–

Notariusz Justyna Gawlica, esindaja: zastępca notarialny M. Margoński,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,

–

Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró‑Tóth ja M. Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107; parandus ELT 2019, L 243, lk 9), artikleid 22 ja 75.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Ukraina kodanik OP, kes elab Poolas, kus talle kuulub teatava kinnisasja kaasomand, ning Notariusz Justyna Gawlica (notar Justyna Gawlica), kes peab Krapkowice notaribürood (edaspidi „notar“), ning mis puudutab viimase otsust keelduda niisuguse notariaalselt tõestatud testamendi koostamisest, mis sisaldab tingimust, mille kohaselt on OP pärimisasjas kohaldatav õigus Ukraina õigus.

3

Määruse nr 650/2012 põhjendustes 7, 37, 38, 57 ja 59 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Sama määruse artikli 5 „Kohtualluvuse kokkulepe“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui surnu oli artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, võivad puudutatud isikud kokku leppida, et selle liikmesriigi kohtul või kohtutel on pärimisasjas ainupädevus.“

5

Määruse artiklis 6 „Asja arutamisest keeldumine kohaldatava õiguse valiku korral“ on ette nähtud:

„Kui surnu oli artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, siis kohus, kuhu pöörduti artikli 4 või artikli 10 kohaselt:

[…]“.

6

Sama määruse artikli 12 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui pärandvara hulka kuulub kolmandas riigis asuv vara, võib kohus, kuhu pärimisasja lahendamiseks pöörduti, jätta menetlusosalise taotlusel kõnealuse vara kohta otsuse tegemata, kui võib eeldada, et vara kohta tehtud kohtuotsust kolmandas riigis ei tunnustata või, kui on vajalik otsuse täitmine, ei tunnistata seda täidetavaks.“

7

Määruse nr 650/2012 artiklis 20 „Ühetaoline kohaldamine“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses nimetatud õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.“

8

Sama määruse artiklis 21 „Üldreegel“ on sätestatud:

„1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse pärimisasjale tervikuna selle riigi õigust, kus asus surnu harilik viibimiskoht tema surma hetkel.

[…]“.

9

Määruse artikli 22 „Õiguse valik“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.

[…]“.

10

Sama määruse artikli 75 „Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega“ lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Käesolev määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning mis käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

[…]“.

11

24. mai 1993. aasta Poola Vabariigi ja Ukraina vahelise lepingu õigusabi osutamise ja õigussuhete kohta tsiviil- ja kriminaalasjades (edaspidi „kahepoolne leping“) artiklis 37 on sätestatud:

„Vallasvara pärimisega seotud õigussuhteid reguleerib selle lepingupoole õigus, mille kodanik oli pärandaja oma surma hetkel.

Kinnisvara pärimisega seotud õigussuhteid reguleerib selle lepingupoole õigus, kelle territooriumil vastav vara asub.

Pärandvara hulka kuuluva vara liigitamist kinnis- või vallasvaraks reguleerib selle lepingupoole õigus, kelle territooriumil vara asub.“

12

OP on Ukraina kodanik, kes elab Poolas, kus ta on teatava kinnisasja kaasomanik. Ta palus notaril koostada notariaalselt tõestatud testamendi, mis sisaldab tingimust, et tema pärimisasjale kohaldatakse Ukraina õigust.

13

Notar keeldus niisugust dokumenti koostamast, esitades eeskätt kaks põhjust. Esiteks annab määruse nr 650/2012 artikkel 22 selle määruse põhjendust 38 arvestades õiguse kohaldatavat õigust valida üksnes liidu liikmesriikide kodanikele. Teiseks on sätestatud kahepoolse lepingu artiklis 37, mis on igal juhul käesoleva määruse suhtes ülimuslik, et pärimisasjale kohaldatav õigus on vallasvara puhul selle riigi õigus, mille kodanik pärandaja on, ja kinnisvara puhul selle riigi õigus, kus asub vara. Nii asus notar seisukohale, et OP pärimisasjale kohaldatav õigus on Poolas asuvaid talle kuuluvaid kinnisasju puudutavas osas Poola õigus.

14

OP esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Sąd Okręgowy w Opolule (Opole regionaalne kohus, Poola), notari keeldumise peale kaebuse põhjendusel, et viimane oli tuginenud määruse nr 650/2012 väärale tõlgendusele. Sellega seoses väitis ta eelkõige, et asjaomase määruse artikkel 22 võimaldab „isikul“ valida oma pärandiasjale kohaldatavaks õiguseks enda riigi õiguse. Lisaks väitis ta, et nimetatud määruse artikli 75 lõike 1 eesmärk on tagada selle määruse kooskõla kohustustega, mis tulenevad liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutest. Kuna aga kahepoolne leping ei reguleeri pärimisõiguse valikut, leiab OP, et määruse nr 650/2012 artikli 22 kohaldamine ei ole kõnealuse määrusega vastuolus.

15

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Opolu (Opole regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 650/2012 artiklit 22 tuleb tõlgendada nii, et liidu liikmesriigis elav kolmanda riigi kodanik võib oma pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle kolmanda riigi õiguse.

17

Määruse nr 650/2012 artiklis 22 on sätestatud, et „[i]sik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel“.

18

Nagu nähtub kõnealuse sätte sõnastusest, viitab see säte igale „isikule“, tegemata vahet liidu liikmesriikide kodanike ja kolmandate riikide kodanike vahel. Niisuguse isiku valikuvabaduse ainus piirang on nimelt see, et ta saab valida üksnes selle riigi õiguse, mille kodanik ta on, sõltumata sellest, kas tegemist on liidu liikmesriigiga või mitte.

19

Seega ei saa asuda seisukohale, et vastav valikuvabadus on ainult liidu kodanikel.

20

Nimetatud grammatilist tõlgendust toetavad määruse nr 650/2012 muud sätted, milles samuti viidatakse liidu suhtes kolmanda riigi õigusele.

21

Nii on esiteks määruse artiklis 20 sätestatud, et kõnealuses määruses nimetatud õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte. Kuigi määruse nr 650/2012 põhjendusest 57 nähtub, et asjaomases määruses sätestatud kollisiooninormid võivad viia kolmanda riigi õiguse kohaldamiseni, millistel juhtudel tuleks võtta arvesse selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme, on seal otsesõnu täpsustatud, et sellist liiki tagasisaade ja edasiviide tuleb välistada olukordades, „kus surnud isik oli valinud kolmanda riigi õiguse“.

22

Teiseks on kohtualluvuse kokkulepped kõnealuse määruse artiklis 5 piiratud olukorraga, „[k]ui surnu oli [asjaomase määruse] artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse“. Samuti reguleerib sama määruse artikkel 6 asja arutamisest keeldumist, „[k]ui surnu oli artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse“. Sellistel täpsustustel on mõtet vaid juhul, kui on olemas muu valikuvõimalus kui liikmesriigi õigus. Kui see ei ole liikmesriigi õigus, saab see olla vaid kolmanda riigi õigus.

23

Kolmandaks, kuna määruse nr 650/2012 põhjenduses 38 on märgitud, et „[k]äesolev määrus peaks võimaldama kodanikel korraldada oma pärandiga seotud küsimusi aegsasti“, peetakse selles põhjenduses silmas üldist viisi kõiki „kodanikke“, mitte ainult liidu kodanikke.

24

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artiklit 22 tuleb tõlgendada nii, et liidu liikmesriigis elav kolmanda riigi kodanik võib oma pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle kolmanda riigi õiguse.

25

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 650/2012 artiklit 75 koostoimes selle määruse artikliga 22 tuleb tõlgendada nii, et kui liidu liikmesriik on enne kõnealuse määruse vastuvõtmist sõlminud kolmanda riigiga kahepoolse lepingu, milles määratakse kindlaks pärimisasjadele kohaldatav õigus ja milles ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust valida muu õiguse, võib kolmanda riigi kodanik, kes elab asjaomases liikmesriigis, valida oma pärandiasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks selle kolmanda riigi õiguse.

26

Sellega seoses tuleneb määruse nr 650/2012 artikli 75 lõikest 1 sisuliselt, et nimetatud määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalised on üks või mitu liikmesriiki, juhul kui esiteks on vastav liikmesriik või vastavad liikmesriigid asjaomase rahvusvahelise konventsiooni osaline või osalised määruse nr 650/2012 vastuvõtmise ajal, ning teiseks käsitleb see konventsioon asjaomase määrusega reguleeritud küsimusi. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et kui liidu seadusandja näeb ette, et määruse kohaldamine „ei mõjuta“ kehtivaid rahvusvahelisi konventsioone, siis määruse sätetest erineva normide kollisiooni korral kohaldatakse neid konventsioone (vt analoogia alusel 4. mai 2010. aasta kohtuotsus TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 46).

27

Seega, kui liikmesriik on enne määruse nr 650/2012 jõustumist kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse lepingu osaline ja kui see kahepoolne leping sisaldab sätteid, mis näevad ette pärimisasjadele kohaldatavad normid, tuleb üldjuhul kohaldada just neid sätteid, mitte neid, mis on selles valdkonnas ette nähtud määruses nr 650/2012.

28

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 29 ja 30 märkis, ei ole määruse nr 650/2012 artikkel 75 tsiviil- ja kaubandusasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevates liidu õigusaktides isoleeritud säte. Paljud muud määrused ja konventsioonid käsitlevad üksikisikutevahelisi suhteid Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ning sisaldavad sätteid, milles järgitakse määruse nr 650/2012 artikliga 75 analoogset loogikat.

29

Selles kontekstis on Euroopa Kohus aga otsustanud, et artikkel, mis reguleerib liidu õiguse asjaomases aktis selle akti ja rahvusvaheliste konventsioonide vahelist suhet, ei saa kohaldamisala poolest olla selline, mis on vastuolus selle õigusnormi aluseks olevate põhimõtetega (vt selle kohta 4. mai 2010. aasta kohtuotsus TNT Express Nederland, C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 51).

30

Käesoleval juhul on määruse nr 650/2012 eesmärk – nagu nähtub sisuliselt selle põhjendustest 7 ja 59 – kaotada isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul, eelkõige sätestades eeskirjad kohtualluvuse ja asjas kohaldatava õiguse ning teistest liikmesriikidest pärinevate otsuste ja aktide tunnustamise ja täitmise kohta teatavas liikmesriigis.

31

Sellega seoses on asjaomase määruse artiklis 21 „Üldreegel“ sätestatud vaikimisi kohaldatav seos, mis määratakse kindlaks vastavalt surnu harilikule viibimiskohale surma hetkel. Selle määruse struktuuri silmas pidades tuleb määruse artiklis 22 sätestatud võimalust valida selle riigi õigus, mille kodanik isik surma hetkel on, käsitada erandina sama määruse artiklis 21 sätestatud üldnormist.

32

Lisaks kujutavad nii harilik viibimiskoht kui ka kodakondsus endast objektiivseid seoseid, mis mõlemad aitavad saavutada pärimismenetluse poolte õiguskindlust, mida taotletakse määrusega nr 650/2012, nagu nähtub selle põhjendusest 37.

33

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et oma pärimisasjale kohaldatava õiguse valimise võimalust ei saa käsitada nii, et see on põhimõte, mis on aluseks määrusele nr 650/2012 ja seega liidus tsiviil- ja kaubandusasjades tehtavale õigusalasele koostööle, mille õigusakt see on.

34

Euroopa Kohus on küll otsustanud, et viidatud määruse üldine eesmärk, milleks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine, on seotud pärimisasjade ühtsuse põhimõttega (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Oberle, C‑20/17, EU:C:2018:485, punktid 53 ja 54). See põhimõte ei ole siiski absoluutne põhimõte (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus E. E. (kohtualluvus ja pärimisele kohaldatav õigus), C‑80/19, EU:C:2020:569, punkt 69).

35

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 märkis, on nimetatud määruse artikli 12 lõikes 1 otsesõnu kehtestatud sellest põhimõttest erand, võimaldades pädeval kohtul jätta tegemata otsuse kolmandates riikides asuva vara kohta, kui on oht, et otsust nendes kolmandates riikides ei tunnustata või ei tunnistata täidetavaks.

36

Sellest tuleneb, et liidu seadusandja otsesõnu soovis järgida teatavatel erijuhtudel pärandi jagunemise mudelit, mida võib rakendada suhetes teatavate kolmandate riikidega.

37

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 650/2012 süsteemiga ei ole vastuolus, kui enne selle määruse vastuvõtmist liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu alusel ja määruse artikli 75 lõikes 1 ette nähtud erandit arvestades see, kui kolmanda riigi kodanikul, kes elab liikmesriigis, millele see kahepoolne leping on siduv, ei ole õigust oma pärandiasjale kohaldatavat õigust valida. Lisaks on selline analüüsi tulemus kooskõlas ELTL artikli 351 esimeses lõigus sätestatud põhimõttega, mis puudutab liikmesriikide poolt enne nende liiduga ühinemist sõlmitud rahvusvaheliste lepingute mõju.

38

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artiklit 75 koostoimes selle määruse artikliga 22 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see – kui liidu liikmesriik on sõlminud enne asjaomase määruse jõustumist kolmanda riigiga kahepoolse lepingu, milles määratakse kindlaks pärimisasjadele kohaldatav õigus ja milles ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust valida muu õiguse –, kui kolmanda riigi kodanikul, kes elab asjaomases liikmesriigis, ei ole võimalust valida oma pärandiasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks selle kolmanda riigi õiguse.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: