Esialgne tõlge
ETEUROOPA KOHUS (viies koda)
26. veebruar 2026(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Lennulastiturg – Euroopa Komisjoni otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 101, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 rikkumine – Lennulastiteenuste hinna elementide (kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu, keeldumine lisatasudelt vahendustasusid maksmast) kooskõlastamine – Saabuva lennulasti teenused – Komisjoni territoriaalne pädevus – Kindel mõju – Üks ja vältav rikkumine tervikuna – Põhjenduste asendamine – „Eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirang – Majandusliku ja õigusliku konteksti hindamine – Ulatus – Ühe ja vältava rikkumise kvalifitseerimise kriteeriumid – Vastutus seda rikkumist moodustava kogu tegevuse eest – Tingimused – Sellises rikkumises osalemise kestus – Tõendi puudumine rikkumise ühes osas osalemise kohta märkimisväärse perioodi jooksul – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas C‑401/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 16. juunil 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Cargolux Airlines International SA, asukoht Sandweiler (Luksemburg), esindaja: abogada E. Aliende Rodríguez,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Dawes, N. Khan ja I. Söderlund ning hiljem A. Dawes ja I. Söderlund,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: neljanda koja president I. Jarukaitis (ettekandja) viienda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud E. Regan ja D. Gratsias,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: ametnik R. Stefanova-Kamisheva,
arvestades kirjalikku menetlust ja 17. aprilli 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 5. septembri 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Cargolux Airlines International SA (edaspidi „Cargolux“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse Cargolux Airlines vs. komisjon (T‑334/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:178), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esimese võimalusena tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 (final) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordikokkuleppe artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) teda puudutavas osas ja teise võimalusena tühistada talle selle otsusega määratud trahv või vähendada selle summat.
Õiguslik raamistik
EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkulepe
2 21. juunil 1999 Luxembourgis sõlmitud Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline õhutranspordialane kokkulepe, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni 4. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/309/EÜ, Euratom, (teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe osas) seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta Šveitsi Konföderatsiooniga (EÜT 2002, L 114, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89) (edaspidi „EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkulepe“), jõustus 1. juunil 2002. Selle kokkuleppe artiklid 8 ja 9 vastavad mutatis mutandis vastavalt ELTL artiklitele 101 ja 102.
3 Nimetatud kokkuleppe artiklis 11 on sätestatud:
„1. Ühenduse institutsioonid kohaldavad artiklite 8 ja 9 sätteid […] kooskõlas käesoleva kokkuleppe lisas toodud ühenduse õigusaktidega, võttes arvesse vajadust tiheda koostöö järele ühenduse institutsioonide ja Šveitsi ametivõimude vahel.
2. Šveitsi ametivõimud otsustavad kooskõlas artiklite 8 ja 9 sätetega lepingute, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse lubatavuse […] üle Šveitsi ja kolmandate riikide vaheliste lennuliinide osas.“
EL toimimise leping
4 ELTL artikli 101 lõikes 1 on sätestatud:
„Siseturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:
a) otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;
b) piiratakse või kontrollitakse tootmist, turge, tehnilist arengut või investeeringuid;
c) jagatakse turge või tarneallikaid;
[…]“.
EMP leping
5 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikkel 53 vastab mutatis mutandis ELTL artikli 101 sisule.
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
6 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–60 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib need kokku võtta järgmiselt.
7 Cargolux on lennuettevõtja, kes tegutseb lennulastiteenuste turul.
8 Lennulastiteenuste sektoris teostavad lennuettevõtjad (edaspidi „vedajad“) kaubavedu lennukitega. Üldjuhul osutavad vedajad lennulastiteenuseid ekspediitoritele, kes korraldavad kaubasaadetiste vedu saatjate nimel. Vastutasuks maksavad ekspediitorid vedajatele hinna, mis koosneb esiteks kilogrammi alusel arvutatud tariifidest ja teiseks erinevatest lisatasudest.
Haldusmenetlus
9 Euroopa Komisjon sai 7. detsembril 2005 taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, mille esitasid Deutsche Lufthansa AG ning tema kaks tütarettevõtjat Lufthansa Cargo AG ja Swiss International Air Lines AG; taotlus esitati komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155). Taotluse kohaselt toimusid mitme vedaja vahel intensiivsed konkurentsivastased kontaktid, mis puudutasid lennulastiturul osutatud teenuste hindade koostisosi, nimelt nn kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu, ning nende vedajate keeldumist lisatasudelt vahendustasu maksmast (edaspidi „keeldumine vahendustasusid maksmast“).
10 14. ja 15. veebruaril 2006 viis komisjon mitme vedaja ruumides läbi etteteatamata kontrollid.
11 Pärast neid kontrolle esitasid paljud vedajad, nende hulgas Cargolux, trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 9 viidatud teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul.
12 19. detsembril 2007 esitas komisjon vastuväiteteatise 27 vedajale, sh Cargoluxile, kes esitasid seejärel oma kirjalikud märkused. Ärakuulamine toimus 30. juunist kuni 4. juulini 2008.
Algne otsus
13 Komisjon tegi 9. novembril 2010 otsuse K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordikokkuleppe artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „algne otsus“). Selle otsuse adressaadiks oli 21 vedajat, sh Cargolux.
14 Otsuse põhjendustes oli märgitud, et süüdistatud vedajad olid kooskõlastanud oma tegevuse lennulastiteenuste hinnakujunduse valdkonnas, leppides kokku kütuse lisatasus, ohutuse lisatasus ja keeldumises vahendustasusid maksmast, ning nii toimides osalesid nad ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artikli 8 ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ja Šveitsi territooriumi.
16. detsembri 2015. aasta kohtuotsused
15 Üldkohus tühistas 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega Cargolux Airlines vs. komisjon (T‑39/11, EU:T:2015:991) algse otsuse Cargoluxi puudutavas osas. Samal päeval tehtud 12 teise kohtuotsusega tühistas Üldkohus samuti tervikuna või osaliselt selle otsuse osas, mis puudutas 12 teist vedajat või vedajate kontserni.
16 Üldkohus leidis, et selles otsuses oli tehtud põhjendamisviga.
Vaidlusalune otsus
17 Komisjon saatis 20. mail 2016 algses otsuses nimetatud vedajatele kirja, milles teavitas neid oma kavatsusest võtta vastu uus otsus, milles tuvastatakse, et nad osalesid ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artikli 8 ühes ja vältavas rikkumises kõigil algses otsuses mainitud liinidel. Neile anti märkuste esitamiseks aega üks kuu. Nad kõik kasutasid seda võimalust.
18 Komisjon võttis 17. märtsil 2017 vastu vaidlusaluse otsuse, mille adressaadiks oli 19 vedajat, sealhulgas Cargolux.
19 Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et süüdistatud vedajad kooskõlastasid oma tegevust lennulastiteenuste hinnakujundamise valdkonnas kogu maailmas, kasutades kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu ning keeldumist lisatasudelt vahendustasusid maksmast (edaspidi „vaidlusalune kartell“), pannes nii toime ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artikli 8 ühe ja vältava rikkumise.
20 Otsuse 4. jaos „Asjaolude kirjeldus“ märkis komisjon eelkõige, et uurimise käigus tuvastati ülemaailmne kartell, mis põhines konkurentide vahel pikka aega kestnud kahe- ja mitmepoolsete kontaktide võrgustikul, mis puudutas tegevust, mida nad olid otsustanud, ette näinud või kavandanud seoses eelmises punktis mainitud lennulastiteenuste erinevate hinnaelementidega. Ta rõhutas, et selle kontaktide võrgustiku ühiseks eesmärgiks oli kooskõlastada konkurentide tegevust hinnakujunduse alal või vähendada ebakindlust nende hinnapoliitika osas. Seejärel kirjeldas ta kontakte, mis puudutasid vastavalt kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumist vahendustasusid maksmast, ning hindas faktilisi tõendeid esiteks vaidlusaluse kartelli kui terviku ja teiseks otsuse iga adressaadi kohta.
21 Vaidlusaluse otsuse 5. jaos „Asjaomaste konkurentsieeskirjade kohaldamine“ kohaldas komisjon ELTL artiklit 101 käesoleva juhtumi asjaoludele, täpsustades samas, et viiteid sellele artiklile tuleb mõista ka viidetena EMP lepingu artiklile 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artiklile 8, kuna neid sätteid kohaldatakse mutatis mutandis, kui ei ole sätestatud teisiti.
22 Oma pädevusega seoses analüüsis komisjon, millised piirid on tema ajalisel ja territoriaalsel pädevusel tuvastada käesolevas asjas konkurentsinormide rikkumist ning selle eest karistada.
23 Ühelt poolt märkis ta vaidlusaluse otsuse alajaotises 5.2 „Komisjoni pädevus“ asuvates põhjendustes 822–832 sisuliselt, et ta ei kohalda kõigepealt ELTL artiklit 101 1. maile 2004 eelnenud kokkulepete ja tegevuse suhtes sellistel liinidel, mis ühendavad liidus asuvaid lennujaamu ja väljaspool EMPd asuvaid lennujaamu (edaspidi „liidu ja kolmandate riikide vahelised liinid“); seejärel märkis ta, et ta ei kohalda EMP lepingu artiklit 53 19. maile 2005 eelnenud kokkulepete ja tegevuse suhtes liidu ja kolmandate riikide vahelistel liinidel ning liinidel, mis ühendavad riikides, mis on EMP osalisriigid, kuid ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, asuvaid lennujaamu ja kolmandates riikides asuvaid lennujaamu (edaspidi „EMP liinid, mis ei ole liidu ja kolmandate riikide vahelised liinid“), ning lõpuks, et ta ei kohalda EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artiklit 8 1. juunile 2002 eelnenud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes liidus asuvate lennujaamade ja Šveitsi lennujaamade vahelistel liinidel (edaspidi „liidu ja Šveitsi vahelised liinid“). Ta täpsustas ka selle otsuse põhjenduses 832, et otsuses ei „väideta sugugi [EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe] artikli 8 rikkumist seoses Šveitsi [ja] kolmandate riikide vaheliste lennulastiteenustega“.
24 Teiselt poolt põhjendas komisjon vaidlusaluse otsuse alajaotises 5.3.8 „[ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldatavus saabuvate lennuliinide suhtes“ asuvates põhjendustes 1036–1046, miks ta lükkas tagasi erinevate süüdistatud vedajate argumendid, mille kohaselt ületas ta oma territoriaalse pädevuse piire rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast, tuvastades nende kahe sätte rikkumise kolmandatest riikidest EMPsse saabuvatel lennuliinidel (edaspidi „saabuvad liinid“ ja nendel liinidel pakutavate lennulastiteenustega seoses „saabuva lennulasti teenused“) ning karistades selle eest.
25 Täpsemalt märkis komisjon selle otsuse põhjenduses 1045, et saabuva lennulasti teenuseid puudutav konkurentsivastane tegevus võib „avaldada vahetut, märkimisväärset ja ootuspärast mõju liidus ja EMPs, kuna õhutranspordi suurenenud kulud EMPsse ja seega imporditud kauba kõrgemad hinnad võivad oma laadi poolest mõjutada tarbijaid EMPs“. Ta lisas, et käesoleval juhtumil võis see tegevus mõjutada ka lennulasti teenuste osutamist muude vedajate poolt EMPs erinevate EMP sidusplatvormide (hubs) vahel, mida kasutasid kolmandate riikide vedajad, ja nende saadetiste sihtkoha lennujaamade vahel EMPs, mida kolmandate riikide vedajad ei teeninda.
26 Lisaks märkis komisjon otsuse põhjenduses 1046, et vaidlusalust kartelli „rakendati ülemaailmselt“, et saabuvaid lennuliine puudutavad kartellikokkulepped moodustasid lahutamatu osa ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest ning et lisatasude ühetaoline kohaldamine ülemaailmsel tasandil oli kartelli võtmeelement.
27 Vaidlusaluse otsuse alajaotises 5.3, mis puudutas käesoleva juhtumi asjaoludele ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artikli 8 kohaldamist, asuvad selle otsuse põhjendused 833–1052. Esiteks leidis komisjon otsuse põhjenduses 846, et süüdistatud vedajad kooskõlastasid oma tegevust või mõjutasid hinnakujundust, „mis tähendab lõppkokkuvõttes hindade kindlaksmääramist seoses“ kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja ekspediitoritele lisatasudelt vahendustasu maksmisega. Otsuse põhjenduses 861 leidis komisjon, et „lennulastiteenuste tariifide kooskõlastamise üldine süsteem“, mille olemasolu tema uurimine tuvastas, tõendas, et esines „mitmeosaline rikkumine, mis koosnes erinevatest tegudest, mida [võis] kvalifitseerida kas kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, mille raames konkurendid teadlikult asendasid konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga“.
28 Teiseks järeldas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 869, et „kõnealune tegevus kuju[tas] endast [ELTL] artikli 101 ühte ja vältavat rikkumist“, ja täpsustas otsuse põhjendustes 870–902, et asjaomastel kokkulepetel oli üks konkurentsivastane eesmärk, st takistada konkurentsi EMP lennulastisektoris, need kokkulepped puudutasid lennulastiteenuste osutamist ja nende hinnakujundust ning samu ettevõtjaid, kujutasid endast ühte ja vältavat rikkumist ning hõlmasid kolme osa, nimelt kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja keeldumist vahendustasusid maksmast. Sellega seoses märkis komisjon selle otsuse põhjenduses 881, et Cargolux oli seotud nende kolme osaga.
29 Kolmandaks märkis komisjon otsuse põhjenduses 903, et kõnealuse konkurentsivastase tegevuse eesmärk oli piirata konkurentsi vähemalt liidus, EMPs ja Šveitsis. Otsuse põhjenduses 917 lisas ta sisuliselt, et seetõttu ei ole vaja arvesse võtta selle tegevuse tegelikku mõju.
30 Neljandaks uuris komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 972–1021 seitsme kolmanda riigi õigusnorme, mille kohta mitu süüdistatud vedajat väitsid, et need normid kohustasid neid lisatasusid kooskõlastama, takistades nii asjasse puutuvate konkurentsieeskirjade kohaldamist. Komisjon leidis, et need vedajad ei olnud tõendanud, et nad tegutsesid nimetatud kolmandate riikide piirangute tõttu.
31 Viiendaks leidis komisjon otsuse põhjendustes 1024–1035, et üks ja vältav rikkumine võis märkimisväärselt mõjutada kaubandust liikmesriikide, EMP lepingu osalisriikide ning EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe osalisriikide vahel.
32 Vaidlusaluse otsuse 7. jagu „Rikkumise kestus“ sisaldab selle otsuse põhjendusi 1146–1169. Nagu nähtub otsuse põhjendusest 1146, leidis komisjon, et vaidlusalune kartell sai alguse 7. detsembril 1999 ja kestis kuni 14. veebruarini 2006. Põhjenduses 1146 täpsustas ta, et kartell rikkus
– ELTL artiklit 101 alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 liidus asuvate lennujaamade vahelise õhutranspordi osas;
– ELTL artiklit 101 alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 liidu ja kolmandate riikide vaheliste liinide õhutranspordi osas;
– EMP lepingu artiklit 53 alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006 liidus asuvate lennujaamade vahelise õhutranspordi osas;
– EMP lepingu artiklit 53 alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006 EMP õhutranspordi osas liinidel, mis ei ole liidu ja kolmandate riikide vahelised liinid;
– EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe artiklit 8 alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006 liidu ja Šveitsi vaheliste liinide õhutranspordi osas.
33 Otsuse põhjenduses 1169 märkis komisjon, et Cargoluxi rikkumine kestis 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006.
34 Vaidlusaluse otsuse 8. jaos uuris komisjon parandusmeetmeid, mis tuleb võtta, ja trahve, mis tuleb määrata, viidates suunistele määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2). Muu hulgas vähendas ta suuniste punkti 37 alusel trahvide põhisummat 50%, sest osa saabuvate liinidega seotud teenustest ja EMPst kolmandatesse riikidesse väljuvate liinidega (välja arvatud liidu ja Šveitsi vahelised liinid) seotud teenustest osutati väljaspool EMP lepinguga hõlmatud territooriumi ja kuna osa kahjust võis seega realiseeruda väljaspool seda territooriumi. Lisaks vähendas komisjon suuniste punkti 29 alusel süüdistatud vedajate trahvi põhisummat veel 15%, sest teatavad riigisisesed õiguskorrad õhutasid vaidlusalust kartelli.
35 Vaidlusaluse otsuse resolutsiooni artiklid 1, 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Kooskõlastades oma tegevust lennulastiteenuste hinnakujunduse valdkonnas kogu maailmas seoses kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja lisatasude pealt vahendustasu maksmisega, panid järgmised ettevõtjad toime [ELTL] artikli 101, [EMP lepingu] artikli 53 ja [EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe] artikli 8 ühe ja vältava rikkumise järgmiste liinide ja ajavahemike osas.
1. Järgmised ettevõtjad rikkusid [ELTL] artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 seoses EMPs asuvate lennujaamade vaheliste liinidega järgmistel ajavahemikel:
[…]
f) [Cargolux], alates 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
2. Järgmised ettevõtjad rikkusid ELTL artiklit 101 seoses [liidu ja kolmandate riikide vaheliste liinidega] järgmistel ajavahemikel:
[…]
f) [Cargolux], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
3. Järgmised ettevõtjad rikkusid EMP lepingu artiklit 53 seoses [EMP liinidega, mis ei ole liidu ja kolmandate riikide vahelised liinid,] järgmistel ajavahemikel:
[…]
f) [Cargolux], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006
[…]
4. Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe] artiklit 8 seoses [liidu ja Šveitsi vaheliste liinidega] järgmistel ajavahemikel:
[…]
f) [Cargolux], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
Artikkel 3
Käesoleva otsuse artiklis 1 nimetatud ühe ja vältava rikkumise eest määratakse järgmised trahvid […]:
[…]
f) [Cargolux]: 79 900 000 [eurot].
[…]
Artikkel 4
Artiklis 1 nimetatud ettevõtjad lõpetavad juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, viivitamata kõnealuses artiklis viidatud ühe ja vältava rikkumise.
Nad hoiduvad tulevikus kõikidest toimingutest või tegevustest, millel on identne või sarnane eesmärk või tagajärg.“
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
36 Cargolux esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2017 ja milles ta palus esimese võimalusena tühistada täielikult või osaliselt vaidlusaluse otsuse artikkel 1 teda puudutavas osas ning trahv, mis talle määrati otsuse artikli 3 punktis f, või teise võimalusena vähendada trahvi summat ning „võtta vastavalt vajalikud meetmed seoses [selle otsuse] artikliga 4“ teda puudutavas osas.
37 Hagi põhjenduseks esitas Cargolux seitse tühistamisväidet ja üheksa argumenti talle määratud trahvi tühistamiseks või selle summa vähendamiseks.
38 Nendest väidetest kolmas käsitles õigusnormi rikkumist ja ilmset hindamisviga ELTL artikli 101 kohaldamisel seoses järeldusega, et esines eesmärgi tõttu rikkumine. Neljanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud olulist vorminõuet, põhjendamiskohustust ja tema õigust olla ära kuulatud seoses ühe ja vältava rikkumise ulatuse ja kriteeriumide määratlusega. Viiendas väites märkis Cargolux, et on tehtud faktivigu ja ilmseid hindamisvigu selle tõendamisel, et esines konkurentsieeskirjade rikkumine ja et ta osales selles. Kuuenda väite kohaselt puudus komisjonil pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele Seitsmenda väite kohaselt oli trahvisumma arvutamisel tehtud vigu.
39 Lisaks tõstatas Üldkohus omal algatusel väite, et komisjonil puudub EÜ-Šveitsi õhutranspordikokkuleppe seisukohast pädevus tuvastada EMP lepingu artikli 53 rikkumine ja määrata selle eest karistus sellistel liinidel, mis ühendavad lennujaamu EMP lepingu osalisriikides, mis ei ole liidu liikmed, ja Šveitsis asuvaid lennujaamu.
40 Tema trahvi vähendamise nõuet toetavatest argumentidest kaheksa vastavad seitsmenda tühistamisväite põhjenduseks esitatud argumentidele. Vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele lisas Cargolux seoses väitega, mille Üldkohus tõstatas omal algatusel, veel üheksanda argumendi, mis puudutab tulu, mis saadi neil liinidel.
41 Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus tagasi kõik need väited, sealhulgas väite, mille ta oli tõstatanud omal algatusel. Eelkõige märkis ta selle kohtuotsuses punktis 401, et nende järelduste ulatust, mis seovad Cargoluxi rikkumisega ja mida on käsitletud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 250 ja 350, tuleb täpsustada, ning selle kohtuotsuse punktis 445, et komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjendustes 750 ja 880 vääralt, et Cargolux osales koosolekul, mida mainiti vaidlusaluse otsuse põhjenduses 387. Üldkohus leidis siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 447, et see ei põhjendanud Cargoluxi trahvi täiendavat vähendamist kergendavate asjaolude alusel. Üldkohus kehtestas oma täieliku pädevuse teostamise raames vaidlustatud kohtuotsuse punktis 647 Cargoluxile määratavaks trahviks 79 900 000 eurot. Kuna see summa oli identne vaidlusaluses otsuses Cargoluxile määratud trahvi summaga, jättis ta rahuldamata selle ettevõtja nõuded trahvisumma muutmiseks
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
42 Apellatsioonkaebuses palub Cargolux Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõiked 1–4 teda puudutavas osas;
– teise võimalusena tühistada need sätted osaliselt teda puudutavas osas ning osas, milles need käsitlevad keeldumist vahendustasusid maksmast ja/või ohutuse lisatasu, ja/või tühistada selle otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 3 teda puudutavas osas ning osas, milles need käsitlevad saabuvaid liine, ja kummalgi juhul vähendada selle tagajärjel talle selle otsuse artikli 3 punktis f määratud trahvi;
– tühistada talle vaidlusaluse otsuse artikli 3 punktis f määratud trahv või teise võimalusena vähendada seda märkimisväärselt;
– kolmanda võimalusena, kui Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium ei luba teha lõplikku otsust, saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;
– mõista komisjonilt välja apellandi kohtukulud nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu menetluses ja
– võtta juhtumi asjaolusid arvestades kõik sobivad meetmed.
43 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Cargoluxilt;
– teise võimalusena, kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Apellatsioonkaebus
44 Cargolux esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Esimeses väites leiab ta, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta kinnitas komisjoni pädevust tuvastada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist ja karistada selle eest saabuvatel liinidel. Teises väites leiab ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema kaitseõigusi, kui ta nõustus komisjoni järeldusega, et tegevus, milles Cargolux osales, kujutas endast eesmärgi tõttu rikkumist. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta nägi ette ühte ja vältavat rikkumist tuvastada võimaldava õigusliku kriteeriumi ja kohaldas seda ning kui ta jättis vaidlusaluse otsuse muutmata osas, milles Cargoluxi karistati selle rikkumise eest. Neljas väide on esitatud teise võimalusena ning ta märgib selles, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et ta oli vastutav ühe ja vältava rikkumise kõigi aspektide eest, ehkki tema osalemine rikkumises oli piiratud.
Esimene väide, mis puudutab komisjoni pädevust kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele
45 Cargoluxi esimene väide koosneb kuuest osast. Esimeses väiteosas märgib ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kohaldades väära õiguslikku kriteeriumi, et kinnitada komisjoni pädevust karistada saabuvaid liine puudutavat tegevust. Teises väiteosas märgib ta, et igal juhul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et komisjon oli täitnud oma kohustuse tuvastada, et kriteerium, mis põhineb konkurentsivastase tegevuse kindlal mõjul liidus (edaspidi „kindla mõju kriteerium“), oli siinses asjas täidetud. Kolmandas väiteosas märgib ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta sedastas, et komisjon võis tuvastada oma pädevuse saabuva lennulasti teenuste osas, tuginedes ühele ja vältavale rikkumisele kui tervikule. Neljandas väiteosas märgib ta, et Üldkohus pööras õigusvastaselt ümber tõendamiskoormise, kui ta kinnitas komisjoni pädevust. Viiendas väiteosas märgib ta, et Üldkohus asendas õigusvastaselt vaidlusaluse otsuse põhjendused komisjoni pädevuse kohta enda omadega. Kuuenda väiteosa kohasel rikkus Üldkohus õigusnormi ja kaitseõigusi, kui ta hindas vaidlusaluse otsuse õiguspärasust selliste argumentide ja analüüsi põhjal, mis esitati esimest korda alles Üldkohtu menetluses.
46 Tuleb hinnata järjest esimest, teist, neljandat kuni kuuendat ja kolmandat väiteosa.
Esimene väiteosa, mis puudutab kriteeriumi, mille alusel on võimalik tuvastada komisjoni pädevust saabuva lennulasti teenuste suhtes
– Poolte argumendid
47 Cargolux viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 103 ja 115 ning väidab, et rahvusvaheline avalik õigus ei ole adekvaatne alus, mille põhjal tuvastada komisjoni pädevust analüüsida väljaspool liitu või EMPd aset leidnud tegevust. Järgida tuleb liidu õiguses ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastuse kohaselt kehtestatud normi. Komisjon on seega kohustatud tõendama, et kõnealuste kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi „siseturu piires“.
48 Nii on see juhul, kui on täidetud kriteerium, mis põhineb konkurentsivastase tegevuse toimepanemise paigal (edaspidi „rakendamise kriteerium“), nagu see on määratletud 27. septembri 1988. aasta kohtuotsuses Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447, punkt 12). Selleks on vaja, et müük toimuks otse liidus asuvatele ostjatele või et siseturul toimuks hinnatõus ning et EMPs asuvad kliendid esitaksid tellimusi. Kui need tingimused ei ole täidetud, on vaja tõendada, et kõnealune tegevus piirab konkurentsi siseturul vastavalt 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsuse Javico (C‑306/96, EU:C:1998:173) punktidele 22 ja 28. Sellise tõendi esitamine läheb kaugemale üksnes rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kindla mõju kriteeriumi täitmisest.
49 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) ei vabasta komisjoni kohustusest järgida ELTL artikli 101 nõudeid. Nimelt ei ole Euroopa Kohus selles otsuses märkinud, et kindla mõju kriteerium on piisav, et tuvastada komisjoni pädevus liidu õiguse alusel. Seda kriteeriumi kasutatakse üksnes selleks, et teha kindlaks, kas ELTL artikli 101 kohaldamine on rahvusvahelise avaliku õigusega kooskõlas.
50 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 183 esitatud järeldus on seega väär, sest vaidlusaluse otsuse põhjendused 1042–1046 ei vasta õiguslikule kriteeriumile, mida kohaldatakse selleks, et tuvastada komisjoni pädevus uurida ELTL artikli 101 lõike 1 alusel väljaspool liitu aset leidnud tegevust. Nimelt, nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktis 131, toimus peaaegu kogu saabuva lennulasti teenuste müük väljaspool EMPd. Seega ei ole tõendatud, et kõnealuse tegevuse eesmärk oli piirata konkurentsi siseturul.
51 Samuti on väär vaidlustatud kohtuotsuse punkt 121, sest Üldkohus vabastab selles komisjoni kohustusest analüüsida konkurentsivastast mõju siseturul, rikkudes 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsuse Javico (C‑306/96, EU:C:1998:173) punktist 15 tulenevaid nõudeid, millest Cargoluxi sõnul nähtub, et konkurentsi kahjustavat tegevust saab ELTL artikli 101 alusel karistada vaid siis, kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, sealhulgas juhul, kui tegemist on eesmärgi tõttu rikkumisega. Viidatud kohtuotsuse punktidest 20 ja 21 nähtub lisaks, et kokkulepetel, mida tuleb kohaldada üksnes väljaspool Euroopa Liitu asuval territooriumil, ei ole eesmärki piirata konkurentsi liidus, isegi kui need kvalifitseeritaks eesmärgi tõttu rikkumiseks, kui neid kohaldataks liidus.
52 Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
53 Esimesena tuleb meenutada, et 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) märkis Euroopa Kohus – kellele oli esitatud väide, milles heideti Üldkohtule ette järeldust, et komisjoni pädevust ELTL artikli 102 alusel tuvastada väljaspool liitu toime pandud tegevus ja määrata selle eest karistus rahvusvahelise avaliku õiguse normide põhjal saab tõendada kas rakendamise kriteeriumi või kindla mõju kriteeriumi alusel – selle kohtuotsuse punktis 46, et kindla mõju kriteerium võib iseenesest olla komisjoni pädevuse aluseks.
54 Euroopa Kohus jõudis sellele järeldusele pärast seda, kui ta oli viidatud kohtuotsuse punktides 42 ja 45 meelde tuletanud esiteks, et ELTL artiklites 101 ja 102 sätestatud liidu konkurentsieeskirjade eesmärk on hõlmata ettevõtjate kollektiivset ja ühepoolset konkurentsivastast tegevust siseturu piires, ning teiseks, et rakendamise kriteeriumil ja kindla mõju kriteeriumil on sama eesmärk, see tähendab hõlmata tegevust, mida ei ole küll rakendatud liidu territooriumil, kuid mille konkurentsivastane mõju võib avalduda liidu turul.
55 Sellest järeldub, et rakendamise kriteerium ja kindla mõju kriteerium on alternatiivsed ning et ainult üks neist kriteeriumidest on iseenesest piisav, et põhjendada rahvusvahelise avaliku õiguse normide alusel komisjoni pädevust kohaldada liidu konkurentsiõigust tegevusele väljaspool liitu.
56 Cargolux ei saa seega tulemuslikult väita, et komisjoni pädevust analüüsida liidu õiguse alusel tegevust, mis pandi toime väljaspool liitu või EMPd, saab tuvastada üksnes siis, kui on tõendatud, et kõnealuste kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, mida saab kindlaks teha üksnes rakendamise kriteeriumi alusel.
57 Samuti on asjatu Cargoluxi viide sellega seoses 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsuse Javico (C‑306/96, EU:C:1998:173) punktidele 20–22 ja 28. Nimelt ei puuduta need punktid mitte komisjoni pädevust kohaldada ELTL artiklit 101 või 102 tegevusele, mis pandi toime väljaspool liitu või EMPd, vaid sisulist kriteeriumi, mis reguleerib nende sätete kohaldamist konkreetsele tegevusele. Need puudutavad seega eraldiseisvat küsimust, kas selles kohtuasjas kõne all olnud kokkulepped on konkurentsivastased, täpsemalt seda, kas viidatud asjas käsitletud tegevuse eesmärk või tagajärg oli piirata märgatavalt konkurentsi ühisturul ja kas see võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ning asjaolusid, mida tuleb selles hinnangus arvesse võtta.
58 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 183 sisuliselt otsustas, et komisjon võis tugineda kindla mõju kriteeriumile, et tõendada oma pädevust uurida vaidlusalust kartelli seoses saabuva lennulasti teenustega.
59 Teisena, kuivõrd Cargolux väidab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 121 kohta esitatud kriitikas ühest küljest, et Üldkohus vabastas ekslikult komisjoni kohustusest analüüsida konkurentsivastaseid tagajärgi siseturul, siis tuleb see argument osas, milles see põhineb 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsuse Javico (C‑306/96, EU:C:1998:173) punktil 15, tagasi lükata põhjusel, mis on analoogne käesoleva kohtuotsuse punktis 57 juba esitatuga. Nimelt piirdus Euroopa Kohus viidatud punktis 15 sisuliselt selle meenutamisega, et konkurentsi kahjustavat tegevust saab ELTL artikli 101 lõike 1 alusel karistada vaid siis, kui see võib muu hulgas mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
60 Teisest küljest täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 tõesti, et kui kõne all on tegevus, mille puhul komisjon leidis – nagu käesolevas asjas –, et see kahjustas konkurentsi siseturul või EMPs piisavalt, et seda võis lugeda „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses, siis ei saa kindla mõju kriteeriumi kohaldamine nõuda sellise konkreetse mõju tõendamist, mida eeldab tegevuse „tagajärje tõttu“ konkurentsipiiranguks kvalifitseerimine nende sätete tähenduses.
61 Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 117–135 koostoimest nähtub siiski, et punkt 121 kuulub Üldkohtu analüüsi, milles ta üksnes lükkas tagasi argumendid, mille Cargolux oli talle esitanud ja mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 105–108. Nii esitas Üldkohus punktides 117–135 põhjused, miks Cargolux ei saanud tulemuslikult väita, et kasutades mõistet „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirang, jättis komisjon analüüsimata kõnealuse tegevuse tagajärje. Täpsemalt lükkas Üldkohus tagasi Cargoluxi argumendid, mille kohaselt komisjon – märkides vaidlusaluse otsuse põhjenduses 917, et tegelikku konkurentsivastast tagajärge ei ole vaja tõendada – jättis etteheidetava tegevuse konkurentsivastase eesmärgi tõttu hindamata, kas sellel tegevusel oli kindel mõju, mis on nõutav, et tõendada tema pädevust kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 saabuva lennulasti teenustele.
62 Kuivõrd aga Üldkohus vastas sisuliselt, et kindla mõju kriteerium, mis on komisjoni eksterritoriaalse pädevuse aluseks, erineb küsimusest, kas vaidlusaluse kartelli võib kvalifitseerida konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses, siis ei rikkunud ta õigusnormi. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 samuti märkis, ei lange kindla mõju kriteerium – mis võib rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast olla aluseks komisjoni pädevusele kohaldada liidu ja EMP konkurentsieeskirju eksterritoriaalselt – kokku sisulise kriteeriumiga, mis puudutab „eesmärgi tõttu“ või „tagajärje tõttu“ konkurentsipiirangut liidu või EMP siseturul ning millest sõltub komisjoni pädevus tuvastada liidu õiguse alusel nende konkurentsieeskirjade rikkumine ja selle eest karistada.
63 Ühtlasi on Üldkohtu analüüs, mille eesmärk on teha kindlaks, kas komisjon leidis õigesti, et kindla mõju kriteerium oli käesolevas asjas täidetud, esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–171 seoses kooskõlastamisega, mis puudutas saabuva lennulasti teenuseid eraldivõetuna, ning kohtuotsuse punktides 172–182 seoses ühe ja vältava rikkumise kui tervikuga.
64 Neil asjaoludel väidab Cargolux ekslikult, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vabastas komisjoni kohustusest viia läbi mis tahes analüüs vaidlusaluse tegevuse mõju kohta, et kohaldada kindla mõju kriteeriumi.
65 Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis puudutab kindla mõju kriteeriumi
– Poolte argumendid
66 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus igal juhul õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon täitis oma kohustuse tõendada, et kindla mõju kriteerium oli käesoleval juhul täidetud.
67 Esiteks tugines Üldkohus 6. septembri 2017. aasta kohtuotsusele Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632), et kinnitada, et kõnealusel tegevusel oli EMPs piisavalt tõenäoline mõju, võtmata arvesse selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja konkreetseid asjaolusid, mis on käesoleva kohtuasja asjaoludest väga erinevad. Seega järeldas Üldkohus ekslikult, et komisjon tõendas õiguspäraselt oma pädevust rea teguritega, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131–134, mis on suures osas õhukesed ja kauged selles teises kohtuasjas analüüsitud asjaoludest.
68 Teiseks, kuigi Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130, et kindla mõju kriteeriumi tuleb kohaldada kõnealuse tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvestades, ei analüüsinud ta seda konteksti. Tema järeldus, mis põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktidel 142, 148 ja 150 ning mille kohaselt on ootuspärasuse tingimus täidetud, on seega õiguslikult väär.
69 Kolmandaks puudutab kohtupraktika, millele Üldkohus tugines selle kohtuotsuse punktis 152, et kinnitada tema analüüsitud mõju märkimisväärsust, selliseid faktilisi asjaolusid, mis on Cargoluxi olukorraga võrreldamatud. Esimene viidatud kohtuotsus puudutas tegevust, mis jätkus kümme aastat ja milles osalejad esindasid peaaegu kogu turgu, samas kui teine puudutas tegevust, mis kestis üheksa ja pool aastat ning millega kaasnes hindade kindlaksmääramine ja tootmise kooskõlastatud piiramine. Seevastu Cargoluxile ette heidetud tegevus kestis vaid 21 kuud liidu ja kolmandate riikide vahelistel liinidel ning 8 kuud EMP liinidel, mis ei ole liidu ja kolmandate riikide vahelised liinid, ning sellega seotud pooled esindasid vaid 34% turust.
70 Neljandaks ei olnud Üldkohtul alust asuda seisukohale, et saabuvaid liine puudutav tegevus vastas vahetuse tingimusele. Sellega seoses leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 170 ekslikult, et 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus InnoLux vs. komisjon (T‑91/11, EU:T:2014:92) ei ole asjakohane. Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile selle kohta, et ekspediitoritele müüdud saabuva lennulasti teenused olid mõeldud müügiks EMPs, sest selle punktis 132 on üksnes märgitud, et oli „vähemalt tõenäoline“, et saatjad asuvad EMPs. Järelikult on saabuva lennulasti teenuste müük väljaspool EMPd asuvatele ekspediitoritele samaväärne kartelli esemeks olevate toodete müügiga kolmandatele isikutele, kes asuvad väljaspool EMPd, nagu kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus InnoLux vs. komisjon. Seos kõnealuse tegevuse ja väidetava mõju vahel EMPs ei ole seega piisav, et tõendada, et vahetuse tingimus on täidetud, sest vastasel juhul oleks komisjonil võimalik tõendada oma pädevust mis tahes rikkumise suhtes, mis leiab aset väljaspool EMPd.
71 Komisjon väidab, et see väiteosa on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt vastuvõetamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
72 Esimesena tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 131–134 on osa Üldkohtu analüüsist selle kohtuotsuse punktides 117–135, mis puudutab hinnangut, kui asjakohane on esimene kolmest põhjendusest, millele komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1045 ja 1046 tugines, et toetada oma järeldust, et kindla mõju kriteerium oli käesolevas asjas täidetud. Selle põhjenduse kohaselt „[võivad] õhutranspordi suurenenud kulud EMPsse ja seega imporditud kauba kõrgemad hinnad […] oma laadi poolest mõjutada tarbijaid EMPs“ (edaspidi „imporditud kauba hindadele avalduv mõju“) ning Üldkohus viitas sellele põhjendusele kui „kõnealusele mõjule“, mille kohta Cargolux väitis, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 116, et see ei olnud osa vaidlusaluse tegevuse tekitatavast mõjust, mida komisjon võib kindla mõju kriteeriumi kohaldamisel arvesse võtta.
73 On tõsi, et selles kontekstis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 muu hulgas, et kindla mõju kriteeriumi kohaldamiseks ei ole vaja tõendada, et vaidlusalune tegevus avaldas tegelikult mõju siseturule või EMPs. Vastupidi, Üldkohus rõhutas 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) punktile 51 viidates, et piisab, kui võtta arvesse selle tegevuse tõenäolist mõju konkurentsile.
74 Siiski piirdus Üldkohus ühest küljest sellega, et tuletas meelde kindla mõju kriteeriumi käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, rikkumata seejuures õigusnormi. Nimelt võimaldab kindla mõju kriteerium selle kohtupraktika kohaselt põhjendada liidu või EMP konkurentsiõiguse kohaldamist rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, kui on ette näha, et tegevus avaldab liidus või EMPs vahetut ja märkimisväärset mõju. Sellega seoses olgu märgitud, et ootuspärasuse nõudega seotud tingimuse täitmiseks piisab, kui võtta arvesse tegevuse tõenäolist mõju konkurentsile. Lisaks piisab vahetuse nõude täitmiseks sellest, kui kõnealusel tegevusel „võib“ olla vahetu mõju liidus või EMPs (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 49, 51 ja 52).
75 Ent vastupidi sellele, mida väidab Cargolux, on 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) punktides 49, 51 ja 52 esitatud juhised, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, oma üldise sõnastuse poolest kohaldatavad mitte ainult selle kohtuasja konkreetsetele asjaoludele, milles tehti kohtuotsus Intel vs. komisjon, vaid ka iga kord, kui tuleb hinnata, kas komisjon on pädev kohaldama eelkõige ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 väljaspool EMPd toimuvale tegevusele.
76 Teisest küljest märkis Üldkohus küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest 14, 17 ja 70 ning tema poolt võetud menetlust korraldavatele meetmetele antud vastustest nähtub, et vedajad müüvad eranditult või peaaegu eranditult oma lennulastiteenuseid ekspediitoritele. Ta lisas, et saabuva lennulasti teenuste puhul toimub peaaegu kogu see müük kõnealuste liinide lähtekohas väljaspool EMPd, kus asuvad need ekspediitorid, märkides sellega seoses, et Üldkohtule esitatud hagiavaldusest nähtub, et ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006 müüs Cargolux vaid väikese osa saabuva lennulasti teenustest EMPs asuvatele klientidele.
77 Ta märkis siiski selle kohtuotsuse punktis 132, et ekspediitorid ostsid need teenused vahendajatena, et konsolideerida need teenuste paketti, mille eesmärk on juba määratlusest tulenevalt korraldada integreeritud kaubavedu EMP territooriumile saatjate nimel, kes võisid – nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 70 – olla eelkõige veetavate kaupade ostjad või omanikud, ning et seega on vähemalt tõenäoline, et nad asuvad EMPs.
78 Üldkohus tuletas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133, et kui ekspediitorid kannavad oma teenusepakettide hinnas vaidlusalusest kartellist tuleneva võimaliku lisakulu edasi, siis võib üks ja vältav rikkumine osas, milles see puudutab saabuvaid liine, avaldada mõju eelkõige konkurentsile, mis on ekspediitorite vahel saatjatest klientide üle. Samas punktis märkis ta, et seejärel võis mõju imporditud kauba hindadele avalduda siseturul või EMPs.
79 Ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et lisakulu, mida saatjad võisid kanda, ja võimalik tagajärg, et need EMPsse imporditud kaubad võisid kallineda, on vaidlusaluse tegevuse mõju hulgas, millele komisjonil oli õigus tugineda, et kohaldada kindla mõju kriteeriumi.
80 Seejärel märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et küsimus on seega selles, kas see mõju oli nõutavalt ootuspärane, märkimisväärne ja vahetu, ning analüüsis seda küsimust selle kohtuotsuse punktides 136–171.
81 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei järginud mitte selle kohtuasja asjaolusid, milles tehti 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632), vaid hoopis selles kohtuotsuses kehtestatud üldisi kriteeriume ja käesolevat juhtumit iseloomustavaid konkreetseid asjaolusid ning järeldas, et imporditud kauba hindadele avalduv mõju oli vaidlusaluse keelatud kokkuleppe tagajärg, mida komisjon võis kindla mõju kriteeriumi kohaldamisel põhjendatult arvesse võtta.
82 Käesoleva kohtuotsuse punktis 67 esitatud argumendid tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
83 Teisena, mis puudutab ootuspärasuse tingimust, siis tuleb märkida, et selle kohtuotsuse punktides 142, 148 ja 150, mis kuuluvad Üldkohtu analüüsi imporditud kauba hindadele avalduva mõju ootuspärasuse kohta, rõhutas Üldkohus kõigepealt, et vaidlusaluse kartelli pooltele oleks võinud mõistlikult olla ootuspärane, et saabuva lennulasti teenuseid puudutavas osas tõusis ühe ja vältava rikkumise tagajärjel lennulasti teenuste hind saabuvatel liinidel. Seejärel leidis ta selle kohtuotsuse punkte 143–147 arvestades, et süüdistatud vedajatele oli ootuspärane, et ühe ja vältava rikkumise mõju saabuvate liinide osas võib olla imporditud kauba hinna tõus. Lõpetuseks, rõhutades, et mõju imporditud kauba hindadele tuleneb asjade tavapärasest käigust ja majanduslikust ratsionaalsusest, lisas ta, et Cargolux ei pidanud järgnevate turgude toimimise kohta täpselt teadma, et selline mõju võiks talle olla ootuspärane.
84 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 tõdes Üldkohus aga, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest 14 ja 70 nähtub, et lennulastiteenuste hind on ekspediitorite jaoks üks sisenditest ja et tegemist on muutuvkuluga, mille tõusu tagajärjel tõuseb üldjuhul piirkulu, millest lähtuvalt ekspediitorid määravad kindlaks oma hinnad. Ta lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145, et Cargolux ei esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et käesoleva juhtumi asjaolud ei olnud soodsad selleks, et ühest ja vältavast rikkumisest tingitud lisakulu saabuvatel liinidel kantaks edasi saatjatele järgneval turul. Ta järeldas sellest sama kohtuotsuse punktis 146, et süüdistatud vedajatele oli mõistlikult ootuspärane, et ekspediitorid kannavad sellise lisakulu edasi saatjatele, tõstes ekspedeerimisteenuste hinda. Ta märkis ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, et nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 70 ja 1031, hõlmab sellise kauba hind, mille integreeritud vedu ekspediitorid üldiselt saatjate nimel korraldavad, ekspedeerimisteenuste hinda ja eelkõige lennulastiteenuste hinda, mis on selle koostisosa.
85 Lisaks esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–142 põhjused, miks – arvestades vaidlusaluses otsuses välja toodud asjaolusid, mis puudutavad eelkõige kõnealuse tegevuse laadi ja viisi, kuidas lennulastiteenuste hind koostatakse – võis vaidlusaluse kartelli pooltele olla mõistlikult ootuspärane, et saabuva lennulasti teenuseid puudutavas osas tõusis ühe ja vältava rikkumise tagajärjel lennulasti teenuste hind saabuvatel liinidel, mistõttu tuli veel hinnata, nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktis 143, kas süüdistatud vedajatele oli ootuspärane, et ekspediitorid kannavad sellise lisakulu edasi oma klientidele, st saatjatele.
86 Seega tuleb neid asjaolusid arvestades tõdeda, et viidates eelkõige kõnealuse tegevuse laadile, turu toimimisele, asjaomaste hindade koostamise viisile ning erinevate turuosaliste vahelistele suhetele, võttis Üldkohus oma analüüsi raames, milles ta järeldas, et mõju imporditud kauba hindadele on ootuspärane, igal juhul arvesse kõnealuse tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti.
87 Käesoleva kohtuotsuse punktis 68 esitatud argumendid tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
88 Kolmandana, mis puudutab „märkimisväärsuse“ tingimust, siis tuleb märkida, et Üldkohtu hinnang küsimusele, kas komisjon oli piisavalt tõendanud, et imporditud kauba hindadele avalduv mõju oli märkimisväärne käesoleva kohtuotsuse punktis 74 meenutatud kohtupraktika kohaselt, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 samuti viitas, asub peamiselt selle kohtuotsuse punktides 152–157, kusjuures selle kohtuotsuse punktid 158–161 sisaldavad lisaks põhjendusi, mille Üldkohus andis ammendavuse huvides.
89 Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 õigesti, et vaidlusaluse tegevuse mõju märkimisväärsust tuleb hinnata, arvestades juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid, mille hulka kuuluvad eelkõige rikkumise kestus, laad ja ulatus. Ta lisas, et asjakohased võivad olla ka muud asjaolud, näiteks selles tegevuses osalenud ettevõtjate suurus.
90 Miski nendes punktides ei viita aga sellele, et need asjaolud on asjakohased üksnes teatava kestusega tegevuse puhul või sellise tegevuse puhul, milles osaleb teatav osa turuosalisi. Käesoleva kohtuotsuse punktis 69 esitatud argumendid tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
91 Neljandana, mis puudutab vahetuse tingimust, siis tuleb ühest küljest tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 märkis Üldkohus, et Cargoluxil ei olnud alust tugineda 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse InnoLux vs. komisjon (T‑91/11, EU:T:2014:92) punktile 87, sest selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja asjaolud erinesid oluliselt käesoleva kohtuasja asjaoludest, mida ta seejärel punktis 170 täpsustas. Siiski, nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169, piirdus Üldkohus nimetatud punktis 170 sellega, et lükkas tagasi Cargoluxi argumendid, millega ta soovis kahtluse alla seada järelduse, millele Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 168 jõudis ja mille kohaselt oli imporditud kauba hindadele avalduv mõju nõutavalt vahetu, kuivõrd see järeldus põhineb juba piisavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktidel 163–167, mida Cargolux ei ole vaidlustanud. Seega tuleb lugeda, et viidatud punkt 170 esitati ammendavuse huvides.
92 Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 170 puudutavad argumendid tulemusetuse tõttu tagasi lükata vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse ammendavuse huvides esitatud põhjenduste kohta tehtud etteheited kaasa tuua selle otsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 537, ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus thyssenkrupp vs. komisjon, C‑581/22 P, EU:C:2024:821, punkt 263 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Teisest küljest, kuivõrd Cargolux vaidlustab käesoleva kohtuotsuse punktis 70 esitatud argumentidega üldiselt hinnangu, mille Üldkohus andis imporditud kauba hindadele avalduva mõju vahetule laadile, arvestades eelkõige asjaolusid, mille ta tõi välja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, siis tuleb tõdeda, et punktis 132 märkis Üldkohus, et kui ekspediitorid ostavad saabuva lennulasti teenuseid, siis selleks, et konsolideerida need teenuste paketti, mille eesmärk on nimelt korraldada integreeritud kaubavedu EMP territooriumile saatjate nimel.
94 Seega tuleb tõdeda, et nende argumentidega soovib Cargolux seada kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus selles punktis 132 faktilistele asjaoludele andis, väitmata siiski, et faktilisi asjaolusid on moonutatud.
95 ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt võib apellatsioonkaebus puudutada üksnes õigusküsimusi.
96 Seega on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning hindama tõendeid. Nimelt, kui vastavad tõendid on kogutud nõuetekohaselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 22, ja 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
97 Järelikult tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
98 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt põhjendamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väiteosa, mis puudutab tõendamiskoormise õigusvastast ümberpööramist
– Poolte argumendid
99 Cargolux väidab, et Üldkohus pööras vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145 ja 167 tõendamiskoormise õigusvastaselt ümber. Ühest küljest heitis Üldkohus imporditud kauba hindadele avalduva mõju ootuspärasuse tingimuse analüüsimisel Cargoluxile ette seda, et viimane ei esitanud tõendeid selle kohta, et lisakulu edasikandmine järgneval turul ei olnud tõenäoline. Teisest küljest, kui Üldkohus analüüsis selle mõju vahetuse tingimust, heitis ta Cargoluxile ette, et viimane ei tõendanud ega isegi väitnud, et lisakulu ootuspärane ülekandmine EMPs asuvatele saatjatele oli alusetu või ei olnud seotud turu tavapärase toimimisega. Cargolux ei ole aga kohustatud tõendama komisjoni pädevust.
100 Komisjon vastab, et see väiteosa tuleb tagasi lükata.
– Euroopa Kohtu hinnang
101 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada konkurentsiõiguse rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmist. Seevastu peab ettevõtja, kes väidab vastu sellise rikkumise tuvastamisele, tõendama, et selle vastuväitega tuleb nõustuda. Siiski, isegi kui seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või asjaomasel ettevõtjal, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, mille puudumisel võib järeldada, et tõendamiskoormist puudutavad eeskirjad on täidetud (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Royal Antwerp Football Club, C‑680/21, EU:C:2023:1010, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 See kohtupraktika, mis põhineb tõendite kogumise üldistel eeskirjadel, on ülekantav olukorrale, kus komisjon peab tõendama oma territoriaalset pädevust väljaspool liidu või EMP territooriumi aset leidnud tegevuse suhtes.
103 Mis puudutab ühest küljest vaidlustatud kohtuotsuse punkti 145 käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et selles punktis märkis Üldkohus, et Cargolux ei esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et käesoleva juhtumi asjaolud ei olnud soodsad selleks, et ühest ja vältavast rikkumisest tingitud lisakulu saabuvatel liinidel kantaks edasi saatjatele järgneval turul. Ta oli eelnevalt järeldanud kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–142, et vaidlusaluses otsuses sisalduvatest eri asjaoludest nähtus, et vaidlusaluse kartelli osalistele võis olla mõistlikult ootuspärane, et saabuva lennulasti teenuseid puudutavas osas tõusis ühe ja vältava rikkumise tagajärjel lennulasti teenuste hind saabuvatel liinidel.
104 Seejärel märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143, et küsimus oli selles, kas süüdistatud vedajate jaoks oli ootuspärane, et ekspediitorid kannavad sellise lisakulu edasi oma klientidele, st saatjatele. Sellega seoses tuvastas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest 14 ja 70 nähtub, et lennulastiteenuste hind on ekspediitorite jaoks sisendkulu ja muutuv kulu, mille tõusu tagajärjel tõuseb üldjuhul piirkulu, millest lähtuvalt ekspediitorid määravad kindlaks oma hinnad.
105 Sellest järeldub, et kuivõrd Üldkohus oli eelnevalt tuvastanud, et komisjon on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–144 esile toodud asjaolud piisavalt tõendanud, ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus pööras vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 tehtud järeldusega tõendamiskoormise õigusvastaselt ümber. Seega tuleb punkti 145 puudutav etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
106 Mis puudutab teisest küljest vaidlustatud kohtuotsuse punkti 167 käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes selles punktis, et Cargolux ei tõendanud ega isegi väitnud, et lisakulu ootuspärane ülekandmine EMPs asuvatele saatjatele oli alusetu või ei olnud seotud turu tavapärase toimimisega.
107 Üldkohus tegi selle järelduse pärast seda, kui ta oli selle kohtuotsuse punktides 163–166 ja eelkõige selle punktis 165 märkinud, et käesoleval juhul võis selliste ekspediitorite tegevus, kelle puhul oli ootuspärane, et nad kannavad täiesti iseseisvalt saatjatele edasi lisakulu, mida nad pidid tasuma, mõistagi aidata kaasa imporditud kauba hindadele avalduva mõju tekkimisele, kuid see sekkumine üksi ei katkestanud põhjuslikkuse ahelat vaidlusaluse tegevuse ja viidatud mõju vahel ega võtnud seega sellelt vahetut iseloomu.
108 Arvestades selles olukorras neid asjaolusid, mida apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud, ja võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 101 meenutatut, ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus pööras viidatud punktis 167 tõendamiskoormise õigusvastaselt ümber. Punkti 167 vastu suunatud etteheide on seega samuti põhjendamatu.
109 Seega tuleb esimese väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimese väite viies osa, mis puudutab põhjenduste asendamist
– Poolte argumendid
110 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asendas komisjoni põhjenduse enda omaga, analüüsides kindla mõju kriteeriumi kohaldamist komisjoni poolt. Ta koostas omaenda põhjenduse, tuginedes teguritele, mida komisjon ei võtnud arvesse, ja kaalutlustele, mis ei kuulu nende hulka, millele komisjon vaidlusaluses otsuses tugines. Täpsemalt ei analüüsitud selles otsuses kõnealuse kriteeriumi osasid. Seega puudutavad seda kriteeriumi ainult kaks nimetatud otsuse põhjendust, samas kui Üldkohus käsitles seda vaidlustatud kohtuotsuse 69 punktis. Cargolux viitab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktile 165, mis käsitleb lisakulu edasikandmist saatjatele EMPs, samas kui vaidlusaluse otsuse põhjendus 1045 puudutab üksnes tarbijaid EMPs. Samuti on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–161 viidatud vaidlusaluse otsuse osadele, mis ei puuduta selle kriteeriumi kohaldamist. See, et Üldkohus vastas Cargoluxi argumentidele, ei ole asjakohane, sest on tõendatud, et vaidlusaluses otsuses ei ole analüüsitud kindla mõju kriteeriumi koosseisu tunnuseid.
111 Komisjon leiab, et see väiteosa ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
112 Kohtupraktikast nähtub tõesti, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise tagab Üldkohus nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist, lähtudes hageja esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki hageja esitatud tõendeid. Kuid selle kontrolli käigus ei või liidu kohtud mingil juhul asendada akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (4. juuli 2024. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon, C‑70/23 P, EU:C:2024:580, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Üldkohus ei saa seega enda põhjendusega täita lünka vaidlusaluse akti põhjenduses selliselt, et tema hinnang ei seondu ühegi aktis sisalduva hinnanguga (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus UEFA vs. komisjon, C‑201/11 P, EU:C:2013:519, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
114 Kui aga Üldkohus piirdub talle esitatud argumentidele vastamisega ja seega vaidlustatud akti põhjenduste selgitamisega, ei saa siiski asuda seisukohale, et ta asendab akti vastuvõtja põhjendused enda omadega (vt selle kohta 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Deltafina vs. komisjon, C‑578/11 P, EU:C:2014:1742, punkt 56, ja 23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑209/21 P, EU:C:2023:905, punkt 49).
115 Käesoleval juhul on tõsi, et Üldkohus ei tuginenud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165 tehtud järelduses mõnele vaidlusaluse otsuse põhjendusele. Siiski, nagu nähtub selle kohtuotsuse kõigist põhjendustest, mis on pühendatud kindla mõju kriteeriumi hindamisele, ja eelkõige selle kohtuotsuse punktidest 111 ja 127, sisaldas vaidlusaluse otsuse põhjenduse 1045 esimene lause kas või lühidalt asjaolusid, mis võimaldasid Üldkohtul kontrollida, kas komisjon tuvastas oma ekstraterritoriaalse pädevuse kindla mõju kriteeriumi alusel. Just need asjaolud koostoimes selle otsuse teiste asjakohaste põhjendustega, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131, 132, 138–141, 144, 147, 155–157, 160 ja 161, võimaldasid Üldkohtul kontrollida, kas komisjon on tegelikult sellise mõju olemasolu tõendanud. Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 116–171, et Üldkohus piirdus nendes punktides sellega, et vastas Cargoluxi esitatud argumentidele ja selgitas vaidlusaluse otsuse põhjendusi, tuletades täpsemalt selles otsuses sisalduvatest asjaoludest teatud järeldusi.
116 Asjaolu, et komisjon ei viidanud sõnaselgelt nendes punktides ja eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–161 välja toodud asjaoludele otsuse selles osas, mis käsitleb tema territoriaalse pädevuse kindlaksmääramist, ei saa tõendada õigusvastast põhjenduste asendamist. Nimelt nõuab käesoleva kohtuotsuse punktis 113 meenutatud kohtupraktika üksnes seda, et Üldkohtu analüüs oleks seotud tema kontrollitavas aktis sisalduvate hinnangutega. Lisaks, nagu on juba tõdetud eelmises punktis, sisaldas vaidlusaluse otsuse põhjenduse 1045 esimene lause elemente, mis võimaldasid Üldkohtul kontrollida, kas komisjon oli tegelikult tuvastanud oma territoriaalse pädevuse, arvestades kindlat mõju.
117 Sellest tuleneb, et väidetav põhjenduste asendamine ei ole tõendatud. Seega tuleb esimese väite viies osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väiteosa, mis puudutab õigusnormi rikkumist ja kaitseõiguste rikkumist
– Poolte argumendid
118 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus tema kaitseõigusi, kui ta hindas vaidlusaluse otsuse õiguspärasust argumentide ja analüüsi alusel, mis esitati esimest korda Üldkohtus. Sellega seoses võttis põhjenduste asendamine – mille Üldkohus tegi kindla mõju kriteeriumi hindamiseks – Cargoluxilt õiguse esitada haldusmenetluses seisukoht selle kriteeriumi kohaldamise kohta, rikkudes kohtupraktikat, mille kohaselt peab asjaomasel ettevõtjal olema võimalus esitada oma arvamus nende väidetud faktide ja asjaolude ning dokumentide tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, mida komisjon oma väidete põhjendamiseks kasutas. Ehkki Cargolux võis vaidlustatud kohtuotsuses käsitletud probleemid komisjoni haldusmenetluse käigus kindlaks teha, tugines Üldkohus siiski uuele analüüsile ja uutele argumentidele kindla mõju kriteeriumi kohta, mida komisjoni haldustoimikus ei olnud.
119 Komisjon väidab, et see väiteosa ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
120 Käesolev väiteosa põhineb eeldusel, et hinnates seda, kas komisjon tõendas piisavalt, et kindla mõju kriteerium oli käesolevas asjas täidetud, asendas Üldkohus õigusvastaselt vaidlusaluses otsuses esitatud põhjenduse enda omaga. Käesoleva väite viienda osa analüüsist ilmneb aga, et see eeldus ei ole põhjendatud.
121 Seega tuleb esimese väite kuues osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väiteosa, mis puudutab komisjoni rahvusvahelise pädevuse tuvastamist ühe ja vältava rikkumise kui terviku alusel
– Poolte argumendid
122 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 174, 176 ja 177, et komisjon võis õiguspäraselt tuvastada oma pädevuse kohaldada ELTL artiklit 101 saabuvatele liinidele, tuginedes asjaolule, et rikkumine tervikuna oli üks ja vältav.
123 Esiteks ajas Üldkohus segi ühelt poolt ühe ja vältava rikkumise mõiste ja teiselt poolt komisjoni pädevuse kindlaksmääramise. See mõiste, mille eesmärk on kergendada komisjonil lasuvat tõendamiskoormist, ei saa laiendada komisjoni pädevust kohaldada ELTL artiklit 101, sest vastasel juhul antaks talle piiramatu pädevus uurida mis tahes tegevust, mis leiab aset väljaspool EMPd ja mis on väidetavalt osa ühest ja vältavast rikkumisest, mille puhul ainult teatud asjaolud avaldavad mõju EMPs.
124 Teiseks eeldab mõiste „üks ja vältav rikkumine“, et selle rikkumise iga oluline aspekt ise kujutab endast rikkumist. Järelikult ei saa komisjon sellele tugineda, et laiendada oma pädevust saabuvaid liine puudutavale tegevusele, mille eesmärk ega tagajärg ei olnud piirata konkurentsi EMPs.
125 Kolmandaks jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et kohtuasi, milles tehti 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632), puudutas faktilisi asjaolusid, millel ei ole seost käesoleva juhtumi asjaoludega.
126 Neljandaks on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 177 ekslik osas, milles Üldkohus leidis, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1046 analüüsis komisjon rikkumise kui terviku mõju, ehkki see põhjendus ei sisalda selle kohta mingit analüüsi.
127 Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, vaidlustas Cargolux tõepoolest vaidlusaluse otsuse põhjenduse 1046 oma esimeses kohtuastmes esitatud hagis, nagu nähtub selgelt Üldkohtule esitatud hagiavaldusest. Viidatud põhjendust 1046 käsitleti ka hagiavalduse punktis 5.3.2. Lisaks ei tuginenud Üldkohus mitte vaidlusalusele otsusele, vaid komisjoni vastustele Üldkohtu küsimustele, kui see kohus tuvastas, et nimetatud põhjendus 1046 on üks põhjustest, mille alusel komisjon leidis, et kindla mõju kriteerium on täidetud.
128 Komisjon väidab, et see väiteosa on vastuvõetamatu, sest Cargolux ei vaidlustanud Üldkohtus vaidlusaluse otsuse põhjendust 1046. Igal juhul on see väide põhjendamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
129 Piisab, kui märkida, et Üldkohtule esitatud kuuenda tühistamisväitega piirdus Cargolux sellega, et vaidlustas komisjoni pädevuse kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 kõnealusele tegevusele osas, milles see puudutas saabuva lennulasti teenuseid. Sellega seoses järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, et komisjonil oli õigus asuda seisukohale, et kindla mõju kriteerium oli täidetud saabuva lennulasti teenuseid puudutava kooskõlastamise puhul eraldi, mistõttu oli komisjoni pädevus kohaldada vaidlusalusele tegevusele ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 – osas, milles sellele vastu vaieldakse – tõendatud. Sellest tuleneb, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–182 ammendavuse huvides seda, kas komisjon võis selleks, et tõendada oma pädevust kohaldada vaidlusalusele tegevusele ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, asuda vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1046 samuti põhjendatult seisukohale, et kindla mõju kriteerium oli täidetud, arvestades ühe ja vältava rikkumise kui terviku mõju.
130 Lisaks, nagu nähtub käesoleva väite esimese, teise ja neljanda kuni kuuenda osa analüüsist, tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 selle järelduse, ilma et ta oleks õigusnormi rikkunud või põhjendusi asendanud, nagu oli väidetud.
131 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et käesoleva väite kolmas osa puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis on esitatud ammendavuse huvides.
132 Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 92 meenutatud kohtupraktikale tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
133 Eeltoodust lähtudes tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse, osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mis puudutab kõnealuse tegevuse kvalifitseerimist eesmärgi tõttu rikkumiseks
134 Cargoluxi teine väide koosneb kahest osast. Esimeses osas väidab ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema kaitseõigusi, kui ta järeldas, et komisjon analüüsis piisavalt vaidlusaluse kartelli majanduslikku ja õiguslikku konteksti. Teises osas väidab ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema kaitseõigusi, kui ta järeldas, et komisjoni hinnang majanduslikule ja õiguslikule kontekstile oli piisav, et kvalifitseerida kõnealune tegevus eesmärgi tõttu rikkumiseks.
Esimene väiteosa, mis puudutab sellise majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsi ulatust, mille komisjon peab läbi viima
– Poolte argumendid
135 Cargolux väidab ühest küljest, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 303–305, et komisjon võis piirduda asjakohase majandusliku ja õigusliku konteksti uurimisega, mis piirdus „rangelt vajalikuga“, sest komisjon leidis, et kõnealune tegevus sarnanes horisontaalse hinnakartelliga ning et ta täitis selle analüüsitaseme. Vaidlusaluses otsuses on ainult kolm lehekülge pühendatud vaidlusaluse kartelli kvalifitseerimisele eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Lisaks ei sisalda need leheküljed mingit analüüsi turu majandusliku ja õigusliku konteksti kohta, nagu on juba märgitud Üldkohtule esitatud hagiavalduses.
136 Samuti leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 305 ekslikult, et see analüüsitase oli täidetud, arvestades üksnes komisjoni selgitusi, et hind oli peamine konkurentsivahend, et kõnealuse tegevuse eesmärk oli kõrvaldada ebakindlus hinnakujunduse osas turul ja tagada, et turudistsipliin säiliks, ning et hinnatõusu kohaldati täies ulatuses. Seevastu on komisjon oma varasemas otsustuspraktikas esitanud põhjalikuma analüüsi, ehkki ka seal oli tegemist uurimisega, mis piirdus rangelt vajalikuga.
137 Vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309, tugineb Cargolux komisjoni varasemale praktikale, et tõendada mitte seda, et komisjon oleks pidanud järgima rangemaid nõudeid, vaid seda, et komisjoni poolt „rangelt vajaliku uurimise“ läbiviimiseks võetud sammude erinevused on nii sügavad, et komisjon ei ole isegi oma varasemat praktikat näitlikult kasutanud. Komisjon jättis juhtumi faktiliste asjaolude majandusliku ja õigusliku konteksti väidetavast analüüsist põhjendamatult kõrvale mitu asjakohast tegurit, sealhulgas lennulastiteenuste laad ning lennulastituru toimimise ja struktuuri tegelikud tingimused, selle turu keerukus ja ekspediitorite võimsus. Seda tehes jättis Üldkohus arvesse võtmata ka asjaolu, et „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirangu mõistet tuleb tõlgendada kitsalt.
138 Teisest küljest, tuvastades eesmärgi tõttu rikkumise olemasolu, võtmata nõuetekohaselt arvesse argumente, mille Cargolux esitas oma hagiavalduses esimeses kohtuastmes, et hinnata käesoleva juhtumi majanduslikku ja õiguslikku konteksti, rikkus Üldkohus tema kaitseõigusi, jättes ta ilma põhjalikust ja võistlevast arutelust tema tegevuse majandusliku ja õigusliku konteksti üle.
139 Komisjon vastab, et see väiteosa tuleb tagasi lükata.
– Euroopa Kohtu hinnang
140 Esimesena olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et hinnata, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse otsus kahjustab konkurentsi piisavas ulatuses, et seda saaks pidada eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata nende tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub. Selle konteksti hindamisel tuleb samuti arvesse võtta asjaomaste kaupade või teenuste laadi ning kõnealuse turu või kõnealuste turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21 P, EU:C:2023:1011, punkt 165 ja 166).
141 Siiski on Euroopa Kohus juba otsustanud, et keelatud kokkulepete või tegevuse puhul, mis on iseäranis rasked konkurentsirikkumised, võib vastava majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs, kuhu tegevus kuulub, piirduda sellega, mis on eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu olemasolu tuvastamiseks rangelt vajalik (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 26. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus EDP – Energias de Portugal jt, C‑331/21, EU:C:2023:812, punktid 100–102).
142 Seda liiki keelatud kokkulepete või tegevuse hulgas on hindade kindlaksmääramise horisontaalkokkulepped (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 82, ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 163), sest hindade kindlaksmääramist ette nägevad horisontaalsed kartellid kuuluvad pealegi ELTL artikli 101 lõike 1 punktiga a sõnaselgelt keelatud kokkulepete kategooriasse.
143 Käesoleva kohtuotsuse punktides 140–142 esitatud kohtupraktikat mainis Üldkohus sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 300 ja 302. Lisaks märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 303, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 908, 909, 1199 ja 1208 leidis komisjon, et vaidlusalune tegevus sarnanes horisontaalse hinnakartelliga, kuigi see ei puudutanud kõnealuste teenuste koguhinda. Ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 304, et komisjon väitis kostja vastuses õigesti, et ta võis piirduda asjaomase majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsiga, mis piirdus sellega, mis oli rangelt vajalik, et kvalifitseerida vaidlusalused kokkulepped ja tegevus „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiiranguks.
144 Seega tuvastas Üldkohus kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, et kuna komisjon leidis, et kõnealune tegevus sarnaneb horisontaalse hinnakartelliga, võis komisjoni analüüs selle tegevuse majandusliku ja õigusliku konteksti kohta piirduda sellega, mis oli eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu olemasolu tuvastamiseks rangelt vajalik.
145 Teisena, mis puudutab konkreetselt Cargoluxi argumente vaidlustatud kohtuotsuse punkti 305 kohta, siis leidis Üldkohus selles tõepoolest, et komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses läbi viidud asjakohase majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs vastas sellele nõudele. Sellega seoses märkis ta, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 909 ja 916 selgitas komisjon, et hind oli peamine konkurentsivahend, et vaidlusaluste kokkulepete ja tegevuse eesmärk oli kõrvaldada ebakindlus hinnakujunduse osas lennulastiturul ja tagada, et turudistsipliin säiliks, ning et kütuseindeksitest tulenevat hinnatõusu kohaldati täies ulatuses.
146 Siiski tõdes Üldkohus punktis 305 samuti, et see analüüs põhines eelkõige vaidlusaluse otsuse 4. jaol, milles kirjeldati eelkõige vaidlusaluse kartelli aluspõhimõtteid ja struktuuri, ning et seda analüüsi tuleb tõlgendada ka lennulastisektori kirjeldust ja kohaldatavaid hinnakujunduse viise arvestades, kusjuures Cargolux ise tunnistas, et see viidi läbi selle otsuse jaos 2.1.
147 Seega ei piirdunud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 305 üksnes järeldusega, mille Cargolux esitas käesoleva kohtuotsuse punktis 136. Nimelt täiendas Üldkohus seda, viidates muudele asjakohastele asjaoludele, mida komisjon vaidlusaluses otsuses esitas, nimelt nagu on märgitud punktis 305, vaidlusaluse kartelli aluspõhimõtetele ja struktuurile ning lennulastisektori kirjeldusele ja selles sektoris kohaldatavatele hinnakujundusviisidele, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 140 meenutatud kohtupraktikat arvestades asjakohased asjaolud, et hinnata, kas teatav tegevus kujutab endast eesmärgi tõttu konkurentsipiirangut.
148 Cargoluxi kriitika punkti 305 vastu põhineb seega vaidlustatud kohtuotsuse mittetäielikul tõlgendamisel.
149 Sellega seoses ei saa Cargolux tuletada komisjoni varasemast otsustuspraktikast kasulikku argumenti, isegi kui ta tugineb sellele – nagu ta väidab käesolevas apellatsioonkaebuses – üksnes eesmärgiga tõendada, et Üldkohus jättis ekslikult komisjoni kritiseerimata selle eest, et komisjon jättis analüüsist, mille ta pidi läbi viima, õigusvastaselt kõrvale paljud asjakohased tegurid. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309 õigesti meenutas, saab komisjoni varasem otsustuspraktika olla üksnes soovituslik (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. CK Telecoms UK Investments, C‑376/20 P, EU:C:2023:561, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).
150 Kolmandana, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 138 esitatud argumenti, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab väide, et Üldkohus ei vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, sisuliselt viidet sellele, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117 (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑123/21 P, EU:C:2023:708, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd Cargolux väidab, et Üldkohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse argumente, mille Cargolux talle käesoleva asja majandusliku ja õigusliku konteksti hindamisel esitas, heidab ta kaitseõiguste rikkumise väite varjus Üldkohtule tegelikult ette põhjendamiskohustuse rikkumist.
151 Järelikult tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus, mis Üldkohtul lasub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 alusel koostoimes artikli 53 esimese lõiguga, paneb talle kohustuse esitada selgelt ja ühemõtteliselt oma arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli (11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Mindo vs. komisjon, C‑652/11 P, EU:C:2013:229, punkt 29, ja 26. septembri 2024. aasta kohtuotsus Covestro Deutschland ja Saksamaa vs. komisjon, C‑790/21 P ja C‑791/21 P, EU:C:2024:792, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).
152 Põhjendamiskohustuse kohaselt ei ole siiski nõutav, et Üldkohus esitaks ammendava põhjenduse menetluse poolte iga üksiku argumendi kohta. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 372, ning 26. septembri 2024. aasta kohtuotsus Covestro Deutschland ja Saksamaa vs. komisjon, C‑790/21 P ja C‑791/21 P, EU:C:2024:792, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).
153 Samuti tuleb meenutada, et põhjendamiskohustust, mis kujutab endast olulist vorminõuet, tuleb eristada akti põhistuse sisulisest põhjendatusest, mis kujutab endast vaidlusaluse akti sisu õiguspärasuse küsimust (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus UPL Europe ja Indofil Industries (Netherlands) vs. komisjon, C‑262/23 P, EU:C:2024:862, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).
154 Käesolevas asjas esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 293–304 õiguslikud ja faktilised põhjendused, mille alusel ta järeldas, et komisjon leidis õigesti, et ta võib piirduda asjakohase majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsiga, mis puudutab ainult seda, mis on rangelt vajalik, et kvalifitseerida vaidlusalused kokkulepped ja tegevus eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Lisaks esitas ta selle kohtuotsuse punktides 305–310 põhjused, miks ta leidis, et vastupidi sellele, mida Cargolux Üldkohtus väitis, vastas analüüs, mille komisjon vaidlusaluses otsuses asjakohase majandusliku ja õigusliku konteksti kohta läbi viis, neile nõuetele. Nimetatud kohtuotsuse punktis 306 lükkas ta veel tagasi argumendi, mille Cargolux oli esitanud ühendatud anumate võimaliku mõju kohta, ning kohtuotsuse punktis 309 tema argumendi komisjoni varasema otsustuspraktika kohta. Lõpuks lükkas Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 310 tagasi tema argumendi, millega ta vaidlustas vaidlusaluse tegevuse kvalifitseerimise „raskekujuliseks kartelliks“.
155 Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 151 ja 152 meenutatud kohtupraktikat, ei saa seega asuda seisukohale, et nii toimides rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta lükkas tagasi Cargoluxi argumendid, mille eesmärk oli tõendada, et komisjon tegi vea, kvalifitseerides kõnealuse tegevuse eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks ilma asjakohast majanduslikku ja õiguslikku konteksti eelnevalt hindamata.
156 Käesoleva kohtuotsuse punktis 138 esitatud argumendid tuleb seega selles osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
157 Lisaks, kuna Cargolux soovib sellega väita, et Üldkohus järeldas ekslikult, et komisjonil oli õigus kvalifitseerida kõnealune tegevus eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, siis ei saa nende argumentidega tõendada, et Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 153 meenutatud kohtupraktikale, vaid need puudutavad Üldkohtu analüüsi sisulist põhjendatust. Cargolux vaidlustab selle analüüsi põhjendatuse aga käesoleva väite teises osas, mistõttu analüüsitakse sellekohaseid argumente koos teise väiteosaga.
158 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis puudutab analüüsi, mis võimaldas komisjonil kvalifitseerida kõnealuse tegevuse eesmärgi tõttu rikkumiseks
– Poolte argumendid
159 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema kaitseõigusi, kui ta järeldas, et komisjoni hinnang majanduslikule ja õiguslikule kontekstile oli piisav, et kvalifitseerida kõnealune tegevus eesmärgi tõttu rikkumiseks, võtmata arvesse seda konteksti iseloomustavaid asjaolusid või isegi analüüsimata tõendeid, mis neid asjaolusid tõendavad.
160 Ühest küljest ei saa kõnealust tegevust õiguspäraselt kvalifitseerida eesmärgi tõttu rikkumiseks, sest see ei saanud ei otseselt ega kaudselt piirata konkurentsi lennulastiturul. Nagu on märgitud Üldkohtule esitatud hagiavalduses, teevad kliendid oma ostuotsused tervikhinna alusel, mille kohta neile tuleb arve esitada. Lisaks võib lisatasude tõusu neutraliseerida konkurents põhitariifide osas, sest lisatasusid puudutav tegevus ei seisnenud klientidele müügihindade kindlaksmääramises ega hinnakonkurentsi vähendamises või kõrvaldamises. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 298 ja 299 on seega ekslikud, sest Üldkohus jättis nendes punktides ekslikult tähelepanuta tegurid, mis on viidatud juhtumite majanduslikus ja õiguslikus kontekstis kesksel kohal ja mida komisjon võttis arvesse eesmärgi tõttu rikkumise tuvastamisel nendes asjades, kuid mis käesolevas asjas puuduvad.
161 Lisaks ei saanud kõnealune tegevus kaudselt piirata konkurentsi siseturul, sest lennulastituru hinnad olid suuresti läbipaistmatud ja puudutatud isikutele kuulus 2005. aastal vaid 34% ülemaailmsest lennulastiturust, mis on pealegi väga killustatud. Seega, isegi kui nende kooskõlastamine oleks tõendatud, on väga ebatõenäoline, et see võis konkurentsi oluliselt kahjustada.
162 Teisest küljest ei saa ka keeldumist vahendustasusid maksmast õiguspäraselt kvalifitseerida eesmärgi tõttu rikkumiseks. Nagu on märgitud ka Üldkohtule esitatud hagiavalduses, ei võtnud komisjon nõuetekohaselt arvesse konkreetset õiguslikku konteksti, milles pooled arutasid lisatasudelt võetavaid vahendustasusid. Tegemist oli õiguspärase reaktsiooniga ekspediitorite tegevusele, mis välistab võimaluse, et keeldumist vahendustasusid maksmast saaks õiguspäraselt kvalifitseerida eesmärgi tõttu rikkumiseks. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 485 nõustus Üldkohus siiski vaidlusaluse otsuse põhjendustega 675–702, võtmata arvesse kohtuvaidlusi ekspediitoritega ning ähvardusi, mis olid esitatud vedajate ja ekspediitorite vaheliste arutelude taustal.
163 Ühtlasi tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 487–490 vääralt Cargoluxi argumente. Nimelt ei väitnud Cargolux, et tal on õigus olla kontaktis teiste vedajatega seoses keeldumisega vahendustasusid maksmast ekspediitorite õigusvastase käitumise tõttu, vaid väitis, et komisjon ei kohaldanud eesmärgi tõttu rikkumise tuvastamiseks õiget õiguslikku kriteeriumi ega järginud tema kaitseõigusi, jättes analüüsimata tema argumendid, mis puudutasid selle keeldumisega seotud õiguslikku ja majanduslikku konteksti.
164 Komisjon vastab, et teine väiteosa on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
165 ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt võib apellatsioonkaebus puudutada üksnes õigusküsimusi.
166 Kui Üldkohus on aga faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus siiski vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 21, ja 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Planistat Europe ja Charlot vs. komisjon, C‑363/22 P, EU:C:2024:20, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
167 Seevastu – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 96 – on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning hindama tõendeid. Välja arvatud juhul, kui fakte või tõendeid on moonutatud, ei ole nende hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuulub Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.
168 Käesolevas asjas tuleb esimesena tõdeda, et vaidlusaluse kartellikokkuleppe kvalifitseerimine eesmärgi tõttu rikkumiseks kujutab endast faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni. Kuid ühest küljest, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 160 ja 163 esitatud argumentidest, soovib Cargolux faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud vea varjus peamiselt seda, et Euroopa Kohus hindaks uuesti Üldkohtule juba esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, väitmata, et Üldkohus on neid moonutanud. Nimelt toob Cargolux välja selle, mis tema sõnul on lennulastiteenuste turu toimimine ja kõnealuse tegevuse piiratud mõju nende teenuste hindadele. Selles osas tuleb need argumendid vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 96 meenutatud kohtupraktikale seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
169 Teisest küljest, mis puudutab Cargoluxi väidet, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 298 ja 299 rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis peamiselt asjakohatu kohtupraktika alusel, et tegevust, mis seisneb asjaomase kauba või teenuse hinnast ainult ühe osa kindlaksmääramises, võib kvalifitseerida horisontaalseks hinnakokkuleppeks, siis piisab, kui märkida, et need argumendid põhinevad eeldusel, et konkurentidevaheline kokkulepe, millega määratakse kindlaks vaid osa asjaomasest hinnast või teenusest, ei saa kuuluda mõiste „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirang alla ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.
170 Olgu meenutatud, et mõistet „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirang tuleb tõlgendada kitsalt ja seda võib kohaldada vaid teatud liiki ettevõtjatevaheliste kooskõlastamiste suhtes, mis kahjustavad konkurentsi piisaval määral, et saaks asuda seisukohale, et nende tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik. See kohtupraktika on seotud asjaoluga, et ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba nende olemuse poolest pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (vt selle kohta 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. KRKA, C‑151/19 P, EU:C:2024:546, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
171 Seega on välja kujunenud, et teatud salajasi tegevusi, nagu hindade horisontaalne kindlaksmääramine kartellide poolt, võib pidada sellisteks, et need võivad mõjutada eelkõige kaupade ja teenuste hinda, kogust või kvaliteeti niivõrd negatiivselt, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel võib osutuda tarbetuks tõendada, et neil on turule tegelik mõju (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt toob seda liiki tegevus kaasa tootmise vähenemise ja hinnatõusu, mis viib ressursside ebatõhusa kasutamiseni eelkõige tarbijate kahjuks (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 163).
172 Oluline õiguslik kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas kokkulepe sisaldab „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirangut ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, seisneb seega tuvastamises, et selline kokkulepe või tegevus kahjustab konkurentsi piisavalt, asumaks seisukohale, et selle tagajärgi ei ole vaja analüüsida (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 162), kusjuures selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta käesoleva kohtuotsuse punktis 140 meenutatud asjaolusid.
173 Sellest järeldub, et ainuüksi asjaolu, et kõnealune kooskõlastatud tegevus puudutas vaid ühte osa asjaomase kauba või teenuse hinnast, ei tõenda kuidagi, et see tegevus ei kujuta endast kooskõlastamise vormi, mida tuleb juba oma laadilt pidada tavapärase konkurentsi toimimist kahjustavaks. Vastupidi, selline tegevus toob juba oma olemuselt kaasa hinnatõusu, mis viib ressursside halva jaotamiseni eelkõige tarbijate kahjuks.
174 Vaidlustatud kohtuotsuse punkte 298 ja 299 puudutavad argumendid põhinevad seega ekslikul eeldusel, mistõttu tuleb need põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
175 Teisena, mis puudutab seda, et keeldumine vahendustasusid maksmast kvalifitseeriti eesmärgi tõttu rikkumiseks, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 162 ja 163 esitatud argumentidega vaidleb Cargolux vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 483–491 esitatud Üldkohtu hinnangule, et need kontaktid, milles ta osales seoses keeldumisega vahendustasusid maksmast, olid konkurentsivastased.
176 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 485 piirdus Üldkohus aga sellega, et tõi välja selle, mis nähtus vaidlusaluse otsuse põhjendustest 675–702, mille puhul Cargolux ei ole väitnud, et Üldkohus on neid moonutanud. Punkti 485 puudutav kriitika tuleb seega käesoleva kohtuotsuse punktis 96 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
177 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 487–490 märkis Üldkohus sisuliselt, et Cargolux väitis, et keeldumine vahendustasusid maksmast kujutab endast õiguspärast vastust ekspediitorite väidetavalt õigusvastasele tegevusele, kuid punktides 487 ja 488 viidatud kohtupraktikast tulenes, et Cargolux ei saanud tugineda ekspediitorite väidetavale konkurentsivastasele tegevusele, et eitada, et kontaktid, millega ta oli seotud ja mis puudutasid keeldumist vahendustasusid maksmast, olid konkurentsivastased.
178 Üldkohus meenutas aga punktis 488 õigesti, et seadusest tulenevate nõuete järgimise peavad tagama ametiasutused, mitte eraettevõtjad; see meeldetuletus on aga kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).
179 Sellest nähtub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta sisuliselt leidis, et see asjaolu, mis puudutab konteksti, milles vaidlusalune tegevus aset leidis – isegi kui see on tõendatud –, ei saa mingil juhul muuta õiguspäraseks ELTL artikli 101 rikkumist ja ammugi mitte kooskõlastatud tegevust, mille puhul tuvastati, nagu seda tehti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 293–311, et see kahjustab konkurentsi piisaval määral, et kvalifitseerida see „eesmärgi tõttu piiranguks“.
180 Käesoleva kohtuotsuse punktis 163 esitatud argumendid on seega alusetud.
181 Teise väite teine osa tuleb seega osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Sellest järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, mis puudutab ühe ja vältava rikkumise olemasolu ning Cargoluxi osalemist selles
182 Cargoluxi kolmas väide koosneb kahest osast. Esimeses väiteosas märgib ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, esitades valesti õigusliku kriteeriumi, mis võimaldab tuvastada ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Teises väiteosas märgib ta, et Üldkohus nõustus ekslikult komisjoni järeldusega, et Cargolux on vastutav ühe ja vältava rikkumise kui terviku eest.
Esimene väiteosa, mis puudutab asjakohast õiguslikku kriteeriumi ühe ja vältava rikkumise olemasolu tuvastamiseks
– Poolte argumendid
183 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, esitades valesti õigusliku kriteeriumi, mis võimaldab tuvastada ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 322–324 ja 335 kinnitas Üldkohus, et sellise rikkumise tuvastamiseks on vaja ühist eesmärki taotleva tervikplaani olemasolu, ühe poole tahtlikku panust sellesse plaani ning tema teadmist – olgu siis tõendatud või eelduslikku – teiste osalejate rikkumistest, milles ta otseselt ei osalenud. Seejärel käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 mõistet „üksteist täiendav“. Siiski leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 325–327, et kuigi üksteist täiendav tegevus võib olla objektiivne kaudne tõend, mis kinnitab tervikplaani olemasolu, millega taotletakse konkurentsivastase eesmärgi saavutamist, ei ole ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks vaja kontrollida, kas eri tegevused täiendavad üksteist. Selline väide oleks vastuolus Üldkohtu rohke praktikaga, mida Euroopa Kohus on vaikimisi kinnitanud 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Pometon vs. komisjon (C‑440/19 P, EU:C:2021:214). Samuti nähtub komisjoni otsustuspraktikast, et ta kohaldab seda kriteeriumi, mida kohaldati ka vaidlusaluse otsuse põhjenduses 879.
184 Selles kontekstis märgib Cargolux, et 16. juuni 2022. aasta kohtuotsuse Toshiba Samsung Storage Technology ja Toshiba Samsung Storage Technology Korea vs. komisjon (C‑700/19 P, EU:C:2022:484) punktid 107 ja 108 annavad mõistele „üks ja vältav rikkumine“ liiga kõikehõlmava ulatuse seoses tegevustega, millel ei ole omavahel mingit seost, vähendades märkimisväärselt komisjoni tõendamiskoormist. Sellist komistuskohta tuleks aga vältida.
185 Komisjon vastab, et see väiteosa ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
186 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine seisnema tingimata üksikus teos, vaid võib seisneda ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu osa võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi siseturul, siis on komisjonil seega õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, C‑201/19 P, EU:C:2024:552, punkt 240).
187 Ettevõtja, kes osales oma käitumisega ühes ja vältavas rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga „kokkuleppe“ või „kooskõlastatud tegevuse“ mõistetele ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, C‑201/19 P, EU:C:2024:552, punkt 241).
188 Sellega seoses olgu meenutatud, et selleks, et kvalifitseerida eri tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, ei ole vaja kontrollida, kas need täiendavad üksteist, mis tähendab, et igaüks neist on suunatud lahendama üht või mitut tavapärasest konkurentsist tulenevat tagajärge, ning kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegude elluviijad on ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandanud. Mõistet „üks eesmärk“ puudutav tingimus seevastu eeldab, et tuleb kontrollida, ega ei esine asjaolusid, mis iseloomustavad rikkumise osadeks olevaid tegusid, mis võivad osundada sellele, et tegevusel, mille on sisuliselt toime pannud teised osalevad ettevõtjad, ei ole sama konkurentsivastane eesmärk või mõju ning see ei kuulu seetõttu ühte „tervikplaani“ oma identse eesmärgi poolest, mis moonutab konkurentsi siseturul (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑644/13 P, EU:C:2017:59, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, C‑201/19 P, EU:C:2024:552, punkt 242).
189 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 325 ja 326 sisuliselt leidis, et selleks, et kvalifitseerida eri tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, ei ole vaja kontrollida, kas need täiendavad üksteist eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses, ning järeldas sellest kohtuotsuse punktis 327, et isegi kui see on tõendatud, ei muutnud asjaolu, et komisjon ei tõendanud sellist üksteist täiendavat seost vaidlusaluste kokkulepete ja tegevuste vahel, iseenesest üheks ja vältavaks rikkumiseks kvalifitseerimist vigaseks.
190 Cargolux tugineb sellega seoses tulemusetult Üldkohtu väidetavale vastupidisele praktikale, mida Euroopa Kohus väidetavalt kinnitas 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Pometon vs. komisjon (C‑440/19 P, EU:C:2021:214). Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, ei esitatud Euroopa Kohtule nimelt küsimust, kas ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks on vaja kontrollida, kas erinevad kõnealused teod täiendavad üksteist käesoleva kohtuotsuse punktis 188 meenutatud kohtupraktika tähenduses. Järelikult ei saa Euroopa Kohtu vaikimist selles küsimuses tõlgendada nii, et see seab kahtluse alla punktis 188 meenutatud väljakujunenud kohtupraktika.
191 Seejärel tuleb märkida, et kuivõrd Euroopa Kohus on seda kohtupraktikat hiljuti veel kinnitanud, eelkõige 27. juuni 2024. aasta kohtuotsuse Servier jt vs. komisjon (C‑201/19 P, EU:C:2024:552) punktis 242, ei saa Cargoluxiga nõustuda, kui ta käesoleva kohtuotsuse punktis 183 esitatud argumentides leiab, et see kohtupraktika ei ole väljakujunenud ega järjekindel.
192 Lõpuks ei saa ka asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 188 viidatud kohtupraktika, mida on sisuliselt meenutatud ka 16. juuni 2022. aasta kohtuotsuse Toshiba Samsung Storage Technology ja Toshiba Samsung Storage Technology Korea vs. komisjon (C‑700/19 P, EU:C:2022:484) punktides 107 ja 108, millele Cargolux tugineb, annab mõistele „üks ja vältav rikkumine“ liiga laia ulatuse, liigitades selle mõiste alla tegevused, millel ei ole omavahel mingit seost. Nimelt ei ole vaidlust, et sellest väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et see mõiste eeldab „tervikplaani“ olemasolu, millesse kuuluvad selle moodustavad eri tegevused, ning et neil tegevustel on identne eesmärk, mis moonutab konkurentsi siseturul.
193 Eespool toodust lähtudes tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis puudutab Cargoluxi osalemist ühes ja vältavas rikkumises
– Poolte argumendid
194 Cargolux väidab, et Üldkohus eksis, kui ta kinnitas komisjoni järeldust, et Cargoluxi võib pidada vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest tervikuna.
195 Ühest küljest on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et komisjon on nõuetekohaselt tõendanud, et rikkumine oma osades on üksteist täiendav ja vältav. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 509 on Üldkohus vääralt leidnud, et asjaolu, et tegevus, mis puudutab keeldumist vahendustasusid maksmast, algas ligi viis aastat pärast Cargoluxile süüks pandud rikkumise algust, ei vähenda kuidagi tema panust rikkumise teiste osadega taotletava ühe eesmärgi saavutamisse. Cargoluxi sõnul võimaldab niivõrd ilmselge ajaline erinevus vastupidi eeldada, et tegevus, mis puudutab keeldumist vahendustasusid maksmast, oli lisatasusid puudutavast salajasest tegevusest täiesti sõltumatu. Vastupidised asjaolud, mida on mainitud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 880, ei ole asjakohased.
196 Lisaks ei võtnud Üldkohus arvesse esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses välja toodud asjaolu, et kütuse lisatasuga seotud kontaktid seisnesid ülemaailmsetes kontaktides asjaomaste ettevõtjate peakontorite tasandil, samas kui ohutuse lisatasuga seotud kontaktid toimusid peamiselt kohalikul tasandil. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 466, milles need argumendid tagasi lükati, on ekslik, sest asjaolu, et kontaktid ohutuse lisatasu üle näitaksid teabevahetust peakontoriga, ei muuda kuidagi asjaolu, et rikkumise neid kahte osa puudutavad mitmepoolsed kontaktid toimusid kohalikul tasandil. Neid asjaolusid arvestades on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 473 samuti ekslik osas, milles Üldkohus leiab, et Cargolux ei suutnud seada kahtluse alla kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasuga seotud osade lisamist sama rikkumise alla, millel on üks eesmärk, samas kui komisjonil ei ole alust kasutada üheainsa vältava rikkumise olemasolu tuvastamiseks ajaliselt kaugeid kontakte.
197 Teisest küljest esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses vastuolulised põhjendused, märkides selle punktis 326, et selleks, et komisjon saaks tuvastada ühe ja vältava rikkumise, ei ole vaja tõendada üksteist täiendavaid seoseid, viidates seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 497 ja 523 Cargoluxi kahjuks tehtud järeldustes sellistele seostele, põhjendamaks, et tegevus, mis seisnes keeldumises vahendustasusid maksmast, oli osa vaidlusaluses otsuses tuvastatud ühest ja vältavast rikkumisest.
198 Komisjon vastab, et see väiteosa tuleb tagasi lükata.
– Euroopa Kohtu hinnang
199 Esimesena tuleb meenutada, et käesoleva väite esimese osa analüüsist nähtub, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 326 õigesti, et eri tegevuste üheks ja vältavaks rikkumiseks kvalifitseerimiseks ei ole vaja kontrollida, kas need täiendavad üksteist selles mõttes, et igaüks neist on mõeldud ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärje jaoks, ja kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide tegevuste elluviijate soovitud konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele.
200 Nii tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 508, viidates punktile 326, et komisjon ei ole kohustatud selleks, et kvalifitseerida eri tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, kontrollima, kas need täiendavad üksteist. Üldkohus järeldas sellest, et isegi kui see osutuks tõeks, ei saa selle tõendamata jätmine, et esinevad seosed rikkumise osa, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast, ning rikkumise nende osade vahel, mis puudutasid kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu, iseenesest muuta vaidlusalust otsust õigusvastaseks.
201 Seega analüüsis Üldkohus ammendavuse huvides selle kohtuotsuse punktis 509 – mis pealegi algas sõnadega „igal juhul“ – argumenti, mille Cargolux tuletas asjaolust, et rikkumise see osa, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast, algas suhteliselt hilja võrreldes teiste osadega. Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse selle punkti vastu esitatud Cargoluxi etteheide, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 195, tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 92 meenutatud kohtupraktikale tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
202 Teisena tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 466 piirdus Üldkohus märkimisega, et kolm kontakti, millele Cargolux tugines, et vaielda vastu tema osalemisele ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas, pigem kinnitavad vaidlusaluses otsuses komisjoni kirjeldatud mitmetasandilist korraldust, mitte ei sea seda kahtluse alla, sest kõigist neist kontaktidest ilmnesid juhised või kirjavahetus asjaomaste ettevõtjate peakontoritega, kusjuures Üldkohus viitas näitena vaidlusaluse otsuse põhjendustes 594 ja 595 mainitud e-kirjadele.
203 Mis puudutab selle kohtuotsuse punkti 473, siis märkis Üldkohus selles, et Cargolux ei vaidlustanud tulemuslikult oma osalemist kütuse lisatasu puudutavas rikkumise osas, et ta ei suutnud seada kahtluse alla kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasuga seotud osade lisamist sama rikkumise alla, millel on üks eesmärk, ning et vaidlust ei olnud selles, et tema osalemine kütuse lisatasu puudutavas rikkumise osas kestis kuni 14. veebruarini 2006, kusjuures esinesid „usaldusväärsed tõendid“, mis olid olemas vähemalt alates 10. juunist 2005, ja seda osalemist enne viidatud kuupäeva kinnitas suur hulk tõendeid ja kaudseid tõendeid konkurentsivastaste kontaktide kohta.
204 Seega tuleb tõdeda, et need punktid 466 ja 473 sisaldavad üksnes faktilisi hinnanguid. Nii palub Cargolux käesoleva kohtuotsuse punktis 196 esitatud argumentidega tegelikult Euroopa Kohtul uuesti hinnata faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mida Üldkohus on nendes punktides juba iseseisvalt hinnanud, väitmata siiski, et Üldkohus on neid moonutanud. Need argumendid on seega vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 96 meenutatud kohtupraktikale vastuvõetamatud.
205 Kolmandana, mis puudutab väidetavat põhjenduste vastuolu, siis on Üldkohus küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 497 märkinud muu hulgas, et võttes arvesse ühelt poolt kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu käsitlevate rikkumise osade ning teiselt poolt keeldumist vahendustasusid maksmast puudutava rikkumise osa „üksteist täiendavat“ laadi, võis ta punktis 497 välja toodud asjaoludest mõistlikult järeldada, et kontaktidel, mis puudutasid vahendustasu maksmisest keeldumist ja milles Cargolux osales, oli lisatasusid puudutavate kontaktidega analoogne või lähedane geograafiline ulatus. Selle kohta märkis ta, et Cargolux ei vaidlustanud tõhusalt üksteist täiendavat laadi, viidates selle kohtuotsuse punktidele 329 ja 509.
206 Samuti tõdes ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 523, et kuivõrd lisatasud olid üldiselt kohaldatavad kõigile liinidele ülemaailmsel tasandil, oli tõenäoline, et seda oli ka keeldumine vahendustasusid maksmast, märkides sellega seoses, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 879 leidis komisjon, et keeldumine vahendustasusid maksmast ja rikkumise kaks ülejäänud osa täiendasid üksteist, sest „see võimaldas jätta lisatasud välja konkurentsist, mis oli seotud klientidega toimuvate läbirääkimistega vahendustasude (tegelikult lisatasudelt tehtavate hinnaalanduste) üle“.
207 Siiski nähtub ühest küljest vaidlustatud kohtuotsuse punktist 496, et Üldkohus esitas selle kohtuotsuse punktis 497 esitatud põhjenduse üksnes ammendavuse huvides sarnaselt selle kohtuotsuse punktides 329 ja 520 toodud põhjendustega, mistõttu tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata Cargoluxi etteheide põhjenduste vastuolulisuse kohta vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 92 meenutatud kohtupraktikale.
208 Teisest küljest ei puuduta punkt 523 mitte mõistet „üks ja vältav rikkumine“, vaid – nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 511 – Cargoluxi argumente, mille ta esitas Üldkohtus oma viienda väite neljanda osa põhjendamiseks ja millega ta heitis komisjonile ette, et viimane ei esitanud tõendeid, mis on vajalikud ühe ja vältava rikkumise „ülemaailmse“ ulatuse tõendamiseks. Neil asjaoludel ei ole põhjenduste väidetav vastuolulisus tõendatud.
209 Kolmanda väite teine osa tuleb seega osaliselt vastuvõetamatuse tõttu, osaliselt põhjendamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Sellest järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, mis puudutab Cargoluxi ühes ja vältavas rikkumises osalemise ulatust
210 Neljandas väites, mis koosneb kolmest osast, leiab Cargolux, et Üldkohus rikkus igal juhul õigusnorme, kui ta leidis, et Cargolux on vastutav ühe ja vältava rikkumise kõigi aspektide eest. Esimeses ja teises väiteosas märgib ta, et ühest küljest rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas tõendeid ning teisest küljest rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta pidas Cargoluxi vastutavaks osalemise eest rikkumise selles osas, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast. Kolmandas väiteosas märgib ta, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta hindas tema vastutust ohutuse lisatasu puudutava rikkumise osa eest.
Esimene väiteosa, mis käsitleb Cargoluxi osalemist keeldumises vahendustasusid maksmast
– Poolte argumendid
211 Cargolux väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas tõendeid, kui ta luges Cargoluxi vastutavaks osalemise eest rikkumise selles osas, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast.
212 Ühest küljest tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 486 vaidlusaluse otsuse põhjendusele 688, et kinnitada, et mitu vedajat vahetasid kahepoolsel tasandil teavet, et veenda üksteist, et nad osalevad jätkuvalt keeldumises vahendustasusid maksmast. See põhjendus puudutab aga ühte Deutsche Lufthansa ja Société Air France’i kahepoolset kontakti, mis ei ole seotud Cargoluxiga, mistõttu ei saa see tõendada viimase osalemist rikkumise selles osas.
213 Teisest küljest ei analüüsinud Üldkohus vaidlusalust otsust põhjalikult Cargoluxi väidete alusel, rikkudes sellega temal lasuvat õiguspärasuse kontrolli kohustust. Nimelt vaidlustas Cargolux Üldkohtule esitatud hagiavalduse lisas individuaalselt iga tõendi, mille komisjon esitas seoses tema osalemisega rikkumise selles osas, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast. Üldkohus ei maini seda aga vaidlustatud kohtuotsuses kordagi, mistõttu ei võimalda see kohtuotsus Cargoluxil mõista põhjusi, miks selles lisas nimetatud tõendeid „tema vastu kasutati“.
214 Komisjon leiab, et see väiteosa ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
215 Esimesena, mis puudutab käesoleva väiteosa esimest etteheidet vaidlustatud kohtuotsuse punkti 486 kohta, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on moonutamisega tegemist juhul, kui uute tõenditeta on ilmne, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on selgelt väär või nende sõnastusega selgelt vastuolus. Niisugune moonutamine peab siiski selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. Lisaks, kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning tooma välja Üldkohtu analüüsivead, mis tema hinnangul on moonutamise põhjustanud (vt selle kohta 26. septembri 2024. aasta kohtuotsus JCDecaux Street Furniture Belgium vs. komisjon, C‑710/22 P, EU:C:2024:787, punkt 63, ja 22. mai 2025. aasta kohtuotsus Luossavaara-Kiirunavaara vs. komisjon, C‑621/23 P, EU:C:2025:368, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).
216 Üldkohus tuvastas viidatud punktis 486, et vaidlustatud otsusest nähtub, et mitu vedajat vahetasid kahepoolselt teavet kinnitamaks vastastikku, et nad ei maksa jätkuvalt vahendustasusid, milles enne oli kokku lepitud. Ta tõi sellega seoses näitena välja vaidlusaluse otsuse põhjenduse 688 sisu, milles on kirjeldatud telefonivestlust kahe muu vedaja vahel, kes ei ole Cargolux.
217 Vaidlusalusest otsusest nähtub aga, et Üldkohus andis õigesti edasi põhjenduses 688 märgitu. Järelikult ei ole väidetav moonutamine tõendatud.
218 Lisaks, osas, milles Cargolux vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 486 puudutava etteheitega selle asjaolu asjakohasuse, mida Üldkohus selles punktis 486 välja tõi, et tõendada tema osalemist rikkumise selles osas, mis puudutab keeldumist vahendustasusid maksmast, tuleb see etteheide käesoleva kohtuotsuse punktis 96 meenutatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest selle etteheitega palutakse Euroopa Kohtul anda uus hinnang faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mida Üldkohus juba hindas vaidlustatud kohtuotsuse selles punktis ja punktis 485.
219 Teisena, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 213 esitatud etteheidet, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kui Üldkohtule on ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise otsuse peale, siis peab Üldkohus üldiselt hageja poolt oma väidete põhjendamiseks esitatud tõendite alusel täielikult kontrollima, kas selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud või mitte. Üldkohus peab kontrollima ka seda, kas komisjon on oma otsust põhjendanud. Selle kontrolli käigus ei saa Üldkohus pealegi tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonile konkurentsipoliitika valdkonnas EL lepingu ja EL toimimise lepingu alusel määratud rolli raames antud, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 44 ja 45 ning seal viidatud kohtupraktika).
220 Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust ja eelkõige Üldkohtule esitatud menetlusdokumentidest, et tõendid, mille Cargolux esitas Üldkohtule käesoleva kohtuotsuse punktis 213 viidatud lisas, olid esitatud tema nende argumentide põhjenduseks, mille kohaselt jättis komisjon arvesse võtmata spetsiifilise õigusliku konteksti, milles toimusid tema kontaktid teiste vedajatega seoses keeldumisega vahendustasusid maksmast. Vastavalt sellele, mida Cargolux Üldkohtus väitis, tõendas see kontekst, et nende arutelude eesmärk, mis puudutasid keeldumist komisjonitasusid maksmast, oli vedajate õiguspärane reaktsioon kooskõlastatud tegevusele, üks kohtuvaidlus ja boikoti ähvardused ekspediitoritelt. Need tõendid näitasid seega Cargoluxi sõnul, et vedajad keskendusid oma aruteludes küsimusele, kas lisatasud võisid õiguslikult põhimõtteliselt olla aluseks vahendustasude võtmisele vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele. Täpsemalt tugines ta nendele tõenditele, et näidata, et kuna komisjon ei võtnud seda konteksti arvesse, ei tõendanud ta õiguslikult piisavalt, et vedajate tegevus kujutab endast eesmärgi tõttu piirangut.
221 Just neile argumentidele, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 479, vastas Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 482–491. Sellega seoses tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 484–486, et see põhineb faktiliselt vääral eeldusel, ning punktides 487–490, et see põhineb ka õiguslikult vääral eeldusel. Ta tuvastas eelkõige, et Cargolux eksis, väites, et vedajad keskendusid oma aruteludes küsimusele, kas lisatasud võisid põhimõtteliselt kaasa tuua vahendustasude võtmise või mitte, analüüsides sellega seoses vaidlusaluse otsuse põhjendusi 675–702 ja tõendeid, millele komisjon tugines, kusjuures neid tõendeid mainis ka Cargolux Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides.
222 Seega tuleb sedastada, et ettekäändega, et Üldkohus ei ole väidetavalt piisavalt teostanud talle ülesandeks pandud seaduslikkuse kontrolli, soovib Cargolux saavutada seda, et Euroopa Kohus hindaks uuesti fakte ja tõendeid, väitmata samas, et Üldkohus on neid moonutanud. Järelikult, kuivõrd Cargolux heidab käesoleva kohtuotsuse punktis 213 esitatud etteheitega Üldkohtule ette, et viimane leidis, et tuleb tagasi lükata Cargoluxi argumendid, milles ta soovis kahtluse alla seada vaidlusaluste kontaktide konkurentsivastast laadi, ehkki Cargolux oli vaielnud individuaalselt vastu igale komisjoni esitatud tõendile, siis tuleb see etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, tuginedes käesoleva kohtuotsuse punktis 96 viidatud kohtupraktikale.
223 Seejärel, kuivõrd Cargolux väidab selle etteheitega, et vaidlustatud kohtuotsus ei võimalda tal mõista põhjusi, miks hagiavalduse lisas nimetatud tõendeid „tema vastu kasutati“, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 485 nähtub, et Üldkohus viitas vaidlusaluse otsuse põhjendustes 675–702 esitatud tõenditele üksnes selleks, et näidata, et süüdistatud vedajad ei piirdunud ühise seisukoha määratlemisega vahendustasude maksmise küsimuses, et kaitsta seda kooskõlastatult pädevates kohtutes või edendada seda kollektiivselt eelkõige ametiasutustes, vaid leppisid mitmepoolselt kokku, et nad keelduvad ekspediitoritega vahendustasude üle läbirääkimiste pidamisest ja neile lisatasudelt hinnaalanduste tegemisest. Üldkohus ei võtnud seega otseselt arvesse neid Cargoluxi süüstavaid tõendeid, vaid viitas neile selleks, et lükata tagasi tema argumendid, milles ta väitis, et vedajad keskendusid oma aruteludes küsimusele, kas lisatasud võisid põhimõtteliselt kaasa tuua vahendustasude võtmise või mitte. Kuna see etteheide põhineb seega vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, on see põhjendamatu.
224 Lõpuks, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 151 ja 152 meenutatud kohtupraktikat, ei saa asuda seisukohale, et kuna Üldkohus ei maininud vaidlustatud kohtuotsuses sõnaselgelt käesoleva kohtuotsuse punktis 213 viidatud hagiavalduse lisa ega iga tõendit, mille Cargolux selles eraldi vaidlustas, rikkus ta vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Järelikult osas, milles Cargolux väidab käesoleva kohtuotsuse punktis 213 esitatud etteheites, et Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust, tuleb see samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
225 Eeltoodust lähtudes tuleb neljanda väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist
– Poolte argumendid
226 Cargolux väidab, et pidades teda vastutavaks rikkumise selle osa eest, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast, rikkus Üldkohus võrdse kohtlemise põhimõtet.
227 Ühest küljest rikkus Üldkohus seda põhimõtet, koheldes Cargoluxi erinevalt British Airways plc-st, kuigi need ettevõtjad olid võrreldavas olukorras. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 493 viitab Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendustele, mis tõendavad Cargoluxi osalemist keeldumises vahendustasusid maksmast. Need põhjendused näitavad, et ta oli seda tegevust puudutavate tõenditega seoses selle teise vedajaga võrreldavas olukorras. Nimelt näitab nende järelduste võrdlus, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 685, 686, 692, 694 ja 696, mis on kokku võetud otsuse põhjenduses 743 ning mis puudutavad British Airwaysi, Cargoluxi puudutavate järeldustega, mida on meenutatud selles punktis 493, et nende vastavad olukorrad on võrreldavad. Sellest tuleneb, et see teine vedaja osales kümnekuulise ajavahemiku jooksul seitsmes kontaktis, mis puudutasid keeldumist vahendustasusid maksmast, samas kui Cargolux osales kümne kuu jooksul üheksas kontaktis. Nendest üheksast kontaktist kolmes osales ka see teine vedaja.
228 Neid kolme kontakti, millele juhtis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 493, 497 ja 499 tähelepanu kui asjaoludele, mis kinnitavad komisjoni järeldust, et Cargolux osales keeldumises vahendustasusid maksmast, millele viidatakse vaidlusaluse otsuse põhjendustes 503, 560 ja 695, ei kasutatud British Airwaysi vastu, nagu nähtub 30. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse British Airways vs. komisjon (T‑341/17, EU:T:2022:182) punktist 386, kuigi need põhjendused 503 ja 560 käsitlevad mitmepoolseid koosolekuid, millel osalesid nii Cargolux kui ka British Airways.
229 Üldkohus tühistas seega üksnes järelduse, et nimetatud vedaja osales selles rikkumise osas, ja vähendas tema trahvi tema piiratud osalemise tõttu, kuid jättis muutmata järelduse, et Cargolux osales rikkumises. Üldkohus ei esitanud aga selle ebavõrdse kohtlemise kohta vähimatki selgitust.
230 Teisest küljest rikkus Üldkohus seda põhimõtet, koheldes Cargoluxi erinevalt kui SAS Cargo Group A/S-i, Scandinavian Airlines System Denmark-Norway-Swedenit ja SAS AB-d (edaspidi koos „SAS Cargo Group jt“). 30. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse SAS Cargo Group jt vs. komisjon (T‑324/17, EU:T:2022:175) punktis 958 vähendas ta selles kohtuasjas hagejatele määratud trahvi 21% võrra, arvestades piiratud aega, mille jooksul nad osalesid rikkumise osas, mis käsitles keeldumist vahendustasusid maksmast, võrreldes rikkumise kestusega tervikuna, nagu ta märkis selle kohtuotsuse punktis 958. Cargolux märgib sellega seoses, et SAS Cargo Groupi jt puhul tuvastatud rikkumise kogukestus oli kuus aastat ja kaks kuud, samas kui tõendid nende tegevuse kohta seoses keeldumisega vahendustasusid maksmast puudutasid seitset kuud. Cargolux viitab sellega seoses vaidlusaluse otsuse põhjendustele 1169, 680 ja 686. Nagu aga on märgitud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1169, 695 ja 698, oli Cargoluxi suhtes tuvastatud rikkumise kogukestus viis aastat ning tõendid tema tegevuse kohta seoses keeldumisega vahendustasusid maksmast puudutasid viit kuud. Üldkohus ei võtnud seda sarnasust siiski arvesse ega esitanud selle ebavõrdse kohtlemise kohta vähimatki põhjendust ega selgitust. Seega eksis Üldkohus, kui ta ei vähendanud Cargoluxile määratud trahvi identses määras.
231 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
232 Võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. See põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 54 ja 55, ning 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Lupin vs. komisjon, C‑144/19 P, EU:C:2024:545, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).
233 Üldkohus peab seda põhimõtet järgima ka siis, kui ta teostab oma täielikku pädevust. Lõpuks ei või selle pädevuse teostamine konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua nende diskrimineerimist (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, C‑291/98 P, EU:C:2000:631, punkt 97, ja 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 138).
234 Mis puudutab käesolevas asjas esiteks Cargoluxi võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist võrreldes British Airwaysiga seoses järeldusega, et kumbki lennuettevõtja osales rikkumise osas, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 493 tuvastas Üldkohus, et komisjon järeldas, et Cargolux osales selles osas, arvestades vaidlusaluse otsuse põhjenduses 754 esitatud asjaolusid, millele Üldkohus selles punktis viitas.
235 Siiski, vastupidi sellele, mida väidab Cargolux, ei nähtu põhjenduses 754 esitatud järelduste võrdlusest selle otsuse põhjenduses 743 esitatud järeldustega, milles on loetletud kontaktid, millele komisjon tugines selle teise vedaja vastu, et need kaks vedajat olid võrreldavas olukorras seoses tõenditega, mida nende puhul kasutati, et näidata nende osalemist rikkumise nimetatud osas. Järelikult ei olnud nad ka Üldkohtus võrreldavas olukorras.
236 Seega piisab, kui märkida, et eeldus, millele Cargolux käesoleva kohtuotsuse punktides 227–229 esitatud argumentides tugineb, on igal juhul väär. Järelikult tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
237 Teiseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 230 välja toodud väidetavat võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist võrreldes SAS Cargo Groupiga jt, siis piisab, kui märkida, et see väide põhineb 30. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse SAS Cargo Group jt vs. komisjon (T‑324/17, EU:T:2022:175) vääral tõlgendusel. On tõsi, et viidatud kohtuotsuse punkti 958 sõnastus, millele Cargolux tugineb, võib näida mitmeti mõistetav, sest Üldkohus mainib selles „piiratud aega, mille jooksul süüdistatud vedajad kooskõlastasid keeldumist vahendustasu maksmast, võrreldes ühe ja vältava rikkumise kestusega tervikuna“. Sellest kohtuotsusest ja eelkõige selle punktidest 698–712, 901 ja 957 nähtub siiski selgelt, et nimelt põhjusel, et komisjon omistas selle kohtuasja hagejatele vääralt vastutuse rikkumise selle osa eest, mis seisnes keeldumises vahendustasusid maksmast, ja hindas seetõttu üle nende osalemise määra ühes ja vältavas rikkumises, leidis Üldkohus, et nende trahvi põhisumma vähendamine ainult 10% võrra nende piiratud osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises ei olnud asjakohane, vaid et nende trahvi tuleb vähendada 21% selle piiratud osalemise eest.
238 Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Üldkohus ei tuvastanud, et komisjon pidas Cargoluxi ekslikult vastutavaks rikkumise selle osa eest, mis puudutas keeldumist vahendustasusid maksmast. Nagu nähtub neljanda väite esimese osa analüüsist, ei ole Cargolux pealegi suutnud tõendada, et vaidlustatud kohtuotsuses on selles osas rikutud õigusnormi või moonutatud faktilisi asjaolusid või tõendeid. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta vähendas veelgi SAS Cargo Groupi jt trahvi põhisummat nende piiratud osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises, võttes arvesse, et tühistati järeldus, et nad osalesid selles rikkumise osas, samas kui ta ei vähendanud seda summat Cargoluxi puhul, kelle selles osas osalemise tuvastamist ei tühistatud.
239 Käesoleva kohtuotsuse punktis 230 esitatud argumendid on seega alusetud.
240 Seega tuleb neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme, kui hinnati Cargoluxi vastutust rikkumise selle osa eest, mis puudutas ohutuse lisatasu
– Poolte argumendid
241 Cargolux väidab, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 477 esitatud järelduses, et komisjonil oli õigus tuletada tema käsutuses olevatest tõenditest, et Cargolux jätkas osalemist rikkumise selles osas, mis puudutas ohutuse lisatasu, pika aja jooksul, mille osas ei olnud tema kohta vähimatki tõendit.
242 Sellega seoses viitab Cargolux vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 467 ja 468, milles Üldkohus tuvastas lüngad dokumentides, mis tõendavad Cargoluxi osalemist rikkumises ajavahemikus 26. novembrist 2002 kuni 14. jaanuarini 2004 ning 28. septembrist 2004 kuni 14. veebruarini 2006, mis vastab rikkumise lõppkuupäevale. Ent nagu märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 471, nõuab kohtupraktika, et sellistel asjaoludel ei piisa sellest, kui asjaomane ettevõtja ei teatanud, et ta ei loe end rikkumisega seotuks, et tuvastada tema katkematut osalemist rikkumises, kui märkimisväärse aja jooksul on toimunud mitu salajast kontakti ilma tema esindajateta. Sellisel juhul peab komisjon esitama muid tõendeid. Käesolevas asjas leidis Üldkohus ekslikult, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 473–476 nendele muudele tõenditele antud hinnang võimaldas asuda seisukohale, et Cargolux osales jätkuvalt nendel ajavahemikel ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas.
243 Esiteks, kuna komisjon ei tõendanud nõuetekohaselt, et ohutuse lisatasu ja kütuse lisatasu olid osa ühest ja vältavast rikkumisest, sest need tegevused ei täiendanud üksteist piisavalt ega kuulunud ka tervikplaani, siis on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 473 ekslik. Nimelt tuleneb sellest, et Üldkohus ei saanud tugineda kütuse lisatasu puudutava rikkumise osaga seotud kontaktidele, et pikendada Cargoluxi osalemist ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas ja seega lükata edasi kuupäeva, kui lõppes tema osalemine rikkumises kui tervikus. Ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 229 viidatud kohtupraktika ei võimalda sellist lähenemist põhjendada, sest see kohtupraktika ei puuduta võimalust tõendada ettevõtja rikkumises osalemise pikenemist, kui on olnud rikkumise perioode, mille jooksul ei ole tuvastatud selle ettevõtjaga otseselt seotud kontakte (edaspidi „lüngaperioodid“).
244 Teiseks on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 474 vigane, sest ei selles punktis, selles kohtuotsuses ega isegi vaidlusaluses otsuses ei selgitata, kuidas ohutuse lisatasu puudutavate kontaktide juhuslik laad võimaldas tõendada, et lüngaperioodid olid tavapärased perioodid nende kontaktide vahel või et Cargolux jätkas nendel perioodidel rikkumise selles osas osalemist, ja seda enam, et teiste vedajate vahelised kontaktid rikkumise nimetatud osa kohta jätkusid selle vältel. Ühelt poolt kütuse lisatasu puudutavate kontaktide sageduse ja teiselt poolt ohutuse lisatasu puudutavate kontaktide sageduse vaheline võrdlus ei ole asjakohane, sest ainus asjakohane küsimus on see, kas teiste vedajate vahel jätkusid kontaktid ohutuse lisatasu kohta ka ilma Cargoluxita. Kui see on nii, siis tõendab see, et ohutuse lisatasuga seotud tegevuse laad nõudis selliseid kontakte. Seetõttu ei saanud Üldkohus järeldada, et komisjon võis asuda seisukohale, et Cargolux jätkas osalemist rikkumise selles osas nendel perioodidel, mil tal ei olnud mingit kontakti teiste vedajatega. Samal põhjusel ei ole ka piisav märkida, et ohutuse lisatasu nõudis vaid juhuslikke kontakte, järeldamaks, et Cargolux jätkas nendel perioodidel rikkumise selles osas osalemist, sest ohutuse lisatasuga seotud kontaktid jätkusid teiste vedajate vahel samadel perioodidel. Üldkohtu analüüs on seega ekslik, kuna see eirab asjaolu, et teiste vedajate vahelised kontaktid ohutuse lisatasu teemal jätkusid korduvalt Cargoluxi lüngaperioodide jooksul.
245 Kolmandaks on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 475 ekslik osas, milles Üldkohus kinnitab, et Cargolux ei vaielnud vastu sellele, et ohutuse lisatasuga seotud kooskõlastamise mõju kestis edasi ajavahemikul, mil kontaktide kohta tõendeid ei olnud.
246 Kõigepealt ei ole komisjon ega Üldkohus esitanud vähimatki teavet tagajärgede kohta, mis väidetavalt püsima jäid. See lähenemine on vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt peab komisjon tuginema tõenditele, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähedasi asjaolusid, et saaks mõistlikult tuvastada, et rikkumine jätkus katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel. Rikkumise kestuse tõendamise kohustus lasub komisjonil ja komisjoni mis tahes kahtlust tuleb tõlgendada asjaomase ettevõtja kasuks. Selles kontekstis viitab Cargolux eelkõige 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse Kilpailu- ja kuluttajavirasto (C‑450/19, EU:C:2021:10) punktile 30, mis juhul, kui puuduvad piisavad tõendid, piirab komisjoni võimalust asuda seisukohale, et rikkumine kestab kauem kui rikkumise poolte vahelised viimased kontaktid.
247 Seejärel jättis Üldkohus arvesse võtmata asjaolu, et vaidlusaluses otsuses ei ole tõendatud, et Cargoluxi viimaste kontaktide käigus sõlmitud kokkulepped, millele on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 618 ja 640, pidid jääma kehtima hilisema kuupäevani, ehkki seda on nõutud 16. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Caffaro vs. komisjon (T‑192/06, EU:T:2011:278) punktides 125 ja 128. Seega on selge, et Cargoluxi osalemine ohutuse lisatasuga seotud tegevuses lõppes kohe, kui ta lõpetas kontakti teiste vedajatega, see tähendab pärast nendes põhjendustes viidatud 26. novembri 2002. aasta ja 28. septembri 2004. aasta kontakte.
248 Lõpuks on punktis 475 tõendamiskoormis õigusvastaselt ümber pööratud, sest asjaomane ettevõtja ei pea vastu vaidlema sellele, et kooskõlastamise tagajärjed jätkusid, ega isegi väitma, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et teised vedajad jätkasid oma kooskõlastamist. Seevastu peab komisjon tõendama, et need tagajärjed jätkusid rikkumisperioodi väidetava kestuse jooksul, ning tõendama, et ettevõtja oli rikkumisest teadlik või võis seda mõistlikult ette näha. Komisjon ei selgita aga, kuidas Cargolux võis kõnealust rikkumist ette näha ja olla valmis sellega kaasnevat riski aktsepteerima.
249 Neljandaks on ekslik ka vaidlustatud kohtuotsuse punkt 476, milles Üldkohus märkis, et Cargolux ei ole tõendanud, et ta teatas avalikult, et ei loe end seotuks ohutuse lisatasuga seotud kooskõlastamisega lüngaperioodide ajal, või et ta jätkas neil ajavahemikel ausat ja sõltumatut konkurentsi. Üldkohus tunnistas ka ise selle kohtuotsuse punktis 471, et avalik teatamine, et ta ei loe end rikkumisega seotuks, on vaid üks paljudest teguritest, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas ettevõtja jätkas rikkumises osalemist olulistel lüngaperioodidel, kui puuduvad tõendid osalemise kohta.
250 Kui Euroopa Kohus leiab aga vastupidi sellele, mida väidab Cargolux, et vaidlustatud kohtuotsust ja vaidlusalust otsust ei tule teda puudutavas osas neljanda väite alusel tühistada, palub ta teise võimalusena see osaliselt tühistada ja vähendada trahvi vastavalt Euroopa Kohtu täielikule pädevusele tema väidetes esitatud põhjustel või mis tahes muul põhjusel, mille Euroopa Kohus on omal algatusel tõstatanud.
251 Komisjon leiab, et käesolev väiteosa on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt ning igal juhul põhjendamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
252 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe enamikul juhtudel tuletada teatud hulgast kokkulangevustest ja kaudsetest tõenditest, mis võivad, kui neid käsitleda koos, muu loogilise selgituse puudumisel tõendada konkurentsieeskirjade rikkumist (vt 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsused Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 57, ning 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
253 Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused ei võimalda kogumis hinnates kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkuleppe olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 95, ja 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
254 Mis puudutab tõendite puudumist kokkuleppe olemasolu kohta teatavate kindlate ajavahemike osas või vähemalt selle kohta, et ettevõtja täitis kokkulepet teatava ajavahemiku vältel, siis asjaolu, et selliseid tõendeid ei ole esitatud teatavate kindlate ajavahemike kohta, ei takista rikkumise toimunuks lugemist nimetatud ajavahemikest pikema ajavahemiku jooksul, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Mitu aastat kestva rikkumise puhul ei ole kartelli olemasolu seisukohast tähtis, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajavahemikel, mis on üksteisest eraldatavad pikemate või lühemate ajavahemikega, kui selle rikkumise alla kuuluvatel eri tegevustel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe ja vältava rikkumise koosseisu (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punkt 169, ja 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
255 Mitu aastat kestva rikkumise puhul ei takista asjaolu, et esitatud ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et äriühing osales nimetatud rikkumises teatava kindla ajavahemiku jooksul, rikkumise tuvastamist ka nimetatud ajavahemiku jooksul, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
256 Komisjon võib seega asuda seisukohale, et rikkumine või ettevõtja osalemine rikkumises ei katkenud, isegi kui tal puuduvad tõendid rikkumise kohta teatud kindlatel ajavahemikel, kui selle rikkumise osaks olevatel eri tegevustel on üksainus eesmärk, kui need võivad olla seotud ühe vältava rikkumisega ning kui asjaomane ettevõtja ei ole esitanud kaudseid tõendeid või tõendeid, mis näitavad vastupidi, et neil ajavahemikel rikkumist ei esinenud või et ettevõtja ei osalenud selles (18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 114).
257 Selles kontekstis kujutab asjaolu, et ettevõtja jätab avalikult teatamata, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks, endast faktilist olukorda, millele võib komisjon tugineda, kui ta tõendab äriühingu konkurentsivastase tegevuse jätkumist. Siiski juhul, kui märkimisväärse aja jooksul leidis aset palju salajasi koosolekuid, millel asjaomase äriühingu esindajaid ei osalenud, ei saa komisjon piirduda järeldusega, et ettevõtja jättis avalikult teatamata, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks, vaid peab oma hinnangus lähtuma ka muudest tõenditest (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 28, ja 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus LS Cable & System vs. komisjon, C‑596/18 P, EU:C:2019:1025, punkt 33).
258 Olgu märgitud, nagu väitis Cargolux, et käesolevas asjas rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 467, et vaidlusalusest otsusest ilmnes „lünk“ nendes dokumentides, mis pidid tõendama tema osalemist ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas, ajavahemikus 26. novembrist 2002 kuni 14. jaanuarini 2004, samuti 28. septembrist 2004 kuni ühe ja vältava rikkumise lõpuni 14. veebruaril 2006. Seega märkis ta selle kohtuotsuse punktis 468, et neil asjaoludel oli tegu piisavalt pikkade ajavahemikega, et kontrollida, kas Cargoluxi osalemine ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas oli ajavahemikus 26. novembrist 2002 kuni 14. jaanuarini 2004 katkenud ning lõppes pigem 28. septembril 2004, mitte 14. veebruaril 2006. Seejärel meenutas ta kohtuotsuse punktides 469–471 sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktides 254–257 esitatud kohtupraktikat.
259 Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 472, millele Cargolux vastu ei vaidle, et asjaolude hulgas, mis võivad tõendada, et ettevõtja jätkas konkurentsivastast tegevust ajavahemikel, mil ta ei osalenud ühes või mitmes salajases kontaktis, on muu hulgas asjaomase rikkumise laad, kartelli toimimine, asjaomase ettevõtja tegevus kõnealusel turul, selle tegevuse kuulumine ühte ja vältavasse rikkumisse, millel on mitu muud koostisosa, või ka selle tegevuse mõju.
260 Cargoluxi sõnul rikkus Üldkohus õigusnorme vaidlustatud kohtuotsuse punktides 473–476, kui ta kohaldas sellest kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume.
261 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 252–257 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohus võib õigusnormi rikkumata konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu ja kestuse hindamisel tugineda kõigile asjakohastele tõenditele ja kaudsetele tõenditele antud üldhinnangule. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 473–476 esitatud asjaolusid ei saa seega hinnata isoleeritult. Küsimus selle kohta, millise tõendusliku väärtuse andis Üldkohus igale komisjoni esitatud tõendile ja kaudsele tõendile, on faktide hindamise küsimus, mida Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames ei kontrolli (vt selle kohta 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 96).
262 Selles kontekstis, mis puudutab esimesena Cargoluxi etteheidet vaidlustatud kohtuotsuse punkti 473 kohta, siis piisab, kui märkida, et see põhineb eeldusel, et Üldkohtul ei olnud alust järeldada, et komisjon tõendas piisavalt, et ohutuse lisatasu ja kütuse lisatasu olid osa samast ühest ja vältavast rikkumisest. Kolmanda väite teise osa analüüsist tuleneb aga, et see eeldus on väär. Seetõttu tuleb see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
263 Teisena, mis puudutab apellandi etteheidet vaidlustatud kohtuotsuse punkti 474 vastu, siis tuleb märkida, et selles punktis sedastas Üldkohus, et ohutuse lisatasu rakendamine nõudis märkimisväärselt harvemaid kontakte kui kütuse lisatasu rakendamine, arvestades, et ohutuse lisatasu ei põhinenud indeksil, mille muutus õigustas regulaarseid kohandusi. Ta märkis, et see selgitas asjaolu, et pärast ohutuse lisatasu kehtestamist olid vedajate vahel selle rakendamise teemal toimunud vaid üksikud kontaktid.
264 Seega tuleb märkida, et nimetatud punktis 474 piirdus Üldkohus tõdemusega, et asjaolu, et tegemist oli tegevusega, mis puudutas lisatasu, mille suurus ei nõudnud juba oma laadilt regulaarseid kohandusi, oli kaudne tõend, mis aitas näidata, et Cargolux jätkas konkurentsivastast tegevust, vaatamata sellele, et puuduvad tõendid, et ta osales otse ohutuse lisatasu puudutavates salajastes kontaktides lüngaperioodidel. See faktiliste asjaolude hinnang – mida Euroopa Kohus ei saa apellatsioonimenetluses kahtluse alla seada, kuna asjaolude moonutamist ei ole väidetud – puudutab sisuliselt rikkumise laadi ning vastavalt kohtupraktikale, mis esitati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 472, mida käesolevas apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud, võib kõnealuse rikkumise laadi tõesti arvesse võtta tõendina, mis võimaldab tuvastada, et ettevõtja jätkas konkurentsivastast tegevust, kuigi ta otseselt ei osalenud teatud ajavahemikel selles rikkumises.
265 Lisaks, kuivõrd Cargolux väidab sisuliselt, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et ohutuse lisatasuga seotud tegevuse laad ei nõua regulaarseid kontakte, siis seab ta kahtluse alla Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele, mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 96 ja 261 meenutatud kohtupraktikale ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.
266 See etteheide tuleb seega osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
267 Kolmandana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 475 vastu suunatud etteheidet, siis olgu mainitud, et Üldkohus märkis selles punktis, et Cargolux ei vaidle vastu sellele, et ohutuse lisatasuga seotud kooskõlastamise mõju kestis perioodil, mil ei ole tõendeid kontaktide kohta. Ta lisas, et pealegi ei väitnud Cargolux, et ta ei olnud teadlik sellest, et teised süüdistatud vedajad jätkasid sel perioodil ohutuse lisatasu kooskõlastamist.
268 Sellega seoses, kuivõrd Cargolux heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane jättis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamata, sest ta ei märkinud, millise mõjuga oli tegu, siis piisab, kui märkida ühest küljest, et sellest punktist nähtub ilmselgelt, et Üldkohus viitas konkurentsivastasele mõjule, mis tulenes ohutuse lisatasuga seotud tegevusest, st lennulastiteenuste hinna tõus, mis lõpuks kahjustab EMP tarbijaid. Kohtupraktika kohaselt, millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 472, mida käesolevas apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud, võib asjaomase konkurentsivastase tegevuse mõju tegelikult arvesse võtta tõendina, mis võimaldab näidata, et ettevõtja jätkas konkurentsivastast tegevust, kuigi ta ei osalenud selles teatud perioodidel otseselt.
269 Neil asjaoludel ei saa nõustuda ka Cargoluxi argumendiga, mille kohaselt pööras Üldkohus tõendamiskoormise õigusvastaselt ümber, kohustades teda ümber lükkama sellise konkurentsivastase mõju olemasolu, mida komisjon ei ole eelnevalt tuvastanud ega tõendanud, ning tõendama, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et teised vedajad jätkasid kooskõlastamist.
270 Kuivõrd Cargolux heidab komisjonile ette, et viimane ei selgitanud, kuidas ta võis kõnealust rikkuvat tegevust ette näha, siis ei puuduta see kriitika pealegi mitte vaidlustatud kohtuotsust, vaid vaidlusalust otsust. Seega tuleb see etteheide selles osas vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt analoogia alusel 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus TUIfly vs. komisjon, C‑763/21 P, EU:C:2023:528, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
271 Ka Cargoluxi viidatud kohtuotsused ei tõenda, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 475 on ekslik, sest viidatud kohtuotsused käsitlevad erinevaid asjaolusid kui need, mis on kõne all käesolevas asjas. Ühest küljest puudutab 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse Kilpailu- ja kuluttajavirasto (C‑450/19, EU:C:2021:10) punkt 30 keelatud kokkuleppeid, mis enam ei kehti. Vaidlust ei ole aga selles, et komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et üks ja vältav rikkumine lõppes 14. veebruaril 2006 ja et see kuupäev vastab komisjoni kontrollide esimesele päevale. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist rikkumisega, mille kestust hinnati ajavahemiku alusel, mil süüdistatud ettevõtjad rakendasid tegevust, mis on ELTL artikliga 101 keelatud, kuigi kartellikokkulepe oli formaalselt juba lõppenud.
272 Teisest küljest käsitlevad Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Caffaro vs. komisjon (T‑192/06, EU:T:2011:278) punktid 125 ja 128 asjaolusid, mille korral kõnealust konkurentsivastast kokkulepet väidetavalt ei kohaldatud, käesolevas asjas ei ole aga sellega tegu.
273 Kõigest eelnevast tuleneb, et käesoleva kohtuotsuse punktides 245–248 esitatud argumendid on osaliselt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamata.
274 Neljandana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 476 käsitlevat etteheidet, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus märkis selles punktis, et Cargolux ei tõendanud ega isegi väitnud, et ta teatas avalikult, et ta ei loe end ohutuse lisatasu kooskõlastamisega seotuks ajavahemikel, mille kohta ei ole tõendeid kontaktide kohta, ning et ta ei tõendanud ka, et ta jätkas neil ajavahemikel asjaomasel turul ausat ja sõltumatut konkurentsi.
275 Siiski ei ole see, et ta ei teatanud avalikult, et ei loe end selle tegevusega seotuks, siiski ainus asjaolu, millele Üldkohus tugines, et põhjendada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 477 esitatud järeldust, et komisjonil oli õigus järeldada tema käsutuses olevatest tõenditest, et Cargolux osales ohutuse lisatasu puudutavas rikkumise osas nii 26. novembrist 2002 kuni 14. jaanuarini 2004 kui ka 28. septembrist 2004 kuni rikkumise lõpuni, nagu näitavad sellele järeldusele eelnevad sõnad „neil asjaoludel“ ja nagu nähtub eelnevast analüüsist, mis puudutab neljanda väite kolmandat osa. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 476 tehtud järeldusega eiras Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktis 257 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikat, mis on esitatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 471 ja mille kohaselt juhul, kui märkimisväärse perioodi jooksul toimus mitu salajast koosolekut ilma asjaomase äriühingu esindajate osavõtuta, ei saa komisjon piirduda järeldusega, et ettevõtja ei ole avalikult teatanud, et ta ei loe end seotuks selle tegevusega, vaid ta peab oma hinnangus tuginema muudele tõenditele.
276 Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 476 käsitlev etteheide on põhjendamatu.
277 Seetõttu tuleb neljanda väite kolmas osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning järelikult ka neljas väide tervikuna tagasi lükata.
278 Kuna ühegi Cargoluxi poolt apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
279 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
280 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
281 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Cargolux on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Cargoluxi kohtukulud jätta tema kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Cargolux Airlines International SA-lt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: inglise.