Kohtuasi C‑27/22

Volkswagen Group Italia SpA
ja
Volkswagen Aktiengesellschaft

versus

Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 14. septembri 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 50 – Ne bis in idem’i põhimõte – Ebaausate kaubandustavade eest määratud sanktsioon – Sanktsiooni kriminaalõiguslik laad – Kriminaalkaristus, mis on ühes liikmesriigis määratud pärast seda, kui teises liikmesriigis on ebaausate kaubandustavade eest määratud sanktsioon, kuid mis jõustus enne viimati nimetatud sanktsiooni – Artikli 52 lõige 1 – Ne bis in idem’i põhimõtte piirangud – Tingimused – Menetluste ja sanktsioonide koordineerimine

Põhiõigused – Ne bis in idem’i põhimõte – Kohaldamise tingimused – Kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine – Kriminaalõigusliku laadi hindamise kriteeriumid – Süüteo õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, süüteo laad ja selle karistuse raskus, mis võidakse määrata – Kohaldamine rahalisele haldussanktsioonile, mille riigisisene asutus on määranud ebaausate kaubandustavade eest – Tingimused – Karistusliku eesmärgi taotlemine ja suur raskusaste

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

(vt punktid 44–46, 48, 53–55 ja resolutsiooni punkt 1)
Põhiõigused – Ne bis in idem’i põhimõte – Piirang – Liikmesriigis kriminaalkorras süüdi mõistetud juriidiline isik – Teise liikmesriigi riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad jõusse jätta samale isikule sama teo eest määratud kriminaalõiguslikku laadi trahvi – Lubamatus – Süüdimõistmine, mis on trahvi määramise otsuse kuupäevast hilisem, kuid mis jõustus enne, kui oli jõustunud selle otsuse peale kohtule esitatud kaebuse kohta tehtud kohtuotsus – Mõju puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

(vt punktid 57–59, 63, 64, 66, 67, 76, 77 ja resolutsiooni punkt 2)
Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Hartas tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine – Ne bis in idem’i põhimõtte piiramine – Tingimused – Põhimõtte olemuse järgimine – Hindamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 50 ja 52)

(vt punkt 90)
Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Hartas tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine – Ne bis in idem’i põhimõtte piiramine – Tingimused – Üldist huvi teeniva eesmärgi taotlemine – Menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine haldusrikkumisi käsitleva õiguse ja tarbijakaitseõiguse alusel – Erinevaid õiguspäraseid eesmärke taotlevad õigusnormid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1)

(vt punktid 91 ja 92)
Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Hartas tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine – Ne bis in idem’i põhimõtte piiramine – Tingimused – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine haldusrikkumisi käsitleva õiguse ja tarbijakaitseõiguse alusel – Menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine, mis on sobiv, ei ole ülemäära koormav ja on tingimata vajalik – Hindamine – Kriteeriumid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1)

(vt punktid 93–96, 103, 104, 106 ja resolutsiooni punkt 3)

Kokkuvõte

Itaalia konkurentsiasutus määras 2016. aasta augustis Volkswagen Group Italia SpA‑le ja Volkswagen Aktiengesellschaftile (edaspidi vastavalt „VWGI“ ja „VWAG“) viie miljoni euro suuruse trahvi ebaausate kaubandustavade kasutamise eest tarbijakaitseseadustiku tähenduses. Asjaomased rikkumised seisnesid esiteks Itaalias alates 2009. aastast selliste diiselmootoriga sõidukite turustamises, mis olid varustatud süsteemidega, mille eesmärk oli võltsida heitkoguste mõõtmise tulemusi, ja teiseks selliste reklaamsõnumite levitamises, mis tõid esile nende sõidukite vastavuse keskkonnaalastes õigusnormides ette nähtud kriteeriumidele. VWGI ja VWAG vaidlustasid Itaalia konkurentsiasutuse otsuse Tribunale amministrativo regionale per il Lazios (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia).

2018. aasta juunis, enne kui see kohus oli oma otsuse teinud, määras Saksamaal asja menetlenud prokuratuur VWAG‑le haldusõigusrikkumiste seaduse alusel miljardi euro suuruse trahvi. Trahv määrati muu hulgas selliste diiselmootoriga sõidukite turustamise eest, mis olid varustatud süsteemidega, mille eesmärk oli võltsida heitkoguste mõõtmise tulemusi, ja selliste reklaamsõnumite levitamise eest, mis tõid esile nende sõidukite vastavuse keskkonnaalastes õigusnormides ette nähtud kriteeriumidele. Prokuratuuri otsus jõustus 13. juunil 2018, kuna VWAG loobus selle vaidlustamise õigusest ja lisaks tasus selles ette nähtud trahvi.

Lazio maakonna halduskohus jättis 2019. aasta aprillis VWGI ja VWAG kaebuse rahuldamata eelkõige põhjendusel, et Itaalia konkurentsiasutuse otsuses ette nähtud trahvi kehtima jätmine ei ole vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kellele VWGI ja VWAG esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, palus Euroopa Kohtul selgitada, millistel tingimustel võib olukorras, kus kahes liikmesriigis kumuleeruvad sanktsiooni määramise menetlused, mida viivad läbi erinevates tegevusvaldkondades pädevad asutused, piirata Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 50 ( 1 ) tunnustatud ne bis in idem’i põhimõtet.

Euroopa Kohus täpsustas oma otsuses kõigepealt, et kuigi riigisisestes õigusnormides ette nähtud rahaline haldussanktsioon, mille tarbijakaitse valdkonnas pädev riigisisene asutus määrab äriühingule ebaausate kaubandustavade eest, on küll riigisisestes õigusnormides kvalifitseeritud haldussanktsiooniks, kujutab see endast harta artikli 50 tähenduses kriminaalkaristust, kui sellel on karistuslik eesmärk ja see on suure raskusastmega.

Seejärel leidis Euroopa Kohus, et sama sättega tunnustatud ne bis in idem’i põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad juriidilisele isikule ebaausate kaubandustavade eest määratud kriminaalõiguslikku laadi trahvi jõusse jätta, kui see isik on samade tegude eest teises liikmesriigis kriminaalkorras süüdi mõistetud, isegi kui süüdimõistmine on trahvi määramise otsuse kuupäevast hilisem, kuid jõustus enne, kui oli jõustunud selle otsuse peale kohtule esitatud kaebuse kohta tehtud kohtuotsus.

Lõpuks otsustas Euroopa Kohus, et harta artikli 52 lõike 1 ( 2 ) kohaselt on lubatud harta artikliga 50 tunnustatud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamist piirata sel viisil, et on lubatud samu tegusid puudutavaid menetlusi või sanktsioone kumuleerida, kui on täidetud neist sätetest esimeses ette nähtud tingimused, nagu neid on täpsustatud kohtupraktikas. Seega, esiteks ei tohi kumuleerimine olla puudutatud isiku jaoks ülemäära koormav, teiseks peavad olemas olema selged ja täpsed õigusnormid, mis võimaldavad ette näha, millise tegevuse või tegevusetuse korral võidakse menetlusi ja sanktsioone kumuleerida, ning kolmandaks peavad asjaomased menetlused olema läbi viidud piisavalt koordineeritult ja ajaliselt lähestikku.

Euroopa Kohtu hinnang

Esiteks tuletas Euroopa Kohus menetluste ja sanktsioonide kriminaalõigusliku laadi hindamise kohta meelde, et harta artikliga 50 tunnustatud ne bis in idem’i põhimõte keelab samade tegude eest ja sama isiku suhtes kumuleerida nii menetlusi kui ka sanktsioone, mis on selle artikli tähenduses kriminaalõiguslikku laadi. Hinnangu andmisel tugines Euroopa Kohus kolmele kohtupraktikast tulenevale asjakohasele kriteeriumile. Esimene kriteerium on süüteo õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, teine on süüteo laad ning kolmas on selle sanktsiooni raskus, mis võidakse isikule määrata. Mis puudutab täpsemalt teist kriteeriumi, siis ainuüksi asjaolu, et sanktsioon täidab ka preventiivset eesmärki, ei tähenda, et seda ei saa kvalifitseerida kriminaalkaristuseks. Nimelt on kriminaalkaristuste eesmärk oma olemuselt nii õigusvastaste tegude eest karistamine kui ka selliste tegude ennetamine. Kolmanda kriteeriumi kohta märkis Euroopa Kohus, et asjaomaste meetmete raskusastet hinnatakse asjakohastes sätetes ette nähtud karistuse ülemmäära alusel. Rahaline haldussanktsioon, mis võib ulatuda viie miljoni euroni, on niisuguse raskusastmega, et see võib kinnitada analüüsi, mille kohaselt on see sanktsioon kriminaalõiguslikku laadi.

Teiseks tegi Euroopa Kohus selleks, et hinnata, kas kõnealused Itaalia õigusnormid on harta artiklis 50 ette nähtud ne bis in idem’i põhimõttega kooskõlas, kõigepealt täpsustusi bis‑tingimuse kohta. Selleks, et kohtulahendit saaks pidada lõplikuks otsuseks teise menetluse esemeks olevate asjaolude kohta, on vaja, et see lahend ei oleks mitte ainult jõustunud, vaid ka, et see oleks tehtud pärast kohtuasja sisulist hindamist. Kuigi ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamine eeldab küll varasema lõpliku otsuse olemasolu, ei järeldu sellest tingimata, et hilisemad otsused, mis on selle põhimõttega vastuolus, saavad olla üksnes need, mis on vastu võetud pärast varasemat lõplikku otsust. Nimelt välistab see põhimõte, et juhul, kui on olemas lõplik otsus, saaks samade tegude eest kriminaalmenetlust alustada või jätkata.

Mis puudutab seejärel idem-tingimust, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et sama süüteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium on identsed faktilised asjaolud, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Seevastu asjaolude õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses ja kaitstav õigushüve ei ole asjakohased, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ei tohi liikmesriigiti erineda. Lisaks ei piisa asjaolude sarnasusest, kuna ne bis in idem’i põhimõte on kohaldatav üksnes juhul, kui mõlema menetluse või mõlema sanktsiooni esemeks olevad faktilised asjaolud on identsed – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Viimaseks märkis Euroopa Kohus tingimuste kohta, mille korral võivad hartaga tunnustatud ne bis in idem’i põhimõtte piirangud olla põhjendatud, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib selline piirang olla põhjendatud juhul, kui see on ette nähtud seaduses ning arvestab harta artikli 50 olemust ja proportsionaalsuse põhimõtet. Võimalus menetlusi ja sanktsioone kumuleerida arvestab harta artikli 50 olemust tingimusel, et kõnealused riigisisesed õigusnormid ei võimalda menetlust alustada ega sanktsiooni määrata sama teo eest sama süüteokoosseisu alusel või samal eesmärgil, vaid näevad ette üksnes eri normistikel põhinevate menetluste ja sanktsioonide kumuleerimise võimaluse. Proportsionaalsuse põhimõte omakorda nõuab, et menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine, mis on ette nähtud riigisisestes õigusnormides, ei läheks kaugemale sellest, mis on nende õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet. Sellega seoses võivad ametiasutused õiguspäraselt valida täiendavaid õiguslikke reaktsioone ühiskonnale kahjuliku käitumise korral, tingimusel et need õiguslikud reaktsioonid koosmõjus ei koorma puudutatud isikut ülemäära. Seega võib asjaolu, et kahel menetlusel on erinevad üldist huvi teenivad eesmärgid, mida on õiguspärane kumuleerituna kaitsta, menetluste ja sanktsioonide kumuleerimise proportsionaalsuse analüüsimisel arvesse võtta tegurina, mis põhjendab seda kumuleerimist, tingimusel et need menetlused on teineteist täiendavad ja et täiendav koormus, mille kumuleerimine kaasa toob, võib seega olla põhjendatud nende kahe taotletava eesmärgiga. Mis puudutab seda, kas menetluste ja sanktsioonide kumuleerimine on tingimata vajalik, siis tuleb hinnata, kas on olemas selged ja täpsed õigusnormid, mis võimaldavad ette näha, millise tegevuse või tegevusetuse korral võidakse menetlusi ja sanktsioone kumuleerida, ning eri asutuste vaheline koordinatsioon, kas need kaks menetlust viidi läbi piisavalt koordineeritult ja ajaliselt lähestikku ning kas sanktsiooni, mis ajaliselt esimese menetluse tulemusel määrati, võeti arvesse teise sanktsiooni hindamisel, mistõttu puudutatud isikutele kumuleerimisega kaasnev koormus piirdub tingimata vajalikuga ja määratud sanktsioonide kogum vastab toimepandud süütegude raskusele.

( 1 ) Selles sättes on ette nähtud, et „[k]edagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“.

( 2 ) Selles sättes on ette nähtud, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.