–

M. B., U. B., M. B., esindaja: radca prawny J. Tomaszewska,

–

X S. A., esindajad: adwokaci Ł. Hejmej, M. Przygodzka ja A. Szczęśniak,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Brauhoff ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud M. B., U. B. ja M. B. ning X S. A. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab nende poolte vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tühistamise tagajärgi.

3

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus].

4

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

5

M. B., U. B. ja M. B. sõlmisid tarbijatena 4. juunil 2007 X‑i õiguseellasest pangaga hüpoteeklaenulepingu, mille kestus oli 360 kuud ja summa 339881,92 Poola zlotti (PLN) ning mis oli indekseeritud välisvaluutaga, nimelt Šveitsi frangiga (CHF).

6

Lepingu tingimuste kohaselt arvutati igakuised osamaksed ja tasuda jäänud laenujääk Šveitsi frankides ning tasuti Poola zlottides vastavalt iga kuumakse suhtes kohaldatavale Šveitsi frangi – Poola zloti müügikursile.

7

Laenuvõtjad väidavad eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et nimetatud lepingu tingimused, mis käsitlevad kirjeldatud indekseerimismehhanismi, on ebaõiglased, kuna erinormide puudumise tõttu selles lepingus määras laenu kuumaksete arvutamisel kasutatava vahetuskursi kindlaks pank kaalutlusõiguse alusel.

8

Seetõttu palusid M. B., U. B. ja M. B. need tingimused lepingust kõrvaldada ja väitsid, et kuumaksete tasumisel tuli lähtuda sellest, et laenusumma arvutatakse Poola zlottides ja koos LIBORil põhineva intressimääraga. Sellega seoses täpsustasid nad, et nad nõustuvad sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lepingu eelnevalt tühistab.

9

See kohus leiab ühelt poolt, et kõnealust indekseerimismehhanismi puudutavad lepingutingimused tuleb nende ebaõigluse tõttu tühistada. Teiselt poolt, kuna kõnealune laenuleping ei saa kehtida ilma nende tingimusteta, tuleb tal rahuldada tarbijate nõue see laenuleping tühistada.

10

Esiteks on selle lepingu kehtetuks tunnistamine, vaatamata tarbijatele sellega kaasnevatele kahjulikele tagajärgedele, seega vältimatu.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et 7. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Kanyeba jt (C‑349/18–C‑351/18, EU:C:2019:936) kohaselt määrab lepingu tühistamise tagajärjed kindlaks üksnes riigisisene õigus. Käesoleval juhul kuuluvad kohaldamisele lepinguõiguse üldsätted. Ta rõhutab siiski, et kaalutlused, mis puudutavad direktiivi 93/13 kohast tarbijakaitset ja ettevõtjate heidutamist ebaõiglasi tingimusi kasutamast, ei ole seotud kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega, mis näevad ette, et lepingu pooled kannavad lepingu tühistamisest tuleneva kahju võrdsetes osades. Põhikohtuasja hagejad kaotavad seega kaitse, mis tuleneb neile sellest direktiivist.

12

Teiseks, meenutades, et 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses Bank BPH (C‑19/20, EU:C:2021:341) otsustas Euroopa Kohus, et lepingu kehtetuks tunnistamine ebaõiglaste tingimuste esinemise tõttu ei sõltu tarbija sellekohasest sõnaselgest nõudest, vaid liikmesriigi kohtu poolsest riigisisese õiguse alusel kehtestatud kriteeriumide objektiivsest kohaldamisest, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas ta peab ise kindlaks tegema, millised on selle lepingu tühistamise tagajärjed tarbija olukorrale, või peab ta selles osas piirduma põhikohtuasja hagejate poolt talle esitatud üksikasjadega, nagu nõuab Poola menetlusõigus.

13

Kolmandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses olevat vaidlust iseloomustab asjaolu, et riigisiseses õiguses puuduvad asjakohased dispositiivsed sätted, mis tooks tingimata kaasa lepingu kehtetuks tunnistamise ja tekitaks tarbijale ebasoodsaid tagajärgi. Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sõltumata sellest, mis otsuse ta langetab, ei ole mõni direktiivi 93/13 eesmärkidest täidetud. Nimelt, ta kas täidab ebaõiglaste tingimuste tühisusest tulenevad lüngad lepingus, kahjustades eesmärki tagada hoiatav mõju müüjale või teenuste osutajale, või siis tühistab lepingu tervikuna ja põhjustab tarbijale kahjulikke tagajärgi.

14

Neil asjaoludel on Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie I Wydział Cywilny (Varssavi-Wola rajoonikohus Varssavis, 1. tsiviilkolleegium, Poola) otsustanud menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud leping on mõne lepingutingimuse ebaõiglase laadi tõttu tühistatud, on liikmesriikide ülesanne oma riigisisese õiguse alusel reguleerida selle tühistamise tagajärgi, arvestamata selle direktiiviga tarbijatele antud kaitset.

16

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (2. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Vodafone Kabel Deutschland, C‑484/20, EU:C:2021:975, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Esiteks, direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt „liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad“.

18

See säte ise ei kehtesta kriteeriume, mis reguleeriksid võimalust, et leping saab kehtida ilma ebaõiglaste tingimusteta, vaid jätab liikmesriigi õiguskorra ülesandeks kehtestada need liidu õigust järgides. Seega on liikmesriikide ülesanne sätestada oma riigisiseses õiguses üksikasjalik kord, mille järgi tuvastatakse lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus ja leiavad väljenduse selle tuvastuse konkreetsed õiguslikud tagajärjed. Niisugune tuvastamine peab igal juhul võimaldama taastada selle õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 84).

19

Lisaks sõltub selle väljaselgitamine, mis ajast alates toob põhikohtuasjas käsitletava lepingu tühistamine kaasa õiguslikke tagajärgi, nagu on sisuliselt täpsustatud direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1, üksnes riigisisesest õigusest tingimusel, et tagatakse direktiivi 93/13 sätetega tarbijatele tagatud kaitse (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 88).

20

Eelkõige ei tohi asjaolu, et liikmesriigi õigus piiritleb tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitse, muuta selle kaitse ulatust ja seega ka sisu ega seeläbi kahjustada ebaõiglaste tingimuste vastu võitlemiseks kehtestatud ühtsete õigusnormidega ette nähtud kaitse tõhusust (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 65).

21

Teiseks, võttes arvesse konkreetset konteksti, millesse kuulub direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, mille sätete eesmärk on kaitsta tarbijaid ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, on Euroopa Kohtul olnud võimalus otsustada, et selle direktiiviga antav kaitse ei tohi piirduda üksnes sellise lepingu täitmisega, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, vaid see kehtib ka pärast lepingu täitmist (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale, C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537, punkt 73).

22

Seega, kui tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud leping tühistatakse mõne lepingutingimuse ebaõigluse tõttu, tuleb liikmesriikidel – direktiiviga 93/13 tarbijale antud kaitset järgides – oma riigisiseses õiguses reguleerida sellise tühistamise tagajärgi, tagades eelkõige selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles tarbija oleks olnud selle ebaõiglase tingimuse puudumisel.

23

Kolmandaks toetavad sellist järeldust direktiiviga 93/13 taotletavad eesmärgid.

24

Ühelt poolt on selle direktiivi esmane ja vahetu eesmärk kaitsta tarbijat ja taastada lepinguosaliste vaheline tasakaal (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 72).

25

Täpsemalt tuleb ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu ei saa sellel olla tagajärgi tarbijale, mis tähendab, et tuleb taastada õiguslik ja faktiline olukord, milles tarbija oleks olnud ilma selle tingimuseta (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dunai, C‑118/17, EU:C:2019:207, punkt 41).

26

Teiselt poolt taotleb direktiiv 93/13 ka teist eesmärki, mis on sätestatud direktiivi 93/13 artiklis 7 ja misläbi soovitakse pikas perspektiivis lõpetada see, et müüjad või teenuste osutajad kasutavad ebaõiglasi tingimusi. Seega avaldab pelk ebaõiglaste lepingutingimuste tarbija suhtes kohaldamata jätmine heidutavat mõju müüja või teenuste osutaja poolsele niisuguste tingimuste kasutamisele (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 68).

27

Käesoleval juhul täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisesed õigusnormid, mida ta peab lepingu tühistamise tagajärgede kindlakstegemiseks kohaldama, viiksid selleni, et ta jaotab sellest tühistamisest tuleneva kahju võrdsete osadena põhikohtuasja hagejate ja X‑i vahel.

28

Samas osas, milles selline tagajärg seaks kahtluse alla direktiiviga 93/13 tarbijatele antud kaitse lepingu tühistamisele järgneval ajal, oleks see vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 23–26 käsitletud eesmärkidega.

29

Nimelt, kõigepealt ei võimalda riigisiseste õigusnormide kohaldamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt tagada sellise õigusliku ja faktilise olukorra taastamist, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, kahjustades seega direktiiviga 93/13 taotletud tarbijate kaitse eesmärki.

30

Seejärel, kuivõrd direktiiviga 93/13 tagatud kaitse puudub, sest poolte vahel kahju võrdse jagamise ette nägevate riigisiseste õigusnormide kohaldamine aitab kaasa hoiatava mõju kõrvaldamisele, mida müüjatele või teenuste osutajatele avaldatakse pelga ebaõiglaste tingimuste kohaldamata jätmisega tarbija suhtes, kuna neist sätetest võivad lõppkokkuvõttes saada kasu müüjad või teenuste osutajad, sest nimetatud sätted piiravad nende kohustust anda välja nende tingimuste alusel alusetult saadud summad.

31

Viimaseks ei sea sellist tõlgendust kahtluse alla 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Kanyeba jt (C‑349/18–C‑351/18, EU:C:2019:936), millele viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

32

Nimelt piisab, kui märkida ära, et selle kohtuotsuse punktis 73 sedastas Euroopa Kohus, et faktiliste asjaolude kvalifitseerimine lepinguvälise vastutuse õiguse seisukohalt ei kuulu mitte direktiivi 93/13, vaid riigisisese õiguse kohaldamisalasse. Käesolevas kohtuasjas ei nähtu aga eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi kuuluks lepinguvälise vastutuse valdkonda, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas selle direktiiviga tagatud kaitse jääb kehtima ebaõiglasi lepingutingimusi sisaldava lepingu tühistamise tagajärgede etapis.

33

Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et kui tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud leping on selle lepingu mõne tingimuse ebaõiglase laadi tõttu tühistatud, on liikmesriikide ülesanne tarbijatele selle direktiiviga antud kaitset järgides reguleerida oma riigisisese õiguse alusel sellise tühistamise tagajärgi, tagades eelkõige selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles tarbija oleks olnud selle ebaõiglase tingimuse puudumisel.

34

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib omal algatusel analüüsida niisuguse tarbija varalist olukorda, kes on taotlenud teda müüja või teenuste osutajaga siduva lepingu tühistamist seetõttu, et selles sisaldub ebaõiglane tingimus – tingimus, ilma milleta leping ei saa õiguslikult kehtima jääda –, ning jätta tarbija nõude rahuldamata, kui selle lepingu tühistamisega võivad tarbijale kaasneda iseäranis kahjustavad tagajärjed.

35

Esiteks on Euroopa Kohus sisuliselt otsustanud, et nii direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 sõnastus kui ka majandustegevuse õiguskindlust puudutavad nõuded räägivad selle sätte tõlgendamisel objektiivse lähenemise kasuks (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 56).

36

Ühtlasi tagavad liikmesriigid selle direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

37

Teiseks olgu märgitud, et direktiiviga 93/13 rakendatav kaitsesüsteem tugineb eeldusele, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja enne välja töötatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Banco Santander, C‑598/15, EU:C:2017:945, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Samas ei ole see kaitsesüsteem kohaldatav, kui tarbija sellele vastu vaidleb. Tarbija võib pärast seda, kui liikmesriigi kohus on vastavat küsimust selgitanud, otsustada jätta tuginemata lepingutingimuse ebaõiglasele laadile ning mittesiduvusele, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja teadliku nõusoleku ja vältides seeläbi lepingu tühistamist (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 95).

39

Selleks et tarbija saaks anda vaba ja teadliku nõusoleku, peab liikmesriigi kohus aga andma pooltele riigisiseste menetlusnormide raames ning tsiviilkohtumenetlustes õigluse põhimõtet arvestades objektiivselt ja ammendavalt teada õiguslikest tagajärgedest, mida võib ebaõiglase tingimuse väljajätmine kaasa tuua, ja seda sõltumata sellest, kas neid esindab kutseline esindaja või mitte (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 97).

40

Selline teavitamine on eriti oluline, kui ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine võib kaasa tuua kogu lepingu tühisuse, jättes tarbija sõltuvalt olukorrast silmitsi tagasinõuetega (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 98).

41

Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et selle hindamisel, millised tagajärjed tulenevad tarbija olukorrale lepingu tervikuna tühistamisest, on otsustav tarbija sellekohase tahte väljendus (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 56).

42

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja hagejad taotlesid neid X‑iga siduva laenulepingu tühistamist.

43

Järelikult osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus teavitas tarbijaid objektiivselt ja ammendavalt õiguslikest tagajärgedest ning eriti kahjulikest majanduslikest tagajärgedest, mille lepingu tühistamine võib neile kaasa tuua, ei saa see kohus pärast seda, kui on teada saanud tarbijate soovi, et leping tühistataks, takistada nende loobumist kaitsest, mis neile selle direktiiviga on antud.

44

Lisaks, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 38–41 osundatud kohtupraktikat, ei tohiks direktiiviga 93/13 taotletav tarbijakaitse eesmärk võimaldada liikmesriigi kohtul, väljaspool mis tahes eesõigust, mille riigisisene õigus talle selles osas tagab, analüüsida omal algatusel sellise tarbija varalist olukorda, kes palus teda müüja või teenuste osutajaga siduva lepingu ebaõiglase lepingutingimuse tõttu tühistada, et teha kindlaks, kas selline tühistamine võib tuua kaasa eriti kahjulikke tagajärgi.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus esiteks omal algatusel analüüsib, väljaspool mis tahes eesõigust, mille riigisisene õigus talle selles osas tagab, sellise tarbija varalist olukorda, kes palus teda müüja või teenuste osutajaga siduva lepingu ebaõiglase lepingutingimuse tõttu tühistada – tingimus, ilma milleta leping ei saa õiguslikult kehtima jääda, isegi kui selline tühistamine võib tuua tarbijale kaasa eriti kahjulikke tagajärgi –, ning teiseks keeldub niisugusest tühistamisest, kui tarbija on seda sõnaselgelt taotlenud pärast seda, kui teda teavitati objektiivselt ja ammendavalt õiguslikest tagajärgedest ning eriti kahjulikest majanduslikest tagajärgedest, mille lepingu tühistamine võib talle kaasa tuua.

46

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus võib pärast seda, kui ta on tuvastanud, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, täita lüngad, mis tulenevad selles sisalduva ebaõiglase tingimuse väljajätmisest, kohaldades riigisisest õigusnormi, mis ei ole dispositiivne säte.

47

Euroopa Komisjon väljendab kahtlusi selle küsimuse vastuvõetavuse suhtes; küsimus on tema väitel hüpoteetiline. Ta väidab nimelt, et juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et kui ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine toob kaasa ettevõtja ja tarbija vahelise lepingu tühisuse, on liikmesriigi kohus kohustatud tarbijat objektiivselt ja ammendavalt teavitama tühisusest tulenevatest õiguslikest ja faktilistest tagajärgedest, ilma et tal oleks õigust omal algatusel analüüsida seda taotlenud tarbija varalist olukorda ja vaielda vastu tema tahtele lasta leping tühistada, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et tarbija andis nõusoleku vajaduse korral leping tervikuna tühistada.

48

Selle kohta tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et eelotsusetaotluse eesmärk ei ole saada nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes, vaid selle eesmärk on täita olemuslik vajadus liidu õigust puudutava vaidluse tegeliku lahendamise järele (31. mai 2018. aasta kohtuotsus Confetra jt, C‑259/16 ja C‑260/16, EU:C:2018:370, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Tuleb tõdeda, et kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas on tarbijad andnud oma nõusoleku lepingu tühistamiseks, ei ole selles lahendis mainitud, kas see leping sõlmiti pärast seda, kui tarbijaid on objektiivselt ja ammendavalt teavitatud õiguslikest tagajärgedest ja eriti kahjulikest majanduslikest tagajärgedest, mille selline tühistamine võib neile kaasa tuua.

50

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole veel teinud otsust lepingu tühistamise taotluse kohta, eelkõige seoses kahtlustega selle teabe ulatuse osas, mis tal tuleb tarbijatele anda, ei saa küsimust, kas ta võib juhul, kui otsust ei tuleks tühistada, täita ebaõiglase tingimuse väljajätmisest tulenevad lüngad, kohaldades niisugust riigisisest õigusnormi, mis ei ole oma laadilt dispositiivne, pidada hüpoteetiliseks.

51

Järelikult on kolmas küsimus vastuvõetav.

52

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt peab liikmesriigi kohus jätma ebaõiglased lepingutingimused kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija ise on sellele vastu. Siiski peab leping põhimõtteliselt kehtima jääma ilma ühegi muudatuseta, välja arvatud see, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste kõrvalejätmisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline jätkamine õiguslikult võimalik (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Järelikult ei saa liikmesriigi kohus juhul, kui ta tuvastab, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ebaõiglane tingimus on tühine, lepingut selle tingimuse sisu muutes täiendada (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et kui liikmesriigi kohtul oleks lubatud sellises lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu muuta, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artikli 7 pikaajalist eesmärki. Niisugune õigus aitaks kõrvaldada hoiatavat mõju, mida avaldatakse müüjale või teenuste osutajale pelgalt sellega, et tarbija suhtes selliseid ebaõiglaseid tingimusi ei kohaldata, kuna müüjad või teenuste osutajad üritaksid endiselt kasutada viidatud tingimusi, kui nad teavad, et isegi kui need tunnistatakse kehtetuks, võib liikmesriigi kohus lepingut siiski vajaduse piires täiendada, tagades seega nende müüjate või teenuste osutajate huvid (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Seevastu olukorras, kus müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud leping ei saa ebaõiglase tingimuse kõrvalejätmise järel kehtima jääda, on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades ebaõiglase tingimuse välja, asendades selle riigisisese õiguse dispositiivse normiga olukordades, kus ebaõiglase tingimuse tühistamine kohustaks kohut lepingut tervikuna tühistama, mis tooks tarbijale kaasa sellised eriti kahjulikud tagajärjed, mis mõjuksid tarbijale karistusena (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Samas on Euroopa Kohus ka otsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus see, kui lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste kõrvalejätmise tagajärjel tekkinud lüngad täidetakse üksnes riigisiseste üldnormide alusel, mida seadusandja ei ole konkreetselt hinnanud lepingupoolte kõigi õiguste ja kohustuste tasakaalu saavutamise seisukohalt ning mille puhul seetõttu ei eeldata ebaõigluse puudumist, nähes ette, et õigusaktis ette nähtud tagajärgi täiendatakse eeskätt võrdsuse põhimõttest või väljakujunenud tavadest tulenevate tagajärgedega, mis ei ole ei dispositiivsed sätted ega sätted, mida kohaldatakse lepingupoolte kokkuleppel (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisesed õigusnormid, mida ta kavatseb kohaldada, ei ole dispositiivsed sätted Euroopa Kohtu eespool viidatud praktika tähenduses. Võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasjas ei saa kõnealune laenuleping kehtida ilma välja jäetud tingimusteta, et riigisisese õiguse dispositiivseid sätteid ei ole ja lepingu kehtetuks tunnistamine oleks tarbijaid eriti kahjustav, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millist direktiivi 93/13 eesmärkidest peab ta eelistama – kas ühelt poolt seda, mis käsitleb tarbija kaitsmist lepingu tühistamise eriti kahjulike tagajärgede eest, või teiselt poolt seda, mille kohaselt tuleb müüjaid või teenuste osutajaid heidutada ebaõiglasi lepingutingimusi kasutamast.

58

Selles küsimuses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 93/13 eesmärk ei ole pakkuda välja ühtseid lahendusi tagajärgede kohta, mis peavad järgnema lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamisele. Seega, kuna direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt ei ole ebaõiglased tingimused tarbijale siduvad, siis võib direktiivi eesmärgi vastavalt juhtumile ja riigisisesele õiguslikule raamistikule saavutada lihtsalt asjaomase ebaõiglase tingimuse tarbija suhtes kohaldamata jätmisega, või juhul, kui leping ei saa ilma selle tingimuseta kehtida, selle tingimuse riigisisese õiguse dispositiivse sättega asendamisega (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 39).

59

Siiski tõdes ta sama kohtuotsuse punktis 40, et lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise tagajärjed ei ole ammendavad.

60

Seega, kui liikmesriigi kohus leiab, et kõnealune laenuleping ei saa pärast asjaomaste ebaõiglaste tingimuste kõrvalejätmist vastavalt lepinguõigusele õiguslikult kehtima jääda, ja kui ei ole olemas ühtegi riigisisese õiguse dispositiivset normi või ühtki sätet, mis oleks kohaldatav juhul, kui lepingupooled lepivad kokku nende tingimuste asendamises, siis tuleb asuda seisukohale, et kui tarbija ei ole väljendanud oma soovi säilitada ebaõiglased tingimused ja kui lepingu tühistamine tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed, tuleneb direktiivi 93/13 kohaselt tagatavast kõrgetasemelisest tarbijakaitsest nõue, et lepingupoolte vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu taastamiseks peab liikmesriigi kohus, lähtudes riigisisesest õigusest tervikuna, võtma kõik meetmed, mis on vajalikud, et kaitsta tarbijat eriti kahjulike tagajärgede eest, mis võivad asjaomase laenulepingu tühistamisega kaasneda eeskätt seeläbi, et müüja või teenuste osutaja nõue tema vastu muutub kohe sissenõutavaks (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 41).

61

Neil asjaoludel ei takista miski liikmesriigi kohtul teha pooltele ettepanekut pidada läbirääkimisi intressimäära arvutamise meetodi kindlaksmääramise üle, tingimusel et ta määrab kindlaks nende läbirääkimiste raamistiku ja läbirääkimiste eesmärk on luua lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegelik tasakaal, võttes eelkõige arvesse direktiivi 93/13 aluseks olevat tarbijakaitse eesmärki (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 42).

62

Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, peab liikmesriigi kohus kohaldama riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses nii, et oleks võimalik välja selgitada kõik tagajärjed, mis riigisisese õiguse kohaselt tulenevad lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamisest, et saavutada selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tulemus, nimelt et ebaõiglane tingimus ei oleks tarbijale siduv. Sama kehtib juhul, kui pärast lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamist tuleb kindlaks teha tagajärjed, mis peavad sellisel tuvastusel olema, et vastavalt direktiivi eesmärgile oleks tagatud kõrgetasemeline tarbijakaitse (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 43).

63

Siiski ei saa kohtu pädevus ulatuda kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik lepingupoolte vahelise lepingulise tasakaalu taastamiseks ja seega tarbija kaitsmiseks laenulepingu tühistamisega kaasneda võivate eriti kahjulike tagajärgede eest. Nimelt, kui kohtul oleks lubatud ebaõiglaste tingimuste sisu vabalt muuta või kohandada, seaks selline õigus ohtu kõigi käesoleva kohtuotsuse punktides 24–26 nimetatud eesmärkide saavutamise (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 44).

64

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus võib pärast seda, kui ta on tuvastanud, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, täita lüngad, mis tulenevad selles sisalduva ebaõiglase tingimuse väljajätmisest, kohaldades riigisisest õigusnormi, mis ei ole dispositiivne säte. Siiski peab ta kogu riigisisest õigust tervikuna arvestades võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta tarbijat eriti kahjulike tagajärgede eest, mida lepingu tühistamine võib talle kaasa tuua.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: