EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

25. aprill 2024 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2000/60/EÜ – Euroopa Liidu veepoliitika alane tegevusraamistik – Artikli 4 lõike 1 punkt a – Pinnaveega seotud keskkonnaalased eesmärgid – Liikmesriikide kohustus mitte anda luba projektile, mis võib põhjustada pinnaveekogu seisundi halvenemise – Artikkel 5 ja II lisa – Pinnaveekogutüüpide kirjeldamine – Artikkel 8 ja V lisa – Pinnavete ökoloogilise seisundi klassifitseerimine – Artikkel 11 – Meetmeprogramm – Veevõtt alla 0,5 km2 suuruse pindalaga järvest

Kohtuasjas C‑301/22,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) 26. jaanuari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. mail 2022, menetluses

Peter Sweetman

versus

An Bord Pleanála,

Ireland and the Attorney General,

menetluses osalesid:

Bradán Beo Teoranta,

Galway City Council,

Environmental Protection Agency,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl, J. Passer (ettekandja) ja M. L. Arastey Sahún,

kohtujurist: A. Rantos,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–

Peter Sweetman, esindajad: J. Devlin, SC, solicitor B. Harrington ja barrister M. Heavey,

–

An Bord Pleanála, esindajad: solicitor J. Moore, R. Mulcahy, SC, ja F. Valentine, SC,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, A. Joyce, D. O’Reilly ja M. Tierney, keda abistasid J. Doherty, SC, E. Egan McGrath, SC, G. Gilmore, BL, ja A. McBride, SC,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: B. Travard, J.‑L. Carré ja W. Zemamta,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja S. Gijzen,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati ja E. Sanfrutos Cano,

olles 21. septembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT 2000, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275), tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on P. Sweetman ja teine pool An Bord Pleanála (Iiri maakorraldusamet; edaspidi „amet“), Ireland (Iirimaa) ja Attorney General (Iiri valitsuse õigusnõunik) ning vaidluse ese on arendusprojekt, mille eesmärk on ühest järvest magevee ammutamine.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2000/60 põhjendused 25, 33, 34 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:

„(25)

Tuleks kehtestada vee seisundi kvaliteedialased ning, kui see on keskkonnakaitseks vajalik, ka kvantiteedialased ühismääratlused. Tuleks kehtestada keskkonnaalased eesmärgid tagamaks, et ühenduse kõikides osades saavutatakse pinnavee ja põhjavee hea seisund ning et ühenduse tasandil hoitaks ära vee seisundi halvenemine.

[…]

(33)

Kõikides vesikondades tuleks püüelda vee hea seisundi saavutamise poole, nõnda et samasse ökoloogilisse, hüdroloogilisse ja hüdrogeoloogilisse süsteemi kuuluvat pinnavett ja põhjavett puudutavad meetmed oleksid kooskõlastatud.

(34)

Keskkonnakaitse eesmärkidel on vaja nii pinna- kui põhjavee kvalitatiivne ja kvantitatiivne aspekt omavahel tihedamalt integreerida, võttes arvesse vee loomulikke voolutingimusi veeringes.

[…]

(36)

On vaja teha analüüse vesikonna tunnuste ja inimtegevuse mõju kohta, aga ka analüüsida veekasutust majanduslikust küljest. Liikmesriigid peaksid ühenduse kõikides osades vee seisundi arengut süstemaatiliselt ja võrreldaval alusel jälgima. Seda teavet on vaja, et liikmesriikidel oleks kindel alus käesoleva direktiivi alusel kehtestatud eesmärkide saavutamisele suunatud meetmeprogrammide väljatöötamiseks.“

4

Nimetatud direktiivi artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis:

a)

hoiab ära veeökosüsteemide ning oma veevajaduse osas otseselt veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundi halvenemist ning kaitseb ja parandab nende seisundit;

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

pinnavesi – maismaavesi, välja arvatud põhjavesi, üleminekuvesi ja rannikuvesi, välja arvatud keemilise seisundi osas, mispuhul on hõlmatud ka territoriaalvesi;

[…]

3)

maismaavesi – kogu seisev või voolav vesi maapinnal ning kogu põhjavesi maismaa pool lähtejoont, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust;

[…]

5)

järv – seisev maismaaveekogu;

6)

üleminekuvesi – pinnaveekogu jõesuudme läheduses, mis on osaliselt soolane oma läheduse tõttu rannikuvetele, kuid millele mageveevool avaldab olulist mõju;

7)

rannikuvesi – pinnavesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust, ulatudes vajaduse korral kuni üleminekuvete välispiirini;

[…]

10)

pinnaveekogu – eraldiseisev ja oluline pinnaveekogum, nagu näiteks järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, samuti oja, jõe või kanali osa, üleminekuvesi või rannikuveelõik;

[…]

17)

pinnavee seisund – üldmõiste, mis tähistab pinnaveekogu seisundit, mis määratakse kindlaks tema ökoloogilise või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem;

18)

pinnavee hea seisund – seisund, mille pinnaveekogu on saavutanud, kui nii selle ökoloogiline kui ka keemiline seisund on vähemalt „hea“;

[…]

21)

ökoloogiline seisund – mõiste, mis tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt V lisas toodud liigitusele;

22)

hea ökoloogiline seisund – pinnaveekogu seisund, mis on selliseks liigitatud vastavalt V lisale;

[…]“.

6

Sama direktiivi artiklis 4 „Keskkonnaalased eesmärgid“ on sätestatud:

„1.   Vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel:

a)

pinnavee puhul

i)

rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine, kui lõigetest 6 ja 7 ei tulene teisiti ning ilma et piirataks lõike 8 kohaldamist;

ii)

kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid kõiki pinnaveekogusid, kui alapunkti III kohaldamisest tehis- ja oluliselt muudetud veekogude suhtes ei tulene teisiti, eesmärgiga saavutada pinnavee hea seisund hiljemalt 15 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist ning ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist;

iii)

kaitsevad ja parandavad liikmesriigid kõiki tehisveekogusid ja oluliselt muudetud veekogusid eesmärgiga saavutada hea ökoloogiline potentsiaal ja pinnavee hea keemiline seisund hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist ning ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist;

[…]

[…]

7.   Liikmesriigid ei riku siiski käesolevat direktiivi, kui:

–

põhjavee head seisundit, head ökoloogilist seisundit või vajaduse korral head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või pinnaveekogu või põhjaveekogumi seisundi halvenemist ei suudeta ära hoida uute muudatuste tõttu pinnaveekogu füüsilistes omadustes või muudatuste tõttu põhjaveekogumite tasemes või

–

suutmatus ära hoida pinnaveekogu langemist väga heast seisundist heasse seisundisse tuleneb inimeste uuest püsivast arendustegevusest

ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

võetakse kõik võimalikud meetmed, leevendamaks kahjulikku mõju veekogu seisundile;

b)

kõnealuste muudatuste põhjused on konkreetselt esitatud ja selgitatud artikli 13 kohaselt nõutavas vesikonna majandamiskavas ning eesmärgid vaadatakse iga kuue aasta järel uuesti läbi;

c)

nende muudatuste põhjused on eriti tähtsad üldiste huvide seisukohalt ja/või hüved, mis tulenevad uutest muudatustest inimeste tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule, kaaluvad üles lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale saadava hüve ning

d)

veekogu muutmisest tulenevat hüve ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.

8.   Lõikeid 3, 4, 5, 6 ja 7 kohaldades tagab iga liikmesriik, et see ei välista alaliselt ega sea ohtu käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist muudes veekogudes samas valglapiirkonnas ning on vastavuses muude ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisega.

[…]“.

7

Direktiivi 2000/60 artikli 5 „Valglapiirkonna tunnused, inimtegevuse keskkonnamõju ülevaatamine ja veekasutuse majandusanalüüs“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kõik liikmesriigid tagavad, et iga valglapiirkonna kohta või iga tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa kohta tehakse:

–

selle tunnuste analüüs,

–

ülevaade mõjust, mida inimtegevus avaldab pinnavee ja põhjavee seisundile, ning

–

veekasutuse majandusanalüüs

vastavalt II ja III lisas sätestatud tehnilistele näitajatele ning et need viiakse lõpule hiljemalt nelja aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest.“

8

Direktiivi 2000/60 artiklis 8 „Pinnavee seisundi, põhjavee seisundi ja kaitsealade seire“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad vee seisundi seire programmide kehtestamise, et saada ühtne ja terviklik ülevaade vee seisundist igas valglapiirkonnas:

–

pinnavee puhul hõlmavad sellised programmid:

i)

mahtu ja taset või vooluhulka, niivõrd kui see on asjakohane ökoloogilise ja keemilise seisundi ning ökoloogilise potentsiaali puhul, ning

ii)

ökoloogilist ja keemilist seisundit ning ökoloogilist potentsiaali,

[…]

2.   Neid programme hakatakse rakendama hiljemalt kuue aasta möödudes käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast, kui asjaomastes õigusaktides ei nähta ette teisiti. Selline seire peab olema kooskõlas V lisa nõuetega.

[…]“.

9

Direktiivi artiklis 11 „Meetmeprogramm“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab iga valglapiirkonna või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa jaoks meetmeprogrammi kehtestamise, võttes arvesse artikli 5 alusel nõutavate analüüside tulemusi, et saavutada artiklis 4 kehtestatud eesmärke. Sellised meetmeprogrammid võivad viidata siseriiklikul tasandil vastu võetud õigusaktidest tulenevatele meetmetele, mis hõlmavad kogu liikmesriigi territooriumi. Vajaduse korral võib liikmesriik vastu võtta meetmeid, mida kohaldatakse kõigi valglapiirkondade ja/või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osade suhtes.

2.   Iga meetmeprogramm hõlmab lõikes 3 osutatud põhimeetmeid ning vajaduse korral täiendavaid meetmeid.

3.   „Põhimeetmed“ on miinimumnõuded, mida tuleb järgida, ning need koosnevad järgmisest:

[…]

c)

meetmed tõhusa ja püsiva veekasutuse edendamiseks, et mitte seada ohtu artiklis 4 osutatud eesmärkide saavutamist;

[…]

e)

kontroll mageda pinnavee ja põhjavee võtmise ning mageda pinnavee tõkestamise üle, sealhulgas veevõturegister või -registrid ning veevõtu ja vee tõkestamise eelloa nõue. Neid kontrollimeetmeid tuleb korrapäraselt uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada. Liikmesriigid võivad vabastada kõnealustest kontrollimeetmetest veevõtu ja vee tõkestamise, mis ei avalda vee seisundile olulist mõju;

[…]

4.   „Täiendavad meetmed“ on meetmed, mis on mõeldud ja mida rakendatakse lisaks põhimeetmetele eesmärgiga saavutada artikli 4 alusel seatud eesmärgid. VI lisa B-osas on esitatud selliste meetmete avatud nimekiri.

[…]“.

10

Direktiivi 2000/60 II lisas on ette nähtud:

„1. Pinnavesi

1.1. Pinnaveekogutüüpide kirjeldus

Liikmesriigid määravad kindlaks pinnaveekogude asukoha ja piirid ning annavad kõigi selliste veekogude kirjelduse vastavalt järgmisele metoodikale. Liikmesriigid võivad selleks esialgseks kirjelduseks pinnaveekogusid rühmitada.

i)

Vesikonna piires olevad pinnaveekogud liigitatakse kas ühte järgmistest pinnaveekogude kategooriatest – jõed, järved, üleminekuveed või rannikuveed – või tehisveekogudeks või oluliselt muudetud veekogudeks.

ii)

Igas pinnaveekogukategoorias liigitatakse valglapiirkonna vastavad pinnaveekogud tüüpide järgi. Need tüübid tehakse kindlaks kas „süsteemi A“ või „süsteemi B“ abil, mis on toodud punktis 1.2.

iii)

Kui kasutatakse süsteemi A, jaotatakse valglapiirkonnas olevad pinnaveekogud kõigepealt vastavate ökopiirkondade kaupa vastavalt punktis 1.2 toodud ja XI lisa vastaval kaardil näidatud geograafilistele piirkondadele. Seejärel jaotatakse igas ökopiirkonnas olevad veekogud pinnaveekogutüüpide kaupa vastavalt süsteemi A jaoks tabelites sätestatud tunnustele.

iv)

Kui kasutatakse süsteemi B, peavad liikmesriigid saavutama vähemalt samasuguse diferentseerituseastme, nagu nad saavutaksid süsteemi A kasutades. Vastavalt sellele jaotatakse valglapiirkonnas asuvad pinnaveekogud tüüpideks, kasutades kohustuslike tunnuste väärtusi ning selliseid fakultatiivseid tunnuseid või tunnuste kombinatsioone, mida on vaja, tagamaks, et neist saaks tuletada usaldusväärseid tüübispetsiifilisi bioloogilisi võrdlustingimusi.

[…]

1.2. Ökopiirkonnad ja pinnaveekogutüübid

[…]

1.2.2. Järved

Süsteem A

Kinnitatud liigitus

Tunnused

Ökopiirkond

XI lisa kaardil A näidatud ökopiirkonnad

Tüüp

Liigitus vastavalt kõrgusele

kõrge: > 800 m

keskmise kõrgusega: 200–800 m

madalik: < 200 m

Liigitus keskmise sügavuse alusel, aluseks

< 3 m

3–15 m

> 15 m

Liigitus pindala alusel

0,5–1 km2

1–10 km2

10–100 km2

> 100 km2

Geoloogia

lubjarikas

ränirikas

orgaaniline

Süsteem B

Alternatiivne kirjeldus

Füüsikalised ja keemilised tegurid, mis määravad järve tunnused ning sellest tulenevalt bioloogilise populatsiooni struktuuri ja koosseisu

Kohustuslikud tegurid

kõrgus

laius

pikkus

sügavus

geoloogia

suurus

Fakultatiivsed tegurid

keskmine veesügavus

järve kuju

viibeaeg

keskmine õhutemperatuur

õhutemperatuuri kõikumisulatus

segunemistingimused (näiteks monomiktne, dimiktne, polümiktne)

happelisuse neutraliseerimisvõime

toitainesisalduse foon

põhjasetete keskmine koostis

veepinnataseme kõikumine

[…]

1.3. Tüübispetsiifiliste võrdlustingimuste kindlaksmääramine pinnaveekogutüüpide jaoks

i)

Iga punkti 1.1 kohaselt kirjeldatud pinnaveekogutüübi kohta määratakse kindlaks tüübispetsiifilised hüdromorfoloogilised ja füüsikalis-keemilised tingimused, mis vastavad V lisa punktis 1.1. nimetatud hüdromorfoloogiliste ja füüsikalis-keemiliste kvaliteedielementide väärtusele kõnealuse pinnaveekogu väga hea ökoloogilise seisundi puhul, nagu see on määratletud V lisa punkti 1.2 vastavas tabelis. Määratakse kindlaks tüübispetsiifilised bioloogilised võrdlustingimused, mis vastavad V lisa punktis 1.1 nimetatud bioloogiliste kvaliteedielementide väärtusele kõnealuse pinnaveekogu väga hea ökoloogilise seisundi puhul, nagu see on määratletud V lisa punkti 1.2 vastavas tabelis.

[…]

1.5. Mõju hindamine

Liikmesriigid hindavad pinnaveekogude seisundi tundlikkust eespool nimetatud koormuste suhtes.

Liikmesriigid kasutavad eespool kogutud ja muud asjakohast teavet, sealhulgas olemasolevaid keskkonnaseireandmeid, et hinnata, kui tõenäoline on see, et valglapiirkonnas asuvad pinnaveekogud ei vasta nende suhtes artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnakvaliteedialastele eesmärkidele. Liikmesriigid võivad sellise hindamise juures abivahendina kasutada modelleerimismeetodeid.

Nende veekogude puhul, mille kohta on kindlaks tehtud, et nad võivad keskkonnakvaliteedialastele eesmärkidele mitte vastata, antakse vajaduse korral täiendav kirjeldus, et optimeerida nii artikli 8 alusel nõutavate seireprogrammide kui ka artikli 11 alusel nõutavate meetmeprogrammide väljatöötamist.

[…]“.

11

Direktiivi 2000/60 V lisa 1. osas, mis sisaldab pinnavee seisundi klassifitseerimise ja seire eeskirju, on täpsustatud:

„[…]

1.2. Ökoloogilise seisundi klassifikatsioonide normmääratlused

Tabel 1.2. Jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvete üldmääratlus

Järgmises tekstis on esitatud ökoloogilise kvaliteedi üldmääratlus. Liigitamise puhul loetakse iga pinnaveekategooria ökoloogilise seisundi kvaliteedielementide väärtusteks tabelites 1.2.1–1.2.4 toodud väärtused.

Element

Väga hea seisund

Hea seisund

Keskmine seisund

Üldtingimused

Pinnaveekogutüübi füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide väärtuses ei ole inimtekkelisi muutusi või on need tühised, võrreldes kõnealuse tüübi normaalsete näitajatega häirimatus olekus.

Pinnaveekogu bioloogiliste kvaliteedielementide väärtused vastavad kõnealuse tüübi normaalsetele näitajatele häirimatus olekus ning ei ilmuta mingeid või ilmutavad üksnes tühiseid kõrvalekaldeid.

Need on tüübispetsiifilised tingimused ja kooslused.

Pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtused näitavad väheses ulatuses inimtegevusest tulenevaid kõrvalekaldeid, kuid erinevad vastava pinnaveekogutüübi normaalsetest näitajatest häirimatus olekus üksnes vähesel määral.

Pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtused erinevad vastava pinnaveekogutüübi normaalsetest näitajatest häirimatus olekus mõõdukas ulatuses. Need väärtused ilmutavad mõõdukal määral inimtegevusest tulenevaid kõrvalekaldeid ning on oluliselt rohkem häiritud kui hea seisundi tingimustes.

Alla keskmise seisundis olevad veed liigitatakse mitterahuldavaks või halvaks.

Veed, millel ilmneb suuremaid kõrvalekaldeid vastava pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtuses ja mille bioloogilised kooslused erinevad oluliselt vastava pinnaveekogutüübi näitajatest häirimatus olekus, liigitatakse mitterahuldavaks.

Veed, millel ilmneb tõsiseid kõrvalekaldeid vastava pinnaveekogutüübi bioloogiliste kvaliteedielementide väärtuses ja milles suur osa tavaliselt vastava pinnaveekogutüübiga häirimatus olekus seotud bioloogilisi kooslusi puudub, liigitatakse halvaks.

[…]

1.2.6. Kord, mida liikmesriigid järgivad keemiliste kvaliteedistandardite kehtestamisel

Liikmesriigid tuletavad VIII lisa punktides 1–9 loetletud saasteainete jaoks veebioota kaitseks mõeldud keskkonnakvaliteedi standardid järgmiste sätete kohaselt. Standardid võib kehtestada vee, setete või bioota jaoks.

Võimaluse korral kogutakse nii akuutseid kui kroonilisi andmeid allpool nimetatud taksonite kohta, mis on vastava veekogutüübi puhul asjakohased, aga ka kõigi muude veetaksonite kohta, mille kohta andmed on kättesaadavad. Taksonite põhikoosseisu kuuluvad:

–

vetikad ja/või makrofüüdid,

–

vesikirbud või vastavad soolase vee organismid,

–

kalad.

[…]

1.3. Pinnavee ökoloogilise seisundi ja keemilise seisundi seire

Artikli 8 nõuete kohaselt moodustatakse pinnavee seirevõrk. Seirevõrk peab olema üles ehitatud selliselt, et see annaks ühtse ja tervikliku ülevaate ökoloogilise ja keemilise seisundi kohta igas vesikonnas ning võimaldaks veekogude jagamist viide astmesse vastavalt punktis 1.2 esitatud normmääratlustele. Liikmesriigid esitavad vesikonna majandamiskavas kaardi või kaardid, millel on näidatud pinnavee seirevõrk.

Artikli 5 ja II lisa kohaselt esitatud kirjelduse ja keskkonnamõju hindamise põhjal peavad liikmesriigid kehtestama kontrollseire programmi ja operatiivseire programmi iga ajavahemiku kohta, mille suhtes kehtib vesikonna majandamiskava. Liikmesriikidel võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kehtestada uurimusliku seire programmid.

[…]“.

12

Direktiivi VI lisa B osas on esitatud mitteammendav loetelu täiendavatest meetmetest, mida liikmesriigid võivad iga valglapiirkonna puhul lisada selle direktiivi artikli 11 lõikes 4 ette nähtud meetmeprogrammi. Nende meetmete hulgas on punkti viii all „veevõtu kontrollimine“.

Iiri õigus

13

Asjakohased riigisisesed õigusnormid, millega võeti üle direktiiv 2000/60, sisalduvad 2003. aasta Euroopa ühenduste (veepoliitika) määruses (European Communities (Water Policy) Regulations 2003; S.I. nr 722/2003) ja 2014. aasta Euroopa Liidu (veepoliitika) määruses (European Union (Water Policy) Regulations 2014; S.I. nr 350/2014).

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14

Põhikohtuasi puudutab loataotlust arendusprojektile, mille eesmärk on võtta Iirimaal Galway krahvkonnas Gorumna saarel asuvast 0,083 km2 suuruse pindalaga eraomandis olevast Loch an Mhuilinni sisejärvest torujuhtme kaudu magevett kuni 4680 m3 nädalas nelja tunni jooksul päevas ja mitte rohkem kui neljal päeval nädalas, kokku kuni 22 nädala jooksul aastas ajavahemikul maist septembrini. Ammutatud magevett kasutatakse pärast seda, kui see juhitakse Galway krahvkonnas Kilkierani lahes asuvasse Iiri äriühingu Bradán Beo Teoranta käitatavasse nelja rajatisse, haigete lõhede leotamiseks, et vabastada need lõpuseamööbidest ja lõheparasiitidest.

15

P. Sweetman esitas käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, High Courtile (kõrge kohus, Iirimaa), kaebuse ameti 20. juuli 2018. aasta otsuse peale, millega anti taotletud luba.

16

See kohus tühistas 15. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusega selle otsuse põhjendusel, et see ei vasta direktiivi 2000/60 nõuetele. Täpsemalt tõi High Court (kõrge kohus) seejuures esile, et Environmental Protection Agency (Iiri keskkonnakaitseamet; edaspidi „EPA“) oleks pidanud määrama Loch an Mhuilinni järve seisundiklassi pärast selle täpset hindamist ja seiret, nagu direktiiv ja seda ülevõtvad Iiri õigusnormid nõuavad. Kuna aga EPA ei olnud seda määranud, asus kohus seisukohale, et ametil ei olnud võimalik hinnata, kas kavandatavad tööd on kooskõlas direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikega 1.

17

Pärast selle kohtuotsuse kuulutamist palus Bradán Beo Teoranta EPA‑l esitada arvamus. EPA esitas 28. jaanuari 2021. aasta kirjas oma tõlgenduse, et direktiivis 2000/60 on ette nähtud, et ainult need järved, mille pindala ületab 0,5 km2, tuleb määratleda selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva veekoguna. Mis puudutab järvesid, mille pindala on sellest künnisest väiksem, siis võivad liikmesriigid arvata need nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate veekogude hulka, kui need on selle direktiivi eesmärkide ja sätete seisukohast olulised. Nende põhimõtete kohaselt on Iirimaal kõik kaitstavatel aladel (erikaitsealadel või joogivee võtmiseks kasutatavatel aladel) asuvad üle 0,5 km2 pindalaga järved ja väiksemad järved määratletud direktiiviga 2000/60 hõlmatud veekogudena. Ent Loch an Mhuilinn ei ole määratletud selle direktiiviga hõlmatud veekoguna, kuna see ei ületa pindala künnist ega paikne kaitsealal, ning seetõttu ei ole EPA kindlaks määranud selle seisundit.

18

Võttes arvesse EPA kirja, esitas amet menetluse uuendamise taotluse, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas, kuna selles kirjas esitatu võib kohtuasja tulemust mõjutada.

19

High Court (kõrge kohus) leiab, et eelkõige 1. juuli 2015. aasta kohtuotsuses Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland (C‑461/13, EU:C:2015:433) esitatud kaalutlusi arvestades tekib võtmeküsimus direktiivi 2000/60 tõlgendamise kohta, see tähendab, kas tuleb hinnata kõigi veekogude tunnuseid, sõltumata nende suurusest, ja klassifitseerida nende seisund selle direktiivi kohaselt nii, et kohtul on pinnaveekogu mõjutava arendusprojekti loataotluse läbivaatamise korral võimalik hinnata kavandatavat arendustööd lähtuvalt mõistetest „halvenemine“ ja „pinnavee hea seisund“.

20

Neil asjaoludel otsustas High Court (kõrge kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

a.

Kas liikmesriigid peavad kirjeldama ja seejärel klassifitseerima kõik veekogud, olenemata nende suurusest, ning eelkõige, kas kehtib nõue kirjeldada ja klassifitseerida kõik järved, mille pindala on alla 0,5 km2?

b.

Mil määral – ja kas üldse – on see seisukoht erinev kaitsealal asuvate veekogude suhtes?

2.

Kui vastus esimese küsimuse punktile a on jaatav, siis kas pädev asutus võib anda enne veekogu kirjeldamist ja klassifitseerimist loa projektile, mis võib seda veekogu mõjutada?

3.

Kui vastus esimese küsimuse punktile a on eitav, siis millised on pädeva asutuse kohustused otsuse tegemisel sellise projekti loataotluse kohta, mis võib mõjutada kirjeldamata ja/või klassifitseerimata veekogu?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

21

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et kuigi esimeses küsimuses viidatakse üldiselt „veekogudele“, nähtub eelotsusetaotlusest ja täpsemalt selle küsimuse punkti a lõpus esitatud täpsustusest, et põhikohtuasjas on tegemist pinnaveekoguga ja täpsemalt järvega.

23

Teiseks, kuigi esimese küsimuse punkt b puudutab kaitsealal paiknevaid veekogusid, on eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele täpsustanud, et põhikohtuasjas kõne all olev järv ei paikne sellisel alal, vaid on tegelikult otseühenduses Kilkierani lahe ja saarte erikaitsealaga.

24

Kolmandaks, kuigi esimeses küsimuses ei ole välja toodud, milliste liidu õigusnormide tõlgendamist taotletakse, selgub eelotsusetaotlusest ning tegusõnadest „kirjeldama“ ja „klassifitseerima“, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus selles küsimuses kasutab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sisuliselt silmas kohustusi, mis on ette nähtud direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimeses taandes ja artiklis 8 koostoimes direktiivi II ja V lisaga.

25

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimest taanet ja artiklit 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga tuleb tõlgendada nii, et alla 0,5 km2 pindalaga järve puhul kehtib esiteks kohustus viia kõigi valglapiirkondade kohta läbi tunnuste analüüs ja teiseks kohustus kehtestada vee seisundi seire programmid, et saada ühtne ja terviklik ülevaade vee seisundist igas valglapiirkonnas.

26

Tuleb korrata, et tagamaks, et liikmesriigid saavutavad liidu seadusandja taotletavad kvalitatiivsed eesmärgid, milleks on pinnaveekogude hea seisundi säilitamine ja taastamine, näeb direktiiv 2000/60 ette rea sätteid – sealhulgas artiklid 5 ja 8 ning II ja V lisa –, millega kehtestatakse keeruline ja mitut üksikasjalikult reguleeritud etappi hõlmav menetlus, et võimaldada liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, lähtudes nende territooriumil paiknevate veekogude eripärast ja tunnustest (vt selle kohta 24. juuni 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (Doñana loodusala halvenemine), C‑559/19, EU:C:2021:512, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Mis puudutab esiteks direktiivi 2000/60 artiklit 5, siis olgu märgitud, et see säte paneb liikmesriikidele muu hulgas kohustuse tagada, et iga valglapiirkonna kohta tehakse selle tunnuste analüüs vastavalt selle direktiivi II lisas sätestatud tehnilistele näitajatele.

28

Direktiivi 2000/60 II lisa punktis 1.1 on sätestatud, et selle direktiivi artikli 5 lõike 1 esimeses taandes ette nähtud pinnaveekogutüüpide kirjeldamiseks määravad liikmesriigid kõigepealt kindlaks pinnaveekogude asukoha ja piirid, seejärel liigitavad vesikonna piires olevad pinnaveekogud ühte pinnaveekogude kategooriatest (jõed, järved, üleminekuveed või rannikuveed) või tehisveekogudeks või oluliselt muudetud veekogudeks ning lõpuks liigitavad valglapiirkonna pinnaveekogud tüüpide järgi, mis on kindlaks tehtud II lisa punktis 1.2 toodud süsteemi A või B abil. Seejärel tuleb II lisa punkti 1.3 kohaselt määrata pinnaveekogutüüpide jaoks kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused.

29

Mis aga puudutab järvi ja nende liigitust pindala alusel, siis on direktiivi 2000/60 II lisa punktis 1.2.2 süsteemi A jaoks ette nähtud üksnes tüübid pindalaga 0,5–1 km2, 1–10 km2, 10–100 km2 ja enam kui 100 km2. Veel on II lisa punkti 1.1 alapunktis iv sätestatud, et kui kasutatakse süsteemi B, peavad liikmesriigid saavutama vähemalt samasuguse diferentseerituseastme, nagu nad saavutaksid süsteemi A kasutades, mis võimaldab liikmesriikidel, kes otsustavad süsteemi B kasuks, kasutada ka selle II lisa punktis 1.2.2 ette nähtud kohustusliku tegurina 0,5 km2 suurust miinimumsuurust.

30

Lisaks, mis puudutab põhikohtuasja kaebaja poolt kirjalikes seisukohtades välja toodud asjaolu, et Bradán Beo Teoranta hüdroloogiline teostatavusuuring näitab, et põhikohtuasjas kõne all olev järv, millest veevõttu kavandatakse, on ühenduses vähemalt seitsme järvega, siis tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2000/60 artikli 2 punkti 5 kohaselt on järv seisev maismaaveekogu ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid kvalifitseerima, on põhikohtuasjas kõne all oleva veekogu nii määratlenud. Lisaks tuleb märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku 17. joonealuses märkuses, et kuigi liikmesriigid võivad vastavalt direktiivi 2000/60 II lisa punktile 1.1 pinnaveekogusid esialgseks kirjelduseks rühmitada, on tegemist võimaluse, mitte kohustusega.

31

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2000/60 II lisa punktis 1.3 ette nähtud kohustus määrata pinnaveekogutüüpide jaoks kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused ei kehti järvede kohta, mille pindala on alla 0,5 km2, sõltumata sellest, kas asjaomane liikmesriik kasutab süsteemi A või süsteemi B, nagu käesoleval juhul selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.

32

Teiseks, mis puudutab direktiivi 2000/60 artiklit 8, siis pannakse sellega liikmesriikidele kohustus kehtestada vee seisundi seire programmid, et saada ühtne ja terviklik ülevaade vee seisundist igas valglapiirkonnas, ning selle artikli pealkirjas on muu hulgas üldine viide „pinnaveele“.

33

Samas – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 sisuliselt märkis –, kuna järvede puhul, mille pindala on alla 0,5 km2, ei tulene direktiivi 2000/60 artiklist 5 ja II lisast liikmesriikidele kohustust neid kirjeldada, tuleneb sellest loogiliselt, et liikmesriikidel ei ole ka kohustust klassifitseerida selliste järvede ökoloogilist seisundit vastavalt selle direktiivi artiklile 8 ja V lisale.

34

Vajaduse korral kinnitab seda tõlgendust direktiivi 2000/60 II ja V lisa koostoimes tõlgendamine.

35

Täpsemalt on osas, milles direktiivi 2000/60 V lisa punktis 1.2 on klassifitseerimiseks kehtestatud jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvee ökoloogilise seisundi üldmääratlused, sõnaselgelt viidatud pinnaveekogu „tüüpidele“, mis on määratletud direktiivi II lisas, ja järvede puhul puudutab see üksnes neid, mille pindala on vähemalt 0,5 km2, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktist 29. Samuti on seoses korraga, mida liikmesriigid peavad järgima pinnavee keemiliste kvaliteedistandardite kehtestamisel, direktiivi V lisa punktis 1.2.6 viidatud samamoodi pinnaveekogu „tüüpidele“.

36

Lisaks olgu märgitud, et näiteks direktiivi 2000/60 II lisa punkti 1.3 alapunktist i tuleneb, et iga II lisa punkti 1.1 kohaselt kirjeldatud pinnaveekogutüübi kohta määratakse kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused, mis vastavad selle direktiivi V lisa punktis 1.1. nimetatud hüdromorfoloogiliste ja füüsikalis-keemiliste kvaliteedielementide väärtusele kõnealuse pinnaveekogutüübi väga hea ökoloogilise seisundi puhul, nagu see on määratletud V lisa punkti 1.2 vastavas tabelis. Samuti on direktiivi 2000/60 II lisa punkti 1.5 kolmanda lõigu kohaselt just selleks, et optimeerida selle direktiivi artikli 8 alusel nõutavate seireprogrammide väljatöötamist, vajaduse korral võimalik nõuda nende veekogude täiendava kirjelduse andmist, mille kohta on kindlaks tehtud, et nad võivad keskkonnakvaliteedi eesmärkidele mitte vastata.

37

Lisaks on direktiivi 2000/60 V lisa punkti 1.3 teises lõigus sätestatud, et selle direktiivi artikli 5 ja II lisa kohaselt esitatud kirjelduse ja keskkonnamõju hindamise põhjal tuleb kehtestada kontrollseire programm ja operatiivseire programm.

38

Direktiivi 2000/60 ettevalmistavad materjalid kinnitavad samuti selle direktiivi artiklite 5 ja 8 ning II ja V lisa sellist tõlgendust, et kohustus määrata pinnaveekogutüüpide jaoks kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused ja kohustus kehtestada vee seisundi seire programmid ei puuduta järvesid, mille pindala on alla 0,5 km2. Esiteks nägi nimelt ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT 1997, C 184, lk 20), mida on täiendatud muudetud ettepanekuga (EÜT 1998, C 108, lk 94), ainult V lisas ette analoogsed kohustused nendega, mis on praegu ette nähtud II ja V lisas. Teiseks ei hõlmanud see direktiivi täiendatud ettepanek süsteemiga A järvesid, mille pindala on väiksem kui 0,01 km2, samas kui lõpuks vastu võetud direktiivis 2000/60 on samal eesmärgil ette nähtud 0,5 km2 suurune künnis.

39

Seadusandliku menetluse käigus selliselt läbi viidud järvede mõõtmeliste künniste tõstmist tuleb eelkõige vaadelda silmas pidades käesoleva kohtuotsuse punktis 26 kirjeldatud protsessi keerukust ja asjaolu – millele viidati pärast direktiivi 2000/60 vastuvõtmist selle direktiivi rakendamise ühise strateegia raames, mis hõlmab Euroopa Komisjoni, kõiki liikmesriike, ühinevaid riike, Norrat ning muid sidusrühmi ja valitsusväliseid organisatsioone, koostatud juhenddokumendi nr 2 „Veekogude kindlakstegemine“ punktis 3.5 –, et pinnavesi hõlmab suurt hulka väga väikeseid veekogusid, mille haldamine võib olla tohutu halduskoormus.

40

See järeldus ei takista liikmesriikidel, kes peavad seda direktiivi 2000/60 eesmärkide saavutamiseks vajalikuks, kohaldada direktiivi II lisa punkti 1.1 alapunktis iv nimetatud süsteemi B raames nimetatud direktiivi artiklite 5 ja 8 sätetes ning II ja V lisas ette nähtud korda teatud tüüpi järvede suhtes, mille pindala on alla 0,5 km2.

41

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimest taanet ja artiklit 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga tuleb tõlgendada nii, et alla 0,5 km2 pindalaga järve suhtes ei kehti neis sätetes ette nähtud kohustus määrata kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused ega kohustus kehtestada nende veekogude seisundi seire programmid.

Teine küsimus

42

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole vaja teisele küsimusele vastata.

Kolmas küsimus

43

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millised on direktiivi 2000/60 kohased pädeva asutuse kohustused otsuse tegemisel sellise projekti loataotluse kohta, mis võib mõjutada järve, mille puhul ei ole selle alla 0,5 km2 suuruse pindala tõttu kindlaks määratud tüübispetsiifilisi võrdlustingimusi ega kehtestatud veekogu seisundi seire programmi vastavalt direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimesele taandele ja artiklile 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga.

44

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kohe alguses märkida, et direktiivi 2000/60 põhjenduses 25 rõhutatakse, et tuleb kehtestada keskkonnaalased eesmärgid tagamaks, et Euroopa Liidu kõikides osades saavutatakse pinnavee ja põhjavee hea seisund ning liidu tasandil hoitakse ära vee seisundi halvenemine. Direktiivi 2000/60 artikli 1 punkti a kohaselt on selle direktiivi eesmärk kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis hoiab ära veeökosüsteemide ning otseselt veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide seisundi halvenemise ning kaitseb ja parandab nende seisundit. Lõpuks olgu märgitud, et selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 on täpsustatud, millised keskkonnaalased eesmärgid tuleb liikmesriikidel saavutada (vt selle kohta 1. juuli 2015. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, C‑461/13, EU:C:2015:433, punktid 35, 36 ja 38).

45

Viimati nimetatud sättega, mille lõige 1 käsitleb vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimist, taotletakse kahte erinevat, kuid omavahel tihedalt seotud eesmärki. Esiteks peavad liikmesriigid direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt rakendama vajalikud meetmed, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine (halvenemise ärahoidmise kohustus). Teiseks kaitsevad, parandavad ja taastavad liikmesriigid vastavalt artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktile ii kõiki pinnaveekogusid, kui alapunkti iii kohaldamisest tehis- ja oluliselt muudetud veekogude suhtes ei tulene teisiti, eesmärgiga saavutada pinnavee hea seisund hiljemalt 2015. aasta lõpuks (parandamiskohustus) (1. juuli 2015. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, C‑461/13, EU:C:2015:433, punkt 39).

46

Kuivõrd artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides i ja ii on sel moel viidatud „kõigile pinnaveekogudele“, siis tuleb märkida, et direktiivi 2000/60 artikli 2 lõikes 10 on „pinnaveekogu“ määratletud kui „eraldiseisev ja oluline pinnaveekogum, nagu näiteks järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, samuti oja, jõe või kanali osa, üleminekuvesi või rannikuveelõik“, ja et sama direktiivi artikli 2 lõikes 5 on „järv“ määratletud kui „seisev maismaaveekogu“ ilma viiteta mingile künnisele.

47

Samas tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada lisaks sätte sõnastusele ka sätte konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (26. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Landespolizeidirektion Steiermark (kontrolli maksimaalne kestus sisepiiridel), C‑368/20 ja C‑369/20, EU:C:2022:298, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Sellega seoses tuleb direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktide i ja ii kohta märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud pinnaveekogumite seisundi halvenemise vältimise ja parandamiskohustuse ulatuse kindlaksmääramiseks on selles sättes viidatud ka nende veekogude „seisundile“. Viimati nimetatu on direktiivi artikli 2 punktis 17 määratletud kui „üldmõiste, mis tähistab pinnaveekogu seisundit, mis määratakse kindlaks tema ökoloogilise või keemilise seisundi põhjal, olenevalt sellest, kumb on halvem“, ja „ökoloogiline seisund“ on selle artikli 2 punktis 21 määratletud kui „mõiste, mis tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt V lisas toodud liigitusele“.

49

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 on märgitud, nähtub V lisa tabelist 1.2 „Jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvete üldmääratlus“, et ökoloogilist seisundit klassifitseeritakse üksnes pinnaveekogude „tüüpide“ kaupa. Lisaks on selles V lisas viidatud pinnaveekogude „tüüpidele“, kui punktis 1.2.6 nähakse ette kord, mida liikmesriigid järgivad keemiliste kvaliteedistandardite kehtestamisel.

50

Seega tuleneb direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktidest i ja ii, kui neid tõlgendada nende kontekstis, et sarnaselt selle direktiivi artikli 5 lõike 1 esimesest taandest ja artiklist 8 tulenevate kohustustega ning arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 30 viidatud liikmesriikide kaalutlusõigust pinnaveekogude esialgse kirjeldamise eesmärgil rühmitamisel, ei hõlma kumbki artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides i ja ii sätestatud kohustus järvi, mille pindala on alla 0,5 km2.

51

Seda tõlgendust toetab asjaolu, et artikkel 4 ja sellega kehtestatud kohustused moodustavad osa direktiiviga 2000/60 kehtestatud keerulisest menetlusest, mille viimane etapp need on.

52

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktikast, on direktiiviga 2000/60 selleks, et liikmesriigid saavutaksid selle direktiiviga taotletavad ja selle artikli 4 lõikes 1 täpsustatud keskkonnaalased eesmärgid, ette nähtud rida sätteid, muu hulgas selle direktiivi artiklid 5 ja 8 ning II ja V lisa sätted, millega kehtestatakse keeruline ja mitut üksikasjalikult reguleeritud etappi hõlmav menetlus, et võimaldada liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, lähtudes nende territooriumil paiknevate veekogude eripärast ja tunnustest.

53

Seega on direktiivi 2000/60 ülesehitusega ja eelkõige sellega kehtestatud menetluse keerulise olemusega vastuolus, et selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud keskkonnaalaste eesmärkide siduvus kehtib ka pinnaveekogudele, millele selle direktiivi alusel ei ole kohaldatud ega pea kohaldama selle menetluse mõlemat etappi, nimelt selle direktiivi artiklites 5 ja 8 ette nähtud etappe, mille eesmärk on tegelikult võimaldada nende eesmärkide saavutamiseks vajalike andmete kogumist.

54

Lisaks sellele on Euroopa Kohus otsesõnu korduvalt sedastanud, et direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis i nimetatud kohustus hoida ära pinnaveekogude seisundi halvenemine on selle direktiivi rakendamise igas etapis siduv ja seda kohaldatakse kõikidele sellistele pinnaveekogude „tüüpidele“ ja seisunditele, mille kohta on koostatud või oleks tulnud koostada majandamiskava (1. juuli 2015. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, C‑461/13, EU:C:2015:433, punkt 50; 4. mai 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria, C‑346/14, EU:C:2016:322, punkt 64, ja 5. mai 2022. aasta kohtuotsus, Association France Nature Environnement (ajutine mõju pinnaveele), C‑525/20, EU:C:2022:350, punkt 25).

55

Samas tuleb rõhutada, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 sisuliselt märkis, võivad pinnaveekogud olla looduslikult omavahel ühendatud, mistõttu võib väikese pinnaveekogu kvaliteet mõjutada mõne muu, suurema veekogu kvaliteeti.

56

Lisaks sellele tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunkte i–iii tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad keelduma – juhul kui ei ole kehtestatud erandit – kiitmast heaks konkreetset projekti, kui see võib halvendada pinnaveekogu seisundit või ohustada pinnavee hea seisundi või pinnavee hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamist direktiivis ette nähtud ajal (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur-, Arten- und Landschaftsschutz Umweltorganisation, C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Seega, kui liikmesriigi pädev asutus hindab loataotlust projektile, mis võib mõjutada alla 0,5 km2 suuruse pindalaga järve, ei piirdu ta oma hinnangus projekti mõjuga sellele järvele. Vastupidi, selleks et teha kindlaks, kas see projekt võib halvendada pinnaveekogu seisundit või ohustada pinnavee hea seisundi või pinnavee hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamist, võtab ta arvesse ka veekogusid, millega see järv on ühendatud.

58

Sellest järeldub, et liikmesriigi pädev asutus on samuti kohustatud keelduma – juhul kui ei ole kehtestatud erandit – kiitmast heaks konkreetset projekti, kui selle mõju tõttu järvele – mille kohta, kuna selle pindala on väiksem kui 0,5 km2, ei ole koostatud direktiivi 2000/60 artikli 5 ja II lisa kohast kirjeldust ning mille kohta ei ole samal põhjusel koostatud veekogu seisundi seire programmi vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 8 ja V lisale – halveneb seisund teises pinnaveekogus, mille see liikmesriik on määratlenud või oleks pidanud määratlema teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna, või seab ohtu selle teise pinnaveekogu pinnavee hea seisundi või hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamise.

59

Sellega seoses tuleb eelkõige meelde tuletada, et vastavalt direktiivi 2000/60 artikli 4 lõikele 8 peavad liikmesriigid muu hulgas selle artikli 4 lõiget 7 kohaldades tagama, et see ei välista alaliselt ega sea ohtu selle direktiivi eesmärkide saavutamist muudes veekogudes samas valglapiirkonnas ning on vastavuses muude liidu keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisega.

60

Käesoleval juhul täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, et põhikohtuasjas kõne all olev järv on loodete ajal Kilkierani lahe ja saarte erikaitsealaga otse ühendatud. Lisaks märgib põhikohtuasja kaebaja oma kirjalikes seisukohtades, et Bradán Beo Teoranta 2017. aasta juulis läbi viidud hüdroloogilisest teostatavusuuringust nähtub, et see järv on teiste järvedega ühendatud.

61

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas Iirimaa on määratlenud või oleks pidanud määratlema need teised järved või asjakohasel juhul osa rannikuvetest teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna, ja kui see on nii, siis kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletava projekti elluviimine võib mõjutada vee seisundit nendes pinnaveekogudes või asjakohasel juhul mõnes muus pinnaveekogus, mis on määratletud või oleks pidanud olema määratletud teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna.

62

Samuti peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas põhikohtuasjas käsitletava projekti elluviimine on kooskõlas direktiivi 2000/60 artikli 11 alusel asjaomase valglapiirkonna jaoks koostatud programmi raames rakendatavate meetmetega.

63

Kuigi selle artikli 11 lõike 1 kohaselt tuleb selline meetmeprogramm kehtestada, „võttes arvesse [direktiivi 2000/60] artikli 5 alusel nõutavate analüüside tulemusi“, tuleneb selle direktiivi artikli 11 sätetest, et meetmeprogrammi ulatus ei ole piiratud üksnes selle direktiivi artikli 5 ja II lisa rakendamise käigus määratletud pinnaveekogude „tüüpidega“.

64

Direktiivi 2000/60 artikli 11 lõike 3 punkti c kohaselt sisaldavad „põhimeetmed“, mis peavad sisalduma igas meetmeprogrammis ja mis kujutavad endast miinimumnõudeid, meetmeid tõhusa ja püsiva veekasutuse edendamiseks, et mitte seada ohtu selle direktiivi artiklis 4 osutatud eesmärkide saavutamist.

65

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 55 märgitut, võib selles kontekstis osutuda vajalikuks selliste pinnaveekogude hulka kuuluvate veekogude kaitse, mida, nagu põhikohtuasjas käsitletavat järve, ei ole asjaomane liikmesriik määratlenud ega pea tingimata määratlema teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna.

66

Seda tõlgendust kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktis 39 mainitud juhenddokument. Kinnitades küll, et puudub kohustus määratleda järved, mille pindala on alla 0,5 km2, teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna, rõhutatakse selles dokumendis „direktiivi [2000/60] eesmärke, mis kehtivad kogu pinnavee kohta“, ning soovitatakse nn väikeste pinnaveekogude suhtes kohaldada vähemalt direktiivi artikli 11 lõikes 3 loetletud põhimeetmeid, „kui see on vajalik selleks, et mitte seada ohtu nende eesmärkide saavutamist teistes veekogudes“.

67

Samal põhjusel võib osutuda vajalikuks kohaldada direktiivi 2000/60 artikli 11 lõike 3 punktis e ja VI lisa B osa punktis viii osutatud veevõtu kontrollimeetmeid ka pinnaveekogude suhtes, mida ei ole määratletud ega ole pidanud määratlema teatud tüüpi pinnaveekoguna.

68

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas sellised meetmed on põhikohtuasjas käsitletava järve suhtes kohaldatavad Iirimaa poolt direktiivi 2000/60 artikli 11 alusel kehtestatud meetmeprogrammi alusel ja kas põhikohtuasjas käsitletava projekti elluviimine on nende meetmetega kooskõlas.

69

Võttes arvesse kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad pädevat asutust otsuse tegemisel sellise projekti loataotluse kohta, mis võib mõjutada järve, mille puhul ei ole selle alla 0,5 km2 suuruse pindala tõttu kehtestatud tüübispetsiifilisi võrdlustingimusi ega veekogu seisundi seire programmi vastavalt direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimesele taandele ja artiklile 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga, esiteks tagama, et selle projekti elluviimine ei põhjusta oma mõju tõttu sellele järvele mõne teise sellise pinnaveekogu seisundi halvenemist, mille see liikmesriik on määratlenud või oleks pidanud määratlema teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna, ega sea ohtu selle teise pinnaveekogu pinnavee hea seisundi või hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamist, ja teiseks tagama, et kõnealuse projekti elluviimine on kooskõlas selle direktiivi artikli 11 alusel asjaomase valglapiirkonna jaoks koostatud programmi raames rakendatavate meetmetega.

Kohtukulud

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
 

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, artikli 5 lõike 1 esimest taanet ja artiklit 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga

tuleb tõlgendada nii, et

alla 0,5 km2 pindalaga järve suhtes ei kehti neis sätetes ette nähtud kohustus määrata kindlaks tüübispetsiifilised võrdlustingimused ega kohustus kehtestada nende veekogude seisundi seire programmid.

 

2.

Direktiivi 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artiklit 11

tuleb tõlgendada nii, et

need kohustavad pädevat asutust otsuse tegemisel sellise projekti loataotluse kohta, mis võib mõjutada järve, mille puhul ei ole selle alla 0,5 km2 suuruse pindala tõttu kehtestatud tüübispetsiifilisi võrdlustingimusi ega veekogu seisundi seire programmi vastavalt direktiivi 2000/60 artikli 5 lõike 1 esimesele taandele ja artiklile 8 koostoimes selle direktiivi II ja V lisaga, esiteks tagama, et selle projekti elluviimine ei põhjusta oma mõju tõttu sellele järvele mõne teise sellise pinnaveekogu seisundi halvenemist, mille see liikmesriik on määratlenud või oleks pidanud määratlema teatud „tüüpi“ pinnaveekoguna, ega sea ohtu selle teise pinnaveekogu pinnavee hea seisundi või hea ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamist, ja teiseks tagama, et kõnealuse projekti elluviimine on kooskõlas selle direktiivi artikli 11 alusel asjaomase valglapiirkonna jaoks koostatud programmi raames rakendatavate meetmetega.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.