimese kogumispunktini kasutada esimese või teise poole auditit. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad, sealjuures peab kontrollima, et materjale ei ole tahtlikult muudetud või äravisatud, nii et saadetis või selle osa muutuks jäätmeteks või jäägiks. Samuti hinnatakse auditi käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.

[…]

4.   Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikes riiklikes või rahvusvahelistes kavades, millega kehtestatakse biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste või muude artikli 27 lõike 1 punktis b osutatud lugeja arvutamisel arvesse võetavate kütuste tootmise standardid, esitatakse täpsed andmed kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohta artikli 25 lõike 2 ja artikli 29 lõike 10 kohaldamise eesmärgil, näidatakse vastavust artikli 27 lõikele 3 ning artikli 28 lõigetele 2 ja 4 või näidatakse, et biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste saadetised vastavad artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Artikli 29 lõigetes 6 ja 7 sätestatud kriteeriumidele vastavuse tõendamisel võivad ettevõtjad esitada vajalikud tõendid vahetult metsa hankimisala tasandil. Artikli 29 lõike 3 esimese lõigu punkti c alapunktis ii kohaldamisel võib komisjon tunnustada maa-alasid selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu koostatud nimekirjadesse.

Komisjon võib otsustada, et kõnealused kavad sisaldavad täpset teavet meetmete kohta, mida on võetud pinnase, vee ja õhu kaitsmiseks, rikutud maa taastamiseks ning veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimiseks.

[…]

6.   Liikmesriigid võivad koostada riiklikud kavad, et kontrollida muude kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste vastavust artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele ning artikli 25 lõikes 2 sätestatud ja selle kohaselt vastu võetud ja artikli 28 lõike 5 kohastele kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumlävenditele kogu järelevalveahelas, hõlmates pädevaid riigiasutusi.

[…]

9.   Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt kavale, mille suhtes on tehtud käesoleva artikli lõike 4 või 6 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks täiendavate tõendite esitamist.

[…]“.

17

Direktiivi 2018/2001 artikli 28 lõike 5 alusel võeti vastu komisjoni 5. juuni 2023. aasta delegeeritud määrus (EL) 2023/1640, milles käsitletakse fossiilkütustega samas protsessis töödeldud biomassist toodetud biokütuse ja transpordis kasutatava biogaasi osakaalu kindlaksmääramise metoodikat (ELT 2023, L 205, lk 1). Selle delegeeritud määruse artiklis 2 „Massibilansi meetod“ on sätestatud:

„1.   Kui kasutatakse massibilansi meetodit, teeb ettevõtja sisendite ja väljundite kogumassi massibilansi täieliku analüüsi. Massibilansi meetodiga tuleb veenduda, et kõigi väljundite biosisaldus on proportsionaalne sisendite biosisaldusega ning et iga väljundi puhul määrakse radiosüsiniku (14C) määramisel põhineva meetodiga leitud biogeense materjali osakaal. Iga väljundi suhtes kohaldatakse eri teisendustegurit, mis vastab kõige täpsemalt radiosüsiniku (14C) määramistulemuste abil mõõdetud biosisaldusele. Väljundis võetakse arvesse heitgaasidest, tööstuse reoveest ja tahketest jääkidest tingitud massikadu. Massibilansi meetod peab hõlmama lähteainete ja toodete täiendavat analüütilist iseloomustust, näiteks süsteemi massivoogude lõplikke ja ligikaudseid analüüse.

[…]“.

18

Tolliseadustiku (code des douanes) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sätestas artikkel 266 quindecies:

„I. Artiklis 265 ette nähtud riigisisese tarbimismaksu maksjad on kohustatud tasuma biokütuste kasutamise ergutusmaksu [(TIRIB)].

[…]

III. Biokütuste kasutamise ergutusmaksu baas on selle bensiini ja diislikütuse kogumaht, mille suhtes see muutus kalendriaastal sissenõutavaks.

Maksusumma arvutatakse eraldi ühelt poolt bensiini ja teiselt poolt diislikütuse puhul.

See maksusumma võrdub käesoleva artikli III punkti esimeses lõigus määratletud maksubaasiga IV punktis kehtestatud tariifi põhjal, mille suhtes kohaldatakse koefitsienti, mis võrdub samas IV punktis kehtestatud taastuvenergia transpordisektoris lõimimise riikliku sihtprotsendimäära ja maksubaasis hõlmatud toodetes sisalduva taastuvenergia osakaalu vahega. Kui taastuvenergia osakaal on suurem taastuvenergia transpordisektoris lõimimise riiklikust sihtprotsendimäärast või on sellega võrdne, on maksumäär null.

IV. Maksumäärad ja taastuvenergia transpordisektoris lõimimise riiklikud sihtprotsendimäärad on järgmised:

V.‑A.‑ Taastuvenergia osakaal on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, mida hinnatakse alumise kütteväärtuse alusel, st taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mille puhul maksukohustuslane suudab tõendada, et see sisaldub maksubaasis hõlmatud kütustes, võttes vajaduse korral arvesse käesoleva V punkti alapunktides C ja D sätestatud teatavate toorainete arvutamise eeskirju ning VII punktis sätestatut.

Biokütuses sisalduv energia on taastuv, kui see kütus vastab [direktiivi 2009/28] artiklis 17 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.

A bis.‑ Arvesse võetakse ainult energiat, mis sisaldub toodetes, mille jälgitavus on tagatud nende tootmisest alates.

Dekreediga määratakse kindlaks iga toote jälgitavuse kord vastavalt toorainele, millest see on valmistatud, ja vastavalt energiaarvestuse eeskirjadele, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva artikli V punktile.

[…]“.

19

7. juuni 2019. aasta dekreedi nr 2019‑570 biokütuste transpordisektoris kasutamise ergutusmaksu kohta (le décret no 2019‑570, portant sur la taxe incitative relative à l’incorporation des biocarburants) (JORF, 9.6.2019, tekst nr 13) artiklis 3 on sätestatud:

„Asjaolud, millega ergutusmaksukohustuslane tõendab tolliseadustiku artikli 266 quindecies V punkti alapunkti A teise lõigu kohaldamiseks, et maksustatavad kütused sisaldavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, hõlmavad vajaduse korral lisaks abikõlblikke tooteid ja maksustatavaid kütuseid käsitlevaid dokumente ringluse ja laovaruarvestuse kohta, mis on ette nähtud sama seadustiku artikli 158 octies II osa punktis b:

[…]

[…]“.

20

Selle dekreedi artikli 4 III punktis on sätestatud:

„III. - taastuvenergia varude arvestust peavad isikud, kes hoiavad maksuvähenduse tingimustele vastavaid tooteid ladustamiseks mõeldud maksulaos, energiatoodete maksulaos või toimivas tehases, ning isikud, kes kasutavad artikli 5 lõikes 3 sätestatud võimalust.

Need sisaldavad:

[…]“.

21

Nimetatud dekreedi artikkel 7 näeb ette:

„Neis sertifikaatides ja taastuvenergia seire valdkonna laoarvestuses kajastuvad selliste maksuvähenduse tingimustele vastavate taastuvenergiat sisaldavate toodete nimetused ja kogused, mis on või ei ole lisatud maksustatavale kütusele, eristades:

Samuti sisaldavad need teavet, mis on vajalik taastuvenergia seireks, mille on ette näinud tolli- ja kaudsete maksude amet.“

22

Dekreedi artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Sertifikaatide väljastamine ja taastuvenergia jälgimiseks vajaliku laoarvestuse pidamine kinnitatakse pädeva(te) tolliasutus(t)e tõendiga.

[…]“.

23

Ringkirja IV peatüki „Biokütuste tegeliku sisalduse arvessevõtmine biokütuste kasutamise ergutusmaksu kohaldamiseks peetava laoarvestuse kande tegemisel“ V jaotise punkti A punktides 109–111, 114 ja 115 on sätestatud:

„(109) Biokütuste kasutamise ergutusmaksu kohaldamiseks peetavasse laoarvestusse kantud maksuvähenduse tingimustele vastavate toodete kogused peavad vastama tolli kinnitatud kogustele toote saabumisel tollijärelevalve all olevasse tehasesse või maksulattu (EFS). Põhimõtteliselt on tegemist saatedokumentidesse kantud kogustega (ühtne haldusdokument (DAU), elektrooniline haldusdokument (DAE), lihtsustatud saatedokument (DSA) või lihtsustatud ärisaatedokument (DSAC)).

Tollijärelevalve all olevasse tehasesse või maksulattu saabunud biokütuseid sisaldavate mootorikütuste tarnimise puhul tuleb laborianalüüs teha kütusesaadetise mahalaadimisel võetud proovi põhjal, mis võimaldab välja selgitada vastuvõetud toote tegeliku biokütusesisalduse. See analüüs tuleb teha igat liiki biokütuse kohta.

(110) Biokütust sisaldavate kütusetarnete saatedokumentides peab olema näidatud tarnitud toote tegelik kogus ja tarnitud kütuses sisalduva biokütuse tegelik kogus. Kui kütusetarne saatedokumentidest nähtub biokütuse hulk, mis ei ole kooskõlas labori tehtud füüsikalise analüüsiga, võib laoarvestuse sissekandesse märkida üksnes vastu võetud kütuses tegelikult sisalduva biokütuse koguse, mis määratakse kindlaks toote maksulattu toomisel tehtud füüsikalise analüüsi tulemusel. Laoarvestusse sissekantud mahud peavad vastama ka biokütuse kogusele, mis on hõlmatud biokütuse tarnija koostatud säästlikkustõendiga.

(111) Bensiini või diislikütuse tüüpi hüdrogeenitud taimeõlide [(HVO)] puhul peab radiosüsiniku (14C) füüsikaline laborianalüüs vastama saatedokumentidele märgitud kogustele +/–10%.

[…]

(114) Füüsikaline laborianalüüs on kohustuslik iga tarnija puhul biokütust sisaldava mootorikütuse esmakordsel maksulattu vastuvõtmisel 2020. aastal ning seejärel iga uue tarnija puhul. Kui füüsikalistest analüüsidest ilmneb saatedokumendis nimetatud kogusele vastav biokütuse kogus, ei ole sellelt tarnijalt pärinevate järgmiste tarnete füüsikalised analüüsid enam kohustuslikud, vaid neid võib teha asjaomase tolliasutuse nõudmisel pisteliselt.

See laborianalüüs hõlmab biokütust sisaldava mootorikütuse esimest korda Prantsusmaa maksulattu importimist, liidusisest sissevedu ja riigisiseseid tarneid.

(115) Selle füüsikalise analüüsi ainus eesmärk on määrata kindlaks [tollijärelevalve all olevas tehases] või maksulaos vastu võetud biokütuste kogused, et kanda see kogus biokütuste kasutamise ergutusmaksu jaoks peetavasse laoarvestusse. Selle analüüsi eesmärk ei ole kindlaks teha, millistest toorainetest biokütus on toodetud. Tooraine peab olema märgitud saadetisega kaasas olevatesse dokumentidesse, eelkõige säästlikkuse sertifikaatidesse. Seda võib kindlaks määrata vabatahtlikes säästlikkuskavades tunnustatud massibilansi meetodi abil.“

24

BP France impordib Prantsusmaale kütuseid, mis sisaldavad hüdrogeenitud taimeõlisid (edaspidi ka „HVO“) ja mis on toodetud Hispaanias nn koostöötlemisprotsessis. See protsess seisneb taimeõli lisamises rafineerimistehases fossiilsele ainele enne väävlitustamise etappi, et muuta vesiniku mõjul need taimeõlid hüdrogeenitud taimeõlideks. Selle protsessi käigus toodetud kütus on sisuliselt fossiilsete molekulide ja biogeensete molekulide segu.

25

Need kütused võetakse Prantsusmaal enne tarbimisse lubamist vastu maksulaos.

26

Selleks et edendada biokütuste kasutamist transpordisektoris, kehtestasid Prantsuse ametiasutused tolliseadustiku artiklis 266 quindecies biokütuste kasutamise ergutusmaksu. Selle maksu baas on maksukohustuslase poolt kalendriaasta jooksul tarbimisse lubatud bensiini ja diislikütuse kogumaht, millele kohaldatakse tariifi, mis on väljendatud eurodes hektoliitri kohta. Seejärel kohaldatakse selliselt arvestatud maksubaasi suhtes koefitsienti, mis võrdub vahega taastuvenergia transpordisektoris lõimimise riikliku sihtprotsendimäära ja taastuvenergia osakaalu vahel asjaomaste kütuste kogumahus. Sellest tuleneb, et biokütuste kasutamise ergutusmaksu summa väheneb proportsionaalselt biokütuste osakaalu suurenemisega selle maksu baasi moodustavates toodetes, jõudes nulli, kui see osakaal on sellest riiklikust sihtprotsendist suurem või sellega võrdne.

27

Dekreedis nr 2019‑570 on ette nähtud kord, mis võimaldab kõnesoleva maksu kohustuslasel põhjendada, et maksustatavad kütused sisaldavad biokütuseid. Vastavalt selle dekreedi artiklitele 3, 4 ja 7 peab sellist kütust maksulaos või tollijärelevalve all olevas tehases hoidev isik taastuvenergia seireks laoarvestust, milles kajastatakse niisuguse kütuse koguste sissetoomised ja väljaviimised, eristades muu hulgas biokütuseid toodetest, mis ei ole toodetud biomassist.

28

Avaliku sektori raamatupidamisarvestuse valdkonna eest vastutav minister võttis 18. augustil 2020 vastu vaidlusaluse ringkirja, mis kehtestas kohustuse teha esimeses Prantsusmaa maksulaos biokütuseid, nagu hüdrogeenitud taimeõlisid, sisaldavate kütuste vastuvõtmisel nende kütuste proovidest radiosüsiniku (14C) füüsikaline laborianalüüs (edaspidi „radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs“), eesmärgiga teha kindlaks nende kütuste tegelik biokütusesisaldus, et arvutada tasumisele kuuluv biokütuste kasutamise ergutusmaks.

29

BP France esitas Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse, milles palus pädevuse ületamise tõttu tühistada see ringkiri osas, milles see kohustab koostöötlemisprotsessis toodetud kütuste puhul tegema radiosüsiniku (14C) sellise füüsikalise analüüsi.

30

BP France väidab selles kohtus eelkõige, et ringkirjaga eiratakse direktiivi 2009/28 artiklitega 17 ja 18 ning direktiivi 2018/2001 artiklitega 28–30 taotletavaid eesmärke, kuna see kohustab ettevõtjat tõendama vastavust muudele säästlikkuse kriteeriumidele kui need, mis on ette nähtud nendes artiklites.

31

BP France märgib samuti, et rafineerimistehas, kust on pärit põhikohtuasjas kõne alla olevad kütused, osaleb vabatahtlikus süsteemis, mida komisjon on tunnustanud direktiivi 2009/28 artikli 18 lõike 4 alusel kui terviklikku korda. Järelikult piisab selle direktiivi artikli 18 lõikes 1 ning direktiivi 2018/2001 artiklis 30 ette nähtud massibilansi meetodist, mida niisuguses vabatahtlikus süsteemis kohaldatakse, et hinnata biokütuste kasutamise ergutusmaksu osas raamatupidamisarvestuse tegemiseks nn biogeensete molekulide, nagu hüdrogeenitud taimeõlide kogust, mis sisaldub kütustes, mille see äriühing Prantsusmaa esimeses maksulaos vastu võttis.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs praeguste teaduslike teadmiste kohaselt ainus meetod, mis võimaldab mõõta koostöötlemisprotsessis toodetud kütuste biogeensete molekulide, nt hüdrogeenitud taimeõlide tegelikku sisaldust.

33

Sellel kohtul on siiski kolme liiki kahtlusi.

34

Esiteks on tal kahtlusi direktiivi 2009/28 artiklite 17 ja 18 ning direktiivi 2018/2001 artikli 30 eseme osas. Nimelt kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas massibilansi meetodil seiremehhanismide ning nendes artiklites ette nähtud riiklike või vabatahtlike süsteemide ainus eesmärk on toorainete ja biokütuste ning nende segude säästlikkuse hindamise ja selle tõendamise reguleerimine, mitte aga koostootmisprotsessis toodetud kütustes sisalduva taastuvenergia osakaalu, näiteks hüdrogeenitud taimeõlide osakaalu hindamise reguleerimine, ja seega selle osakaalu arvessevõtu ühtlustamine direktiivi 2009/28 artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ning direktiivi 2018/2001 artikli 25 ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c nimetatud eesmärkidel.

35

Eitava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks teada, kas samade sätetega on vastuolus see, kui liikmesriik nõuab selleks, et teha kindlaks hüdrogeenitud taimeõlide kogus, mis tuleb kanda saabumisel laoarvestusse, mida ettevõtjad peavad pidama biokütuste kasutamise ergutusmaksu kindlaksmääramiseks, et teises liikmesriigis kaastöötlemisprotsessis toodetud, hüdrogeenitud taimeõlisid sisaldavate kütuste vastuvõtmise ajal selle liikmesriigi esimeses maksulaos tuleb teha radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs, sealhulgas juhul, kui tehas, kus kütused on toodetud, kasutab komisjoni poolt vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikele 4 tervikliku korrana tunnustatud vabatahtliku süsteemi raames sertifitseeritud massibilansisüsteemi.

36

Kolmandaks ja viimaseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikliga 34 vastuolus oleva koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meetmena on käsitatav kohustus teha impordi, ühendusesisese ringlusselaskmise ja riigisiseste biokütuseid sisaldavate kütuste tarne jaoks radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs nende esimesse Prantsuse maksulattu vastuvõtmise ajal, samas kui ühelt poolt ei ole selline analüüs nõutud niisuguste biokütuseid sisaldavate kütuste puhul, mis on toodetud Prantsusmaal asuvas rafineerimistehases koostöötlemismeetodil ja mis on lastud selles liikmesriigis tehasest väljumisel kohe tarbimisse (ilma et neid oleks enne tarbimisse laskmist vastu võetud mõnes maksulaos), ning teiselt pool nõustub liikmesriik asjasse puutuva maksuga seoses hindama ekspordi biokütusesisaldust või tarbimisse laskmist muudes sektorites kui transpordisektor, võttes aluseks asjaomases ettevõttes või tehases lõimimise keskmise kuu lõikes.

37

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuigi esimeses küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus formaalselt direktiivi 2009/28 artiklitele 17 ja 18, mis käsitlevad vastavalt biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriume ning neile vastavuse kontrollimist, ning direktiivi 2018/2001 artiklile 30, mis käsitleb säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele vastavuse kontrollimist, soovib ta ilmselgelt saada tõlgendust ka viimati nimetatud direktiivi artiklile 29, mis käsitleb biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriume.

39

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/28 artikleid 17 ja 18 ning direktiivi 2018/2001 artikleid 29 ja 30 tuleb tõlgendada nii, et massibilansi meetodil seiresüsteem ning nendes artiklites ette nähtud vabatahtlike riiklike või rahvusvaheliste kavade ainus eesmärk on hinnata ja tõendada toorainete ja biokütuste ning nende segude säästlikkust, mitte aga reguleerida koostöötlemisprotsessis toodetud kütuses sisalduva taastuva energia osakaalu hindamist.

40

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 2009/28 ja direktiivi 2018/2001 sätetel, mida Euroopa Kohtul tuleb käesolevas kohtuasjas tõlgendada, on selles kohtuasjas Euroopa Kohtult palutud tõlgenduse osas sisuliselt sarnane ese ja sisu (vt analoogia alusel 20. septembri 2022. aasta kohtuotsus VD ja SR, C‑339/20 ja C‑397/20, EU:C:2022:703, punkt 64).

41

Esimesena, nagu nähtub direktiivi 2009/28 artiklist 17 ja direktiivi 2018/2001 artiklist 29 koostoimes viimati nimetatud direktiivi põhjendusega 94, soovis liidu seadusandja ühtlustada säästlikkuse kriteeriumid, millele biokütused peavad tingimata vastama, et neist toodetud energiat saaks igas liikmesriigis arvesse võtta artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud kolmel eesmärgil. Need eesmärgid on esiteks kontrollimine, mil määral liikmesriigid täidavad oma riiklikke eesmärke ja liidu eesmärki, mis on sätestatud vastavalt direktiivi 2009/28 artiklis 3 ja direktiivi 2018/2001 artikli 3 lõikes 1, teiseks hindamine, kas nad täidavad neil taastuvenergia valdkonnas olevaid kohustusi, sealhulgas direktiivi 2018/2001 artiklis 25 sätestatud taastuvenergia miinimumosa transpordisektori energia lõpptarbimises, ning kolmandaks võimalik rahalise toetuse andmine biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise jaoks (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 28).

42

Need säästlikkuse kriteeriumid on seotud nende orgaaniliste toorainete päritoluga, millest biokütused on toodetud, või nende toorainete tootmistingimustega. Näiteks biokütuseid, mis on toodetud toorainest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, ei saa direktiivi 2009/28 artikli 17 lõikes 1 või direktiivi 2018/2001 artikli 29 lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võtta.

43

Direktiivi 2009/28 artikliga 17 ja direktiivi 2018/2001 artikliga 29 läbi viidud ühtlustamine on seega väga spetsiifilist laadi seetõttu, et see puudutab ainult biokütuseid, mis on määratletud vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 2 teise lõigu punktis i ja direktiivi 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 33 kui kõik transpordis kasutatavad vedel- ja gaaskütused, mis on toodetud biomassist, ning seetõttu, et see säte piirdub täpsustamisega, millistele säästlikkuse kriteeriumidele peavad sellised biokütused vastama, et nendest toodetud energiat saaks liikmesriigid arvesse võtta sama direktiivi artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ning artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud kolmel konkreetsel eesmärgil. Nii paika pandud raamistikus on see ühtlustamine lisaks ammendavat laadi, sest viidatud artikli 17 lõikes 8 ja artikli 29 lõikes 12 on nimelt täpsustatud, et liikmesriigid ei saa nendel kolmel eesmärgil keelduda muudel säästlikkusega seotud põhjustel arvesse võtmast artiklites 17 ja 29 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele vastavaid biokütuseid (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 32).

44

Ühelt poolt on direktiivi 2009/28 artikliga 17 ja direktiivi 2018/2001 artikliga 29 püütud kindlustada EÜ artikli 95 lõikes 3 (nüüd ELTL artikli 114 lõige 3) osutatud keskkonnakaitse kõrge taseme tagamiseks, et liikmesriigid saavad võtta biokütuseid arvesse sama direktiivi artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud kolmel keskkonnakaitse eesmärgil ainult tingimusel, et peetakse kinni liidu seadusandja poolt sel juhul seatud säästlikkuse kriteeriumidest (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 33).

45

Teiselt poolt on direktiivi 2009/28 artikli 17 ja direktiivi 2018/2001 artikli 29 koostoimes viimati nimetatud direktiivi põhjendustega 94 ja 110 eesmärk lihtsustada säästvate biokütustega kauplemist liikmesriikide vahel. Nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, tuleneb selline lihtsustamine peamiselt asjaolust, et kui biokütused, kaasa arvatud teistest liikmesriikidest pärit biokütused, vastavad nimetatud artiklites 17 ja 29 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, ei luba direktiivi 2009/28 artikli 17 lõige 8 ning direktiivi 2018/2001 artikli 29 lõige 12 liikmesriikidel keelduda direktiivi artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ning viidatud artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c mainitud kolmel eesmärgil nende säästlike biokütuste arvesse võtmisest „muudel säästlikkusega seotud põhjustel“ kui need, mis on artiklites 17 ja 29 sätestatud (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 34).

46

Kuigi direktiivi 2009/28 artikkel 17 ja direktiivi 2018/2001 artikkel 29 võimaldavad selles osas eelkõige lihtsustada säästvate biokütustega kauplemist, ei saa eeltoodust siiski järeldada, et nende artiklite eesmärk on reguleerida ka koostöötlemise teel toodetud kütustes sisalduva taastuvenergia osakaalu hindamist ja seega ühtlustada selle osakaalu arvessevõtmist direktiivi 2009/28 artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud kolmel eesmärgil. Nagu eespool märgitud, on nimetatud artiklite 17 ja 29 eesmärk üksnes reguleerida – neid ühtlustades – säästlikkuse kriteeriume, millele biokütused peavad vastama, et liikmesriik saaks neid nimetatud kolmel eesmärgil arvesse võtta.

47

Sellest vaatepunktist näevad direktiivi 2009/28 artikli 18 lõike 1 esimene lause ja direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõike 1 esimene lause ette vaid seda, et kui biokütuseid tuleb arvesse võtta vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ja direktiivi 2018/2001 artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud kolmel eesmärgil, panevad liikmesriigid ettevõtjatele kohustuse tõendada vastavust artikli 17 lõigetes 2–5 ja artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 36).

48

Selleks tuleneb artikli 18 lõike 1 teisest lausest ja artikli 30 lõike 1 teisest lausest, et liikmesriigid on kohustatud nõudma neilt ettevõtjatelt, et nad kasutaksid nn massibilansi süsteemi, mis peab vastama teatavatele üldistele tunnustele, mida on täpsustatud vastavalt nende sätete punktides a–c ja punktides a–d. Nende punktide kohaselt peab selline süsteem seega esiteks võimaldama omavahel segada tooraine või biokütuse saadetisi, millel on erinevad säästlikkuse näitajad; teiseks nõudma, et seguga käiks kaasas teave saadetise säästlikkuse näitajate ja koguste kohta; kolmandaks võimaldama segada erineva energiasisaldusega tooraine saadetisi edasiseks töötlemiseks tingimusel, et saadetise suurust kohandatakse vastavalt energiasisaldusele, ning neljandaks nägema ette, et segust eraldatud kõigi saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad samas koguses, kui on segule lisatud kõigi saadetiste summal (vt selle kohta 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 37).

49

Neid sätteid ei saa aga tõlgendada nii, et nende eesmärk on reguleerida ka koostöötlemisprotsessis toodetud kütustes sisalduva taastuvenergia osakaalu hindamist ja seega ühtlustada selle osakaalu arvessevõtmist direktiivi 2009/28 artikli 17 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c ja direktiivi 2018/2001 artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c osutatud eesmärkidel.

50

Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et arvestades direktiivi 2009/28 artikli 18 lõike 1 ja direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõike 1 sõnastust, on nende ainus eesmärk kehtestada kontrollimehhanismid, mis on mõeldud tagama vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 17 ja direktiivi 2018/2001 artikli 29 õige rakendamise. Nii puudutab teave, mida ettevõtjad nimetatud artikli 18 lõike 3 teise lõigu ning artikli 30 lõike 3 esimese lõigu alusel esitama peavad, ennekõike artikli 17 lõigetes 2–5 ja artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud kriteeriumide järgimist.

51

Teiseks tuleb samuti meelde tuletada, et selliste säästlikkuse kriteeriumide kontrollimise süsteemid, mille liikmesriigid on sõltuvalt olukorrast kehtestanud ettevõtjate suhtes kooskõlas direktiivi 2009/28 artikli 18 lõigetega 1 ja 3 ning direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõigetega 1 ja 3, kujutavad endast vaid üht viisi, mis võimaldab tagada niisuguse kontrolli vastavalt nimetatud direktiividele. Nimelt, nagu tuleneb viidatud artikli 18 lõigetest 4 ja 5 ning artikli 30 lõigetest 4 ja 6, võib komisjon heaks kiita muu hulgas massibilansi süsteemi käsitlevaid sätteid sisaldavad nn vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, kusjuures sama artikli 18 lõige 7 ja artikli 30 lõige 9 näevad selle kohta ette, et kui ettevõtja esitab tõendid või andmed, mis on saadud vastavalt niisugusele kavale, ei nõua liikmesriik temalt täiendavaid tõendeid nimetatud säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse kohta.

52

Nagu lisaks nähtub direktiivi 2018/2001 põhjendustest 107, 109 ja 110, soovis liidu seadusandja kõnealuste säästlikkuse kriteeriumide tegeliku rakendamise kogemuste põhjal ühtlustatult tugevdada vabatahtlike rahvusvaheliste ja riiklike sertifitseerimiskavade rolli mitte selleks, et hinnata taastuvenergia osakaalu koostootmisprotsessis toodetud kütustes, vaid ainult selleks, et kontrollida direktiivi 2009/28 artikli 17 lõigetes 2–5 ja direktiivi 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimist.

53

Lõpuks nähtub direktiivi 2018/2001 artikli 28 lõikest 5 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 126, et liidu seadusandja andis komisjonile pädevuse võtta selle direktiivi täiendamiseks vastu delegeeritud õigusakte, sätestades metoodika biokütuse ja transpordis kasutatava biogaasi osakaalu kindlaksmääramiseks juhul, kui biomassi töödeldakse samas protsessis koos fossiilkütustega (nn koostöötlemisprotsess).

54

Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 51–55, kinnitab asjaolu, et komisjon võttis 5. juunil 2023 selle sätte rakendamiseks vastu delegeeritud määruse 2023/1640, et liidu seadusandja ei soovinud, et direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõikes 1 ette nähtud massibilansi meetod võimaldaks hinnata taastuvenergia osakaalu koostöötlemisprotsessis toodetud kütuses ja järelikult ühtlustada selle osa arvessevõtmist direktiivi artiklis 25 ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a–c nimetatud eesmärkidel.

55

Eeltoodust tuleneb, et kuna direktiivi 2009/28 artiklitega 17 ja 18 ning direktiivi 2018/2001 artiklitega 29 ja 30 ei ole reguleeritud koostöötlemisprotsessis toodetud kütustes sisalduva taastuvenergia osakaalu hindamist, ei saa nendega seega olla vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad nende kütuste hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse kohta radiosüsiniku (14C) füüsikalise analüüsi tegemist kütuste vastuvõtmise ajal selle liikmesriigi esimeses maksulaos, isegi kui need kütused on tootnud ettevõtja, kes kasutab vabatahtlikku massibilansi seirekava, mida komisjon on tunnustanud terviklikuna vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikele 4 ja direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõikele 4.

56

Eelnevalt esitatud põhjustel tuleb vastata esimesele küsimusele, et direktiivi 2009/28 artikleid 17 ja 18 ning direktiivi 2018/2001 artikleid 29 ja 30 tuleb tõlgendada nii, et massibilansi meetodil seirekava ning nendes artiklites ette nähtud vabatahtlike riiklike või rahvusvaheliste kavade ainus eesmärk on hinnata ja tõendada toorainete ja biokütuste ning nende segude säästlikkust, mitte aga reguleerida koostöötlemisprotsessis toodetud kütuses sisalduva taastuva energia osakaalu hindamist.

57

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole vaja teisele küsimusele vastata.

58

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad biokütuste lõimimiseks ette nähtud ergutusmaksu arvutamiseks, et radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse kohta koostöötlemisprotsessis toodetud kütustes tuleb teha selle liikmesriigi esimeses maksulaos, kui need kütused on toodetud tehases, mis asub teises liikmesriigis, mis kasutab seireks komisjoni poolt vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikele 4 ja direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõikele 4 tervikliku korrana tunnustatud vabatahtliku süsteemi raames sertifitseeritud massibilansisüsteemi, ning kui esimeses liikmesriigis sellises protsessis toodetud kütuste osas siis, kui need lastakse tarbimiseks ringlusse otse tehasest, sellist analüüsi ei tehta ja esimese liikmesriigi ametiasutused aktsepteerivad, et tollijärelevalvealusest tehasest või riiklikust maksuasutusest väljumise ajal selle biokütuse sisalduse kindlakstegemiseks, mida saab kõnealuse maksu otstarbel lubada, võib hinnata ekspordiks suunatud või tarbimiseks ringlusse lubatud koguste biokütusesisaldust muudes sektorites kui transport, võttes aluseks asjaomases käitises või tehases biokütuste lõimimise keskmise kuu lõikes.

59

Kõigepealt tuleb märkida, et kui teatud valdkond on liidu tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb seda puudutavat liikmesriigi meedet hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist, mitte lähtuvalt esmase õiguse normidest (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 76, ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O., C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 52).

60

Nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 49, ei ole ei direktiiviga 2009/28 ega direktiiviga 2018/2001 täielikult ühtlustatud kontrollimeetodeid, mis võimaldavad kindlaks määrata koostöötlemisprotsessis toodetud kütuse hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse, mistõttu on liikmesriikidel selles osas jätkuvalt kaalutlusruum, ehkki nad on samas kohustatud järgima ELTL artiklit 34.

61

Olles seda täpsustanud, tuleb märkida, et ELTL artikkel 34 – keelates koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmed liikmesriikide vahel – hõlmab kõiki riigisiseseid meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust (vt selle kohta 11. juuli 1974. aasta kohtuotsus Dassonville, 8/74, EU:C:1974:82, punkt 5, ja 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Sellega seoses tuleb tõdeda, et tolliseadustiku artiklist 266 quindecies koostoimes dekreedi nr 2019‑570 artikliga 3 ja vaidlusaluse ringkirjaga tulenev nõue, mille kohaselt tuleb teha radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs koostöötlemisprotsessis toodetud kütuse hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse kohta, võib otseselt ja tegelikult takistada teistest liikmesriikidest pärit sellel meetodil toodetud biokütuste importi Prantsusmaale.

63

Nimelt, nagu nähtub täpsemalt vaidlusaluse ringkirja punktist 114, kohaldatakse seda nõuet üksnes sellise kütuse impordile, ühendusesisesele ringlusselaskmisele ja riigisisestele tarnetele, mis sisaldab biokütust selle vastuvõtmise ajal esimesse Prantsuse maksulattu, mitte – nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus – biokütuste suhtes, mis on toodetud koostöötlemisprotsessis mõnes Prantsusmaal asuvas rafineerimistehases ja mis on selles liikmesriigis otse tarbimiseks ringlusse lubatud, ilma et neid võetaks vastu maksulaos.

64

Nagu Prantsuse valitsus ka kohtuistungil möönis, võib see nõue muuta muudest liikmesriikidest kui Prantsusmaa pärit olevate ja sellises protsessis toodetud kütuste sisenemise Prantsusmaa turule keerulisemaks, kuna see tekitab nende kütuste osas kulusid, mis muudavad nende importimise sellesse liikmesriiki kallimaks – kulud, mida ei kanna selles liikmesriigis toodetud võrreldavad tooted, mida ei võeta vastu maksulaos ning mis lastakse samas liikmesriigis kohe tarbimiseks ringlusse.

65

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võivad liikmesriigi õigusnormid või tavad, mis kujutavad endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, olla põhjendatud mõnega ELTL artiklis 36 loetletud üldistest huvidest või kohustuslike nõuetega. Mõlemal juhul peab liikmesriigi asjaomane meede kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 63).

66

Selle kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et koostöötlemise teel toodetud kütuste radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs võimaldab arvutada biokütuste kasutamise ergutusmaksu baasi ja aitab seeläbi kaasa biokütuste lõimimise edendamisele, samuti taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamisele, mis on põhimõtteliselt keskkonnakaitse seisukohast kasulik. Selles mõttes on see nõue mõeldud direktiivi 2009/28 artikli 3 lõikes 4 ning direktiivi 2018/2001 artiklites 3 ja 25 sätestatud eesmärkide jätkuna tagamaks, et praktikas konkreetselt vähendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis kuuluvad kliimamuutuste peamiste põhjuste hulka, mille vastu Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on kohustunud võitlema (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O., C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Samuti osas, milles selle nõude eesmärk on vastavalt vaidlusaluse ringkirja punktidele 109, 110, 114 ja 115 kindlaks määrata koostöötlemisprotsessis toodetud kütuste tegelik biokütusesisaldus maksulaos vastuvõtmise ajal, et arvutada välja biokütuste kasutamise ergutusmaksu baas, tuleb asuda seisukohale, nagu Prantsuse valitsus kohtuistungil märkis, et sama nõue aitab vältida pettuseriski selliste kütuste tootmisahelas. Nimelt, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas, võimaldab selline kontroll kindlalt välja selgitada sellises protsessis toodetud kütusepartii tegeliku hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse ja seega täpselt välja arvutada biokütuste kasutamise ergutusmaksu.

68

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib keskkonnakaitse eesmärk ja pettuse vastu võitlemine aga õigustada liikmesriigi meetmeid, mis tõkestavad liidusisest kaubandust, kui need meetmed on taotletava eesmärgiga võrreldes proportsionaalsed (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O., C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Seega tuleb kontrollida, kas selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vastab proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele, see tähendab, kas see on taotletava legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O., C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Mis puudutab vaidlusaluses ringkirjas nimetatud radiosüsiniku (14C) füüsikalise analüüsi sobivust nende eesmärkide saavutamiseks, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole olemasolevaid teaduslikke teadmisi arvestades olemas muid kontrollimeetodeid, mis võimaldaksid kindlaks teha koostöötlemisprotsessis toodetud kütuste tegeliku nn biogeneetiliste molekulide, nt hüdrogeenitud taimeõlide sisalduse.

71

Sellega seoses tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2023/1640 artiklis 2 on ette nähtud, et radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs on kui mitte ainus meetod, mille abil määratakse kindlaks biogeenne osakaal koostöötlemisprotsessis toodetud kütuses, siis vähemalt täiendav kontrollimeetod, kui asjaomane ettevõtja kasutab muid meetodeid.

72

Seega näib, et sellise analüüsi tegemise nõue on sobiv käesoleva kohtuotsuse punktides 66 ja 67 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

73

Siiski tuleb veel märkida, et piirangut saab pidada taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivaks vaid siis, kui see vastab tõepoolest huvile saavutada see eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt (23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association jt, C‑333/14, EU:C:2015:845, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et radiosüsiniku (14C) füüsikalise analüüsi tegemise nõue on osa üldisemast poliitikast, mille eesmärk on edendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe põhjal ilmneb siiski, et selle analüüsi tegemine ei ole nõutud ühelt poolt seoses biokütustega, mis on toodetud koostöötlemisprotsessis mõnes Prantsusmaa territooriumil asuvas rafineerimistehases ja mis on selles liikmesriigis tarbimiseks ringlusse lubatud vahetult tehasest väljumisel, ilma et neid oleks vastu võetud maksulaos, ja teiselt poolt siis, kui hinnatakse ekspordiks suunatud või tarbimiseks ringlusse lubatud koguste biokütusesisaldust muudes sektorites kui transport, võttes aluseks asjaomases käitises või tehases biokütuste lõimimise keskmise kuu lõikes.

75

Neil asjaoludel, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 100 ja 102 ning kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei näi selline nõue olevat taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv, kuna see ei vasta tegelikult huvile saavutada need eesmärgid järjekindlalt ja süstemaatiliselt.

76

Osas, milles Prantsuse valitsus väitis nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil, et Prantsuse õigus ei näe tegelikult ette biokütuste erinevat kohtlemist nende päritolu alusel, tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus peab liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Seega ei saa eelotsusetaotluse läbivaatamisel lähtuda riigisisese õiguse tõlgendusest, millele on tuginenud liikmesriigi valitsus (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus État belge (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Eelnevalt esitatud põhjustel tuleb vastata kolmandale küsimusele, et ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad biokütuste lõimimiseks ette nähtud ergutusmaksu arvutamiseks, et radiosüsiniku (14C) füüsikaline analüüs biokütuste (hüdrogeenitud taimeõlid) sisalduse kohta koostöötlemisprotsessis toodetud kütustes tuleb teha selle liikmesriigi esimeses maksulaos, kui need kütused on toodetud tehases, mis asub teises liikmesriigis, mis kasutab seireks komisjoni poolt vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikele 4 ja direktiivi 2018/2001 artikli 30 lõikele 4 tervikliku korrana tunnustatud vabatahtliku süsteemi raames sertifitseeritud massibilansisüsteemi, ning kui esimeses liikmesriigis sellises protsessis toodetud kütuste osas siis, kui need lastakse tarbimiseks ringlusse otse tehasest, sellist analüüsi ei tehta ja esimese liikmesriigi ametiasutused aktsepteerivad, et tollijärelevalvealusest tehasest või riiklikust maksuasutusest väljumise ajal selle biokütuse sisalduse kindlakstegemiseks, mida saab kõnealuse maksu otstarbel lubada, võib hinnata ekspordiks suunatud või tarbimiseks ringlusse lubatud koguste biokütusesisaldust muudes sektorites kui transport, võttes aluseks asjaomases käitises või tehases biokütuste lõimimise keskmise kuu lõikes.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: