–

Thermalhotel Fontana Hotelbetriebsgesellschaft mbH, esindaja: Rechtsanwältin T. Katalan,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja F. Werni,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: O. Serdula, M. Smolek, ja J. Vláčil,

–

Soome valitsus, esindaja: M. Pere,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artikli 3 lõike 1 punkti a ja ELTL artiklit 45 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artiklit 7.

2

Taotlus on esitatud Thermalhotel Fontana Hotelbetriebsgesellschaft mbH (edaspidi „Thermalhotel Fontana“) ja Bezirkshauptmannschaft Südoststeiermarki (Südoststeiermarki haldusasutus, Austria; edaspidi „haldusasutus“) vahelises kohtuvaidluses seoses haldusasutuse keeldumisega maksta Thermalhotel Fontanale hüvitist töötasu eest, mis jäi tema töötajatel saamata ajal, mil nad olid COVID‑19 pandeemia tõttu määratud oma elukohas Sloveenias ja Ungaris eneseisolatsiooni nende liikmesriikide pädevate asutuste korraldusel.

3

Määruse nr 883/2004 artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]“.

4

Määruse artikkel 5 sätestab:

„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:

[…]

5

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

6

Põhikohtuasjas on kohaldatav 14. oktoobri 1950. aasta epideemiaseadus (Epidemiegesetz 1950; BGBl. 186/1950) selle seaduse §‑de 7 ja 32 puhul 25. septembri 2020. aasta redaktsioonis (BGBl. I, 104/2020) ning § 17 puhul 24. juuli 2006. aasta redaktsioonis (BGBl. I, 114/2006) (edaspidi „EpiG“).

7

EpiG §‑s 7 „Haigete eneseisolatsioon“ on sätestatud:

„(1)   Määrusega määratakse kindlaks teatamiskohustuslikud haigused, millesse haigestunud, haigestumise kahtluse või nakatumise kahtlusega isikute suhtes võidakse teha eneseisolatsiooni jäämise korraldus.

(1a)   Selleks et vältida lõikes 1 nimetatud määrusega kindlaks määratud teatamiskohustusliku haiguse levikut, võib haigestunud, haigestumise kahtluse või nakatumise kahtlusega isikuid määrata eneseisolatsiooni või piirata nende kontakte välismaailmaga, kui haiguse laadi ja asjaomase isiku käitumist arvesse võttes on olemas tõsine ja oluline oht teiste inimeste tervisele, mida ei ole võimalik kõrvaldada vähem piiravate meetmetega. […]

[…]“.

8

EpiG § 17 „Teatavate isikute jälgimine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Isikutele, keda tuleb pidada teatamiskohustusliku haiguse mikroobide kandjaks, võib kohaldada tervishoiunõuete täitmisega seotud jälgimist või erijärelevalvet. Nende isikute suhtes võib kohaldada teatamiskohustust, perioodilist tervisekontrolli ning vajaduse korral desinfitseerimist ja eneseisolatsiooni nende elukohas; kui elukohas ei ole eneseisolatsiooni võimalik mõistlikult korraldada, võib isoleerimise ja toitlustamise korraldada selleks ette nähtud ruumides.“

9

EpiG § 32 „Hüvitis saamata jäänud töötasu eest“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning äriseadustikuga hõlmatud isikuühingutele makstakse saamata jäänud töötasust tuleneva rahalise kahju eest hüvitist, kui ja kuivõrd

1. nad on § 7 või § 17 alusel määratud eneseisolatsiooni,

[…]

mistõttu jääb neil töötasu saamata.

[…]

(2)   Hüvitist makstakse iga päeva eest, mis on hõlmatud lõikes 1 nimetatud eneseisolatsiooni jäämise korraldusega.

(3)   Töölepingu alusel töötavatele isikutele makstav hüvitis arvutatakse tavapärase töötasu alusel töötasu säilitamise seaduse (Entgeltfortzahlungsgesetz, BGBl. nr 399/1974) tähenduses. Tööandjad maksavad hüvitise välja käitises töötasu väljamaksmiseks ette nähtud ajal. Väljamakse tegemisega läheb hüvitisnõue riigi vastu üle tööandjale. […]

[…]“.

10

Thermalhotel Fontana asukoht on Austrias, kus ta peab hotelli.

11

Hotellis 2020. aasta neljandas kvartalis tehtud kontrolltestimiste käigus osutus mitu töötajat COVID‑19 positiivseks, millest Thermalhotel Fontana teavitas Austria terviseametit.

12

Võttes arvesse asjaolu, et nende töötajate elukoht oli Sloveenias ja Ungaris, ei teinud terviseamet nende töötajate suhtes EpiG‑i sätetes ette nähtud eneseisolatsiooni jäämise korraldust, vaid teavitas nende liikmesriikide pädevaid asutusi, kes andsid seejärel töötajatele korralduse jääda kindlaks määratud ajavahemikuks eneseisolatsiooni oma elukohas.

13

Töötajate eneseisolatsiooni ajal jätkas Thermalhotel Fontana neile töötasu maksmist ning Austria valitsuse selgitustest nähtuvalt tegi ta seda vastavalt tsiviilseadustiku ja töötajate seaduse (Angestelltengesetz) (BGBl. nr 292/1921) sätetele föderaalseadusest (Bundesgesetz) (BGBl. I nr 74/2019) tulenevas redaktsioonis, mis olid kohaldatavad, sest nende töölepinguid reguleeris Austria õigus.

14

Thermalhotel Fontana taotles 1. detsembri 2020. aasta kirjadega haldusasutuselt EpiG § 32 alusel hüvitist neil töötajatel eneseisolatsiooni ajal saamata jäänud töötasu eest, leides, et töötasu väljamaksmisega sel ajal on töötajate hüvitisnõue talle üle läinud. Need taotlused jäeti 29. detsembri 2020. aasta otsustega rahuldamata.

15

Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria) jättis nende otsuste peale esitatud kaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Tõdedes, et hüvitisnõuetele lisatud dokumendid on välisriigi ametiasutuste otsused või tõendid, millega kohustati asjaomaseid töötajaid eneseisolatsiooni jääma, märkis see kohus, et ainult otsus, mis põhineb EpiG-i kohaselt võetud haldusmeetmel ja mille tulemusel jääb töötajatel töötasu saamata, annab õiguse hüvitisele selle seaduse alusel.

16

Thermalhotel Fontana esitas nende rahuldamata jätmise otsuste peale erakorralised kassatsioonkaebused Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, ning väljendas kahtlust, kas EpiG § 32 lõiked 1 ja 3, nagu neid on tõlgendanud Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus), on kooskõlas ELTL artikliga 45 ja määrusega nr 883/2004.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui EpiG §‑s 32 ette nähtud hüvitist tuleks pidada „haigushüvitiseks“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses, oleksid Austria ametiasutused ja kohtud vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 5 punktile b kohustatud võtma teise liikmesriigi pädeva asutuse tehtud eneseisolatsiooni jäämise korraldust arvesse nii, nagu oleks selle korralduse teinud Austria asutus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et see ei ole nii ja seega ei kuulu kõnealune hüvitis selle määruse kohaldamisalasse. Sellega seoses märgib ta esiteks, et hüvitise saajale, kes ei saa tööle minna, hüvitatakse saamata jäänud töötasu, ilma et ta oleks tingimata haige, sest tema suhtes tehti eneseisolatsiooni jäämise korraldus pelgalt haigestumise või nakatumise kahtluse tõttu. Teiseks ei ole eneseisolatsiooni jäämise korralduse eesmärk isolatsiooni määratud isikut tervendada, vaid kaitsta rahvastikku sellelt isikult nakkuse saamise eest, ning EpiG §‑s 32 ette nähtud hüvitise eesmärk ei ole hüvitada ravikulusid.

18

Mis puudutab ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artiklit 7, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealused riigisisesed õigusnormid seavad tööandjale hüvitise maksmise tingimuseks kaudselt tema töötajate elukoha selle riigi territooriumil ning see tingimus kujutab endast töötajate kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Ta märgib sellega seoses, et erinevalt Austrias elavatest samas olukorras töötajatest ei andnud sellistele piirialatöötajatele nagu Thermalhotel Fontana töötajad, kelle COVID‑19 test oli positiivne, eneseisolatsiooni jäämise korraldust Austria asutus. Nende suhtes määrati aga Austria asutuse määratud eneseisolatsiooniga võrreldav eneseisolatsioon nende elukohaliikmesriigis kehtivate meetmete alusel, mille puhul ei näe EpiG ette õigust saamata jäänud töötasu hüvitamisele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et seda analüüsi ei mõjuta asjaolu, et pärast selliselt eneseisolatsiooni määratud töötajatele töötasu maksmist väidab tööandja, et töötajate nõudeõigus hüvitisele on talle üle läinud.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise ebavõrdse kohtlemise võimaliku põhjendusena võib kõne alla tulla rahvatervis, sest eneseisolatsiooni määramise otsuste täitmist saavad Austria asutused kontrollida üksnes oma riigi territooriumil, kus kujunenud pandeemiaolukord võib erineda teises liikmesriigis kujunenud olukorrast. Täiendav põhjendus võiks seisneda selles, et üksnes Austria riik vastutab selle töötaja töölkäimise takistamise eest, kelle suhtes on Austria asutused teinud eneseisolatsiooni jäämise korralduse. Järelikult võib piirialatöötajad, kelle suhtes on eneseisolatsiooni jäämise korralduse teinud elukohaliikmesriigi asutused, suunata hüvitist taotlema sellelt riigilt seal kehtivate võimalike hüvitisskeemide alusel. Igal juhul kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas kõnealune ebavõrdne kohtlemine on proportsionaalne.

20

Nendel asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et riigi rahastatav hüvitis, mida makstakse töötajatele varalise kahju eest, mis on tekitatud nende töölkäimise takistamisega ajal, mil nad on määratud eneseisolatsiooni COVID‑19-sse haigestumise, haigestumise kahtluse või nakatumise kahtluse tõttu, kujutab endast selles sättes nimetatud „haigushüvitist“ ja kuulub seega määruse kohaldamisalasse.

22

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvate ja sealt välja jäävate hüvitiste erinevus seisneb peamiselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte asjaolus, kas hüvitis loetakse riigisiseses õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab hüvitist pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, hindamata isiku vajadusi kaalutlusõiguse alusel individuaalselt, ning kui see on seotud mõne määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 otsesõnu loetletud riskiga. Need kaks tingimust on kumulatiivsed (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Mis puudutab esimest nimetatud kahest tingimusest, siis tuleb meelde tuletada, et see on täidetud, kui hüvitist antakse lähtuvalt objektiivsetest kriteeriumidest, mis annavad juhul, kui need on täidetud, õiguse saada hüvitist, ilma et pädev asutus võiks muid isiklikke asjaolusid arvesse võtta (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et see esimene tingimus on täidetud, sest põhikohtuasjas kõne all olevat hüvitist antakse seaduses määratletud objektiivsete kriteeriumide alusel, ilma et pädev asutus võtaks arvesse töötajate muid isiklikke asjaolusid peale nende eneseisolatsiooni määramise ja nende tavapärase töötasu suuruse.

26

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 23 nimetatud teist tingimust, siis tuleb meenutada, et määruse artikli 3 lõike 1 punktis a on sõnaselgelt nimetatud „haigushüvitisi“.

27

Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et „haigushüvitiste“ alla selle sätte tähenduses kuuluvad hüvitised, mille peamine eesmärk on ravida haiget, osutades talle teenuseid, mida ta oma seisundi tõttu vajab, ja kattes seega haigusseisundiga seotud riski (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Sellise hüvitise puhul, nagu on ette nähtud EpiG §‑s 32, ei ole see aga nii.

29

Ühelt poolt ei ole sellise hüvitise saamiseks nimelt oluline, kas isik, kes on EpiG‑i alusel määratud eneseisolatsiooni, on tegelikult haigestunud või mitte, või kas käesoleval juhul COVID‑19‑sse haigestumisega seotud risk realiseerub või mitte, sest isiku eneseisolatsiooni määramiseks piisab sellest, et teda kahtlustatakse COVID‑19‑sse haigestumises või sellega nakatumises. Teiselt poolt ei määrata eneseisolatsiooni, millest kinnipidamise edendamine on selle hüvitise eesmärk, mitte selleks, et isoleeritud isikut ravida, vaid selleks, et kaitsta rahvastikku sellelt isikult nakkuse saamise eest.

30

Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et riigi rahastatav hüvitis, mida makstakse töötajatele varalise kahju eest, mis on tekitatud nende töölkäimise takistamisega ajal, mil nad on määratud eneseisolatsiooni COVID‑19‑sse haigestumise, haigestumise kahtluse või nakatumise kahtluse tõttu, ei kujuta endast selles sättes nimetatud „haigushüvitist“ ega kuulu seega määruse kohaldamisalasse.

31

Esimesele küsimusele antud eitavat vastust arvestades peab vastama ka teisele küsimusele, millega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt makstakse hüvitist töötasu eest, mis on töötajatel jäänud saamata positiivse COVID‑19 testi järel määratud eneseisolatsiooni tõttu, üksnes juhul, kui eneseisolatsiooni jäämise korralduse on teinud selle liikmesriigi asutus kõnealuste õigusnormide alusel.

32

Seoses sellega olgu märgitud, et ELTL artikli 45 lõike 2 kohaselt nõuab töötajate liikumisvabadus igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

33

Selles sättes ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtet on konkreetsemalt väljendatud ka määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2, mis täpsustab, et liikmesriigi kodanikust töötajal on teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Gerencia Regional de Salud de Castilla y León, C‑86/21, EU:C:2022:310, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et nimetatud määruse artikli 7 lõikele 2 peavad ilma vahet tegemata saama tugineda nii vastuvõtvas liikmesriigis elavad võõrtöötajad kui ka piirialatöötajad, kes küll töötavad kõnealuses liikmesriigis, kuid elavad teises liikmesriigis (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Mõiste „sotsiaalne soodustus“, mida määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 laiendatakse teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele, hõlmab kõiki soodustusi, mis olenemata sellest, kas need on seotud töölepinguga või mitte, antakse tavaliselt selle liikmesriigi töötajatele peamiselt nende objektiivse töötaja staatuse või pelgalt nende liikmesriigis asuva alalise elukoha alusel ja mille laiendamine töötajatele, kes on teise liikmesriigi kodanikud, on seetõttu asjakohane selleks, et hõlbustada nende liikuvust liidus ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis, ning selles sättes tehtud viidet sotsiaalsetele soodustustele ei saa tõlgendada kitsendavalt (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (perehüvitiste indekseerimine), C‑328/20, EU:C:2022:468, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Tuleb asuda seisukohale, et niisugune hüvitis, nagu on ette nähtud EpiG §‑s 32, kujutab endast „sotsiaalset soodustust“. Nimetatud paragrahvi lõike 1 sõnastuse kohaselt makstakse seda hüvitist muu hulgas isikutele, kes on selle seaduse alusel määratud eneseisolatsiooni, saamata jäänud töötasust tuleneva rahalise kahju eest.

37

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab ELTL artikli 45 lõikes 2 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõte nii ilmse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise kui ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni. Seega kujutab riigisisene õigusnorm, mida kohaldatakse küll kodakondsuse alusel vahet tegemata, endast siiski kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem teiste liikmesriikide kodanikest töötajaid kui selle riigi töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud ja taotletava eesmärgiga proportsionaalne (8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Caisse nationale d’assurance pension, C‑731/21, EU:C:2022:969, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Põhikohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et EpiG §‑s 32 ette nähtud hüvitist makstakse ainult selle seaduse, eelkõige §‑de 7 ja 17 alusel eneseisolatsiooni määratud isikutele. Eelotsusetaotlusest nähtub, et selliselt eneseisolatsiooni määratud isikute elukoht on üldjuhul Austria territooriumil. Ent põhikohtuasjas kõne all olevaid piirialatöötajaid, kelle elukoht on teises liikmesriigis, ei määratud eneseisolatsiooni mitte selle seaduse alusel, vaid vastavalt nende elukohariigi tervishoiueeskirjadele. Järelikult ei hüvitata neile eneseisolatsiooni määramisega tekitatud varalist kahju § 32 alusel.

39

Sellest tuleneb, nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle hüvitise saamise õigus on kaudselt seotud Austria territooriumil elamise tingimusega. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikast tulenevatele kriteeriumidele kujutab selline riigi territooriumil elamise nõue endast põhjenduse puudumise korral kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem võõrtöötajaid kui selle riigi kodanikest töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus PF jt, C‑830/18, EU:C:2020:275, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et EpiG § 32 lõike 3 kohaselt on selle seaduse alusel eneseisolatsiooni määratud töötajatele kohustatud hüvitist maksma nende tööandjad, kellel on seetõttu nõue riigi vastu, samas kui piirialatöötajate puhul, kes on määratud eneseisolatsiooni teise liikmesriigi tervishoiueeskirjade alusel, ei ole neil tööandjatel õigust saada Austria riigilt EpiG‑i alusel hüvitist töötasu eest, mida nad neile piirialatöötajatele nende eneseisolatsiooni ajal jätkuvalt maksavad.

41

Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et töötajate liikumisvabadust käsitlevaid sätteid oleks kerge tasalülitada, kui liikmesriikidel piisaks neis sisalduvatest keeldudest möödaminekuks sellest, et nad kehtestavad tööandjatele nende töötajaga seotud kohustused või tingimused, mis kujutaksid juhul, kui need kehtestataks otse töötaja suhtes, endast ELTL artiklis 45 sätestatud töötajate liikumisvabaduse piirangut (vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Schiebel Aircraft, C‑474/12, EU:C:2014:2139, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Mis puudutab objektiivset põhjendatust käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktika tähenduses, siis mainivad eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Austria valitsus rahvatervise eesmärki, sest eneseisolatsiooni ajal saamata jäänud töötasu hüvitatakse selleks, et edendada kinnipidamist eneseisolatsioonist kui terviseameti määratud meetmest nakatumiste arvu vähendamiseks. Selles kontekstis on üksnes EpiG‑i alusel määratud eneseisolatsioonimeetmete hüvitamine põhjendatud asjaoluga, et sellistest meetmetest kinnipidamist saab kontrollida vaid oma riigi territooriumil.

43

Sellega seoses tuleb tõdeda, et see on kahtlemata rahvatervise huvides – mis on vastavalt ELTL artikli 45 lõikele 3 üks töötajate liikumisvabaduste piiramist võimaldavaid aluseid –, kui määratakse niisugused eneseisolatsioonimeetmed nagu põhikohtuasjas ning makstakse hüvitist nendest meetmetest kinnipidamise edendamiseks.

44

Hüvitise maksmine ainult isikutele, kes on määratud eneseisolatsiooni riigisiseste õigusnormide, käesoleval juhul EpiG‑i alusel, ning hüvitise maksmata jätmine muu hulgas võõrtöötajatele, kes on määratud eneseisolatsiooni nende elukohaliikmesriigis kehtivate tervishoiumeetmete alusel, ei näi siiski olevat mainitud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Võõrtöötajatele hüvitise maksmine julgustaks ka võõrtöötajaid kinni pidama neile määratud eneseisolatsioonist ning oleks rahvatervise huvides. Lisaks, mis puudutab võimalust kontrollida eneseisolatsioonist kinnipidamist, siis näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et EpiG §‑s 32 ette nähtud hüvitist makstakse õigustatud isikutele seetõttu, et nad on määratud eneseisolatsiooni, mitte aga seetõttu, et nad on sellest kinni pidanud.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Austria valitsus väidavad võimaliku põhjendusena ka seda, et hüvitise maksmine ainult isikutele, kes on määratud eneseisolatsiooni EpiG‑i alusel, tuleneb asjaolust, et üksnes nende isikute puhul on Austria riik vastutav eneseisolatsiooni määramisest tingitud töölkäimise takistamise eest, ning et võõrtöötajad, kes on määratud eneseisolatsiooni oma elukohaliikmesriigi tervishoiueeskirjade alusel, võivad pöörduda selle riigi pädevate asutuste poole, et tugineda oma võimalikule õigusele saada nende eeskirjade alusel hüvitist.

46

Sellised argumendid ei puuduta aga konkreetset eesmärki, millega saaks põhjendada töötajate liikumisvabaduse piirangut. Kuna need argumendid põhinevad – nagu märgib eelkõige Tšehhi valitsus – soovil piirata EpiG §‑s 32 ette nähtud hüvitise finantskulu, siis olgu meenutatud, et kuigi eelarvekaalutlused võivad olla liikmesriigi sotsiaalpoliitiliste valikute aluseks ja mõjutada nende sotsiaalkaitse meetmete laadi ja ulatust, mida liikmesriik soovib kasutusele võtta, ei saa need kaalutlused ise olla kõnealuse poliitika eesmärk ega seega õigustada võõrtöötajate diskrimineerimist (20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Giersch jt, C‑20/12, EU:C:2013:411, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Isegi kui õige on see, mida väidab Austria valitsus, et töötasu eest, mis jäi saamata eneseisolatsiooni tõttu, mida ei määratud EpiG § 32 alusel, keeldutakse hüvitist maksmast eesmärgiga vältida nende võõrtöötajate alusetut rikastumist, kellele ka elukohaliikmesriik maksab hüvitist selle riigi pädevate asutuste määratud eneseisolatsiooni eest, tuleb siiski tõdeda, et niisugune keeldumine läheb kaugemale sellest, mis on vajalik ülemäärase hüvitamise vältimiseks. Nagu komisjon märkis, piisab selle võimaluse välistamiseks nimelt sellest, kui Austria asutused võtavad hüvitise maksmisel arvesse teise liikmesriigi õigusnormide alusel juba makstud või maksmisele kuuluvat hüvitist, vähendades vajaduse korral hüvitise summat.

48

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt makstakse hüvitist töötasu eest, mis on töötajatel jäänud saamata positiivse COVID‑19 testi järel määratud eneseisolatsiooni tõttu, üksnes juhul, kui eneseisolatsiooni jäämise korralduse on teinud selle liikmesriigi asutus kõnealuste õigusnormide alusel.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: