–

C. J., kes esindas ennast ise,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu ja E. Gane,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,

–

Prantsuse valitsus, esindaja: B. Dourthe,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, M. H. S. Gijzen ja C. S. Schillemans,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold ja L. Nicolae,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu, E. Gane ja L. Liţu,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,

–

Prantsuse valitsus, esindaja: B. Dourthe,

–

Madalmaade valitsus, esindaja: C. S. Schillemans,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold, L. Nicolae ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 4 punktide 5 ja 6, artikli 8 lõike 1 punkti c ning 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27) artikli 4 lõike 2, artikli 22 lõike 1 ja artikli 25 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud sellise Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses, mille on C. J‑i suhtes vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks teinud Curtea de Apel Bucureşti – Biroul executări penale (Bukaresti apellatsioonikohus – kriminaaltäitevbüroo, Rumeenia).

3

Strasbourgis 21. märtsil 1983 allkirjastatud süüdimõistetud isikute üleandmise Euroopa konventsioon artikli 3 „Üleandmise tingimused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva konventsiooni alusel võib karistatud isiku üle anda ainult järgmistel tingimustel:

[…]

4

Raamotsuse 2002/584 põhjenduses 6 on märgitud:

„Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.“

5

Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on ette nähtud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

[…]“.

6

Raamotsuse artiklis 3 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused“ on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus (edaspidi „vahistamismäärust täitev õigusasutus“) kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

7

Raamotsuse artikkel 4 pealkirjaga „Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlikud alused“ on sõnastatud järgmiselt:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, […]:

[…]

[…]“.

8

Raamotsuse 2002/584 artiklis 5 „Vahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavad tagatised“ on ette nähtud:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi:

[…]

9

Selle raamotsuse artiklis 8 „Euroopa vahistamismääruse sisu ja vorm“ on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:

[…]

[…]“.

10

Raamotsuse artikkel 12 „Isiku vahi all pidamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele. […]“.

11

Raamotsuse artikli 26 „Vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all peetud aja mahaarvestamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Vahistamismääruse teinud liikmesriik arvab määratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme tulemusel vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest.“

12

Raamotsuse 2008/909 põhjendustes 2, 8 ja 12 on märgitud:

[…]

[…]

13

Selle raamotsuse artikli 3 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva raamotsuse eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.“

14

Raamotsuse artikkel 4 „Kohtuotsuse ja tunnistuse teise liikmesriiki edastamise kriteeriumid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tingimusel, et süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis, ning tingimusel, et see isik on andnud oma nõusoleku, kui see on artikli 6 kohaselt nõutav, võib kohtuotsuse koos tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud I lisas, edastada ühte järgmistest liikmesriikidest:

2.   Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine võib toimuda, kui väljaandjariigi pädev asutus, vajaduse korral pärast väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

3.   Enne kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist võib väljaandjariigi pädev asutus konsulteerida asjakohasel viisil täidesaatva riigi pädeva asutusega. Lõike 1 punktis c nimetatud juhtudel on konsulteerimine kohustuslik. Sellistel juhtudel teatab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamata väljaandjariigile oma otsuse selle kohta, kas ta on nõus kohtuotsuse edastamisega.

[…]

5.   Täidesaatev riik võib omal algatusel taotleda väljaandjariigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega. […] Selle lõike alusel tehtud taotlused ei kohusta väljaandjariiki kohtuotsust koos tunnistusega edastama.

6.   Käesoleva raamotsuse rakendamisel võtavad liikmesriigid vastu meetmed, võttes eelkõige arvesse süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni hõlbustamist, mis on liikmesriikide pädevatele asutustele aluseks, millest lähtuvalt nad peavad tegema oma otsuse, kas nõustuda lõike 1 punkti c kohastel juhtudel kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisega.

[…]“ [täpsustatud tõlge].

15

Raamotsuse artiklis 8 „Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine“ on ette nähtud:

„1.   Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.

2.   Kui karistus on oma kestuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus otsustada karistust muuta ainult siis, kui kõnealune karistus ületab tema siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalse määra. Muudetud karistus ei tohi olla väiksem täidesaatva riigi siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalsest määrast.

3.   Kui karistus on oma olemuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus viia selle vastavusse oma õigusaktides sätestatud karistuse või meetmega sama liiki teo eest. Selline karistus või meede vastab võimalikult täpselt väljaandjariigi määratud karistusele ning seega ei saa karistust muuta rahaliseks karistuseks.

4.   Muudetud karistus ei tohi väljaandjariigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas.“

16

Raamotsuse 2008/909 artiklis 13 „Tunnistuse tagasivõtmine“ on sätestatud:

„Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.“

17

Raamotsuse artikli 22 „Süüdimõistetud isiku üleandmise tagajärjed“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, ei tohi väljaandjariik võtta karistuse täideviimise edasisi samme, kui selle täideviimine täidesaatvas riigis on alanud.“

18

Selle raamotsuse artikli 23 „Keeled“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tunnistus tõlgitakse täidesaatva riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati hoiule antavas avalduses teatada, et ta aktsepteerib tõlget ühte või mitmesse Euroopa Liidu institutsioonide ametlikest keeltest.“

19

Raamotsuse artiklis 25 „Euroopa vahistamismäärusele järgnevate karistuste täideviimine“ on sätestatud:

„Ilma et see piiraks raamotsuse [2002/584] kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks.“

20

Raamotsuse 2008/909 artikli 26 „Seos muude lepingute ja kokkulepetega“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolev raamotsus asendab alates 5. detsembrist 2011 järgmiste konventsioonide (mis on kohaldatavad liikmesriikide vahelistes suhetes) vastavad sätted, mõjutamata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ja nende kohaldamist üleminekuajal artikli 28 kohaselt:

21

Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, tegi 25. novembril 2020 C. J‑i suhtes Euroopa vahistamismääruse, et viia täide C. J‑le selle kohtu teise kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2017. aasta otsusega mõistetud vangistus. See kohtuotsus jõustus pärast Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2020. aasta otsuse kuulutamist (edaspidi „süüdimõistev kohtuotsus“).

22

C. J. vahistati 29. detsembril 2020 Itaalias.

23

Ministero della Giustizia (justiitsministeerium, Itaalia) teatas 31. detsembril 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtule sellest vahistamisest. Ministeeriumi taotlusel edastati C. J‑i suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus Corte d’appello di Romale (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia), kes on vahistamismäärust täitev õigusasutus.

24

14. jaanuaril 2021 edastas vahistamismääruse teinud õigusasutus Itaalia ametiasutuste taotlusel neile süüdimõistva kohtuotsuse. Sellega seoses väljendas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma vastuseisu selle kohtuotsuse tunnustamisele ja C. J‑ile mõistetud karistuse täideviimise ülevõtmisele Itaalias.

25

Pärast seda, kui Itaalia õigusasutused olid palunud selgitusi, täpsustas see kohus 20. jaanuaril 2021, et kui raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel keeldutakse C. J-i suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, ei anna ta oma nõusolekut selleks, et Itaalia Vabariik tunnustab selle menetluse raames täiendavalt kohtuotsust ja võtab C. J‑le mõistetud karistuse täideviimise üle, ning et ta taotleb niisugust tunnustamist ja karistuse täideviimise ülevõtmist hiljem raamotsuse 2008/909 alusel.

26

Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) keeldus 6. mai 2021. aasta otsusega C. J‑i üleandmisest, tunnustas süüdimõistvat kohtuotsust ja pööras selle Itaalias täitmisele (edaspidi „tunnustamis- ja täitmisotsus“). Nimetatud kohus leidis, et see karistus tuleb täide viia Itaalias, et suurendada Itaalias seaduslikult ja tegelikult elava C. J‑i taasühiskonnastamise tõenäosust.

27

Kuna see kohus arvas maha eelvangistuse, mil C. J. oli juba viibinud vahi all 17. septembrist kuni 16. detsembrini 2019 ja 29. detsembrist 2020 kuni tunnustamis- ja täitmisotsuse kuulutamiseni, leidis nimetatud kohus, et C. J‑il oli karistusest kandmata jäänud veel 3 aastat, 6 kuud ja 21 päeva.

28

20. mail 2021 edastati tunnustamis- ja täitmisotsus eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

29

Seejärel edastati Rumeenia ametiasutustele Rooma prokuratuuri karistuste täideviimise osakonna 11. juuni 2021. aasta tunnistus, millest nähtus, et C. J‑i suhtes oli 20. mail 2021 tehtud täitmismäärus vormis „karistusest tingimisi vabastamine elukohast lahkumise keeluga“, ning et tal kanda jäänud karistus oli kolm aastat ja üksteist kuud vangistust, kusjuures karistuse täideviimise alguseks määrati 29. detsember 2020 ja lõpuks 28. november 2024.

30

Rumeenia õigusasutused kordasid 28. juunil 2021 Ministero della Giustiziale (justiitsministeerium) ja Corte d’appello di Romale (Rooma apellatsioonikohus) saadetud kirjas oma käesoleva kohtuotsuse punktis 24 mainitud seisukohta ja täpsustasid, et seni, kuni neid ei teavitata C. J‑i vangistuse täideviimise algusest, säilib neil õigus süüdimõistvat kohtuotsust täita. Samuti märkisid nad, et C. J‑ile mõistetud vangistuse täideviimise riigisisest määrust ja tema suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärust ei ole tühistatud ja need on endiselt jõus.

31

Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) teise kriminaalkolleegiumi täitevbüroo esitas 15. oktoobril 2021 eelotsusetaotluse esitanud kohtule süüdimõistva kohtuotsuse täitmise suhtes vastuväite.

32

Selle vastuväite lahendamiseks peab see kohus tegema otsuse C. J‑ile mõistetud vangistuse täideviimise riigisisese määruse ja tema suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse kehtivuse kohta.

33

Selles kontekstis otsustas Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Euroopa Kohus otsustas 23. jaanuaril 2024 anda käesolev kohtuasi lahendamiseks esimesele kojale. Kohtuistung toimus 13. märtsil 2024 ja kohtujurist esitas oma ettepaneku 13. juunil 2024 ning pärast seda menetluse suuline osa lõpetati.

35

Euroopa Kohtu esimese koja taotlusel, mis esitati Euroopa Kohtu kodukorra artikli 60 lõike 3 alusel, otsustas Euroopa Kohus 9. juulil 2024 suunata kohtuasja suurkojale.

36

Euroopa Kohus uuendas 13. septembri 2024. aasta kohtumäärusega C. J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine) (C‑305/22, EU:C:2024:783) pärast kohtujuristi ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklile 83 menetluse suulise osa. Teine kohtuistung peeti 14. oktoobril 2024.

37

Kohtujurist esitas 12. detsembril 2024 täiendava ettepaneku.

38

Esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 ning raamotsuse 2008/909 artikleid 4, 22 ja 25 tuleb tõlgendada nii, et

39

Kõigepealt tuleb märkida, et mis puudutab raamotsust 2002/584, siis see loob kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi ning on mõeldud hõlbustama ja kiirendama õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Selle raamotsusega reguleeritud valdkonnas on vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis raamotsuse põhjenduse 6 kohaselt kujutab endast kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, väljendatud raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud mis tahes Euroopa vahistamismääruse täitma vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele (vt selle kohta 6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Sellest järeldub ühelt poolt, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes alustel, mis tulenevad raamotsusest 2002/584, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Teiselt poolt, kuivõrd üldreegliks on Euroopa vahistamismääruse täitmine, on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt (6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Mis puudutab selliseid aluseid, siis on raamotsuse artiklis 3 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused ning artiklites 4 ja 4a Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused.

43

Mis puudutab raamotsuse 2002/584 artiklis 4 loetletud täitmata jätmise vabatahtlikke aluseid, siis selle artikli punktis 6 ette nähtud aluse kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust: esiteks, et tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas riigis, on selle kodanik või omab seal elukohta, ning teiseks kohustub see riik vastavalt riigisisesele õigusele täide viima karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme, milleks Euroopa vahistamismäärus on tehtud (6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab, et need kaks tingimust on täidetud, peab ta veel hindama, kas esineb õigustatud huvi, millega on põhjendatud vahistamismääruse teinud riigis mõistetud karistuse täideviimine vahistamismäärust täitva riigi territooriumil. See hindamine võimaldab nimetatud õigusasutusel võtta arvesse raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärki, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on suurendada tagaotsitava taasühiskonnastamise tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud (vt selle kohta 6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Raamotsuse 2008/909 mõju kohta raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisele on oluline märkida, et sarnaselt raamotsusega 2002/584 on raamotsuses 2008/909 täpsustatud karistusõiguse valdkonnas vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, mis kohustavad iga liikmesriiki eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud erandlike asjaolude esinemisel –, et teised liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi. Raamotsus 2008/909 tugevdab õigusalast koostööd kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamisel ja täitmisel olukorras, kus liidu kodanikele on teises liikmesriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, et hõlbustada nende isikute taasühiskonnastamist (vt selle kohta 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Aachen, C‑819/21, EU:C:2023:841, punkt 19).

46

Raamotsuse 2008/909 artikli 3 lõike 1 kohaselt on raamotsuse eesmärk kehtestada eeskirjad, mis võimaldavad liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamist, tunnustada kohtuotsust ja viia teise liikmesriigi kohtu mõistetud karistus täide. Nagu nähtub selle raamotsuse artikli 26 lõikest 1, asendab see raamotsus liikmesriikide vahelistes suhetes kehtivate süüdimõistetud isikute üleandmist reguleerivate konventsioonide sätted, mis on selles artiklis nimetatud (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 36 ja 37).

47

Võttes seega arvesse, et eesmärk, mida taotletakse ühelt poolt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku alusega ja teiselt poolt raamotsuse 2008/909 normidega ja milleks on hõlbustada süüdimõistetud isikute taasühiskonnastamist teises liikmesriigis, on sama, tuleb asuda seisukohale, et kui vahistamismäärust täitva riigi õigusasutus soovib seda alust kohaldada, peab ta neid norme arvesse võtma.

48

Sellega seoses tuleb rõhutada, nagu tegi ka kohtujurist oma 13. juuni 2024. aasta ettepaneku punktis 45, et miski ei võimalda asuda seisukohale, et liidu seadusandja oleks soovinud ette näha kaks eraldi õiguslikku regulatsiooni kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise puhul, olenevalt sellest, kas Euroopa vahistamismäärus on tehtud või mitte.

49

Selle kohta on raamotsuse 2008/909 artiklis 25 raamotsuse põhjendust 12 arvestades sätestatud, et seda raamotsust kohaldatakse mutatis mutandis ulatuses, milles selle sätted on kooskõlas raamotsuse 2002/584 sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt viimati nimetatud raamotsuse artikli 4 punktile 6. Nii on see ka juhul, kui viimati nimetatud raamotsuse artikli 5 punkti 3 kohaselt tegutsedes on liikmesriik seadnud vahistamismääruse teinud riigis kriminaalmenetluse läbiviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise tingimuseks, et asjaomane isik tuuakse vahistamismäärust täitvasse riiki tagasi, et ta saaks seal kanda selle karistuse, mis talle vahistamismääruse teinud riigis mõistetakse.

50

Mis puudutab viimati nimetatud juhtumit, millele on viidatud raamotsuse 2002/584 artikli 5 punktis 3, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et karistuse täideviimist reguleerib raamotsus 2008/909. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on märkinud, kui kriminaalmenetluse läbiviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes kehtib artikli 5 punktis 3 ette nähtud tingimus, peab täidesaatev riik kohtuotsuse teinud liikmesriigis asjaomasele isikule mõistetud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimisel järgima raamotsuse 2008/909 asjakohaseid norme (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis), C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 68).

51

Samamoodi nagu raamotsuse 2002/584 artikli 5 punktis 3 nimetatud juhul tuleb asuda seisukohale, et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kavatseb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikul alusel keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, siis reguleerib selle karistuse mõistmiseks tehtud kohtuotsuse tunnustamist ja karistuse täideviimise ülevõtmist raamotsus 2008/909.

52

Raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine eeldab nimelt, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võtaks tõelise kohustuse viia tagaotsitavale mõistetud vabadusekaotuslik karistus täide (vt selle kohta 6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus), C‑700/21, EU:C:2023:444, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd see isik on kohtuotsuse teinud riigis süüdi mõistetud, tähendab see tingimata, et täidesaatva riigi asutused tunnustavad selle isiku suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust vastavalt raamotsuse 2008/909 sätetele.

53

On tõsi, et Euroopa Kohus on raamotsuse 2008/909 artiklist 25 järeldanud, et ükski selle raamotsuse säte ei saa mõjutada raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse ulatust ega kohaldamise tingimusi (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 48).

54

See järeldus ei tähenda siiski, et kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise tingimused, mis on ette nähtud raamotsuses 2008/909, ei ole kohaldatavad, kui liikmesriik kohustub karistuse vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6 täide viima, kui raamotsuse 2008/909 kohaldamine ei tooks kaasa vastuolusid või ebajärjekindlust nende kahe akti kombineeritud kohaldamisel. Nagu kohtujurist oma 13. juuni 2024. aasta ettepaneku punktis 63 märkis, tuleb raamotsuses 2008/909 ette nähtud kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise tingimusi raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel järgida ulatuses, milles need tingimused on raamotsuse 2002/584 sätetega kooskõlas, nagu on sõnaselgelt ette nähtud raamotsuse 2008/909 artiklis 25 ja nagu Euroopa Kohus ise märkis 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016) punktis 48. See võimaldab tagada raamotsusega 2002/584 kehtestatud tagaotsitavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi nõuetekohase toimimise.

55

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt raamotsuse 2008/909 artikli 26 lõikele 1 asendati selle raamotsusega alates 5. detsembrist 2011 süüdimõistetud isikute üleandmise Euroopa konventsioon ja selle 18. detsembri 1997. aasta lisaprotokolli vastavad sätted.

56

Nagu märkis eelkõige Prantsuse valitsus 14. oktoobri 2024. aasta kohtuistungil, oli selle konventsiooni artikli 3 lõike 1 punktis f ette nähtud, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud riik ja täidesaatev riik peavad kokku leppima süüdimõistetud isiku üleandmises.

57

Artikli 3 lõike 1 punkt f asendati pärast raamotsuse 2008/909 vastuvõtmist nõudega, et kohtuotsuse teinud riik annab selles riigis mõistetud karistuse täideviimise ülevõtmiseks nõusoleku. See nõusolek seisneb selles, et raamotsuse artiklis 4 sätestatud korras edastatakse täidesaatvale riigile kohtuotsuse teinud riigi kohtu tehtud süüdimõistev kohtuotsus koos tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse I lisas.

58

Nimelt nähtub raamotsuse 2008/909 I lisas esitatud tunnistuse tüüpvormi punktist f sõnaselgelt, et just raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel võivad raamotsuse 2008/909 sätted olla kohaldatavad, kuna selles tunnistuses tuleb viidata sellele alusele, kui sellele tuginetakse.

59

Vajadus saada kohtuotsuse teinud riigi nõusolek mõistetud karistuse täideviimise ülevõtmiseks tuleneb ka raamotsuse 2008/909 artiklist 13. Sellest artiklist tuleneb nimelt, et seni, kuni selle karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud, võib kohtuotsuse teinud riik vastava tunnistuse täidesaatvalt riigilt tagasi võtta ning et pärast tagasivõtmist ei vii täidesaatev riik enam seda karistust täide.

60

Ent raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel on raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimuste kohaldamine seoses sellise karistuse tunnustamisega täidesaatvas riigis, mis andis aluse Euroopa vahistamismääruse tegemiseks, ja mõistetud karistuse täideviimise ülevõtmistega selle sama riigi poolt – sh eelkõige selle nõude kohaldamine, et kohtuotsuse teinud riik peab niisuguseks ülevõtmiseks nõusoleku andma –, kooskõlas selle sättega taotletava eesmärgiga suurendada tagaotsitava isiku taasühiskonnastamise tõenäosust pärast karistuse ärakandmist.

61

Ühelt poolt tuleneb raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktist c koostoimes selle artikli lõikega 2, tõlgendatuna raamotsuse põhjendust 8 arvestades, et alles siis, kui kohtuotsuse teinud riigi pädev asutus on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt aitab kaasa eesmärgile hõlbustada süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamist, võib ta edastada selle riigi pädevale asutusele süüdimõistva kohtuotsuse ja tunnistuse, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse I lisas.

62

Teiselt poolt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et eesmärk suurendada tagaotsitava isiku taasühiskonnastamise tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud, olgu see kui oluline tahes, ei ole absoluutne, kuna see eesmärk peab olema kooskõlas eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 2 sätestatud põhireegliga, mille kohaselt liikmesriigid täidavad põhimõtteliselt iga Euroopa vahistamismääruse (vt selle kohta 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Wolzenburg, C‑123/08, EU:C:2009:616, punkt 62, ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 46).

63

Seega, nagu kohtujurist oma 13. juuni 2024. aasta ettepaneku punktis 68 märkis, võib liikmesriik, kus isik on süüdi mõistetud, võttes arvesse karistuse erinevaid ülesandeid ühiskonnas, õiguspäraselt tugineda sellele riigile omastele karistuspoliitilistele kaalutlustele, et põhjendada mõistetud karistuse täideviimist selles riigis, keeldudes seega süüdimõistva kohtuotsuse ja sellele lisatava tunnistuse edastamisest raamotsuse 2008/909 alusel, ja seda isegi siis, kui tagaotsitava taasühiskonnastamisega seotud kaalutlused võivad toetada selle karistuse täideviimist teise liikmesriigi territooriumil.

64

Kohtuotsuse teinud riigi kaalutlusruumi seoses raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 ette nähtud nõusolekuga, nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 61–63, kinnitab ka selle artikli lõige 5, milles on ette nähtud, et kui täidesaatev riik omal algatusel taotleb esimesena nimetatud riigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega, ei tekita selline taotlus kohtuotsuse teinud riigile kohustust see edastada.

65

Lisaks ei võimalda ükski selle raamotsuse ega raamotsuse 2002/584 säte asuda seisukohale, et asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus tugineb nimetatud raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, seab kohtuotsuse teinud riigi viidatud kaalutlusruumi kahtluse alla.

66

Selles osas annab asjaolu, et liikmesriik on teinud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks Euroopa vahistamismääruse, just nimelt tunnistust sellest, et see riik eelistab põhimõtteliselt pigem karistuse täideviimist oma territooriumil kui kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise mehhanismi rakendamist, mis on ette nähtud raamotsuses 2008/909, et viia karistus täide teises liikmesriigis. Selles kontekstis satuks raamotsusega 2002/584 kehtestatud liikmesriikidevahelise üleandmissüsteemi tõhusus ohtu, kui vahistamismäärust täitev riik võiks sellisel juhul ühepoolselt teha erandi Euroopa vahistamismääruse täitmise põhimõttest selle täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel, ilma et raamotsuses 2008/909 ette nähtud süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise tingimused oleksid täidetud.

67

Sellest järeldub, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel sõltub vahistamismäärust täitva riigi poolt kohtuotsuse teinud riigis tehtud süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud sellise karistuse täideviimise ülevõtmine, mis õigustas Euroopa vahistamismääruse tegemist, kohtuotsuse teinud riigi nõusolekust vastavalt raamotsuses 2008/909 ette nähtud normidele.

68

Kuigi süüdimõistva kohtuotsuse ja sellele lisatava tunnistuse edastamine kohtuotsuse teinud riigi poolt on mõeldud seega lihtsalt võimalusena, sealhulgas juhul kui vahistamismäärust täitev riik kavatseb seda täitmata jätmise alust kohaldades üle võtta karistuse täideviimise, tuleb siiski märkida, et eelkõige tagamaks, et Euroopa vahistamismääruse toimimine ei oleks halvatud, eeldab ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö kohustus dialoogi vahistamismäärust täitvate ja vahistamismääruse teinud õigusasutuste vahel. Sellest põhimõttest tuleneb eelkõige, et liikmesriigid abistavad täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Seega peavad vahistamismääruse teinud ja seda täitvad õigusasutused tõhusa õigusalase koostöö tagamiseks kriminaalasjades täielikult ära kasutama raamotsustes 2002/584 ja 2008/909 ette nähtud vahendeid, nagu vahistamismääruse teinud riigi kohtu süüdimõistva kohtuotsuse edastamisele eelnevad konsultatsioonid ja tunnistus, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas, et soodustada selle koostöö aluseks olevat vastastikust usaldust (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses tuleb märkida, et viimati nimetatud raamotsuse artikli 4 lõike 3 kohaselt on selline konsulteerimine kohustuslik, kui – nagu käesoleval juhul – karistuse täideviimine on kavandatud muus liikmesriigis kui see, mille kodanik asjaomane isik on, see tähendab raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktis c nimetatud juhul.

70

Kui täidesaatval riigil ei ole karistuse täideviimise tegelik ülevõtmine mis tahes põhjusel – sealhulgas raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimuste ja menetluse järgimata jätmise tõttu – võimalik, tuleneb vastastikuse tunnustamise põhimõttest, et tagaotsitava karistamatuse vältimiseks tuleb Euroopa vahistamismäärus täita. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, kujutab Euroopa vahistamismääruse täitmine endast põhimõtet ning selle täitmisest keeldumine on erand, mida tuleb seega tõlgendada kitsalt.

71

Mis puudutab kohtuotsuse teinud riigi kohustusi, siis tuleb rõhutada, et see riik peab tagama, et talle raamotsusega 2008/909 antud õigust mitte edastada vahistamismäärust täitvale riigile vahistamismääruse teinud riigi kohtu tehtud süüdimõistvat kohtuotsust ja tunnistust, mille tüüpvorm on esitatud selle raamotsuse I lisas, teostatakse viisil, mis võimaldab tõhusat koostööd liikmesriikide pädevate asutuste vahel kriminaalasjades ja tagab, et Euroopa vahistamismääruse toimimist ja kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikust tunnustamist nende täitmiseks teises liikmesriigis ei halvataks.

72

Seega, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kavatseb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikul alusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, võib vahistamismääruse teinud riigi pädev asutus kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisest keelduda, kui ta objektiivsete asjaolude alusel leiab, et karistust ei viida tegelikult täide vahistamismäärust täitvas riigis, või et selle karistuse täideviimine selles riigis ei aita saavutada tagaotsitava taasühiskonnastamise eesmärki pärast seda, kui ta on talle mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud. Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib sellest edastamisest keelduda ka tema riigi enda karistuspoliitikaga seotud kaalutlustel.

73

Tuleb analüüsida, kas olukorras, kus vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikul alusel täitmast vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust, järgimata raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimusi ja menetlust, säilib kohtuotsuse teinud riigil õigus see karistus täide viia.

74

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus menetles C. J‑i suhtes vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust, leidis ta, et selle isiku taasühiskonnastamise tõenäosuse suurendamiseks tuleb see karistus täide viia Itaalias. Nii keeldus see asutus tunnustamis‑ ja täitmisotsusega isiku üleandmisest, tunnustas süüdimõistvat kohtuotsust ja pööras selle karistuse Itaalias täitmisele. See otsus tehti sellele vaatamata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus oli edastanud vahistamismäärust täitvale õigusasutusele selle kohtuotsuse, kuid mitte tunnistust, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas, ning see kohus oli väljendanud vastuseisu nimetatud kohtuotsuse tunnustamisele ja C. J‑ile Itaalias mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise ülevõtmisele.

75

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 54–67, tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi kohtu mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tunnustamiseks ja vahistamismäärust täitva riigi poolt selle karistuse täideviimise ülevõtmiseks järgida raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimusi ja menetlust, mis tähendab muu hulgas, et kohtuotsuse teinud riik peab selle ülevõtmisega nõustuma.

76

Tuleb tõdeda, et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus on – nagu käesoleval juhul – keeldunud täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, rikkudes raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimusi ja menetlust, siis võib vahistamismääruse teinud õigusasutus selle vahistamismääruse jõusse jätta. Samuti jääb kohtuotsuse teinud riigile õigus see karistus täide viia.

77

Euroopa Kohtul on nimelt juba olnud võimalus otsustada, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse poolt Euroopa vahistamismääruse jõusse jätmine võib osutuda vajalikuks – eelkõige juhul, kui täitmisest keeldumise otsus ei olnud kooskõlas liidu õigusega –, et viia tagaotsitava üleandmise menetlus lõpule ja soodustada nii raamotsusega taotletud eesmärgi saavutamist, milleks on võidelda karistamatuse vastu. Seega ei saa pelk asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus Euroopa vahistamismääruse täitmisest, iseenesest takistada vahistamismääruse teinud õigusasutusel selle vahistamismääruse jõusse jätmist (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Breian, C‑318/24 PPU, EU:C:2024:658, punktid 51 ja 53).

78

Need kaalutlused kehtivad mutatis mutandis kohtuotsuse teinud riigi õiguse kohta viia täide vabadusekaotuslik karistus, mis on mõistetud isikule, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus sellistel asjaoludel, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 76, ning neid ei saa kahtluse alla seada, arvestades raamotsuse 2008/909 artikli 22 lõiget 1, milles on ette nähtud, et kohtuotsuse teinud riik ei saa mõistetud karistust enam täide viia, kui selle täideviimine on alanud täidesaatva riigi territooriumil.

79

Nimelt tuleb rõhutada, et see säte ei ole kohaldatav, kui – nagu käesoleval juhul – vahistamismäärust täitev riik ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel üleandmisest keeldunud kooskõlas raamotsuses 2008/909 sätestatud normidega. Ühelt poolt, nagu märkis kohtujurist oma 12. detsembri 2024. aasta ettepaneku punktis 81, kui nõustuda sellega, et niisuguses olukorras võib karistuse täideviimise algus vahistamismäärust täitvas liikmesriigis võtta kohtuotsuse teinud riigilt pädevuse see karistus täide viia, siis tooks see kaasa selle raamotsusega kehtestatud normide eiramise.

80

Teiselt poolt ei tooks asjaolu, et niisuguses olukorras kaotab kohtuotsuse teinud riik oma pädevuse seda karistust täide viia, kaasa mitte ainult selle, et eiratakse kohtuotsuse teinud riigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise norme, mis on ette nähtud raamotsuses 2008/909, vaid ka kahjustataks raamotsusega 2002/584 kehtestatud tagaotsitavate isikute üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi toimimist, võimaldades eelkõige seada kahtluse alla selle raamotsusega taotletud eesmärgi võidelda karistamatuse vastu (vt selle kohta 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (taotlus nõusoleku saamiseks – algse Euroopa vahistamismääruse mõju), C‑142/22, EU:C:2023:544, punkt 51, ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Breian, C‑318/24 PPU, EU:C:2024:658, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Kohtupraktikast tuleneb tõesti, et liidu seadusandja ette nähtud seos raamotsuste 2002/584 ja 2008/909 vahel peab aitama saavutada käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud eesmärki hõlbustada asjaomase isiku taasühiskonnastamist (11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis), C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktik).

82

Kuid kui vahistamismäärust täitev riik võiks sellele eesmärgile tuginedes keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest ilma kohtuotsuse teinud riigi nõusolekuta, et esimene riik võtaks selle karistuse täideviimise üle, võiks see tekitada suure ohu, et isikud, kes püüavad pärast ühes liikmesriigis süüdimõistmist õigusemõistmisest kõrvale hoida, jäävad karistamata, ning ohustaks lõpuks raamotsusega 2002/584 kehtestatud liikmesriikidevahelise lihtsustatud üleandmissüsteemi tõhusat toimimist.

83

Tuleb lisada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 79 esitatud raamotsuse 2008/909 artikli 22 tõlgendust, mis seisneb selles, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamise võimalus sõltub kohtuotsuse teinud riigi nõusolekust selleks, et karistus viidaks täide täidesaatvas riigis, kinnitab ka asjaolu, nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktis 57, et see nõusolek väljendub süüdimõistva kohtuotsuse ja tunnistuse edastamises, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas. Nimelt sisaldavad need dokumendid, eelkõige see tunnistus, olulisi andmeid, mis võimaldavad mõistetud karistuse tegelikult täide viia. Selleks näeb raamotsuse 2008/909 artikli 23 lõige 1 pealegi ette, et tunnistus tuleb tõlkida täidesaatva riigi ametlikku keelde või ametlikesse keeltesse.

84

Sellest tuleneb, et sellistel asjaoludel nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, ei ole raamotsustega 2002/584 ja 2008/909 vastuolus see, kui C. J‑i suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus jäetakse jõusse ja talle mõistetud karistus viiakse täide vahistamismääruse teinud riigis ehk Rumeenias.

85

Võttes aga arvesse, et selline jõusse jätmine võib riivata tagaotsitava isikuvabadust, tuleb veel täpsustada, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse ülesanne on kontrollida, kas konkreetse juhtumi eripärasid arvestades on see jõusse jätmine proportsionaalne. Sellise kontrolli raames peab see asutus eelkõige arvesse võtma tagajärgi, mis isiku suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse jõusse jätmine talle kaasa toob, ning vahistamismääruse täitmise väljavaateid (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Breian, C‑318/24 PPU, EU:C:2024:658, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Juhul kui vahistamismääruse teinud riik otsustab selle kontrolli tulemusel Euroopa vahistamismääruse jõusse jätta, peab ta vajaduse korral juhul, kui tagaotsitav antakse sellele riigile üle või kui ta pöördub selle riigi territooriumile vabatahtlikult tagasi, võtma arvesse raamotsuse 2002/584 artikli 26 lõiget 1. Kuivõrd see säte nõuab kõigi nende ajavahemike arvessevõtmist, mil isik oli vahistamismäärust täitvas riigis vahi all, tagab see, et isik ei kaotaks lõpuks vabadust – nii vahistamismäärust täitvas riigis kui ka vahistamismääruse teinud riigis – kauemaks, kui on selle vabadusekaotusliku karistuse kestus, mis talle mõisteti vahistamismääruse teinud riigis (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus JZ, C‑294/16 PPU, EU:C:2016:610, punkt 43).

87

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 ning raamotsuse 2008/909 artikleid 4, 22 ja 25 tuleb tõlgendada nii, et

88

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada (25. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Alphabet jt, C‑233/23, EU:C:2025:110, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Neljandas küsimuses viidatud raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 5 kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui tema käsutuses olevast teabest nähtub, et tagaotsitava suhtes on samade tegudega seoses kolmandas riigis tehtud lõplik kohtuotsus, tingimusel et kui sellega on mõistetud karistus, on see kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse mõistnud liikmesriigi õiguse alusel täita. Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et tunnustamis- ja täitmisotsuse tegi liidu liikmesriigi, nimelt Itaalia Vabariigi, kohus.

90

Neil tingimustel on asjakohane ainult raamotsuse 2002/584 artikli 3 punktis 2 ette nähtud täitmata jätmise kohustuslik alus, mis täpsustab põhimõtet ne bis in idem, mille järgimise peavad liikmesriigid tagama.

91

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et „samade tegude eest langetatud lõplik kohtuotsus“ selle sätte tähenduses on otsus, millega vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus selle raamotsuse artikli 4 punkti 6 alusel sellise isiku üleandmisest, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, tunnustas selle karistuse mõistmiseks tehtud kohtuotsust ja pööras nimetatud karistuse vahistamismäärust täitvas riigis täitmisele.

92

Raamotsuse 2002/584 artikli 3 punktis 2 on sätestatud, et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegudega seoses teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus, peab see asutus keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tingimusel et, kui sellega on mõistetud karistus, on see kantud või on sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse mõistnud liikmesriigi õiguse alusel täita.

93

Euroopa Kohus on sellega seoses otsustanud, et tagaotsitava kohta on tehtud lõplik kohtuotsus samade tegude eest selle artikli 3 punkti 2 tähenduses, kui kriminaalmenetluse järel on kriminaalasi lõplikult lõpetatud või kui liikmesriigi õigusasutused on teinud otsuse, millega süüdistatav mõistetakse etteheidetavate tegude osas lõplikult õigeks (vt selle kohta 16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mantello, C‑261/09, EU:C:2010:683, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Lisaks, mis puudutab täpsemalt üleandmistaotlust, siis tuleneb kohtupraktikast, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse otsust keelduda vahistamismääruse täitmisest ei saa pidada „samade tegude eest langetatud lõplikuks kohtuotsuseks“ raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 2 tähenduses. Üleandmistaotluse kontrollimine ei tähenda seda, et vahistamismäärust täitev riik alustab kriminaalmenetlust isiku suhtes, kelle üleandmist taotletakse, ega hõlma asja sisulist hindamist (vt analoogia alusel 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Sofiyska gradska prokuratura (järjestikused vahistamismäärused), C‑71/21, EU:C:2023:668, punktid 52–54).

95

Sama kehtib sellise otsuse kohta nagu tunnustamis- ja täitmisotsus, millega tunnustatakse teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust ja millega pööratakse selle kohtuotsusega mõistetud karistus täimisele.

96

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 94 viidatud kohtupraktikast, ei tähenda selle raames läbiviidav analüüs süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamist ega hõlma kohtuasja sisulist hindamist. Selle asemel, et viia samade tegude eest uue karistuse mõistmiseni, on sellise otsuse eesmärk võimaldada vahistamismääruse teinud riigis mõistetud karistuse täideviimine vahistamismäärust täitvas riigis.

97

Järelikult ei saa otsust, millega vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tunnustas selle karistuse mõistmiseks tehtud kohtuotsust ja pööras nimetatud karistuse täitmisele, pidada „samade tegude eest langetatud lõplikuks kohtuotsuseks“ selle raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses.

98

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et „samade tegude eest langetatud lõplik kohtuotsus“ selle sätte tähenduses ei ole otsus, millega vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus selle raamotsuse artikli 4 punkti 6 alusel sellise isiku üleandmisest, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, tunnustas selle karistuse mõistmiseks tehtud kohtuotsust ja pööras nimetatud karistuse vahistamismäärust täitvas riigis täitmisele.

99

Võttes arvesse vastust neljandale küsimusele, ei ole viiendale küsimusele vastamine vajalik.

100

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: