1.

Käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud ulatuvad tagasi Kataloonias (Hispaania) 1. oktoobril 2017 korraldatud n-ö iseseisvusreferendumini ning selle sündmuse õiguslike ja poliitiliste järelkajadeni. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitelda nende asjaolude tagajärgi liidu õiguse seisukohast, kuna teatavad kõnealuste sündmustega seotud isikud osalesid edukalt Euroopa Parlamendi valimistel.

2.

Eelkõige otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Junqueras Vies ( 2 ), millal omandab valituks osutunud kandidaat Euroopa Parlamendi liikme staatuse. Käesolev apellatsioonkaebus puudutab suuresti selle kohtuotsuse ja sealt tulenevate juhiste tõlgendamist.

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu soovile keskendun käesolevas ettepanekus apellatsioonkaebuse esimesele väitele, mis on kõnealusel juhul kõige olulisem ning milles on tõstatatud liidu õiguse seisukohast konstitutsioonilist laadi küsimusi, mis puudutavad Euroopa Parlamendi liikmete staatust ning liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust nende liikmete valimisel. Sellele väitele on lõviosa oma kirjalikest dokumentidest pühendanud ka pooled.

4.

EL lepingu ja EL toimimise lepingu lisaks oleva protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta ( 3 ) (edaspidi „protokoll“) artiklis 9 on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.“

5.

Liidu õiguse tasandil reguleerib Euroopa Parlamendi valimisi Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlev akt, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom ( 4 ), mida on muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom ( 5 ) (edaspidi „valimisakt“). Selle akti artikli 8 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.“

6.

Kõnealuse akti artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Parlament kontrollib Euroopa Parlamendi liikmete volitusi. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.“

7.

Selle akti artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Koht vabaneb, kui Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel.“

8.

Parlamendi sisemist korraldust reguleerib kodukord. Üheksandal ametiajal kohaldatava kodukorra (2019–2024, edaspidi „kodukord“) artiklis 3 on sätestatud:

„1.   [Parlamendi] üldiste valimiste järel palub president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada parlamendile viivitamata valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda alates valimisjärgse esimese istungi avamisest.

Ühtlasi juhib [parlamendi] president pädevate asutuste tähelepanu [valimisakti] asjakohastele sätetele ja palub neil võtta vajalikud meetmed, et vältida ühitamatust [parlamendi] liikme ametiga.

2.   Parlamendiliige, kelle valimisest on parlamendile teatatud, esitab enne parlamendis ametisse asumist kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et tal ei ole ühtki [parlamendi] liikme ametiga ühitamatut ametit [valimis]akti artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses. Deklaratsioon tuleb esitada pärast üldisi valimisi võimaluse korral hiljemalt kuus päeva enne parlamendi valimisjärgset avaistungit. Kuni parlamendiliikme volitusi ei ole kontrollitud või vaidluses ei ole veel otsust tehtud ja tingimusel, et parlamendiliige on eespool nimetatud deklaratsioonile alla kirjutanud, võtab ta täievoliliselt parlamendi istungitest ja selle organite koosolekutest osa.

Kui avalikkusele kättesaadavate allikate abil kontrollitud asjaolude alusel on kindlaks tehtud, et liikmel on [valimisakti] artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses [parlamendi] liikme ametiga ühitamatu amet, loeb parlament presidendilt saadud teabe põhjal ametikoha vabaks.

3.   Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamata iga vastvalitud liikme volitusi ja teeb otsuse tema mandaadi kehtivuse kohta, samuti vaidluste kohta, mis võivad tekkida [valimisakti] sätete alusel, kuid mitte nende vaidluste kohta, mis kuuluvad nimetatud akti kohaselt üksnes selles aktis osutatud riigisiseste sätete kohaldamisalasse.

Vastutava komisjoni raport põhineb iga liikmesriigi ametlikul teatel lõplike valimistulemuste kohta, mis sisaldab valituks osutunud kandidaatide ja kõigi asendusliikmete nimesid koos nende järjestusega vastavalt hääletustulemustele.

Parlamendiliikme mandaadi kehtivust ei kinnitata, kui parlamendiliige ei ole esitanud käesolevas artiklis ja kodukorra I lisas nõutud kirjalikke deklaratsioone.

[…]“.

9.

Apellatsioonkaebusega paluvad Carles Puigdemont i Casamajó ja Antoni Comín i Oliveres tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. juuli 2022. aasta kohtuotsuse Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:421), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagi, milles nad palusid tühistada parlamendi presidendi 29. mai 2019. aasta juhise ( 6 ), millega keelduti neile osutamast uutele Euroopa Parlamendi liikmetele mõeldud vastuvõtu- ja abistamisteenust (edaspidi „29. mai 2019. aasta juhis“), ning neile 27. juunil 2019. aastal saadetud kirjas väljenduva parlamendi presidendi keeldumise apellantide tunnustamisest parlamendiliikmetena ja kodukorra artikli 8 alusel apellantide puutumatuse maksmapanemiseks kiireloomuliste meetmete võtmisest (edaspidi „27. juuni 2019. aasta akt“).

10.

Vaidluse tausta on selgitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 13–36. Selle võib kokku võtta järgmiselt.

11.

C. Puigdemont i Casamajó ja A. Comín i Oliveres olid vastavalt Generalitat de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) president ja Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) liige, kui võeti vastu Kataloonia piirkondliku parlamendi 6. septembri 2017. aasta seadus 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación) ( 7 ) ja Kataloonia piirkondliku parlamendi 8. septembri 2017. aasta seadus 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República) ( 8 ) ning kui toimus – 1. oktoobril 2017 – iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud kahest eelnimetatud seadusest esimeses, mille kehtivus oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.

12.

Nende seaduste vastuvõtmise ja referendumi toimumise järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja Partido político VOX (erakond VOX, Hispaania) sealhulgas apellantide suhtes kriminaalmenetluse, heites neile ette „mässule õhutamise“ ja „avalike vahendite kuritahtliku omastamisena“ kvalifitseeruvate tegude toime panemist. Pärast apellantide Hispaaniast lahkumist sedastas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. juuli 2018. aasta kohtumääruses, et nad on põgenenud, ja peatas nende suhtes algatatud kriminaalmenetluse kuni ajani, mil nad leitakse.

13.

Seejärel kandideerisid apellandid Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid Hispaanias 26. mail 2019, ja osutusid valituks.

14.

Parlamendi president andis 29. mai 2019. aasta juhisega selle institutsiooni peasekretärile juhise esiteks mitte võimaldada ühelgi Hispaanias valituks osutunud kandidaadil kasutada welcome village’it ja mitte anda neile abi, mida institutsioon äsja parlamenti valitud kandidaatidele pakub (edaspidi „spetsiaalne vastuvõtuteenus“), ning teiseks peatada nende akrediteering, kuni parlament on ametlikult saanud kinnituse nende valituks osutumise kohta kooskõlas valimisakti artikliga 12.

15.

Junta Electoral Central (keskvalimiskomisjon, Hispaania) tegi 13. juunil 2019 otsuse „26. mail 2019 toimunud valimistel Euroopa Parlamenti valitud saadikute väljakuulutamine“ ( 9 ) (edaspidi „13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsus“). Selles väljakuulutamise otsuses märgiti, et keskvalimiskomisjon luges üleriigiliselt hääled uuesti üle, tegi kindlaks mandaatide jagunemise valimisnimekirjade vahel ning kuulutas nimeliselt välja valituks osutunud kandidaadid, kelle hulgas olid ka apellandid. Samuti märgiti seal, et valituks osutunud kandidaadid annavad 17. juunil 2019 vande järgida Hispaania põhiseadust, nagu on ette nähtud 19. juuni 1985. aasta konstitutsioonilise seaduse 5/1985 üldise valimiskorra kohta (Ley orgánica 5/1985 del Régimen Electoral General ( 10 )), mida on muudetud (edaspidi „valimisseadus“), artikli 224 lõikes 2.

16.

Apellandid palusid 14. juuni 2019. aasta kirjas, et parlamendi president võtaks teadmiseks 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuses kajastatud 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused, tühistaks 29. mai 2019. aasta juhise, et apellandid pääseksid parlamendi ruumidesse ja saaksid kasutada spetsiaalset vastuvõtuteenust, ning viimaks võimaldaks neil parlamendis tööle asuda ja kasutada parlamendiliikme staatusega kaasnevaid õigusi alates 2. juulist 2019, s.o valimistele järgneva esimese täiskogu toimumise päevast.

17.

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) eeluurimiskohtunik jättis 15. juunil 2019 rahuldamata apellantide taotluse tühistada riigisisesed vahistamismäärused, mille Hispaania kriminaalkohtud olid nende suhtes teinud eesmärgiga nad käesoleva ettepaneku punktis 12 nimetatud kriminaalmenetluses kohtu alla anda. Keskvalimiskomisjon ei lubanud 20. juunil 2019 apellantidel anda Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 2 kohaselt nõutavat vannet Belgias notari juures tehtud kirjaliku deklaratsioonina või Belgias notariaalselt määratud esindajate vahendusel, kuna keskvalimiskomisjoni hinnangul tuli see vanne anda isiklikult.

18.

Keskvalimiskomisjon tegi 17. juunil 2019 parlamendile teatavaks Hispaanias valituks osutunud kandidaatide nimekirja (edaspidi „17. juuni 2019. aasta teade“), kus apellantide nimesid ei olnud. 20. juunil 2019 teatas keskvalimiskomisjon parlamendile, et apellandid ei olnud andnud vannet austada Hispaania põhiseadust ning et seega tunnistas ta vastavalt valimisseaduse artikli 224 lõikele 2, et apellantidele parlamendis määratud saadikukohad on vabad, ja peatas apellantide kõigi saadikukohustuste täitmisega seotud õiguste kehtivuse kuni selle vande andmiseni (edaspidi „20. juuni 2019. aasta teade“).

19.

Parlamendi president vastas 27. juuni 2019. aasta kirjaga (edaspidi „27. juuni 2019. aasta kiri“) eelkõige 14. juuni 2019. aasta kirjale, teatades apellantidele sisuliselt, et ta ei saa neid kohelda tulevaste parlamendiliikmetena, kuna nende nimesid ei ole Hispaania asutuste poolt ametlikult esitatud valituks osutunud kandidaatide nimekirjas.

20.

28. juunil 2019 palusid apellandid hagiga, mis registreeriti numbri T‑388/19 all, et Üldkohus tühistaks nii 29. mai 2019. aasta juhise kui ka apellantide hinnangul 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduvad erinevad aktid ehk esiteks parlamendi presidendi otsuse keelduda 26. mai 2019. aasta valimiste tulemuste teadmiseks võtmisest, teiseks parlamendi presidendi otsuse lugeda mõlemale apellandile määratud ametikohad vabaks, kolmandaks parlamendi presidendi otsuse keelduda apellantidele võimaluse andmisest selleks, et nad saaksid alates 26. mai 2019. aasta valimistele järgneva esimese istungjärgu avamisest asuda oma ametikohustusi täitma, Euroopa Parlamendi saadiku mandaati teostama ja parlamendi töös osalema ning neljandaks parlamendi presidendi otsuse keelduda võtmast kodukorra artikli 8 alusel kiiresti meetmeid apellantide eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks.

21.

Samal päeval lisasid apellandid hagiavaldusele ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, paludes peatada erinevate otsuste täitmine, millega kokkuvõttes neid parlamendiliikmetena ei tunnustatud. Samuti taotlesid nad parlamendi kohustamist kõigi vajalike meetmete võtmiseks, sealhulgas neile protokolli artiklist 9 tulenevate eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks, et nad saaksid valimistele järgneva esimese istungjärgu avamisest arvates parlamendi töös osaleda. 1. juuli 2019. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament ( 11 ) jättis Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata.

22.

Kohtuotsuses Junqueras Vies leidis Euroopa Kohus eelkõige, et isikul, kes oli ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, ent kellel ei lubatud täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise kuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungil, on protokolli artikli 9 teise lõigu alusel immuniteet.

23.

Euroopa Kohtu asepresident tühistas 20. detsembri 2019. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament ( 12 ) Üldkohtu presidendi 1. juuli 2019. aasta kohtumääruse, millega ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata jäeti, saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

24.

Pärast kohtuotsust Junqueras Vies otsustas parlament 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil võtta teadmiseks, et apellandid on osutunud parlamenti valituks alates 2. juulist 2019 (edaspidi „13. jaanuari 2020. aasta otsus“).

25.

Üldkohtusse tagasi saadetud kohtuasja üle otsustades leidis Üldkohtu president 19. märtsi 2020. aasta kohtumääruses Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament ( 13 ), et võttes arvesse 13. jaanuari 2020. aasta otsust, ei olnud ajutiste meetmete kohaldamise taotlust enam vaja läbi vaadata, ning jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

26.

Üldkohus kuulutas vaidlustatud kohtuotsuse 6. juulil 2022.

27.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et apellandid taotlesid hagiga, et Üldkohus tühistaks esiteks 29. mai 2019. aasta juhise ja teiseks 27. juuni 2019. aasta akti ehk parlamendi presidendi keeldumise apellantide tunnistamisest selle institutsiooni liikmetena, mis sisaldus sisuliselt 27. juuni 2019. aasta kirjas.

28.

Seoses 27. juuni 2019. aasta aktiga leidis Üldkohus eelkõige, et asjaolu, et apellandid ei saanud ametikohustusi täitma asuda, oma mandaati teostada ja parlamendi töös osaleda, ei tulenenud mitte nimetatud aktist, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest, mis kajastus 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetes, mille suhtes ei olnud parlamendi presidendil ega ka parlamendil mitte mingisugust kaalutlusõigust (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 146). Apellantide eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemisele suunatud meetmete võtmata jätmisega seoses leidis Üldkohus pealegi sisuliselt, et nende meetmete võtmata jätmist ei saa lugeda 27. juuni 2019. aasta aktist tulenevaks (vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 157 ja 166). Seega leidis Üldkohus, et seda akti puudutavas osas oli hagi vastuvõetamatu, kuna kõnealusel aktil ei olnud selliseid siduvad õiguslikke tagajärgi, mis apellantide huve mõjutada saanuks, ning seega ei saanud seda akti hagiga vaidlustada (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 167).

29.

Seoses 29. mai 2019. aasta juhisega leidis Üldkohus, et see ei takistanud apellantidel ametisse asumist ega mandaadi teostamiseks vajalike haldustoimingute tegemist ega olnud seega põhjuseks, miks apellandid ei saanud valimistele järgneva esimese istungjärgu avamisest arvates oma mandaati teostada. Äärmisel juhul tõi see juhis kaasa vaid selle, et apellandid jäid ametikohustusi täitma asudes ilma parlamendi abist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 184 ja 185). Seega jättis Üldkohus 29. mai 2019. aasta juhist puudutavas osas hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata samadel põhjendustel, mis esitati seoses 27. juuni 2019. aasta aktiga (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 186 ja 187).

30.

Apellandid esitasid 16. septembril 2022 vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Parlament ja Hispaania Kuningriik esitasid vastavalt 8. ja 7. detsembril 2022 vastustaja vastused. Euroopa Kohtu presidendi otsusega anti pooltele luba esitada repliik ja vasturepliik.

31.

Apellatsioonkaebusega paluvad apellandid:

32.

Parlament ja Hispaania Kuningriik paluvad Euroopa Kohtul:

33.

Euroopa Kohus otsustas lahendada kohtuasja ilma kohtuistungit korraldamata.

34.

Apellandid on apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitanud neli väidet. Nagu juba märkisin ja vastavalt Euroopa Kohtu soovile keskendun oma ettepanekus apellatsioonkaebuse esimesele väitele. Enne selle väite põhjendatuse analüüsimist tuleb siiski võtta seisukoht parlamendi ja Hispaania Kuningriigi avaldatud kahtluste osas, mis puudutavad käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetavust.

35.

Parlament ja Hispaania Kuningriik on vaidlustanud käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse sisuliselt põhjusel, et apellandid ei ole suutnud täpselt ära näidata, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte nad vaidlustavad, ega oma väiteid piisavalt põhjendada, ning põhjusel, et apellatsioonkaebus ei ole selge ja arusaadav ja et tegelikult on apellandid taotlenud Üldkohtu poolt läbi vaadatud kohtuasja uuesti läbivaatamist, korrates lihtsalt Üldkohtus esitatud argumente. Lisaks on parlament ja Hispaania Kuningriik vaidlustanud ka suure hulga konkreetsete väidete ja argumentide vastuvõetavuse.

36.

Apellandid vaidlevad repliigis neile vastuväidetele vastu, leides sisuliselt, et parlament on nende apellatsioonkaebust vääriti mõistnud või lausa seda moonutanud.

37.

Mulle omalt poolt ei näi, et käesolev apellatsioonkaebus tuleks tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta. On küll tõsi, et kohati on see segane ja kordav. Vastupidi aga parlamendi ja Hispaania Kuningriigi väidetule on apellandid kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 2 siiski täpselt ära näidanud, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte nad vaidlustavad, milliseid õigusnorme on Üldkohus nende hinnangul rikkunud ning milliste õiguslike argumentidega nad oma teese põhjendavad. Kodukord ei nõua seevastu väidete ja argumentide esitamist mingisuguses kindlas järjekorras või mingisugusest kindlast loogikast lähtudes. Seega kuigi mõned käesoleva apellatsioonkaebuse väited või argumendid võivad tõesti osutuda kas tulemusetuks või lausa vastuvõetamatuks, siis apellatsioonkaebuse puhul tervikuna see minu arvates nii ei ole.

38.

Asun seega analüüsima apellatsioonkaebuse esimest väidet.

39.

Apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab Üldkohtu seisukohta, et esiteks 29. mai 2019. aasta juhist ja teiseks 27. juuni 2019. aasta akti ei saa käsitada vaidlustatavate aktidena. Minu hinnangul on käesoleva kohtuasja lahenduse seisukohast keskne tähtsus just sellel teisel osal. Seega alustan oma analüüsi sellest teisest osast.

40.

Juhin tähelepanu, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 70 kohaselt on 27. juuni 2019. aasta akti sisuks parlamendi presidendi keeldumine apellantide tunnustamisest parlamendiliikmetena, mis väljendus 27. juuni 2019. aasta kirjas.

41.

Selle keeldumise põhjuseks oli asjaolu, et apellante, kes olid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsusega küll kuulutatud parlamenti valituks, ei olnud nimetatud 17. juuni 2019. aasta teatises, kuna nad ei olnud andnud valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 nimetatud vannet. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 28 juba märgitud, leidis Üldkohus, et see, et apellandid ei saanud oma mandaati teostada, ei tulenenud mitte 27. juuni 2019. aasta aktist, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest, mida parlament vaidlustada ei saanud ( 14 ), mistõttu ei loonud see akt apellantide huve mõjutada võivaid siduvaid õiguslikke tagajärgi ega olnud seega käsitatav vaidlustatava aktina ( 15 ).

42.

Parlamendi esitatud vastustaja vastuse eeskujul ei käsitle ma apellantide argumente mitte selles järjekorras, milles need apellatsioonkaebuses esitatud on, vaid vaidlustatud kohtuotsuses esitatud Üldkohtu põhjenduste järjekorras. Kuivõrd parlamendi presidendi keeldumist meetmete võtmisest apellantide puutumatuse maksmapanemiseks – mis on samuti hõlmatud 27. juuni 2019. aasta aktiga – käsitletakse kolmandas ja neljandas väites, ei puuduta alljärgnev arutluskäik ja minu ettepanekud seda keeldumist ning need ei väljenda hinnangut nende väidete põhjendatusele.

43.

Apellandid heidavad Üldkohtule ette ( 16 ), et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–84, kus Üldkohus analüüsis parlamendi presidendi poolt hagejatele saadetud kirja, st 27. juuni 2019. aasta akti kajastava kirja sisu, on Üldkohus moonutanud faktilisi asjaolusid või need faktilised asjaolud õiguslikult vääralt kvalifitseerinud.

44.

Mulle ei näi, et siin saaks tuvastada faktiliste asjaolude moonutamist Üldkohtu poolt, kuna need asjaolud nähtuvad 27. juuni 2019. aasta kirja sõnastusest. Vastupidi parlamendi väidetele aga ei näi mulle samas siiski ka, et neid vaidlustatud kohtuotsuse punkte saaks käsitleda üksnes punktidena, kus on tuvastatud selle kirja sõnastust puudutavad faktilised asjaolud. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et kohtupraktika kohaselt tuleb seda, kas akti peale saab tühistamishagi esitada, hinnata objektiivsete kriteeriumide, „näiteks akti sisu põhjal“. Selles kontekstis loetuna ei tule Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–84 sedastatut mõista seega üksnes faktiliste asjaolude tuvastamisena, vaid 27. juuni 2019. aasta aktile õigusliku kvalifikatsiooni omistamisena, lähtudes seda akti väljendava kirja sisust.

45.

Apellandid leiavad minu arvates aga põhjendatult, et see kvalifikatsioon on ekslik. Nimelt leides, et 27. juuni 2019. aasta kirjas võttis parlamendi president üksnes teadmiseks apellantide õigusliku olukorra, „millest Hispaania ametiasutused teda 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetes ametlikult teavitasid“, on Üldkohus jätnud arvesse võtmata selle kirja tegeliku tähenduse – mis on ülioluline hinnangu andmisel sellele, kas tegemist on vaidlustatava aktiga – ehk selle, et nimetatud kirjas väljendas parlamendi president oma otsust mitte lähtuda nendest valimistulemustest, mis sisaldusid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuses, vaid üksnes 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetest. See otsus leiab kinnitust 27. juuni 2019. aasta kirja sõnastuses, mille kohaselt ei saanud parlamendi president kohelda apellante selle institutsiooni tulevaste liikmetena „seni, kuni Hispaania ametiasutused ei ole saatnud uut teadet“.

46.

Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kvalifitseerides 27. juuni 2019. aasta kirja selle sisu silmas pidades sedalaadi kirjana, mis ei kätke endas mis tahes otsust ega küsimuse lõplikku lahendust, kuigi sellest tulenes selgelt parlamendi presidendi lõplik otsus võtta arvesse üksnes parlamenti valituks osutunud isikuid puudutavad Hispaania asutuste teated ja jätta 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsus tähelepanuta. See rikkumine on minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse „pärispatt“ ning mõjutab kogu Üldkohtu arutluskäiku, mis puudutab selle analüüsimist, kas 27. juuni 2019. aasta akt on vaidlustatav akt. Allpool osutatud õigusnormi rikkumised üksnes kinnitavad seda algset viga.

47.

Järgmisena on apellandid Üldkohtule üksikasjalikult ette heitnud ( 17 ) õigusnormi rikkumist valimisakti artikli 12 tõlgendamisel. See etteheide on minu arvates põhjendatud.

48.

Kõigepealt selgitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97–114, kuidas ta tõlgendab valimisakti artiklit 12 koosmõjus kodukorra artikliga 3 ja lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuotsusest Itaalia ja Donnici vs. parlament ( 18 ). Selle arutluskäigu tulemusena jõudis Üldkohus seisukohale, et „oma liikmete volituste kontrollimiseks peab parlament tuginemavalituks osutunud kandidaatide nimekirjale, mille liikmesriikide ametiasutused on ametlikult esitanud ja mis teoreetiliselt on koostatud ametlikult välja kuulutatud tulemuste põhjal ja pärast seda, kui need ametiasutused on liikmesriigi õiguse kohaldamisel põhinevad vaidlused lahendanud“ ( 19 ).

49.

Seejärel kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116–119 seda ülalmainitud sätetele antud tõlgendust käesoleva asja asjaolude suhtes, jõudes järeldusele, et 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated kajastasid valimiste ametlikke tulemusi „nii, nagu need olid pärast seda, kui liikmesriigi õiguse pinnalt tekkinud võimalikud vaidlused olid […] lahendatud“ ( 20 ), mis tähendab, et parlamendi presidendil ei olnud pädevust kontrollida, kas teatavate kandidaatide, sealhulgas apellantide, välja jätmine sellest nimekirjast oli põhjendatud, ning järelikult sai selle üksnes teadmiseks võtta. Seega asus Üldkohus seisukohale, et apellantide poolne valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud vande andmise kohustuse täitmata jätmine on vaidlusküsimus valimisakti artikli 12 tähenduses. Selline seisukoht tuleneb selgelt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 107 ja 108 ning seda on sõnaselgelt kinnitatud selle kohtuotsuse punktis 129 ( 21 ). Minu hinnangul on tegemist valimisakti artikli 12 tõlgendamisel tehtud sellise veaga, mis võib kahtluse alla seada kogu 27. juuni 2019. aasta akti puudutava Üldkohtu arutluskäigu.

50.

Mulle näib, et viga Üldkohtu arutluskäigus on alguse saanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85 ja 86 antud väärast tõlgendusest kohtuotsusele Junqueras Vies. Nimelt on Euroopa Kohus Üldkohtu hinnangul selles kohtuotsuses eristanud teineteisest parlamendiliikme staatust ja sellega seotud mandaadi täitmist. Nii sai Üldkohus, tunnistades küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et apellandid omandasid alates 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuse tegemisest parlamendiliikme staatuse, leida selle kohtuotsuse punktides 107 ja 108, et sellise kohustuse, nagu valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud kohustus, täitmata jätmine võis selle staatuse omandanud isikul takistada asuda tegelikult oma kohustusi täitma ( 22 ), ning jõuda nimetatud kohtuotsuse punktis 118 seisukohale, et sellise isiku valituks osutunud saadikute nimekirjast välja jätmine võis olla põhjendatud kui „liikmesriigi õiguse pinnalt tekkinud võimalike vaidluste lahendamine“.

51.

Kohtuotsuses Junqueras Vies eristas Euroopa Kohus küll Euroopa Parlamendi liikme staatust ja sellega seotud mandaati, ent seda siiski vaid ajalises plaanis ja üksnes selleks, et eristada ajavahemikke, mil immuniteetide kohaldamise aluseks on vastavalt kas protokolli artikli 9 esimene või teine lõik, nagu ilmneb selgelt selle kohtuotsuse punktidest 77–81. Seevastu ei saa kõnealuse kohtuotsuse pinnalt kuidagi põhjendatuks pidada järeldust, nagu oleks Euroopa Kohus möönnud, et parlamendiliikme staatuse omandanud isikult saab võtta võimaluse oma mandaati teostada, ilma et ta oleks eelnevalt sellest staatusest ilma jäänud. Vastupidi, kohtuotsuse Junqueras Vies punktis 65 on Euroopa Kohus pidanud oluliseks kinnitada, et „[parlamendi]liikme mandaat on omakorda selle staatuse peamine iseloomulik tunnus“.

52.

Mõistagi on kohtuotsuses Junqueras Vies keskendutud parlamendiliikme immuniteetidele, kuna need olid eelotsuse küsimuste esemeks kohtuasjas, kus see kohtuotsus tehti. Arutluskäigus, mille tulemusena Euroopa Kohus selles kohtuotsuses toodud lahenduseni jõudis, oli kesksel kohal aga mõiste „Euroopa Parlamendi liige“ ( 23 ). Kohtuasjas, kus see kohtuotsus tehti, leidsid Hispaania asutused, et hagejal nimelt seda staatust ei olnud ning Euroopa Kohus kinnitas, et see staatus omandati pelgalt valimistulemuste ametliku väljakuulutamisega ja nende väljakuulutamise hetkest ( 24 ). Lisaks sellele on Euroopa Kohus kohtuotsuse Junqueras Vies punktis 70 sõnaselgelt kinnitanud, et „kui Euroopa Parlament „võtab teatavaks“ liikmesriikide poolt ametlikult välja kuulutatud valimistulemused, siis eeldab see institutsioon tingimata, et ametlikult valituks kuulutatud isikud on selle asjaolu tõttu saanud nimetatud institutsiooni liikmeteks, mistõttu on temal õigus nende suhtes oma pädevust teostada, kontrollides nende volitusi“.

53.

See, kui asuda seisukohale – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tegi ja mitte üksnes ülalnimetatud punktides, vaid ka selle kohtuotsuse punktis 144 –, et parlamendiliikme staatust saab eristada sellega kaasneva mandaadi teostamisest selliselt, et isikul võidakse takistada mandaadi teostamist, olgugi et see staatus tal säilib, on ilmses vastuolus nii kohtuotsuse Junqueras Vies loogika kui ka sõnastusega. Sellise lahendusega nõustumise korral kaotaks see kohtuotsus igasuguse soovitava toime, kuna sel juhul jääks liikmesriikidele vabadus otsustada, kes valituks osutunud isikutest tegelikult mandaati teostada saavad, mida aga selle kohtuotsusega nimelt takistada püütigi.

54.

Kohtuotsuse Junqueras Vies väär tõlgendamine tõi kaasa selle, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 rikkus Üldkohus õigusnormi valimisakti ja eelkõige selle artikli 12 tõlgendamisel.

55.

Sellest artiklist, nagu Euroopa Kohus seda eelkõige kohtuotsuses Donnici tõlgendanud on, tuleneb, et parlament peab asjaomase liikmesriigi poolt väljakuulutatud valimistulemused teadmiseks võtma, kuna kõik selle väljakuulutamisega seotud õiguslikud küsimused, sealhulgas kõik võimalikud vaidlused peale nende, mis tulenevad valimisaktist endast, on liikmesriigi tasandil lahendatud ( 25 ).

56.

Nagu aga kohtuotsusest Junqueras Vies selgelt nähtub, on liikmesriikide poolt ametlikult välja kuulutatud tulemused valimisakti artikli 12 ja kohtuotsuse Donnici tähenduses tihedalt seotud parlamendiliikme staatusega selles mõttes, et valituks kuulutatud isikud omandavad kõnealuse staatuse pelgalt nende tulemuste väljakuulutamisega ja nende väljakuulutamise hetkest ( 26 ). Sellest järeldub, et kohtuotsuse Donnici punktis 55 nimetatud „tulemustega seotud õiguslikud küsimused“ ning „tuleneda võivad vaidlused“ valimisakti artikli 12 tähenduses on üksnes needsamad, mis on seotud asjaomase isiku Euroopa Parlamendi liikme staatusega.

57.

Need õiguslikud küsimused ja vaidlused võisid eelkõige puudutada esiteks valimismenetlust, mis vastavalt valimisakti artiklile 8 on reguleeritud liikmesriikide riigisiseste sätetega ( 27 ), teiseks selle akti artikli 13 lõikes 1 loetletud volituste lõppemise juhtumeid ning kolmandaks ja viimaks kõnealuse akti artikli 7 lõike 3 alusel liikmesriigi õiguses sätestatud ametikohtade ühitamatuse aluseid. Need on konkreetselt need kolm kohta valimisaktis, kus on viidatud selle akti artikli 12 lõpuosas mainitud liikmesriigi sätetele. Õiguslike küsimuste või vaidluste lahendamine võib kaasa tuua selle, et asjaomane isik ei omanda parlamendiliikme staatust või kaotab selle, ning vastaval juhul ka selle, et koht jääb vabaks.

58.

Seevastu olukorda, kus liikmesriik ei teata parlamendile isiku nime, kes siiski valituks kuulutati, olemata seda isikut mandaadist ilma jätnud või tema valituks osutumise väljakuulutamist muul viisil kahtluse alla seadnud, ei saa pidada valimistulemuse väljakuulutamisega seotud õiguslikuks küsimuseks või vaidluseks valimisakti artikli 12 tähenduses. See säte, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendanud on, ei nõua parlamendilt niisiis sellise teate teadmiseks võtmist ilma selle põhjendatust üldse hindamata, eelkõige kui see teade ei kajasta usaldusväärselt ametlikult väljakuulutatud valimistulemusi.

59.

Nagu Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 sedastas, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et apellandid omandasid Euroopa Parlamendi liikme staatuse 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuse tegemisest arvates ning vastavalt Üldkohtu poolt selle kohtuotsuse punktides 108 ja 152 tõdetule ei teinud Hispaania asutused otsust apellante mandaadist ilma jätta, vaid otsustasid üksnes nende õigused ajutiselt peatada.

60.

Seega ei pidanud Üldkohus lahendama liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse probleemi, kuna see jaotus tuleneb selgelt valimisaktist, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendanud on, vaid Üldkohtu ülesanne oli teha kindlaks, millised tagajärjed selle pädevusjaotusega kaasnevad. Apellandid heidavad aga õigesti Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus valimisakti artikli 12 tõlgendamisel õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated kajastasid ametlikke valimistulemusi nii, nagu need olid pärast liikmesriigi õiguse pinnalt tekkinud vaidluste lahendamist, mistõttu ei olnud parlamendi presidendil pädevust nende teadete põhjendatuse kontrollimiseks. Sellele etteheitele antud parlamendi vastus, mis piirdub Üldkohtu valitud väära tõlgenduse toetamisega, mind ei veena ( 28 ).

61.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 sisalduv Üldkohtu tõdemus, et kuna 17. ja 20. juuni 2019. aasta teatised kajastasid valmistulemusi valimisakti artikli 12 tähenduses, siis sai parlament need üksnes teadmiseks võtta, on Üldkohtu arutluskäigu nurgakiviks. Selle artikli tõlgendamisel tehtud veal on seega vaidlustatud kohtuotsuses 27. juuni 2019. aasta akti osas valitud lahenduse seisukohast otsustav tähtsus. See viib otseselt selle kohtuotsuse punktides 146–153 sisalduvate järeldusteni, et erinevad parlamendiliikmena tunnustamisest keeldumise tagajärjed ei tulenenud apellantide jaoks mitte 27. juuni 2019. aasta aktist, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest, mida kajastasid 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated. Sellest õigusnormi rikkumisest piisaks seega iseenesest kõnealuse kohtuotsuse nimetatud osa tühistamiseks.

62.

Apellandid vaidlustavad ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 120–123, kus Üldkohus lükkas tagasi nende argumendid, milles nad väitsid, et asjaolu, et 27. juuni 2019. aasta akt on oma laadilt otsus, kinnitab see, et 13. jaanuari 2020. aasta otsusega lubas parlament apellantidel parlamendi töös osaleda hoolimata nende valituks osutumist käsitleva Hispaania asutuste ametliku teate puudumisest ( 29 ).

63.

On tõsi, nagu parlament vastustaja vastuses leiab, et 27. juuni 2019. aasta akti tuleb hinnata sellisena, nagu see on, ja objektiivsete kriteeriumide alusel.

64.

Samavõrd tõsi on aga, et vastuoluline oleks väita ühelt poolt seda, et parlament oli mis tahes kaalutlusõiguseta seotud 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetega ning teiselt poolt seda, et ta „otsustas […] lubada“ ( 30 )13. jaanuari 2020. aasta otsusega apellantidel oma ametikohustusi täitma asuda. Kui 13. jaanuari 2020. aasta otsus oli oma laadilt otsus, oli seda loogiliselt võttes ka 27. juuni 2019. aasta akt, välja arvatud juhul, kui asuda seisukohale, et esimene neist oli õigusvastane, millele Üldkohus ei ole isegi mitte vihjanud. Seega vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 leidis, seab asjaolu, et parlament tegi 13. jaanuari 2020. aasta otsuse, kahtluse alla teatavad Üldkohtu esitatud kaalutlused ehk need, mis sisalduvad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–84, 108 ja eelkõige punktis 118. Jättes 27. juuni 2019. aasta akti õigusliku laadi hindamisel arvesse võtmata 13. jaanuari 2020. aasta otsusest loogiliselt tulenevad tagajärjed, on Üldkohus teinud vea vähemalt vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamisel.

65.

Pealegi ei ole vaidlust selles – ja Üldkohus on seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 ka kaudselt märkinud –, et 13. jaanuari 2020. aasta otsus võeti vastu kohtuotsuse Junqueras Vies tagajärjel. Kuivõrd aga selle kohtuotsusega anti liidu õigusele ex tunc tõlgendus, oleks selle tagajärgi pidanud arvesse võtma ka 27. juuni 2019. aasta akti õigusliku laadi hindamisel, nagu apellandid õigesti leiavad. Selle akti vastuvõtmise ja 13. jaanuari 2020. aasta otsuse vastuvõtmise vahelisel ajal nende õiguslik olukord nimelt ei muutunud.

66.

Üldkohtule heidetakse põhjendamisviga ette ( 31 ) ka seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 128–131, kus viimane vastas apellantide argumentidele, mis puudutasid seda, et Hispaania Kuningriigi pädevuses ei ole võtta vastu selliseid õigusnorme nagu seda on valimisseaduse artikli 224 lõige 2, ehk teisisõnu seda, et vastuolu tõttu liidu õigusega on see liikmesriigi säte õigusvastane. Üldkohus leidis, et ei Euroopa Parlamendil ega kõnealuses menetluses ka Üldkohtul endal ei olnud pädevust kõnealuse liikmesriigi sätte kahtluse alla seadmiseks ega kontrollimiseks.

67.

Apellantide esitatud argumente silmas pidades ei olnud siiski küsimus niivõrd kõnealuse liikmesriigi sätte kui sellise õiguspärasuse kontrollimises, vaid selles, millised tagajärjed Hispaania Kuningriik ja Euroopa Parlament sidusid selles sättes ette nähtud kohustuse täitmata jätmisega. Nende tagajärgedega seoses luges Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 aga tõendatuks Hispaania Kuningriigi selgitust, et vastavalt 20. juuni 2019. aasta teatele olid apellantide mandaadid üksnes „peatatud“ kuni ajani, mil nad annavad valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud vande.

68.

Valimisakti artiklis 13 on küll loetletud hulk sündmusi, mis toovad kaasa Euroopa Parlamendi liikme volituste lõppemise, ja mõned neist võivad lähtuda liikmesriikide õiguse kohaldamisest, ent mitte ükski selle akti säte ei luba liikmesriikidel ajutiselt peatada mandaadi teostamist, kuna mis tahes sellekohased katsed on ilmselgelt vastuolus liidu õigusega. Seega ei olnud Hispaania Kuningriigil pädevust peatada 20. juuni 2019. aasta teatega apellantide mandaadi teostamist ning viimased leiavad seega põhjendatult, et just parlamendi president oli see, kes andis 27. juuni 2019. aasta aktiga sellele teatele õigusjõu.

69.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167 ja 168 asus Üldkohus kokkuvõttes seisukohale, et 27. juuni 2019. aasta akt ei loo siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis saaksid mõjutada apellantide huve, ning et seetõttu tuleb selle akti peale esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

70.

Minu arvates on apellandid õigesti leidnud, et Üldkohus jõudis sellele seisukohale läbi arutluskäigu, milles ta tegi, nagu ma esile tõin, mitu viga, milleks olid 27. juuni 2019. aasta kirjale väära kvalifikatsiooni omistamine vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–84, kohtuotsuse Junqueras Vies väär kohaldamine selle kohtuotsuse punktides 85, 86 ja 144, õigusnormi rikkumine valimisakti artikli 12 tõlgendamisel nimetatud kohtuotsuse punktis 118, 13. jaanuari 2020. aasta otsuse mõju puudutavas arutluskäigus esinev vastuolu selle kohtuotsuse punktides 116–123 ja viimaks apellantide mandaadi teostamise peatamise õigusvastasuse arvesse võtmata jätmine vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128–131.

71.

Parlamendi president, kelle ees olid ühelt poolt 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsus, mis ei saanud talle teadmata olla, kuna see oli avalik, ning teiselt poolt 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated, otsustas tegelikult 27. juuni 2019. aasta aktiga lähtuda neist kahest teatest, jättes väljakuulutamise otsuse tähelepanuta ning keeldudes apellante selle institutsiooni liikmetena tunnustamast, kusjuures seda otsust muudeti seejärel 13. jaanuari 2020. aasta otsusega.

72.

Leides, et 27. juuni 2019. aasta akt ei ole vaidlustatav akt, rikkus Üldkohus seega ELTL artiklit 263. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda ning vaidlustatud kohtuotsus seda akti puudutavas osas tühistada.

73.

Olgu meenutatud, et 29. mai 2019. aasta juhisega andis parlamendi president parlamendi haldusteenistustele juhise keelduda Hispaaniast valitud parlamendiliikmetele nende ametisse asumiseks vajalike haldustoimingute lihtsustamiseks mõeldud erilise vastuvõtuteenuse osutamisest kuni Hispaania asutustelt nende valituks osutumise kohta ametliku teate saamiseni.

74.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 169–187 analüüsis Üldkohus väiteid, millega apellandid põhjendasid 29. mai 2019. aasta juhise tühistamise hagi. Analüüsi tulemusena asus Üldkohus seisukohale, et sellel juhisel ei olnud siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis oleksid võinud mõjutada apellantide huve, mistõttu ei olnud selle peale esitatud hagi vastuvõetav.

75.

Apellandid selle seisukohaga ei nõustu ( 32 ), väites põhimõtteliselt, et 29. mai 2019. aasta juhis ja 27. juuni 2019. aasta akt on teineteisest lahutamatud, võttes eelkõige arvesse nende teesi, et 27. juuni 2019. aasta kiri üksnes kajastas oluliselt varem tehtud otsust.

76.

Need argumendid ei näi mulle veenvad. On muidugi tõsi, et Üldkohus, jäädes kindlaks oma analüüsile, mis puudutas 27. juuni 2019. aasta akti, leidis, et 29. mai 2019. aasta juhises sisaldunud keeldumisega apellantide jaoks kaasnenud negatiivsed tagajärjed ei tulenenud mitte sellest juhisest, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest. Nii jõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 seisukohale, et isegi kui see juhis tekitas apellantidele õiguslikke tagajärgi, ei olnud see nii pärast 17. juuni 2019. aasta teate edastamist. See seisukoht aga on samamoodi väär kui vaidlustatud kohtuotsuse see osa, mis on pühendatud 27. juuni 2019. aasta aktile.

77.

Samas, esiteks ei sea apellantide argumendid siiski kahtluse alla Üldkohtu seisukohta, et eriline vastuvõtuteenus, mida 29. mai 2019. aasta juhis puudutas, ei olnud parlamendiliikme ametisse asumiseks vajalike formaalsuste täitmiseks vältimatu, vaid see oli lihtsalt üks neile tehnilise abi osutamise vahend. Sellisest abist ilma jätmine ei saa aga asjaomaste isikute õiguslikku olukorda püsivalt mõjutada.

78.

Teiseks ei tulenenud see, et apellantidel ei olnud ametikohustuste täitmisele asumiseks vajalikke toiminguid võimalik teha, minu arvates mitte 29. mai 2019. aasta juhisest, vaid 27. juuni 2019. aasta aktist. Seda on pealegi apellandid ka ise kaudselt kinnitanud, väites ( 33 ), et see oli neil võimatu kuni 13. jaanuari 2020. aasta otsuseni ehk otsuseni, millega tühistati vähemalt osaliselt selle akti õigusmõju.

79.

Seetõttu olen arvamusel, et apellatsioonkaebuse esimene väide, mis puudutab Üldkohtu seisukohti seoses 29. mai 2019. aasta juhisega, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80.

Eespool esitatud arutluskäiku silmas pidades teen ettepaneku nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles see puudutab 27. juuni 2019. aasta akti, ning lükata see väide ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi.

81.

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 võib Euroopa Kohus, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Apellandid on seda taotlenud teise võimalusena.

82.

Kui Euroopa Kohus peaks järgima minu ettepanekut nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles see puudutab 27. juuni 2019. aasta akti, siis leian, et seda akti puudutavas osas võimaldab menetlusstaadium asja suhtes lõpliku kohtuotsuse tegemist. Kõnealuse akti vaidlustatavust ja selle õiguspärasust puudutavad argumendid nimelt kattuvad, millest annab tunnistust Hispaania Kuningriigi vastustaja vastus, mis on tegelikult suures osas pühendatud selle akti põhjendatuse kaitsmisele. Lisaks sellele ei ole minu arvates vaidluse lahendamiseks vältimatult vajalik ühegi faktilise asjaolu tuvastamine peale nende, mis on tuvastatud juba vaidlustatud kohtuotsuses. Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Kohus teeks apellantide poolt esimeses kohtuastmes esitatud 27. juuni 2019. aasta akti tühistamise nõude osas lõpliku kohtuotsuse.

83.

Enne selle taotluse analüüsimist tuleb kindlaks teha, kas apellantidel on selles osas põhjendatud huvi säilinud, võttes arvesse, et 13. jaanuari 2020. aasta otsusega parlament tegelikult tühistas nende selle institutsiooni liikmetena tunnustamisest keeldumise, kõrvaldades seeläbi hulga 27. juuni 2019. aasta akti õiguslikke tagajärgi. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi vastuvõetav nimelt vaid osas, milles viimasel on põhjendatud huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu. Iga asjaolu aga, mis puudutab Üldkohtule esitatud tühistamishagi vastuvõetavust, võib kujutada endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille Euroopa Kohus peab apellatsioonimenetluses tõstatama omal algatusel ( 34 ). Seega peab Euroopa Kohus omal algatusel käsitlema küsimust, kas apellantidel on 13. jaanuari 2020. aasta otsusest hoolimata säilinud huvi 27. juuni 2019. aasta akti tühistamise vastu.

84.

Leian, et see on nii. Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 leidis, selgitas parlament Üldkohtus, et 13. jaanuari 2020. aasta otsus tehti „arvestades [apellantide] olukorra õiguslikku ebakindlust pärast [kohtuotsust Junqueras Vies] ja [kohtumäärust Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament ( 35 )]“. Selle otsusega anti apellantidele kodukorra artikli 3 lõike 2 esimese lõigu lõpuosa alusel ajutine luba oma mandaati teostada – ilma et oleks siiski kontrollitud nende volitusi – kuni nende valituks osutumise kohta liikmesriigi asutustelt ametliku teate saamiseni vastavalt kodukorra artikli 3 lõike 2 esimesele lausele.

85.

Mõistagi ei ole käesoleva vaidluse esemeks parlamendi otsus apellantide volitusi mitte kontrollida, ega ka see, kas valimisakti silmas pidades on kodukorra artikli 3 lõige 2, nagu parlament seda tõlgendab, kehtiv. Samas on aga tõsi, et 27. juuni 2019. aasta akti tühistamine võimaldaks apellantide õiguslikku olukorda selgitada ja annaks parlamendile võimaluse teha nende suhtes ajutise otsuse asemel lõplik otsus, mille aluseks on asjasse puutuvate õigusnormide õige tõlgendus. Seega on apellantidel on minu arvates säilinud huvi selle akti tühistamise vastu.

86.

Parlamendi president keeldus 27. juuni 2019. aasta aktiga apellantide tunnustamisest selle institutsiooni liikmetena, võttes aluseks 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 on Üldkohus lahendamist vajava õigusliku küsimuse määratlenud nii, et selleks on küsimus, kas parlamendi presidendil oli pädevus seada kahtluse alla 17. juuni 2019. aasta teade, kus ei olnud apellantide nimesid mainitud, olgugi et nende nimed sisaldusid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuses. Apellandid märgivad seevastu ( 36 ) – minu hinnangul õigesti –, et küsimus oleks pidanud olema sõnastatud vastupidi ja seisnema selles, kas parlamendi presidendil oli pädevus kõnealuste teadete alusel kahtluse seada alla see väljakuulutamise otsus.

87.

Esimesena on valimisakti artiklis 12 sätestatud, et oma liikmete volituste kontrollimiseks võtab parlament „teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud [valmis]tulemused“. Seejärel on selles sättes lisatud, et parlament lahendab valimisakti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad riigisisestest normidest. Võttes arvesse tõlgendust, mille Euroopa Kohus sellele kohtuotsuses Donnici andis, näitab see sõnastus parlamendi hindamisruumi täielikku puudumist, mis tähendab, et liikmesriigi poolt tulemuste väljakuulutamine tähendab parlamendi jaoks juba olemasolevat õiguslikku olukorda ( 37 ).

88.

Käesoleva ettepaneku punktides 55–61 esitatud analüüsi kohaselt aga ei saa valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmist pidada riigisisestest normidest tulenevaks vaidluseks valimisakti artikli 12 tähenduses ega tulemustega seotud õiguslikuks küsimuseks kohtuotsuse Donnici punkti 55 tähenduses, kuna see ei päädiks Euroopa Parlamendi liikme staatuse kaotamisega.

89.

Seega ei saa asuda seisukohale, et 17. ja 20. juuni 2019. aasta teated olid koostatud „ametlikult välja kuulutatud tulemuste põhjal“, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 märkinud on, kuna need ei kajastanud neid tulemusi usaldusväärselt ja täielikult. Ametlikult välja kuulutatud tulemusteks on tulemused, mis kuulutati välja 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsusega, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Junqueras Vies ( 38 ) sõnaselgelt kinnitas, ning just need tulemused olid Euroopa Parlamendile siduvad ja viimane ei võinud neid kahtluse alla seada, samamoodi nagu olid talle siduvad ka Itaalia asutuste poolt 29. märtsil 2007. aastal välja kuulutatud tulemused kohtuasjas, kus tehti kohtuotsus Donnici ( 39 ).

90.

Vastupidi Hispaania Kuningriigi väidetule ei sea seda järeldust kahtluse alla valimisakti artikkel 8, kus on sätestatud, et valimismenetlust reguleeritakse igas liikmesriigis riigisiseste õigusnormidega.

91.

Euroopa Parlamendi liikmed ei ole liikmesriikide ega nende liikmesriikide rahvaste esindajad, vaid ELL artikli 14 lõike 2 kohaselt liidu kodanike esindajad, kes valitakse üldistel valimistel. Kuna ühtne valimismenetlus puudub – olgugi et see on ELTL artiklis 223 ette nähtud –, on valimismenetlus täiendavalt ning osas, milles see valimisaktiga ühtlustatud ei ole, reguleeritud oma territooriumil Euroopa Parlamendi valimisi korraldava liikmesriigi õigusega. See volitus annab liikmesriikidele avara pädevuse, mis ei piirdu üksnes rangelt võttes valimismenetlusega, eelkõige mis puudutab valimis- ja kandideerimisõigust ja ka ametikohtade ühitamatust.

92.

Liikmesriigi sätetega reguleeritud valimismenetlus lõpeb loogiliselt võttes tulemuste ametliku väljakuulutamisega. Seda tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuses Junqueras Vies ( 40 ), märkides, et „kehtiva liidu õiguse kohaselt on liikmesriikidel põhimõtteliselt pädevus reguleerida valimismenetlust ja kuulutada pärast selle menetluse lõppu ametlikult välja valimistulemused“. Selliselt väljakuulutatud tulemusi saab hiljem muuta ainult kas ühe või mitme isiku osas valimistulemuse kehtetuks tunnistamise või mõne valimisakti artikli 13 lõikes 1 loetletud sündmuse tõttu, millega kaasneb Euroopa Parlamendi liikme staatuse kaotamine.

93.

Seevastu ei või liikmesriik piirata soovitavat toimet, mis on sellel, et Euroopa Parlamendi liikme staatus omandatakse pelgalt valimistulemuste väljakuulutamisest, nagu tuleneb kohtuotsusest Junqueras Vies ( 41 ), seeläbi, et hõlmab mõistega „valimismenetlus“ oma mis tahes riigisisese õigusnormi, millega ta soovib valituks kuulutatud isikul takistada mandaadi teostamist, kuigi see mandaat on selle kohtuotsuse kohaselt ( 42 ) selle staatuse peamine iseloomulik tunnus. Lisaks sellele, et selline võimalus läheks vastuollu valimisakti artiklitega 8, 12 ja 13, nagu neid on kohtuotsuses Donnici ja Junqueras Vies tõlgendatud, läheks see vastuollu ka ELL artiklis 14 sätestatud üldiste valimiste põhimõttega, mille kohaselt peab Euroopa Parlamendi koosseis kajastama usaldusväärselt ja täielikult liidu kodanike teostatud valikuvabadust seoses isikutega, keda nad soovivad end esindama ( 43 ).

94.

Pealegi, nagu ma juba varem olen märkinud, ei ole valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud kohustus valimismenetluse osaks ka Hispaania õiguse kohaselt ( 44 ). Vastupidist ei saa seega väita ka seoses valimisakti artikli 8 tõlgendamisega.

95.

Käesoleva ettepaneku punktis 89 võetud seisukohta ei sea kahtluse alla ka kodukorra artikli 3 lõigete 1 ja 3 sõnastus, mille kohaselt palub parlamendi president valimiste järel liikmesriikide pädevatel asutustel teatada parlamendile valitud liikmete nimed ning parlament kontrollib volitusi ja teeb otsuse oma liikmete mandaadi kehtivuse kohta liikmesriikide poolt teatatud valimistulemuste alusel.

96.

Kodukord kui sisekorraldust reguleeriv akt asub õigusnormide hierarhias madalamal sellistest õigustloovatest aktidest nagu valimisakt, ega või olla nendega vastuolus ( 45 ). Seega ei saa kodukorra artikli 3 lõikeid 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et need ei võimalda parlamendil võtta arvesse ametlikult välja kuulutatud valimistulemusi kooskõlas valimisakti artikliga 12 sel ettekäändel, et liikmesriigi pädevad asutused ei ole neist valimistulemustest teatanud. Selline tõlgendus seaks selle akti seisukohast kahtluse alla eespool viidatud kodukorra sätete kehtivuse.

97.

Teisena, reageerides 27. juuni 2019. aasta aktis 20. juuni 2019. aasta teatele, jõustas parlamendi president apellantide parlamendiliikme staatusest tulenevate õiguste peatamise, mille oli otsustanud keskvalimiskomisjon tingituna sellest, et viimased ei täitnud valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud kohustust.

98.

Ei valimisakti artikkel 13 ega ükski teine liidu õiguse säte ei luba liikmesriigil aga parlamendiliikme õigusi peatada. Selline peatamine oli seega õigusvastane ning seda enam on 27. juuni 2019. aasta akt õigusvastane.

99.

Parlamendi president seadis 27. juuni 2019. aasta akti andes seega kahtluse alla ametlikult välja kuulutatud valimistulemused ning jõustas apellantide õiguste peatamise, rikkudes valimisakti artikleid 12 ja 13. Seega tuleb see akt minu arvates tunnistada õigusvastaseks ja tühistada.

100.

Kuna käesolev ettepanek piirdub apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsimisega, ei tee ma ettepanekut kohtukulude kohta, kuivõrd kodukorra artikli 138 kohaselt sõltub menetluskulusid puudutav lahendus teiste väidete osas võetavatest seisukohtadest.

101.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: