EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

26. oktoober 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Lennutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Artikli 2 punkt j – Artikkel 3 – Artikli 4 lõige 3 – Lennureisijatele lennureisist mahajätmise korral antav hüvitis – Reisija, keda on lennureisist mahajätmisest eelnevalt teavitatud – Reisija lennule ilmumise kohustuse puudumine – Artikli 5 lõike 1 punkt c – Erandid hüvitise saamise õigusest lennu tühistamise korral – Nende erandite kohaldamatus oodatava mahajätmise korral lennureisist

Kohtuasjas C‑238/22,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Frankfurt am Maini (Frankfurdi apellatsioonikohus, Saksamaa) 21. veebruari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. aprillil 2022, menetluses

versus

LATAM Airlines Group SA,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president N. Piçarra, kohtunikud M. Safjan ja M. Gavalec (ettekandja),

kohtujurist: A. Rantos,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	FW, esindaja: Rechtsanwalt H. Hopperdietzel,

–	LATAM Airlines Group SA, esindaja: Rechtsanwalt S. Wassmer,

–	Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, P. Busche ja M. Hellmann,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, G. Wilms ja N. Yerrell,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10; parandus ELT 2018, L 155, lk 35), artikli 2 punkti j, artikli 3 lõiget 2, artikli 4 lõiget 3, artikli 5 lõike 1 punkte c ja i ning artiklit 7.

Taotlus on esitatud FW ja LATAM Airlines Group SA (edaspidi „Latam Airlines“) vahelises kohtuvaidluses hüvitisenõude üle, mille FW esitas määruse nr 261/2004 alusel pärast seda, kui Latam Airlines oli blokeerinud tema broneeringu lennule, mis pidi toimuma Madridist (Hispaania) Frankfurti (Saksamaa).

Õiguslik raamistik

Määruse nr 261/2004 põhjendustes 1–4 ja 9 on märgitud:

„(1)	Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.

(2)	Lennureisist mahajätmine ning lendude tühistamine või pikaajaline hilinemine põhjustab reisijatele tõsiseid raskusi ja ebamugavust.

(3)

Kuigi nõukogu 4. veebruari 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 295/91 (kompenseerimissüsteemi ühiseeskirjade kohta, mida rakendatakse regulaarlennuliikluses reisija lennureisist mahajätmise korral) [(EÜT 1991, L 36, lk 5; ELT eriväljaanne 07/01, lk 306)] kehtestati reisijate kaitstuse põhitase, on jäänud liiga kõrgeks nende reisijate arv, kes on vastu nende tahtmist lennureisist maha jäetud, ning nende reisijate arv, keda mõjutavad lendude tühistamised ilma ette teatamata või pikaajalised hilinemised.

(4)	Seetõttu peaks ühendus kõnealuses määruses sätestatud kaitstuse standardeid karmistama, suurendama reisijate õigusi ning tagama lennuettevõtjate tegutsemise ühtlustatud tingimustel liberaliseeritud turul.

[…]

(9)

Lennureisist vastu nende tahtmist mahajäetud reisijate arvu tuleks vähendada, nõudes lennuettevõtjatelt, et nad leiaksid vabatahtlikud, kes loobuksid oma broneeringutest hüvitiste vastu, selle asemel et reisijad lennureisist maha jätta, ning maksaksid terves ulatuses hüvitist reisijatele, kes jäid lennureisist maha.“

Määruse nr 261/2004 artikli 2 „Mõisted“ punktides j ja l on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

j)	lennureisist mahajätmine – reisijate lennukiga vedamisest keeldumine, kuigi reisija on ilmunud lennule artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel, välja arvatud juhul, kui lennureisist mahajätmiseks on mõistlikud põhjused, nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid;

[…]

l)	tühistamine – asjaolu, kui varem kavandatud lend, millele oli broneeritud vähemalt üks koht, jääb ära.“

Selle määruse artikli 3 „Kohaldamisala“ lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolevat määrust kohaldatakse:

a)	reisijate suhtes, kes lendavad välja asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaamast;

[…]

2. Lõiget 1 kohaldatakse tingimusel, et:

reisijal on kinnitatud broneering asjaomasele lennule ning ta ilmub registreerimisele, välja arvatud artiklis 5 osutatud tühistamise korral,

–	sätestatud korras ning ajaks, mille lennuettevõtja, reisikorraldaja või volitatud reisiagent on kirjalikult (sealhulgas elektrooniliselt) ette teatanud, või kui aega ei ole märgitud,

–	mitte hiljem kui 45 minutit enne teatavaks tehtud väljumisaega; või

b)	lennuettevõtja või reisikorraldaja on suunanud reisija lennult, mille jaoks tal oli broneering, teisele lennule, olenemata põhjusest.“

Nimetatud määruse artiklis 4 „Lennureisist mahajätmine“ on ette nähtud:

„1. Kui lennuettevõtja mõistlikkuse piires eeldab, et lennureisist mahajätmine on tõenäoline, pöördub ta kõigepealt vabatahtlike poole ettepanekuga nende broneeringud hüvitise vastu tühistada tingimustel, milles asjaomane reisija ja tegutsev lennuettevõtja kokku lepivad. Vabatahtlikke abistatakse vastavalt artiklile 8; sellist abi antakse lisaks käesolevas lõikes nimetatud hüvitistele.

2. Kui vabatahtlike arv ei ole piisav selleks, et lubada ülejäänud broneeringuga reisijad lennukile, võib lennuettevõtja reisijad vastu nende tahtmist lennureisist maha jätta.

3. Kui reisijad jäetakse vastu nende tahtmist lennureisist maha, maksab tegutsev lennuettevõtja reisijatele viivitamata hüvitist vastavalt artiklile 7 ning abistab neid vastavalt artiklitele 8 ja 9.“

Määruse nr 261/2004 artikli 5 „Tühistamine” lõike 1 punktis c on sätestatud:

„Lennu tühistamise korral:

[…]

on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, välja arvatud juhul, kui

i)	neid on tühistamisest teavitatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega; või

ii)

neid on teavitatud tühistamisest kahe nädala ja seitsme päeva vahel enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui kaks tundi enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt neli tundi pärast kavandatud saabumisaega; või

iii)	neid on teavitatud tühistamisest vähem kui seitse päeva enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui üks tund enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt kaks tundi pärast kavandatud saabumisaega.“

Selle määruse artiklis 7 „Õigus hüvitisele“ on sätestatud:

„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:

a)	250 euro ulatuses kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;

b)	400 euro ulatuses kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;

c)	600 euro ulatuses kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul.

Vahemaa määramisel võetakse aluseks lõppsihtkoht, kuhu reisija jõuab lennureisist mahajätmise või lennu tühistamise tõttu pärast kavandatud aega.

[…]

4. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud vahemaid mõõdetakse vahemaa mõõtmise suurringjoone meetodil.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

9	FW broneeris Latam Airlinesilt edasi-tagasilennu Frankfurt-Madrid-Frankfurt. Lend Madridi pidi toimuma 22. detsembril 2017, tagasilend aga 7. jaanuaril 2018.

Kuna 21. detsembril 2017 ei olnud edasilennule võimalik end veebis registreerida, võttis FW ühendust Latam Airlinesiga. Lennuettevõtja teatas FW-le seejärel, et ta oli ühepoolselt ja reisijat sellest eelnevalt teavitamata muutnud tema broneeringut, tõstes selle varasemale lennule, mis pidi toimuma 20. detsembril 2017. Ühtlasi teatas Latam Airlines FW-le ka sellest, et kuna ta oli jätnud edasilennule minemata, siis on tema broneering 7. jaanuari 2018. aasta tagasilennule blokeeritud.

11	Seepeale broneeris FW nii edasi- kui ka tagasilennu ühe teise lennuettevõtja juures ning maksis piletite eest 528,23 eurot. Enne põhikohtuasja algatamist oli Latam Airlines maksnud talle siiski tagasi 101,55 eurot.

Amtsgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) mõistis 2. septembri 2021. aasta otsusega Latam Airlinesilt FW kasuks välja kahjuhüvitise 426,68 eurot, mis vastas nende piletite ülejäänud maksumusele, ning määruse nr 261/2004 artiklite 5 ja 7 alusel hüvitise 250 eurot. See kohus pidas nimelt edasilennu, mille pidi teostama Latam Airlines, broneeringu muutmist lennu tühistamiseks. Selles küsimuses on kohtuotsus jõustunud.

Nimetatud kohus jättis aga rahuldamata FW nõude saada lisaks 250 eurot hüvitist selle eest, et ta jäeti maha tagasilennust, mille ta oli broneerinud selle lennuettevõtja juures. Sama kohtu sõnul jäeti FW lennureisist maha määruse nr 261/2004 artikli 4 tähenduses, kuigi ta ei ilmunud registreerimisele ega lähteväravasse, nagu on nõutud selle määruse artikli 2 punktis j ja artikli 3 lõike 2 punktis a. Kuna aga reisija seisukohast ei ole vahet, kas tema vedamisest keeldutakse lennu tühistamise või – lennu toimumise korral – lennureisist mahajätmise tõttu, siis kohaldas esimese astme kohus analoogia alusel nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i. Seejärel keeldus ta andmast FW-le õigust lisahüvitisele, kuna seda reisijat teavitati lennureisist mahajätmisest 21. detsembril 2017 ehk enam kui kaks nädalat enne algul broneeritud tagasilennu kavandatud väljumisaega.

FW esitas 2. septembri 2021. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi apellatsioonikohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. FW ei nõustu sellega, et lennureisist mahajätmise korral kohaldatakse analoogia alusel määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesolev kohtuasi tõstatab kaks küsimust määruse nr 261/2004 tõlgendamise kohta. Kõigepealt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas olukorda, kui tegutsev lennuettevõtja teatab reisijale ette, et ei luba teda lennule, mille jaoks tal on kinnitatud broneering, tuleb pidada lennureisist mahajätmiseks selle määruse artikli 4 tähenduses. Jaatava vastuse korral tekib seega küsimus, kas nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkt i, mis käsitleb lennu tühistamist, on analoogia alusel kohaldatav lennureisist mahajätmise korral.

Esimese punkti kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) otsustas 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsuses muu hulgas, et reisijalt ei saa nõuda, et ta ilmuks registreerimisele või lennule „oodatava“ mahajätmise korral lennureisist ehk juhul, kui reisijat eelnevalt teavitades muudetakse broneeringut, tõstes selle teisele lennule, või nagu käesolevas asjas juhul, kui reisija nimi kustutatakse pardale lubatud reisijate nimekirjast. Võttes arvesse reisijate õiguste kaitse kõrget taset, mida määrusega nr 261/2004 taotletakse, ei saa reisijalt nõuda, et ta tuleks lennujaama ja paluks, et teda veetaks, kui juba ette on teada, et seda talle ei lubata. Nõustudes Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) tõlgendusega, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus aga sisuliselt vajalikuks pöörduda selles küsimuses Euroopa Kohtu poole.

Teise punkti kohta ja juhuks, kui Euroopa Kohus peaks nõustuma, et oodatava mahajätmise korral lennureisist võib reisija saada hüvitist, ilma et ta peaks ilmuma registreerimisele või lennule, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui Euroopa Liidu seadusandja ei ole otsesõnu ette näinud olukorda, kus reisija jäetakse oodatavalt maha lennureisist, on niisugune reisija samas olukorras nagu reisija, kelle lend on tühistatud. Järelikult nõuab võrdse kohtlemise põhimõte määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaldamist analoogia alusel reisijate suhtes, kes on lennureisist maha jäetud nimetatud määruse artikli 4 tähenduses.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et lennu tühistamise korral ei kohaldata õigust hüvitisele, kui reisijat on tühistamisest vähemalt kaks nädalat ette teavitatud. Niisugune tähtaeg peaks võimaldama reisijal uue olukorraga kohaneda, mis tähendab, et raskusi ja ebamugavusi, mida määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud õigus hüvitisele peaks korvama, üldse ei tekiks. Samamoodi jääb oodatava mahajätmise korral, millest teavitatakse rohkem kui kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega, niiviisi teavitatud reisijale piisavalt aega, et lennureisist mahajätmisega kohaneda ja teha ümberkorraldusi. Reisija seisukohast ei ole vahet, kas tema broneeritud lennul ei veeta teda seetõttu, et lend on tervikuna tühistatud, või seetõttu, et ta jäetakse lennureisist maha muudel põhjustel, näiteks ülemüümise tõttu. Nimelt on lennureisist mahajätmisest tingitud ebamugavuste tagajärjed identsed lennu tühistamise tagajärgedega. Kui seadusandja kavatsus oli, et õigus hüvitisele kaob siis, kui lend tühistatakse ja reisijat sellest aegsasti teavitatakse, tuleks sama lahendust kohaldada ka oodatava mahajätmise korral lennureisist, vastasel juhul oleksid reisijad, kelle lend on tühistatud, palju ebasoodsamas olukorras kui need reisijad, kes lennureisist maha jäetakse, ehkki need kaks reisijate kategooriat on võrreldavas olukorras.

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [määrust nr 261/2004] tuleb tõlgendada nii, et selleks, et saaks kohaldada seda määrust ja tugineda lennureisist mahajätmisele, mille eest tuleb maksta hüvitist [selle] määruse artikli 4 lõike 3 alusel koosmõjus artikliga 7, peab reisija ilmuma ka registreerimisele kas märgitud ajaks või mitte hiljem kui 45 minutit enne teatavaks tehtud väljumisaega, või ilmuma lennule – nagu nõutakse [nimetatud määruse] artikli 3 lõikes 2 või artikli 2 punktis j –, olgugi et tegutsev lennuettevõtja oli juba ette teatanud, et ta ei soovi reisijat vedada?

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas [määrust nr 261/2004] tuleb tõlgendada nii, et [selle] määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaselt mutatis mutandis on [nimetatud määruse] artiklites 4 ja 7 ette nähtud õigus lennureisist mahajätmise korral antavale hüvitisele välistatud, kui reisijat on vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega teavitatud sellest, et [lennuettevõtja] keeldub teda vedamast?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 4 lõiget 3 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga j tuleb tõlgendada nii, et tegutsev lennuettevõtja, kes on reisijale ette teatanud, et ei luba reisijat vastu tema tahtmist lennule, mille jaoks viimasel on kinnitatud broneering, ei pea maksma nimetatud reisijale hüvitist, kui viimane ei ole ilmunud lennule selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seotud nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb lisaks õigusnormi sõnastusele arvesse võtta selle konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (18. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Ekro, 327/82, EU:C:1984:11, punkt 11, ja 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Ministerio Fiscal (asutus, kes tõenäoliselt võib saada rahvusvahelise kaitse taotluse), C‑36/20 PPU, EU:C:2020:495, punkt 53).

22	Määruse nr 261/2004 artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]ui reisijad jäetakse vastu nende tahtmist lennureisist maha, maksab tegutsev lennuettevõtja reisijatele viivitamata hüvitist vastavalt artiklile 7 ning abistab neid vastavalt artiklitele 8 ja 9“.

Artikli 4 lõike 3 sõnastusest lähtudes võib reisija saada selles sättes ette nähtud hüvitist üksnes „lennureisist mahajätmise“ korral nimetatud määruse artikli 2 punkti j tähenduses. Viimati nimetatud sätte kohaselt on „lennureisist mahajätmine“„reisijate lennukiga vedamisest keeldumine, kuigi reisija on ilmunud lennule artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel, välja arvatud juhul, kui lennureisist mahajätmiseks on mõistlikud põhjused, nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid“.

Võttes arvesse määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis j tehtud viidet selle määruse artikli 3 lõikele 2, tuleb märkida, et selle artikli 3 lõike 1 punktist a ja lõikest 2 tuleneb, et juhul, kui reisijal on kinnitatud broneering lennule, mis väljub aluslepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaamast, nagu käesolevas asjas, siis eeldab mõiste „lennureisist mahajätmine“ kas seda, et reisija ilmub registreerimisele, välja arvatud nimetatud määruse artiklis 5 nimetatud tühistamise korral, sätestatud korras ja ajaks, mille lennuettevõtja, reisikorraldaja või volitatud reisiagent on kirjalikult ette teatanud, või kui aega ei ole märgitud, siis mitte hiljem kui 45 minutit enne teatavaks tehtud väljumisaega; või seda, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on suunanud reisija lennult, mille jaoks tal oli broneering, teisele lennule, olenemata põhjusest.

Käesoleva kohtuotsuse punktides 22–24 mainitud sätetest lähtudes tuleb esiteks teha kindlaks, kas mõiste „lennureisist mahajätmine“ hõlmab oodatavat mahajätmist lennureisist ehk olukorda, kus tegutsev lennuettevõtja teatab reisijale ette, et ei luba reisijat vastu tema tahtmist lennule, mille jaoks viimasel on kinnitatud broneering, ning teiseks, kas nõue, et reisija ilmuks registreerimisele, kehtib ka niisuguse oodatava lennureisist mahajätmise korral.

Esimese punkti puhul tuleb meenutada, et määrusega nr 261/2004 tunnistati kehtetuks määrus nr 295/91, millega oli kehtestatud kaitse lennureisist mahajätmise korral. Viimati nimetatud määrust vastu võttes oli liidu seadusandja siiski kavatsenud reageerida üksnes ülemüümise praktikale, mida lennuettevõtjad liiga palju järgisid. Vastavalt määruse nr 295/91 artiklile 1 piirduti nimetatud määruses sellega, et kehtestati „ühised miinimumeeskirjad, mida kohaldatakse, kui reisijat ei lubata lennukile ülemüüdud regulaarlennu korral“ (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punkt 20, ja 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Rodríguez Cachafeiro ja Martínez-Reboredo Varela-Villamor, C‑321/11, EU:C:2012:609, punkt 22).

Seevastu on mõistest „lennureisist mahajätmine“ määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses jäetud välja igasugune viide põhjusele, miks vedaja reisija vedamisest keeldub. Selle sätte sõnastus ei seo sellist mahajätmist niisiis enam olukorraga, kus lennuettevõtja on asjaomase lennu majanduslikel põhjustel „üle müünud“. Seda tehes on liidu seadusandja laiendanud mõiste „lennureisist mahajätmine“ ulatust, et hõlmata kõik olukorrad, kus lennuettevõtja keeldub reisijat vedamast (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punktid 19, 21 ja 22, ja 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Rodríguez Cachafeiro ja Martínez-Reboredo Varela-Villamor, C‑321/11, EU:C:2012:609, punktid 21, 23 ja 24).

28	Sellest järeldub, et põhimõtteliselt hõlmab mõiste „lennureisist mahajätmine“ ka oodatavat mahajätmist lennureisist tingimusel, et reisija ilmub õigel ajal lennule vastavalt selle määruse artikli 2 punktile j.

Seda tõlgendust kinnitavad ka teleoloogilised kaalutlused. Nimelt kui jätta oodatav mahajätmine lennureisist määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses mõiste „lennureisist mahajätmine“ alt välja, vähendaks see oluliselt selle määrusega reisijatele tagatud kaitset. Seetõttu oleks niisugune väljajätmine vastuolus selle määruse eesmärgiga, milleks vastavalt määruse põhjendusele 1 on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase ja mis õigustab reisijatel olevate õiguste laia tõlgendamist. Selle tagajärjel jääksid reisijad, kes leiavad end olukorras, milles – sarnaselt majanduslikel põhjustel ülemüüdud lennuga – neid endid süüdistada ei saa, ilma igasugusest kaitsest, kuna see takistaks neil tugineda määruse nr 261/2004 artiklile 4 (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punktid 23 ja 24).

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud teist punkti, siis määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j grammatiline tõlgendus, koostoimes selle määruse artikli 3 lõike 1 punktiga a ja lõikega 2, viitab sellele, et reisija võib „lennureisist maha jätta“ üksnes siis, kui reisija on ilmunud registreerimisele.

31	Seda tõlgendust ei saa siiski kasutada oodatava mahajätmise korral lennureisist.

Nimelt esiteks, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, nähtub määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punkti b kontekstipõhisest analüüsist, koostoimes artikli 2 punktiga j, et nõue, mille kohaselt reisijad peavad ilmuma lennule, ei pea – lähtudes ka asjaolust, et lennureisist mahajätmine võib olla ette teada – olema tingimata täidetud juhul, kui lennuettevõtja või reisikorraldaja on suunanud reisijad lennult, mille jaoks neil oli broneering, teisele lennule. Niisugune olukord ei erine aga sisuliselt olukorrast, kus reisijat teavitatakse ette, et lennuettevõtja jätab ta maha lennust, mille jaoks tal on kinnitatud broneering, mistõttu peab see reisija broneerima teise lennu samal viisil nagu siis, kui lennuettevõtja oleks ta eelnevalt suunanud teisele lennule.

Teiseks võimaldab määrusega nr 295/91 taotletud eesmärk – mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26 – mõista, et võttes hiljem vastu määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artikli 4, pidas liidu seadusandja peamiselt silmas lennureisist mahajätmise juhtusid, mis samamoodi nagu ülemüümisega kaasnevad juhtumid ilmnevad in extremis ehk just sellel hetkel, kui reisijad jõuavad lennujaama. Selles kontekstis on arusaadav, et seadusandja säilitas määruses nr 261/2004 nõude, et reisija ilmuks registreerimisele, kuna seda, kas niisugune olukord aset leidis, saab põhimõtteliselt tuvastada alles registreerimisel.

34	Seega ilmneb, et määruse nr 261/2004 väljatöötamisel ei näinud liidu seadusandja ette olukorda, kus tegutsev lennuettevõtja teatab reisijatele enne kavandatud lendu, mille jaoks neil on kinnitatud broneering, et ta keeldub laskmast reisijaid seda lendu teostava õhusõiduki pardale.

Siiski ei saa määruse nr 261/2004 artikli 4 lõiget 3, koostoimes artikli 2 punktiga j ja artikli 3 lõikega 2, tõlgendada nii, et see väljendab liidu seadusandja tahtlikku kavatsust välistada reisijale, kes on lennureisist oodatavalt maha jäetud, automaatselt igasugune hüvitise maksmine põhjusel, et ta ei ilmunud registreerimisele. Seega tuleb asuda seisukohale, et igal juhul ei sea need sätted lennureisist mahajätmise eest hüvitise maksmist sõltuvusse tingimusest, et asjaomased reisijad oleksid ilmunud registreerimisele.

Vastupidi, määruse nr 261/2004 niisugune tõlgendus – mis, võimaldamaks maksta hüvitist reisijatele, kes on lennureisist maha jäetud, vabastab nad kohustusest ilmuda registreerimisele, säästes neid seega tarbetust formaalsusest – aitab saavutada selle määruse eesmärki tagada reisijate kaitstuse kõrge tase.

Nimetatud määruse põhjendustest 1–4 ja eelkõige põhjendusest 2 nähtub nimelt, et selle määruse eesmärk on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase olenemata sellest, kas tegemist on lennureisist mahajätmise, lendude tühistamise või hilinemisega, kuna neile kõigile põhjustab see sarnaseid tõsiseid raskusi ja ebamugavust seoses lennutranspordiga (19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punkt 44, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Rusu, C‑354/18, EU:C:2019:637, punkt 26). Sellest järeldub, et õigusnorme, mis annavad lennureisijatele õigusi – nende hulgas õigus saada hüvitist –, tuleb tõlgendada laialt (vt selle kohta 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punkt 45).

Seega tuleneb määruse nr 261/2004 artikli 4 lõike 3 kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest, koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga j ja artikli 3 lõikega 2, et reisija ei ole kohustatud ilmuma registreerimisele, kui tegutsev lennuettevõtja on talle ette teatanud, et ei luba reisijat vastu tema tahtmist lennule, mille jaoks viimasel on kinnitatud broneering.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 261/2004 artikli 4 lõiget 3 tuleb koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga j tõlgendada nii, et tegutsev lennuettevõtja, kes on reisijale ette teatanud, et ei luba reisijat vastu tema tahtmist lennule, mille jaoks viimasel on kinnitatud broneering, peab maksma nimetatud reisijale hüvitist, isegi kui viimane ei ole ilmunud lennule selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

Teine küsimus

Kuigi teine küsimus on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, peab Euroopa Kohus vajalikuks sellele vastata, arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitusi, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 17. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et vastus teisele küsimusele on vajalik juhul, kui Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele vastates leidma, et reisija, keda on oodatavast mahajätmisest teavitatud, võib saada hüvitist, ilma et ta peaks ilmuma registreerimisele.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et see säte, mis kehtestab erandi reisija õigusest saada lennu tühistamise korral hüvitist, reguleerib ka olukorda, kus reisijat on vähemalt kaks nädalat enne kavandatud lennu väljumisaega teavitatud sellest, et vastu tema tahtmist keeldub tegutsev lennuettevõtja teda vedamast, mistõttu ei ole viimasel õigust saada selle määruse artiklis 4 ette nähtud hüvitist lennureisist mahajätmise eest.

Olgu märgitud, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaselt on reisijatel, kelle lend tühistatakse, õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt selle määruse artiklile 7, välja arvatud juhul, kui neid on tühistamisest teavitatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega. Lisaks on nimetatud määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud, et „[k]ui reisijad jäetakse vastu nende tahtmist lennureisist maha, maksab tegutsev lennuettevõtja reisijatele viivitamata hüvitist vastavalt [selle määruse] artiklile 7 ning abistab neid vastavalt [nimetatud määruse] artiklitele 8 ja 9“.

Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse nr 261/2004 eesmärk, milleks vastavalt määruse põhjendusele 1 on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, õigustab reisijatel olevate õiguste laia tõlgendamist (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punkt 23). Reisijatele õigusi andvatest sätetest tehtavat erandit tuleb aga tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 17, ja 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punkt 38).

Samuti tuleb tõlgendada kitsalt selle määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i, kuna see säte vabastab tegutseva lennuettevõtja lennu tühistamise korral nimetatud määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmisest, kui ta on reisijaid lennu tühistamisest teavitanud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega.

45	Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkt i ei puuduta lennureisist mahajätmist, vaid üksnes lennu tühistamist ehk selle määruse artikli 2 punkti l kohaselt asjaolu, kui varem kavandatud lend, millele oli broneeritud vähemalt üks koht, jääb ära.

Lisaks ei näe nimetatud määruse artikli 4 lõige 3 ette, et tegutsev lennuettevõtja võiks vabaneda kohustusest maksta reisijatele sama määruse artikli 7 alusel hüvitist, kui ta teatab reisijatele vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega, et nad jäetakse lennureisist maha (vt analoogia alusel 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 37, ja 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair, C‑22/11, EU:C:2012:604, punkt 36). Käesoleva kohtuotsuse punktis 44 meenutatud kitsa tõlgendamise põhimõte nõuab seega, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunktis i ette nähtud erand hüvitise saamise õigusest piirduks üksnes selles sättes nimetatud tühistamisjuhtudega, ilma et seda saaks laiendada selle määruse artiklis 4 nimetatud lennureisist mahajätmise juhtudele.

Lähtudes niisiis selle määruse põhjenduses 1 nimetatud eesmärgist tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, ei saa nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaldada analoogia alusel lennureisist mahajätmise kontekstis, et vähendada sama määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud hüvitise saamise õiguse ulatust.

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla võrdse kohtlemise põhimõte, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab. Nimelt, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei saa käesoleval juhul kohaldada seda põhimõtet, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. VW jt, C‑116/21 P–C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P, EU:C:2022:557, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45 ja 46, ei ole lennureisist mahajätmist või lendude tühistamist põhjustavad olukorrad võrreldavad, sest liidu seadusandja on reguleerinud neid eraldi määruse nr 261/2004 artiklites 4 ja 5 ning nendega kaasnevad osaliselt erinevad õigusnormid, näiteks erand õigusest saada hüvitist, mis on ette nähtud selle määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunktis i, mitte artikli 4 lõikes 3.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et see säte, mis kehtestab erandi reisija õigusest saada lennu tühistamise korral hüvitist, ei reguleeri olukorda, kus reisijat on vähemalt kaks nädalat enne kavandatud lennu väljumisaega teavitatud sellest, et vastu tema tahtmist keeldub tegutsev lennuettevõtja teda vedamast, mistõttu peab sellel reisijal olema õigus saada nimetatud määruse artiklis 4 ette nähtud hüvitist lennureisist mahajätmise eest.

Kohtukulud

50	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 4 lõiget 3, koostoimes määruse nr 261/2004 artikli 2 punktiga j,

tuleb tõlgendada nii, et

tegutsev lennuettevõtja, kes on reisijale ette teatanud, et ei luba reisijat vastu tema tahtmist lennule, mille jaoks viimasel on kinnitatud broneering, peab maksma nimetatud reisijale hüvitist, isegi kui see reisija ei ole ilmunud lennule selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkti i

tuleb tõlgendada nii, et

see säte, mis kehtestab erandi reisija õigusest saada lennu tühistamise korral hüvitist, ei reguleeri olukorda, kus reisijat on vähemalt kaks nädalat enne kavandatud lennu väljumisaega teavitatud sellest, et vastu tema tahtmist keeldub tegutsev lennuettevõtja teda vedamast, mistõttu peab sellel reisijal olema õigus saada nimetatud määruse artiklis 4 ette nähtud hüvitist lennureisist mahajätmise eest.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.