–

HK, kes esindas ennast ise,

–

Belgia valitsus, esindajad: S. Baeyens, C. Pochet ja L. Van den Broeck,

–

Soome valitsus, esindaja: A. Laine,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, ja parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artikli 55 lõike 1 punkti a.

2

Taotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on HK ja Service fédéral des Pensions (föderaalne pensioniamet, Belgia; edaspidi „SFP“) ning mis puudutab toitjakaotuspensioni summa arvutamist, millele HK‑l on õigus oma abikaasa surma järel.

3

Nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (edaspidi „määrus nr 1408/71“) tunnistati kehtetuks 1. mail 2010, millest alates on kohaldatav määrus nr 883/2004.

4

Määruse nr 1408/71 artikli 46c „Erisätted, mida kohaldatakse artikli 46a lõikes 1 osutatud ühe või mitme hüvitise kattumisel ühe või mitme teiseliigilise hüvitisega või muu hüvitisega, juhul kui sellega on seotud kaks või enam liikmesriiki“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Kui eri liiki hüvitiste või muu sissetuleku saamine toob kaasa kahe või enama artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud hüvitise vähendamise, peatamise või tühistamise, jagatakse summa, mida ei makstaks asjaomaste liikmesriikide õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätete rangel kohaldamisel, vähendamisele, peatamisele või tühistamisele kuuluvate hüvitiste arvuga.“

5

Artikkel 46c lisati määrusesse nr 1408/71 nõukogu 30. aprilli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 1248/92 (EÜT 1992, L 136, lk 7). Viimati nimetatud määruse kuueteistkümnendas ja kahekümne teises põhjenduses on märgitud:

„[V]õõrtöötajate ja nende ülalpidamisel olnud isikute kaitsmiseks selle eest, et siseriiklikke vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevaid sätteid ei kohaldataks ülemäära rangelt, on vaja lülitada määrusesse (EMÜ) nr 1408/71 säte, millega kõnealuste siseriiklike sätete kohaldamiseks kehtestatakse ranged eeskirjad;

[…]

määrusesse (EMÜ) nr 1408/71 tuleb lisada sätted, mille eesmärk on tagada, et kahe või enama liikmesriigi poolt samal ajal kohaldatavad siseriiklikud vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevad eeskirjad eri liiki hüvitiste kattumise korral ei avaldaks mingit kahjulikku toimet võõrtöötajatele või nende õigustatud isikutele[…]“. [mitteametlik tõlge]

6

Määruse nr 883/2004 põhjendustes 4, 29 ja 31 on märgitud:

[…]

[…]

7

Määruse artiklis 52 „Hüvitiste määramine“ on sätestatud:

„1.   Pädev asutus arvutab makstava hüvitise suuruse:

[…]

2.   Vajaduse korral rakendab pädev asutus kooskõlas lõike 1 punktidega a ja b arvutatud suurusele kõiki vähendamise, peatamise või tühistamisega seotud eeskirju kohaldatavate õigusaktide alusel artiklites 53–55 sätestatud piirides.

3.   Asjaomasel isikul on õigus saada iga liikmesriigi pädevalt asutuselt suurim summa, mis on arvutatud vastavalt lõike 1 punktidele a ja b.

[…]“.

8

Määruse artiklis 53 „Kattumise välistamise eeskirjad“ on ette nähtud:

„1.   Sama isiku täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide alusel arvutatud või antud invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotushüvitiste mis tahes kattumist käsitletakse samaliigiliste hüvitiste kattumisena.

2.   Selliste hüvitiste kattumist, mida ei saa käsitleda samaliigiliste hüvitistena lõike 1 tähenduses, käsitletakse eri liiki hüvitiste kattumisena.

3.   Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud kattumist välistavate eeskirjade kohaldamisel invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitise sama liiki või eri liiki hüvitise või muu sissetulekuga kattumise korral kehtivad järgmised sätted:

9

Sama määruse artikli 55 „Eri liiki hüvitiste kattumine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui eri liiki hüvitiste või muu tulu saamisel on nõutav asjaomaste liikmesriikide õigusaktides sätestatud kattumise vältimise eeskirjade kohaldamine:

[…]“.

10

Kuninga 24. oktoobri 1967. aasta dekreedi nr 50 töötajate vanadus- ja toitjakaotuspensioni kohta (arrêté royal no 50 du 24 octobre 1967 relatif à la pension de retraite et de survie des travailleurs salariés) (Moniteur belge, 27.10.1967, lk 11246) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kuninga dekreet nr 50“) on artikli 20 esimeses ja neljandas lõigus sätestatud:

„Toitjakaotuspension saab kattuda vanaduspensioni või ükskõik missuguse muu seda asendava soodustusega ainult kuni selle summa ulatuses, mille on kindlaks määranud kuningas.

[…]

Kuningas määrab kindlaks, mil määral võib toitjakaotuspensioni vähendada, kui üleelanud abikaasa saab toitjakaotuspensioni või ükskõik missugust muud seda asendavat soodustust, mis on määratud välisriigi vanadus- või toitjakaotuspensioniskeemi või rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes kohaldatavate teenistustingimuste alusel.“

11

Kuninga 21. detsembri 1967. aasta dekreedi, mis reguleerib üldiselt töötajate vanadus- ja toitjakaotuspensionide süsteemi (arrêté royal du 21 décembre 1967 portant règlement général du régime de pension de retraite et de survie des travailleurs salariés) (Moniteur belge, 16.1.1968, lk 441), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kuninga 21. detsembri 1967. aasta dekreet“) on artikli 52 lõike 1 esimeses ja kolmandas kuni viiendas lõigus ette nähtud:

„Kui üleelanud abikaasa saab samal ajal taotleda nii toitjakaotuspensioni töötajate pensioniskeemi alusel kui ka ühte või mitut vanaduspensioni või mõnda muud seda asendavat soodustust töötajate pensioniskeemi või ühe või mitme muu pensioniskeemi alusel, võib toitjakaotuspension nimetatud vanaduspensionidega kattuda kuni niisuguse summa ulatuses, mis võrdub maksimaalselt 110 protsendiga toitjakaotuspensionist, millele üleelanud abikaasal oleks olnud õigus täitunud tööstaaži korral.

[…]

Kui esimeses lõigus nimetatud abikaasa võib saada ka ühte või mitut toitjakaotuspensioni või neid asendavaid soodustusi [kuninga dekreedi nr 50] artikli 10bis tähenduses, ei tohi toitjakaotuspension ületada ühelt poolt 110‑protsendilise täitunud tööstaaži korral makstava toitjakaotuspensioni summa ja teiselt poolt esimeses lõigus nimetatud vanaduspensionide või neid asendavate soodustuste summade ja täitunud tööstaaži korral töötaja saadava toitjakaotuspensioni liitmisel saadud kogusumma vahet, mis on korrutatud murru või nende murdude summaga, mis väljendavad toitjakaotuspensionide osakaalu teistes pensioniskeemides, v.a füüsilisest isikust ettevõtjate skeem. Need murrud on murrud, mis on või oleks valitud eespool viidatud artikli 10bis kohaldamisel.

Kolmanda lõigu kohaldamine ei tohi vähendada toitjakaotuspensioni summani, mis on väiksem kui enne eelmiste lõikude kohaldamist määratava toitjakaotuspensioni summa ning esimeses lõigus osutatud vanaduspensionide ja neid asendavate soodustuste summa vahe.

Esimese ja kolmanda lõigu kohaldamisel tähendab täitunud tööstaaži korral makstav toitjakaotuspension üleelanud abikaasale enne eelmiste lõikude kohaldamist määratavat toitjakaotuspensioni, mida korrutatakse murruga, mida vajaduse korral on piiratud eespool viidatud artikli 10bis alusel ja mis on vastupidine sellele, mida kasutati toitjakaotuspensioni arvutamisel aluseks võetava vanaduspensioni arvutamisel.“

12

Kuninga 21. detsembri 1967. aasta dekreedi artiklis 52bis on ette nähtud:

„Kuninga dekreedi nr 50 artikli 20 kolmanda ja neljanda lõigu kohaldamisel vähendatakse selle toitjakaotuspensioni summat, mida üleelanud abikaasa saab [kuninga dekreedi nr 50] või […] [kuninga 23. detsembri 1996. aasta dekreedi, millega rakendatakse 26. juuli 1996. aasta sotsiaalkindlustuse kaasajastamise ja seadusjärgsete pensionisüsteemide elujõulisuse tagamise seaduse artikleid 15, 16 ja 17 (arrêté royal du 23 décembre 1996, portant exécution des articles 15, 16 et 17 de la loi du 26 juillet 1996 portant modernisation de la sécurité sociale et assurant la viabilité des régimes légaux des pensions) (Moniteur belge, 17.1.1997, lk 904),] alusel, selle toitjakaotuspensioni või seda asendava soodustuse summa võrra, mis on määratud välisriigi skeemi või rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes kohaldatavate teenistustingimuste alusel ja millest ta ei saa loobuda.“

13

Kuninga 23. detsembri 1996. aasta dekreedi, millega rakendatakse 26. juuli 1996. aasta sotsiaalkindlustuse kaasajastamise ja seadusjärgsete pensionisüsteemide elujõulisuse tagamise seaduse artikleid 15, 16 ja 17, artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui abikaasa suri enne, kui ta oleks hakanud saama vanaduspensioni, võrdub toitjakaotuspension 80%‑ga vanaduspensioni summast, mis arvutatakse käesoleva dekreedi artikli 5 lõike 1 esimese lõigu punktis a ette nähtud määraga ja mis oleks määratud abikaasale selle dekreedi alusel.“

14

HK abikaasa suri 29. novembril 2016.

15

Kuna HK oli töötanud ja maksnud sotsiaalkindlustusmakseid mitmes liikmesriigis, see tähendab Belgias, Hispaanias ja Soomes, sai ta alates 1. detsembrist 2016 Belgia vanaduspensioni, mille aastasumma oli 11962,55 eurot, ja Hispaania vanaduspensioni, mille aastasumma oli 8276,28 eurot. Kuna HK abikaasa oli samuti töötanud ja maksnud sotsiaalkindlustusmakseid nendessamades liikmesriikides, sai HK ka Hispaania toitjakaotuspensioni, mille aastasumma oli 5123,88 eurot, ja Soome toitjakaotuspensioni, mille aastasumma oli 1281,24 eurot ning mis määrati tema surnud abikaasa poolt nendesse sotsiaalkindlustusskeemidesse makstud kindlustusmaksete alusel.

16

SFP teatas 22. detsembril 2017 HK‑le Belgia toitjakaotuspensioni kohta, et tal ei ole nimetatud pensionile õigust põhjusel, et tema vanaduspensionide summa on liiga kõrge.

17

HK esitas 26. detsembril 2017 selle keeldumisotsuse peale vaide.

18

Seejärel vahetasid HK ja SFP mitu kirja HK eri pensionide arvessevõtmise tingimuste ja korra teemal, et teha kindlaks, kas ja millisel määral on tal õigus Belgia toitjakaotuspensionile.

19

SFP muutis 18. septembri 2019. aasta otsusega oma esialgset seisukohta, määrates HK‑le Belgia õiguse alusel tagasiulatuvalt alates 1. detsembrist 2016 toitjakaotuspensioni, mille aastasumma on 1929,03 eurot.

20

HK vaidlustas selle otsuse ja esitas kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, tribunal du travail francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne töökohus, Belgia), väites, et Belgia toitjakaotuspensioni aastasumma peaks olema 6339,01 eurot.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et HK ja SFP seisukohad lahknevad peamiselt küsimuses, kuidas tõlgendada määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a, mis sisaldab reeglit, mille kohaselt peab pädev asutus eri liiki hüvitiste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisel jagama hüvitiste või muu tulu summad nii, nagu need on arvesse võetud, liikmesriikide õigusaktides sätestatud kattumise vältimise eeskirjadega reguleeritud hüvitiste arvuga.

22

Nimetatud kohus lisab, et vastavalt Belgia õigusnormidele, mis lubavad toitjakaotuspensioni ja vanaduspensioni kattumist, piirates seda kattunud summat summaga, mis vastab 110%‑le toitjakaotuspensioni summast, mida oleks üleelanud abikaasale määratud täitunud tööstaaži eest, on vaidluse pooled ühel meelel selles, et kuninga 21. detsembri 1967. aasta dekreedi artikli 52 kohaldamisel arvessevõetav vanaduspensioni kogusumma, milleks on Belgia (11962,55 eurot) ja Hispaania (8276,28 eurot) vanaduspensionide aastasumma, on 20238,83 eurot ja kattumise ülempiir 16458,42 eurot.

23

Poolte tõlgendused lahknevad küsimuses, kuidas arvutada kattumise ülempiiri ületamist.

24

SFP sõnul tuleb selle ülempiiri ületamise kindlaksmääramisel liita toitjakaotuspensioni aastasumma ja vanaduspensionide aastasumma, millest seejärel tuleb lahutada kattumise ülempiir ja siis jagada saadud summa kahega. HK puhul arvutatakse seega kattumise ülempiiri ületamine järgmiselt: 7638,46 eurot (määratud toitjakaotuspensioni aastasumma) + 20238,83 eurot (vanaduspensionide aastasumma kokku) – 16458,42 eurot (kattumise ülempiir) = 11418,87 eurot. Vähendatud toitjakaotuspensioni aastasumma on seega järgmine: 7638,46 eurot – 11418,87 eurot/2 (ülempiiri ületanud summa jagatud kattumise eeskirjadega reguleeritud toitjakaotuspensionide arvuga – praegusel juhul Belgia ja Soome toitjakaotuspensionid) = 1929,03 eurot.

25

SFP täpsustab, et Soome ametiasutused arvutasid Soome toitjakaotuspensioni täpselt samamoodi.

26

HK leiab, et tuleb jagada mitte tulude see osa, mis ületab kattumise ülempiiri, vaid kogu tulu, mida võetakse arvesse kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisel, see tähendab vanaduspensionide aastasumma kokku. Kattumise ülempiiri ületamine arvutatakse seega järgmiselt: 7638,46 eurot (määratud toitjakaotuspensioni aastasumma) + 20238,83 eurot (vanaduspensionide aastasumma kokku)/2 – 16458,42 eurot (kattumise ülempiir) = 1299,45 eurot. Sellest tuleneb, et aastasumma vähendatud toitjakaotuspensioni puhul, millele tal oleks õigus, tuleb arvutada järgmiselt: 7638,46 eurot – 1299,45 eurot = 6399,01 eurot.

27

HK lisab, et määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 see tõlgendus tugineb Caisse nationale d’assurance vieillesse’i (Prantsusmaa riiklik vanaduspensioni kassa) veebisaidil esitatud teabele, kusjuures tegemist on Prantsusmaa sotsiaalkindlustusasutusega, kes arvutab ja maksab põhipensioni.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et määruse nr 883/2004 artikli 55 lõikes 1 punktis a ette nähtud jagamise reeglit ei olnud niisugusel kujul määruse nr 1408/71 samaväärses artiklis, milleks on artikli 46c lõige 1, milles on ette nähtud, et summa, mida ei makstaks asjaomaste liikmesriikide õigusaktides ettenähtud vähendamissätete rangel kohaldamisel, jagatakse vähendamisele kuuluvate hüvitiste arvuga.

29

Neil asjaoludel otsustas tribunal du travail francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kahe küsimusega, mis tuleb käsitleda koos, sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui eri liiki hüvitiste saamisel on nõutav riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamine sõltumatute hüvitiste suhtes, on igal liikmesriigil kohustus ette näha, et makstava hüvitise summa arvutamiseks tuleb nende riigisiseste eeskirjadega arvesse võetud tulu kogusumma jagada asjaomaste hüvitiste arvuga, või kas liidu õiguse säte paneb neile kohustuse ette näha, et selle arvutamiseks tuleb sellesama arvuga jagada tulu osa, mis ületab nende riigisiseste eeskirjadega kindlaksmääratud kattumise ülempiiri.

31

Kõigepealt olgu märgitud, et kui määrusega nr 883/2004 ei ole sätestatud teisiti, võib liikmesriigi õigusaktides ette nähtud kattumise vältimise eeskirju kohaldada sellest liikmesriigist hüvitisi saavate isikute suhtes, kui neil on õigus muudele sotsiaalkindlustushüvitistele, ning seda ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus on omandatud teise liikmesriigi õigusaktide alusel (vt selle kohta 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Blanco Marqués, C‑431/16, EU:C:2018:189, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Seega kohaldab liikmesriigi pädev asutus määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 2 alusel hüvitiste määramisel kõiki tema kohaldatavates õigusaktides ette nähtud vähendamise, peatamise või tühistamise tingimusi selle määruse artiklites 53–55 ette nähtud piirides.

33

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb sotsiaalkindlustushüvitisi pidada samaliigilisteks, kui nende ese ja eesmärk ning samuti nende arvutamise alus ning maksmise tingimused on samad. Seevastu ei tohi hüvitiste liigitamisel pidada olulisteks tunnusteks puhtformaalseid tunnuseid (15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Blanco Marqués, C‑431/16, EU:C:2018:189, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Mis puudutab selliste hüvitiste kattumist, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja milleks on hüvitised, mis arvutatakse või antakse kahe erineva isiku tööstaaži alusel ning mida tuleb pidada eri liiki hüvitisteks, siis on määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punktis a ette nähtud, et kahe või mitme sõltumatu hüvitise puhul jagavad pädevad asutused hüvitise või hüvitiste summad nii, nagu need on arvesse võetud, liikmesriikide õigusaktides sätestatud kattumise vältimise eeskirjadega reguleeritud hüvitiste arvuga.

35

Seoses lauseosa „nii, nagu n[ee]d on arvesse võetud“ tähendusega tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse normi tõlgendamisel võtta lisaks selle sõnastusele arvesse ka selle konteksti ja selle regulatsiooniga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on; ka asjaomase sätte kujunemisloost võib leida normi tõlgendamiseks tarvilikke elemente (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Inspecteur van de Belastingdienst, C‑631/17, EU:C:2019:381, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Mis puudutab esiteks määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a sõnastust, siis sellest tuleneb, et liikmesriikide õigusaktides sätestatud kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisel jagavad pädevad asutused hüvitiste summad nii, nagu need on arvesse võetud, nimetatud eeskirjadega reguleeritud hüvitiste arvuga.

37

Kui anda kõnealuses lauses kasutatud väljendile „arvesse võtma“ selle tavatähendus, tuleb seda lauset mõista nii, et jagamisele kuuluvad summad, mida pädevad riigisisesed asutused on arvestanud või mida need asutused on võtnud arvesse oma õigusaktides sätestatud kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisel.

38

Siiski ei sisalda määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a sõnastus ühtegi sõnaselget viidet, mis kohustaks liikmesriike võtma arvesse mingit kindlaksmääratud summat.

39

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 47 ja 50 märkis, on määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkt a sõnastatud nii, et liikmesriikidele on jäetud õigus jagada summad nii, nagu need tulenevad nende riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisest, nimetatud eeskirjadega reguleeritud hüvitiste arvuga.

40

Järelikult tuleneb sellest sõnastusest, et pädevad riigisisesed asutused võivad makstava hüvitise summa arvutamiseks jagada asjaomaste hüvitiste arvuga kas tulu kogusumma või tulu selle osa, mis ületab teatava kattumise ülempiiri.

41

Niisugust grammatilist tõlgendust kinnitab teiseks kontekst, millesse määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkt a asetub.

42

Nimelt nähtub selle määruse põhjendusest 29, mis puudutab kõnealuse määruse sätteid seoses riigisiseste eeskirjadega, millega kehtestatakse vähendamise, peatamise või tühistamise mehhanismid, et liidu seadusandja soovis võõrtöötajaid ja nende ülalpidamisel olnud isikuid kaitsta selle eest, et liikmesriigid ei kohaldaks neid eeskirju ülemäära rangelt, lisades kõnealusesse määrusesse sätted, millega selliste sätete kohaldamiseks kehtestatakse ranged eeskirjad.

43

Sellega seoses on määruse põhjenduses 31 täpsustatud, et kuigi liikmesriigi seadusandja peab jõustama eeskirju, millega kehtestatakse piirang erinevates liikmesriikides saadud kahe või enama pensioni kattumisele, on liidu seadusandja ülesanne kehtestada piirmäärad, mille ulatuses kohaldatakse riigisiseseid kattumise välistamise eeskirju.

44

Sellest järeldub, et nende määruse nr 883/2004 sätete eesmärk, mis käsitlevad riigisiseseid kattumise vältimise eeskirju, on piirata nende eriti ebasoodsat toimet töötajate suhtes, kes on kasutanud oma vaba liikumise õigust.

45

Nagu märkis aga ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, ei ilmne sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, et see, kui liikmesriik võtab arvesse üksnes summat, mis ületab erinevate asjaomaste pensionide kattumise ülempiiri, oleks asjaomaste töötajate jaoks eriti ebasoodus, isegi kui sellise arvutuse summa, mis on tehtud asjaomaste hüvitiste kogusummat arvesse võttes, on tõesti suurem.

46

Nimelt, nagu esimesena nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 38–40, ei kohusta määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkt a kuidagi liikmesriike määrama asjaomastele töötajatele kõige suuremaid summasid. Teisena nähtub eelotsusetaotlusest, et käesoleval juhul saab HK Belgia toitjakaotuspensioni selle sätte kohaldamise tõttu, samas kui töötajal, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ei ole sellisel juhul õigust mingile hüvitisele.

47

Kolmandaks kinnitavad määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a sellist tõlgendust, mille kohaselt on liikmesriigi seadusandjate ülesanne määrata kindlaks riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamisel arvessevõetavate hüvitiste summad, ka selle regulatsiooni eesmärgid, mille osaks see säte on.

48

Määruse nr 883/2004 põhjenduses 4 on selle kohta märgitud, et vaja on arvestada siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni ning rajada üksnes koordineerimissüsteem.

49

Nimelt ei kehtesta määrus nr 883/2004 ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid jätab kehtima erinevad riigisisesed süsteemid. Liikmesriikidele jääb pädevus korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme ning liidu tasandil ühtlustamise puudumise korral peab iga liikmesriik määrama oma õigusaktides kindlaks tingimused, mis annavad õiguse sotsiaalkindlustushüvitistele, sealhulgas järelikult kattumise välistamise eeskirjad eri liiki hüvitiste jaoks. Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust ja täpsemalt määruse nr 883/2004 sätteid kattumise vältimise eeskirjade kohta (vt selle kohta 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus Rechtsanwaltskammer Wien, C‑58/21, EU:C:2022:691, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Määruse nr 883/2004 artikli 55 lõikes 1 ei ole aga määratletud ühtegi konkreetset toitjakaotuspensionide arvutamise viisi, mistõttu iga liikmesriigi õiguskorras tuleb need tingimused ja kord viimati nimetatud sätte kohaldamise raames kindlaks määrata, millest muu hulgas annab tunnistust antud juhul käesoleva kohtuotsuse punktides 25 ja 27 nimetatud asjaolu, et Prantsuse ja Soome pädevad asutused kohaldavad oma vastavate riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade alusel erinevaid arvutamise tingimusi ja korda.

51

Viimaks tuleb neljandaks märkida, et määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a tekkelugu võimaldab samuti asuda seisukohale, et seda sätet tuleb tõlgendada käesoleva kohtuotsuse punktis 40 märgitud tähenduses.

52

Sellega seoses tuleb meenutada, et määrus nr 1408/71 ei sisaldanud algul määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punktis a ette nähtud reegliga võrreldavat reeglit sotsiaalhüvitiste kattumise mõju leevendamiseks.

53

Alles pärast seda, kui määrusega nr 1248/92 lisati määrusesse nr 1408/71 artikkel 46c, nägi liidu seadusandja sellise reegli ette. Selles suhtes on määruse nr 1248/92 kuuteistkümnendas ja kahekümne teises põhjenduses täpsustatud, et oluline on kaitsta võõrtöötajaid ja nende ülalpidamisel olnud isikuid selle eest, et siseriiklikke vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevaid sätteid ei kohaldataks ülemäära rangelt, kui siseriiklike eeskirjade koostoimes kohaldamine eri liiki hüvitiste kattumise korral võib avaldada kahjulikku toimet.

54

Nii on määruse nr 1408/71 artikli 46c lõikes 1 ette nähtud, et kui eri liiki hüvitiste või muu sissetuleku saamine toob kaasa kahe või enama hüvitise vähendamise, peatamise või tühistamise, jagatakse summa, mida ei makstaks asjaomaste liikmesriikide õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätete rangel kohaldamisel, vähendamisele, peatamisele või tühistamisele kuuluvate hüvitiste arvuga.

55

Isegi kui määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 sõnastust muudeti nii, et selle kohaselt võetakse arvesse hüvitiste summasid – mitte enam kattumise vältimise eeskirjade kohaldamise tõttu maksmata jäänud summasid –, mis jagatakse kattumise vältimise eeskirjadega reguleeritud hüvitiste arvuga, on siiski nii artikli 55 lõikel 1 kui ka määruse nr 1408/71 artikli 46c lõikel 1 sama eesmärk, milleks on kaitsta võõrtöötajaid kahjuliku toime eest, mis on seotud nende eeskirjade kumulatiivse kohaldamisega liikmesriikides.

56

Määrusega nr 883/2004 ajakohastati ja lihtsustati nimelt määruses nr 1408/71 sätestatud eeskirju, säilitades sama eesmärgi (vt selle kohta 30. septembri 2021. aasta kohtuotsus Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv), C‑285/20, EU:C:2021:785, punkt 42).

57

Pealegi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 märkis, viitavad nii määruse nr 1408/71 artikli 46c lõige 1 kui ka määruse nr 883/2004 artikli 55 lõige 1 liikmesriikide asjaomastes õigusaktides ette nähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätetele ning nendes õigusaktides sätestatud summadele, rõhutades sel viisil liikmesriikide kaalutlusõigust määrata kindlaks kattumise vältimise eeskirjade kohaldamise tingimused ja kord.

58

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 55 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui eri liiki hüvitiste või muu tulu saamisel on nõutav riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamine sõltumatute hüvitiste suhtes, on igal asjaomasel liikmesriigil oma õiguskorras lubatud ette näha, et makstava hüvitise summa arvutamiseks tuleb kas nende riigisiseste eeskirjadega arvesse võetud tulu kogusumma jagada asjaomaste hüvitiste arvuga või tuleb sellesama arvuga jagada tulu osa, mis ületab nende riigisiseste eeskirjadega kindlaksmääratud kattumise ülempiiri.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 55 lõike 1 punkti a

tuleb tõlgendada nii, et

kui eri liiki hüvitiste või muu tulu saamisel on nõutav riigisiseste kattumise vältimise eeskirjade kohaldamine sõltumatute hüvitiste suhtes, on igal asjaomasel liikmesriigil oma õiguskorras lubatud ette näha, et makstava hüvitise summa arvutamiseks tuleb kas nende riigisiseste eeskirjadega arvesse võetud tulu kogusumma jagada asjaomaste hüvitiste arvuga või tuleb sellesama arvuga jagada tulu osa, mis ületab nende riigisiseste eeskirjadega kindlaksmääratud kattumise ülempiiri.