1.

Mil määral on ELTL artikliga 20 kooskõlas kodakondsust käsitlevad liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et selle riigi kodanikud kaotavad oma kodakondsuse, kui nad omandavad vabatahtlikult välisriigi kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui nad on taotlenud ja saanud kodakondsuse säilitamise loa enne sellist omandamist?

2.

Selline on sisuliselt õiguslik probleem, mis tekib käesolevates kohtuasjades ja mille kohta Verwaltungsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi halduskohus, Saksamaa) on esitanud kaks eelotsuse küsimust kohtuvaidlustes, mis puudutavad Saksamaa kodakondsuse kaotamist.

3.

Käesolevates asjades peab Euroopa Kohus jälle otsustama, kas kodakondsuse äravõtmise riigisisene kord on liidu õigusega kooskõlas. Need kohtuasjad kuuluvad nimelt kohtupraktika konteksti, mis järgnes kohtuotsustele Rottmann, ( 2 ) Tjebbes jt, ( 3 ) Wiener Landesregierung (naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kinnituse tagasivõtmine) ( 4 ) ning Udlændinge- og Integrationsministeriet (Taani kodakondsuse kaotamine) ( 5 ).

4.

ELTL artikli 20 lõikega 1 on kehtestatud liidu kodakondsus ja selles on sätestatud, et „[i]ga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus“, on liidu kodanik.

5.

Alates 1. jaanuarist 2000 kehtiva ja põhikohtuasjades kohaldatava kodakondsusseaduse (Staatsangehörigkeitsgesetz, edaspidi „StAG“) ( 6 ) §-s 25 on ette nähtud:

„(1)   Saksamaa kodanik kaotab oma kodakondsuse välisriigi kodakondsuse omandamisega, kui omandamine toimub tema või tema seadusliku esindaja taotluse alusel, kuid esindatav kaotab kodakondsuse vaid juhul, kui on täidetud tingimused, mille korral võib vastavalt §-le 19 taotleda kodakondsuse äravõtmist. Esimese lause kohast kodakondsuse kaotamist ei toimu, kui Saksamaa kodanik omandab Euroopa Liidu muu liikmesriigi, Šveitsi või mõne sellise riigi kodakondsuse, kellega Saksamaa Liitvabariik on § 12 lõike 3 alusel sõlminud rahvusvahelise lepingu.

(2)   Kodakondsust ei kaota isik, kes on enne välisriigi kodakondsuse omandamist saanud pädevalt asutuselt oma taotluse alusel kirjaliku loa säilitada oma kodakondsus. […] Esimeses lauses märgitud taotluse üle otsustamisel tuleb kaaluda avalikke ja isiklikke huve. Kui taotleja harilik viibimiskoht on välisriigis, tuleb eelkõige arvesse võtta, kas taotleja suudab tõendada, et ta on Saksamaaga jätkuvalt seotud.“

6.

Põhikohtuasjade asjakohased faktilised asjaolud niisugusena, nagu need ilmnevad eelotsusetaotlustest, võib kokku võtta järgmiselt.

7.

1966. aastal Türgis sündinud põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑684/22, S.Ö., sisenes Saksamaa Liitvabariigi territooriumile 1990. aastal. Ta on abielus ja kolme lapse isa. Ta sai naturalisatsiooni korras Saksamaa kodakondsuse 10. mail 1999 ja 13. septembril 1999 võeti talt ära Türgi kodakondsus.

8.

Oma pojale 25. mail 2018 reisidokumenti taotledes teatas S.Ö., et 12. novembril 1999 oli ta Türgi kodakondsuse tagasi saanud. Ta esitas Türgi siseministeeriumi 27. veebruari 2019. aasta tõendi ja rahvastikuregistri 6. novembri 2018. aasta väljavõtte, mille kohaselt oli ta 13. septembril 1999 taotlenud Türgi kodakondsuse taastamist ja selle ministrite nõukogu 12. novembri 1999. aasta otsusega tagasi saanud.

9.

Kuna Saksamaa ametiasutused väljendasid tõsist kahtlust, kas S.Ö. pojal on Saksamaa kodakondsus, esitas S.Ö. 25. aprillil 2019 S. linna naturalisatsiooniametile taotluse väljastada talle kodakondsustunnistus, et tal oleks võimalik tõendada Saksamaa kodakondsuse säilitamist. Hiljem asus ta elama Duisburgi linna (Saksamaa) kohtupiirkonda.

10.

Põhikohtuasja kaebajad kohtuasjas C‑685/22, abikaasad M.Ö. ja N.Ö., kes on sündinud vastavalt 1959. ja 1970. aastal, sisenesid Saksamaa Liitvabariigi territooriumile 1974. aastal. Nad said naturalisatsiooni korras Saksamaa kodakondsuse 27. augustil 1999 ja 2. septembril 1999 võeti neilt ära Türgi kodakondsus.

11.

Nad teatasid 1. septembril 2005 Wuppertali linna (Saksamaa) teenistustele ütlusi andes, et 24. novembril 2000 olid nad Türgi kodakondsuse tagasi saanud. Nad esitasid selle kohta E-s asuva Türgi peakonsulaadi 31. augusti 2005. aasta tõendi, mille kohaselt olid nad 2. septembril 1999 taotlenud Türgi kodakondsuse taastamist ja selle ministrite nõukogu 24. novembri 2000. aasta otsusega tagasi saanud. Kaebajad esitasid 1. detsembri 2016. aasta kirjaga Wuppertali linnale Türgi rahvastikuregistri väljavõtte, mille kohaselt olid nad Türgi kodakondsuse tagasi saanud juba ministrite nõukogu 1. novembri 1999. aasta otsusega.

12.

Wuppertali linn teatas 2020. aasta augustis M.Ö-le ja N.Ö-le, et kuna on piisavalt tõenäoline, et Türgi rahvastikuregistri väljavõtte kuupäeva on muudetud, ei tõenda väljavõte rohkemat, kui et Türgi kodakondsus on tagasi saadud.

13.

Põhikohtuasja kaebajad kohtuasjas C‑686/22, 1965. ja 1971. aastal sündinud abikaasad M.S. ja S.S., sisenesid Saksamaa Liitvabariigi territooriumile vastavalt 1981. ja 1989. aastal. Nad said naturalisatsiooni korras Saksamaa kodakondsuse 10. juunil 1999, seejärel võeti neilt ära Türgi kodakondsus.

14.

Esitades taotluse oma Türgi kodakondsuse äravõtmiseks, et täita ühte Saksamaa kodakondsuse saamise tingimustest, taotlesid M.S. ja S.S. ühtlasi [Türgi ametiasutustelt] ka oma Türgi kodakondsuse ennistamist pärast seda, kui neile on antud Saksamaa kodakondsus. Neile oli selgitatud sel ajal kehtinud Saksa õigust nii, et nad võivad Türgi kodakondsuse tagasi saada, kaotamata seejuures Saksamaa kodakondsust. Nad esitasid selle kohta Türgi rahvastikuregistri väljavõtte, mille kohaselt olid nad ministrite nõukogu otsuse alusel 9. augustil 1999 Türgi kodakondsuse tagasi saanud.

15.

M.S. ja S.S. palusid 19. detsembril 2017 Krefeldi linnal (Saksamaa) tunnustada neid Saksamaa kodanikena. Kuigi Krefeldi linn oli neile 24. augustil 2018 väljastanud kodakondsustunnistuse, alustas see linn menetlust uuesti, tuues aluseks ministrite nõukogu otsuse numbri puudumise Türgi rahvastikuregistri väljavõttel.

16.

Halduspolitsei otsustes ( 7 ) tegid põhikohtuasja vastustajad vastavalt StAG § 30 lõikele 1 kindlaks, et S.Ö., M.Ö., N.Ö., M.S. ja S.S. (edaspidi koos „põhikohtuasjade kaebajad“) ei ole enam Saksamaa kodanikud ( 8 ). Nimelt olid need vastustajad seisukohal, et põhikohtuasjade kaebajad olid Türgi kodakondsuse tagasi saanud pärast 1. jaanuari 2000 ning seetõttu Saksamaa kodakondsuse vastavalt StAG § 17 lõike 1 punktile 2 ja § 25 lõike 1 esimesele lausele automaatselt kaotanud. Teistsugune saaks järeldus olla vaid juhul, kui nimetatud kodakondsus oleks tagasi saadud enne 31. detsembrit 1999, kuna 22. juuli 1913. aasta riigi kodakondsuse seaduse (Reichs- und Staatsangehörigkeitsgesetz, edaspidi „RuStAG“) ( 9 ) § 25 lõike 1 esimene lause, mida kohaldati varem, nägi ette, et Saksamaa kodakondsuse kaotavad vaid välisriigis elavad Saksamaa kodanikud. Põhikohtuasjade kaebajad ei suutnud siiski tõendada, et nad on Türgi kodakondsuse tagasi saanud enne 1. jaanuari 2000.

17.

Nende [halduspolitsei] otsuste peale esitasid põhikohtuasjade kaebajad kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Verwaltungsgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi halduskohus).

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma kolmes eelotsusetaotluses, et 1. jaanuaril 2000 jõustunud StAG § 25 on põhikohtuasjade kaebajate suhtes kohaldatav, kuna nad said pärast seaduse uue redaktsiooni jõustumist uuesti Türgi kodakondsuse. Nimetatud kohus märgib, et perekonnaseisuregistri väljavõtetel, mille kaebajad esitasid tõendamaks, et see nii ei ole, ei ole mingit tõenduslikku väärtust. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjade kaebajad ei taotlenud enne seda, kui nad said uuesti Türgi kodakondsuse, StAG § 25 lõike 2 esimeses lauses ette nähtud Saksamaa kodakondsuse säilitamise luba.

19.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et liikmesriigi kohtupraktikas lähtutakse sellest, et StAG § 25 lõike 1 esimene lause on liidu õigusega kooskõlas, kuna puudutatud isik saab Saksamaa kodakondsuse säilitamise luba taotleda sama paragrahvi lõike 2 esimese lause alusel; sõnaselgelt on ette nähtud, et selles menetluses hinnatakse üksikjuhtumipõhiselt kodakondsuse kaotamise tagajärgi puudutatud isiku olukorrale.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi sellise kooskõla suhtes liidu õigusega. Ta märgib nimelt, et juhul, kui StAG § 25 lõikes 2 ette nähtud eelnevat loa saamise menetlust kodakondsuse säilitamiseks (edaspidi „eelnev loamenetlus“) ei algatata, tuleneb sellest sättest, et kodakondsuse kaotamine ja seega liidu kodakondsuse kaotamine isikute puhul, kes ei ole teise liikmesriigi kodanikud, toimub automaatselt, ilma et seda oleks vaja eraldi hinnata. Nimetatud kohus täpsustab, et Saksa õiguses ei ole ette nähtud mingit võimalust täiendavalt uurida tagajärgi, mis kaasnevad Saksamaa kodakondsuse kaotamisega pärast seda, kui see kodakondsus on kaotatud. Sellisel juhul oleks puudutatud isikute ainus võimalus saada Saksamaa kodakondsus ilma tagasiulatuva jõuta, esitades uue naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotluse.

21.

Lisaks, märkides, et vastavalt StAG § 25 lõike 2 sõnastusele annab kodakondsuse säilitamise loa taotluse esitamine võimaluse võtta arvesse liidu õiguse nõudeid niisugusena, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud, kuna selle taotluse kohta otsuse tegemisel tuleb kaaluda avalikke ja isiklikke huve, täheldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et praktikas ei analüüsi haldusasutused ega liikmesriigi kohtupraktika siiski liidu kodaniku staatuse kaotamise tagajärgi. Kodakondsuse säilitamise luba antakse ainult siis, kui esineb eriomane huvi välisriigi kodakondsuse saamise ja samal ajal Saksamaa kodakondsuse säilitamise vastu.

22.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi halduskohus) 3. novembri 2022. aasta otsustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse 8. novembril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Kohtuasjad C‑684/22–C‑686/22 liideti 7. detsembri 2022. aasta otsusega menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

24.

Kohtuasjas C‑686/22 esitasid kirjalikud seisukohad põhikohtuasja kaebajad, Krefeldi linn, Saksamaa ja Eesti valitsus ning Euroopa Komisjon ja kohtuasjades C‑684/22 ja C‑685/22 samad valitsused ja komisjon. Euroopa Kohus otsustas käesolevates kohtuasjades kohtuistungit mitte korraldada.

25.

Käesolevate eelotsusetaotluste esemeks oleva kahe küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et tema kodanikud kaotavad kolmanda riigi kodakondsuse vabatahtlikul omandamisel ex lege selle liikmesriigi kodakondsuse, mille tagajärjel kaotavad isikud, kes ei ole samal ajal teise liikmesriigi kodanikud, liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused, välja arvatud juhul, kui puudutatud isikud saavad loa see kodakondsus säilitada enne kolmanda riigi kodakondsuse saamist ning pädevad liikmesriigi ametiasutused uurivad sellise loa taotluse läbivaatamisel puudutatud isikute olukorda üksikjuhtumipõhiselt, kaaludes avalikke ja isiklikke huve liikmesriigi kodakondsuse säilimise vastu.

26.

Selleks et anda sellele küsimusele tarvilik vastus, tuleb kõigepealt välja tuua mõned asjaolud, mis vaieldamatult nähtuvad eelotsusetaotlustest.

27.

Esiteks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjade kaebajate olukorraga seoses, et nad on sisenenud Saksamaa territooriumile 1970., 80. ja 90. aastatel ning elanud seal sellest ajast alates. Nad said 1999. aastal naturalisatsiooni korras Saksamaa kodakondsuse, loobudes Türgi kodakondsusest, mis neilt hiljem ära võeti. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituse kohaselt taotlesid põhikohtuasjade kaebajad – kellele oli sel ajal kehtinud Saksa õigusnorme õigesti selgitatud, nimelt et nad võivad Türgi kodakondsuse tagasi saada, kaotamata seejuures Saksamaa kodakondsust – vabatahtlikult Türgi kodakondsuse ennistamist kohe pärast seda, kui see kodakondsus neilt ära võeti. Mitu aastat hiljem tuvastasid pädevad asutused, et põhikohtuasjade kaebajad olid pärast sellekohase taotluse esitamist Türgi kodakondsuse tagasi saanud ning järelikult olid nad alates 1. jaanuarist 2000 kehtima hakanud Saksa õigusnormide kohaselt kaotanud ex lege Saksamaa kodakondsuse ja seega ka liidu kodaniku staatuse ( 10 ). Lisaks sellele, kuna põhikohtuasjade kaebajad ei olnud nende õigusnormide kohaselt taotlenud – ega saanud – pädevatelt ametiasutustelt Saksamaa kodakondsuse säilitamise luba enne Türgi kodakondsuse taastamist, ei saanud nad taotleda üksikjuhtumipõhist uurimist, mis on ette nähtud selle taotluse raames ning mille puhul kaalutakse avalikke ja isiklikke huve Saksamaa kodakondsuse säilitamise vastu.

28.

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses kõnealuste õigusnormidega kõigepealt, et StAG § 25 lõige 1, mis kehtib alates 1. jaanuarist 2000, näeb ette, et Saksamaa kodanik kaotab välisriigi kodakondsuse omandamisel oma kodakondsuse, kui see omandamine toimub tema taotlusel. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt võib see kodanik siiski säilitada oma kodakondsuse, kui ta on enne välisriigi kodakondsuse saamist saanud taotluse alusel selleks pädevalt asutuselt kirjaliku loa. See säte näeb samuti ette, et taotluse kohta otsuse tegemisel tuleb kaaluda avalikke ja isiklikke huve.

29.

Seejärel selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nii põhikohtuasjade kaebajate naturalisatsiooni korras Saksamaa kodakondsuse saamine kui ka nende Türgi kodakondsuse tagasisaamise taotluse esitamine toimusid enne StAG § 25 jõustumise kuupäeva 1. jaanuaril 2000 ( 11 ). Ta täpsustab, et see säte on nende suhtes kohaldatav, kui nad on Türgi kodakondsuse tagasi saanud pärast seda kuupäeva, selgitades, et dokumentidel, mis nad on esitanud tõendamaks, et see nii ei ole, ei ole mingit tõenduslikku väärtust ( 12 ).

30.

Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjade kaebajad ei esitanud enne Türgi kodakondsuse tagasisaamist taotlust kodakondsuse säilitamiseks – ja seega ei saanud ka asjaomast luba –, nagu on ette nähtud StAG § 25 lõikega 2. Järelikult kaotasid nad Saksamaa kodakondsuse ja seega ka liidu kodaniku staatuse automaatselt, ilma et nende olukorda oleks üksikjuhtumipõhiselt analüüsitud.

31.

Käesolevate kohtuasjade keskmes on just see õiguslik probleem, mida ma käesolevas ettepanekus käsitlen. Järgnevas arutluskäigus käsitlen selle probleemi erinevaid tahke (jagu C). Kõigepealt tuleb üldjoontes meelde tuletada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb liidu kodaniku staatuse kaotamist, ning põhimõtteid, mis sellest tulenevad (jagu A) ja mida tuleb kohaldada käesolevates kohtuasjades (jagu B).

32.

Oma ettepanekus kohtuasjas Udlændinge- og Integrationsministeriet rõhutasin, et juhtlõng, mis tuleneb minu analüüsitud kohtupraktikast ja mis pärineb kohtuotsustest Rottmann, Tjebbes jt ning Wiener Landesregierung, koosneb peamiselt kahest kohtupraktikast tulenevast põhimõttest ( 13 ).

33.

Esimene põhimõte seisneb selles, et kuigi „kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste“ kindlaksmääramine on iga liikmesriigi pädevuses, tuleb seda pädevust teostada kooskõlas liidu õigusega ( 14 ). Seoses selle põhimõttega, mis on sätestatud kohtuotsuses Micheletti jt ( 15 ) ning mida seejärel selgitati ja kinnitati kohtuotsuses Rottmann, ( 16 ) tuleb teha vahet liikmesriikide ainupädevuse olemasolul ja selle rakendamisel liidu õiguskorda järgides.

34.

Lisaks ei ole Euroopa Kohus seda pädevust kunagi kahtluse alla seadnud ning „riigi kodakondsuse (sellest tulenevalt ka liidu kodakondsuse) saamist ja kaotamist ei reguleeri iseenesest [liidu] õigus, kuid kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused peavad olema kooskõlas [liidu õigusega] ja arvestama [liidu] kodaniku õigustega“ ( 17 ). Seega ei takista asjaolu, et teatud valdkond kuulub liikmesriikide pädevusse, seda, et ilmselgelt liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvas olukorras peavad asjaomased liikmesriigi õigusnormid olema kooskõlas liidu õigusega ( 18 ). Nimelt ei saa ELTL artiklit 20 selle soovitavast toimest ilma jätta ning järelikult ei saa sellega liidu kodanikele antavaid õigusi rikkuda selliste liikmesriigi õigusnormide vastuvõtmisega, mis ei ole kooskõlas liidu õigusega, eelkõige Euroopa Kohtu praktikast tulenevate põhimõtetega selles valdkonnas ( 19 ).

35.

Teine põhimõte, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses Rottmann ( 20 ) ja mida ta hiljem kinnitas oma hilisemas kohtupraktikas, on see, et kui tegemist on liidu kodanikega, võib liikmesriikide pädevuse teostamine osas, milles see mõjutab liidu õiguskorraga antud ja kaitstud õigusi, olla kohtulikule kontrollile allutatud liidu õigusele, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttele vastamise osas ( 21 ). Teisisõnu saavad riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette liidu kodaniku staatuse kaotamise, olla liidu õigusega kooskõlas üksnes õiguspärastel põhjustel ja seda põhimõtet järgides. Kohtupraktikast tuleneb samuti, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kontekstis tuleb arvesse võtta mitut asjaolu. Esiteks kohustust hinnata üksikjuhtumipõhiselt tagajärgi, mis kaasnevad liidu kodaniku staatuse kaotamisega puudutatud isikule, ja kui neid on, siis tema pereliikmetele seoses liidu kodaniku õiguste kaotamisega; ( 22 ) seejärel nõuet, et need tagajärjed peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud põhiõigustega, ( 23 ) ning lõpuks juhul, kui kodakondsus kaotatakse ex lege, mis toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, kohustust täiendavalt analüüsida selle kaotamise tagajärgede proportsionaalsust ja vajaduse korral võimaldada puudutatud isikul säilitada oma kodakondsus või see ex tunc taastada ( 24 ).

36.

Mis puudutab konkreetselt seda viimast asjaolu, siis tundub mulle, et kohtuotsus Udlændinge- og Integrationsministeriet on eriti asjakohane, kuna tegemist on esimese korraga, kui Euroopa Kohus tegi otsuse tähtaja kohta, mille jooksul on võimalik esitada liikmesriigi kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus.

37.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Udlændinge- og Integrationsministeriet, ( 25 ) soovis Taani kohus teada, kas liikmesriigi õigusnormid kodakondsuse kohta on kooskõlas ELTL artikliga 20 koostoimes harta artikliga 7.

38.

Kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus oma varasemat kohtupraktikat. Nii rõhutas Euroopa Kohus, et kui liikmesriigi kodakondsuse kaotamine toimub ex lege teatud vanuses ja toob kaasa liidu kodaniku staatuse ning sellega seotud õiguste kaotamise, peavad liikmesriigi ametiasutused ja kohtud saama analüüsida kodakondsuse niisuguse kaotamisega kaasnevaid tagajärgi liidu õiguse seisukohast ning vajaduse korral lubada sel isikul kodakondsus säilitada või see ex tunc taastada ( 26 ).

39.

Seejuures, mis puudutab tähtaega kodakondsuse säilitamise või taastamise analüüsi läbiviimise taotluse esitamiseks, siis täpsustas Euroopa Kohus, et kuna liidu õiguses ei ole selleks täpset tähtaega ette nähtud, tuleb igal liikmesriigil kehtestada menetlusnormid, mis tagavad isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, eelkõige tingimusel, et need normid järgivad tõhususe põhimõtet ega muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. Selles osas võivad liikmesriigid õiguskindluse põhimõttest lähtudes nõuda, et niisugune taotlus esitataks pädevatele asutustele mõistliku aja jooksul ( 27 ).

40.

Samas täpsustas Euroopa Kohus samuti, et arvestades liikmesriigi kodakondsuse kaotamise – kui see toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise – tõsiseid tagajärgi liidu kodaniku ELTL artiklist 20 tulenevate õiguste tõhusale kasutamisele, ei saa pidada tõhususe põhimõttega kooskõlas olevaks liikmesriigi õigusnorme või praktikat, mis võivad takistada isikut, keda selline kodakondsuse kaotamine ähvardab, esitamast taotlust, et analüüsitaks selle kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast. Seega otsustas Euroopa Kohus, et kui isikut ei ole nõuetekohaselt teavitatud niisuguse analüüsi taotlemise õigusest ega taotluse esitamise tähtajast, ei saa tema taotlust vastuvõetamatuks pidada põhjusel, et see tähtaeg on möödunud ( 28 ).

41.

Seega tuleb põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides ette nähtud kodakondsuse kaotamist, mis toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise, analüüsida nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel.

42.

Tuletan alustuseks meelde, et Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et ELTL artikkel 20 annab igale isikule, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodaniku staatuse, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus ( 29 ). See tähendab esiteks, et liikmesriigi kodakondsus on eeltingimus, et saada liidu kodaniku staatus, millega kaasnevad kõik EL toimimise lepingus ette nähtud kohustused ja õigused, ( 30 ) ning teiseks, et sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades on selle staatuse kaotamisel seos liidu õigusega.

43.

Käesoleval juhul tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjade kaebajad said Türgi kodakondsuse tagasi pärast StAG § 25 jõustumist, mille tagajärjel kaotasid nad automaatselt Saksamaa kodakondsuse ja seega ka oma liidu kodaniku staatuse ( 31 ).

44.

Seega on ilmne, et liikmesriigi kodakondsuse kaotamine selliste liidu kodanike puhul nagu põhikohtuasjade kaebajad, kellel on ainult ühe liikmesriigi kodakondsus ja kes selle kaotamise tõttu kaotavad ELTL artikliga 20 antud staatuse ning sellega seotud õigused, kuulub oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse ( 32 ). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb seega, et liikmesriigid peavad kodakondsuse valdkonnas oma pädevust teostades järgima liidu õigust, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõtet ( 33 ).

45.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et liikmesriigi soov kaitsta tema ja tema kodanike vahelist erilist solidaarsus- ja lojaalsussuhet ning vastastikusi õigusi ja kohustusi, mis on kodakondsussuhte alus, on õiguspärane ( 34 ). Euroopa Kohtu hinnangul on liikmesriigil tema kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramise pädevuse kasutamisel samuti õigus lähtuda eeldusest, et kodakondsus väljendab tegelikku sidet tema ja ta kodanike vahel, ning sellest tulenevalt siduda niisuguse tegeliku sideme puudumine või lõppemine tema kodakondsuse kaotamisega ( 35 ).

46.

Käesoleval juhul kaotavad Saksamaa kodanikud StAG § 25 lõike 1 kohaselt ex lege oma kodakondsuse, kui nad omandavad vabatahtlikult kolmanda riigi kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui nad saavad enne välisriigi kodakondsuse omandamist loa kodakondsuse säilitamiseks.

47.

Täheldan, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita lisaks kodakondsuse Euroopa konventsiooni ( 36 ) artikli 7 lõike 1 punkti a mainimisele õigusliku raamistiku kirjelduses ka StAG § 25 lõikega 1 taotletavaid üldise huvi kaalutlusi. Samas, kuna see säte saab olla liidu õigusega kooskõlas üksnes siis, kui sellega taotletakse üldisest huvist kantud õiguspärast eesmärki, tuleb seda analüüsida Saksamaa valitsuse seisukohtadest lähtudes.

48.

Nagu Krefeldi linn ja kõnealune valitsus märkisid ning nagu nähtub 15. juuli 1999. aasta kodakondsusõigust muutva seaduse seletuskirjast, on StAG § 25 eesmärk eelkõige vältida mitmikkodakondsust ( 37 ). Saksamaa valitsus täpsustab lisaks, et Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) kohtupraktikas on leitud, et seadusandja valikut seista vastu piiramatule mitmikkodakondsusele ei saa kritiseerida ( 38 ).

49.

Sellega seoses ei ole mingit kahtlust, et selline kord, nagu on ette nähtud selles sättes, kuulub liikmesriikide pädevusse kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramisel ning et selle pädevuse teostamisel on õiguspärane, et selline liikmesriik nagu Saksamaa Liitvabariik võib asuda seisukohale, et teatud juhtudel tuleb vältida mitmikkodakondsuse omamise tagajärgi ( 39 ).

50.

Selle eesmärgi põhimõttelist õiguspärasust kinnitab kodakondsuse Euroopa konventsiooni artikli 7 lõike 1 punkt a, mille kohaselt osalisriik ei või oma riigisiseses õiguses ette näha kodakondsuse kaotamist ex lege või omal algatusel, välja arvatud muu kodakondsusevabatahtliku omandamise korral ( 40 ). Selle konventsiooni seletuskirja kohaselt sõltub see, kas isikul, kes saab vabatahtlikult teise kodakondsuse, on lubatud säilitada oma varasem kodakondsus, iga riigi konkreetsest olukorrast ( 41 ).

51.

Märgin sellega seoses, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik näeb ette, et temaga tegeliku seose olemasolu või puudumise hindamisel võetakse arvesse niisugust kriteeriumi nagu StAG § 25 lõikes 1 sätestatud kriteerium, mis põhineb sellel, et puudutatud isik omandab kolmanda riigi kodakondsuse vabatahtlikult, ega see, et õiguslikus kontekstis, mille eesmärk on põhimõtteliselt vältida mitmikkodakondsust, nõuab see liikmesriik sellelt isikult, et ta järgiks sellist kindlat menetlust, nagu on sätestatud StAG § 25 lõikes 2, kui ta soovib Saksamaa kodakondsust säilitada.

52.

Neil asjaoludel leian ma samamoodi nagu Saksamaa ja Eesti valitsus ning komisjon, et põhikohtuasjade asjaoludel ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriik näeb StAG §-s 25 nimetatud olukordades üldise huvi kaalutlustel ette kodakondsuse kaotamise ex lege, kui tema kodanikud omandavad vabatahtlikult kolmanda riigi kodakondsuse, isegi kui see toob puudutatud isikule kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise.

53.

Samas selleks, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades, mis näevad ette liidu kodaniku staatuse kaotamise, saaksid olla kooskõlas liidu õigusega, peavad need olema põhjendatud mitte üksnes õiguspäraste avalike huvidega, vaid järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet.

54.

Kuigi, nagu ma just märkisin, ei ole põhikohtuasjades kõne all olevad õigusnormid liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus, tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et võttes arvesse tähtsust, mida liidu esmane õigus omistab liidu kodaniku staatusele, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus, on pädevate liikmesriigi ametiasutuste ja liikmesriigi kohtute ülesanne kontrollida, kas asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotamine, kui see toob kaasa liidu kodaniku staatuse ja sellest tulenevate õiguste kaotamise, on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, arvestades tagajärgi, mida see otsus toob liidu õiguse seisukohast kaasa puudutatud isiku ja teatud juhtudel tema pereliikmete olukorrale ( 42 ).

55.

Lisaks tuleneb sellest kohtupraktikast, et liikmesriigi kodakondsuse kaotamine ex lege oleks proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, kui asjasse puutuvad liikmesriigi normid üldse ei võimaldaks niisugusest kaotamisest puudutatud isikule põhjustatud tagajärgede üksikjuhtumipõhist läbivaatamist liidu õiguse seisukohast ( 43 ).

56.

Käesoleval juhul tuletan meelde, et StAG § 25 lõike 2 kohaselt võivad Saksamaa kodanikud, kes soovivad vabatahtlikult omandada kolmanda riigi kodakondsust, esitada taotluse Saksamaa kodakondsuse säilitamiseks eelnevas loamenetluses, milles on ette nähtud, et loataotluse kohta otsuse tegemisel peab pädev asutus kaaluma avalikke ja isiklikke huve.

57.

Kõigepealt tekib küsimus, kas pädevad asutused saavad liidu õiguses nõutud proportsionaalsust eelneva loamenetluse raames kontrollida üksnes teataval hetkel, st käesoleval juhul enne kodakondsuse ja seega liidu kodaniku staatuse kaotust ex lege.

58.

See küsimus ei tekita raskusi. Nimelt on käesoleva ettepaneku punktis 55 meenutatud kohtupraktikat arvestades sellisel liikmesriigil nagu Saksamaa Liitvabariik põhimõtteliselt võimalik ette näha, et proportsionaalsust kontrollitakse sellise eelneva loamenetluse raames, nagu on ette nähtud StAG § 25 lõikes 2. Siiski, nagu nähtub samast kohtupraktikast, peab see säte selleks, et see oleks kooskõlas liidu õigusega, tagama õiguse sellele, et üksikjuhtumipõhiselt kontrollitaks liidu õiguse seisukohast nende tagajärgede proportsionaalsust, mis kaasnevad Saksamaa kodakondsuse kaotamisega puudutatud isikute ja – kui neid on – nende pereliikmete jaoks.

59.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, et käesoleval juhul on see nii. Tunnistan, et ka minul on raske mõista, kuidas see menetlus on seotud proportsionaalsuse põhimõttega ja kuidas täpsemalt tagab selle menetluse kohaldamine õiguse üksikjuhtumipõhisele läbivaatamisele, mida nõuab liidu õigus. Järgnevas arutluskäigus analüüsin seega esiteks StAG § 25 lõikes 2 ette nähtud menetlusnorme ja teiseks selles sättes ette nähtud proportsionaalsuse kontrolli esemelist ulatust.

60.

Tuletan meelde, et StAG § 25 lõikes 2 on ette nähtud võimalus säilitada Saksamaa kodakondsus, kui puudutatud isik on enne kolmanda riigi kodakondsuse saamist saanud pädevalt asutuselt kirjaliku loa säilitada oma kodakondsus.

61.

Seega tekib küsimus, kas eelnevas loamenetluses on loataotluse esitamiseks ja loa saamiseks nõutavad ajalised tingimused liidu õigusega kooskõlas. Selleks ei tohi need tingimused takistada puudutatud isikuid kasutamast tõhusalt õigusi, mis tulenevad nende liidu kodaniku staatusest.

62.

Seoses esiteks loataotluse esitamisega seotud ajalise tingimusega on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriigid võivad õiguskindluse põhimõttest lähtudes nõuda, et kodakondsuse säilitamise või taastamise taotlus esitataks pädevatele asutustele mõistliku aja jooksul ( 44 ).

63.

Sellest järeldub minu arvates, et nõue, mille kohaselt eelnev loataotlus liikmesriigi kodakondsuse säilitamiseks tuleb esitada enne kolmanda riigi kodakondsuse saamist, nagu on ette nähtud StAG § 25 lõikes 2, näib vastavat mõistliku aja tingimusele selle kohtupraktika tähenduses, kuna see ei takista põhimõtteliselt puudutatud kodanikel kasutada oma õigust sellele, et pädevad ametiasutused analüüsiksid liidu õiguse seisukohast üksikjuhtumipõhiselt kodakondsuse kaotamisega kaasnevate tagajärgede proportsionaalsust.

64.

Sellegipoolest pean märkima, et eelotsusetaotlustes, põhikohtuasjade kaebajate seisukohtades kohtuasjas C‑686/22 ning komisjoni seisukohtades ilmneb ebakindlus küsimuses, kas põhikohtuasjade kaebajaid oli nõuetekohaselt teavitatud tagajärgedest, mis kaasnevad Türgi kodakondsuse taastamisega nende ja nende perekondade olukorrale RuStAG reformi konkreetses õiguslikus kontekstis.

65.

Põhikohtuasjade kaebajad märgivad nimelt, et Türgi kodakondsuse taastamise taotluse esitamise ajal lubasid kehtivad õigusnormid neil kodakondsuse tagasi saada. Seetõttu ei olnud mingit põhjust esitada eelnevat loataotlust. Nad märgivad samuti, et õiguskorra muutmist ei ole neile arusaadavalt selgitatud ega teatavaks tehtud. RuStAG muutmine ning riigi territooriumil elavatelt Saksamaa kodanikelt topeltkodakondsuse omandamise võimaluse äravõtmine ja piiramine toimusid alles pärast seda, kui nad olid esitanud Türgi kodakondsuse tagastamise taotluse. Esitan mõne märkuse nende tähelepanekute kohta.

66.

Ühelt poolt näib mulle kohtupraktikat ( 45 ) silmas pidades vähemalt usutav, arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud Türgi kodakondsuse saamise kuupäevi StAG § 25 alusel, et põhikohtuasjade kaebajatele ei võimaldatud tegelikult nende olukorra üksikjuhtumispõhist kaalumist liidu õiguse seisukohast.

67.

Nagu komisjon õigesti märkis, tuleb arvesse võtta esiteks asjaolu, et kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud õiguslik olukord ei näinud ette ega võimaldanud esitada Saksamaa kodakondsuse säilitamise taotlust, kui Saksamaa territooriumil elavatele Saksamaa kodanikele ennistatakse Türgi kodakondsus. Teiseks, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei olnud1. jaanuaril 2000 jõustunud seadusemuudatuse ja Türgi kodakondsuse taastamise vahelisel ajal mingit võimalust sellist menetlust algatada ning tõhusalt läbi viia eelkõige selliste isikute suhtes nagu kaebajad, kes olid 2000. aasta alguses Türgi kodakondsuse tagasi saanud ( 46 ). Nii võis osa puudutatud isikutest jääda enne Saksamaa kodakondsuse kaotamist ilma liidu õiguses sätestatud tegelikust individuaalse olukorra analüüsimise võimalusest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus ( 47 ).

68.

Teiselt poolt on seda kohtupraktikat arvestades minu arvates võimalik, võttes arvesse liikmesriigi kodakondsuse kaotamise tõsiseid tagajärgi, nõuda liikmesriigi ametiasutustelt ja kohtutelt, et puudutatud isikuid teavitataks nõuetekohaselt esiteks sellest, et kolmanda riigi kodakondsuse võimalik omandamine või taastamine toob kaasa Saksamaa kodakondsuse kaotamise, ning teiseks eelnevast loamenetlusest, mis võimaldab taotleda selle kodakondsuse säilitamist, ja tähtajast, mille jooksul nad peavad sellise taotluse esitama.

69.

Käesoleval juhul on seoses asjaoluga, et põhikohtuasjade kaebajad pidid õigusaktide reformi perioodil Saksamaa kodakondsuse saamiseks loobuma oma Türgi kodakondsusest, eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eelkõige kindlaks teha, kas neid võib pidada nõuetekohaselt teavitatuks ( 48 ).

70.

Teiseks, mis puudutab StAG § 25 lõikes 2 sätestatud Saksamaa kodakondsuse säilitamise loa saamise tingimust, siis tuleb märkida, et selle sättega nähakse ette, et kolmanda riigi kodakondsuse saamise hetkel möödub mitte ainult Saksamaa kodakondsuse säilitamise loa taotluse esitamise tähtaeg, vaid ka selle loa saamise tähtaeg. Järelikult, kui Saksamaa pädevad asutused ei ole sellist loataotlust veel lõpuni menetlenud ajal, mil kolmanda riigi ametiasutused teevad oma otsuse, ei saa seda enam läbi vaadata, mis tähendab liidu kodaniku staatuse kaotamist, ilma et puudutatud isikutel oleks võimalik tõhusalt kasutada liidu õiguses ette nähtud proportsionaalsuse analüüsi õigust. Tegelikult sõltub see kaotamine paljudest teguritest, nagu Saksamaa pädevate ametiasutuste poolne avalike ja isiklike huvide kaalumise kiirus ning kodakondsuse saamise taotluse menetlemise kiirus kolmandate riikide ametiasutustes. Seda arvestades pean märkima, et kõnealune säte ei nõua, et huvitatud isik esitaks taotluse kolmanda riigi kodakondsuse saamiseks samal ajal, kui ta taotleb luba säilitada Saksamaa kodakondsus. Järelikult ei tohiks seda probleemi põhimõtteliselt tekkida, kuna kõnealune isik peaks enne taotluse esitamist kolmanda riigi kodakondsuse saamiseks ootama Saksamaa ametiasutuse otsust kodakondsuse säilitamise loa kohta.

71.

Lisaks sellele, kuna põhikohtuasjade kaebajad arvasid, et neil on võimalik säilitada Saksamaa ja Türgi kodakondsus, nagu seda võimaldas RuStAG § 25 (mis kehtis kuni 31. detsembrini 1999) Saksamaal elavate Saksamaa kodanike puhul, jagan ma komisjoni seisukohta, et oleks olnud „asjakohane“ näha selleks ette üleminekukord. Selline üleminekukord oleks võimaldanud isikutel, kes esitasid Türgi kodakondsuse taastamise taotluse enne 1. jaanuari 2000 kehtinud seaduse alusel, kuid kes said kõnealuse kodakondsuse pärast seda kuupäeva, tõhusalt alustada StAG §-s 25 ette nähtud eelnevat loamenetlust. Võttes arvesse tõsiseid tagajärgi, mida liidu kodaniku staatuse kaotamine puudutatud isikutele kaasa toob, on sellise üleminekukorra puudumine minu arvates vastuolus tõhususe põhimõttega.

72.

Seega, võttes arvesse tõsiseid tagajärgi, mille toob kaasa põhikohtuasjade kaebajate Saksamaa kodakondsuse ja seega liidu kodaniku staatuse kaotamine, näib mulle, et nii niisuguste menetlusnormide nagu StAG § 25 lõikes 2 ette nähtud ajaliste tingimuste kohaldamine käesolevates asjades kui ka eespool nimetatud üleminekukorra puudumine on vastuolus tõhususe põhimõttega, kuna sellised menetlusnormid või nende puudumine piirab kaebajate õigust taotleda proportsionaalsuse analüüsi.

73.

Vastupidi Krefeldi linna ja Saksamaa valitsuse väidetele märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaatamata StAG § 25 lõike 2 sõnastusele ei kontrolli juhul, kui pädevad ametiasutused jätavad eelneva loataotluse liikmesriigi kodakondsuse säilitamiseks rahuldamata, ei need ametiasutused ega liikmesriigi kohtud tegelikult üksikjuhtumipõhiselt Saksamaa kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast.

74.

Esiteks märgin, et kui pärast eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud kontrolli ilmneb, et see on nii, ei piisa ainuüksi sellest, et eelneva loamenetluse raames on see kontroll formaalselt või teoreetiliselt olemas, ilma et seda analüüsi praktikas teostataks, et tagada selle menetluse kooskõla ELTL artikliga 20. Sellisel juhul tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, ( 49 ) et eelotsusetaotluse esitanud kohtul peab olema võimalik nõuda liikmesriigi ametiasutustelt, et need teeksid kõnealust kontrolli, või analüüsida ise Saksamaa kodakondsuse kaotamise tagajärgi puudutatud isikutele ning vajaduse korral võimaldada neil kodakondsus säilitada või ex tunc tagasi saada ( 50 ).

75.

Samas väidab Saksamaa valitsus sellega seoses, et StAG § 25 lõige 2 võimaldab puudutatud isiku õiguslikku olukorda täielikult analüüsida ning et asjaolu, et võetakse arvesse mitte ainult avalikke huve, vaid ka isiklikke huve Saksamaa kodakondsuse säilitamise vastu, tähendab tingimata, et arvesse tuleb võtta huvi säilitada liidu kodaniku staatus. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab – nagu märgib kõnealune valitsus –, et liikmesriigi pädevatel asutustel tuleb analüüsida vastavalt liidu õiguses sätestatud nõudele üksikjuhtumipõhiselt tagajärgi, mis kaasnevad liidu kodaniku staatuse kaotamisega, peab ta samuti kontrollima, millisest kuupäevast alates see kontroll toimub. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et niisugust analüüsi tehakse alles alates kohtuotsuse Tjebbes jt väljakuulutamisest, pean vajalikuks meenutada, et igal isikul, kes on enne seda kuupäeva kaotanud ex lege Saksamaa kodakondsuse StAG § 25 lõike 1 alusel, on õigus sellisele kontrollile ja õigus vajaduse korral selle riigi kodakondsus ex tunc tagasi nõuda reisidokumendi või mis tahes muu kodakondsust tõendava dokumendi taotlemisel ning üldisemalt kodakondsuse kinnitamise menetluse raames ( 51 ).

76.

Teiseks nähtub eelotsusetaotlustest, et põhikohtuasjade kaebajatel on väljakujunenud pere- ja tööelu Saksamaal. Saksamaa kodanikena said nad kasutada oma õigust vabalt liikuda ja elada teistes liikmesriikides.

77.

Selles küsimuses meenutan kohe, et liidu õiguse kohaldamisalas tagatakse igale liidu kodanikule tema põhivabaduste, eelkõige tema õiguse perekonnaelule kaitse samal tasemel.

78.

Eelkõige tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast seoses selle õigusega esimesena, et see analüüs peab hõlmama puudutatud isiku ning tema perekonna olukorra hindamist, et määrata kindlaks, kas asjaomase liikmesriigi kodakondsuse kaotamisel, kui sellega kaasneb liidu kodaniku staatuse kaotamine, on tagajärgi, mis liikmesriigi seadusandja taotletavaid eesmärke arvestades mõjutaksid liidu õiguse vaatepunktist ebaproportsionaalselt selle isiku perekonna- ja tööelu normaalset arengut ( 52 ). Teisena peavad selle proportsionaalsuse analüüsi raames eelkõige liikmesriigi pädevad asutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud tagama, et niisugune kodakondsuse kaotamine oleks kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega, mille austamise tagab Euroopa Kohus, ennekõike et see oleks kooskõlas õigusega perekonnaelu austamisele, mis on sätestatud harta artiklis 7. Lisaks sellele tuleb seda artiklit vaadeldaval juhul tõlgendada koosmõjus kohustusega seada esikohale lapse huvid, mida on tunnustatud harta artikli 24 lõikes 2 ( 53 ).

79.

Kolmandaks tekib selles etapis põhikohtuasjade lahendamise seisukohalt oluline küsimus: milline on asjakohane kuupäev, mida pädevad asutused peavad arvesse võtma proportsionaalsuse analüüsi tegemisel? Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Udlændinge- og Integrationsministeriet, võib väita, et see kuupäev peab vastama päevale, mil puudutatud isik sai kolmanda riigi kodakondsuse või sai selle tagasi, kuna käesoleval juhul on see StAG § 25 lõike 2 kohaselt lahutamatu osa liikmesriigi seatud õiguspärastest kriteeriumidest, millest sõltub kodakondsuse säilitamine või kaotamine.

80.

Siiski on kindel, et erinevalt olukorrast kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Udlændinge- og Integrationsministeriet, ( 54 ) peaks vastus sellele küsimusele käesolevates asjades minema kaugemale ning arvesse tuleb võtta olulist asjaolu, nimelt seda, et põhikohtuasjade kaebajatel ei olnud mingil juhul võimalik algatada eelnevat loamenetlust Saksamaa kodakondsuse säilitamiseks, kuna StAG § 25 lõige 2 ei olnud päeval, mil nad esitasid oma taotlused Türgi kodakondsuse tagasisaamiseks, veel jõustunud. Seega oli põhikohtuasjade kaebajatel võimatu esitada eelnevat loataotlust nii menetluslikel kui ka sisulistel põhjustel. Nimelt, kuna Saksamaa kodakondsuse säilitamise taotluse esitamise tähtaega ei olnud veel ette nähtud, ei saanud see lõppeda ning sellest tulenes puudutatud isikute jaoks, et neile ei võimaldatud tegelikult seda, et nende olukorda analüüsitaks üksikjuhtumipõhiselt liidu õiguse seisukohast ( 55 ).

81.

Neljandaks ja viimaseks näib mulle, et tuleb analüüsida viimast asjaolu. Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Saksa õiguses ei ole ette nähtud mingit võimalust uurida täiendavalt tagajärgi, mis kaasnevad Saksamaa kodakondsuse kaotamisega pärast seda, kui see kodakondsus on kaotatud. Sellisel juhul oleks puudutatud isikute ainus võimalus taastada Saksamaa kodakondsus ilma tagasiulatuva jõuta esitada uus naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotlus ( 56 ).

82.

Selline võimalus kodakondsus tagasi saada ei ole aga kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, kuna see tähendab, et puudutatud isikul ei ole teatava aja jooksul võimalik kasutada kõiki liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi, ilma et nende õiguste taastamine oleks selle ajavahemiku jooksul võimalik. Nimetatud kohtupraktika kohaselt ei korva naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise võimalus, olenemata sellest, millistel ja kui tahes soodsatel tingimustel see toimuda võib, riigisiseses õiguses liidu õigusega kooskõlas olevatel tingimustel ette nähtud võimaluse puudumist, et liikmesriigi asutused ja võimalik, et ka kohtud analüüsiksid liikmesriigi kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast, mis võiks vajaduse korral viia selle kodakondsuse ex tunc taastamiseni. Teistsuguse olukorra heakskiitmine tähendaks nõustumist sellega, et isik jääks, kuigi piiratud ajavahemikuks, võimaluseta kasutada kõiki talle liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi, ilma et neid õigusi saaks selleks ajavahemikuks ennistada ( 57 ).

83.

Eeltoodud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

ELTL artiklit 20 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tema kodanikud kaotavad kolmanda riigi kodakondsuse vabatahtlikul omandamisel ex lege selle liikmesriigi kodakondsuse, mille tulemusel isikud, kes ei ole samal ajal mõne teise liikmesriigi kodanikud, kaotavad liidu kodaniku staatuse ja sellega seotud õigused, välja arvatud juhul, kui neile antakse luba säilitada see kodakondsus enne kolmanda riigi kodakondsuse saamist, tingimusel et puudutatud isikutele võimaldatakse mõistliku aja jooksul tegelik juurdepääs kodakondsuse säilitamise menetlusele, mis võimaldab pädevatel asutustel analüüsida selle kodakondsuse kaotamise tagajärgede proportsionaalsust liidu õiguse seisukohast ja vajaduse korral anda luba see kodakondsus säilitada või ex tunc taastada. Selline tähtaeg võib hakata kulgema alles siis, kui need ametiasutused on puudutatud isikuid nõuetekohaselt teavitanud sellest, et kolmanda riigi kodakondsuse võimalik omandamine või taastamine toob kaasa kodakondsuse kaotamise, võimalusest alustada eelnevat loamenetlust, mis võimaldab taotleda kodakondsuse säilitamist, ning nende õigusest esitada selle tähtaja jooksul kodakondsuse säilitamise või ex tunc taastamise taotlus. Vastasel juhul peab nendel asutustel olema võimalik niisugune analüüs läbi viia täiendavalt lahendatava küsimusena menetluses, milles vaadatakse läbi puudutatud isikute reisidokumendi või muu nende kodakondsust tõendava dokumendi taotlust, või ka kodakondsuse kaotamise tuvastamise menetluses.