I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Määrus 2019/1150

2. Direktiiv 2015/1535

3. Direktiiv 2000/31

4. Direktiiv 2006/123

B. Itaalia õigus

1. Seadus nr 249/1997 ja sellesse seadusega nr 178/2020 tehtud muudatused ning otsus nr 666/2008 ja sellesse otsusega nr 200/202118 tehtud muudatused

2. AGCOMi presidendi otsus nr 14/2021

3. Otsus nr 397/2013 ja sellesse otsusega nr 161/2021 tehtud muudatused

III. Põhikohtuasjade faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

A. Liidetud kohtuasjad C‑662/22 ja C‑667/22

B. Liidetud kohtuasjad C‑664/22 ja C‑666/22

C. Kohtuasi C‑663/22

D. Kohtuasi C‑665/22

IV. Menetlused Euroopa Kohtus

V. Õiguslik analüüs

A. Vastuvõetavus

1. Kohtuasjas C‑663/22

2. Kohtuasjas C‑665/22

B. Määrus 2019/1150

1. Määruse rakendamine

2. Määrus 2019/1150 ja selle eesmärk

3. Teabe kogumine ja määruse 2019/1150 rakendamine

4. Õiguslik hinnang

5. Täiendavad märkused

C. Teenuste osutamise vabadus ELTL artikli 56 ning direktiivide 2000/31 ja 2006/123 seisukohast

1. Direktiiv 2000/31

a) Sissejuhatavad märkused eelotsuse küsimuste kohta, mis puudutavad teenuste osutamise vabadust

b) Kooskõlastatud valdkonda kuuluvad nõuded

1) Probleemi kindlaksmääramine

2) Üldised märkused kooskõlastatud valdkonna ulatuse kohta

3) Õiguslik hinnang

c) Teenuste vaba liikumise piirang

1) ELTL artiklit 56 käsitleva kohtupraktika suuna kohaldamatus

2) Infoühiskonna teenuste vaba liikumise piirang kohtupraktikat silmas pidades

3) Teenuste osutamise vabadust käsitlev kohtupraktika

d) Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud sisulised tingimused H

1) Erandimeetmete olemus

2) Asjaomaste riigisiseste meetmete eesmärk

3) Meede, mis on võetud teenuse vastu, mis tegelikult kahjustab mõnda direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärki või ohustab nende eesmärkide saavutamist

4) Proportsionaalsus

e) Esialgne järeldus

2. Direktiiv 2006/123

3. ELTL artikkel 56

4. Määruse 2019/1150 mõju

5. Järeldus

D. Direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ette nähtud riigisisestest meetmetest ette teatamise kohustused

1. Sissejuhatavad märkused eelotsuse küsimuste asjakohasuse kohta

2. Probleemi kindlaksmääramine

3. Teatamiskohustus direktiivi 2000/31 alusel

4. Teatamiskohustus direktiivi 2015/1535 alusel

VI. Ettepanek

1.

Käesolevas ettepanekus käsitletud kohtuasjades esitatud eelotsuse küsimused puudutavad määruse (EL) 2019/1150 ( 2 ) ning direktiivide 2000/31/EÜ ( 3 ), 2006/123/EÜ ( 4 ) ja (EL) 2015/1535 ( 5 ) tõlgendamist. Need küsimused on tekkinud sellest, et veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite osutajad (edaspidi „veebiteenuste osutajad“) vaidlustasid Itaalia Vabariigis vastu võetud õigusnormid, millega pannakse neile nimelt kohustus kanda end teatavasse registrisse ning edastada teavet oma struktuuri ja majandusliku olukorra kohta.

2.

Need küsimused annavad Euroopa Kohtule esiteks võimaluse võtta esimest korda seisukoht määruse 2019/1150 tõlgendamise ja liikmesriikide kaalutlusruumi kohta selle rakendamisel.

3.

Teiseks võimaldavad need Euroopa Kohtul täpsustada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega liikmesriik kohaldab kõnealuseid kohustusi teenuseosutajatele teistes liikmesriikides peale liikmesriigi, kus nad on asutatud. Märgin – isegi kui see tähendab oma edasisest arutluskäigust ette ruttamist –, et direktiivi 2000/31 artikliga 3 on kehtestatud mehhanism, millega on vastuolus nende kohustuste kohaldamine niisugustele teenuseosutajatele.

4.

Võiks ju väita, et direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanism annab liidus asutatud infoühiskonna teenuste osutajatele eriliselt ulatusliku kaitse meetmete eest, mida võetakse teistes liikmesriikides peale selle, kus nad on asutatud. Olen siiski arvamusel, et liidu seadusandja kavatsus selle direktiivi vastuvõtmise ajal, mis on oma aja vili, oli kehtestada põhikord, mis kaitseb konkreetselt infoühiskonna teenuste vaba liikumist liidus.

5.

Seda silmas pidades on direktiivi 2000/31 eesmärk kohandada asutamislepingus ette nähtud lahendusi interneti arendamise väljakutsetele. Samal ajal oli see direktiiv lähtepunktiks liidu õiguse arengule veebiteenuste valdkonnas ( 6 ). Vajaduse korral võib või isegi peab seadusandja sekkuma ja kehtestama ühtlustatud lahendusi, mis on kohandatud sotsiaal-majanduslikule tegelikkusele ( 7 ). Sellist sekkumist on aastate jooksul toimunud ( 8 ) ja digiteenuste seadus (Digital Services Act) ( 9 ) on selle suurepärane hiljutine näide.

6.

Lisaks võib selle teabe majanduslik laad, mida peavad veebiteenuste osutajad kõnealuste kohustuste alusel andma, anda alust arvata, et see teave on tarvilik selleks, et kontrollida, kas teenuseosutajad täidavad oma maksukohustusi. Direktiivi 2000/31 artiklis 3 sätestatud mehhanism ei ole siiski maksustamise valdkonnas kohaldatav ( 10 ). Liidu õiguse seisukohast tuleb selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud meetmete õiguspärasust analüüsida ELTL artikli 56 alusel ( 11 ). Siiski ei väida eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Itaalia valitsus, et kõnealused kohustused on seotud vajadusega tagada maksukohustuste täitmine.

7.

Määruse 2019/1150 artiklis 15 „Õigusaktide täitmise tagamine“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab käesoleva määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise.

2.   Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavate meetmete kohta ning tagavad nende rakendamise. Ettenähtud meetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

8.

Määruse artiklis 16 „Seire“ on ette nähtud:

„[Euroopa] Komisjon jälgib tihedas koostöös liikmesriikidega tähelepanelikult käesoleva määruse mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele ning otsingumootorite ja kommertsveebisaidi kasutajate vahelistele suhetele. Selleks kogub komisjon asjakohast teavet, et jälgida kõnealuste suhete muutumist, muu hulgas viies läbi asjakohaseid uuringuid. Liikmesriigid abistavad komisjoni, esitades taotluse korral kogu kogutud asjakohase teabe, sealhulgas konkreetsete juhtumite kohta. Käesoleva artikli ja artikli 18 kohaldamisel võib komisjon püüda koguda teavet veebipõhiste vahendusteenuste pakkujatelt.“

9.

Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

10.

Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Piiramata artikli 7 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest asjaomase standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.“

11.

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Artikleid 5 ja 6 ei kohaldata liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide või vabatahtlike kokkulepete suhtes, mille abil liikmesriigid:

[…]“.

12.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis a on mõiste „infoühiskonna teenused“ määratletud viitega direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõikele 1 ( 12 ).

13.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis h on „kooskõlastatud valdkond“ määratletud kui „liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud“.

14.

Direktiivi artikkel 3 „Siseturg“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lisas nimetatud valdkondade suhtes.

4.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

5.   Liikmesriigid võivad edasilükkamatutel juhtudel teha erandeid lõike 4 punktis b ettenähtud tingimustest. Sel juhul tuleb meetmetest võimalikult kiiresti teatada komisjonile ja lõikes 1 osutatud liikmesriigile, näidates põhjused, miks liikmesriik loeb juhtumit edasilükkamatuks.

6.   Piiramata liikmesriigi võimalust kõnealuste meetmete võtmist jätkata, uurib komisjon võimalikult kiiresti, kas teatatud meetmed vastavad ühenduse õigusele; kui komisjon jõuab järeldusele, et meede ei vasta ühenduse õigusele, taotleb ta, et kõnealune liikmesriik loobuks kavandatud meetmetest või lõpetaks need viivitamatult.“

15.

Direktiivi 2006/123 artiklis 16 „Teenuste osutamise vabadus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud.

[…]

Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele:

2.   Liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige järgmiste nõuete kehtestamise kaudu:

[…]

[…]“.

16.

Itaalia õiguskorras võeti määruse 2019/1150 rakendamiseks vajalikud meetmed – eelkõige otsused nr 14/2021 ( 13 ) ja nr 200/2021 ( 14 ) ning tõenäoliselt ka otsus nr 161/2021 ( 15 ) – vastu 30. detsembri 2020. aasta seaduse nr 178 „2021. aasta esialgne riigieelarve ja mitmeaastane eelarve kolmeaastaseks ajavahemikuks 2021–2023“ (legge n. 178 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2021 e bilancio pluriennale per il triennio 2021-2023) ( 16 ) (edaspidi „seadus nr 178/2020“), millega muudeti 31. juuli 1997. aasta seadust nr 249 Itaalia sideteenuste tagamise ameti asutamise ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälingusüsteemide standardite kohta (legge n. 249 – „Istituzione dell’Autorita’ per le garanzie nelle comunicazioni e norme sui sistemi delle telecomunicazioni e radiotelevisivo“) ( 17 )(edaspidi „seadus nr 249/1997“), millega asutati sideamet AGCOM, artikli 1 lõigete 515–517 alusel.

17.

Seaduse nr 249/1997 artikli 1 lõiget 6 muudeti seaduse nr 178/2020 artikli 1 lõikega 515, mis näeb ette:

„Selleks et edendada õiglust ja läbipaistvust veebipõhiste vahendusteenuste kasutajate jaoks, eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumisega, muudetakse seaduse [nr 249/1997] artiklit 1 järgmiselt:

[…]

„14-a [AGCOMi nõukogu] tagab määruse [2019/1150] nõuetekohase ja mõjusa kohaldamise, eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumisega“;

[…]“.

18.

Seaduse nr 178/2020 sätetega kehtestati Itaalias teenuseid pakkuvatele veebiteenuste osutajatele teatavad kohustused, isegi kui nad ei ole asutatud selle liikmesriigi territooriumil, nimelt esiteks kohustus kanda end sideoperaatorite registrisse (registro degli operatori di comunicazione, edaspidi „ROC“) ja teiseks kohustus maksta AGCOMile iga-aastast tasu.

19.

Esiteks, mis puutub kohustusse kanda end ROCi, siis võttis AGCOM 26. novembril 2008 vastu otsuse nr 666/08/CONS „[ROCi] korralduse ja pidamise määrus“ (delibera n. 666/08/CONS, Regolamento per l’organizzazione e la tenuta del [ROC]) ( 18 ) (edaspidi „otsus nr 666/2008“). Otsuse nr 666/2008 A lisa artiklis 2 on loetletud nende üksuste kategooriad, kes on kohustatud end ROCi kandma.

20.

AGCOM võttis 17. juunil 2021 vastu otsuse nr 200/2021. Selle otsusega muutis AGCOM otsuse nr 666/2008 A lisa, lisades nende üksuste kategooriate loetellu, kes on kohustatud end ROCi kandma, määruses 2019/1150 määratletud veebiteenuste osutajad, kes vaatamata sellele, et nad ei ole asutatud vastava riigi territooriumil ja nad ei ole selle riigi residendid, osutavad või pakuvad selliseid teenuseid Itaalias asutatud või Itaalia residentidest ärikasutajatele. AGCOM muutis ka otsuse nr 666/2008 B lisa, laiendades veebiteenuste osutajatele kohustust esitada koos ROCi kandmise avaldusega deklaratsioon nende organisatsioonilise struktuuri ja tegevuse kohta ning kohustust esitada niisugused deklaratsioonid seejärel igal aastal.

21.

Otsuses nr 666/2008 on ette nähtud, et ROCi kandmise suhtes kohaldatakse menetlus- ja teatamisnõudeid. Nii peavad veebiteenuste osutajad nimelt koguma ja seejärel AGCOMile edastama teatava hulga teavet oma organisatsioonilise struktuuri kohta, teatama AGCOMile rangete tähtaegade jooksul (30 päeva) kõikidest muudatustest kontrolli- ja omandisuhetes ja isegi 10% või suurema osa (või börsil noteeritud äriühingute puhul 2%) aktsiate üleminekust ( 19 ), esitama AGCOMile iga-aastaseid teateid ja hoidma teda igal ajal kursis mis tahes muudatusega edastatud teabes ( 20 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema seisukoha põhjal on ROCis registreeritud äriühingutel lisaks keelatud „saada otse või teiste üksuste kaudu, keda nad kontrollivad või millega nad on seotud […], tulu, mis ületab 20% integreeritud sidesüsteemis teenitud kogutulust“ ( 21 ).

22.

Veebiteenuste osutajatele, kes neid kohustusi ei täida, saab määrata sanktsioone, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab „oluliseks“. Kuigi see kohus ei esita selle kohta üksikasjalikku teavet, tuleb märkida, et sellisel juhul kohaldatakse seaduse nr 249/1997 artikli 1 lõigetes 29–32 ette nähtud sanktsioone ( 22 ). Need sanktsioonid hõlmavad trahve ja mõnel juhul teenuseosutaja tegevuse peatamist Itaalias või koguni kriminaalkaristusi. AGCOM võib ka anda korralduse teenuseosutaja automaatselt ROCi kanda.

23.

Teiseks, mis puutub kohustusse maksta AGCOMile iga-aastast tasu, siis näeb seaduse nr 178/2020 artikli 1 lõige 517 ette, et „selleks et katta halduskulusid, mis tekivad [AGCOMile] seadusega lõikes 515 nimetatud valdkondades antud reguleerimis-, järelevalve-, vaidluste lahendamise ja sanktsioonidega seotud ülesannete täitmisel“, lisatakse 23. detsembri 2005. aasta seaduse nr 266 riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamise kohta (2006. aasta rahandusseadus) (legge n. 266 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2006)) ( 23 ) (edaspidi „seadus nr 266/2005“) artiklile 1 järgmine lõige: „66a. Esimesel kohaldamisel 2021. aastal on seaduse nr 249/1997 artikli 1 lõike 6 punkti a alapunktis 5 nimetatud veebiteenuste osutajate poolt makstava tasu suuruseks määratud 1,5 tuhandikku riigi territooriumil saadud tuludest, isegi kui need tulud on kajastatud niisuguse äriühingu bilansis, kelle registrijärgne asukoht on välismaal, ja need on seotud eelneva majandusaasta bilansis kajastatud toodangu väärtusega, või üksuste puhul, kes ei pea seda bilanssi koostama, muude raamatupidamisdokumentide samaväärsetest kirjetest, mis tõendavad toodangu koguväärtust. Järgnevatel aastatel võib [AGCOM] kooskõlas lõikega 65 vastu võtta osamakse suuruse ja maksmise korra võimalikud muutused, kuid mitte rohkem kui 2 tuhandiku piires eelmise lause kohaselt hinnatud tuludest.“

24.

Otsuses nr 14/2021 ( 24 ) on täpsustatud veebiteenuste osutajate poolt tasumisele kuuluva, seaduse nr 266/2005 artikli 1 lõikes 66a ette nähtud tasu suurus ja kord.

25.

AGCOM võttis 25. juunil 2013 vastu otsuse nr 397/13/CONS süsteemi majandusteabe kohta (delibera n. 397/13/CONS, Informativa economica di sistema) (edaspidi „otsus nr 397/2013“). Selle otsuse artikli 2 lõikes 1 on loetletud isikute kategooriad, kes on kohustatud AGCOMile edastama dokumendi „Informativa economica di sistema“ (süsteemi majandusteave) (edaspidi „IES“).

26.

Otsusega nr 161/2021 ( 25 ) laiendas AGCOM IESi esitamise kohustust veebiteenuste osutajatele juhul, kui nad tegutsevad Itaalia territooriumil, viidates vajadusele „koguda igal aastal asjakohast teavet ja võtta meetmeid, et tagada [määruse 2019/1150] nõuetekohane ja mõjus kohaldamine“ ning „[seadusega nr 178/2020 AGCOMile] antud ülesannete täitmine“.

27.

Selle otsuse kohaselt on IES „iga-aastane deklaratsioon, mille peavad sideoperaatorid esitama ja mis puudutab asjaomaste üksuste tegevusega seotud isikuandmeid ja majandusandmeid ning mille eesmärk on koguda konkreetsete õiguslike kohustuste täitmiseks vajalikke andmeid, sealhulgas integreeritud sidesüsteemi väärtustamiseks ja selle raames koondumiskünniste kontrollimiseks, turu ja võimaliku turgu valitseva või niisuguse seisundi analüüsimiseks, mis igal juhul kahjustab [teenuste] paljusust, aastaaruande ja uurimiste jaoks ning selleks, et võimaldada sideoperaatorite statistilise andmebaasi ajakohastamist“.

28.

Praktikas paneb see otsus veebiteenuste osutajatele kohustuse edastada olulist ja täpset teavet oma majandusliku olukorra kohta. Näiteks peavad üksused, kes osutavad veebipoe kaudu vahendusteenuseid, näitama ära sellelt saidilt saadud kogutulu, liitumistasu ja püsikulud (registreerimine, liikmesus, tellimine jne) seoses veebimüügiplatvormi kasutamisega Itaalias asuvate kasutajate poolt, et pakkuda tarbijatele kaupu ja teenuseid, ning fikseeritud ja muutuvad komisjonitasud selle platvormi kaudu toimunud müügi pealt (või müügi puhastulu pealt).

29.

Andmete IESi edastamata jätmise või ebatäpse esitamise korral kohaldatakse seaduse nr 249/1997 artikli 1 lõigetes 29 ja 30 ette nähtud sanktsioone.

30.

Airbnb Ireland UC (edaspidi „Airbnb“), kelle registrijärgne asukoht on Iirimaal, haldab samanimelist kinnisvara vahendusportaali, mis võimaldab omavahel kokku viia ühelt poolt üürileandjad, kellel on majutuskoht, ja teiselt poolt isikud, kes otsivad majutust, saades kliendilt enne üürimise algust eluaseme kasutusse andmise eest tasu ja kandes selle makse üle üürileandjale pärast üürimise algust, kui üürnik ei ole sellele vastu vaielnud.

31.

Amazon Services Europe Sàrl (edaspidi „Amazon“), kelle registrijärgne asukoht on Luksemburgis, haldab veebiplatvormi, mille eesmärk on viia omavahel kokku kolmandast isikust müüjad ning tarbijad, et nad saaksid omavahel teha kaubamüügi tehinguid.

32.

Seadusest nr 178/2020 ning otsustest nr 200/2021 ja nr 14/2021 tulenevate riigisisese õigusraamistiku muudatuste tagajärjel on Airbnb ja Amazon kui veebipõhiste vahendusteenuste osutajad kohustatud kandma end ROCi ja edastama sellest tulenevalt AGCOMile mitmesugust teavet ning maksma viimasele rahalist tasu.

33.

Airbnb ja Amazon esitasid kumbki Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, milles palusid nimelt tühistada otsused nr 200/2021 ja nr 14/2021. Need äriühingud väidavad, et seadus nr 178/2020 ja need otsused on vastuolus määrusega 2019/1150 ning direktiividega 2000/31, 2006/123 ja 2015/1535.

34.

Sellega seoses tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks meelde, et määruse 2019/1150 artikliga 15 on liikmesriikidele antud ülesanne tagada selle „nõuetekohane“ ja „mõjus“ täitmine. Lisaks kehtestavad liikmesriigid õigusnormid selle määruse rikkumise korral kohaldatavate meetmete kohta ning tagavad nende rakendamise. Need meetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Teiseks on määruse artiklis 16 lisatud, et komisjon jälgib tähelepanelikult määruse mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele ning veebipõhiste otsingumootorite ja kommertsveebisaitide kasutajate vahelistele suhetele ning kogub asjakohast teavet, et jälgida kõnealuste suhete muutumist, viies muu hulgas läbi asjakohaseid uuringuid.

35.

Kuigi liikmesriigi seadusandja seisukoha põhjal rakendatakse kohustusega kanda end ROCi määrust 2019/1150, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle kohustuse eesmärk on teavitada AGCOMi peamiselt nende üksuste omandistruktuurist ja organisatsioonilisest korraldusest, kelle suhtes see kohustus kehtib, andmata vähimatki teavet määruses 2019/1150 ette nähtud kohustuste täitmise ning ärikasutajatega loodud suhete läbipaistvuse ja õigluse kohta. Seda tehes on liikmesriigi seadusandja kehtestanud kontrolli, mis on täiesti erinev nimetatud määruse rakendamiseks ette nähtud kontrollist ja on sellega vastuolus ega ole taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna see kontroll ei puuduta mitte seda, kas veebiteenuste osutajad täidavad tegelikult kohustusi, mis on selles määruses ette nähtud ärikasutajatega loodud lepinguliste suhete läbipaistvuse ja õigluse tagamiseks, vaid nende teenuseosutajatega seotud subjektiivseid asjaolusid.

36.

Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et ROCi kandmist käsitlevad sätted kehtestavad üldise nõude konkreetselt infoühiskonna teenuste osutamisele ja et seega oleks tulnud komisjoni nendest sätetest vastavalt direktiivis 2015/1535 ette nähtud kohustustele teavitada. Teiselt poolt, võttes arvesse asjaolu, et tema arvates võivad kõnealused riigisisesed meetmed piirata teises liikmesriigis asuva infoühiskonna teenuse osutaja teenuste osutamise vabadust, ei välista see kohus, et nendest meetmetest oleks tulnud komisjonile vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti b teises taandes ette nähtud kohustusele teatada.

37.

Kolmandaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõttele, nagu see on määratletud direktiivides 2000/31 ja 2006/123, ning leiab, et end ROCi kandmise kohustus võib kujutada endast infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhjendamatut piirangut.

38.

Konkreetsemalt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võttes arvesse direktiivis 2000/31 infoühiskonna teenuste jaoks ette nähtud lahendusi, näib, et seaduses nr 178/2020 ja otsuses nr 200/2021 ette nähtud kohustus kanda end ROCi ning maksta rahalist tasu kujutab endast infoühiskonna teenuste vaba liikumise piirangut, kuna need on kehtestanud muu liikmesriik kui teenuseosutaja asukoha liikmesriik.

39.

Lisaks märgib see kohus – ikka seoses teenuste osutamise vabaduse põhimõttega –, et direktiiv 2006/123 näeb peamiselt ette, et liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust. Viidates kohtuotsusele Schnitzer ( 26 ), märgib ta, et kui sellisele teenuseosutajale pannakse kohustus kanda end ROCi ja maksta rahalist tasu, võib see nimetatud põhimõtet rikkuda, kuna need kohustused tekitavad finants- ja halduskoormust, mis võivad takistada ühisturu toimimist ning aeglustada, raskendada või muuta teenuste osutamist vastuvõtvas liikmesriigis kulukamaks.

40.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) 10. oktoobri 2022. aasta kohtumäärustega, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 19. ja 21. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41.

Google Ireland Limited (edaspidi „Google“), kelle registrijärgne asukoht on Iirimaal, pakub veebireklaami teenuseid ja haldab samanimelist otsingumootorit kogu Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).

42.

AGCOM registreeris 25. juuni 2019. aasta otsusega Google’i omal algatusel ROCis põhjendusel, et see ettevõtja tegeleb veebireklaamiga ja ta sai Itaalias tulu, kuigi tema asukoht oli välismaal.

43.

Selle registreerimise tulemusel kohustas AGCOM 9. novembri 2020. aasta otsusega Google’it maksma 2020. aasta tegevuskulude katmiseks rahalist tasu.

44.

Google vaidlustas need AGCOMi otsused Tribunale amministrativo regionale per il Lazios (Lazio maakonna halduskohus).

45.

Pärast riigisisese õigusraamistiku muutmist seadusega nr 178/2020 ja otsusega nr 200/2021, mille võtsid vastu Itaalia seadusandja ja AGCOM eelkõige selleks, et tagada määruse 2019/1150 täitmine, muutis Google oma nõudeid, paludes ka tühistada kõnealune otsus osas, milles sellega laiendati ROCi kandmise kohustust veebiteenuste osutajatele.

46.

Eg Vacation Rentals Ireland Limited (edaspidi „EGVR“), kelle registrijärgne asukoht on Iirimaal, haldab ja käitab veebiplatvormi ning mitmesuguseid selle platvormi kaudu kättesaadavaid tööriistu ja funktsioone, mis võimaldavad esiteks kinnisvara omanikel ja haldajatel avaldada kuulutusi vara kohta ning teiseks reisijatel valida seda kinnisvara ning suhelda omanike ja haldajatega nende rentimiseks.

47.

Käesoleva ettepaneku punktis 45 nimetatud riigisisese õigusliku raamistiku muudatuste tagajärg oli see, et EGVRil on kohustus kanda end ROCi ja edastada sellest tulenevalt AGCOMile hulk teavet ning maksta viimasele rahalist tasu. EGVR esitas Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus) kaebuse otsuse nr 200/2021 tühistamise nõudes.

48.

Google ja EGVR väitsid eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et seadus nr 178/2020 ja otsus nr 200/2021 on osas, milles need panevad neile kõnealused kohustused, vastuolus teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, määrusega 2019/1150 ja mitme direktiiviga.

49.

Sellega seoses väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, tuginedes direktiividele 2000/31 ja 2006/123 samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktides 37–39, et põhikohtuasjades käsitletavad kohustused võivad seada kahtluse alla teenuste vaba liikumise, mida püütakse nende direktiividega tagada.

50.

Teiseks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ROCi kandmist käsitlevate sätetega kehtestatakse infoühiskonna teenuste osutamise üks üldnõue ja need näivad piiravat teises liikmesriigis asutatud infoühiskonna teenuse osutaja teenuste vaba liikumist samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 36, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustused on põhikohtuasjades kõnealuste meetmete suhtes kohaldatavad.

51.

Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, esitades samad argumendid, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 35, et määrusega 2019/1150 kehtestatakse eeskirjade kogum, et tagada õiglane, prognoositav ja jätkusuutlik keskkond, mis äratab usaldust veebipõhiste kaubandustehingute vastu siseturul. Ta meenutab, et selle määruse artiklis 15 on ette nähtud, et iga liikmesriik tagab määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise ning kehtestab määruse rikkumise korral kohaldatavad meetmed, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Ta märgib, et liikmesriigi seadusandja arvates on põhikohtuasjade kaebajatele pandud kohustused põhjendatud AGCOMi ülesandega määrata kindlaks ja koguda tema järelevalve all olevatelt turusektori ettevõtjatelt raamatupidamis- ja raamatupidamisväliseid andmed, mida ta peab oma institutsionaalsete ülesannete täitmiseks asjakohaseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas see eesmärk õigustab ROCi kandmist ning sellest tulenevaid kohustusi ja keelde ning kas põhikohtuasjade kaebajatele kehtestatud kohustused ja keelud on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

52.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) 10. oktoobri 2022. aasta kohtumäärustega, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 21. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

53.

Expedia Inc. on Seattle’is (Ameerika Ühendriigid) asuv äriühing, kes haldab majutuse ja reiside veebipõhise broneerimise teenuseid pakkuvaid arvutiplatvorme.

54.

AGCOM laiendas otsusega nr 161/2021 veebipõhiste vahendusteenuste osutajatele – kelle hulka Expedia eelotsusetaotlusest nähtuvalt vaieldamatult kuulub – kohustust edastada talle Itaalia territooriumil tegutsedes IES.

55.

See otsus võeti sõnaselgelt vastu AGCOMile seaduse nr 249/1997 artikli 1 lõike 6 punkti c alapunktiga 14bis antud ülesande täitmisel, mis seisneb määruse 2019/1150 nõuetekohase ja mõjusa kohaldamise tagamises, eelkõige asjakohase teabe iga-aastase kogumise kaudu.

56.

Expedia esitas Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus) kaebuse otsuse nr 161/2021 tühistamise nõudes. See äriühing väidab, et määrus 2019/1150 ei näe ette selle rakendamist otsusega nr 161/2021. Kuna nimetatud määrusega on kehtestatud ühtlustamismeede, mis lähtub proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole tema sõnul sellega lubatud ettevõtjatele kehtestatud menetlusnõudeid raskendada, olenemata sellest, kas nad on asutatud liidus või mitte.

57.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas riigisisestes õigusnormides ette nähtud IESi esitamise kohustus on määrusega 2019/1150 kooskõlas.

58.

Viidates määruse 2019/1150 artiklitele 15 ja 16, märgib see kohus, et IES, mida laiendati veebiteenuste osutajatele just nimelt selleks, et koguda igal aastal asjakohast teavet ja võtta meetmeid, et tagada selle määruse nõuetekohane ja mõjus kohaldamine, eeldab peamiselt nende teenuseosutajate tulude kohta teabe edastamist. See teave ei sisalda aga vähimatki viidet nimetatud määruses ette nähtud kohustuste täitmisele ega teenuseosutajate ja ärikasutajate vaheliste suhete läbipaistvusele ja õiglusele. Näib, et riigisiseses õiguskorras on seega kehtestatud kontroll, mis on täiesti erinev sama määruse rakendamiseks ette nähtud kontrollist ja on sellega vastuolus ega ole taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna see kontroll ei puuduta mitte seda, kas need teenuseosutajad täidavad tegelikult määruses 2019/1150 ette nähtud kohustusi, et tagada läbipaistvus ja õiglus lepingulistes suhetes ärikasutajatega, vaid nende majanduslikku olukorda.

59.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) 10. oktoobri 2022. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 19. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

60.

Amazon haldab veebiplatvormi, mille eesmärk on viia omavahel kokku kolmandast isikust müüjad ning tarbijad, et nad saaksid omavahel teha kaubamüügi tehinguid.

61.

Riigisisese õigusliku raamistiku muudatustega, mis tulenevad seadusest nr 178/2020 ja otsusest nr 161/2021, mille vastavalt Itaalia seadusandja ja AGCOM võtsid vastu eelkõige selleks, et tagada määruse 2019/1150 täitmine, pandi Amazonile kui veebipõhiste vahendusteenuste osutajale kohustus esitada AGCOMile IES.

62.

Amazon esitas Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus) kaebuse eelkõige otsuse nr 161/2021 tühistamiseks. Amazon väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et otsus nr 161/2021 on osas, milles sellega pannakse talle kohustus esitada AGCOMile IES, vastuolus teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, määrusega 2019/1150 ja mitme direktiiviga.

63.

Kaebajad kohtuasjades C‑663/22 ja C‑665/22 paluvad otsus nr 161/2021 tühistada. Tuleb märkida, et erinevalt kaebajast esimeses kohtuasjas on teise kohtuasja kaebaja asutatud liikmesriigis ja ta väidab, et see otsus on vastuolus mitte ainult määrusega 2019/1150, vaid ka teenuste osutamise vabaduse põhimõttega ja mitme direktiiviga.

64.

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtul esiteks seoses määrusega 2019/1150 ja selle tõlgendamisega samasugused kahtlused nagu kohtuasjas C‑663/22 ( 27 ).

65.

Teiseks, mis puutub infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttesse, siis leiab see kohus, et otsuses nr 161/2021 ette nähtud kohustus esitada AGCOMile IES võib direktiivi 2000/31 arvestades kujutada endast selle põhimõttega vastuolus olevat piirangut. Ta lisab, et nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud tingimused, mis võimaldavad liikmesriigil kehtestada piiranguid, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, ei näi olevat täidetud. Seega leiab ta, et isegi kui asuda seisukohale, et IESi esitamine AGCOMile oli ette nähtud määruse 2019/1150 täitmise raames ja seega kaudselt tarbijate kaitsmiseks, on tuludega seotud teabe nõudmine taotletava eesmärgiga täiesti ebaproportsionaalne, kuna sellel teabel ei ole mingit seost asjaomase määruse ega selles ette nähtud kohustuste täitmisega.

66.

Selle põhimõtte kohta väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti, et olenemata direktiivi 2000/31 kohaldatavusest on direktiivi 2006/123 artikli 16 lõikes 1 üldisemalt sätestatud, et liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui see, kus nad on asutatud, ega tohi seada oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks tingimusi, mis ei vasta selles sättes sätestatud põhimõtetele.

67.

Kolmandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et võttes arvesse liikmesriikide kohustusi, mis on ette nähtud direktiivis 2015/1535, on IESi esitamist käsitlevate sätetega kehtestatud üldine infoühiskonna teenuste osutamisele kohaldatav nõue ja nendest sätetest oleks seega tulnud komisjonile teatada. Ta väidab, et otsuse nr 161/2021 peamine eesmärk on reguleerida infoühiskonna teenuseid, eelkõige veebipõhiseid vahendusteenuseid ja veebipõhiseid otsingumootoreid. Teiselt poolt märgib see kohus, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti b teine taane näeb ette, et kavatsusest võtta infoühiskonna teenuste vaba liikumist piiravaid meetmeid tuleb teatada komisjonile ja liikmesriigile, kus ettevõtja on asutatud.

68.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) 10. oktoobri 2022. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

69.

Kõigis kohtuasjades esitasid kirjalikud seisukohad põhikohtuasjade kaebajad ning Itaalia, Tšehhi ja Iirimaa valitsus ning komisjon. Nendes kohtuasjades kohtuistungit ei peetud.

70.

Euroopa Kohtu presidendi 7. detsembri 2022. aasta otsustega liideti esiteks kohtuasjad C‑662/22 ja C‑667/22 ning teiseks kohtuasjad C‑664/22 ja C‑666/22 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides. Kohtuasjade C‑663/22 ja C‑665/22 kohta samalaadset otsust ei tehtud.

71.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele ja võttes arvesse nende kohtuasjade ühiseid jooni, peeti vajalikuks esitada nende kohta ühine ettepanek.

72.

Käesolevad kohtuasjad on saanud alguse põhikohtuasjade kaebajate esitatud nõuetest tühistada riigisisesed meetmed, millega kehtestatakse neile teatavad kohustused. Sisuliselt puudutavad liidetud kohtuasjades C‑662/22 ja C‑667/22 ning liidetud kohtuasjades C‑664/22 ja C‑666/22 kõne all olevad kohustused end ROCi kandmist, mis eeldab oluliste andmete edastamist asjaomaste teenuseosutajate struktuuri kohta ( 28 ) ja iga-aastase tasu maksmist AGCOMile, samas kui kohtuasjades C‑663/22 ja C‑665/22 kõne all olevad kohustused puudutavad IESi esitamist. Need kohustused on kehtestatud riigisiseste õigusnormidega, mis on vähemalt osaliselt asjakohased kõigis neis kohtuasjades ( 29 ).

73.

Lisaks on suurem osa käesolevates kohtuasjades Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustest sisuliselt kokku võetud kolme omavahel seotud küsimusega.

74.

Esimene on küsimus, kas määrusega 2019/1150 on vastuolus riigisisesed meetmed, millega liikmesriigi seadusandja kehtestab selle määruse täitmise tagamiseks veebiteenuste osutajatele teatavad kohustused (B jaotis).

75.

Teine küsimus seisneb selles, kas ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste vaba liikumise põhimõtet ning direktiive 2000/31 ja 2006/123 arvestades võib kõigis neis kohtuasjades kõne all olevaid kohustusi panna veebiteenuste osutajale, kes on asutatud muus liikmesriigis kui see, kus need kohustused on ette nähtud (C jaotis).

76.

Kolmas küsimus seisneb selles, kas kõnealuseid kohustusi kehtestavatest riigisisestest meetmetest oleks vastavalt direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 sätestatud kohustustele tulnud komisjonile teatada (D jaotis).

77.

Täpsustan, et eelotsusetaotlus kohtuasjas C‑663/22 puudutab ainult esimest nendest kolmest küsimusest. Nimelt ei ole selle kohtuasja kaebaja asukoht liikmesriigis ja ma kaldun arvama, et see on põhjus, miks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad ainult määrust 2019/1150. ELTL artiklis 56 ning direktiivides 2000/31 ja 2006/123, mis käsitlevad teenuste vaba liikumist, ette nähtud mehhanisme ei kohaldata liidu suhtes kolmandas riigis asuvatele teenuseosutajatele ( 30 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita ka küsimust direktiivi 2015/1535 kohta.

78.

Enne nende kolme küsimuse analüüsimist tuleb käsitleda eelotsuse küsimuste vastuvõetavust kohtuasjades C‑663/22 ja C‑665/22 (A jaotis).

79.

Itaalia valitsus seab kohtuasjas C‑663/22 esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse kahtluse alla. Nimelt on need kaks esitatud küsimust selle valitsuse sõnul vastuolulised, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab esiteks, ilma et ta selgitaks põhjuseid, et AGCOMile IESi esitamise kohustus ei ole seotud määruse 2019/1150 täitmisega, ning teiseks palub Euroopa Kohtul analüüsida IESis esitatava teabe asjakohasust ja tarvilikkust selle määruse eesmärgi seisukohast, mis tähendab, et tuleks anda faktilisi hinnanguid, mis ei kuulu mitte Euroopa Kohtu, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse.

80.

Ma mõistan esiteks Itaalia valitsuse seisukohta nii, et vastuolu, millele ta viitab, tuleneb asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ühelt poolt, et IESis sisalduvad andmed ei ole määruse 2019/1150 eesmärkidega „seotud“ (esimene eelotsuse küsimus), ja soovib teiselt poolt teada, kas need andmed võivad olla sobivad ja tarvilikud selle määruse „nõuetekohaseks ja mõjusaks“ rakendamiseks (teine eelotsuse küsimus), mille Euroopa Kohus peaks kindlaks tegema omaenda faktiliste hinnangute põhjal.

81.

On tõsi, et teist eelotsuse küsimust võib mõista nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas otsus nr 161/2021 kuulub AGCOMi pädevusse, sõltumata esimesele küsimusele antavast vastusest. Eelotsusetaotluse põhjendustes märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seadusega nr 178/2020 on AGCOMile antud üksnes ülesanne tagada määruse 2019/1150 nõuetekohane ja mõjus täitmine. Sama terminoloogiat on siiski kasutatud selle määruse artikli 15 lõikes 1, millele on viidatud esimeses küsimuses ja mille kohaselt iga liikmesriik tagab määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise. Isegi kui eeldada, et kõnealune vastuolu on olemas, võib väita, et see tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlustest, mis puudutavad sama määruse õiget tõlgendamist.

82.

Neil asjaoludel teen ettepaneku analüüsida neid kahte eelotsuse küsimust ainsast liidu õiguses asjakohasest seisukohast, nimelt määruse 2019/1150 seisukohast, analüüsides, kas sellised meetmed, nagu tulenevad seadusest nr 178/2020, on selle määrusega vastuolus. Sellisel juhul Itaalia valitsuse poolt esile toodud vastuolu ei teki ning igal juhul ei saa see viia eelotsuse küsimuste vastuvõetamatuseni.

83.

Teiseks, mis puudutab Itaalia valitsuse seisukohta, et eelotsuse küsimuste sõnastuses palutakse Euroopa Kohtul hinnata faktilisi asjaolusid, siis tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohus ei saa tõlgendada liikmesriigi riigisisese õiguse eeskirju, võib ta anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud selgitused liidu õigusnormide kohta, millega võivad need eeskirjad vastuolus olla.

84.

Itaalia valitsus väidab, et teine eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑665/22 on vastuvõetamatu, kuna sellega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas kõnealused kohustused on määruse 2019/1150 nõuetekohaseks kohaldamiseks sobivad. Nimetatud valitsuse sõnul kuulub selline tõlgendamine, kuna see eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist, liikmesriigi kohtu pädevusse, kes jätab täielikult selgitamata, miks tuleb teabenõuet pidada asjakohatuks ja tarbetuks.

85.

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus ei saa tõesti tõlgendada liikmesriigi õigusnorme. Nagu ma aga käesoleva ettepaneku punktis 83 meenutasin, võib ta anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud selgitused liidu õigusnormide kohta, millega võivad need eeskirjad vastuolus olla.

86.

Sellest järeldub, et eelotsuse küsimused kohtuasjas C‑663/22 ja teine eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑665/22 on vastuvõetavad.

87.

Mitu eelotsuse küsimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on käesolevates kohtuasjades esitanud, puudutavad määrust 2019/1150 ( 31 ).

88.

Kuigi asjaomased küsimused ei ole sõnastatud identselt ega puuduta samu riigisiseseid meetmeid, puudutavad need sisuliselt seda, kas määrusega 2019/1150 on vastuolus riigisisesed meetmed, mis on nendes välja kuulutatu kohaselt võetud selle määruse rakendamise tagamiseks.

89.

Konkreetsemalt laiendati kohustusi, mida käsitleti liidetud kohtuasjades C‑662/22 ja C‑667/22 ning liidetud kohtuasjades C‑664/22 ja C‑666/22, nimelt ROCi kandmise ja AGCOMile iga-aastase tasu maksmise kohustust, veebiteenuste osutajatele määruse 2019/1150 rakendamise eesmärgil „veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks õigluse ja läbipaistvuse edendamiseks“ ( 32 ). Samamoodi kehtestati kohtuasjades C‑663/22 ja C‑665/22 käsitletud kohustus, nimelt veebiteenuste osutajatele pandud kohustus esitada AGCOMile (Itaalia ametiasutus) IES, vastavalt seatud eesmärgile selleks, et tagada määruse 2019/1150 rakendamine ( 33 ).

90.

Arvestades käesolevates kohtuasjades Euroopa Kohtule esitatud teisi küsimusi, on õige kõigepealt arutleda, kas õigusnormid, millega rakendatakse määrust 2019/1150, on esimuslikud direktiividega 2000/31 ja 2006/123 kehtestatud teenuste vaba liikumise mehhanismide ning esimesena nimetatud direktiivi ja direktiivi 2015/1535 mehhanismide suhtes, mis puudutavad nendes direktiivides ette nähtud teatamiskohustusi. Nimelt võivad need kolm direktiivi takistada liikmesriigil kehtestada oma eeskirju teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajatele. Seega, kuigi ühelt poolt kuuluvad põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed meetmed ühe nimetatud direktiivi kohaldamisalasse ja selle direktiiviga ei ole liikmesriigil lubatud kehtestada neid meetmeid teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, ning teiselt poolt ei näe need direktiivid ette erandit määrusele 2019/1150 ja selle rakendamise riigisisestele meetmetele, ei ole oluline, kas põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused tulenevad selle määruse rakendusmeetmetest või mitte.

91.

Siiski näib, et direktiivid 2000/31 ja 2006/123 ei ole kohtuasjas C‑663/22 ( 34 ) kohaldatavad, mistõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja lahendamisel selles kohtuasjas kohaldama ainult määrust 2019/1150. Nimelt kohaldatakse seda määrust ka kolmandas riigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajate suhtes, kui nende ärikasutajad asuvad liidus ja pakuvad oma kaupu või teenuseid liidus asuvatele tarbijatele ( 35 ).

92.

Neil asjaoludel, esiteks, mis puudutab teisi kohtuasju peale kohtuasja C‑663/22, siis tekib ennekõike küsimus, kas teenuste vaba liikumist käsitlevad liidu õigusaktid, nagu eelkõige direktiiv 2000/31, või teatamiskohustust käsitlevad õigusaktid, nagu eelkõige direktiiv 2015/1535, takistavad liikmesriigil kehtestada selliseid kohustusi, nagu on kõne all põhikohtuasjades, teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajale. Teiseks tuleb jaatava vastuse korral käsitleda küsimust, kas nendes direktiivides koheldakse määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid erinevalt. Kui vastus viimasele küsimusele on eitav, ei ole vaja arutleda, kas kõigis kohtuasjades kõne all olevad kohustused tulenevad selle määruse rakendusmeetmetest. Analüüsin neid küsimusi käesoleva ettepaneku osas, mis käsitlevad vastavalt teenuste vaba liikumist (C jaotis) ja teatamiskohustust (D jaotis).

93.

Mis puutub kohtuasja C‑663/22, siis on küsimus selles, kas määrust 2019/1150, eelkõige selle artikleid 15 ja 16, tuleb tõlgendada nii, et need õigustavad selliste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmist, mis panevad veebiteenuste osutajatele kohustuse esitada perioodiliselt deklaratsioon, mis sisaldab teavet nende majandusliku olukorra kohta, ja milles on rikkumise korral ette nähtud sanktsioonide kohaldamine. See ettepaneku esimene osa (B jaotis) käsitleb nimetatud küsimust.

94.

Tuleb meenutada, et määrus on kõikides liikmesriikides tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, mistõttu ei vaja nende sätted üldjuhul mingeid liikmesriikide rakendusmeetmeid. Määruse teatavate sätete puhul võib siiski olla nende rakendamiseks vajalik, et võetakse niisuguseid rakendusmeetmeid ( 36 ). Liikmesriigid võivad seega vastu võtta riigisiseseid määruse rakendusmeetmeid isegi siis, kui nad ei ole määrusega sõnaselgelt volitatud seda tegema ( 37 ).

95.

Kõnealuse määruse asjakohaste säte alusel – tõlgendades neid määruse eesmärke arvestades – tuleb kindlaks teha, kas need sätted keelavad, käsivad või lubavad liikmesriikidel teatud rakendusmeetmeid võtta ning viimati nimetatud juhul kontrollida, kas asjaomane meede jääb igale liikmesriigile antud kaalutlusruumi raamesse ( 38 ).

96.

Rakendusmeetmetega ei tohi liikmesriigid takistada määruse vahetut kohaldatavust, varjata asjaolu, et tegemist on liidu õigusaktiga, ega ületada selle sätete piire ( 39 ). Kui määruse rakendamise eest vastutavad liikmesriikide ametiasutused, on riigisiseste eeskirjade kasutamine võimalik ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks, tingimusel et see ei mõjuta määruse ulatust ega tõhusust ( 40 ).

97.

Sellisel rakendamisel on liikmesriigid kohustatud tagama, et järgitakse liidu õiguse üldpõhimõtteid ( 41 ), eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. See põhimõte, mida peavad järgima eelkõige liikmesriikide seadus- ja määrusandlikud organid liidu õiguse kohaldamisel, nõuab nimelt, et sättega rakendatavad meetmed oleksid vastava liidu õigusakti eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

98.

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kõigepealt analüüsida määruse 2019/1150 eesmärki ja teha kindlaks selle sätted, mis on asjakohased selle rakendamiseks liikmesriikide poolt, ning selle põhjal anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule täpsemad juhised, mis võimaldavad tal kontrollida, kas meetmed, millega on liikmesriigi seadusandja kehtestanud kõnealused kohustused, kujutavad endast tõepoolest selle määruse rakendusmeetmeid ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud.

99.

Meenutan, et määruse 2019/1150 eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, luues siseturul õiglase, prognoositava, kestliku ja usaldusväärse veebipõhise ettevõtluskeskkonna ( 42 ). Selleks on selles määruses kehtestatud eeskirjad, mis reguleerivad suhteid ühelt poolt veebiteenuste osutajate ja teiselt poolt nende teenuste ärikasutajate ning veebipõhiste otsingumootoritega seotud äriveebisaitide kasutajate vahel, et neid teenuseid osutataks läbipaistvalt ja õiglaselt ning et sellised ärikasutajad saaksid seega neid teenuseid usaldada ( 43 ).

100.

Konkreetsemalt on määruses 2019/1150 kehtestatud sihipärased kohustused seoses üldtingimuste sisu ja nende muutmisega (artikkel 3), teenuse piiramise, peatamise ja lõpetamisega (artikkel 4), järjestuse läbipaistvusega (artikkel 5), seotud kaupade ja teenustega (artikkel 6), erikohtlemisega (artikkel 7), ebaõiglaste lepinguliste erisätetega (artikkel 8), andmetele juurdepääsuga (artikkel 9) ning kaebuste ja lepitusmenetlusega (artiklid 11–14).

101.

Enamik neist kohustustest on seotud vahendusteenuste osutajatega. Veebipõhiste otsingumootorite pakkujaid puudutavad ainult need määruse 2019/1150 sätted, mis käsitlevad järjestust (artikkel 5), erikohtlemist (artikkel 7) ja kohtumenetlusi, mis on seotud kõnealuses määruses sätestatud nõuete rikkumisega (artikkel 14).

102.

Selles osas eelotsusetaotlustes sisalduva teabe kohaselt näib ainult põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑664/22, s.o Google, kuuluvat veebipõhiste otsingumootorite pakkujate kategooriasse. Samas näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pööra erilist tähelepanu sellele, et määrus 2019/1150 eristab veebipõhiste vahendusteenuste pakkujaid ja veebipõhiste otsingumootorite pakkujaid. See on seletatav asjaoluga, et kõnealused riigisisesed õigusnormid näivad panevat neile kahele teenuseosutajate kategooriale ühesugused või vähemalt analoogsed kohustused. Veelgi olulisem on see, et käesolevate kohtuasjade kontekstis on kaalul olevad õiguslikud huvid, mida tekitab nende riigisiseste õigusnormide ja liidu õiguse vaheline suhe, igal juhul identsed.

103.

Mis puudutab määruse 2019/1150 sätteid, mis on asjakohased selle rakendamiseks liikmesriikide poolt, siis juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu tähelepanu õigesti määruse artiklitele 15 ja 16.

104.

Nimelt, esiteks jaotab määruse 2019/1150 artikkel 16 „Seire“ („Überwachung“ saksa keeles, „Monitoring“ inglise keeles, „Monitoraggio“ itaalia keeles ja „Monitorowanie“ poola keeles) koostoimes selle määruse artikliga 18 komisjoni ja liikmesriikide rollid määruse mõju jälgimisel ja määruse läbivaatamisel.

105.

Komisjon vastutab järelevalve ja läbivaatamise eest. See institutsioon jälgib nimelt tihedas koostöös liikmesriikidega tähelepanelikult määruse 2019/1150 mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele ning otsingumootorite ja kommertsveebisaidi kasutajate vahelistele suhetele ( 44 ). Lisaks peaks komisjon selle määruse korrapäraselt läbi vaatama ja jälgima tähelepanelikult selle mõju veebiplatvormipõhisele majandusele ( 45 ).

106.

Konkreetsemalt kogub komisjon asjakohast teavet, et jälgida kõnealuste suhete muutumist ( 46 ). See institutsioon võib püüda koguda nii sellist teavet kui ka teavet, mis on vajalik määruse 2019/1150 läbivaatamiseks, veebiteenuste osutajatelt ( 47 ).

107.

Liikmesriikide roll on „abista[da] komisjoni [tema järelevalveülesannetes], esitades taotluse korral kogu kogutud asjakohase teabe, sealhulgas konkreetsete juhtumite kohta“ ( 48 ). Selliselt määratletud liikmesriikide roll kajastub määruse 2019/1150 põhjenduse 47 kolmandas lauses, milles on sätestatud, et „[l]iikmesriigid peaksid esitama komisjonile taotluse korral kogu asjakohase teabe, mis neil on sellega seoses“. Samasugust sõnastust on kasutatud selle määruse artikli 18 lõikes 3, mis näeb ette, et liikmesriigid esitavad kogu „nende valduses oleva“ asjakohase teabe, mida komisjon võib oma läbivaatamisülesande täitmiseks nõuda.

108.

Teiseks on määruse 2019/1150 artikli 15 „Õigusaktide täitmise tagamine“ („Durchsetzung“ saksa keeles, „Enforcement“ inglise keeles, „Applicazione“ itaalia keeles ja „Egzekwowanie“ poola keeles) lõikes 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 46 ( 49 ) ette nähtud, et iga liikmesriik tagab selle määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise, ning lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid kehtestavad õigusnormid selle määruse rikkumise korral kohaldatavate (tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate) meetmete kohta ning tagavad nende rakendamise. Seega on määruse 2019/1150 järelevalve ja läbivaatamise ülesanne peamiselt komisjoni ülesanne ning selle määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise tagamine on usaldatud liikmesriikidele.

109.

Seda tehes on liikmesriikidel esiteks „võimalus usaldada [määruse 2019/1150 täitmise tagamine] olemasolevatele ametiasutustele, sealhulgas kohtutele“, ning teiseks ei ole nad kohustatud ette nägema „ex officio täitmist või trahvide määramist“ ( 50 ).

110.

Olenemata ärikasutajate ja kommertsveebisaidi kasutajate õigustest pöörduda kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega liikmesriigi pädeva kohtu poole, et kõrvaldada määruse 2019/1150 kohaldatavate nõuete mis tahes rikkumine ( 51 ), peaks selleks, et tagada selle määruse tõhus kohaldamine, liikmesriigis asuvatel organisatsioonidel, ärikasutajaid esindavatel ühendustel ja kommertsveebisaitide kasutajatel ning võimaluse korral teatavatel liikmesriikides asuvatel avalik-õiguslikel asutustel ( 52 ) olema võimalus algatada kooskõlas riigisisese õigusega liikmesriigi kohtus menetlus kõnealuse määruse eeskirjade rikkumise lõpetamiseks või keelamiseks ( 53 ). Iga liikmesriik peab koguma nende asutuste kohta teavet ja edastama selle komisjonile. ( 54 )

111.

Kehtestatud mehhanismide tõhustamiseks võivad liikmesriigid teha pädevatele avalik-õiguslikele asutustele või pädevatele asutustele ülesandeks luua liikmesriigi kohtutes selliste õigusrikkumiste registrid, mille suhtes on tehtud rikkumise lõpetamise ettekirjutus. ( 55 )

112.

Sellest järeldub, et määrus 2019/1150 ei piira kategooriliselt mehhanismi, millega liikmesriigid peavad selle rakendamise tagama, kuivõrd nad võivad valida erasfääri kuuluva rakendusmehhanismi (private enforcement) ( 56 ) ja täiendada seda ametiasutuste tegevusel põhineva mehhanismiga (public enforcement).

113.

Liikmesriik võib sellise liidu õigusakti nagu määrus 2019/1150 rakendamise tagamise seatud eesmärgil koguda ainult teavet talle selle määrusega pandud kohustuste ja määruse eesmärkide kohta. Nimelt, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 96 ja 97, peavad sellise määruse rakendusmeetmed, mille rakendamine on liikmesriigi ametiasutuste ülesanne, olema sobivad (asjakohased) ja vajalikud (mis ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik) liidu õigusnormidega taotletava eesmärgi saavutamiseks.

114.

Määruse 2019/1150 artiklites 16 ja 18 on märgitud, et liikmesriigid võivad „esitada“ teatavat teavet, mis on asjakohane määruse mõju jälgimiseks ja määruse läbivaatamiseks. Liikmesriik ei tohiks siiski koguda meelevaldselt valitud teavet põhjusel, et komisjon võib seda hiljem oma järelevalve- ja läbivaatamisülesannete täitmisel nõuda. Teabe kogumine sellisel ettekäändel võimaldaks liikmesriigil eelmises punktis nimetatud nõuetest kõrvale hoida. Pealegi ei pane see määrus liikmesriikidele aktiivset kohustust koguda teavet, mida komisjon võib oma ülesannete täitmiseks vajada. Sellist teavet esitatakse ainult selle institutsiooni „taotluse korral“. Lisaks võib komisjon püüda koguda teavet veebipõhiste vahendusteenuste pakkujatelt.

115.

Seevastu võib liikmesriigil olla teatavat teavet, mis on kogutud määruse 2019/1150 rakendamise kohustuse täitmise raames.

116.

Nimelt, kui liikmesriik on talle määruse 2019/1150 artikliga 15 pandud kohustuse täitmiseks valinud ka mehhanismi selle määruse rakendamiseks avaliku sfääri kaudu, peab tal olema võimalik esitada selle ülesande täitmise eest vastutavale asutusele teavet, mis võimaldab tal ära hoida või karistada kõnealuse määrusega veebiteenuste osutajatele pandud kohustuste rikkumisi või vähemalt tuvastada sellised rikkumised ja vajaduse korral need registreerida.

117.

Kuna iga liikmesriik on kohustatud ette nägema määruse 2019/1150 (erasfääri kaudu või ka avaliku sfääri kaudu) sobiva ja tõhusa rakendusmehhanismi ning vajaduse korral muutma või kohandama olemasolevat mehhanismi, võttes arvesse turuolukorra arengut, peaks igal liikmesriigil olema võimalik koguda selleks vajalikku teavet tema territooriumil tegutsevatelt ettevõtjatelt.

118.

Näiteks võib see teave käesoleva ettepaneku punktides 116 ja 117 nimetatud kahel juhul puudutada tingimusi, mille alusel ettevõtjad oma teenuseid osutavad (mis on asjakohased määruse 2019/1150 rikkumiste tuvastamiseks, nende menetlemiseks ja vajaduse korral nende rikkumistega seotud riskide ulatuse hindamiseks), ning turu suurust ja seal tegutsevate ettevõtjate arvu (eelkõige selleks, et teha kindlaks selle määruse kohaldamise mehhanismi rakendamiseks vajalikud vahendid). Lisaks võimaldaks sellise teabe süstemaatiline kogumine jälgida teatavaid suundumusi ning otsustada ühelt poolt, kuidas muuta liikmesriigi õiguses olemasolevaid mehhanisme, et tagada määruse 2019/1150 tõhusus, ning teiselt poolt toetada komisjoni tema järelevalve- ja läbivaatamisülesannete täitmisel.

119.

Käesoleval juhul puudutab teave, mida veebiteenuste osutajad peavad IESis esitama, peamiselt nende majanduslikku olukorda.

120.

Sellega seoses väidab Itaalia valitsus kohtuasjas C‑663/22 esiteks, et IESis sisalduv teave on „vaieldamatult vajalik aktiivse järelevalve ülesannete täitmiseks [ja] selleks, et ennetada võimalikke konkurentsimoonutusi, mida ei saa täita ilma kõigi tegevusalal tegutsevate üksuste täieliku ja täpse tundmiseta“. Teiseks märgib osutatud valitsus, et selle teabe eesmärk on mõista Itaalia turu väärtust üldiselt, määrata kindlaks iga ettevõtja osakaal sellel turul, mõista turu majanduslikku dünaamikat ning kontrollida esitatud andmete õigsust ja täielikkust ( 57 ).

121.

Esiteks, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 118, võib liikmesriigil olla huvi määrata kindlaks veebiteenuste turu suurus. Turu väärtust ja ettevõtjate tähtsust sellel turul ei ole siiski lihtne kasutada, et saada asjakohast teavet määruse 2019/1150 eesmärgi saavutamiseks, milleks on luua siseturul õiglane, prognoositav, kestlik ja usaldusväärne veebipõhine ettevõtluskeskkond. Igal juhul ei näi võimalike „konkurentsimoonutuste“ tuvastamine, millele Itaalia valitsus viitab, olevat kooskõlas selle määruse eesmärgiga. See ei piira nimelt konkurentsi valdkonnas kohaldatava liidu õiguse kohaldamist ( 58 ).

122.

Teiseks on veebiteenuste osutajatelt määruse 2019/1150 alusel nõutav teave asjakohane pigem kasutajate jaoks, eelkõige mis puudutab osutatava teenuse tingimusi. Seevastu ei ole need teenuseosutajad sugugi kohustatud kasutajaid oma majanduslikust olukorrast teavitama, mistõttu selle määruse seisukohast sellise teabe tõesuses küsimust ei teki.

123.

Kolmandaks pean tunnistama, et mul on raske näha seost ühelt poolt veebiteenuste osutaja majandusliku olukorra ja teiselt poolt ärikasutajatele teenuste osutamise korra vahel. Kui selline seos on olemas, saab see olla vaid kaudne. Esimesena leiab Itaalia valitsus ise, et määruse 2019/1150 eesmärk on saada teada ja hinnata, kas platvormide poolt ärikasutajatele liidus kehtestatud lepingutingimused on õiglased. Teisena ei ole selge, kuidas saab selle määruse nõuetekohaseks ja mõjusaks täitmiseks vajalikku teavet tuletada teabest veebiteenuste osutaja majandusliku olukorra kohta.

124.

Seega, ilma et oleks vaja teha otsust proportsionaalsuse põhimõtte kohta, leian, et määrust 2019/1150 ei saa tõlgendada nii, et see õigustab kohtuasjas C‑663/22 kõne all olevate riigisiseste meetmete võtmist. Need riigisisesed meetmed ei kujuta endast selle määruse rakendusmeetmeid. Nimelt, nagu nähtub selles kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimustest, ei ole nende meetmete eesmärk seotud nimetatud määruse eesmärgiga, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et need kuuluvad piiridesse, milles liikmesriik võib selle määruse rakendusmeetmeid võtta.

125.

Teen seega ettepaneku vastata kohtuasjas C‑663/22 esitatud eelotsuse küsimustele, mis on ümber sõnastatud käesoleva ettepaneku punktis 93, et määrust 2019/1150, eelkõige selle artikleid 15 ja 16, tuleb tõlgendada nii, et need ei õigusta selliste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmist, millega pannakse veebiteenuste osutajatele kohustus esitada perioodiliselt deklaratsioon, mis sisaldab teavet nende majandusliku olukorra kohta ja milles on selle kohustuse rikkumise korral ette nähtud sanktsioonide kohaldamine. Kuna sellised õigusnormid ei kuulu kõnealuse määruse kohaldamisalasse, ei ole need õigusnormid määrusega vastuolus.

126.

Vastus, mille ma just välja pakkusin, ei tähenda, et asjaomased riigisisesed meetmed on määrusega 2019/1150 vastuolus. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema järeldused sellest, et esiteks anti seadusega nr 178/2020 AGCOMile ülesanne „taga[da selle] määruse nõuetekohane ja mõjus kohaldamine, eelkõige […] asjakohase teabe kogumisega“, ning teiseks, nagu nähtub otsuse nr 161/2021 preambulist, laiendas AGCOM just sel alusel IESi esitamise kohustust veebiteenuste osutajatele.

127.

Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab – võttes arvesse Euroopa Kohtu poolt tehtavas kohtuotsuses antavaid selgitusi – järeldusele, et määruse 2019/1150 eesmärgi ja kõnealuste riigisiseste meetmete vahel on seos, peab ta kontrollima, kas need meetmed on sobivad ja vajalikud.

128.

Mina isiklikult ei arva, et see on nii. Võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktides 121–123 sõnastatud kaalutlusi, võib kahelda, kas teave, mida peavad veebiteenuste osutajad oma finantsolukorra kohta selle määruse eesmärgi saavutamiseks esitama, on asjakohane. Igal juhul on muud teavet, mille kogumine on turuosalistele vähem piirav ja mis võimaldab seda eesmärki saavutada.

129.

Mitu eelotsuse küsimust puudutavad seda, kas põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused on vastuolus teenuste osutamise vabaduse põhimõttega. Need eelotsuse küsimused puudutavad ELTL artiklit 56 ( 59 ) ning direktiive 2000/31 ja 2006/123 ( 60 ).

130.

Põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused on esiteks ROCi kande tegemine, mis eeldab olulise teabe edastamist teenuseosutaja organisatsiooni kohta ja rahalise tasu maksmist ning ka sanktsioonide kohaldamist rikkumise korral, ning teiseks IESi esitamine, mis on kohustused, mille rikkumine toob kaasa rahaliste karistuste kohaldamise.

131.

Liidu õiguses teenuste vaba liikumise tagamiseks ette nähtud mehhanismide seisukohast tuleb neid kohustusi siiski analüüsida sõltumatult ( 61 ). Käesoleval juhul tuleb analüüsida ROCis registreerumise ning veebiteenuste osutaja struktuuri kohta teabe esitamise, tema majanduslikku olukorra kohta IESi vormis teabe esitamise ning rahalise tasu maksmise kohustusi.

132.

Kõigepealt tekib küsimus, kas kõnealuseid riigisiseseid meetmeid tuleb hinnata direktiivi 2000/31 alusel, direktiivi 2006/123 alusel või mõlemat silmas pidades. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas kõnealused riigisisesed meetmed kuuluvad nende direktiivide kohaldamisalasse.

133.

Mõiste „infoühiskonna teenused“ on direktiivi 2000/31 keskne mõiste, kuigi seda ei ole direktiivis määratletud. Selles direktiivis viidatakse nimelt direktiivis 2015/1535 antud määratlusele.

134.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt on põhikohtuasjade kaebajate osutatud teenuste kvalifitseerimine „infoühiskonna teenusteks“ ilmne ( 62 ) või vähemalt näib, et direktiivi 2000/31 puudutavates kohtuasjades seda ei vaidlustata ( 63 ). Arvestades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita üksikasjalikku teavet, mis võimaldaks seda kvalifitseerimist kontrollida, ja kuna see näib olevat põhjendatud, arvestades selle kohtu esitatud teenuste üldkirjeldusi, ( 64 ) lähtun eeldusest, et põhikohtuasjade kaebajate teenused kuuluvad mõiste „infoühiskonna teenused“ alla.

135.

Teine direktiivi 2000/31 keskne mõiste on „kooskõlastatud valdkond“. See hõlmab infoühiskonna teenusele juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemise nõudeid, mis on üldist laadi, samuti nõudeid, mis on spetsiaalselt välja töötatud infoühiskonna teenuste osutajate või selliste teenuste jaoks ( 65 ).

136.

Sellise teenuseosutaja suhtes kehtivad tema asukohaliikmesriigi (päritoluliikmesriik) kehtestatud nõuded, mis kuuluvad kooskõlastatud valdkonda ( 66 ). Teine liikmesriik, kus teenuseosutaja tegutseb (sihtliikmesriik), ei tohi põhimõtteliselt piirata nende teenuste vaba liikumist „kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel“ ( 67 ). Direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanism kehtestab seega päritoluliikmesriigi põhimõtte ja infoühiskonna teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu (ja selle teostamise) tingimuste vastastikuse tunnustamise liikmesriikide vahel ( 68 ).

137.

Erandina võib sihtliikmesriik direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2 kõrvale kalduda meetmetega, mis on võetud „konkreetse infoühiskonna teenuse osas“ ja vastavad selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punktides a ja b ette nähtud tingimustele.

138.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et küsimustega, mis puudutavad teenuste osutamise vabadust liidetud kohtuasjades C‑662/22 ja C‑667/22, liidetud kohtuasjades C‑664/22 ja C‑666/22 ning kohtuasjas C‑665/22, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed üldised ja abstraktsed meetmed, millega liikmesriik kehtestab teises liikmesriigis asutatud infoühiskonna teenuse osutajale a) kohustuse kanda end registrisse, b) kohustuse esitada oma organisatsiooni kohta olulist teavet, c) kohustuse esitada olulist teavet oma majandusliku olukorra kohta ja d) kohustuse maksta rahalist tasu ning määrab nende kohustuste täitmata jätmise korral sanktsioonid. Jaatava vastuse korral ja võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktis 92 sisalduvat täpsustust määruse 2019/1150 kohta, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et need riigisisesed meetmed võeti eesmärgiga tagada määruse 2019/1150 rakendamine, võib mõjutada selle direktiivi artiklis 3 kehtestatud mehhanismi kohaldamise tulemust.

139.

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esiteks kindlaks teha, kas põhikohtuasjades kõne all olevatest kohustustest tulenevad nõuded, mis kuuluvad kooskõlastatud valdkonda direktiivi 2000/31 tähenduses, seejärel, kas nende kohustuste kehtestamine kujutab endast erandit infoühiskonna teenuste vabast liikumisest, ning lõpuks, kas nende kohustuste kehtestamiseks võetud meetmed vastavad selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punktides a ja b sätestatud tingimustele. Teiseks tuleb käsitleda määruse 2019/1150 mõju direktiivi 2000/31 analüüsi tulemusele.

140.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused kujutavad endast nõudeid, mis kuuluvad kooskõlastatud valdkonda direktiivi 2000/31 tähenduses.

141.

Itaalia valitsus väidab seevastu, et ROCi kandmise ja IESi esitamise kohustus tulenevad lihtsalt teatamiskohustusest. Need kohustused ei takista veebiteenuste osutajal oma tegevusalal korrapäraselt tegutseda. See valitsus rõhutab, et põhikohtuasjade kaebajad kohtuasjades C‑662/22 ja C‑665/22 jätkavad oma tegevust, kuigi nad ei ole end ROCi kandnud.

142.

Sellega seoses on selge, et kõnealuste kohustuste rikkumine toob kaasa olulised sanktsioonid. Lisaks näib, et AGCOM võib anda korralduse veebiteenuste osutaja tegevus peatada ja teha omal algatusel ROCis registreerimise ettekirjutuse ( 69 ). Nende väidete paikapidavust tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Seevastu on Euroopa Kohtu ülesanne esitada sellele kohtule selgitused, mis võimaldavad tal kindlaks teha, kas need kohustused kuuluvad kooskõlastatud valdkonda.

143.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis h määratletud mõiste „kooskõlastatud valdkond“ hõlmab nõudeid, millele peab veebiteenuste osutaja vastama ja mis puudutavad „infoühiskonna teenuse alustamist“ või „[sellise teenuse] osutamist“ (edaspidi vastavalt „tegevuse alustamise nõuded“ ja „tegevusalal tegutsemise nõuded“).

144.

Direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi seisukohast ei ole tegevuse alustamise nõuete ja tegevusalal tegutsemise nõuete eristamisel praktilist mõju. Pean siiski vajalikuks käsitleda seda dihhotoomiat, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selgitusi kooskõlastatud valdkonna ulatuse kohta.

145.

Esiteks ei tohi unustada, et tegevuse alustamise ja tegevusalal tegutsemise nõuded kehtestab peaaegu eranditult päritoluliikmesriik.

146.

Direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi loogika kohaselt võimaldab päritoluliikmesriigi kehtestatud kooskõlastatud valdkonda kuuluvate nõuete täitmine teenuseosutajal tegutseda nii selle liikmesriigi turul kui ka kõigi teiste liikmesriikide turul. Iga liikmesriik tagab, et tema territooriumil asutatud teenuseosutaja pakutud infoühiskonna teenused vastavad selles liikmesriigis kooskõlastatud valdkonna alla kuuluvatele riigisisestele õigusnormidele ( 70 ). See kontroll, mis toimub lähtekohas, peab tagama avaliku huvi eesmärkide tõhusa kaitse ja seda mitte ainult päritoluliikmesriigi kasutajate, vaid ka kõigi liidu kasutajate jaoks ( 71 ).

147.

Seega on igal liikmesriigil kooskõlastatud valdkonda kuuluvate nõuete kindlaksmääramisel eriline vastutus. Need nõuded peavad olema koostatud nii, et arvesse võetaks mitte ainult päritoluliikmesriigis, vaid ka kõigis teistes liikmesriikides kaalul olevaid huve. Vastupidisel juhul võiks päritoluliikmesriik käivitada sihtliikmesriigis direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud reaktsiooni. Kooskõlastatud valdkonna ulatus peab seega olema piisav, et tagada infoühiskonna tegevuse seaduslikkus ja tõhus kontroll selle lähtekohas mitte ainult päritoluliikmesriigi, vaid iga liikmesriigi huvides ( 72 ).

148.

Teiseks on direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunktis i selgitatud, et tegevuse alustamise nõuded hõlmavad muu hulgas „kutseoskuste, loa või teatamise“ nõudeid, samas kui tegevusalal tegutsemise nõuded hõlmavad muu hulgas „teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu“ nõudeid, „sealhulgas reklaamile ja lepingutele esitatavaid nõudeid, või nõudeid teenuseosutaja vastutuse kohta“. Seevastu selliselt määratletud kooskõlastatud valdkond „hõlmab ainult [internetis toimuva tegevusega seotud nõudeid]“ ( 73 ), mitte aga nõudeid, mida kohaldatakse kaupadele kui sellistele, nende tarnimisele ja teenustele, mida osutatakse muul viisil kui elektrooniliselt ( 74 ).

149.

Sellest tuleneb, et kooskõlastatud valdkonna seisukohast on asjakohane ainult „veebikomponent“. Seega ei saa jätta tähelepanuta, et see tegevus, mille suhtes on kehtestatud sellesse valdkonda kuuluvad nõuded, ei ole olemuselt territoriaalne.

150.

Veebiteenused ei ühildu sugugi territoriaalsuse mõistega: ühes liikmesriigis asutatud teenuseosutaja võib tegutseda püsivalt ja pidevalt teise liikmesriigi territooriumil, ilma et tal oleks seal tegevuskohta või et ta peaks sinna isegi minema.

151.

Nagu mul on olnud võimalus täheldada ühes teises kontekstis ( 75 ), nagu ka paljudes muudes valdkondades, on internet „reaalses“ maailmas välja kujunenud kategooriad tugevalt segi paisanud. Kuigi asutamisleping seostab ühelt poolt püsivat tegutsemist liikmesriigis püsiva tegevuskohaga selles liikmesriigis ja teiselt poolt ajutist tegutsemist teataval tegevusalal püsiva tegevuskoha puudumisega, võimaldab internet siiski teataval tegevusalal liikmesriigis püsivalt tegutseda ilma seal püsivat tegevuskohta omamata.

152.

Kui järgida asutamisvabaduse loogikat sellisel juhul, viiks see absurdse tulemuseni, et teenuseosutajat, kelle asukoht ei ole tema teenuse sihtliikmesriigis, peetakse seal siiski asutatuks ja ta peab järgima selle liikmesriigi õigusnorme mitte ainult osas, mis puudutab tema tegevust sõna otseses mõttes, vaid ka osas, mis puudutab tema ettevõtte asutamist ja toimimist. See muutub veelgi absurdsemaks, kui võtta arvesse, et internetis toimuv tegevus on sageli suunatud mitmele liikmesriigile või isegi kõikidele liikmesriikidele.

153.

Asjakohaste sätete koondamisega „Siseturu“ nime alla ( 76 ) ei ole direktiivis 2000/31 võetud avalikult seisukohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse vahel vahetegemise suhtes. Võttes siiski arvesse lähtekohas kontrollimise põhimõtet ja käesoleva ettepaneku punktides 149–152 esitatud põhjuseid, ei saa asuda seisukohale, et direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanism põhineb loogikal, et infoühiskonna teenuse osutaja peab vastama turul tegutsemiseks vajalikele tingimustele, mille on kehtestanud iga liikmesriik, kus ta tegutseb. Vastupidi, kuna selle mehhanismi eesmärk on sellist olukorda vältida, peab kooskõlastatud valdkond hõlmama ka tingimusi, mis määravad kindlaks turul toimuva tegevuse nõuetekohasuse.

154.

Kolmandaks peab kooskõlastatud valdkonna ulatus hõlmama tingimusi, mis määravad kindlaks infoühiskonna teenuse nõuetekohasuse. Nimelt võimaldab sellise tegevuse „mitteterritoriaalne“ laad sageli ühel või teisel viisil teenust suunata de facto nii, et sihttarbijaks on ühe liikmesriigi kliendid, ilma et see läheks vastuollu mõistest „territoriaalne“ tulenevate piirangutega. Asjaolu, et teenuseosutaja võib, ilma et ta täidaks ühte neist nõuetest, jätkata oma tegevust liikmesriigi territooriumil, ei jäta seda nõuet kooskõlastatud valdkonnast välja.

155.

Seepärast, kuigi kooskõlastatud valdkond hõlmab nii tegevuse alustamise kui ka tegevusalal tegutsemise nõudeid ning direktiiv 2000/31 ei näe sellele dihhotoomiale ette õiguslikke tagajärgi, võib neid siiski eristada. Ühelt poolt on tegevusalal tegutsemise nõuete – „nagu […] teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu [või] teenuseosutaja vastutuse“ ( 77 ) nõuete – eesmärk näidata, kuidas tuleb infoühiskonna teenust avalikkuse, tarbijate ja teiste ettevõtjate suhtes nõuetekohaselt teostada. Seega kujutavad need endast sellisel tegevusalal tegutsemise korda selle horisontaalses aspektis. Teiselt poolt puudutavad tegevuse alustamise nõuded tingimusi, mida teenuseosutaja peab täitma peamiselt ühe liikmesriigi ja selle ametiasutuste suhtes, et ta saaks infoühiskonna teenust nõuetekohaselt alustada ja teostada päritoluliikmesriigis ning laiemalt ka mis tahes teise liikmesriigi turul.

156.

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused kuuluvad kooskõlastatud valdkonda.

157.

Esiteks, mis puutub ROCi kandmise kohustusse, mille rikkumise eest määratakse olulised sanktsioonid, mida sihtliikmesriik võib omal algatusel kohaldada, siis see on kooskõlastatud valdkonda kuuluv nõue.

158.

Vastupidi sellele, mida väidab Itaalia valitsus, ei tähenda asjaolu, et teenuseosutaja võib tegelikult alustada ja jätkata infoühiskonna teenusega seotud tegevust, ilma et ta täidaks kohustust kanda end ROCi, et see nõue ei puuduta asjaomase tegevuse alustamist direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h tähenduses. Lisaks, mis puutub registrisse kandmist, siis põhimõtteliselt ei piisa sellest, et seda tehakse tegevuse alustamisel: ettevõtja peab kogu tegevuse ajal olema registris registreeritud, selleks et tegevus oleks nõuetekohane.

159.

Teiseks, mis puutub kohustusse esitada teavet ettevõtja struktuuri ja majandusliku olukorra kohta, siis kinnitab Itaalia valitsus, et see teave on tarvilik või isegi vajalik selleks, et AGCOM saaks täita oma reguleerimis-, järelevalve-, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise ülesandeid. Vastavalt põhimõttele, et infoühiskonna teenuse osutamist kontrollitakse lähtekohas, täidab seda ülesannet iga liikmesriigi huvides päritoluliikmesriik. Kohustus esitada teavet, mis võimaldab sellist kontrolli teostada, peab seega kuuluma kooskõlastatud valdkonda.

160.

Kolmandaks märgib Itaalia valitsus rahalise tasu kohta, et see on mõeldud selleks, et katta kõik halduskulud, mis on Itaalias tekkinud AGCOMile pandud reguleerimis-, järelevalve-, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise ülesannete täitmisel. Selle suurus määratakse kindlaks kõnealuses liikmesriigis saadud tulu põhjal.

161.

Sellise tasu maksmise kohustus on samuti nõue, mis kuulub kooskõlastatud valdkonda. See määrab, et teenuseosutaja võib liikmesriigi turul õiguspäraselt tegutseda. Lisaks, vastavalt infoühiskonna teenuse tegevuse lähtekohas kontrollimise põhimõttele peaks seda tasu nõudma asutus, kes peab selle põhimõtte kohaselt kontrollima teenuseosutajat tema asukohaliikmesriigi ja mis tahes teise liikmesriigi huvides.

162.

Võttes arvesse direktiivi 2000/31 tõlgendust, mille ma välja pakun, kujutavad põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused endast nõudeid, mis kuuluvad kooskõlastatud valdkonda selle direktiivi tähenduses.

163.

Tekib veel küsimus, kas põhikohtuasjades kõne all olevate kohustuste kehtestamine teises liikmesriigis asutatud infoühiskonna teenuse osutajale kujutab endast selliste teenuste vaba liikumise piirangut ja on seetõttu erand direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kindlaks teha, millises olukorras piirab sihtliikmesriigi võetud meede infoühiskonna teenuste vaba liikumist. Käesoleval juhul on küsimus ka selles, kas ELTL artiklit 56 käsitlev kohtupraktika on selle direktiiviga kehtestatud mehhanismi raames kohaldatav.

164.

Pooled viitavad oma seisukohtades ELTL artiklit 56 käsitlevale kohtupraktika suunale, mille kohaselt ei kujuta endast piirangut selle artikli tähenduses liikmesriigi õigusnormid, millele saab tugineda kõigi riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes, mille eesmärk ei ole reguleerida asjaomaste ettevõtjate teenuste osutamise tingimusi ning mille võimalik piirav mõju teenuste osutamise vabadusele on liiga juhuslik ja liiga kaudne selleks, et neis kehtestatud kohustust saaks pidada seda vabadust takistavaks ( 78 ).

165.

Leian siiski, et see kohtupraktika ei ole direktiivi 2000/31 artikliga 3 kehtestatud mehhanismi raames kohaldatav.

166.

Ühelt poolt ei saa kooskõlastatud valdkonda kuuluvad teataval tegevusalal tegutsemise nõuded kuuluda selle kohtupraktika kohaldamisalasse, kuna nende eesmärk on spetsiaalselt „reguleerida asjaomaste ettevõtjate teenuste osutamise tingimusi“.

167.

Teiselt poolt ja veelgi olulisem, mis puudutab kooskõlastatud valdkonda kuuluvaid mis tahes nõudeid, sealhulgas tegevuse alustamise nõudeid, on see, et ei tohi unustada, et liidu seadusandja võib direktiiviga täpsustada siseturu põhivabaduse kasutamise korda ja kehtestada selle turu nõuetekohaseks toimimiseks veelgi soodsamad tingimused kui need, mis on ette nähtud esmases õiguses.

168.

Nii on see direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi puhul, mis põhineb lähtekohas kontrollimise ideel ja kehtestab päritoluliikmesriigi põhimõtte ning tegevuse alustamise ja tegevusalal tegutsemise tingimuste liikmesriikide vahel vastastikuse tunnustamise põhimõtte ( 79 ). Päritoluliikmesriigis kehtivatest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kehtestamine on selle põhimõttega vastuolus. Seda tõlgendust väljendab seda mehhanismi käsitlev Euroopa Kohtu praktika.

169.

Kohtuotsuses eDate Advertising jt ( 80 ) selgitas Euroopa Kohus, et infoühiskonna teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel on tagatud direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi alusel teenuseosutaja asukohaliikmesriigi õiguskorra kohaldamise teel selliste teenuste suhtes. Seega ei saa nende teenuseosutajate suhtes kohaldada rangemaid nõudeid kui need, mis on ette nähtud vastavates päritoluliikmesriikides kehtivas materiaalõiguses ( 81 ).

170.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Airbnb Ireland ( 82 ), lähtus eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et kõnealused riigisisesed meetmed, mis nägid ette kohustuse omada kutsetunnistust, piiravad infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. Euroopa Kohus on seda eeldust sõnaselgelt kinnitanud ( 83 ). Nii on Euroopa Kohus kinnitanud, et kui kutsetunnistuse omamise nõuet kohaldatakse muu hulgas teistes liikmesriikides peale sihtliikmesriigi asutatud teenuseosutajate suhtes, muudab see nõue teenuste osutamise viimati nimetatud liikmesriigis raskemaks ( 84 ). Olen arvamusel, et selle väitega soovis Euroopa Kohus pärast kohtuotsust eDate Advertising jt ( 85 ) märkida, et see nõue muudab teenuste osutamise sihtliikmesriigis vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele kooskõlastatud valdkonda kuuluvatele riigisisestele õigusnormidele raskemaks, kui see on päritoluliikmesriigis.

171.

Kohtuotsuses A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 86 ) leidis Euroopa Kohus seoses sihtliikmesriigi kehtestatud nelja nõudega sisuliselt, et keeldu, mis piirab infoühiskonna teenuse osutaja võimalust ennast sihtliikmesriigis oma potentsiaalsetele klientidele tutvustada või ligi meelitada ja reklaamida oma toodete veebimüügiteenust, tuleb pidada infoühiskonna teenuste osutamise vabaduse piiranguks.

172.

Kuigi Euroopa Kohtu kasutatud sõnastus erineb kohtuotsustes eDate Advertising jt ( 87 ) ja Airbnb Ireland ( 88 ) kasutatud sõnastusest, tugines Euroopa Kohus kohtuotsuses A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 89 ) samale loogikale, millel põhinevad need kohtuotsused. Nimelt ei olnud vaidlustatud seda, et asjaomane teenuseosutaja tegeles oma tegevusega vastavalt päritoluliikmesriigis kohaldatavatele kooskõlastatud valdkonda kuuluvatele nõuetele ( 90 ). Seega rikkus teenuseosutaja tegevusele piiravamaid tingimusi kehtestav nõue tingimata direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 2. Lisaks ei viidanud Euroopa Kohus selleks, et teha kindlaks, kas kõnealused riigisisesed meetmed sisaldasid infoühiskonna teenuste osutamise vabaduse piirangut selle direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 4 tähenduses, oma ELTL artiklit 56 käsitlevale kohtupraktikale ( 91 ).

173.

Järeldan nendest kolmest kohtuotsusest, et infoühiskonna teenuse osutamise suhtes liikmesriigi territooriumil kehtivad kooskõlastatud valdkonda kuuluvad nõuded, mis lähevad päritoluliikmesriigis kehtivatest nõuetest kaugemale, piiravad selle teenuse vaba liikumist ja võivad seetõttu tuleneda üksnes direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 alusel võetud meetmest.

174.

Pealegi näib, et kaalutlust, et ELTL artiklit 56 puudutavat kohtupraktika suunda, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 164, ei saa kohaldada direktiivi 2000/31 artikliga 3 kehtestatud mehhanismi raames, kinnitab see esmase õiguse sätet käsitlev kohtupraktika, mille raames Euroopa Kohus võttis arvesse asjaolu, et konkreetset nõuet on päritoluliikmesriigis juba kontrollitud.

175.

Kõigepealt väitis komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses ( 92 ), et registrisse kandmise kohustus ja selle kohustuse rikkumise eest ette nähtud rasked sanktsioonid muudavad registrisse kandmise nimetatud kohustuse kehtestanud liikmesriigi territooriumil tegutsemise oluliseks tingimuseks. Olles juhtinud tähelepanu asjaolule, et kõnealune kohustus on kohaldatav ka teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, kes juba täidab selle riigi õigusnormide kohaselt formaalsusi, mis on samaväärsed selle kohustuse alusel nõutavatega, järeldas Euroopa Kohus, et see kohustus ei ole ELTL artikliga 56 kooskõlas ( 93 ).

176.

Seejärel on Euroopa Kohus juba otsustanud ühes eelotsusemenetluses, mis käsitles ELTL artiklit 56 ja direktiivi, mis nägi peamiselt ette päritoluriigis omandatud töökogemuse vastastikuse tunnustamise süsteemi, et vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud loamenetlus ei tohi teises liikmesriigis asuva isiku õigust osutada oma teenuseid esimese riigi territooriumil edasi lükata ega raskendada, kui on kindlaks tehtud, et need tingimused on täidetud. Kui need tingimused on täidetud, ei saa vastuvõtva liikmesriigi kutseregistrisse kandmise nõue olla midagi muud kui automaatne, mistõttu ei saa see olla teenuste osutamise eeltingimus, tuua asjaomasele teenuseosutajale kaasa halduskulusid ega tekitada kutsekojale sissemaksete tegemise kohustust ( 94 ).

177.

Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et ühe liikmesriigi õigusnormid, mis panevad selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse raames tegutsevatele asutustele kohustuse edastada „kahtlaste“ tehingute deklaratsioone ja „nõutud“ teavet vahetult vastuvõtva liikmesriigi ametiasutusele, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, kui nendega kaasnevad raskused ja täiendavad kulud teenuste osutamise vabaduse raames toimunud tegevuse korral ja võib tekkida vajadus neid täiendavalt kontrollida lisaks kontrollidele liikmesriigis, kus kõnealune asutus asub, pärssides niiviisi viimase huvi nimetatud tegevust teostada ( 95 ).

178.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktis 173 esitatud kaalutlust, kujutab põhikohtuasjades kõne all olevate kohustuste kehtestamine infoühiskonna teenuse osutajale, kes asub teises liikmesriigis, endast selliste teenuste vaba liikumise piirangut ja võib seega toimuda üksnes direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 alusel.

179.

Infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest kõrvale kalduvad meetmed peavad vastama nii direktiivis 2000/31 ette nähtud sisulistele kui ka vormilistele nõuetele. Need tingimused on kumulatiivsed ( 96 ).

180.

Kuna vorminõuded puudutavad teatamiskohustust, analüüsin neid koos direktiivis 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustusega oma ettepaneku viimases osas ja keskendun siinkohal ainult sisulistele tingimustele. Enne nende analüüsimist soovin siiski teha märkuse erandimeetmete olemuse kohta.

181.

Ühes teistsuguses kontekstis eelistasin juba tõlgendust, mille kohaselt ei saa üldiseid ja abstraktseid sätteid kvalifitseerida „meetmeteks“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a tähenduses. Viitan seega analüüsile, mis on esitatud asjaomases ettepanekus ( 97 ), milles ma olen sisuliselt seisukohal, et selles sättes silmas peetud meetmed peavad olema piisavalt sihipärased. Selle analüüsi põhiargumente järgis Euroopa Kohus kohtuotsuses Google Ireland jt ( 98 ), mille kohaselt tuleb seda õigusnormi tõlgendada nii, et infoühiskonna üldsõnaliselt kirjeldatud konkreetsete teenuste kategoorias võetud üldised ja abstraktsed meetmed, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikidele selle teenusekategooria teenuseosutajatele, ei kuulu mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ alla sama õigusnormi tähenduses.

182.

Käesoleval juhul puudutavad meetmed, millega liikmesriigi seadusandja kehtestab põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused, kõiki veebiteenuste osutajaid, kuigi need kohustused ei ole suunatud konkreetsele sektorile või nende teenuste päritoluliikmesriigile. Järelikult ei kuulu need meetmed direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaldamisalasse ja liikmesriigi seadusandja ei saa nende meetmetega selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud põhimõttest kõrvale kalduda.

183.

Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida, kas kõnealused riigisisesed meetmed vastavad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punktis a ette nähtud sisulistele tingimustele. Ammendavuse huvides jätkan siiski oma analüüsi, et vastata täielikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimustele ja ka poolte argumentidele.

184.

Meeldetuletuseks märgin, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a kohaselt peab asjaomane piirav meede olema vajalik avaliku korra, rahvatervise, avaliku julgeoleku või tarbijakaitse tagamiseks, see peab olema suunatud infoühiskonna teenuse vastu, mis neid eesmärke tegelikult kahjustab või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele, ning peab olema nende eesmärkidega proportsionaalne. Analüüsin neid tingimusi selles järjekorras.

185.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võeti kõnealused riigisisesed meetmed vastu eesmärgiga tagada määruse 2019/1150 rakendamine. Itaalia valitsus jagab seda seisukohta ja lisab, et nendest meetmetest tulenevate kohustuste eesmärk on tuvastada konkurentsimoonutused ja neid hallata ( 99 ).

186.

Meeldetuletuseks märgin, et määruse 2019/1150 eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, luues siseturul õiglase, prognoositava, kestliku ja usaldusväärse veebipõhise ettevõtluskeskkonna. Isegi kui eeldada, et kõnealuste riigisiseste meetmete eesmärk on tagada see eesmärk, on mul raske kindlaks teha põhjuseid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et need järgivad ühte direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärkidest.

187.

Avaliku korra, rahvatervise kaitse ja avaliku julgeolekuga seotud eesmärgid saab kergesti välistada. Seevastu võib tekkida küsimus, kas vastavate riigisiseste meetmetega ei taotleta nendega seotud tarbijakaitse eesmärki.

188.

Tarbijakaitse ei hõlma siiski ettevõtjate kaitset ja määruses 2019/1150 on sätestatud ainult veebiteenuste osutajate ja ärikasutajate vaheliste suhete eeskirjad.

189.

On tõsi, et määruse 2019/1150 kohaldamisala kindlaksmääramisel on arvesse võetud nende tarbijate asukohta, kellele on ärikasutajate ( 100 ) tegevus suunatud. Lisaks tunnistatakse selle määruse põhjenduses 3, et asjaolu, et „ettevõtjatevahelistes suhetes on tagatud veebiplatvormipõhise majanduse läbipaistvus ja usaldus“, on seotud tarbijate usalduse suurendamisega veebiplatvormimajanduse vastu.

190.

Siiski, nagu on märgitud selles põhjenduses, on see seos vaid kaudne. Veelgi olulisem on see, et määruses 2019/1150 on kinnitatud, et „[o]tsest mõju, mida veebiplatvormipõhise majanduse areng avaldab tarbijatele, käsitletakse aga muudes liidu õigusaktides, eelkõige tarbijaõigustikus“ ( 101 ).

191.

Neil asjaoludel ei näi põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused teenivat ühtegi direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärki.

192.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Itaalia valitsus ei anna teavet direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis ii ette nähtud sisulise tingimuse kohta.

193.

Euroopa Kohtul ei ole seega teavet, mis võimaldaks tal tarvilikult selgitada selle sätte normatiivset sisu. Igal juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et asjaomane teenus tõepoolest kahjustab mõnda direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärki või võib seda kahjustada, ei tohi sihtliikmesriik infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest kõrvale kalduda.

194.

Nagu minu analüüsist nähtub, ei vasta kõnealused riigisisesed meetmed direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktides i ja ii sätestatud nõuetele. Seetõttu ei ole nende meetmete proportsionaalsust vaja käsitleda. Ammendavuse huvides analüüsin siiski lühidalt selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis iii ette nähtud proportsionaalsuse tingimust.

195.

Viimati nimetatud sätte kohaselt peab erandimeede olema direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärgiga proportsionaalne. Lisaks peab selline meede olema asjaomase eesmärgi saavutamiseks ka „vajalik“, nagu nõuab sama säte.

196.

Seda silmas pidades on Euroopa Kohus selgitanud, et nende kahe tingimuse puhul tuleb kõnealuste riigisiseste õigusnormide ja liidu õiguse kooskõla hindamiseks võtta arvesse ELTL artikleid 34 ja 56 käsitlevat kohtupraktikat, kuna need tingimused kattuvad suuresti tingimustega, millele peavad vastama kõik EL toimimise lepingu nimetatud artiklitega tagatud põhivabaduste riived ( 102 ).

197.

Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liikmesriikide võetud meetmed ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.

198.

Sellega seoses nähtub määrusest 2019/1150, et seos selle määruse eesmärgi ja tarbijakaitse vahel on vaid kaudne ning et „[o]tsest mõju, mida veebiplatvormipõhise majanduse areng avaldab tarbijatele, käsitletakse […] muudes liidu õigusaktides“ ( 103 ). Seega leiab liidu seadusandja ise, et selle määruse sätted ei ole tarbijakaitse eesmärgi täitmiseks sobivad. Sama peab kehtima ka nimetatud määruse rakendusmeetmete kohta.

199.

Direktiivi 2000/31 analüüsi kokkuvõtteks selgub, et põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed meetmed ei kujuta endast erandeid direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a tähenduses ( 104 ) ega vasta igal juhul selles sättes ette nähtud sisulistele tingimustele. Neid riigisiseseid meetmeid ei saa seega kohaldada infoühiskonna teenuse osutajate suhtes, kes on asutatud teistes liikmesriikides kui need meetmed võtnud liikmesriik.

200.

Siiski tuleb veel kontrollida, ega seda tulemust ei sea kahtluse alla direktiiv 2006/123 ega määrus 2019/1150 isegi eeldusel, et kõnealused kohustused tulenevad selle määruse rakendusmeetmetest.

201.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab mitmes eelotsuse küsimuses direktiivile 2006/123 ( 105 ).

202.

Nagu nähtub eelotsusetaotlustest, puudutavad kõik need küsimused selle direktiivi artiklit 16. Selle sätte kohaselt austavad liikmesriigid teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui see, kus nad on asutatud. Nimetatud direktiiv määrab kindlaks ka tingimused, mille korral võib liikmesriik teenuste osutamise vabadusest erandeid teha. Need tingimused erinevad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõigetes 2 ja 4 ette nähtud tingimustest.

203.

Minu analüüsist tuleneb, et viimati nimetatud sättega on vastuolus see, kui põhikohtuasjades kõne all olevaid kohustusi kehtestatakse teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajale. Seega tekib küsimus, kas direktiiv 2006/123 võib mõjutada direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi rakendamise tulemust.

204.

Sellega seoses on direktiivi 2006/123 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et õigusaktide sätted, mis reguleerivad teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on vastuolu korral selle direktiivi sätete suhtes ülimuslikud. Direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanism puudutab üksnes infoühiskonna teenuseid ja nende vaba liikumist liidus. Viimati nimetatud säte puudutab seega nii teenuste osutamise alustamist konkreetses sektoris kui ka sellel tegevusalal tegutsemist. Seega on see direktiivi 2006/123 artikli 16 suhtes lex specialis ja selle suhtes ülimuslik ( 106 ).

205.

Täiendavalt võib muidugi samamoodi nagu menetlusepooltel tekkida küsimus, kas käesoleval juhul on tegemist „vastuoluga“ direktiivi 2006/123 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Igal juhul ei saa see direktiiv siiski seada kahtluse alla direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi kohaldamise tulemust ega viia teises liikmesriigis asuvale teenuseosutajale kõnealustest riigisisestest meetmetest tulenevate kohustuste kehtestamiseni.

206.

Nimelt peaks „vastuolu“ korral direktiivi 2006/123 artikkel 16 andma eesõiguse direktiivi 2000/31 artiklile 3. Kui tegemist ei ole „vastuoluga“, siis isegi kui eeldada, et neid kahte sätet saab kohaldada samal ajal, ei saa esimene välistada asjaolu, et kõnealused riigisisesed meetmed ei vasta teises sättes ette nähtud sisulistele tingimustele.

207.

Seega ei ole direktiivi 2006/123 puudutavatele eelotsuse küsimustele vaja vastata.

208.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 129 märkisin, puudutavad eelotsuse küsimused teenuste osutamise vabaduse kohta nii direktiive 2000/31 ja 2006/123 kui ka ELTL artiklit 56.

209.

Nende direktiivide tõlgendamisest siiski piisab selleks, et lahendada põhikohtuasjad liidu õiguse seisukohast. Riigisisest meedet valdkonnas, mis on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb hinnata selle ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel ( 107 ). Kuna need direktiivid täpsustavad esmases õiguses kehtestatud siseturu toimimise põhimõtteid, ei ole esmast õigust vaja käsitleda. Seega ei ole ELTL artiklit 56 puudutavatele küsimustele põhikohtuasjade lahendamiseks vaja vastata.

210.

Jääb veel küsimus, kas direktiivi 2000/31 artiklis 3 kehtestatud mehhanismi raames tuleb määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid erinevalt kohelda. Selle küsimuse analüüsil on oluline kahel põhjusel.

211.

Ühelt poolt, nagu ma käesoleva ettepaneku esimeses osas juba märkisin, ei kujuta kohtuasjas C‑663/22 ja laiemas mõttes kohtuasjas C‑665/22 kõne all olevad riigisisesed meetmed endast määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid ( 108 ). Juhul kui Euroopa Kohus ei jaga siiski minu kaalutlusi kohtuasjas C‑665/22 liikmesriigis asutatud teenuseosutaja kohta, peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kindlaks tegema, kas asjaolu, et need meetmed kujutavad endast selle määruse rakendusmeetmeid, ei sea nende meetmete sellise teenuseosutaja suhtes kohaldamata jätmist kahtluse alla.

212.

Teiselt poolt võib vastus sellele küsimusele osutuda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikuks teistes käesoleva ettepanekuga hõlmatud kohtuasjades, kuna need puudutavad kohustust kanda end ROCi ja maksta rahalist tasu.

213.

Sellega seoses on esiteks direktiivi 2000/31 artikli 1 lõikes 3 sätestatud, et see direktiiv täiendab infoühiskonna teenuste suhtes kohaldatavat liidu õigust, ilma et see piiraks liidu õigusaktidega ja neid rakendavate riigisiseste õigusaktidega kehtestatud kaitse taset, eelkõige rahvatervise ja tarbijate huvide valdkonnas, „ulatuses, mis ei piira infoühiskonna teenuste osutamise vabadust“. Teiseks nähtub määruse 2019/1150 artikli 1 lõikest 5, et see määrus ei piira eelkõige e-kaubanduse valdkonnas kohaldatava liidu õiguse kohaldamist.

214.

On ilmne, et direktiiv 2000/31 on selles valdkonnas kohaldatav. Määruse 2019/1150 rakendusmeede ei ole seega selle direktiivi artikliga 3 kehtestatud mehhanismi suhtes ülimuslik. Järelikult ei saa asjaolu, et riigisisesed meetmed võeti seatud eesmärgil tagada selle määruse rakendamine, mõjutada asjaolu, et need ei ole sellest mehhanismist tulenevalt kohaldatavad.

215.

Eeltoodut arvestades tuleb liidetud kohtuasjades C‑662/22 ja C‑667/22, liidetud kohtuasjades C‑664/22 ja C‑666/22 ning kohtuasjas C‑665/22 esitatud eelotsuse küsimustele, mis on ümber sõnastatud käesoleva ettepaneku punktis 138, vastata, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed üldised ja abstraktsed meetmed, millega liikmesriik kehtestab teises liikmesriigis asutatud infoühiskonna teenuse osutajale a) kohustuse kanda end registrisse, b) kohustuse esitada oma organisatsiooni kohta olulist teavet, c) kohustuse esitada olulist teavet oma majandusliku olukorra kohta ja d) kohustuse maksta rahalist tasu ning määrab nende kohustuste täitmata jätmise korral sanktsioonid. Asjaolu, et need riigisisesed meetmed võeti seatud eesmärgil tagada määruse 2019/1150 rakendamine, ei saa mõjutada asjaolu, et need ei ole sellise teenuseosutaja suhtes kohaldatavad.

216.

Mitu eelotsuse küsimust käesolevates kohtuasjades oma päritoluliikmesriigis asutatud teenuseosutajate kohta puudutavad direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ( 109 ) ette nähtud ette teatamise kohustusi.

217.

Pragmaatilisest seisukohast oleks nende küsimuste analüüsimine üleliigne, kui Euroopa Kohus jagab minu seisukohta direktiivi 2000/31 tõlgendamise kohta.

218.

Näib, et kõnealuste riigisiseste meetmetega on kehtestatud nõuded, mis kuuluvad kooskõlastatud valdkonda direktiivi 2000/31 tähenduses ja piiravad infoühiskonna teenuste vaba liikumist. Selle direktiivi seisukohast ei saa neid seega kohaldada teenuseosutajate suhtes, kes on asutatud teistes liikmesriikides peale selle liikmesriigi, kus need meetmed on võetud.

219.

Lisaks leian, et põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed meetmed ei saa kuuluda direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaldamisalasse põhjusel, et need meetmed on olemuselt üldised ja abstraktsed ( 110 ). Igal juhul ei mõjuta see kaalutlus käesoleva ettepaneku punktis 217 esitatud järeldust. Liikmesriik ei saa selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud mehhanismist kõrvale hoida ning kehtestada nõudeid, mis kuuluvad üldise ja abstraktse meetmega kooskõlastatud valdkonda.

220.

Ammendavuse huvides ja juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu analüüsiga direktiivi 2000/31 kohta, käsitlen siiski selles direktiivis ja direktiivis 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustusi.

221.

Kui liikmesriik ei täida direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustusi, ei saa asjaomaseid meetmeid eraõiguslike isikute suhtes kohaldada ( 111 ).

222.

On tõsi, et direktiivis 2000/31 ette nähtud teatamiskohustuse eiramine toob kaasa selle, et riigisisesele meetmele ei saa tugineda teenuseosutajate vastu, kes on asutatud teistes liikmesriikides, mitte meetmete päritoluliikmesriigis, samas kui direktiivis 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustuse eiramine toob kaasa selle, et meetmele ei saa tugineda üheski liikmesriikides asutatud teenuseosutajate suhtes. Kõik kohtuasjad, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab teatamiskohustuse küsimuse (kõik peale kohtuasja C‑663/22), puudutavad siiski teenuseosutajaid, kes on asutatud teistes liikmesriikides peale Itaalia.

223.

Miski ei viita sellele, et põhikohtuasjades kõne all olevatest kohustustest oleks direktiivis 2000/31 või direktiivis 2015/1535 ette nähtud korras teatatud.

224.

Itaalia valitsus väidab siiski sisuliselt esiteks, et kõnealused riigisisesed meetmed ei kujuta endast tehnilisi eeskirju, millest tuleb direktiivi 2015/1535 kohaselt teatada. Lisan, et käesolevate kohtuasjade kontekstis tõstatavad need argumendid uue küsimuse, mis puudutab direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustuste vastava ulatuse piiritlemist.

225.

Teiseks väidab Itaalia valitsus, et kõnealuste riigisiseste meetmete suhtes teatamiskohustus ei kehti, kuna need kujutavad endast määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid.

226.

Seega tuleb analüüsida neid kahte argumenti, mis puudutavad vastavalt nii direktiivis 2000/31 kui ka direktiivis 2015/1535 ette nähtud teatamiskohustuse ulatust ja määruse 2019/1150 võimalikku mõju selle kohustuse olemasolule.

227.

Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti b teise taande kohaselt peab asjaomane liikmesriik enne meetmete võtmist ja ilma, et see piiraks kohtumenetlusi, kaasa arvatud esialgsed menetlused ja eeluurimise raames tehtud toimingud, olema teatanud komisjonile ja liikmesriigile, kelle territooriumil asjaomane teenuseosutaja asub, oma kavatsusest võtta asjaomased piiravad meetmed.

228.

Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punktis b ette nähtud teatamiskohustuse ulatus on kindlaks määratud ühelt poolt selle direktiivi kohaldamisala ja selle direktiivi keskse mõistega „kooskõlastatud valdkond“ ning teiselt poolt nende meetmete olemusega, millega liikmesriik võib infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest kõrvale kalduda.

229.

Kooskõlastatud valdkond direktiivi 2000/31 tähenduses hõlmab nõudeid, mis on üldist laadi, ja nõudeid, mis on konkreetselt välja töötatud infoühiskonna teenuste osutajate või selliste teenuste jaoks (artikli 2 punkt h). Sihtliikmesriik ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata selliste teenuste vaba liikumist, välja arvatud selle direktiivi artikli 3 lõikes 4 ette nähtud erandid (artikli 3 lõige 2). Nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 4 punktis b ette nähtud teatamiskohustus hõlmab seega üksnes kooskõlastatud valdkonda kuuluvaid meetmeid, mis piiravad infoühiskonna teenuste vaba liikumist.

230.

Lisaks määrab teatamiskohustuse ulatuse kindlaks nende meetmete laad, millega liikmesriik võib teha erandi liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest. Käesolevast ettepanekust nähtub, et infoühiskonna üldsõnaliselt kirjeldatud konkreetsete teenuste kategoorias võetud üldiseid ja abstraktseid meetmeid, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikidele selle teenusekategooria teenuseosutajatele, ei kvalifitseerita „meetmeteks“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses ( 112 ). Järelikult, nagu tuleneb kohtuotsusest Google Ireland jt ( 113 ), ei kehti niisuguste riigisiseste meetmete suhtes selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti b teises taandes ette nähtud teatamiskohustus. Kõne all olevad riigisisesed meetmed on sellise üldise ja abstraktse olemusega ning näib, et need on vahet tegemata kohaldatavad kõikidele teatava teenusekategooria teenuseosutajatele.

231.

Järelikult ei olnud Itaalia Vabariik ühelt poolt direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti b alusel kohustatud teatama kõnealustest riigisisestest meetmetest, mis on üldised ja abstraktsed. Teiselt poolt, mis on veelgi olulisem, ei saa neid meetmeid üldse kohaldada infoühiskonna teenuse osutajate suhtes, kes on asutatud teistes liikmesriikides kui need meetmed võtnud liikmesriik ( 114 ). Isegi kui eeldada, et vastavad riigisisesed meetmed kujutavad endast määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid, ei saa see asjaolu mõjutada asjaolu, et need ei ole kohaldatavad ( 115 ).

232.

Minu analüüs võiks siinkohal lõppeda. Võttes siiski arvesse asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma eelotsuse küsimustega silmas ka direktiivi 2015/1535, analüüsin veel küsimust, kas kõnealustest riigisisestest meetmetest oleks tulnud teatada selle direktiivi alusel. Täpsustan, et vastus sellele küsimusele ei mõjuta järeldust, et nendele riigisisestele meetmetele ei saa tugineda infoühiskonna teenuste osutajate vastu, kes on asutatud teistes liikmesriikides kui need meetmed võtnud liikmesriik.

233.

Teatamiskohustus on sätestatud direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõikes 1, mis näeb sisuliselt ette, et liikmesriik peab kõik tehniliste eeskirjade eelnõud viivitamatult komisjonile edastama.

234.

Mõiste „tehnilised eeskirjad“ on seega direktiivi 2015/1535 keskmes ja määrab selle direktiiviga kehtestatud teatamiskohustuse ulatuse. See mõiste on määratletud direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis f. Selle määratluse kohaselt peavad infoühiskonna teenust mõjutavad riigisisesed õigusnormid selleks, et neid saaks kvalifitseerida „tehnilisteks eeskirjadeks“, kuuluma mitte ainult sama direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis e määratletud „teenuseid puudutava eeskirja“ alla, vaid olema ka de jure või de facto kohustuslikud eelkõige asjaomase teenuse osutamiseks või kasutamiseks liikmesriigis või selle olulises osas ( 116 ).

235.

Teenuseid puudutav eeskiri on direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e kohaselt üldist laadi nõue, mis puudutab infoühiskonna teenuste osutamise alustamist ja sellel tegevusalal tegutsemist, „eelkõige aga teenusepakkujat, teenuseid ja teenuste tarbijat puudutavad sätte[i]d, välja arvatud sätted, mis ei puuduta otseselt nimetatud punktis määratletud teenuseid“ ( 117 ).

236.

Sellega seoses on põhikohtuasjades kõne all olevates riigisisestes meetmetes sõnaselgelt silmas peetud veebipõhiseid vahendusteenuseid ja veebipõhiseid otsingumootoreid. Sellised teenused on sõna otseses mõttes infoühiskonna teenused ( 118 ).

237.

On tõsi, et kõnealused riigisisesed meetmed piirduvad olemasolevate kohustuste laiendamisega neile kahele teenuseosutajate kategooriale. Siiski ei ole vaja analüüsida, kas enne nende meetmetega tehtud muudatusi olid infoühiskonna teenuste osutajatel need kohustused. Mõiste „teenuseid puudutav eeskiri“ määratlus ei nõua, et riigisisene meede peab olema suunatud üksnes infoühiskonna teenustele. Piisab, kui kõnealune meede puudutab sellist teenust otseselt ja sihipäraselt, isegi teatud konkreetsetes sätetes ( 119 ). Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 236 märkisin, on see käesoleval juhul nii.

238.

Kõnealused riigisisesed meetmed on seega „teenuseid puudutavad eeskirjad“ direktiivi 2015/1535 tähenduses. Lisaks on selge, et need on kohustuslikud ja neid tuleb seega pidada „tehnilisteks eeskirjadeks“. Seega oleks tulnud neist selle direktiivi alusel teatada. Vastasel juhul võib eraõiguslik isik tugineda sellele, et tema suhtes ei saa neid eeskirju kohaldada.

239.

Lõpuks tuleb veel kindlaks teha, kas kõnealustele riigisisestele meetmetele saaks siiski tugineda eraõigusliku isiku vastu juhul, kui need kujutaksid endast määruse 2019/1150 rakendusmeetmeid.

240.

Direktiivi 2015/1535 artikli 7 lõike 1 punktis a on küll ette nähtud, et teatamiskohustust ei kohaldata „liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide või vabatahtlike kokkulepete suhtes, mille abil liikmesriigid […] järgivad siduvaid liidu õigusakte, mille tulemusena võetakse vastu […] teenuseid puudutavad eeskirjad“.

241.

Direktiivi 2015/1535 artikli 7 lõike 1 punktis a ette nähtud erand hõlmab riigisiseseid õigusnorme, mida saab käsitada nii, et need on vastu võetud liidu teatava siduva õigusaktiga kooskõla tagamiseks ( 120 ). Kui aga liidu õigusakt jätab liikmesriikidele märkimisväärse kaalutlusruumi, ei saa riigisiseseid rakendusmeetmeid niisugusele siduvale aktile vastavateks riigisisesteks õigusnormideks kvalifitseerida ( 121 ).

242.

Määruse 2019/1150 ainus säte, mis sisaldab täpsemaid viiteid liikmesriikide kaalutlusruumile, on artikkel 15. Selle kohaselt peab iga liikmesriik tagama asjaomase määruse nõuetekohase ja mõjusa kohaldamise ning kehtestama eeskirjad, millega kehtestatakse (tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad) määruse rikkumise suhtes kohaldatavad meetmed, ja tagama nende rakendamise. Seevastu ei anna ükski selle määruse säte teavet liikmesriikide kaalutlusruumi kohta selle määruse rakendamiseks asjakohase teabe kogumisel.

243.

Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnealused riigisisesed meetmed ei kuulu direktiivi 2015/1535 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud erandi alla. Seega oleks tulnud neist selle direktiivi alusel teatada. Vastasel juhul võib eraõiguslik isik tugineda sellele, et tema suhtes ei saa neid eeskirju kohaldada.

244.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt: