1.

Ilva terasetehas, mis asub Itaalias Tarantos, on ühest küljest üks suuremaid seda liiki käitiseid Euroopas ja mängib majanduses tähtsat rolli. Teisest küljest on käitisel Euroopa Inimõiguste Kohtu järelduste kohaselt märkimisväärne negatiivne mõju keskkonnale ja käitis ohustab kohalike elanike tervist. ( 2 )

2.

Liidu õiguse nõuded sellisele käitisele on peamiselt sätestatud tööstusheidete direktiivis ( 3 ) ning parimat võimalikku tehnikat käsitlevates õigusaktides, nn PVT‑järeldustes, mille komisjon on koostanud koos huvirühmade ja liikmesriikide esindajatega.

3.

Vaidluses selle üle, kas Ilva terasetehast käitatakse kooskõlas nende nõuetega, küsitakse Euroopa Kohtult, millise tähtsusega on teatud teave terasetehase mõju kohta inimeste tervisele ja milliseid heitkoguseid tuleb arvesse võtta. Samuti küsitakse, kas on lubatud korduvalt pikendada teatavate loa tingimuste rakendamise tähtaega.

4.

On tõsi, et Euroopa Kohtul oli hiljuti juba võimalus analüüsida teatud küsimusi, mis puudutavad heite piirväärtuste kehtestamist käitamisloa andmisel. ( 4 ) Käesolev eelotsusetaotlus annab talle siiski võimaluse lähemalt käsitleda üldiseid loa andmise tingimusi tööstusheidete direktiivi kohaselt.

5.

Tööstusheidete direktiiviga sõnastati uuesti direktiiv 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta, ( 5 ) millega kodifitseeriti direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta ( 6 ) ilma sisuliste muudatusteta. Siiski on paljud kolme direktiivi sätted identsed või vähemalt väga sarnased.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimustes küll paljudele tööstusheidete direktiivi põhjendustele ja sätetele, kuid asjakohased on ainult järgmised sätted.

7.

Tööstusheidete direktiivi artiklis 3 on määratletud erinevad mõisted:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

8.

Tööstusheidete direktiivi artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud tingimus, mille kohaselt on nõutav loa olemasolu:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et mitte ühtki käitist, põletusseadet, jäätmepõletustehast ega jäätmekoospõletustehast ei käitata ilma loata.

[…]“.

9.

Tööstusheidete direktiivi artiklis 5 viidatakse loa tingimuste osas direktiivile:

„Ilma et see piiraks siseriiklikes või liidu õigusaktides ettenähtud muude nõuete kohaldamist, annab pädev asutus välja loa, kui käitis vastab käesoleva direktiivi nõuetele.“

10.

Loa tingimuste täitmise tagamine on sätestatud tööstusheidete direktiivi artiklis 8:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada loa tingimuste täitmine.

2.   Liikmesriigid tagavad, et loa tingimuste rikkumise korral:

Kui loa tingimuste rikkumine ohustab otseselt inimeste tervist või kujutab endast otsest ohtu kahjustada keskkonda ning niikaua, kuni nõuete täitmine on taastatud vastavalt esimese lõigu punktidele b ja c, peatatakse käitise, põletusseadme, jäätmepõletustehase või jäätmekoospõletustehase või selle asjaomase osa tegevus.“

11.

Tööstusheidete direktiivi artikkel 10 käsitleb II peatüki kohaldamisala:

„Käesolevat peatükki kohaldatakse I lisas sätestatud tegevusvaldkondade suhtes ja vajaduse korral vastavalt kõnealuse lisa kohastele künnisvõimsustele.“

12.

Tööstusheidete direktiivi artikkel 11 sisaldab käitaja põhikohustuste üldpõhimõtteid. Esile tuleb tõsta punktid a–c:

„a) võetakse kõik asjakohased ennetusmeetmed saastuse vältimiseks;

b) kohaldatakse parimat võimalikku tehnikat;

c) ei põhjustata olulist saastust“.

13.

Loataotluse sisu käsitleb tööstusheidete direktiivi artikkel 12. Lõike 1 punktide f ja g kohaselt tuleb kirjeldada heiteid ja tehnoloogiat:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et loataotluses on andmed, mis kirjeldavad:

[…]

14.

Tööstusheidete direktiivi artikkel 13 sisaldab eeskirju selle kohta, kuidas komisjon määrab koos liikmesriikide, asjaomaste tööstusharude ja keskkonnakaitset edendavate valitsusväliste organisatsioonidega kindlaks parima võimaliku tehnika.

15.

Loa tingimused põhikohustuste täitmiseks tööstusheidete direktiivi artikli 11 kohaselt ja kaugemale ulatuvate keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks artikli 18 kohaselt on sätestatud artiklis 14:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et loas on märgitud kõik artiklites 11 ja 18 ettenähtud nõuete täitmiseks vajalikud meetmed.

Kõnealused meetmed hõlmavad vähemalt järgmisi andmeid:

[…]

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel võib heite piirväärtusi täiendada või need asendada võrdväärsete parameetritega või tehniliste meetmetega, tagades samaväärse keskkonnakaitse taseme.

3.   Loa tingimuste kehtestamisel viidatakse PVT‑järeldustele.

4.   Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, võib pädev asutus kehtestada rangemad loa tingimused kui need, mida on võimalik saavutada PVT‑järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika kasutamisega. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, mille alusel pädev asutus võib need rangemad tingimused kehtestada.

5. […]

6.   Kui ükski PVT‑järeldus ei hõlma käitises toimuvat tegevust või tootmisprotsessi liiki või kui kõnealustes järeldustes ei käsitleta kõiki tegevuse või protsessi võimalikke mõjusid keskkonnale, sätestab pädev asutus pärast käitajaga konsulteerimist loa tingimused parima võimaliku tehnika alusel, mis on asjaomase tegevuse või protsessi jaoks kindlaks määratud, pöörates erilist tähelepanu III lisas loetletud kriteeriumitele.

7. […]“.

16.

Tööstusheidete direktiivi artikli 15 lõiked 2 ja 3 sisaldavad käesoleval juhul asjakohaseid sätteid heitkoguste piirväärtuste kehtestamise kohta:

„2.   Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, põhinevad artikli 14 lõigetes 1 ja 2 osutatud heite piirväärtused, võrdväärsed parameetrid või tehnilised meetmed parimal võimalikul tehnikal, ilma et oleks kohustust kasutada konkreetset tehnikat või eritehnoloogiat.

3.   Pädev asutus sätestab heite piirväärtused, mis tagavad, et tavapärastel käitamistingimustel ei ületa heide artikli 13 lõikes 5 osutatud PVT‑järeldusi käsitlevas otsuses sätestatud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid, kas:

Kui kohaldatakse punkti b, hindab pädev asutus vähemalt üks kord aastas heiteseire tulemusi, tagamaks et tavapärastel käitamistingimustel ei ole heide ületanud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid.“

17.

Tööstusheidete direktiivi artiklis 18 on sätestatud täiendavad tingimused keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks:

„Kui keskkonnakvaliteedi standardis on ette nähtud rangemad tingimused kui need, mida on võimalik täita parima võimaliku tehnika kasutamisega, peab luba sisaldama lisameetmeid, ilma et see piiraks muude võimalike meetmete võtmist keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks.“

18.

Tööstusheidete direktiivi artikkel 21 käsitleb loa tingimuste korrapärast läbivaatamist ja ajakohastamist. Eelkõige on läbivaatamine vajalik nelja aasta jooksul pärast parimat võimalikku tehnikat käsitlevaid PVT‑järeldusi käsitleva otsuse tegemist (lõige 3), pärast uute või läbivaadatud keskkonnakvaliteedi standardite vastuvõtmist (lõike 5 punkt c) ja kui

„käitise põhjustatud saaste [on] nii suur, et loaga ettenähtud heite piirväärtused tuleb läbi vaadata või tuleb loale lisada uued piirväärtused“ (lõike 5 punkt a).

19.

Itaalia võttis tööstusheidete direktiivi üle 2006. aasta seadusandliku dekreediga nr 152 (Decreto legislativo n. 152 del 2006) „Keskkonnaalased õigusnormid“ (Norme in materia ambientale), mida nimetatakse ka konsolideeritud keskkonnaseadustikuks (Testo unico Ambiente).

20.

Siiski sisaldab 3. detsembri 2012. aasta dekreetseadus nr 207, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 231 (Decreto legge 3 dicembre 2012, n. 207), erinorme vaidlusaluse terasetehase kohta. Need võeti vastu pärast seda, kui Tribunale di Taranto (Taranto kohus) eeluurimiskohtunik määras 2012. aastal Ilva käitiste ja materjalide ennetava arestimise (ilma kasutamise õiguseta).

21.

Dekreetseaduse nr 207 artikli 1 lõikes 1 sätestati mõiste „riigile strateegiliselt oluline rajatis“. On ette nähtud, et juhul kui on olemas absoluutne tööhõive ja tootmise kaitsmise vajadus, võib keskkonna‑, territooriumi- ja merekaitseministeerium (edaspidi „MATTM“) anda keskkonnakompleksloa läbivaatamise raames loa jätkata tegevust 36 kuud tingimusel, et järgitakse selles sisalduvaid sätteid ka siis, kui kohus on ettevõtja varad arestinud ja ilma, et see piiraks ettevõtja tegevust.

22.

Dekreetseaduse nr 207 artikli 1a lõikes 1 on sätestatud, et kõigi alade kohta, kus on riigile strateegiliselt olulisi rajatisi, koostavad piirkonna pädevad terviseametid „ühiselt, vähemalt iga‑aastase uuendamisega, tervisekahju hinnangu, sealhulgas regionaalse kasvajateregistri ja peamiste keskkonnast tingitud haiguste epidemioloogiliste kaartide alusel“.

23.

Dekreetseaduse nr 207 artiklis 3 on kinnitatud, et „äriühingu ILVA S.p.A. terasetehas Tarantos on riigile strateegiliselt oluline rajatis“ ja äriühingule Ilva anti 2012. aasta keskkonnakompleksloa sätetega (edaspidi „AIA 2012“) kehtestatud piires ja 36 kuu pikkuseks ajavahemikuks alates dekreetseaduse jõustumise kuupäevast (seega 3. detsembrini 2015) luba „jätkata tehases tootmistegevust ja toodete turustamist […]“.

24.

Aastal 2013 võeti vastu 4. juuni 2013. aasta dekreetseadus nr 61, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 3. augusti 2013. aasta seadusega nr 89 (Decreto legge 4 giugno 2013, n. 61).

25.

Eelkõige on dekreetseaduse nr 61 artikli 1 lõikes 1 üldjuhul ette nähtud, et igale teatava suurusega ettevõtjale, kes käitab vähemalt ühte riigile strateegiliselt olulist tööstusrajatist, on võimalik määrata erakorraline haldur, kui „tootmistegevusega on kaasnenud ja kaasnevad objektiivselt tõsised ja asjakohased ohud keskkonna ja tervise terviklikkusele, mis tulenevad keskkonnakompleksloa korduvast täitmata jätmisest […]“.

26.

Dekreetseaduse nr 61 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et äriühingu Ilva juhtumil on erakorralise halduri määramise tingimused „täidetud“.

27.

Dekreetseaduse nr 61 artikli 1 lõikes 5 on lisaks sätestatud, et erakorralise halduri nimetamisega samal ajal tuleb määrata kolmest eksperdist – kes valitakse isikute seast, kel on keskkonna‑ ja tervisekaitse ning rajatiste projekteerimise valdkonnas tunnustatud kogemus ja pädevus ning kelle nimetab MATTM, kuulanud ära tervishoiu‑ ja majandusarengu ministrid – koosnev komitee, kes kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse sätetega ning riigisiseste ja regionaalsete õigusnormidega kehtestab „keskkonna‑ ja tervisekaitse meetmete ning tegevuste kava, milles nähakse ette seaduse ja keskkonnakompleksloa nõuete järgimise tagamiseks vajalikud tegevused ja ajad“.

28.

Dekreetseaduse nr 61 artikli 1 lõike 7 kohaselt on kõnealuse kava heakskiitmine ministrite nõukogu esimehe dekreediga „võrdväärne keskkonnakompleksloa muutmisega“. Keskkonnakompleksloas kavandatud meetmete elluviimiseks on kehtestatud „kolmekümne kuue kuuline tähtaeg alates kuupäevast, mil jõustus seadus, millega [sama] dekreet seadusena vastu võeti“, st 3. augustist 2016. Lisaks on selles lõikes sõnaselgelt ette nähtud, et tervisekahju hinnang ei saa iseenesest keskkonnakompleksluba muuta, vaid annab maakonnale (kui üksusele, kel on pädevused ka rahva tervise valdkonnas) loa nõuda selle läbivaatamist (terviseametitelt saadud andmete analüüside tulemused jagunevad tuvastatud puuduste alusel kolme taseme vahel ja ainult kolmas tase annab maakonnale loa nõuda keskkonnakompleksloa läbivaatamist).

29.

Dekreetseaduse nr 61 alusel võeti vastu ministrite nõukogu esimehe 14. märtsi 2014. aasta dekreet „Keskkonna‑ ning tervisekaitse meetmete ja tegevuste kava heaks kiitmine 4. juuni 2013. aasta dekreetseaduse nr 61, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 3. augusti 2013. aasta seadusega nr 89, artikli 1 lõigete 5 ja 7 alusel“ (edaspidi „DPCM 2014“) (Decreto del Presidente del Consiglio dei Ministri del 14 marzo 2014 recante „Approvazione del piano delle misure e delle attività di tutela ambientale e sanitaria, a norma dell’articolo 1, commi 5 e 7, del decreto-legge 4 giugno 2013, n. 61, convertito, con modificazioni, dalla legge 3 agosto 2013, n. 89“).

30.

5. jaanuari 2015. aasta dekreetseadus nr 1, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 4. märtsi 2015. aasta seadusega nr 20 (Decreto-legge 5 gennaio 2015, n. 1), täiendab selliste maksejõuetute suurettevõtjate nimekirja, kelle suhtes on algatatud erakorraline pankrotimenetlus, laiendades seda menetlust ka ettevõtjatele, kes käitavad vähemalt ühte riigile strateegiliselt olulist tööstusrajatist. Ilva suhtes kohaldati majandusarengu ministri (MISE) 21. jaanuari 2015. aasta dekreedi alusel erakorralist pankrotimenetlust, mille tagajärjel lõppes erakorralise halduri tegevus, mis nähti ette dekreetseaduses nr 61/2013.

31.

Dekreetseaduses nr 1 on sätestatud, et DPCM 2014‑s nimetatud meetmete ja sekkumiste kava „peetakse rakendatuks, kui 31. juuliks 2015 on täidetud vähemalt 80% ulatuses selleks kuupäevaks aeguvad nõuded“, ning korratakse, et ülejäänud nõuete rakendamise lõpptähtaeg on 3. august 2016.

32.

4. detsembri 2015. aasta dekreetseadus nr 191 „Kiireloomulised sätted kontserni ILVA äriühingute rajatiste kolmandatele isikutele võõrandamiseks“, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 1. veebruari 2016. aasta seadusega nr 13 (Decreto legge 4 dicembre 2015, n. 191 „Disposizioni urgenti per la cessione a terzi dei complessi aziendali del Gruppo ILVA“), ja 9. juuni 2016. aasta dekreetseadus nr 98 „Kiireloomulised sätted kontserni ILVA äriühingute rajatiste kolmandatele isikutele võõrandamise menetluse lõpetamiseks“, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 1. augusti 2016. aasta seadusega nr 151 (Decreto legge 9 giugno 2016, n. 98), reguleerivad hankemenetlust Ilva kontserni äriüksuste võõrandamiseks.

33.

Eelkõige on 2015. aasta dekreetseaduse nr 191 artikli 1 lõigetes 8.1 ja 8.2 ette nähtud, et edukas pakkuja võib esitada DPCM 2014‑ga heaks kiidetud kavas ette nähtud keskkonnakaitse meetmete ja ‑tegevuste muutmise taotluse. Soovitatud muudatused peavad tagama keskkonnakaitsestandardid, mis vastavad DPCM 2014‑ga heaks kiidetud kava prognoosile osas, milles need on üksteisega kokkusobivad, ja need on ette nähtud ministrite nõukogu esimehe dekreedis, mis „on samaväärne keskkonnakompleksloaga, asendab vajaduse korral keskkonnamõju hinnangut ning lõpetab kõik pooleliolevad keskkonnakompleksloa menetlused“.

34.

Lisaks on ette nähtud 2012. aasta keskkonnakompleksloa nõuete ja DPCM 2014‑ga heaks kiidetud kava rakendamistähtaja pikendamine 2017. aasta 30. juunini.

35.

2016. aasta dekreetseadus nr 98 eelneb DPCM 2014‑s sätestatud keskkonnakava muudatusettepanekute hindamisele ühes hankemenetluse eelnevas etapis. Lisaks on selles ette nähtud ministrite nõukogu esimehe uue dekreedi vastuvõtmine, mis sisaldab DPCM 2014 muudatusi ja kõiki lube, mis on vajalikud terasetehase tegevuseks, arvestades eduka pakkuja esitatud uut äriplaani.

36.

30. detsembri 2016. aasta dekreetseadusega nr 244, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 27. veebruari 2017. aasta seadusega nr 19 (Decreto-legge 30 dicembre 2016, n. 244), pikendati 2012. aasta keskkonnakompleksloa nõuete ja DPCM 2014‑ga heaks kiidetud kava rakendamise tähtaega 30. septembrini 2017. Lisaks seob see kehtiva keskkonnakompleksloaga tähtaja konkreetsete keskkonnatervendamise meetmete lõpetamiseks.

37.

Ministrite nõukogu esimehe 29. septembri 2017. aasta dekreet „Ministrite nõukogu esimehe 14. märtsi 2014. aasta dekreedis sätestatud keskkonna- ja tervisekaitse meetmete ja tegevuste kava muudatuste heakskiitmine 4. detsembri 2015. aasta dekreetseaduse nr 191, mis kinnitati muudetud kujul seadusena 1. veebruari 2016. aasta seadusega nr 13, artikli 1 lõike 8.1 alusel“ (DPCM del 29 settembre 2017, rubricato „Approvazione delle modifiche al Piano delle misure e delle attività di tutela ambientale e sanitaria di cui al decreto del Presidente del Consiglio dei ministri 14 marzo 2014, a norma dell’articolo 1, comma 8.1., del decreto-legge 4 dicembre 2015, n. 191, convertito, con modificazioni, dalla legge 1ofebbraio 2016, n. 13“) (edaspidi „DPCM 2017“), sisaldab Ilva terasetehasele antud loas tehtud viimaseid muudatusi, millest teatati eelotsusetaotluses.

38.

Selles on sätestatud DPCM 2014‑s ette nähtud keskkonnakava muudatused ja täiendused, kehtestades konkreetsete keskkonnatervendamise meetmete rakendamise tähtpäevaks 2023. aasta 23. augusti.

39.

Lisaks on selles ette nähtud, et juhul, kui kava jäetakse käitaja tahtest sõltumata täitmata, algatatakse menetlus, mis toob kaasa kohustuste täitmise tähtaegade pikendamise.

40.

Tarantos asub terasetehas, mille omanik on Ilva, kelle suhtes on algatatud erakorraline pankrotimenetlus. Seda käitab Acciaierie d’Italia S.p.A., mille emaettevõtja on Acciaierie d’Italia Holding S.p.A. ( 8 ) Euroopa Inimõiguste Kohus märkis 2019. aasta otsuses, et tegemist on Euroopa suurima tööstusliku terasekompleksiga, mille pindala on ligikaudu 1500 ha ja kus töötab ligikaudu 11000 töötajat. ( 9 )

41.

Terasetehast on küll käitatud juba pikka aega, kuid pädevad asutused andsid selle käitamiseks esimest korda loa 4. augustil 2011 Itaalia õiguse üldnormide alusel, millega võeti üle direktiiv 2008/1, mis asendati tööstusheidete direktiiviga. Nad muutsid seda luba 26. oktoobril 2012.

42.

Nagu asjaomastest Itaalia normidest aga nähtub, ei ole terasetehast alates 2012. aasta lõpust enam käitatud Itaalia õiguse üldnormide alusel, millega võeti üle tööstusheidete direktiiv, vaid korduvalt muudetud erinormide alusel.

43.

Need normid näevad mh ette ümbritseva piirkonna sanitaarolukorra pideva jälgimise, mis võib teatavatel tingimustel anda põhjust loa uuesti läbivaatamiseks.

44.

Lisaks on kehtestatud tähtajad selliste meetmete rakendamiseks, mis vähendavad negatiivset keskkonnamõju ja mis sisaldusid juba 2012. aasta muudetud keskkonnakompleksloas. Pärast seda, kui 2013. aasta dekreetseaduses nr 61 oli algul ette nähtud tähtaeg kuni 3. augustini 2016, pikendati seda tähtaega hiljem mitu korda, eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt viimati 2017. aastal kuni 23. augustini 2023.

45.

Hagejad märgivad siiski, et teatavate tingimuste tähtaega pikendati uuesti 10. augustil 2023. Keskkonna- ja energiajulgeoleku ministri 10. augusti 2023. aasta dekreedis nr 278 (decreto del Ministro dell’ambiente e della sicurezza energetica n. 278 del 10 agosto 2023) ( 10 ) on kindlaks määratud „alternatiivsed meetmed“ („misure alternative“).

46.

Tarantos elavad hagejad esitasid Tribunale di Milanole (Milano kohus, Itaalia) Ilva, Acciaierie d’Italia ja Acciaierie d’Italia Holdingu vastu kollektiivhagi, milles nad nõuavad tehase või vähemalt selle osade käitamise lõpetamist, et kaitsta oma õigust tervisele, rahule ja vaikusele oma elutoimingute tegemises ning õigust kliimale. Nende hinnangul on terasetehase tootmistegevus neid õigusi kümnete aastate jooksul oluliselt kahjustanud.

47.

Tribunale di Milano (Milano kohus) esitab käesolevas menetluses Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

48.

Põhikohtuasja hagejad Ilva, Acciaierie d’Italia, Regione Puglia (Apuulia maakond), Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Need menetlusosalised ja veel üks riigisiseses menetluses menetlusse astuja, Gruppo di Intervento Giuridico, osalesid ka 7. novembri 2023. aasta kohtuistungil.

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, millise tähtsusega on teatav teave terasetehase mõju kohta inimeste tervisele (vt selle kohta allpool B jaotis) ja teave teatavate heidete kohta (vt selle kohta allpool C jaotis) ning kas on lubatud korduvalt pikendada teatavate loa tingimuste rakendamise tähtaega (vt selle kohta allpool D jaotis). Kõigepealt tuleb aga käsitleda vastuväiteid eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta.

50.

Ilva ja Acciaierie d’Italia leiavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt selgitanud, miks ta vajab viidatud õigusnormide ja põhjenduste tõlgendamist (vt selle kohta allpool punkt 1), Itaalia õiguse kohaselt ei ole liidu õiguse tõlgendamine asjasse puutuv (vt selle kohta allpool punkt 2) ning lõpuks ei ole viidatud sätted piisavalt konkreetsed ja neile ei saa Ilva ja Acciaierie d’Italia vastu põhikohtuasjas tugineda, kuna nad on eraõiguslikud isikud (vt selle kohta allpool punkt 3).

51.

Põhimõtteliselt on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja erisusi arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama. Niisuguste küsimuste asjakohasust eeldatakse. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 11 )

52.

Ilva ja Acciaierie d’Italia tuginevad Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktile c, et näidata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud teavet, mida Euroopa Kohus vajab eelotsusetaotlusele vastamiseks.

53.

Selle sätte kohaselt märgitakse eelotsusetaotluses selgitus, millistel põhjustel riigisisene kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb.

54.

Selles osas vastab tõele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimustes suurele hulgale tööstusheidete direktiivi sätetele ja põhjendustele ning ELTL artiklile 191, ilma üksikasjalikult selgitamata, miks on vajalik kõigi viidatud tekstide tõlgendamine.

55.

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas viidatud tekstidest tulenevad kolm konkreetset kohustust. Seega on eelotsuse küsimuste ese eelotsusetaotluses piisavalt selgelt määratletud.

56.

Ilva ja Acciaierie d’Italia väidavad ka, et nõutav tõlgendus erinevate kaalutluste alusel, mis põhinevad Itaalia õigusel, ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane. Eelkõige ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus luba tühistada ega seda oma otsuses tähelepanuta jätta. Lisaks on selle loa õiguspärasus juba jõustunud kujul kindlaks tehtud.

57.

Seda, kas need vastuväited on põhjendatud, ei saa Euroopa Kohus siiski otsustada, sest ta ei saa tõlgendada riigisiseseid õigusnorme eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse kohta. Nende tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtute ainupädevusse. ( 12 )

58.

Lisaks on Itaalia, kes eelotsusetaotluse vastuvõetavust ei vaidlusta, seoses Cordella kohtuasja menetlemisega Euroopa Inimõiguste Kohtus korduvalt märkinud, et Itaalia tsiviilkohtutes toimuvad menetlused, nagu eelotsusetaotluse aluseks olev põhikohtumenetlus, võivad seoses Ilva terasetehasest tuleneva ohuga inimeste tervisele tagada asjaomaste isikute tõhusa õiguskaitse. ( 13 ) Selliste hagide esitamise võimalus on kooskõlas Århusi konventsiooni ( 14 ) artikli 9 lõikega 3, mille kohaselt tuleb tagada riigisiseste õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääs kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus riigisiseste keskkonnaõigusnormidega.

59.

Seega ei tekita ka need vastuväited ilmseid kahtlusi eelotsusetaotluse asjakohasuse suhtes.

60.

Lõpuks väidavad Ilva ja Acciaierie d’Italia, et eelotsusetaotlus ei ole kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv, kuna tõlgendatavate sätete vahetu kohaldamine on välistatud nii üldiselt kui ka eelkõige nende kui eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes. Nende õiguslik seisund tuleneb hoopis erinormidest, mille Itaalia on terasetehase kohta vastu võtnud.

61.

Tuleb nõustuda argumendiga, et direktiiv iseenesest ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi, mistõttu ei saa direktiivile tema vastu sellisena tugineda. See, kui õigust tugineda üle võtmata või ebaõigesti üle võetud direktiivi sättele laiendada eraõiguslike isikute vaheliste suhete valdkonnale, tähendaks nimelt, et Euroopa Liidule omistataks pädevus kehtestada vahetu õigusmõjuga kohustusi eraõiguslikele isikutele, samas kui tal on see pädevus üksnes valdkondades, milles tal on volitused võtta vastu määruseid. Seega, isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa sellisena kohaldada menetluses, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud. Samuti ei saa eraõiguslike isikute vahelises vaidluses direktiivile tugineda selleks, et jätta kohaldamata liikmesriigi õigusnormid, mis on selle direktiiviga vastuolus. ( 15 )

62.

Sellest hoolimata võib direktiivi tõlgendamine olla asjakohane eraõiguslike isikute vahelise vaidluse lahendamisel, sest riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud seda õigust tõlgendades arvesse võtma riigisisest õigust tervikuna ja kasutama selles õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada seda võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. ( 16 )

63.

Seda, mil määral on hindamisruumi Itaalia õiguse liidu õigusega kooskõlas olevaks tõlgendamiseks, saavad otsustada ainult Itaalia kohtud.

64.

Lisaks on Itaalia riigil olemasoleva teabe kohaselt endiselt peaaegu 40% osalus Ilvas ( 17 ) ning ta avaldab erakorralise tegevjuhi ja kolmest eksperdist koosneva komitee kaudu otsustavat mõju. Seetõttu ei saa välistada, et Ilva on Itaalia riigi väljund, kes ei või saada tööstusheidete direktiivi ebaõigest ülevõtmisest omapoolset kasu. ( 18 ) Sellisel juhul saaks Ilva vastu vahetult tugineda direktiivile. ( 19 )

65.

Mis puudutab vastuväidet, et eelotsusetaotluse küsimustes viidatud sätted ei saa nende sisu tõttu kehtestada vahetult kohaldatavaid kohustusi, siis on võimalik, et seda tuleb käsitleda üksikute küsimuste arutamisel, kuigi need küsimused sellele konkreetselt ei viita.

66.

Järelikult tuleb ka need vastuväited tagasi lükata ja eelotsusetaotlus on tervikuna vastuvõetav.

67.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millise tähtsusega on Itaalia õiguses kehtestatud kohustus hinnata käitisele keskkonnakompleksloa andmisel ja läbivaatamisel tervisekahju tööstusheidete direktiivi alusel, kui hindamine viib tulemuseni, et risk rahvastiku olulise osa tervisele, keda saasteainete heited mõjutavad, ei ole vastuvõetav.

68.

Tööstusheidete direktiivi artiklis 4 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et mitte ühtki käitist ei käitata ilma loata. Tööstusheidete direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et ilma et see piiraks riigisisestes või liidu õigusaktides ettenähtud muude nõuete kohaldamist, annab pädev asutus välja loa, kui käitis vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Artikli 10 kohaselt kohaldatakse II peatükki (artikli 10–27) I lisas sätestatud tegevusvaldkondade suhtes ja vajaduse korral vastavalt kõnealuse lisa kohastele künnisvõimsustele.

69.

Lähtuda tuleb sellest, et vaidlusaluse terasetehase puhul on tegemist käitisega artikli 3 punkti 3 tähenduses koostoimes I lisa punktiga 2.2 (malmi või terase tootmine); lisaks võivad olla asjakohased ka punkt 2.3 (mustmetallide töötlemine) ja punkt 2.4 (mustmetallide valu valukodades). Käitise suurust arvestades on tõenäoliselt ka künnisvõimsused saavutatud.

70.

Mis puudutab riski inimeste tervisele, siis tulenevad määrava tähtsusega nõuded tööstusheidete direktiivi artiklist 11, mis määrab kindlaks põhikohustused käitiste käitamisel. Eelkõige puutuvad asjasse punktid a, b ja c. Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkt a sätestab, et võetakse kõik asjakohased ennetusmeetmed saastuse vältimiseks, punkt b kohustab kohaldama parimat võimalikku tehnikat ja punkti c kohaselt ei või põhjustada olulist saastust.

71.

Kuna tööstusheidete direktiivi artikli 11 punktid a ja c on seotud saastuse mõistega, on selle määratlus artikli 3 punktis 2 otsustava tähtsusega. Selle kohaselt on tegemist inimtegevusest tuleneva ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsese või kaudse väljutamisega õhku, vette või pinnasesse, mis eelkõige võib ohustada inimeste tervist.

72.

Selle kontrollimine, kas tööstusheidete direktiivi artikli 11 punktides a ja c kehtestatud põhikohustusi täidetakse, st kas võetakse piisavaid ennetusmeetmeid saastuse vältimiseks ja välditakse olulist saastust, nõuab seega vastupidi Ilva väidetele seda, et tuleb hinnata käitise mõju inimeste tervisele ja käitise heiteid, millel võib olla selline mõju. ( 20 )

73.

Selle hindamise kord tuleneb siiski üksnes asjaomaste põhikohustuste täpsemast käsitlusest. Seejuures tuleb kõigepealt selgitada tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a tähendust, kuna selle sätte saksakeelne versioon on ebaselge (vt selle kohta allpool punkt 1). Seejärel tuleb käsitleda olulise saaste mõistet, mis on esitatud artikli 11 punktis c (vt selle kohta allpool punkt 2), ja loa läbivaatamise kohustust artikli 21 kohaselt (vt selle kohta allpool punkt 3).

74.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a saksakeelses versioonis on sätestatud, et saastuse vältimiseks võetakse „alle geeigneten Vorsorgemaßnahmen“ („kõik asjakohased ennetusmeetmed“). See sõnastus viitab väga kaugeleulatuvale kohustusele. Muud keeleversioonid ja õigusnormi ülesehitus piiravad siiski selle mõju.

75.

Mõiste „ennetusmeede“ tuletab meelde ettevaatusprintsiipi, mis on ELTL artikli 191 lõike 2 kohaselt liidu keskkonnapoliitika – sealhulgas tööstusheidete direktiivi ( 21 ) – alus ja mille kohta on olemas ulatuslik kohtupraktika.

76.

See põhimõte lubab võtta kaitsemeetmeid selliste ohtude vastu, mille olemasolu või ulatus ei ole parimate kättesaadavate teaduslike tõendite põhjal kindlaks tehtud. ( 22 ) Seetõttu on võimalik, et tulevased järeldused lükkavad need ohud tegelikult ümber, mistõttu selgub tagantjärele, et kaitsemeetmed olid üleliigsed.

77.

Euroopa Kohus on koguni teatavaid teisese õiguse sätteid ettevaatusprintsiipi arvestades tõlgendanud nii, et meetmed on nendega vastuolus seni, kuni parimaid kättesaadavaid teaduslikke tõendeid arvestades valitseb ebakindlus küsimuses, kas kõik ohud on välistatud. ( 23 )

78.

Näib, et mõiste „asjakohane“ (sks k „geeignet“) laiendab koguni veelgi tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a. Muudet tuleb nimelt käsitada „asjakohasena“, kui sellega on võimalik saavutada soovitud eesmärk. See, kas vajalikud jõupingutused on selle eesmärgiga proportsionaalsed, ei oma tähtsust küsimuse puhul, kas meede on asjakohane. Hindamisruum on parimal juhul olemas seoses teadusliku küsimusega, kas meede võimaldab üleüldse selle eesmärki saavutada.

79.

„Kõik asjakohased ennetusmeetmed saastuse vältimiseks“ (saksa k „alle geeigneten Vorsorgemaßnahmen gegen Umweltverschmutzungen“) tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a tähenduses hõlmavad seega kõiki meetmeid, millega saab vältida saastust, mille tekkimist ei saa käitise käitamisel välistada, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke tõendeid. Ettevaatusprintsiibi rangema tõlgenduse kohaselt võib seda sätet mõista isegi nii, et käitisele võib anda loa ainult siis, kui ei ole kahtlust, et seda käitatakse ilma saastuseta.

80.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a saksakeelne versioon on aga ainus versioon, mis nõuab „asjakohaseid ennetusmeetmeid“ (sks k „geeignete Vorsorgemaßnahmen“).

81.

On tõsi, et muud keeleversioonid langevad saksakeelse versiooniga kokku osas, milles ka need nõuavad „kõiki“ meetmeid. Neis ei ole siiski kasutatud ettevaatuse mõistet, vaid need tuginevad põhimõttele, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja millel ELTL artikli 191 lõike 2 kohaselt põhineb ka liidu keskkonnapoliitika. Ainult sloveenikeelses versioonis („preprečevanje“) ja soomekeelses versioonis („estävät“) kasutatakse mõisteid, mis ei vasta ELTL artikli 191 lõikes 2 selle põhimõtte kohta kasutatud mõistele, kuid ka neid tuleb tõenäoliselt mõista pigem ärahoidmise või preventsiooni kui ennetamise tähenduses.

82.

Euroopa Kohus ei ole põhimõtet, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid, seni põhjalikult käsitlenud, kuid on juba otsustanud, et selle kohaselt peavad ühendus ja liikmesriigid ära hoidma, vähendama ja niivõrd, kui võimalik, kõrvaldama saastumist ja häiringuid põhjustavad allikad juba algfaasis, võttes meetmeid, millega kõrvaldatakse teadaolevad riskid. ( 24 ) Kui ettevaatusprintsiip hõlmab seega olukordi, kus ohtude suhtes on kahtlusi, siis peaks põhimõte, mille kohaselt tuleb võtta ennetusmeetmeid, piirduma kaitsemeetmetega, kui riskid või ohud on teada. ( 25 )

83.

Peale selle ei nõua tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a muud keeleversioonid „asjakohaste“ meetmete võtmist. Neis on selle asemel kasutatud mõisteid nagu „appropriate“ (ingl k), „approprié“ (pr k), „adecuado“ (hisp k) või isegi „opportuno“ (it k). Neid mõisteid võib küll tõlkida ka sõnaga „asjakohane“, kuid erinevalt saksakeelsest mõistest võimaldavad need ka kaalumist, kas kõnealuste kaitsemeetmetega seotud jõupingutused on proportsionaalsed kaitsva mõju ja kõnealuse ohu suhtes.

84.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a muud keeleversioonid toetavad seetõttu pigem kohustust võtta kõik asjakohased meetmed, et vältida käitise teadaolevaid keskkonnariske.

85.

Teatavasti tuleb erinevaid keeleversioone tõlgendada ühetaoliselt. ( 26 ) Samuti ei saa ühelegi keeleversioonile anda eelist teiste keeleversioonide ees. ( 27 ) Pigem tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osa need on. ( 28 ) Lisaks võivad liidu õiguse sätte tõlgendamisele kaasa aidata selle vastuvõtmist ettevalmistavad materjalid. ( 29 )

86.

See, et tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkt a ei viita mitte ettevaatusabinõudele, vaid ennetusmeetmetele, nähtub juba direktiivi pealkirjast ja selle artikli 1 esimesest lõigust. Siiski ei ole saksakeelne versioon ka siin päris täpselt sõnastatud.

87.

Saksakeelses versioonis sisaldab pealkiri sulgudesse pandud sõnu „integrierte Vermeidung und Verminderung der Umweltverschmutzung“ [e k „saastuse kompleksne vältimine ja kontroll“]. Direktiivi artikli 1 esimese lõigu kohaselt sätestatakse selles direktiivis tööstuslikest tegevusvaldkondadest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli eeskirjad. Nii pealkiri kui ka artikli 1 esimene lõik on identsed varem kehtinud direktiividega 96/61 ja 2008/1 saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta.

88.

Kõigi 1996. aasta keeleversioonide mõlemas punktis, välja arvatud saksakeelses versioonis, kasutati mõistet, mis ELTL artikli 191 lõikes 2 tähistab ennetust, näiteks prantsuse keeles „prévention“, inglise keeles „prevention“ või itaalia keeles „prevenzione“. Enamikus keeleversioonides, mis on alates sellest ajast lisatud, kasutatakse samuti ennetamise vastet, ( 30 ) kuigi on ka keeleversioone, milles – nagu saksakeelses versioonis – kasutatakse muud mõistet. ( 31 )

89.

Kõigi kolme direktiivi kõik keeleversioonid kattuvad igal juhul selles, et neis ei kasutatud ega kasutata ei pealkirjas ega artiklis 1 ettevaatuse mõistet.

90.

Muu hulgas nähtub tööstusheidete direktiivi pealkirjast ja artikli 1 esimesest lõigust ka see, et selle eesmärk ei ole igasuguse saastuse vältimine, sest seal on mainitud ka üksnes saastamise vähendamist või erinevates keeleversioonides, näiteks ingliskeelses versioonis, selle kontrolli. Järelikult on direktiivi kohaselt teatud saastuse tase aktsepteeritud. Selle kohaselt keelab artikli 11 punkt c üksnes olulise saastuse.

91.

Seda kinnitab tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkt b. Selle kohaselt tuleb käitise käitamisel kasutada parimat võimalikku tehnikat. On tõsi, et artikli 3 lõike 10 punktis c nimetatud „parim“ tehnika on see, mis on keskkonna kui terviku kaitse kõrge üldise taseme saavutamiseks kõige tõhusam. „Võimalik“ on artikli 3 lõike 10 punkti b kohaselt aga ainult niisugune tehnika, mida on arendatud sellisel määral, et selle kasutamine on kulusid ja eeliseid arvesse võttes vastavas tööstussektoris majanduslikult ja tehniliselt otstarbekas. Seega tuleb parima võimaliku tehnika kindlaksmääramisel arvesse võtta ka majanduslikke aspekte.

92.

Parima tehnika kohaldamise kohustuse piiramist „võimaliku tehnikaga“ õõnestaks siiski, kui tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkt a kehtestaks kohustuse võtta mis tahes „asjakohaseid“ ennetusmeetmeid, olenemata majanduslikust võimalikkusest.

93.

See, et tööstusheidete direktiivi artikli 11 punktis b sätestatud kohustus kohaldada parimat võimalikku tehnikat täpsustab artikli 11 punktis a sätestatud kohustust võtta „kõik asjakohased ennetusmeetmed saastuse vältimiseks“, oli nende kahe kohustuse esialgses versioonis selgem. Direktiivide 96/61 ja 2008/1 artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt tuli nimelt „võtta kõik vajalikud ennetusmeetmed saastuse vältimiseks, eelkõige parima võimaliku tehnika kasutamisega“. ( 32 ) Komisjon ei selgitanud, miks ta need kaks elementi oma ettepanekus direktiivi uuesti sõnastamise kohta eraldas. ( 33 ) Kuna komisjon selgitas ainult uusi ja oluliselt muudetud eeskirju, ( 34 ) tuleb lähtuda sellest, et ta pidas seda muudatust ebaoluliseks.

94.

Mõju inimeste tervisele tuleb parima võimaliku tehnika kindlaksmääramisel arvesse võtta liidu kui terviku jaoks. Selle tehnika eesmärk on tööstusheidete direktiivi artikli 3 punkti 10 kohaselt vältida või vähemalt vähendada mõju keskkonnale ja aidata seejuures kõige tõhusamalt saavutada keskkonnakaitse üldist kõrget taset. Konkreetne tervisekahju, mida teatud käitis põhjustab, on seejuures oluline üksnes osana erinevate tehnikate hindamise aluseks olevatest andmetest. Teatud käitises kogu liidus kindlaks määratud parima võimaliku tehnika kohaldamiseks artikli 11 punkti b kohaselt ei ole seevastu otseselt tähtis konkreetne tervisekahju.

95.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a tuleb seega mõista nii, et tuleb võtta kõik asjakohased meetmed, et vältida või vähendada käitise teadaolevaid keskkonnariske.

96.

Direktiivi artikli 11 punktis a sätestatud meetmed hõlmavad eelkõige artikli 11 punktis b nimetatud parima võimaliku tehnika kohaldamist. Selle sätte kohaldamisel teatud käitise suhtes ei ole vaja arvesse võtta sellega kaasnevat konkreetset tervisekahju.

97.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punktist c võib aga asjaomase käitise erijoonte tõttu tuleneda kohustus võtta kaitsemeetmeid, mis lähevad kaugemale parimast võimalikust tehnikast, eelkõige käitise asukohas valitsevate tingimuste tõttu. See säte näeb ette, et käitisega ei põhjustata olulist saastust. Kui käitis põhjustab hoolimata parima võimaliku tehnika kohaldamisest olulist saastust, tuleb võtta täiendavaid kaitsemeetmeid selle saastuse vältimiseks.

98.

Selliseid kaitsemeetmeid tuleb samuti artikli 11 punkti a tähenduses pidada asjakohaseks, kuna mõistega „oluline saastus“ seatakse käitiste käitamisele absoluutne piir. Kui sellised kaitsemeetmed ei ole võimalikud, ei saa käitisele luba anda.

99.

Tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 2 on määratletud küll saastuse mõiste, mitte aga see, millal seda tuleb pidada oluliseks. See saab tuleneda üksnes asjaomase saastuse ja selle mõju hindamisest.

100.

Sellise hinnangu võib tuletada abstraktselt muudest õigusnormidest. Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et vääveldioksiidi piirtasemete ületamist välisõhus tuleb välisõhu kvaliteedi direktiivi ( 35 ) kohaselt pidada oluliseks saastuseks. ( 36 )

101.

See näitena mainitud juhtum ei põhine siiski asjaomase direktiivi erijoontel. Pigem tuleb minu arvates iga saastust, mis – kõiki erandeid arvesse võttes – viib ükskõik millise kohaldatava keskkonnakaitsenormiga vastuolus oleva olukorrani, pidada oluliseks.

102.

Liidu õiguses puuduvad siiski konkreetsed sätted, mille põhjal saaks kindlaks teha, milline käitistest põhjustatud saastuse mõju inimeste tervisele lubab otseselt järeldada, et tegemist on olulise saastusega. Seda, kas Itaalia riigisiseses õiguses on olemas sätted, mis viivad sellise tulemuseni, ei saa hinnata Euroopa Kohus.

103.

Tagajärjed inimeste tervisele võivad aga ka olenemata keskkonnaõiguse erinormide rikkumisest viia selleni, et saastust tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti c tähenduses tuleb pidada oluliseks. See tuleneb juba sellest, et liidu keskkonnapoliitika – sealhulgas direktiiv – järgib ELTL artikli 191 lõike 1 teise taande kohaselt ka inimese tervise kaitsmise eesmärki. Lisaks kohustavad ELTL artikkel 9 ja artikli 168 lõike 1 esimene lause ning põhiõiguste harta artikli 35 teine lause liitu tagama liidu poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel kõigis valdkondades inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse. ( 37 ) Inimeste tervise kaitse on seega eriti suure tähtsusega, mis võib õigustada ka märkimisväärset majanduslikku kahju. ( 38 )

104.

Tööstusheidete direktiivis väljendub see eelkõige selles, et artikli 8 lõike 2 teise lause kohaselt peatatakse loa tingimuste rikkumise korral käitise tegevus niikaua, kuni nõuete täitmine on taastatud, ainult juhul, kui on otsene oht kahjustada keskkonda olulisel määral, samal ajal kui see on nõutav alati, kui ohustatakse otseselt inimeste tervist.

105.

See säte räägib tõepoolest selle poolt, et saastus, mis ohustab inimeste tervist, on alati oluline. Siiski ei saa välistada, et teatud eriti väikese kaaluga tervisekahjud lubavad pidada põhjustatud saastust ebaoluliseks. Seda toetab eelkõige asjaolu, et juba saastuse määratluses, mis on esitatud tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 2, on mainitud inimeste tervise ohustamise võimalust. Kui see peaks alati viima selleni, et asjaomane saastus on oluline, oleks seadusandja seda sõnaselgelt väljendanud.

106.

Seetõttu on inimeste tervist ohustav saastus oluline ainult siis, kui negatiivset mõju inimeste tervisele tuleb pidada inimeste tervist ülemäära kahjustavaks.

107.

Suunisväärtusena pidas Euroopa keskkonnaasutuste võrgustik IMPEL 2005. aastal ühte täiendavat surmajuhtumit aastas 1000000 inimese kohta ja mittesurmavate haiguste puhul ühte täiendavat haigusjuhtumit 100000 inimese kohta veel vastuvõetavaks, ( 39 ) seega ei pidanud ta asjaomast saastust oluliseks. Võrdluseks olgu märgitud, et liiklusõnnetuste tagajärjel hukkus Euroopa Liidus 2011. aastal ligikaudu 70 inimest 1000000 elaniku kohta ja 2020. aastal 49 inimest 1000000 elaniku kohta. ( 40 ) Olulisi ja ebaolulisi tervisekahjusid saab täpselt piiritleda aga ainult konkreetsetel juhtudel, võttes arvesse käitise tähtsust ja võimalikke alternatiive.

108.

Saastusest põhjustatud negatiivset mõju inimeste tervisele, mis kujutab endast põhiõiguste rikkumist, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on Ilva terasetehase puhul tuvastanud, ( 41 ) ei saa prima facie aga enam pidada ebaoluliseks. On võimalik, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib just seetõttu esimeses küsimuses, et terviseoht seoses rahvastiku osaga, keda saastavad heited oluliselt mõjutavad, on vastuvõetamatu.

109.

Põhikohtuasja lahendamisel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski arvestama ka seda, et vahepeal on rakendatud täiendavaid kaitsemeetmed, mistõttu on olukord võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. jaanuari 2019. aasta ja 5. mai 2022. aasta otsustega ning tervisekahju senise hinnanguga muutunud.

110.

Direktiivi artikli 11 punktis a sätestatud meetmed hõlmavad seega lisaks parima võimaliku tehnika kohaldamisele ka meetmeid, mis on vajalikud selle vältimiseks, et käitis ei põhjustaks olulist saastust artikli 11 punkti c tähenduses. Saastust tuleb pidada oluliseks, kui see viib olukorrani, mis ei ole kohaldatavate keskkonnakaitsenormidega – võttes arvesse võimalikke erandeid – kooskõlas. Olenemata sellistest õigusnormidest tuleb saastust pidada oluliseks, kui see põhjustab konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ülemäärast kahju inimeste tervisele. Saastus, mis rikub inimeste tervist kahjustades asjaomaste isikute põhiõigusi, on alati oluline.

111.

Loa läbivaatamist, mida esimeses küsimuses samuti puudutatakse, käsitleb tööstusheidete direktiivi artikkel 21.

112.

Itaalia õiguses sätestatud tervisekahju hindamise arvesse võtmisel peaks see läbivaatamine olema eriti oluline. Näib nimelt olevat välistatud, et seda hinnangut oleks saanud arvesse võtta juba terasetehase esimeste keskkonnalubade puhul 2011. ja 2012. aastast. See kehtestati – teadaolevalt – alles 4. juuni 2013. aasta dekreetseaduse nr 61 artikli 1 lõikega 7. Varem tuli käitise mõju inimeste tervisele arvesse võtta muu teabe alusel.

113.

Läbivaatamine on tööstusheidete direktiivi artikli 21 lõike 5 punkti a kohaselt eelkõige vajalik siis, kui käitise põhjustatud saaste on nii suur, et loaga ettenähtud heite piirväärtused tuleb läbi vaadata või tuleb loale lisada uued piirväärtused.

114.

Need õigusnormid järgivad seega tööstusheidete direktiivi artikli 11 punktis c sätestatud põhikohustust ja nõuavad läbivaatamist, kui hiljem selgub, et käitise põhjustatud saaste oli oluline. Tõendid sellise saastuse kohta peaksid tulenema artikli 23 lõike 1 kohaselt nõutavast keskkonnajärelevalve süsteemist, mis tegeleb asjaomaste käitiste poolt keskkonnale avaldatava kogu asjasse puutuva mõju kontrollimisega. Tervisekahju hindamine, mis viiakse läbi pärast loa andmist ja mida korrapäraselt ajakohastatakse, on artikli 23 lõike 4 punkti a kohaselt selle süsteemi osa ja artikli 21 lõike 5 punktis a sätestatud hindamise jaoks ilmselgelt tähtis. Seda tuleb seetõttu arvesse võtta.

115.

Muu hulgas näib, et see on ka dekreetseaduse nr 61 artikli 1 lõikes 7 ette nähtud, sest selle kohaselt ei saa tervisekahju hinnang iseenesest keskkonnakompleksluba muuta, kuid maakond saab selle alusel taotleda selle läbivaatamist.

116.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et kui käitis on saanud loa tööstusheidete direktiivi artiklite 4 ja 5 alusel ning kui see luba vaadatakse läbi selle direktiivi artikli 21 alusel, tuleb tagada käitise käitamise põhinõuete täitmine artikli 11 kohaselt.

117.

Tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti a tuleb mõista nii, et tuleb võtta kõik asjakohased meetmed, et vältida või vähendada käitise põhjustatud teadaolevaid keskkonnariske.

118.

Direktiivi artikli 11 punktis a sätestatud meetmed hõlmavad eelkõige artikli 11 punktis b nimetatud parima võimaliku tehnika kohaldamist. Selle sätte kohaldamisel konkreetse käitise suhtes ei ole vaja arvesse võtta selle konkreetset mõju tervisele.

119.

Direktiivi artikli 11 punktis a sätestatud meetmed hõlmavad ka meetmeid, mis on vajalikud, et vältida käitisest lähtuvat olulist saastust artikli 11 punkti c tähenduses. Saastust tuleb pidada oluliseks, kui see viib olukorrani, mis on kohaldatavate keskkonnakaitsenormidega – võttes arvesse võimalikke erandeid – vastuolus. Sellistest õigusnormidest sõltumata tuleb saastust pidada oluliseks, kui see põhjustab konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ülemäärast kahju inimeste tervisele. Saastus, mis rikub inimeste tervist kahjustades asjaomaste isikute põhiõigusi, on alati oluline.

120.

Direktiivi artikli 21 lõike 5 punkti a kohaselt on loa läbivaatamine vajalik eelkõige siis, kui näiteks tervisekahju hindamise tulemusena ilmneb tagantjärele, et käitis põhjustab olulist saastust.

121.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tööstusheidete direktiivi kohaselt tuleb käitisele loa andmisel arvesse võtta kõiki eralduvaid aineid, mis on teaduslike tõendite kohaselt kahjulikud, sealhulgas kategooriaid PM10 (tahked peenosakesed) ja PM2,5 (veel väiksemad tahked peenosakesed), ning mis igal juhul pärinevad kontrollitavast käitisest, või peab luba hõlmama ainult neid saasteaineid, mida on toimuva tööstustegevuse laadi ja liigi tõttu algusest saadik prognoositud. Eelotsusetaotluse põhjendustes on lisaks mainitud veel vaske, elavhõbedat ja naftaleeni.

122.

Nagu komisjon selgitab, peab käitaja tööstusheidete direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis f nimetatud loataotluses kirjeldama heidete laadi ja kogust, mida käitis eeldatavalt suunab igasse keskkonnaelementi, ning heite mõju olulisust keskkonnale. See kohustus puudutab seega üksnes prognoositavaid heitkoguseid.

123.

Kui seepeale antakse luba, hõlmab see tööstusheidete direktiivi artikli 14 lõike 1 punkti a ja lõike 2 kohaselt vähemalt II lisas loetletud saasteainete piirväärtusi või nende suhtes võetavaid võrdväärseid meetmeid ja muude selliste saasteainete piirväärtusi, mida asjaomane käitis tõenäoliselt väljutab keskkonda suurtes kogustes.

124.

Nagu hagejad õigesti märgivad, hõlmab tööstusheidete direktiivi II lisa eelotsusetaotluses nimetatud saasteaineid, nimelt õhku väljutatavaid lenduvaid orgaanilisi ühendeid (punkt 4), seega naftaleeni, metalle ja nende ühendeid (punkt 5), järelikult ka vaske ja elavhõbedat ning tolmu, sealhulgas peeneid tahkeid osakesi (punkt 6), seega ka PM10 ja PM2,5. Vette väljutamise puhul on nimetatud püsivaid süsivesinikke ja püsivaid bioakumuleeruvaid orgaanilisi toksilisi aineid (punkt 5) ning samuti metalle ja nende ühendeid (punkt 7).

125.

Need kategooriad on siiski nii üldiselt sõnastatud, et sellest ei saa tuletada kohustusi kehtestada konkreetsed piirväärtused iga hõlmatud aine, näiteks iga lenduva orgaanilise ühendi, iga metalli või iga tolmukategooria kohta. Nagu komisjon väidab, ei puuduta seega tingimus, et saasteaineid väljutataks suurtes kogustes, mitte ainult muid saasteaineid, vaid ka tööstusheidete direktiivi II lisas loetletud saasteaineid. II lisas loetletud saasteainete puhul, mida ei väljutata suurtes kogustes, ei ole seevastu piirväärtused nõutavad.

126.

Uutele käitistele loa andmisel saab paratamatult arvesse võtta ainult neid heitkoguseid, mida on toimuva tööstustegevuse laadi ja liigi tõttu algusest saadik prognoositud. Nagu Ilva märgib, oleks tulnud seda küsimust parima võimaliku tehnika kindlaksmääramisel, eelkõige seoses teabevahetusega tööstusheidete direktiivi artikli 13 kohaselt, selgitada.

127.

Parim võimalik tehnika raua ja terase tootmiseks on kindlaks määratud komisjoni 28. veebruari 2012. aasta rakendusotsuses ( 42 ) ning seda on lähemalt kirjeldatud 2013. aasta PVT‑viitedokumendis. ( 43 ) Eelotsusetaotluses nimetatud saasteaineid on selles mainitud, ( 44 ) olgugi et osaliselt saasteainerühmade elementidena (tolm, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud). Lisaks ei saa välistada, et arvesse tuleb võtta ka muid tööstustegevusi käsitlevaid PVT‑järeldusi. ( 45 )

128.

Nagu eespool märgitud, tuleb käitiste käitamisel kohaldada artikli 11 punktide a ja b kohaselt parimat võimalikku tehnikat. ( 46 ) Selleks tuginetakse PVT‑järeldustele, seega komisjoni vastavale rakendusotsusele, mis on artikli 14 lõike 3 kohaselt viitedokument, millele viidatakse loa tingimuste kehtestamisel. Artikli 15 lõikes 2 on sätestatud, et piirväärtused ja võrdväärsed meetmed põhinevad parimal võimalikul tehnikal. Sellega ei nähta küll ette konkreetse tehnika või tehnoloogia kohaldamist, kuid artikli 15 lõike 3 kohaselt tuleb vähemalt tagada, et heitkogused ei ületaks parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid.

129.

Eelkõige PM10 tahkete osakeste ja PM2,5 tahkete peenosakeste puhul võib vajadus rangemate heite piirväärtuste järele tuleneda välisõhu kvaliteedi direktiivist. ( 47 ) Selles direktiivis sätestatud õhukvaliteedi piirväärtused on nimelt keskkonnakvaliteedi standardid tööstusheidete direktiivi artikli 3 punkti 6 ja artikli 18 tähenduses. ( 48 ) Kui nende välisõhu piirväärtuste järgimine nõuab käitisele rangemate heite piirväärtuste kehtestamist, tuleb need kehtestada artikli 18 kohaselt.

130.

Kuna Euroopa Kohus on juba leidnud, et Tarantos on PM10 piirväärtused välisõhus ületatud, ( 49 ) tuleb vähemalt kontrollida, kas vaidlusaluse terasetehase piirväärtusi tuleb karmistada. Siiski näib, et väljaspool terasetehast ei ole viimastel aastatel enam rikkumisi esinenud. ( 50 )

131.

Muu hulgas nähtub tööstusheidete direktiivi artikli 14 lõikest 6, et mõeldav on ka keskkonnamõju, mida PVT‑järeldused ei hõlma. Seda seetõttu, et selle kohaselt tuleb ka sellise mõju jaoks kindlaks määrata loa andmise tingimused.

132.

Sellised täiendavad heitkogused ei saa tuleneda ainult asjaolust, et asjaomase tegevuse kohta ei ole veel olemas PVT‑järeldusi või need on ebatäielikud, vaid ka käitise asukohas valitsevatest eritingimustest.

133.

Lisaks tuleb töötavale käitisele loa andmisel või sellise loa läbivaatamisel tööstusheidete direktiivi artikli 21 kohaselt arvesse võtta käitamise käigus saadud kogemusi osana asjakohastest teaduslikest andmetest, ( 51 ) seega tegelikult kindlaks tehtud heitkoguseid.

134.

Kokkuvõttes tuleb sedastada, et käitisele loa andmisel tööstusheidete direktiivi artiklite 5, 14 ja 15 alusel ning sellise loa läbivaatamisel selle direktiivi artikli 21 alusel tuleb arvesse võtta kõiki suurtes kogustes keskkonda väljutatavaid saasteaineid, mida võib olemasoleva teabe, eelkõige PVT‑järelduste, käitise tegeliku käitamisega seotud võimalike kogemuste ja muude näitajate põhjal oodata.

135.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tööstusheidete direktiiviga on kooskõlas, et Itaalia pikendas terasetehasele 2012. aastal antud loas keskkonna- ja tervisekaitsemeetmete rakendamiseks algul ette nähtud tähtaega ligikaudu seitsme ja poole aasta võrra, kokku üksteist aastat kuni 2023. aasta augustini.

136.

Vastuse sellele küsimusele saab suhteliselt lihtsalt tuletada tööstusheidete direktiivi ja sellele eelnenud direktiivi 96/61 saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta sätetest.

137.

Kuna tööstusheidete direktiivi ülevõetud sätteid kohaldatakse artikli 82 lõike 1 kohaselt olemasolevatele käitistele alles alates 7. jaanuarist 2014, olenes loa andmine esialgu veel direktiivi 96/61 ülevõtmisest.

138.

Direktiivi 96/61 artikli 5 lõike 1 ja artikli 21 lõike 1 kohaselt pidid pädevad asutused hoolitsema lubade abil või tingimuste uuesti läbivaatamise või vajaduse korral nende ajakohastamise abil selle eest, et Ilva terasetehast käitatakse olemasoleva käitisena artikli 2 punkti 4 tähenduses hiljemalt 30. oktoobril 2007, seega üksteist aastat pärast direktiivi jõustumist, kooskõlas direktiiviga. ( 52 ) Nende käitiste käitajate õiguspärane ootus käitamistingimuste jätkumise suhtes oli selle suuremeelselt kehtestatud tähtaja tõttu piisavalt kaitstud.

139.

Mainitud tingimused pidid direktiivi 96/61 artikli 5 lõike 1 ja artikli 9 kohaselt eelkõige tagama, et käitise käitamisel järgitakse põhikohustusi, mis olid sel ajal sätestatud artiklis 3. Need põhikohustused on praegu – niivõrd kui see on käesolevas asjas asjakohane – identselt sõnastatud tööstusheidete direktiivi artiklis 11, mistõttu kehtivad esimeses ja teises küsimuses esitatud kaalutlused ka varasemate õigusnormide kohta.

140.

Põhimõtteliselt näib küll mõeldav kehtestada tingimused koos ülevõtmise tähtajaga ja lükata seega nende rakendamist edasi. Kui tingimused on aga vajalikud selleks, et tagada põhikohustuste järgimine käitise käitamisel, ei oleks edasilükkamine olnud kooskõlas direktiivi 96/61 artikli 5 lõikega 1. Selle põhjus on, et selle kohaselt seadis luba tingimuseks, et käitist käitataks kooskõlas põhikohustustega. Seega tuli käitist hiljemalt 30. oktoobril 2007 artikli 3 punkti a kohaselt käitada sel ajal kindlaks määratud parima võimaliku tehnika abil. Punkti b kohaselt ei võinud käitis alates sellest kuupäevast enam põhjustada olulist saastust.

141.

See kehtib loomulikult ka olemasoleva käitise muudatuste kohta. Neid võib teha ainult siis, kui käitis ka edaspidi endiselt vastab kohaldatavatele nõuetele. Direktiivides 96/61 ja 2008/1 ei ole selleks kehtestatud üleminekuperioode, samuti ei ole neid ette nähtud tööstusheidete direktiivis.

142.

Nagu komisjon õigesti märgib, kinnitab tööstusheidete direktiivi artikkel 8, et loa tingimuste täitmist ei saa edasi lükata. Artikli 8 lõike 2 punkti b kohaselt peab käitaja loa tingimuste täitmata jätmise korral viivitamata võtma vajalikud meetmed nõuete täitmise võimalikult kiireks taastamiseks. Lisaks nõuab tööstusheidete direktiivi artikli 8 lõike 2 teine lause koguni käitise tegevuse peatamist, kui loa tingimuste rikkumine ohustab otseselt inimeste tervist või kujutab endast otsest ohtu kahjustada keskkonda olulisel määral. Direktiivide 96/61 ja 2008/1 artikkel 14 piirdus seevastu üldise nõudega täita loa nõudeid.

143.

Vastupidi Ilva, Acciaierie d’Italia ja Itaalia seisukohale ei ole ühtegi pidepunkti selle kohta, et vajalike loa tingimuste rakendamise edasilükkamist saab õigustada käitises toimuva tootmise vähendamisega.

144.

Lähtuda tuleb tõepoolest sellest, et väiksema tootmise korral väheneb ka keskkonnamõju ja eelkõige vähenevad käitise heitkogused tervikuna. Tootmise vähendamine võib seetõttu kaasa aidata välisõhu kvaliteeti käsitlevas direktiivis kehtestatud piirväärtustest kinnipidamisele. Samuti võib see vältida ohtu inimeste tervisele või otsest ohtu kahjustada keskkonda olulisel määral tööstusheidete direktiivi artikli 8 lõike 2 teise lause tähenduses.

145.

Tootmise vähendamine ei vii aga üldjuhul heite piirväärtustest kinnipidamiseni. Heite piirväärtus on tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 5 esitatud määratluse kohaselt heite mass, väljendatud teatavates kindlates parameetrites, heite kontsentratsioon ja/või tase, mida ei tohi ühe või mitme ajavahemiku vältel ületada. Selle kohaselt on komisjoni 28. veebruari 2012. aasta otsuse parima võimaliku tehnika kohta raua ja terase tootmisel ( 53 ) jaotises „Üldised kaalutlused“ määratletud õhku eralduva heite PVTga seotud tasemed kui heiteaine mass jääkgaasi ruumalaühiku kohta või heiteaine mass toodetud või töödeldud toodangu massiühiku kohta. Üldjuhul ei vähene need väärtused väiksema tootmise tõttu.

146.

Siiski võis 28. veebruari 2012. aasta otsus tõepoolest kehtestada loa tingimuste rakendamise tähtaja. See võis nimelt muuta nõutavaks loa tingimuste muutmise. Vahepeal kohaldatud direktiivi 2008/1 artikli 13 lõike 2 punkt b nägi sellega seoses ette, et luba tuleb uuesti läbi vaadata, kui parima võimaliku tehnika oluline muutmine võimaldab heitkoguseid ilma liigsete kulutusteta oluliselt vähendada. Selle kohaselt oli võimalik kaalumine.

147.

Siiski tuli alates 7. jaanuarist 2014 kohaldada tööstusheidete direktiivi. Selle artikli 21 lõikes 3 ei olnud enam kaalumist ette nähtud. Selle asemel kehtestas see loa tingimuste uue tehnikaga ajakohastamiseks nelja-aastase tähtaja, käesoleval juhul kuni 28. veebruarini 2016.

148.

Aga ka juhtudel, kui ei ole tegemist parima võimaliku tehnika muudatustega, võib teatud tingimuste puhul erandkorras lubada edasilükkamist.

149.

Kui näiteks tööstusheidete direktiivi artikli 14 lõikes 1 ja artiklis 18 sätestatud tingimuste eesmärk on tagada keskkonnakvaliteedi standardi järgimine, võib keskkonnakvaliteedi standardi järgimine olla omakorda edasi lükatud. Sellisel juhul ei oleks vaja kohaldada nende järgimise nõudeid juba enne tähtaega.

150.

Samuti on võimalik ette kujutada, et teatud saastus on esialgu vastuvõetav, kuid muutub hiljem edasise arengu tõttu oluliseks tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti c tähenduses. Selline olukord võib tekkida näiteks uute saasteallikate puhul, eelkõige uutele käitistele loa andmisel, kui saasteainete koguhulk viib näiteks selleni, et ületatakse välisõhu kvaliteedi direktiivis kehtestatud piirväärtused või rikutakse veepoliitika raamdirektiivi ( 54 ) artikli 4 lõikes 1 sätestatud halvenemise põhjustamise keeldu või parandamiskohustust. Kui sellist arengut on võimalik prognoosida, võib ka olemasolevate käitiste suhtes juba kehtestada vastavad kaitsemeetmed, mille kohaldamine lükatakse aga edasi, kuni täiendavad saasteallikad tegelikult põhjustavad saastust. Selline kaitsemeetmete varajane kindlaksmääramine on koguni kasulik, sest see annab käitise käitajale aega meetmete rakendamiseks.

151.

Käesolevas asjas ei ole selliste erandite kohta siiski ühtegi pidepunkti.

152.

Täielikkuse huvides olgu viimaks märgitud, et liikmesriigid võivad tööstusheidete direktiivi artikli 14 lõike 4 ja ELTL artikli 193 kohaselt kehtestada rangemad loa tingimused, kui see on direktiivi kohaselt vajalik. Selliste loa tingimuste kohta ei sisalda direktiiv oma olemuse tõttu ühtegi nõuet, mistõttu on liikmesriikidel õigus otsustada, kas nad lükkavad nende kohaldamise edasi.

153.

Seega tuleb märkida, et loa tingimusi, mis olid vajalikud, et kõigepealt alates 30. oktoobrist 2007 tagada direktiivi 96/61 järgimine, hiljem direktiivi 2008/1 järgimine ja alates 7. jaanuarist 2014 tööstusheidete direktiivi järgimine käitisele loa andmisega, tuli ja tuleb edaspidi direktiivi 96/61 või direktiivi 2008/1 artikli 3, artikli 5 lõike 1 ja artikli 9 ning tööstusheidete direktiivi artiklite 4, 5, 11 ja 14 kohaselt loa jõustumisel viivitamata kohaldada, kui eriliste asjaolude tõttu ei ole võimalik edasilükkamine, nt seetõttu, et komisjon võttis vastu uue otsuse parima võimaliku tehnika kohta, kuna tööstusheidete direktiivi artiklis 18 kehtestatud keskkonnakvaliteedi standard, mida tuleb järgida, jõustub alles hiljem, või kui teatud saastust, mis on esialgu vastuvõetav, tuleb alles eeldatavalt hiljem toimuva arengu tõttu pidada oluliseks tööstusheidete direktiivi artikli 11 punkti c tähenduses.

154.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt: