1.

Taani raadio- ja televisioonimaks ei jõudnud saada saja-aastaseks. See kehtestati 1926. aastal raadiomaksuna ja pärast mitut muudatust kaotati see 2022. aastal ringhäälingumaksu (medielicens) nime all.

2.

Vähemalt ühest aspektist tekitab see maks siiski vaidlusi, nimelt küsimuses, kas selle maksustamine käibemaksuga on õiguspärane. Tõepoolest, alates käibemaksu kehtestamisest Taanis 1967. aastal on seda kogutud ka raadio- ja televisioonimaksuna makstud summadelt.

3.

Liidu õiguse seisukohalt oli see põhjendatud kui erand üldistest käibemaksueeskirjadest, mis on sarnane erandiga, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuotsusega GIS ( 2 ) lõpetatud kohtuasjas. Käesoleval juhul tekib aga küsimus, kas Taani raadio- ja televisioonimaksu kehtivusaja jooksul toimunud muudatusi arvestades on selle kohtuotsuse järeldused käesoleva kohtuasja suhtes täielikult kohaldatavad. Need muudatused tähendavad nimelt, et viidatud kohtuotsust ei ole käesolevale asjale võimalik otseselt üle kanda ja käesoleva juhtumi asjaoludel on vaja teatavaid selgitusi selle mõju kohta.

4.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi ( 3 ), artikli 2 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„Käibemaksuga maksustatakse järgmisi tehinguid:

[…]

5.

Vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 132 lõike 1 punktile q:

„Liikmesriigid vabastavad käibemaksust järgmised tehingud:

[…]

6.

Nimetatud direktiivi artiklis 370 on ette nähtud järgmist:

„Liikmesriigid, kes 1. jaanuaril 1978 maksustasid X lisa A osas nimetatud tehinguid, võivad nende maksustamist jätkata.“

7.

Lõpuks on direktiivi 2006/112 X lisa A osa „Tehingud, mille maksustamist liikmesriigid võivad jätkata“ punktis 2 loetletud „avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevus, välja arvatud ärilist laadi tegevus“.

8.

Raadiomaks kehtestati Taani õiguses 1926. aastal ning 1951. aastal sai sellest raadio- ja televisioonimaks. 15. juuni 1973. aasta ringhäälinguseaduses nr 421 (lov nr. 421 om radio- og fjernsynsivrkomshed) nimetati see „raadio- ja televisioonivastuvõtjate kasutamise tasuks“.

9.

27. detsembri 1996. aasta ringhäälinguseaduse muutmise seaduse alusel võis selle maksu arvelt laekunud eelarvetulu kasutada mitte ainult avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniprogrammide tegevuse rahastamiseks, vaid ka „võimalikeks muudeks meediategevusega seotud eesmärkideks“.

10.

Ringhäälinguseaduse hilisema, 20. detsembri 2006. aasta muudatusega nimetati selle tasu audiovisuaalne osa ümber „ringhäälingutasuks“, mida kogutakse igalt seadmelt, mille abil „on võimalik vastu võtta ja taasesitada audiovisuaalseid saateid ja teenuseid, mida edastatakse üldsusele“.

11.

Alates 2013. aastast kaotati see maks järk-järgult, kuni see tunnistati 1. jaanuaril 2022 lõplikult kehtetuks 18. detsembri 2018. aasta ringhäälinguseaduse muutmise seadusega.

12.

A, B (füüsilised isikud) ja Foreningen C (kollektiivhagi esitanud isikute rühm) esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagid Skatteministerieti (Taani rahandusministeerium) vastu, et saada tagasi käibemaksu summad, mis nad olid tasunud ringhäälingumaksult ajavahemikus 2007–2017. Need hagid põhinevad peamiselt väitel, et kuna ringhäälingumaks ei ole tasu teenuste osutamise eest direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses, siis on sellelt maksult käibemaksu kogumine vastuolus nimetatud direktiiviga ja see tuleb tagasi maksta. Teise võimalusena väidavad põhikohtuasja hagejad, et isegi kui direktiivi 2006/112 artikli 370 alusel koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 oleks käibemaksu sissenõudmine ringhäälingumaksult põhimõtteliselt õiguspärane, muudavad pärast 1. jaanuari 1978 tehtud muudatused seda maksu reguleerivas seaduses selle olemust põhjalikult, mistõttu ei ole võimalik tugineda selles sättes sisalduvale standstill-tingimusele.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastavalt kohtuotsusest Český rozhlas ( 4 ) tulenevatele järeldustele on vaieldamatu, et ringhäälingumaks ei ole tasu teenuste osutamise eest direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses. Kohtul on aga kahtlus seoses selle direktiivi artikli 370 kohaldatavusega.

14.

Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Eelotsusetaotlus laekus Euroopa Kohtusse 26. augustil 2022. Kirjalikud märkused esitasid põhikohtuasja hagejad, Taani ja Prantsusmaa valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad osalejad olid esindatud 14. märtsi 2024. aasta kohtuistungil.

16.

26. oktoobril 2023. aastal tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse GIS.

17.

Käesolevas asjas esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust.

18.

Esimest küsimust esitades soovib kohus selgitada, kas direktiivi 2006/112 artiklit 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel on lubatud käibemaksuga maksustada maksu, mida kasutatakse avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide tegevuse rahastamiseks, nagu Taani ringhäälingumaks, olenemata sellest, et tegemist ei ole „teenuste osutamisega tasu eest“ selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses?

19.

Vastus sellele küsimusele tuleneb minu arvates otseselt kohtuotsusest GIS. See kohtuotsus puudutab küll direktiivi 2006/112 artikli 378 lõiget 1. Selles õigusnormis on aga Austriale kehtestatud erand, mis on oma olemuselt identne erandiga, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 370 ja puudutab riike, mis olid Euroopa Ühenduse liikmed enne 1. jaanuari 1978. Selle direktiivi artikkel 378 puudutab seejuures direktiivi X lisa A osa punktis 2 nimetatud tegevusi ja seega samu tegevusi, mis on kõne all käesolevas asjas. Lisaks sellele on Taani ringhäälingumaks samalaadne maks kui kohtuotsuse GIS resolutsioonis nimetatud maks. Direktiivi 2006/112 artikli 378 tõlgendust koosmõjus selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2, millest on selles kohtuotsuses lähtutud, võib seega vahetult kohaldada käesolevas kohtuasjas esitatud esimese küsimuse kontekstis.

20.

Eespool öeldut silmas pidades ja kooskõlas Euroopa Kohtu sooviga piirdun käesolevas ettepanekus esitatud kaalutlustes ja vastusettepanekutes kahe ülejäänud eelotsuse küsimusega.

21.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/112 artiklit 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevusele, mida rahastatakse kohustuslikust maksust, mis on kehtestatud nende organisatsioonide edastatavate programmide vastuvõtmiseks kasutatavate seadmete omanikele, olukorras, kus pärast 1. jaanuari 1978 on seda maksu reguleerivaid õigusnorme muudetud selliselt, et seda ei nõuta mitte ainult raadio- või televisioonivastuvõtja omamiselt, nagu alguses, vaid ka mis tahes muult seadmelt, millega on võimalik neid programme vastu võtta, nagu nutitelefonid, arvutid jne, mis potentsiaalselt laiendab seda maksu maksma kohustatud isikute ringi.

22.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

23.

Nagu kohtuotsusest GIS analoogia alusel nähtub, on direktiivi 2006/112 kõnealuses sättes lubatud selles osutatud liikmesriikidel, mille hulka kuulub ka Taani ( 6 ), säilitada 1. jaanuaril 1978 kehtinud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse maksustamise süsteemi, kusjuures selle maksustamise tingimused jäävad sisuliselt muutumatuks. ( 7 ) See ei takista siiski selliste muudatuste tegemist maksusüsteemis, mis piirduvad vahepeal toimunud tehnoloogiliste uuenduste arvessevõtmisega, ilma et muudetaks sündmust, mis tekitab kohustuse maksta maksu kõnealuse tegevuse rahastamiseks. ( 8 )

24.

Need põhimõtted tulenevad Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt ei ole liikmesriikidel direktiivis 2006/112 ( 9 ) sisalduvate standstill-tingimuste kohaldamisel sisuliselt õigust laiendada ühise käibemaksusüsteemi üldiste eeskirjade erandite kohaldamisala, vaid nad võivad kohandada oma riigisisest regulatsiooni uutele asjaoludele. ( 10 )

25.

Teise eelotsuse küsimuse analüüsis käsitletavad Taani ringhäälingumaksu puudutavate õigusnormide muudatused seisnesid selles, et selle maksu maksmise kohustust, mis alguses kehtis ainult raadio- ja televisioonivastuvõtjate omanikele, laiendati ka raadio- ja telesaadete vastuvõtmiseks sobivate muude seadmete, nagu arvutite, nutitelefonide jne omanikele. See muudatus oli seotud tehnoloogia arenguga, mis võimaldas raadio- ja telesaadete vastuvõtmist muude vahenditega kui selleks spetsiaalselt kohandatud vastuvõtjad.

26.

Teisalt ei laiendanud see muudatus direktiivi 2006/112 artiklis 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 sätestatud erandi kohaldamisala. Selles sättes on säilitatud võimalus maksustada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevust. Sellises süsteemis nagu Taani süsteem on selle maksu kogumiseks kõnealuste avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamiseks mõeldud maks maksustatud käibemaksuga. Käesolevas asjas kõne all olev maks ehk ringhäälingumaks on mõeldud avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse rahastamiseks, sõltumata selle maksu maksmiseks kohustatud isikute ringist. Direktiivi 2006/112 kontekstis jääb olukord seega muutumatuks. Selles kontekstis on nimelt oluline sellest maksust laekuva eelarvetulu sihtotstarve, mitte selle allikas.

27.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu juhib, et laiendades nende seadmete kategooriaid, mille omamine on ringhäälingumaksu maksmise kohustuse alus, on laiendanud ka selle maksu maksmiseks kohustatud isikute ringi. Direktiivi 2006/112 artikkel 370 ei sisalda tõepoolest nõuet, et selle sätte alusel lubatud maksubaasi tegelik suurus peab jääma muutumatuks.

28.

Samuti ei ole asjakohane põhikohtuasja hagejate ja komisjoni esitatud väide, et erinevalt raadio- ja televisioonivastuvõtjatest ei ole raadio- ja televisiooniprogrammide vastuvõtmine selliste seadmete nagu arvutid või nutitelefonid peamine funktsioon.

29.

Kohtuotsuses Český rozhlas sedastas Euroopa Kohus, et niisugune maks nagu käesolevas asjas kõne all olev ringhäälingumaks, ei ole tasu avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide teenuste osutamise eest, muu hulgas seetõttu, et maksu maksmise kohustus on seotud konkreetse seadme omamisega, sõltumata selle tegelikust kasutusviisist. ( 11 ) Seega ei ole direktiivi 2006/112 artikli 370 ja selle direktiivi X lisa A osa punkti 2 alusel toimuv maksustamine ühtlustatud maksustamine, mis on ühise käibemaksusüsteemi lahutamatu osa, vaid kujutab endast erandit selle süsteemi kohaldamisalast. ( 12 ) Sellisel alusel toimuva maksustamise õiguspärasuse tagamise seisukohalt ei ole seega tingimata vaja, et oleks olemas mingi seos selliste seadmete kasutusviisi, mille valdamine toob kaasa kohustuse maksta selle maksustamise aluseks olevaid summasid, ja maksustatava tegevuse, st avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse vahel.

30.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/112 artiklit 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sellise tegevuse maksustamisele, mida rahastatakse kohustuslikust maksust, mis on kehtestatud nende organisatsioonide edastatavate programmide vastuvõtmiseks kasutatavate seadmete omanikele, olukorras, kus pärast 1. jaanuari 1978 on kõnealust maksu reguleerivaid õigusnorme muudetud selliselt, et seda maksu ei nõuta mitte ainult raadio- või televisioonivastuvõtja omamise alusel, nagu alguses, vaid ka mis tahes muult seadme puhul, mida on võimalik kasutada nende programmide vastuvõtmiseks, nagu nutitelefonid, arvutid jms, isegi kui sellega potentsiaalselt on laiendatud maksukohustuslaste ringi.

31.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas direktiivi 2006/112 artiklit 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sellise tegevuse maksustamisele, mida rahastatakse seadusega ette nähtud maksust, mida kogutakse nende organisatsioonide edastatavate programmide vastuvõtmiseks kasutatavate seadmete omanikelt, olukorras, kus pärast 1. jaanuari 1978 on kõnealust maksu reguleerivaid õigusakte muudetud selliselt, et väikest osa sellest maksust saadavast eelarvetulust võib kasutada muude õigussubjektide kui avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse rahastamiseks.

32.

Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt kasutati aastatel 2007–2017 väike osa (mitte üle 5%) ringhäälingumaksust laekunud eelarvetulust muude õigussubjektide kui avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamiseks. Eelkõige puudutas see üht raadiojaama, mis on küll eraõiguslik, kuid täidab avaliku meedia ülesannet, mille suhtes kehtivad samasugused õiguslikud piirangud nagu avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide suhtes ja mida rahastatakse peamiselt ringhäälingumaksust laekunud eelarvetulust, Taani filmiinstituuti, mille ülesanne on koostöös avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonidega rahaliselt toetada filmitootmist, ning laste ja noorte filmikooli, mida juhib sihtasutus, mille asutajad on muu hulgas avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid.

33.

Kolmandat eelotsuse küsimust tuleb analüüsida just selles faktilises kontekstis, sest ringhäälingumaks on alates 1. jaanuarist 2022 lõplikult kaotatud, mistõttu ei ole võimalik sellest saadavat eelarvetulu kasutada muudel kui eespool nimetatud eesmärkidel. Seega ei ole tegemist ringhäälingumaksu puudutavate Taani õigusnormide abstraktse hindamisega, vaid nende õigusnormide hindamisega nende tegeliku kohaldamise kontekstis põhikohtuasjas kõne all oleva ajavahemiku jooksul.

34.

Direktiivi 2006/112 artikliga 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 on selles osutatud liikmesriikidele antud võimalus säilitada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide muud kui ärilist laadi tegevuse maksustamine. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsusetaotluses üksikasjalikult käsitletud õigusnormi tekkeloost nähtub, on selle normi eesmärk võimaldada nendel liikmesriikidel, kes enne direktiivi 77/388 jõustumist pidasid sellist tegevust maksustatavaks, kuigi see ei olnud oma olemuselt tasu eest toimuv tegevus, maksustada ringhäälinguorganisatsioonide tegevust, mida rahastatakse sellise seadusjärgse maksu abil nagu ringhäälingumaks.

35.

Seda sätet tuleb tõlgendada eelnimetatud eesmärgi kontekstis ja viisil, mis tagab selle tõhususe (effet utile). ( 13 ) Selline tõlgendus eeldab minu arvates, et mõiste „avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide muud kui ärilist laadi tegevus“ direktiivi 2006/112 viidatud sätte tähenduses on sama, mis tegevus, mida rahastatakse sellisest seadusjärgsest maksust nagu käesolevas kohtuasjas kõne all olev ringhäälingumaksu. Kõnealuses sättes ette nähtud erandi sisuks on tõepoolest see, et liikmesriikidel on lubatud sellelt maksult käibemaksu nõuda. ( 14 )

36.

Selles kontekstis ei tähenda kõnealuse riigisisese regulatsiooni muutmist viisil, mis on vastuolus artikliga 370 koostoimes direktiivi 2006/112 X lisa A osa punktiga 2, asjaolu, et väike osa ringhäälingumaksust laekuvast eelarvetulust kasutati selleks, et rahastada esiteks sellist ringhäälinguorganisatsiooni, mis eraõigusliku isikuna täitis avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni ülesandega sarnast ülesannet ja mida rahastati suures osas mainitud tulust, ning teiseks õigussubjekte, mis ei tegele küll ringhäälingutegevusega, ent osalevad muul viisil ringhäälinguorganisatsioonide avaliku teenuse osutamise ülesande täitmisel ning on nendega organisatsiooniliselt ja funktsionaalselt seotud.

37.

See tõlgendus ei ole ka vastuolus direktiivi 2006/112 kõnealuse sätte sõnastusega. Selles sättes on lubatud maksustada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevust, kuid ei ole täpsustatud, millist laadi tegevus see peab olema. Eelkõige ei ole sättes ette nähtud, et tegemist peab olema ainult ringhäälingutegevusega, ning ei kasutata terminit „ringhäälinguettevõtja“, vaid „organisatsioonid“. Järelikult ei takista minu arvates miski seda, et selle sätte kohaldamisalaga on hõlmatud ka muu tegevus, nagu tootmis- või haridustegevus, tingimusel, et see kuulub avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele antud ülesannete hulka ja seda rahastatakse seadusega ettenähtud maksust, nagu käesolevas kohtuasjas kõne all olev ringhäälingumaks.

38.

Kõnealuses direktiivi 2006/112 sättes ei ole samuti ette nähtud nende organisatsioonide õiguslikku vormi ega omandistruktuuri. Nagu Taani valitsus õigesti märgib, on Euroopa Kohus selle direktiivi artikli 132 lõike 1 punktis a sisalduva analoogilise regulatsiooni puhul pidanud lubatavaks riikliku postiteenistuse mõiste tõlgendamist pigem asjaomase õigussubjekti osutatavate teenuste avaliku laadi alusel kui tema formaalse kvalifitseerimise alusel avalik-õigusliku isiku või avalikule sektorile kuuluva omandina. ( 15 ) Sarnast lähenemisviisi võib minu arvates kasutada ka käesoleval juhul, kus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on osa avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide ülesannetest usaldatud eraõiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile, mida rahastatakse aga ringhäälingumaksust saadavast eelarvetulust.

39.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/112 artiklit 370 koostoimes selle direktiivi X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sellise tegevuse maksustamisele, mida rahastatakse seadusega ette nähtud maksust, mida kogutakse nende organisatsioonide edastatavate programmide vastuvõtmiseks kasutatavate seadmete omanikelt, olukorras, kus pärast 1. jaanuari 1978 on seda maksu reguleerivaid õigusakte muudetud selliselt, et väikest osa sellest maksust saadavast eelarvetulust võib kasutada muude õigussubjektide kui avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse rahastamiseks.

40.

Kui Euroopa Kohus ei nõustu minu ettepanekuga kolmandale eelotsuse küsimusele antava vastuse kohta, mis tõesti ei ole nii ilmne kui vastus kahele esimesele küsimusele, siis Taani avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse maksustamise süsteemi võimalik vastuolu direktiiviga 2006/112 on minu arvates seotud üksnes käibemaksuga, mida kogutakse ringhäälingumaksu sellelt osalt, mis on mõeldud muude õigussubjektide kui avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamiseks. Muus osas aga on see süsteem endiselt nimetatud direktiiviga kooskõlas, nagu nähtub vastustest, mis minu hinnangul tuleb esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele anda. Tõepoolest ei ole raske arvutada, kui suur osa ringhäälingumaksult makstud käibemaksust on seotud selle osaga, mis on mõeldud muude õigussubjektide kui avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide rahastamiseks. Seega ei näe ma põhjust, miks käibemaksu selle osa võimalik vastuolu direktiiviga 2006/112 peaks kaasa tooma kogu süsteemi vastuolu selle direktiiviga.

41.

Kõike eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) poolt Euroopa Kohtule esitatud teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt: