KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 13. juulil 2023 ( 1 )

Kohtuasi C‑434/22

AS „Latvijas valsts meži“

versus

Dabas aizsardzības pārvalde

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti))

Eelotsusetaotlus – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43/EMÜ – Tagajärgede asjakohane hindamine – Mõiste „kava“ või „projekt“ – Sekkumine metsatulekahjude ennetamiseks – Otsene seos ala kaitsekorraldusega või ala kaitsekorralduse vajalikkus – Meetme kiireloomulisus – Ennetavad meetmed – Lojaalse koostöö põhimõte – Kahju heastamine

I. Sissejuhatus

1.

Elupaikade direktiivi ( 2 ) artikli 6 lõike 3 kohaselt tuleb eelnevalt hinnata selliste kavade ja projektide mõju, mis võivad avaldada olulist mõju Euroopa tähtsusega looduskaitsealadele – nn Natura 2000 aladele. Kuid kas eelnevalt tuleb hinnata ka metsaaladel võetavaid ennetavaid tuleohutusmeetmeid? Ja millised on hindamata jätmise tagajärjed? Neid küsimusi tuleb selgitada käesolevas eelotsusemenetluses.

2.

Põhikohtuasja aluseks on asjaolu, et Natura 2000 alal asuva metsa kasutaja langetas tulevaste tuletõrjetööde hõlbustamiseks puid eelneva hindamiseta. Kui ala kaitse eest vastutavad asutused said sellest teada, andsid nad korralduse võtta teatavad meetmed, mille kasutaja on vaidlustanud. Lisaks selliste ennetavate tuleohutusmeetmete hindamise kohustusele tuleb eelkõige analüüsida, milliseid meetmeid võib nõuda, kui selliseid tegevusi on tehtud eelneva hindamiseta.

II. Õigusraamistik

A.   Liidu õigus

3.

Elupaikade direktiivi artikli 1 punktis l on „erikaitseala“ määratletud kui „ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud“.

4.

Erikaitsealade määramine on sätestatud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 4:

„Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.“

5.

Natura 2000 alade kaitset reguleerib eelkõige elupaikade direktiivi artikkel 6:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.“

6.

Lisaks sellele käsitletakse esimeses küsimuses keskkonnamõju hindamise direktiivi ( 3 ) artikli 1 lõike 2 punktis a sätestatud mõiste „projekt“ määratlust:

„2.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„projekt“:

ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,

muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine;

b) […]“.

B.   Läti õigus

7.

Läti võttis elupaikade direktiivi üle erikaitsealade seadusega (likums „Par īpaši aizsargājamām dabas teritorijām“).

8.

Vaidluse esemeks oleva ala kaitseks on vastu võetud ministrite nõukogu 16. augusti 2017. aasta määrus nr 478 looduskaitseala „Ance sood ja metsad“ kaitse ja kasutamise erinormide kohta (Ministru kabineta 2017. gada 16. augusta noteikumi Nr. 478, „Dabas lieguma „Ances purvi un meži“ individuālie aizsardzības un izmantošanas noteikumi“; edaspidi „määrus nr 478“).

9.

Määruse nr 478 punktis 11.2 on sätestatud, et metsamaadel on kuivanud puude langetamine ja maha langenud puude või puuosade – kõige jämedamas kohas läbimõõduga üle 25 cm – väljavedu keelatud, kui nende kogumaht on alla 20 kuupmeetri metsahektari kohta, järgmiste eranditega: 11.2.1. ohtlike puude langetamine ja eemaldamine, jättes puud metsalapile; 11.2.2. nimetatud tegevus Euroopa Liidu prioriteetsetes biotoopides: siirdesoo- ja rabametsades (91D0*), lodumetsades (9080*), lammimetsades (91E0*) ning vanades või looduslikes boreaalsetes metsades (9010*), kus on kuivanud puude langetamine ja maha langenud puude või puuosade väljavedu keelatud, kui nende läbimõõt kõige jämedamas kohas ületab 25 cm.

10.

Määruse nr 478 punktis 23.3.3 on sätestatud, et metsandustegevus on 1. veebruarist kuni 31. juulini hooajalises kaitsevööndis keelatud, välja arvatud metsade tuleohutuse ja metsapõlengutega võitlemise meetmed.

11.

Looduskaitseala jaoks on olemas ka looduskaitsekava (2016.–2028. aasta kava; edaspidi „kaitsekava“), mis on heaks kiidetud keskkonnakaitse ja regionaalarengu ministri 28. aprilli 2016. aasta määrusega nr 105 (vides aizsardzības un reģionālās attīstības ministra 2016. gada 28. aprīļa rīkojums Nr. 105).

III. Kohtuasja asjaolud ja eelotsusetaotlus

12.

Eelotsusetaotluse kohaselt on looduskaitseala „Ances purvi un meži“ („Ance sood ja metsad“; edaspidi „kaitseala“) Euroopa tähtsusega erikaitseala kogupindalaga 9822 hektarit. ( 4 ) See ala loodi selleks, et tagada Lätis ja Euroopa Liidus eriliselt kaitstud biotoopide, haruldaste ja kaitstud looma- ja taimeliikide asupaikade ning kogu sellel alal asuva nõgude ja rannikuluidete maastikukoosluse säilitamine ja majandamine. Looduskaitsealal on 20 Euroopa tähtsusega eriliselt kaitstud biotoopi kogupindalaga 9173 hektarit, ( 5 ) 48 liiki kaitstud soontaimeliiki, 28 sammaltaime-, 2 seene-, 9 sambliku- ja 11 imetajaliiki, 61 haruldast linnuliiki ning 15 selgrootute loomade liiki. Ala on tähtis haruldaste ja väljasuremisohus lindude pesitsemiseks. Kaitseala, mille pindala on 10056 hektarit, kanti 2004. aastal rahvusvahelise tähtsusega linnualade loetellu.

13.

Aktsiaselts Latvijas valsts meži ( 6 ) esitas 31. juulil 2019 Valsts vides dienestsile (riiklik keskkonnaamet, Läti) taotluse, milles nõudis esialgset keskkonnamõju hindamist ja tehniliste standardite kehtestamist seoses Valsts meža dienestsi (riiklik metsaamet, Läti) teabe kohaselt 2019. aasta tuleohutusmeetmete kavas kavandatud tegevuste rakendamisega looduskaitsealal. Need meetmed, mille hulgas on ka puude langetamine, võimaldavad pikas perspektiivis parandada tuleohutuse kaitse olukorda looduskaitsealal ning tagada samas ka võimalike metsapõlengute asjakohase ja tõhusa ennetamise ning takistamise.

14.

Ventspils reģionālā vides pārvalde (Ventspilsi piirkondlik keskkonnaamet, Läti), mis kuulub riikliku keskkonnaameti koosseisu, otsustas 4. detsembri 2019. aasta otsusega kohaldada Latvijas valsts meži kavandatud tegevuse suhtes keskkonnamõju hindamise menetlust. Vides pārraudzības valsts birojs (riiklik keskkonnajärelevalveamet, Läti) muutis 20. veebruaril 2020 Ventspilsi piirkondliku keskkonnaameti 4. detsembri 2019. aasta otsust selliselt, et sellele tegevusele ei ole kohaldatav mitte keskkonnamõju hindamise menetlus, vaid Natura 2000 alade hindamise menetlus.

15.

Latvijas valsts meži teatas riiklikule keskkonnajärelevalveametile, et tuleohutusmeetmete kava (2019. aastaks) ei rakendata ja et seega ei viida läbi Euroopa tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) hindamise menetlust.

16.

Dabas aizsardzības pārvalde (keskkonnakaitseamet, Läti) Kurzeme (Läti) piirkondliku asutuse töötajad kontrollisid 7. ja 14. jaanuaril 2021 looduskaitseala ja tuvastasid, et Latvijas valsts meži oli looduskaitsealal puid langetanud umbes 17 km pikkuses, laiendades looduslikke roobasteid.

17.

Keskkonnakaitseamet järeldas, et käesoleval juhul oli tegeletud tegevusega, mida ei olnud ette nähtud ala kaitsekorralduskavas ega Läti määruses nr 478. Amet tuvastas ka, et see tegevus oli osa kavandatavast tegevusest, et hinnata selle keskkonnamõju kaitsealale.

18.

Seetõttu kohustas keskkonnakaitseamet Latvijas valsts mežit 15. jaanuari 2021. aasta otsusega vähendama looduskaitsealal toimuva tegevuse negatiivset mõju looduskaitseväärtustele, jättes maharaiutud männid, mille läbimõõt tüve kõige jämedamas osas on üle 25 cm, metsalappidele maha. Ta põhjendas seda sellega, et maharaiutud puud muutuvad aja jooksul puidu hilisema loodusliku lagunemise teel paljude looduskaitsealal leiduvate erikaitsealuste putukaliikide, sealhulgas okasmetsade siklaste liigi Tragosoma depsarium ja hiidsiku (Ergates faber) arengu jaoks sobivaks aluskihiks. Lisaks andis keskkonnakaitseamet Latvijas valsts mežile korralduse täiendada nendes Euroopa Liidu prioriteetse kaitsealuse biotoobi 9010* „Vanad või looduslikud boreaalsed metsad“ ( 7 ) metsalappides surnud puidu kogust, mida on praegu ebapiisavalt.

19.

Latvijas valsts meži vaidlustas otsuse, kuid keskkonnakaitseameti peadirektor jättis otsuse 22. märtsi 2021. aasta otsusega muutmata. Seejärel esitas ettevõtja Administratīvā rajona tiesale (rajooni halduskohus, Läti) kaebuse nõudega see otsus tühistada.

20.

Kaebuses väidetakse, et kõnealusel juhul tegeles Latvijas valsts meži üksnes õigusaktidega lubatud ja nõutud tegevusega, nimelt metsade tuleohu vähendamise eesmärgil metsapõlengute eest kaitsmise meetmetega, mis hõlmavad looduslike metsa- ja roobasteede säilitamist, sealhulgas puude langetamist Valsts meža dienestsi (riiklik metsaamet) väljastatud lubade alusel; nende meetmete suhtes ei kohaldata Natura 2000 alade hindamismenetlust ning need viidi ellu vastavalt ala kaitsekorralduskavale ja määrusele nr 478.

21.

Kaebus sisaldab ka viidet kokkuleppele, milleni jõuti riikliku metsaameti 29. juulil 2020 korraldatud seminaril tuleohutuse parandamise kohta metsades ja soodes, sealhulgas looduskaitsealal, ja mille kohaselt tuleb looduslike roobasteede säilitamiseks looduskaitsealal puid langetada. Vaidlustatud otsusega kehtestatud kohustus avaldab negatiivset mõju tuleohutusele ja tulekahjudega võitlemisele looduskaitseala territooriumil. Riiklik metsaamet viitas samuti sellele aspektile.

22.

Seetõttu esitab Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas mõiste „projekt“ keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses hõlmab ka tegevusi, millega tegeletakse metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu rajatiste korrashoid sellel alal vastavalt kohaldatavates õigusnormides ette nähtud tuleohutuse nõuetele?

2.

Kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on jaatav, siis kas tuleb asuda seisukohale, et tegevus, millega tegeletakse metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu rajatiste korrashoid sellel alal vastavalt kohaldatavate õigusnormidega kehtestatud tuleohutuse nõuetele, kujutab endast elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses projekti, millel on otsene seos ala kaitsekorraldusega või mis on selle kaitsekorralduse jaoks vajalik, mistõttu sellise tegevuse puhul ei ole vaja läbi viia Euroopa tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) puhul ette nähtud hindamismenetlust?

3.

Kui vastus teisele eelotsuse küsimusele on eitav, siis kas elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 3 tuleneb kohustus hinnata ka neid kavasid ja projekte (tegevust), mis ei ole otseselt seotud erikaitseala kaitsekorraldusega või ei ole selle kaitsekorralduse jaoks vajalikud, kuid mis võivad siiski Euroopa tähtsusega kaitsealasid (Natura 2000) oluliselt mõjutada ja mis viiakse sellegipoolest ellu riigisiseste õigusnormide alusel selleks, et tagada metsade tuleohutuse ja metsapõlengutega võitlemise nõuded?

4.

Kui vastus kolmandale eelotsuse küsimusele on jaatav, siis kas seda tegevust võib jätkata ja see lõpule viia enne Euroopa tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) ex‑post‑hindamise menetluse läbiviimist?

5.

Kui vastus kolmandale eelotsuse küsimusele on jaatav, siis kas pädevad asutused on võimaliku olulise mõju vältimiseks kohustatud nõudma kahju hüvitamist ja võtma meetmeid, kui Euroopa tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) hindamise menetluse käigus mõju olulisust ei tuvastatud?“

23.

Kirjalikud seisukohad esitasid Latvijas valsts meži, Dabas aizsardzības pārvalde (keskkonnakaitseamet) ja Euroopa Komisjon. Kodukorra artikli 76 lõike 2 alusel loobus Euroopa Kohus kohtuistungi korraldamisest, kuna ta leiab, et tal on eelotsusetaotlusele vastamiseks piisavalt teavet.

IV. Õiguslik hinnang

24.

Euroopa Kohtu soovil keskendun eelkõige viiendale küsimusele, mis puudutab keskkonnakaitseameti korraldusi, kuna asjakohast tagajärgede hindamist ei toimunud (selle kohta E osa). Lisaks tuleb aga lähemalt käsitleda ka teist ja neljandat küsimust. Need puudutavad esiteks vaidlusaluste ennetavate tuleohutusmeetmete seost ala kaitsekorraldusega (selle kohta B osa) ja teiseks meetmete kiireloomulisust (selle kohta D osa). Esimesele ja kolmandale küsimusele vastamiseks (selle kohta A ja C osa) viitan peamiselt Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale.

A.   Esimene küsimus – roobasteede hooldamine ja loomine

25.

On tõsi, et esimese küsimusega viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus keskkonnamõju hindamise direktiivis sätestatud mõistele „projekt“. Tegelikult soovib ta aga teada, kas kaitsealal puude langetamist looduslike roobasteede hooldamiseks või loomiseks, mis toimub kooskõlas metsatulekahjude vältimist käsitlevate õigusnõuetega, tuleb käsitada projektina elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses.

26.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb tagajärgi erikaitseala kaitse-eesmärkidele asjakohaselt hinnata üksnes siis, kui kava või projekt võib tõenäoliselt avaldada olulist mõju erikaitsealale direktiivi tähenduses kas eraldi või koos muude kavade või projektidega.

27.

Olgugi et elupaikade direktiivis ei ole määratletud, mida tuleb projekti all mõista, sisaldab määratlust keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkt a. Selle sätte kohaselt tähendab „projekt“ ehitiste või muude käitiste püstitamist või kavade teostamist ning muud sekkumist looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamist. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et projekt keskkonnamõju hindamise direktiivis sätestatud määratluse tähenduses on seda enam projekt elupaikade direktiivi tähenduses. ( 8 )

28.

Mõiste „projekt“ on aga keskkonnamõju hindamise direktiivis määratletud kitsamalt kui elupaikade direktiivis, sest elupaikade direktiivis puudub „käitise“ või „sekkumise“ tingimus. Seega hõlmab mõiste „projekt“ elupaikade direktiivis ka projekte, mis keskkonnamõju hindamise direktiivi mõiste „projekt“ alla enam ei kuulu. ( 9 ) Otsustav on see, kas kõnealune tegevus võib kaitsealale olulist mõju avaldada ( 10 ) või kas on olemas võimalus või oht, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju ( 11 ).

29.

Loodusliku roobastee loomist puude langetamise teel võib käsitada muu käitise püstitamisena. ( 12 ) Seevastu puude langetamine olemasolevate teede hooldamiseks võib olla vähemasti muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku. Igal juhul on sellised meetmed kaitsealal, mis – nagu käesoleval juhul ( 13 ) – hõlmab metsaelupaigatüüpide kaitset, põhimõtteliselt seotud olulise mõju võimaluse või ohuga.

30.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata nii, et metsaelupaikade kaitseks ette nähtud kaitsealal puude langetamine selleks, et säilitada või luua sellel alal uusi taristurajatisi kooskõlas metsatulekahjude vältimist käsitlevate õigusnõuetega, on projekt elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses.

B.   Teine küsimus – ala kaitsekorraldus

31.

Teise küsimusega soovitakse teada, kas puude langetamine metsaelupaikade kaitseks ettenähtud kaitsealal, et kooskõlas metsatulekahjude vältimist käsitlevate õigusnõuetega säilitada või luua sellel alal uusi taristurajatisi, on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik.

32.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt ei ole nimelt tagajärgi erikaitseala kaitse-eesmärkidele vaja asjakohaselt hinnata, kui asjaomane meede on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalik.

33.

Metsaala majanduslik kasutaja leiab kindlasti, et ennetavad tuleohutusmeetmed sellel alal on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalikud.

34.

Elupaikade direktiivi artikkel 6 käsitleb siiski Natura 2000 alade kaitset. Seega ei tähenda „ala kaitsekorraldus“ ala majandusliku kasutamise meetmeid, vaid meetmeid artikli 1 punktis l sätestatud määratluse tähenduses, mis on vajalikud nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks, mille jaoks ala on määratud.

35.

Artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad need meetmed vastama sellel alal esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Artikli 4 lõikes 4 on sätestatud, et liikmesriik võib alade määramisel kehtestada prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis on ala I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist. Nende meetmete ja prioriteetide kindlaksmääramisel peab liikmesriik lisaks arvesse võtma parimaid kättesaadavaid teaduslikke teadmisi. ( 14 )

36.

Seetõttu uuris Euroopa Kohus Białowieża laant puudutavas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, kas vaidlusalused langetustööd olid kooskõlas kaitseala kaitse-eesmärkide ja -meetmetega. Kuna see nii ei olnud, lükkas ta tagasi liikmesriigi väite, et need tööd on otseselt seotud kaitseala kaitsekorraldusega või on selleks vajalikud. ( 15 )

37.

Ennetavad tuleohutus- või tuletõrjemeetmed võivad olla seotud looduskaitseala kaitsekorraldusega või olla selleks vajalikud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses. Seda seetõttu, et tulekahjud võivad mõjutada kaitsealuseid elupaiku ja seega ala kaitse-eesmärke. ( 16 ) Sellest tulenevalt sisaldavad nii kaitsekava kui ka Läti määrus nr 478 ( 17 ) eelotsusetaotluse kohaselt kaudseid viiteid tuleohutus- ja tulekahjudega võitlemise meetmete vajalikkusele asjaomasel kaitsealal.

38.

Sellest ei järeldu siiski, et kõik ennetavad tuleohutusmeetmed või vähemalt vaidluse esemeks olevad meetmed on tingimata otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks vajalikud. Seda näitab juba asjaolu, et tulekahjud võivad olla ka teatavate kaitsealuste elupaigatüüpide loodusliku arengu osa ja seega olla teatavate liikide jaoks koguni vajalikud. ( 18 ) Ka keskkonnakaitseamet rõhutab seda oma argumentides.

39.

Näiteks komisjoni tõlgenduskäsiraamatus elupaikade direktiivi I lisa elupaigatüüpide kohta on esmatähtis elupaigatüüp 9010* „läänetaiga“ määratletud kui looduslikud vanad metsad ja varased suktsessioonietapid, mis arenevad looduslikult pärast tulekahju. ( 19 ) Sellest tulenevalt on liikmesriigid seoses selle elupaigatüübiga ja elupaigatüübiga 2180 „Atlantilise, kontinentaalse ning boreaalse piirkonna metsastunud luited“, mis hõlmavad suurt osa vaidlusalusest kaitsealast, nimetanud nii tulekahjusid kui ka nende tõrjumist üheks kümnest peamisest ohust ja survest. ( 20 )

40.

See, mil määral mõjutab kaitseala puude langetamine looduslike roobasteede säilitamiseks või loomiseks kaitsealal, sõltub eeskätt langetatavate puude asukohast, eelkõige sellest, kas seal on kaitsealuseid elupaigatüüpe või liike, samuti puude liigist ja seisundist.

41.

Kuid on võimalik, et liikmesriik omistab tuleohutusele suurema kaalu, isegi kui see teatavaid kaitseala kaitse-eesmärke kahjustab. Seda seetõttu, et elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 kohaselt peab ta kehtestama prioriteedid ja seega eelkõige lahendama eri eesmärkide vahelisi konflikte. ( 21 ) Ennetavate tuleohutusmeetmete kasuks otsustamine oleks põhjendatud, kui oht, et tulekahjud ala tulevikus mõjutavad, on suurem kui asjaomaste meetmete konkreetne mõju teatavatele kaitse-eesmärkidele.

42.

Niisugune kaalumine eeldab siiski, et asjaomaseid kaitse-eesmärke võetakse täielikult arvesse. Üldine halduspädevus tuleohutuse või metsamajanduse valdkonnas ei anna seega veel õigust kehtestada ennetavaid tuleohutusmeetmeid Natura 2000 ala kaitsemeetmetena. Seda ei saa otsustada ka ettevõtja, kes kasutab ala majanduslikult. See kaalumine kuulub nende asutuste vastutusalasse, kelle pädevuses on liikmesriigi õiguse kohaselt ala kaitse, st kaitse-eesmärkide ja ‑meetmete kehtestamine vastavalt elupaikade direktiivi artikli 4 lõikele 4 ja artikli 6 lõikele 1.

43.

Seega võivad tuleohutust käsitlevatele üldistele õigusnormidele või neil põhinevatele tuleohutuskavadele tuginevad ennetavad meetmed olla kaitseala kaitsekorraldusega otseselt seotud või selleks vajalikud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses üksnes siis, kui need on samal ajal osa artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestatud kaitsemeetmetest. Seevastu nende ennetavate tuleohutusmeetmete puhul, mis sellele tingimusele ei vasta ja võivad mõjutada ala kaitse-eesmärke, tuleb artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt asjakohaselt hinnata nende tagajärgi.

C.   Kolmas küsimus – tuletõrjet käsitlevad õigusnormid

44.

Kolmas küsimus puudutab taas seisukohta, et vaidlusaluseid meetmeid rakendatakse riigisiseste õigusnormide täitmiseks selleks, et tagada metsade tuleohutuse ja metsapõlengutega võitlemise nõuded. Seega küsitakse, kas hoolimata nendest riigisisestest õigusnormidest tuleb asjakohaselt hinnata tagajärgi, kui selliseks hindamiseks elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimeses lauses sätestatud tingimused on täidetud.

45.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud kohustus asjakohaselt hinnata tagajärgi ei sisalda siiski liikmesriigi õiguses ettenähtud meetmetega seotud erandit. Tuletõrjet käsitlevad riigisisesed õigusnormid ei saa seega artikli 6 lõikes 3 sisalduvate nõuete täitmisest vabastada.

46.

Praktikas peab liikmesriigi kohus seega tõlgendama elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 ülevõtvaid õigusnorme ja kõiki muid riigisiseseid õigusnorme, sealhulgas tuletõrjet käsitlevaid õigusnorme, võimalikult suures ulatuses kooskõlas artikli 6 lõike 3 nõuetega. ( 22 ) Tõlgendamisel tuleb võimalust mööda tagada, et hinnatakse ka tuleohutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide täitmiseks võetud meetmeid, kui hindamiskohustuse tingimused on täidetud. Keskkonnakaitseameti ja komisjoni esitatud teabe kohaselt on see Läti õiguse alusel täiesti võimalik.

47.

Kui aga selline direktiiviga kooskõlas tõlgendamine ei ole võimalik, ei saa elupaikade direktiiv siiski tekitada eraõiguslikele isikutele vahetult kohaldatavaid kohustusi, sest tegemist on direktiiviga. ( 23 ) Erametsaomanikud saavad seega tugineda riigisiseses õiguses sätestatud eranditele, mis vabastavad nad tagajärgede asjakohase hindamise kohustusest tuleohutust käsitlevate õigusnormide alusel.

48.

Oma veebisaidil esitatud teabe kohaselt kuulub äriühing Latvijas valsts meži siiski täielikult Läti riigile ja majandab Läti riigimetsa. Seda väljendab ka tema nimi, mida võib tõlkida kui „Läti riigimetsad“. Kui see on nii – mida peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtluse korral kontrollima –, siis kuulub Latvijas valsts meži Läti riigiga seotud üksuste hulka, kes ei tohi elupaikade direktiivi ebaõigest ülevõtmisest kasu saada. ( 24 ) Kõnealusel juhul saab Latvijas valsts meži vastu tugineda vahetult elupaikade direktiivile. ( 25 )

D.   Neljas küsimus – meetmete jätkamine enne tagajärgede asjakohast hindamist

49.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vaidlusaluseid tuletõrjemeetmeid võib jätkata ja lõpule viia enne Natura 2000 aladele avaldatava mõju ex‑post‑hindamise menetluse läbiviimist.

50.

Võimalik, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selle küsimusega silmas kohtupraktikat, mille kohaselt võivad liikmesriigi kohtud teatavatel asjaoludel ajutiselt säilitada teatavate liidu õiguses sätestatud hindamiskohustust rikkudes väljastatud lubade toime kuni selle menetlusnormi rikkumise tagantjärele heastamiseni. ( 26 )

51.

Eelotsusetaotlus ei sisalda siiski – välja arvatud neljanda küsimuse puhul – mingit viidet tööde tegelikule jätkamisele või meetmete tagajärgede tagantjärele läbiviidavale asjakohasele hindamisele. Lisaks eeldab eespool nimetatud kohtupraktika, et loa säilitamine ja sellega kaasnev vastava tegevuse jätkamine on vajalikud ülekaalukates üldistes huvides, nagu keskkonnakaitse ( 27 ) või energiavarustus ( 28 ). Ka selle kohta ei sisalda eelotsusetaotlus mingit teavet.

52.

Vaidlustatud otsuse taustast ja Latvijas valsts meži esitatud argumentidest nähtub aga, et vaidlusaluseid meetmeid rakendati ilma asjakohase tagajärgede hindamiseta, sest äriühing ei soovinud ennetavate tuleohutusmeetmete kiireloomulisuse tõttu hindamist ära oodata. Seega mõistan seda küsimust nii, et sellega soovitakse teada, kas eriti kiireloomulistel juhtudel võib olla lubatud rakendada meetmeid, mille suhtes kehtib põhimõtteliselt hindamiskohustus, enne kui asjakohane hindamine on läbi viidud ja hindamise tulemused on kättesaadavad.

53.

Sellist meetmete enneaegset rakendamist ei ole elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud. Vastupidi, selle sätte sõnastuse kohaselt tuleb asjakohane hindamine läbi viia enne asjaomast meedet. ( 29 ) Seetõttu nimetab Euroopa Kohus hindamist ex-ante-hindamiseks. ( 30 )

54.

Selline ajaline järjestus on vajalik, et teha enne asjaomase meetme rakendamist võimalikult täpselt kindlaks, kas ja millises ulatuses meede kaitsealale mõju avaldaks. Tagantjärele hindamine ei võimalda oma olemuselt mõju vältida. Pealegi on seisundi eelneva põhjaliku tuvastamiseta tavaliselt raske ühemõtteliselt kindlaks teha ala varasemat seisundit ja võimaliku mõju ulatust.

55.

Seega ei ole hindamisele kuuluva meetme rakendamist põhimõtteliselt lubatud alustada enne, kui tagajärgede asjakohane hindamine on lõpetatud. Seda enam kehtib see meetme rakendamise jätkamise kohta, kui sellega on tagajärgede asjakohase hindamise kohustust rikkudes juba alustatud.

56.

Siiski on võimalik ette kujutada eri liiki ohte, mis eespool viidatud kohtupraktikale tegevuslubade säilitamise kohta ( 31 ) tuginedes võivad õigustada erandit ex-ante-hindamisest.

57.

Sellist erandit võidakse kohaldada tõelise ja vahetu ohu, näiteks tulekahju või üleujutuse korral. See on mõeldav ka otsese ähvardava ohu olukorras, mis ei ole küll veel käes, kuid mille teke lähitulevikus on väga tõenäoline. Niisugune tõenäosus võib ilmneda näiteks ilmaennustusest või sellest, et ülesvoolu on juba tulnud märkimisväärne hulk sademeid, mis põhjustab varsti allavoolu üleujutuse.

58.

Selliste juhtumite üle ei ole käesolevas menetluses siiski vaja otsustada. Pooled vaidlevad pigem ennetavate meetmete üle, millega hõlbustatakse tulevikus – ajal, mida ei ole veel võimalik ette näha – tõelise ja vahetu ohu vältimist.

59.

On tõsi, et üldiselt on mõistlik rakendada selliseid ennetavaid meetmeid nii kiiresti kui võimalik, et olla valmis, kui oht tegelikult tekib. Kiireloomulisus on siiski oluliselt väiksem kui tõelise ja vahetu ohu või otsese ähvardava ohu puhul.

60.

Sellega seoses on liikmesriikide ülesanne kehtestada õigusnormid ja võtta abinõusid, mis võimaldavad vajaduse korral teha ennetavate meetmete kohta õigeaegse otsuse, mis on kooskõlas elupaikade direktiivi artikli 6 sätetega alade kaitse kohta. ( 32 )

61.

Kui selliseid meetmeid tuleb elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel lubada nagu käesoleval juhul, peab liikmesriik seega vähemasti tagama, et tagajärgede asjakohast hindamist saaks läbi viia võimalikult kiiresti. Valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtumine ( 33 ) ja avalikkuse osalemine ( 34 ) võtavad kahtlemata aega. Kui aga pädevatel asutustel on piisavalt vahendeid ja kogemusi ning kõik asjaosalised teevad lojaalselt koostööd, peaks olema võimalik jõuda otsuseni mõne kuu jooksul või isegi kiiremini.

62.

Eelotsusetaotluses esitatud teabe põhjal näib, et käesoleval juhul oleks saanud meetmete kohta õigeaegselt otsuse teha. Latvijas valsts meži 31. juuli 2019. aasta hindamistaotluse ja viimase, 20. veebruari 2020. aasta haldusotsuse vahele jäi tegelikult üle kuue kuu. Järgmisel aastal teatas Latvijas valsts meži kõigepealt, et ta ei võta meetmeid, enne kui keskkonnaamet 2021. aasta jaanuaris toimunud kontrolli käigus tuvastas, et meetmeid on – ilma hindamiseta – siiski võetud. Tõenäoliselt tehti seda 2020/2021. aasta talvel, st rohkem kui aasta pärast esimest taotlust. Seega tuleb eeldada, et tagajärgi oleks saanud asjakohaselt hinnata.

63.

Lisaks tuleb käesolevas kontekstis veel kord meenutada, et ennetavad tuleohutusmeetmed teenivad ala kaitse-eesmärke ja võivad seetõttu olla kaitsemeetmetena otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või olla selleks vajalikud. ( 35 ) On tõsi, et kaitsemeetmete kindlaksmääramisel tuleb lähtuda parimatest kättesaadavatest teadussaavutustest ( 36 ) ja nõutav võib olla ka avalikkuse osalemine ( 37 ). Paindlikkust on siiski mõnevõrra rohkem kui elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohase tagajärgede asjakohase hindamise puhul. Seetõttu on üldjuhul ilmselt eelistatavam ja ka kiirem otsustada ennetavate tuleohutusmeetmete üle seoses ala kaitsemeetmetega.

64.

Seega ei tohi erikaitsealale olulist mõju avaldada võivaid ennetavaid tuleohutusmeetmeid, mille eesmärk ei ole vältida tõelist või vahetut tegelikku ohtu ülekaalukale kaitstavale huvile ja mida ei ole kehtestatud ka elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 kohaste kaitsemeetmetena, võtta enne artikli 6 lõikes 3 ette nähtud asjakohast tagajärgede hindamist. Liikmesriigid peavad siiski tagama, et niisuguseid meetmeid saab hinnata võimalikult kiiresti.

E.   Viies küsimus – heastamine

65.

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas pädevad asutused on võimaliku olulise mõju vältimiseks kohustatud nõudma kahju hüvitamist ja võtma meetmeid, kui Natura 2000 alale avaldatava mõju olulisust ei ole elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt hinnatud.

66.

See küsimus ei ole seotud riigi vastutusega talle süüks pandava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele põhjustatud kahju eest. ( 38 ) Pigem küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas pädevad asutused peavad nõudma kahju hüvitamist või muid meetmeid eraõiguslikelt isikutelt, kes on tagajärgi asjakohaselt hindamata kahjustanud Natura 2000 ala.

67.

Selle „kahju hüvitamise“ eesmärk ei saa üldjuhul olla rahaline hüvitis, vaid eelkõige tõeline alale tekitatud „kahju heastamine“. Täielik heastamine on siiski harva võimalik. Nii on käesoleval juhul tegemist langetatud puudega, mille asendamine võtab aastakümneid. Sageli on siiski võimalik võtta meetmeid, et mõju vähendada või seda mujal tasakaalustada.

68.

Selliselt mõistetuna tuleb selgitada küsimust, kas keskkonnakaitseamet pidi põhikohtuasjas vaidlustatud korraldused elupaikade direktiivist tulenevalt vastu võtma. Eelotsusetaotluse kohaselt kohustas ta äriühingut Latvijas valsts meži jätma maharaiutud männid, mille läbimõõt tüve kõige jämedamas osas on üle 25 cm, metsalappidele maha ja suurendama ELi prioriteetse kaitsealuse biotoobi 9010* „läänetaiga“ metsalappidel praegu ebapiisavat surnud puidu kogust.

69.

Mõistan viimati nimetatud korraldust nii, et Latvijas valsts meži ei tohi eemaldada surnud puitu enne, kui seda on piisavalt palju. Nimelt ei saa eeldada, et keskkonnakaitseamet soovis sellega nõuda puude maharaiumist kuni teatava surnud puidu taseme saavutamiseni. Kõnealuse tõlgenduse kohaselt on korralduses üksnes korratud juba kehtivat määruse nr 478 punktis 11.2 sätestatud kohustust hoiduda surnud puidu eemaldamisest, kui surnud puitu ei ole piisavalt. Seega ei ole tegemist heastamiskorraldusega.

70.

Järelikult on küsimus sisuliselt selles, kas pädevad asutused olid kohustatud andma äriühingule Latvijas valsts meži korralduse jätta maharaiutud männid, mille läbimõõt tüve kõige jämedamas osas on üle 25 cm, metsalappidele maha.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib küll seda, kas kõnealust korraldust oli vaja, et vältida võimalikku olulist mõju. Küsimus on siiski esitatud üksnes juhuks, kui puude langetamine nõuab asjakohast tagajärgede hindamist, mida ei ole läbi viidud. Seega on kõnealuse korralduse tagajärg eelkõige see, et Latvijas valsts meži ei saa jätkata elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 rikkudes võetud meetmeid, eemaldades ebaseaduslikult langetatud puud metsast.

72.

Seetõttu ei ole ka selle korralduse eesmärk mitte heastamine ega otseselt võimaliku olulise mõju ärahoidmine, vaid üksnes elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 rikkumise jätkumise vältimine. Tõik, et sellega kaasneb nimetatud rikkumise kahjuliku mõju piiramine, on üksnes kõrvaltoime.

73.

Liikmesriigid ja kõik nende asutused on juba ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohasest direktiivide siduvusest ja ELL artikli 4 lõike 3 kohase lojaalse koostöö põhimõttest tulenevalt kohustatud andma korralduse lõpetada liidu õiguse rikkumine ja võtma vastu asjakohased rakendusmeetmed. Lojaalse koostöö põhimõte nõuab eelkõige, et liikmesriigid kasutaksid kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine. See kohustus ei lasu üksnes riigil kui sellisel, vaid oma pädevuse piires ka kõigil tema asutustel, ( 39 ) seega ka keskkonnaametil. Lisaks on see kohustus isegi neil äriühingutel, mis kuuluvad liikmesriigi üksuste hulka, ( 40 ) nagu see näib olevat Latvijas valsts meži puhul. ( 41 )

74.

Seetõttu on Euroopa Kohus muude keskkonnamõju hindamiste puhul otsustanud, et hindamata jätmise heastamiseks võib olla vajalik juba väljastatud loa äravõtmine või selle kehtivuse peatamine. ( 42 ) Samaväärne on liidu õigust rikkuva tegevuse jätkamise takistamine.

75.

Seega tuleb märkida, et liikmesriigi ametiasutused on ELTL artikli 288 kolmandast lõigust ja ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva pädevuse raames kohustatud andma korralduse lõpetada meetmed, mis on võetud vastuolus elupaikade direktiivi artikli 6 lõikega 3. Liikmesriigi üksuste hulka kuuluv äriühing on seejuures juba vahetult ja ilma riigisisese õigusnormi või ametiasutuse korralduseta kohustatud sellise meetme lõpetama.

76.

Üksnes juhul, kui Euroopa Kohus ei soovi teha otsust mitte ainult rikkumiste lõpetamise, vaid ka kahju tegeliku heastamise kohta, tuleb märkida, et asjakohane on ka lojaalse koostöö põhimõte. Nimelt seab see liikmesriikidele ka kohustuse kõrvaldada liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed ( 43 ) ja hüvitada selle rikkumisega tekitatud kahju ( 44 ).

77.

Kui liidu õigusaktis, näiteks elupaikade direktiivis, puuduvad konkreetsed sätted, milles oleks ette nähtud sanktsioon selle õigusakti rikkumise eest, siis on liikmesriik ELL artikli 4 lõike 3 alusel pealegi kohustatud võtma kõik sobivad meetmed liidu õiguse kohaldamise ulatuse ja tõhususe tagamiseks. ( 45 ) Sellega peetakse silmas meetmeid ja eelkõige õigusnorme, mis tagavad, et eraõiguslikud isikud järgivad liidu õigust. Kuigi sellega seoses käsitletakse enamasti sanktsioone, ( 46 ) on seda enam vaja õigusnorme, millega tagatakse liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju heastamine ( 47 ). Nimelt ei ole kõnealuste õigusnormide peamine eesmärk mitte eraõiguslike isikute karistamine, vaid teatava olukorra saavutamine või säilitamine. Lisaks tugevdab kahju heastamise kohustus asjakohaste õigusnormide tõhusust, sest loob stiimuli rikkumiste vältimiseks. ( 48 )

78.

Elupaikade direktiivi kohase alade kaitse puhul on teatava olukorra saavutamise või säilitamise eesmärk eriti oluline, sest nende õigusnormide eesmärk on kaitsta Euroopa Liidu ühist looduspärandit. ( 49 )

79.

Seega peavad liikmesriigid vastu võtma õigusnormid, mis võimaldavad kohustada eraõiguslikke isikuid kahju heastama, kui nad on elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 rikkudes kahjustanud Natura 2000 alasid, nagu Euroopa Kohus on juba märkinud. ( 50 ) Osaliselt võivad asjakohased riigisisesed õiguslikud alused tuleneda juba keskkonnavastutuse direktiivi ( 51 ) ülevõtmisest, kuid selle õigusakti mitmesuguste piirangute tõttu ei saa välistada, et elupaikade direktiivi tõhusaks ülevõtmiseks on vaja vastu võtta ulatuslikumad heastamist käsitlevad sätted.

80.

Käesoleval juhul ei ole sellised riigisisesed õigusnormid siiski asjakohased, kui Latvijas valsts meži kuulub Läti riigi üksuste hulka ja tema suhtes kehtivad seega vahetult elupaikade direktiivist tulenevad kohustused. ( 52 )

V. Ettepanek

81.

Eeltoodule tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.

Metsaelupaikade kaitseks ette nähtud kaitsealal puude langetamine selleks, et säilitada või luua sellel alal uusi taristurajatisi kooskõlas metsatulekahjude vältimist käsitlevate õigusnõuetega, on projekt direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses.

2.

Tuleohutust käsitlevatele üldistele õigusnormidele või neil põhinevatele tuleohutuskavadele tuginevad ennetavad meetmed võivad olla kaitseala kaitsekorraldusega otseselt seotud või olla selleks vajalikud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses üksnes siis, kui need on samal ajal osa artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestatud kaitsemeetmetest. Seevastu nende ennetavate tuleohutusmeetmete puhul, mis sellele tingimusele ei vasta ja võivad mõjutada ala kaitse-eesmärke, tuleb artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt asjakohaselt hinnata nende tagajärgi.

3.

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõikes 3 sätestatud kohustus asjakohaselt hinnata tagajärgi ei sisalda tuletõrjet käsitlevates liikmesriigi õigusnormides ettenähtud meetmetega seotud erandit. Seega ei saa sellised õigusnormid artikli 6 lõike 3 nõuete täitmisest põhimõtteliselt vabastada.

4.

Erikaitsealale olulist mõju avaldada võivaid ennetavaid tuleohutusmeetmeid, mille eesmärk ei ole vältida tõelist või vahetut tegelikku ohtu ülekaalukale kaitstavale huvile ja mida ei ole kehtestatud ka elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 kohaste kaitsemeetmetena, ei tohi võtta enne artikli 6 lõikes 3 ette nähtud asjakohast tagajärgede hindamist. Liikmesriigid peavad siiski tagama, et niisuguseid meetmeid saab hinnata võimalikult kiiresti.

5.

Liikmesriigi ametiasutused on ELTL artikli 288 kolmandast lõigust ja ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva pädevuse raames kohustatud andma korralduse lõpetada meetmed, mis on võetud vastuolus direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3. Liikmesriigi üksuste hulka kuuluv äriühing on juba vahetult ja ilma riigisisese õigusnormi või ametiasutuse korralduseta kohustatud sellise meetme lõpetama.


( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102), muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL, millega kohandatakse teatud direktiive keskkonna valdkonnas seoses Horvaatia Vabariigi ühinemisega (ELT 2013, L 158, lk 193).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1), muudetud 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/52/EL (ELT 2014, L 124, lk 1).

( 4 ) Standardse andmevormi (https://natura2000.eea.europa.eu/Natura2000/SDF.aspx?site=LV0523400) punkti 1.1 kohaselt on tegemist C-tüüpi alaga. Komisjoni 11. juuli 2011. aasta rakendusotsuses Natura 2000 alade andmevormi kohta (ELT 2011, L 198, lk 39 (lk 53 ja 54)) esitatud selgituste kohaselt on see seega kaitstud nii vastavalt elupaikade direktiivile kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivile 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT 2010, L 20, lk 7), mida on muudetud direktiiviga 2013/17.

( 5 ) Standardse andmevormi punkti 3.1 kohaselt leidub seal olulisi kaitsealuseid metsaelupaigatüüpe, eelkõige peaaegu 5500 ha atlantilise, kontinentaalse ning boreaalse piirkonna metsastunud luiteid (2180), peaaegu 900 ha läänetaigat (9010*), rohkem kui 250 ha Fennoskandia madalsoo- ja lodumetsi (9080*) ning umbes 730 ha siirdesoo- ja rabametsi (91D0*). Koodis olev * näitab, et kolm viimati nimetatud elupaigatüüpi on esmatähtsad.

( 6 ) Oma veebisaidi (https://www.lvm.lv/en/about-us) kohaselt majandab see äriühing Läti riigimetsa, kokku üle 1,6 miljoni ha. Selle äriühingu aktsiad kuuluvad Läti riigile (https://www.lvm.lv/en/about-us/management).

( 7 ) Elupaikade direktiivi I lisa kohaselt kannab esmatähtis elupaigatüüp 9010* nimetust „läänetaiga“.

( 8 ) 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punktid 23 ja 26); 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Stadt Papenburg (C‑226/08, EU:C:2010:10, punkt 38) ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 60, 65 ning 66).

( 9 ) 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 6365).

( 10 ) Vt minu ettepanek liidetud kohtuasjades Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:622, punkt 117) ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 6772).

( 11 ) Vt 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punktid 41 ja 43); 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas) (C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 111) ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 119).

( 12 ) Vt 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punkt 72) karjamaa rajamise kohta.

( 13 ) Vt eespool 5. joonealune märkus.

( 14 ) Kohtujurist Ćapeta ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa (erikaitsealade kaitse) (C‑444/21, EU:C:2023:90, punkt 49) ja minu ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa (C‑241/08, EU:C:2009:398, punkt 70).

( 15 ) 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑441/17, EU:C:2018:255, punktid 122126).

( 16 ) Euroopa Komisjon, Natura 2000 and Forests (2015, eelkõige lk 15, 27 ja 28).

( 17 ) Vt nt selle punkt 23.3.3 eespool punktis 10.

( 18 ) Euroopa Komisjon, Natura 2000 and Forests (2015, lk 13 ja 62).

( 19 ) Euroopa Komisjon, keskkonna peadirektoraat, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse üksus (ENV B.3), Interpretation Manual of European Union Habitats – EUR 28, aprill 2013, lk 102.

( 20 ) Euroopa Keskkonnaamet, teabeleht „2180 Wooded dunes of the Atlantic, Continental and Boreal Region, Report under the Article 17 of the Habitats Directive Period 2007-2012“ ja teabeleht „9010 Western Taiga, Report under the Article 17 of the Habitats Directive, Period 2007–2012“ (kättesaadav https://projects.eionet.europa.eu/habitat-art17report/library/2007-2012-reporting/factsheets).

( 21 ) Vt 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑241/08, EU:C:2010:114, punkt 53).

( 22 ) Vt liidu õigusega kooskõlas tõlgendamise kohustuse kohta 10. aprilli 1984. aasta kohtuotsus von Colson ja Kamann (14/83, EU:C:1984:153, punkt 26) ning 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch (C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punktid 83 ja 84).

( 23 ) Vt 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Smith (C‑122/17, EU:C:2018:631, punkt 43) ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften (C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 66).

( 24 ) Vt 12. juuli 1990. aasta kohtuotsus Foster jt (C‑188/89, EU:C:1990:313, punkt 17) ning 10. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Farrell (C‑413/15, EU:C:2017:745, punkt 32).

( 25 ) Vt 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 91).

( 26 ) 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punktid 5563); 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Association France Nature Environnement (C‑379/15, EU:C:2016:603, punktid 3443) ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punktid 178182), samuti 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid) (C‑24/19, EU:C:2020:503, punktid 9095).

( 27 ) 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punktid 5961); 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Association France Nature Environnement (C‑379/15, EU:C:2016:603, punkt 39) ning 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid) (C‑24/19, EU:C:2020:503, punktid 90 ning 91).

( 28 ) 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 179) ning 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid) (C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 92).

( 29 ) 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 34); 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Sweetman jt (C‑258/11, EU:C:2013:220, punkt 28) ning 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Orleans jt (C‑387/15 ja C‑388/15, EU:C:2016:583, punkt 43).

( 30 ) 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Stadt Papenburg (C‑226/08, EU:C:2010:10, punkt 48); 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Grüne Liga Sachsen jt (C‑399/14, EU:C:2016:10, punkt 33) ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punkt 85).

( 31 ) Eelkõige võiks selle kohta suuniseks olla 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 179).

( 32 ) Vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Alianța pentru combaterea abuzurilor (C‑88/19, EU:C:2020:458, punkt 57).

( 33 ) 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 54); 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Orleans jt (C‑387/15 ja C‑388/15, EU:C:2016:583, punkt 51) ning 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas) (C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 113).

( 34 ) 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 49).

( 35 ) Vt eespool punktid 37–43.

( 36 ) Vt eespool punkt 35.

( 37 ) Vt minu ettepanek liidetud kohtuasjades CFE ja Terre wallonne (C‑43/18 ja C‑321/18, EU:C:2019:56). Vt siiski ka 22. veebruari 2022. aasta otsus Bund Naturschutz in Bayern (C‑300/20, EU:C:2022:102).

( 38 ) 19. novembri 1991. aasta kohtuotsus Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428, punkt 33); 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Leth (C‑420/11, EU:C:2013:166, punkt 40) ning 22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Ministre de la Transition écologique ja Premier ministre (riigi vastutus õhusaaste eest) (C‑61/21, EU:C:2022:1015).

( 39 ) 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells (C‑201/02, EU:C:2004:12, punkt 64); 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punkt 43); 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punktid 75 ja 90) ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt (C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 173).

( 40 ) 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 91).

( 41 ) Vt eespool punkt 48.

( 42 ) 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells (C‑201/02, EU:C:2004:12, punktid 65 ja 68); 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punktid 46 ja 47); 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punktid 170 ja 172) ning 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 75).

( 43 ) 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells (C‑201/02, EU:C:2004:12, punkt 64); 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punkt 43); 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punktid 75 ja 90) ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt (C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 173).

( 44 ) 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells (C‑201/02, EU:C:2004:12, punkt 66) ja 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grossmania (C‑177/20, EU:C:2022:175, punktid 6568).

( 45 ) 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339, punkt 23); 8. septembri 2005. aasta kohtuotsus Yonemoto (C‑40/04, EU:C:2005:519, punkt 59) ja 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie (C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 37).

( 46 ) 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339, punkt 24); 8. septembri 2005. aasta kohtuotsus Yonemoto (C‑40/04, EU:C:2005:519, punkt 59) ja 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie (C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 37).

( 47 ) Vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑132/06, EU:C:2008:412, punktid 3739 ja 4446), mis käsitleb tasumata jäetud käibemaksu sissenõudmist; 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan (C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 26) ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Otis Gesellschaft jt (C‑435/18, EU:C:2019:1069, punkt 22) kartellikokkulepetega tekitatud kahju hüvitamise kohta.

( 48 ) Vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑132/06, EU:C:2008:412, punkt 47); 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan (C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 27) ning 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Otis Gesellschaft jt (C‑435/18, EU:C:2019:1069, punkt 24).

( 49 ) 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑98/03, EU:C:2006:3, punkt 59) ning 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (metsamajandus ja metsamajanduse hea tava) (C‑432/21, EU:C:2023:139, punktid 72 ja 73).

( 50 ) 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑418/04, EU:C:2007:780, punktid 8388) ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Cascina Tre Pini (C‑301/12, EU:C:2014:214, punkt 32).

( 51 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT 2004, L 143, lk 56; ELT eriväljaanne 15/08, lk 357).

( 52 ) Vaata eespool punkt 48.