KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 14. septembril 2023 ( 1 )

Kohtuasi C‑421/22

SIA Dobeles autobusu parks,

AS CATA,

SIA VTU Valmiera,

SIA Jelgavas autobusu parks,

SIA Jēkabpils autobusu parks

menetluses osales:

Iepirkumu uzraudzības birojs,

VSIA Autotransporta direkcija

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 1370/2007 – Avaliku reisijateveoteenuse osutamine bussiga – Kümneks aastaks sõlmitud leping – Avaliku teenindamise kohustus – Hüvitist iseloomustavad näitajad – Konkurentsil põhinev menetlus

1.

Kohtuasjas, milles see eelotsusetaotlus esitati, vaidlustavad mitu ettevõtjat hankedokumendid hankemenetluses, mis korraldati bussiga avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks. Nende arvates ei kaitse hankedokumendid neid piisavalt teatud kulude (kütus, töötasud ja sotsiaalkindlustusmaksed) võimaliku suurenemise eest lepingu kümneaastase kestuse jooksul.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas määrus (EÜ) nr 1370/2007 ( 2 ) lubab „hüvitamiskorda“, mille kohaselt pädev asutus ei indekseeri perioodiliselt lepinguhinda seoses teenuse osutamisega seotud kulude suurenemisega, mis jääb eduka pakkuja kontrolli alt välja.

3.

Euroopa Kohus on oma praktikas lahendanud transpordisektori avaliku teenindamise kohustuste hüvitamise küsimusi, ( 3 ) kuid praegu esitatud küsimust ei ole ta sõnaselgelt käsitlenud.

I. Õigusraamistik

A.   Liidu õigus. Määrus nr 1370/2007

4.

Asjakohased on põhjendused 27 ja 34.

5.

Vastavalt artikli 1 („Eesmärk ja reguleerimisala“) lõikele 1:

„1. Käesoleva määruse eesmärgiks on määratleda, kuidas pädevad asutused võivad kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.

Selleks sätestatakse käesoleva määrusega tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused.“

6.

Artikli 2a („Avaliku teenindamise kohustuste kirjeldus“) teises lõigus on sätestatud järgmist:

„Avaliku teenindamise kohustuste kirjeldustega ja avaliku teenindamise kohustuste netofinantsmõju hüvitamisega:

a)

saavutatakse ühistranspordipoliitika eesmärgid kulutõhusalt;

b)

tagatakse ühistranspordipoliitikas kindlaks määratud nõuetele vastava avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahaline jätkusuutlikkus pikema aja jooksul.“

7.

Vastavalt artikli 3 („Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad“) lõikele 1:

„Kui pädev asutus otsustab valitud teenusepakkujale anda avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ainuõiguse ja/või määrata ükskõik millise hüvitise, peab ta seda tegema avaliku teenindamise lepingu raames.“

8.

Artikli 4 („Avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu“) lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad:

a)

määravad selgelt kindlaks käesolevas määruses määratletud ning artikli 2a kohaselt täpsustatud avaliku teenindamise kohustused, mida avaliku teenuse osutaja peab täitma, ning asjaomased territoriaalsed piirkonnad;

b)

kehtestavad enne viisil, mis on objektiivne ja läbipaistev:

i)

näitajad, mille põhjal hüvitis (kui seda makstakse) tuleb arvutada, ja

ii)

ainuõiguste korral nende laadi ja ulatuse selliselt, et välditakse ülekompenseerimist.

[…]“.

9.

Vastavalt artikli 6 („Avalike teenuste hüvitamine“) lõikele 1:

„[…] peavad kõik üldeeskirjaga või avaliku teenindamise lepinguga seotud hüvitised olema kooskõlas artikliga 4.“

B.   Liikmesriigi õigus

10.

Kohaldamisele kuuluvad ühistransporditeenuste seaduse ( 4 ) artikli 10 lõiked 1 ja 3 ning artikli 11 lõige 1 ning ministrite nõukogu 28. juuli 2015. aasta määrus nr 435 ühistransporditeenuste osutamisega seotud kahjude ja kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise ning nende teenuste tariifide kindlaksmääramise menetluse kohta ( 5 ) artikli 2 lõige 1 ja artikkel 56.

II. Asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused

11.

Valsts SIA Autotransporta direkcija (edaspidi „hankija“) kuulutas välja avatud hankemenetluse „Regionaalse tähtsusega maanteevõrgustikus bussiga ühistransporditeenuste osutamise kontsessiooni andmiseks“. Selles hankemenetluses nähti ette ühistransporditeenuste osutajatega 10 aastaks riigihankelepingu sõlmimine. ( 6 )

12.

SIA Dobeles autobusu parks (edaspidi „Dobeles“) ja teised ettevõtjad ( 7 ) vaidlustasid hankedokumentide sätted, kuna need nägid ette õigusvastase ühistransporditeenuste hüvitamise mehhanismi. ( 8 ) Eelkõige väitsid nad, et:

–

pakkujad peavad pakkumuses ette nägema pakutava teenuse hinna järgnevaks kümneks aastaks, ilma et (tulevane) leping sisaldaks asjakohast läbivaatamismenetlust;

–

ainus kavandatud hinna läbivaatamine näeb ette indekseerimise, mis ei ole nende hinnangul piisav: see on ette nähtud üksnes kolme näitaja suhtes (kütuse hind, tööjõukulu ja kohustuslikud sotsiaalkindlustuse maksed õigusaktide muutmisel), kui kulud varieeruvad rohkem kui 5% (kütus) või rohkem kui 8% (tööjõukulu). Kui nende kulude suurenemine ei ületa kõnealuseid piirmäärasid, kannab need teenuseosutaja.

–

Indekseerimine ei hõlma teenuse osutamise esimest nelja aastat ja ei ole ette nähtud võimalust saada hüvitist kulude kasvu eest viimase kolme aasta jooksul.

13.

11. novembril 2019 lükkas Iepirkumu uzraudzības biroja Iesniegumu izskatīšanas komisija (riigihangete järelevalveameti kaebuste komisjon, Läti) kaebajate vaidlustuse tagasi.

14.

Kõik kaebajad esitasid kaebuse Administratīvā rajona tiesale (rajooni halduskohus, Läti), kes jättis need 29. mai 2019. aasta otsusega rahuldamata. Selle kohtu arvates ei ole riik määruse nr 1370/2007 ja komisjoni suuniste kohaselt, mis käsitlevad selle tõlgendamist, ( 9 ) kohustatud katma kõiki ühistransporditeenuse osutajate kulusid täies ulatuses.

15.

Mõned kaebajad vaidlustasid esimese astme kohtuotsuse Augstākā tiesas (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)), tuginedes sisuliselt samadele argumentidele, mida kasutati eelnenud haldus- ja kohtumenetluses.

16.

Nimetatud kohus esitab poolte argumente arvestades Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1370/2007] artikli 1 lõike 1 teise lõiguga, artikli 2a lõikega 2 ja artikli 3 lõikega 2 on lubatud hüvitamise kord, milles ei kehtestata pädevale asutusele kohustust hüvitada lepingulise hinna perioodilise indekseerimise teel (hüvitise suurus) ühistransporditeenuse osutajale kogu teenuse osutamisega seotud kulude suurenemine teenuseosutajast olenematutel põhjustel ja mis seega ei kõrvalda täielikult riski, et teenuseosutajal tekib kahju, mida ei saa hüvitada?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

17.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 22. juunil 2022.

18.

Hagejad, Küprose ja Läti valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

19.

8. juunil 2023 toimus kohtuistung, millest võtsid osa Dobeles, hankija, Küprose ja Läti valitsus ning komisjon.

IV. Hinnang

A.   Sissejuhatus

1. Kohaldatavad õigusnormid

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas on kohaldatav määrus nr 1370/2007, ja palub tõlgendada kolme selle sätet:

–

artikli 1 lõike 1 teine lõik, mille kohaselt sätestatakse „tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused“;

–

artikli 2a lõige 2, milles on sätestatud „avaliku teenindamise kohustuste kirjelduste ja avaliku teenindamise kohustuste netofinantsmõju hüvitamise“ eesmärgid;

–

artikli 3 lõige 2, mis viitab üldeeskirjadega kehtestatud tariifikohustustele, ilma et see „piiraks pädevate asutuste õigust kaasata maksimumtariife kehtestavaid avaliku teenindamise kohustusi avaliku teenindamise lepingutesse“. ( 10 )

21.

Määruse nr 1370/2007 kohaldamine sõltub siiski hankedokumentide esemeks oleva lepingu tunnustest. See määrus:

–

viidates avaliku reisijateveoteenuste osutamisele raudteel ja maanteel, näeb ette üksikasjalikud eeskirjad sekkumiseks üldisesse riigihankekorda, mida reguleeritakse direktiiviga 2014/24/EL ( 11 ) või direktiiviga 2014/25/EL; ( 12 )

–

sisaldab erinorme, mida kas kohaldatakse direktiivis 2014/24 või direktiivis 2014/25 ette nähtud üldnormide asemel või millega täiendatakse neid üldnorme sõltuvalt sellest, kas kohaldatav direktiiv näeb ette normid nimetatud määrusega reguleeritud valdkonnas või mitte ( 13 ).

22.

Määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 1 kohaselt sõlmitakse avaliku teenindamise lepingud põhimõtteliselt vastavalt selles määruses sätestatud eeskirjadele.

23.

Direktiivides 2014/24 ja 2014/25 määratletud teenuste hankelepingud või avaliku teenindamise lepingud, mis on seotud avaliku reisijateveoteenuse osutamisega bussi või trammiga, sõlmitakse siiski vastavalt nimetatud direktiivides sätestatud menetlustele, kui sellised lepingud ei ole teenuste kontsessioonilepingute vormis.

2. Avaliku teenuse osutamise kohustus ja lepingu laad

24.

Kuna selles küsimuses puudus selgus, arutati kohtuistungil kõnealuse lepingu olemust. Dobeles, hankija ja Läti valitsus olid ühel meelel, et tegemist on avaliku teenindamise lepinguga, milles edukas pakkuja võttis endale ainult teatud riskid, mitte aga kontsessioonilepinguga. ( 14 )

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas see seisukoht on õige. Sellega seoses on vaja võtta arvesse eelkõige osutatavate teenuste osutamise riski ülekandumist.

26.

Samuti on kõik pooled nõus, et tegemist on tegeliku avaliku teenindamise kohustusega, mille täitmiseks on vaidlusalune leping ette nähtud.

27.

Olles need ebaselgused kõrvaldanud, keskendun oma analüüsis määruses nr 1370/2007 sätestatud õiguslikule raamistikule.

B.   Avaliku teenuse eest makstav hüvitis, mis on vastutasu avaliku teenindamise kohustuse eest

28.

„Avaliku teenindamise kohustus“ on määruse nr 1370/2007 tähenduses „pädeva asutuse määratletud või kindlaksmääratud nõue üldist huvi pakkuva avaliku reisijateveoteenuse osutamise tagamiseks, mida teenusepakkuja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ilma hüvituseta ei osutaks, või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel“. ( 15 )

29.

Olen ühes teises asjas ( 16 ) selgitanud, et määrusega nr 1370/2007 on kehtestatud vastutasu puudutatud ettevõtjatel lasuvate avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest. Selline vastutasu antakse hüvitise või ainuõiguse andmise vormis. ( 17 )

30.

Mõiste „avaliku teenindamise hüvitis“ seob eelise, mis on eelkõige rahaline, avaliku teenindamise kohustuse täitmisega, mis seisneb ärihuvita teenuste osutamises.

31.

Sellega tagatakse, et avaliku teenindamise kohustused, kui need on koormavad, ei kahjusta majanduslikult ettevõtjaid, kes peavad neid täitma, ja lõppkokkuvõttes ei kahjusta teenuse osutamist ennast. Sellisel juhul tuleb avaliku teenuse osutamise kohustuse eest makstavat hüvitist „anda selliste teenuste osutamise tagamiseks, mis on üldhuviteenused asutamislepingu tähenduses“. ( 18 )

32.

Määruses nr 1370/2007 ei ole kindlalt ette nähtud, et kulusid, mis kaasnevad avaliku teenindamise kohustustega, peavad kandma ainult veoettevõtjad: kui see oleks nii, on tõenäoline, et ükski neist ei nõustu osutama teenust, millel iseenesest puudub ärihuvi.

1. Hüvitise summa

33.

Hüvitise arvutamisel (või selle mehhanismide ja parameetrite kehtestamisel) ( 19 ) peab pädev asutus samal ajal „saavuta[ma] ühistranspordipoliitika eesmärgid kulutõhusalt“ ( 20 ) ja „taga[ma] ühistranspordipoliitikas kindlaks määratud nõuetele vastava avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahali[s]e jätkusuutlikkus[e] pikema aja jooksul“. ( 21 )

34.

Määruses nr 1370/2007 ei ole ette nähtud, et hüvitis peab katma täielikult avaliku teenindamise kohustuse netokulud. Viitega, mis on tehtud selle määruse põhjenduses 33 Altmarki kohtuotsusele, tuletatakse meelde, et vältimaks seda, et avaliku teenuse osutamise eest makstav hüvitis ei kujutaks endast eelist EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 1 (praegu ELTL artikli 107 lõige 1) tähenduses, „ei tohi [see hüvitis] ületada taset, mis on vajalik, et katta tervenisti või osaliselt kulud, mis tekivad avaliku teenindamise kohustuse täitmise tõttu“. ( 22 )

35.

Samamoodi on määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punktis c nõutud, et nii avaliku teenindamise lepingute kui ka üldeeskirjade puhul tuleb kindlaks määrata teenuse osutamisega seotud kulude jaotamise kord. See nõue eeldab, et pädeval asutusel ei ole kohustust hüvitada kõiki kulusid, mida ettevõtja kannab avaliku teenindamise kohustuse võtmise tõttu.

36.

Avaliku teenindamise kohustusega seotud kulude vaid osaline hüvitamine toob ettevõtjale kaasa riski. Kui see hüvitis on seotud üldeeskirja või otselepinguga, võtab pädev asutus seda avaliku teenindamise kohustuse täitmise mõistliku kasumi arvutamisel arvesse. ( 23 )

37.

Lisaks sellele ei tohiks avaliku teenindamise kohustusega seotud hüvitis maismaatranspordi sektoris olla ülemäärane. Ülemäärase hüvitise maksmise takistamisel on kahekordne mõte: ühelt poolt väldib see toetusi, mis kujutavad endast riigiabi; teiselt poolt tagab see teenuse kvaliteedi ja tõhususe parandamise.

38.

Viimasele eesmärgile on viidatud põhjenduses 27 ja lisa punktis 7 ( 24 ) ning laiemalt sõnastatuna eespool nimetatud määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 2 punktis a, mis kehtestati määrusega nr 2016/2338.

39.

Määruses nr 1370/2007 ei ole täpsustatud, kuidas edendada veoteenuse tõhusat korraldamist hüvitise abil: ( 25 ) pädevatel asutustel on teatav kaalutlusõigus. ( 26 )

40.

Komisjon hoiatab oma suunistes hüvitamismehhanismide eest, mis „hõlmavad ainult tegelike kulude katmist“ (st a posteriori), kuna need „ei ärgita transpordiettevõtteid kulusid piirama või oma tegevust aja jooksul tõhustama“. ( 27 )

41.

Sellest vaatenurgast võib avaliku teenindamise kohustuse netokuludest väiksema hüvitise maksmine olla avaliku teenuse osutajale tõhusa majandamise stiimuliks, julgustades teda vähendama kulusid, mille üle tal on kontroll.

42.

Määruse nr 2016/2338 ettevalmistustööde käigus esitati muudatusettepanekud, et keelata hüvitised, mis on „liiga väikesed“ või „väiksemad kui summa, mis on vajalik avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tulenevate kulude ja tulude netofinantsmõju katmiseks“. ( 28 ) Nõukogu oli sõnaselgelt selliste muudatuste vastu, kuna need olid vastuolus üldise lähenemisviisiga, ( 29 ) kuna need lükkasid kogu riski avaliku sektori hankijatele ega võimaldanud kehtestada teenuse korraldamisel tõhususe stiimuleid. ( 30 )

2. Asjakohane hüvitis?

43.

Määruse nr 1370/2007 artiklite hulgas ei ole ühtegi artiklit, milles oleks sõna-sõnalt mainitud „asjakohast“, „sobivat“ või „piisavat“ hüvitist. ( 31 ) Viide nendele sõnadele esineb preambulis ja kaudselt ka lisas.

44.

2007. aastal vastu võetud tekstis on põhjenduses 27 pärast meeldetuletamist, et hüvitis ei tohi olla ülemäärane, märgitud, et „kui pädev asutus kavatseb sõlmida avaliku teenindamise lepingu ilma võistleva pakkumismenetluseta, peaks ta kinni pidama ka üksikasjalikest eeskirjadest, millega tagatakse hüvitissummade asjakohasus […]“.

45.

Teksti regulatiivosas on väljendatud ka muret alakompenseerimise pärast, kuigi see on sellisena vaid viide lisas, seoses mõjuga, mida avaliku teenindamise kohustuse täitmine võib avaldada ettevõtja muudele tegevustele või tema võrkudele. ( 32 )

46.

Komisjoni suunistes tuletatakse meelde, et „asjakohane“ hüvitis on vajalik selleks, et tagada, et avaliku teenindamise kohustusega seotud ettevõtja omavahendid ei väheneks pikas perspektiivis ja et ettevõtja suudaks oma lepingulisi kohustusi täpselt täita või säilitada reisijateveoteenuste osutamise kvaliteedi taset. ( 33 )

47.

Komisjon lisab, et mittekohase hüvitise maksmisega kaasneb ka oht, et avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks korraldatud pakkumismenetluses esitatud pakkumuste arv väheneb. ( 34 )

48.

Komisjon rõhutas määruse nr 1370/2007 muutmise ettepanekus selgelt vajadust tagada ühistranspordi rahaline elujõulisus. ( 35 )

49.

See mure on ilmne määrusega nr 2016/2338 muudetud tekstis. Määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 2 punktis b rõhutatakse, et hüvitisega „tagatakse ühistranspordipoliitikas kindlaks määratud nõuetele vastava avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahaline jätkusuutlikkus pikema aja jooksul“.

50.

Määruse 2016/2338 põhjendus 11 seostab rahalist elujõulisust ja kohustust hüvitada „nõuetekohaselt“ avaliku teenindamise kohustuste täitmine teenusepakkujate poolt.

51.

Selle hindamine, kas hüvitis on nimetatud tähenduses asjakohane, kuulub proportsionaalsuse hindamise juurde, ( 36 ) millele reisijateveoteenuste osutamise avaliku teenindamise kohustuste tingimused peavad vastama vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõikele 1.

52.

Hüvitis peab seega võimaldama avalike teenuste osutamise kohustust täitval ettevõtjal osutada teenust edukalt. Eespool esitatud põhjustel ei tähenda see, et hüvitise summa oleks identne selle kohustuse täitmise finantseerimise netokuludega.

3. Hüvitatavad kulud (kontseptsioonid)

53.

Määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 kohaselt näevad avaliku teenindamise lepingud ette veoteenuste osutamisega seotud kulude jaotamise korra. ( 37 )

54.

Nende kulude hulgas on sättes loetletud, ilma et see oleks ammendav, personalikulud, energiakulud, infrastruktuuriga seotud kulud, ühistranspordisõidukite, veeremite ja reisijateveoteenuste osutamiseks vajalike rajatiste hooldus- ja remondikulud ning püsikulud ja asjakohane kapitalitulu.

55.

Määruse esimeste ettepanekute kohaselt pidi ettevõtja kandma vähemalt „avaliku teenindamise lepinguga hõlmatud teenuste osutamise kulud, sealhulgas eelkõige personali- ja energiakulud ning sõidukite ja veeremi hooldus- ja remondikulud“. ( 38 )

56.

Määrus nr 1370/2007 ei nõua seevastu konkreetsete kulude omistamist ühele või teisele poolele; seega ei nõua see konkreetsete kulude hüvitamist. ( 39 ) Pädeval asutusel on selles osas paindlikkus. ( 40 )

4. Vahekokkuvõte

57.

Avaliku teenindamise hüvitis määruse nr 1370/2007 tähenduses on hüvitis, mis oma suuruses ei anna rahalist eelist, mida võiks kvalifitseerida riigiabiks. See summa peab samuti kajastama tasakaalu veoteenuse tõhusa haldamise ja veoteenuse osutamise pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse eesmärkide vahel.

58.

Hüvitis, mis on väiksem kui avaliku teenindamise kohustuse täitmise netokulu, ei ole määrusega nr 1370/2007 vastuolus. Riskide ülekandmine teenuseosutajale ei ole selle määrusega iseenesest vastuolus.

59.

Pädeval asutusel on lai kaalutlusõigus otsustamisel, milliste osadega ta hüvitist seostab või mitte ja milliseid riske kannab seega eelkõige teenuseosutaja.

C.   Hüvitis ja võistlev pakkumismenetlus

60.

Kohtuistungil arutati, millist mõju võib hüvitisele avaldada asjaolu, et lepingu sõlmimisele eelnes võistlev pakkumismenetlus (nagu käesoleval juhul).

61.

Avaliku teenindamise kohustuse kehtestamiseks võimaldab määrus nr 1370/2007 kasutada kahte liiki õiguslikke vahendeid: avaliku teenindamise lepinguid ja üldeeskirju. ( 41 ) Põhimõtteliselt tuleb valida esimesed, kui on ette nähtud hüvitise maksmine. ( 42 ) Erandina on maksimumtariifidega seotud kohustuste puhul võimalik kohaldada ühepoolset kehtestamist üldeeskirjade abil. ( 43 )

62.

Määruse nr 1370/2007 artikli 5 kohaselt on avaliku sektori hankijatel võimalus kasutada otselepingute sõlmimist (sisemise ettevõtja või teatavatel tingimustel kolmanda osapoolega) või pakkumismenetlust. Määruse nr 1370/2007 hüvitise arvutamise meetodit käsitlevate sätete üksikasjalikkus varieerub sõltuvalt sellest, kuidas leping sõlmitakse.

63.

Määruse tekst sisaldab mõningaid ühiseid suuniseid. „Avalike teenuste hüvitamist“ käsitleva artikli 6 lõike 1 esimene lause näeb ette, et selline hüvitis peab vastama määruse nr 1370/2007 artikli 4 sätetele. ( 44 )

64.

Mis puudutab avaliku teenindamise kohustusega seotud hüvitise arvutamise meetodit, siis kohaldub määrus nr 1370/2007 ainult siis, kui see kohustus on kehtestatud üldreeglina või sellise lepingu raames, mis sõlmitakse otse.

65.

Teisisõnu ei ole määruses nr 1370/2007 konkreetseid eeskirju, mida kohaldatakse hüvitise arvutamise meetodi suhtes, kui leping sõlmitakse pakkumismenetluse teel. Minu arvates tuleneb see puudumine sellest, et seadusandja tugineb konkurentsipõhiste menetluste suuremale võimele saavutada iseenesest tasakaal konkureerivate huvide vahel.

66.

Selliste pakkumuste puhul on hankijatel vabadus lisada või mitte lisada hankedokumentidesse hindade läbivaatamise süsteemid indekseerimise või sarnaste valemite alusel. Nagu Euroopa Kohus on otsustanud ( 45 ) seoses riigisiseste õigusnormidega, mis ei näinud ette hankelepingute hindade perioodilist läbivaatamist pärast hankelepingu sõlmimist, ei ole need õigusnormid liidu õigusega ( 46 ) vastuolus.

67.

Komisjoni suuniste punktis 2.4.1. rõhutatakse, kuidas „avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva võistleva pakkumismenetlusega [määruse nr 1370/2007] artikli 5 lõike 3 tähenduses viiakse miinimumini avaliku teenindamise hüvitised, mida pädevad asutused peavad maksma teenusepakkujatele pakkumuses ettenähtud avaliku teenuse taseme saavutamiseks, vältides sellega ülekompenseerimist. Sellisel juhul ei ole vaja kohaldada määruse lisas esitatud üksikasjalikke hüvitamisele kohaldatavaid eeskirju“.

68.

Konkurentsipõhised hankemenetlused lepingu sõlmimiseks on selles osas sobivad süsteemid selleks, et sõlmida avaliku teenuse osutamise leping parimatel kvaliteedi- ja hinnatingimustel kvalifitseeritud ettevõtjaga. Selles kontekstis muutub reguleeriva asutuse sekkumine vähem vajalikuks.

69.

Komisjoni suunised toetavad seda seisukohta: turu konkurentsijõudude vastastikune mõju võimaldab määrata miinimumini vähendatud hüvitise, ( 47 ) misläbi avaliku sektori või võrgustiku sektori hankija võib valida pakkumuse, millega kaasnevad kogukonnale kõige väiksemad kulud (või pakkumuse, mis on hinna ja kvaliteedi seisukohalt kõige tõhusam valik). ( 48 )

70.

Määruses nr 1370/2007 sisalduv veendumus, et võistlev menetlus võimaldab tasu automaatset kohandamist, ei ole seotud üksnes nõudega, et hüvitis ei tohi olla ülemäärane. Lisaks peetakse võistlevat menetlust sobivaks, et tagada asjakohane hüvitis, mille eesmärk on kindlustada avaliku reisijateveoteenuse pikaajaline rahaline jätkusuutlikkus kooskõlas ühistranspordipoliitika nõuetega. ( 49 )

71.

Eespool esitatu põhineb eeldusel, et hankemenetluse ülesehitus võimaldab tegelikku ja tõhusat konkurentsi nii menetluse kui ka hankelepingu sisu seisukohast:

–

mis puutub võistlevasse pakkumismenetlusse, siis sisaldab määrus nr 1370/2007 vähe üksikasju. ( 50 ) Komisjoni suunistes nõutakse riigihankedirektiivide erieeskirjade kohaldamist; ( 51 )

–

mis puudutab avaliku teenindamise lepingu sisu, siis määruse nr 1370/2007 artiklis 4 on loetletud miinimumteave, mida leping peab sisaldama. Ma saan aru, et need tuleks läbipaistvuse huvides sätestada hankedokumentides.

72.

Selle teabe põhjal saavad ettevõtjad valida, kas nad esitavad pakkumuse või mitte; kui nad seda teevad, saavad nad pakkumuse koostada, liites pakkumusse kõigi asjakohaste tegurite hinna. ( 52 )

73.

Hüvitise suurus – või selle määramise mehhanism ja näitajad – kuulub kindlasti nende asjakohaste elementide hulka. Kui see on arvutatud liiga madalaks, võib see heidutada võimalikke pakkujaid või piirata nende arvu, rikkudes määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 3. ( 53 )

74.

Seepärast peab avaliku sektori hankija vältima hüvitise näitajate lisamist hankedokumentidesse, mis muudaks avaliku teenuse osutamise kohustuse ilma objektiivse põhjenduseta potentsiaalsetele pakkujatele liiga koormavaks ja hoiaks neid pakkumismenetluses osalemisest eemale. Sellisel juhul ei täida menetlus oma põhieesmärki, milleks on võimaldada kõige soodsama pakkumuse valimist (pidades silmas avaliku teenindamise kohustuse täitmist).

75.

Et teha kindlaks, kas hüvitiste vahel valitseb tasakaalustamatus ja kas see on õigustatud või mitte, tuleb uurida iga juhtumit eraldi, võttes arvesse määruse nr 1370/2007 eesmärke, mida taotletakse hüvitise maksmise kaudu.

D.   Kohaldamine vaidluses

76.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kajastab eelotsusetaotluses argumente kaebajate nõude poolt ja vastu. Esimeste hulgas nimetab ta järgmist:

–

Valitud mudel ja selle rakendamise vahendid kohustavad pakkujaid võtma teenuse hinna määramisel liiga suurt riski, nii et võib järeldada, et riik hoidub tegelikult kõrvale kohustusest hüvitada piisavalt ühistransporditeenuse osutamisega seotud kulud.

–

Ei ole võimalik täpselt ette näha, millised on energiaallikate (kütused) hinnad ja sektori keskmised palgad või maksed riiklikku sotsiaalkindlustusse 10‑aastaseks perioodiks. Hüvituskava puhul, kus on võimalik hindu nõuetekohaselt ümber arvutada vaid mitme aasta tagant ja vaid mõne üksiku ühiku puhul, on oht, et ebatäpsetest prognoosidest tingitud kulude suurenemine toob ettevõtjale isegi tõhusa majandustegevuse korral kaasa kahjumi.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on vastuargumendid järgmised:

–

Komisjoni suunistes rõhutatakse kvaliteedi ja tõhususe ideed teenuste osutamisel. Pädevad asutused peavad leidma mudeli, mis tagab kvaliteetse teenuse ja samal ajal motiveerib teenuseosutajaid oma teenuste osutamise tulusust parandama. Määruses nr 1370/2007 sätestatud hüvitamise eeskirjad jätavad pädevatele asutustele teatava mänguruumi.

–

Avatud hankemenetluse algatamine on osa Läti riiklike ühistransporditeenuste arendamise rakendamisest. Riik on otsustanud, et ühtsete kvaliteedinõuetega bussiliinide võrgustiku kavandamisel alates 2021. aastast põhineb hüvitis nende teenuste osutamise eest lepingulisel mudelil, mis põhineb vedaja poolt avatud hankemenetluses pakutud hinna ja avaliku transporditeenuse osutamisest saadava tulu vahelisel erinevusel. ( 54 )

–

Pakkujatel ei ole keelatud pakkumishinna arvutamisel arvesse võtta kulusid, mis tulenevad riskist, mille nad võtavad endale konkreetse hinna kindlaksmääramisel teatavaks ajavahemikuks. Seetõttu ei pea nad täpselt prognoosima kulusid, mis moodustavad osa pakkumishinnast järgmise 10 aasta jooksul, kuid neid julgustatakse kaaluma, milline oleks pakkumishind, arvestades muutuvaid majandus- ja äritingimusi.

–

Siiski on võimalik, et need riskikaalutlused ei välista täielikult seda, et kavandatav hüvituskava ei kata kõiki kahjusid, mis ettevõtjal lepingu täitmisel tekivad. Pakkumismenetluse raames on võimalik, et pakkujad ei soovi edukaks osutumise lootuses pakkuda lepinguhinda, mis võib sellist riski ära hoida. Selle tulemusena võib karta, et teenuse kättesaadavus või kvaliteet võib väheneda.

78.

Omalt poolt leian, et kooskõlas eespool öelduga ei ole pädevatel asutustel kohustust kehtestada ühistransporditeenuse osutaja kasuks mehhanisme nende kulude täielikuks indekseerimiseks, mille alusel määratakse lepinguline hind.

79.

Määrus nr 1370/2007 ei nõua nimelt, et teenuste osutamise leping sisaldaks täielikke indekseerimisklausleid, mis toimiksid „kindlustusena“ kütusekulude, töötasude või sotsiaalkindlustusmaksete tõusu vastu. Avaliku sektori hankija võib oma kaalutlusõiguse piires sätestada sellise indekseerimise osaliselt, ainult teatud perioodide jaoks ja ainult juhul, kui kulude kasv ületab teatava ülemmäära. ( 55 )

80.

Ma kordan, et puudub kohustus tagada teenuse osutamisega seotud kulude suurenemise täielik hüvitamine. Järelikult on avatud pakkumismenetluse teel sõlmitavate ühistransporditeenuse osutamise lepingute riigisisene kord, mis erinevalt varem Lätis kehtinud korrast ( 56 ) ei kõrvalda täielikult teenuseosutaja kahjumi tekkimise riski, määrusega nr 1370/2007 kooskõlas.

81.

Ei ole välistatud, et sellise mudeli puhul võib tekkida olukordi, kus riskid lähevad üle ettevõtjale. Abstraktselt vaadatuna on mudel siiski kooskõlas määrusega nr 1370/2007, mis lubab mittetäielikku hüvitamist tingimusel, et see toimib tõhususe stiimulina.

82.

Küsimusele, kas selline mudel kohustab pakkujaid võtma liiga suurt riski teenuse hinna määramisel, tuleb kõigepealt vastata, et pakkumises osalemine ei ole kohustuslik ja taotlejad peavad kaaluma, kas neil on huvi pakkumises osaleda või mitte. ( 57 )

83.

Teiseks, nagu ma eespool selgitasin, kujundavad pakkujad piisava teabe olemasolul oma pakkumuse nii, et võtavad arvesse kõiki asjakohaseid elemente, sealhulgas teenust mõjutavat tulevast kulude suurenemist ja vastavat riskipreemiat. Nad peavad prognoosima teatud perioodiks teenuse hinda mõjutavaid kulusid, sealhulgas kulusid, mille arengut (kas üles- või allapoole) nad ei saa mõjutada.

84.

Selline tulevaste kulude hindamine hõlmab paratamatult ka kulusid, mille kasv ei sõltu ettevõtjatest, st kulusid, mis ei ole otseselt seotud „vedaja tegevuse (eba)tõhususega“. ( 58 ) Kuid, ma kordan, määrus nr 1370/2007 ei nõua täpsete kulude hüvitamist. Kui hüvitis on nende suurenemiste tulemusena väiksem kui ettevõtja arvestatud kulud, peab ettevõtja otsima kokkuhoidu muudes valdkondades, mille üle tal on mõju.

85.

Eeltoodud kaalutlused ei välista, et eelotsusetaotluse esitanud kohus hindab hankedokumentide tingimuste (ja nende aluseks olevate majanduslike arvutuste) valguses nende võimalikku heidutavat mõju pakkumismenetluse üldises raamistikus. ( 59 ) Tema analüüs võib viia järeldusele, et avaliku teenindamise kohustuse hüvitamine vähendab selle ilmselge ebapiisavuse tõttu teenuse kättesaadavust või kvaliteeti ebamõistlikult või piirab kunstlikult pakkujate arvu.

86.

Euroopa Kohus ei tohi asuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu asemele selle hindamisel, kas kõnealuste hankedokumentide sisu oli nendes aspektides puudulik ega võimaldanud seetõttu valida kõige soodsamat pakkumust. Kõik näib viitavat sellele, et antud asjas ei olnud see nii (tegelikult osales mitu pakkujat, kes koostasid oma pakkumused vabalt), kuid ma kordan, et seda saab kindlaks teha ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus.

V. Ettepanek

87.

Eespool öeldut silmas pidades teen ettepaneku vastata Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)) küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70, ja mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusega (EL) 2016/2338,

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on kooskõlas see, et avaliku hankemenetluse teel bussiga reisijateveo lepingu sõlmimise hankedokumendid ei sisalda klauslit, mis näeb ette kõigi kulude, sealhulgas nende kulude, mis ei ole selle teenuseosutaja kontrolli all, perioodilist indekseerimist vastutasuks avaliku teenindamise kohustuse eest, mis on selle lepingu ese.

( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1). Praegu kehtiv ja käesolevas asjas kohaldatav redaktsioon on see, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusest (EL) 2016/2338, millega muudetakse seda määrust riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise osas (ELT 2016, L 354, lk 22).

( 3 ) Hiljuti 8. septembri 2022. aasta kohtuotsuses AS Lux Express Estonia (C‑614/20, EU:C:2022:641). Seoses kõnesolevale määrusele vahetult eelnenud nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrusega (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT 1969, L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19) vt 27. novembri 1973. aasta kohtuotsus Nederlandse Spoorwegen (36/73, EU:C:1973:130) kohtuasjas, mis puudutas raudteevedu; ja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415; edaspidi „Altmarki kohtuotsus“), 7. mai 2009. aasta kohtuotsus Antrop jt (C‑504/07, EU:C:2009:290) ning 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus CTP (C‑516/12–C‑518/12, EU:C:2014:220) bussiveo valdkonnas.

( 4 ) Sabiedriskā transporta pakalpojumu likums.

( 5 ) Ministru kabineta 2015.gada 28.jūlija noteia i Nr. 435 „Kārtība, kādā nosaka un kompendevra ar sabiedriskā transporta pakalpojumu sniegšanu saistītos zaudējumus un izdevumus un nosaka sabiedriskā transporta pakalpojuma tarifu“.

( 6 ) Hankemenetluse viitenumber oli AD 2019/7. Menetlus 2019/S 138-340153 avaldati Euroopa Liidu Teataja 19. juuli 2019. aasta lisas (ELT 2019, S 138, lk 1).

( 7 ) AS CATA, SIA VTU Valmiera, SIA Jelgavas autobusu parks ja SIA Jēkabpils autobusu parks (edaspidi koos Dobelesiga „kaebuse esitajad“).

( 8 ) Hankija selgitas kohtuistungil, et teenuseosutaja tulu koosneb kahest osast: a) summa, mida reisijad sõidupileti ostmisel maksavad, ja b) riigi makstav rahaline hüvitis, mis vastab eduka pakkuja pakkumises pakutud teenuse hinna ja reisijatele piletite müügist saadud summa vahele.

( 9 ) Komisjoni teatis tõlgendamissuuniste kohta seoses määrusega (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel (ELT 2014, C 92, lk 1; edaspidi „komisjoni suunised“). Need suunised ei ole siduva jõuga.

( 10 ) Selle vaidluse asjaolusid arvestades ei ole määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõige 2 tegelikult vaidluse lahendamiseks asjakohane.

( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243).

( 13 ) 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rudigier (C‑518/17, EU:C:2018:757), punkt 49.

( 14 ) Hankija kinnitas, et siin kohaldatav ministrite nõukogu 28. juuli 2015. aasta määrus nr 435 erineb sellest, mida Euroopa Kohus analüüsis 10. novembri 2011. aasta kohtuotsuses Norma-A ja Dekom (C‑348/10, EU:C:2011:721), et välistada tollase lepingu kvalifitseerimine „kontsessiooniks“. Antud juhul ei kandnud edukas pakkuja kogu tegevusriski või vähemalt märkimisväärset osa sellest.

( 15 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkt e.

( 16 ) Ettepanek kohtuasjas Lux Express Estonia (C‑614/20, EU:C:2022:180), punkt 38.

( 17 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkti f kohaselt on see „õigus, millega antakse ühele avaliku teenuse osutajale õigus teatud avalike reisijateveoteenuste osutamiseks teataval liinil, teatavas võrgus või teatavas piirkonnas, välistades sealjuures mis tahes teise võimaliku teenusepakkuja“.

( 18 ) Määruse nr 1370/2007 põhjendus 34.

( 19 ) Määruses nr 1370/2007 ei ole ühtegi arvutusmeetodit mainitud. Kohtuasjas puudutab vaidlus hindade indekseerimist, kuid see on vaid üks võimalikest mudelitest hüvitise arvutamiseks ja lõpuks selleks, et tasakaalustada võimalikke negatiivseid tagajärgi, mida avaliku teenindamise kohustuse täitmine edukale pakkujale tekitab.

( 20 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 2 punkt a. Selle määruse lisa kohaselt tuleb hüvitist kohandada nii, et soodustataks teenuse tõhusat juhtimist. Seda viidet võib mõista tõhususe eesmärgi konkreetse väljendusena.

( 21 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 2 punkt b. Selgemas sõnastuses on määruse 2016/2338 põhjendus 11.

( 22 ) Altmarki kohtuotsus, punkt 92 ja resolutsioon.

( 23 ) Määruse nr 1370/2007 lisa punkti 6 kohaselt tuleb mõistliku kasumina käsitada „selle sektori tavapärast kapitali tootlust antud liikmesriigis, mis võtab arvesse ametivõimude sekkumise läbi avaliku teenuse osutajale põhjustatavaid riske või riskide puudumist“.

( 24 ) Seoses avaliku teenindamise kohustusega, mida kas ei võeta või võetakse, kuid mitte hankemenetluse teel. Seadusandja väljendab veendumust, millele ma allpool viitan, et avatud hankemenetlus viib loomupäraselt mitteülemäärase hüvitamiseni.

( 25 ) Komisjoni teatise – Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011) (ELT 2012, C 8, lk 15) punktides 40 ja 41 on näitena esitatud kaks meetodit: määrata ette kindel hüvitise tase, mis arvestab ja hõlmab sellist tõhususe kasvu, mida võib ettevõtjalt ülesande andmise akti kehtivusajal eeldada, või määratleda eesmärgid ülesande andmise aktis ja seada hüvitise tase sõltuvusse nende eesmärkide saavutamise ulatusest. Sarnased menetlused sisalduvad muudetud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liikmesriikide meetmeid seoses avaliku teenindamise kohustustega ning avaliku teenindamise lepingute sõlmimist raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis (esitatud komisjoni poolt vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 250 lõikele 2) (KOM(2002) 107 (final)), lisa punkt 6.

( 26 ) Ametiasutused peaksid hoidma stiimulid mõistlikul tasemel, vältides, et ettevõtja säilitaks ebaproportsionaalsed tõhususe eelised, ning tagama, et need stiimulid ei kahjustaks teenuse kõrget kvaliteeti. Need meeldetuletused on esitatud komisjoni suuniste punktis 2.4.5; need tulenevad ka määruse nr 1370/2007 süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest.

( 27 ) Komisjoni suunised, punkt 2.4.3.

( 28 ) Euroopa Parlamendi seadusandliku resolutsiooni projekt ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb raudtee-reisijateveoteenuste siseturu avamist ((COM(2013) 0028 – C7‑0024/2013 – 2013/0028(COD)), 16. jaanuari 2014. aasta dokument A7-0034/2014, muudatusettepanekud 10 ja 40.

( 29 ) Esitatud delegatsioonidele nõukogu peasekretariaadi 12. oktoobri 2015. aasta dokumendis 12777/15.

( 30 ) Vt nõukogu peasekretariaadi aruanne COREPERile, 4. detsembri 2015. aasta dokument 13146/15, rida 112; ja 15. jaanuari 2016. aasta dokument 5159/16, lisa 1, rida 112. Tuletan meelde, et määruse esimese versiooni ettevalmistavates materjalides välja pakutud otsene keeld „ebapiisava“ hüvitise maksmise kohta ei olnud samuti edukas: selle ebaõnnestumise põhjused on erinevad ega pruugi olla seotud tõhususe stiimuliga. Vt 31. joonealune märkus.

( 31 ) Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsiooni projekt nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja 1107/70 (13736/1/2006 – C6-0042/2007 – 2000/0212(COD)), 4. aprilli 2007. aasta dokument A6-0131/2007, muudatusettepanekud 6, 14 ja 18, millega muudeti ühist seisukohta, lisades nõude, et hüvitis ei tohi olla ülemäärane ega ebapiisav. Liikmesriikide delegatsioonid olid eriarvamusel nii selles, kas see nõue lisada või mitte (mõne delegatsiooni jaoks ei olnud eelkõige alakompenseerimise vältimine määruse eesmärk), kui ka selles, kus ja kuidas seda teha: vt nende muudatusettepanekute kohta nõukogu peasekretariaadi aruanne COREPERile, 2. aprilli 2007. aasta dokument 7974/07. Lõpuks neid teksti ei lisatud.

( 32 ) Lisa punkt 3. Selles hoiatatakse nii „ülekompenseerimise“ kui ka „puuduliku kompenseerimise“ eest ning nõutakse, et avaliku teenuse osutamise kohustuse netofinantsmõju arvestamisel võetaks arvesse „mõõdetavaid finantsmõjusid teenusepakkuja asjaomasele võrgule“.

( 33 ) Komisjoni suunised, punkt 2.4.8.

( 34 ) Samas.

( 35 ) Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1370/2007 riigisiseste raudtee-reisijateveoteenuste turu avamise osas, COM(2013) 28 final, põhjendus 5 ja artikli 2a lõige 4. Teksti toetavad uuringud ja konsultatsioonid keskendusid raudteetranspordile, mis on ka määruse nr 1370/2007 muutmise peamine eesmärk. Ettepaneku sõnastuse kohaselt on selle reguleerimisala siiski üldine.

( 36 ) Avaliku teenindamise kohustus kui turusekkumine peab vastama liidu õiguses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele: see peab olema põhjendatud, suuteline saavutama taotletavat eesmärki ega tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik selle saavutamiseks.

( 37 ) Sama volitus laieneb üldeeskirjadele, mida käesolev eelotsusetaotlus ei käsitle. Mõiste kohta vaata 41. joonealune märkus.

( 38 ) Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb liikmesriikide tegevust seoses avaliku teenindamise nõuete ja avaliku teenindamise lepingute sõlmimisega reisijate raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis (KOM(2000) 7 (lõplik), artikli 6 punkt b); ja ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb liikmesriikide tegevust seoses avaliku teenindamise kohustuse ja avaliku teenindamise lepingute sõlmimisega reisijate raudtee‑, maantee- ja siseveetranspordis (esitatud komisjoni poolt vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 250 lõikele 2) (KOM(2002) 107 (lõplik)), artikli 6 punkt b.

( 39 ) Säte, mis ei võimalda paindlikkust kulude jaotamisel, võib osutuda teostamatuks, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hoiatas oma arvamuses teemal „Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb liikmesriikide tegevust seoses avaliku teenindamise nõuete ja avaliku teenindamise lepingute sõlmimisega reisijate raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis“ (EÜT 2001, C 221, lk 31), punkt 5.1.1.

( 40 ) Teine näide sellisest paindlikkusest on määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 1 esimeses taandes, mis võimaldab pädeval asutusel rühmitada kulusid katvad teenused ja kulusid mittekatvad teenused.

( 41 ) Määratletud vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 2 punktides i ja l. Avaliku teenindamise leping kajastab „pädeva asutuse ja konkreetse avaliku teenuse osutaja vahelist kokkulepet“. Üldeeskiri on „meede, mida kohaldatakse diskrimineerimata kõikidele samalaadsetele reisijateveoteenustele […] konkreetses territoriaalses piirkonnas“.

( 42 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõige 1: „Kui pädev asutus otsustab valitud teenusepakkujale anda avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ainuõiguse ja/või määrata ükskõik millise hüvitise, peab ta seda tegema avaliku teenindamise lepingu raames“.

( 43 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõige 2: „Erandina lõikest 1 võib avaliku teenindamise kohustusi, mille eesmärgiks on maksimumtariifide kehtestamine kõikidele reisijatele või teatavatele reisijatekategooriatele, määratleda ka üldeeskirjadega. […]“.

( 44 ) Selle sätte kohaselt tuleb iga avaliku teenindamise lepingu nagu ka üldeeskirja puhul: „b) kehtestada enne viisil, mis on objektiivne ja läbipaistev i) näitajad, mille põhjal hüvitis (kui seda makstakse) tuleb arvutada, ja ii) ainuõiguste korral nende laadi ja ulatuse selliselt, et välditakse ülekompenseerimist. […] c) määratleda teenuse osutamisega seotud kulude jaotuskord […]“.

( 45 ) 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑152/17, EU:C:2018:264, punktid 29–31).

( 46 ) Toona oli tegemist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19), mida on muudetud komisjoni 30. novembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1251/2011 (ELT 2011, L 319, lk 43), ja selle aluseks olevate üldpõhimõtetega. Praegu viidatakse direktiivi 2014/24 põhjenduses 111 indekseerimise võimalusele: „Avaliku sektori hankijatel peaks olema võimalus individuaalsetes lepingutes ette näha lepingu muutmist läbivaatamis- või valikuklauslite alusel, kuid sellised klauslid ei tohiks anda neile piiramatut kaalutlusõigust. […] Sellest tulenevalt tuleks selgitada, et piisavalt selgelt sõnastatud läbivaatamis- või valikuklauslitega võib ette näha näiteks hindade indekseerimist […]“. Samasisulised põhjendused on esitatud direktiivides 2014/23 ja 2014/25.

( 47 ) Komisjoni suuniste punkt 2.4.2. Täiendava viite sellele, et pakkumismenetlus toimib pakkumise ja nõudluse koosmõju kaudu iseseisva elemendina hüvitise määramisel, võib leida punktis 2.4.3., kus komisjon viitab mõistliku kasumi mõistega seoses eeldusele, et „asjaomase teenuse jaoks on olemas üldtunnustatud turuhind“, kuna „see turuhind on pakkumismenetluse puudumisel hüvitise parim võrdlusväärtus“.

( 48 ) Määruses nr 1370/2007 ei ole sätestatud kriteeriumi „kogukonnale kõige väiksemad kulud“. Altmarki kohtuotsuses kasutatakse seda punktis 93, kuid mitte resolutsioonis. Vastavalt komisjoni teatisele Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (ELT 2012, C 8, lk 4) (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste teatis) tuleb seda tõlgendada nii, et see võimaldab valida madalaima hinnaga või parima hinna ja kvaliteedi suhtega pakkumise. Kuigi need suunised puudutavad ELTL artiklit 106, ei näe ma vastuväiteid nende ülekandmisele sellises detailsuses ELTL artiklile 93.

( 49 ) Viitan määruse nr 2016/2338 põhjendusele 11: „Avaliku teenindamise lepingute puhul, mis ei ole sõlmitud võistleva pakkumismenetluse alusel, tuleks avaliku teenindamise kohustuste täitmine avaliku teenuse osutajate poolt nõuetekohaselt hüvitada […]“. Kohtujuristi kursiiv.

( 50 ) Määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 3 kohaselt peab menetlus „olema avatud võrdselt kõikidele ettevõtjatele ning selles järgitakse läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid“. Põhjenduses 9 viidatakse ka proportsionaalsuse põhimõttele. Hankelepingute sõlmimise menetlus peab järgima ELi toimimise lepingu põhimõtteid sõltumata sellest, kas neid on õigusakti tekstis mainitud või mitte.

( 51 ) Punkt 2.3.2.

( 52 ) Samuti võivad nad, kui nad peavad seda asjakohaseks, võtta meetmeid, et kaitsta end turu arengu eest (nt sõlmides kindlustuse nende kasutatavate toodete ja teenuste tulevase hinnatõusu vastu).

( 53 ) Kui avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmine on lepinguline, võib vastavate lepinguliste kohustuste ülemäärane tasakaalustamatus hankija kasuks piirata konkurentsi, kuna ettevõtjad ei soovi üldjuhul kahjusid kanda.

( 54 ) Transpordiministeeriumi teabedokument „Piirkondliku tähtsusega ühistransporditeenuste arendamise kohta ajavahemikul 2021–2030“ (Satiksmes ministrijas informatīvais ziņojums „Par reģionālās nozīmes sabiedriskā transporta pakalpojumu attīstību 2021.-2030.gadam“), kättesaadav aadressil http://tap.mk.gov.lv/mk/tap/?pid=40473219. Vaidlusalused hankedokumendid avaldati 2019. aastal; kohtuistungil selgitasid hankija ja Läti valitsus, et juba sel ajal oli võimalik kohaldada uut rahastamismudelit (mida on kirjeldatud kõnealuses teabedokumendis) alates 2021. aastast täidetavate lepingute suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas 2019. aasta hankedokumendid olid reguleeritud uue või vana süsteemiga.

( 55 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 66.

( 56 ) Eelotsusetaotlus, punkt 13: „Selline muudatus on tingitud sellest, et seni tegutsesid teenuseosutajad peamiselt riskivabades tingimustes, kuna riik hüvitas kõik kulud (hinnatõus, nõudluse langus). Selleks et tagada riiklike vahendite tõhusam kasutamine, tuleb siiski tagada, et transporditeenuste osutajad ise on eelkõige huvitatud äriliste eesmärkide saavutamisest.“ Nagu ma 54. joonealuses märkuses märkisin, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada, kas hankedokumentide kohtulik läbivaatamine toimub enne või pärast 2021. aastat kehtinud õigusnormides sätestatud kriteeriumide alusel.

( 57 ) Kohtuistungil kinnitasid nii Dobeles kui ka hankija ja Läti valitsus, et hankemenetluses, mille hankedokumendid vaidlustati, osales mitu pakkujat (sh kaebajad).

( 58 ) Nagu väljendas Dobeles oma kirjalike seisukohtade punktis 11.

( 59 ) Tegelikult peaks hankija ise olema see, kes peaks – juhul, kui pakkumusi ei esitata, esitatakse ainult üks pakkumus või palju ettenähtud tingimustele mittevastavaid pakkumusi – kaaluma, kas hankedokumentide tingimused on tegelikkuses vastuvõetamatud.