1.

Direktiivis 2009/72/EÜ ( 2 ), millega on kehtestatud elektrienergia siseturu ühiseeskirjad, on artikli 3 lõigetes 5 ja 7 ette nähtud, et kui elektritarbija, kes järgib lepingu tingimusi, soovib tarnijat vahetada, on see õigus talle tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas.

2.

Kas leppetrahv, mida väikeettevõtja varasem tarnija kohaldab tema suhtes kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu enne tähtaega lõpetamise eest tarnija vahetamise eesmärgil ning mille summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale, on kooskõlas selle tarbija õigusega vahetada reaalselt ja hõlpsasti tarnijat selle direktiivi artikli 3 lõigete 5 ja 7 tähenduses? Niisugune on sisuliselt küsimus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola).

3.

See eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on vähem kui 50 töötajaga ettevõtja G sp. z o.o. (edaspidi „äriühing G“) ja elektritarnija W S.A. (edaspidi „tarnija W“) ning mis puudutab leppetrahvi tasumist nende kahe menetlusosalise vahelise elektritarnelepingu enne tähtaega lõpetamise eest.

4.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus esimest korda seisukoha võtma direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigete 5 ja 7 tõlgendamise küsimuses. Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb elektrienergia siseturu nõuetekohase toimimise kontekstis kaaluda, kumb on olulisem, kas ühelt poolt tarbijale antud õigus vahetada reaalselt ja hõlpsasti tarnijat või teiselt poolt varasema tarnija õigus saada hüvitist selle elektrienergia tarbimata jätmise eest, mida tarbija oli kohustunud temalt ostma lepingu järgi, mis oli sõlmitud kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga.

5.

Direktiivi 2009/72 põhjendustes 1, 3, 42, 52 ja 57 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

6.

Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks ühenduses. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, avatud turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning lubade andmise ja võrkude haldamise eeskirjad. Direktiivis sätestatakse ka universaalteenuse osutamise kohustused ja elektritarbijate õigused ning selgitatakse konkurentsinõudeid.“

7.

Selle direktiivi artikli 2 „Mõisted“ punktides 7, 9–12 ja 19 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

8.

Selle direktiivi artikli 3 „Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse“ lõigetes 3–5 ja 7 on sätestatud:

„3.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidele kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele (st ettevõtted, millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot) osutataks universaalteenust, mis tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud mahus elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hinnaga. […]

4.   Liikmesriigid tagavad, et kõikidel tarbijatel on õigus elektrivarustusele tarnijalt tarnija nõusolekul, olenemata sellest, mis liikmesriigis tarnija on registreeritud, kui tarnija järgib kohaldatavaid kauplemis- ja tasakaalustuseeskirju. […]

5.   Liikmesriigid tagavad, et:

[…]

Liikmesriigid tagavad, et punktides a ja b osutatud õigused oleksid kõikidele tarbijatele tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas.

[…]

7.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid ja tagada tarbijakaitse kõrge tase ning tagavad eelkõige kaitsetumate tarbijate piisava kaitse. Selleks määratleb iga liikmesriik kaitsetute tarbijate mõiste, mis võib viidata energiavaesusele ning muu hulgas keelule selliste tarbijate elektrienergia võrgust väljalülitamise kohta kriitilistel aegadel. Liikmesriigid tagavad kaitsetute tarbijatega seotud õiguste ja kohustuste täitmise. Eelkõige võtavad nad meetmeid kaugetes piirkondades asuvate lõpptarbijate kaitsmiseks. Neil tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti seoses lepingutingimuste läbipaistvuse, üldise teabe ning vaidluste lahendamise mehhanismidega. Liikmesriigid tagavad vabatarbijatele reaalse võimaluse hõlpsasti tarnijat vahetada. Vähemalt kodutarbijate osas peaksid need meetmed hõlmama I lisas sätestatud meetmeid.“

9.

Direktiivi 2009/72 artikli 33 „Turu avanemine ja vastastikkus“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et vabatarbijad on:

[…]

c) alates 1. juulist 2007 kõik tarbijad.“

10.

Selle direktiivi I lisa „Tarbijakaitsemeetmed“ punktis 1 on märgitud:

„Ilma et see piiraks tarbijakaitset käsitlevaid ühenduse eeskirju, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral)[ ( 3 )] ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes)[ ( 4 )], võetakse artiklis 3 nimetatud meetmeid selleks, et tagada tarbijatele:

[…]

[…]“.

11.

Direktiiv 2009/72 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. jaanuarist 2021 direktiiviga (EL) 2019/944 ( 5 ) selle viimase direktiivi artikli 72 esimese lõigu alusel.

12.

Direktiivi 2019/944 artikli 2 „Mõisted“ punktides 16–18 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

13.

Selle direktiivi artikli 12 „Vahetamisõigus ja õigusnormid vahetamisega seotud tasude kohta“ lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et vähemalt kodutarbijatelt ning väikeettevõtjatelt ei nõuta vahetamistasu.

3.   Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid lubada tarnijal või agregeerimisega tegeleval turuosalisel nõuda lepingu lõpetamise tasu tarbijalt, kes tahtlikult lõpetab kindlaksmääratud tähtaja ja kindlaksmääratud hinnaga elektrivarustuslepingu enne tähtaja saabumist, tingimusel et kõnealune tasu on ettenähtud lepingus, mille tarbija on sõlminud vabatahtlikult, ning kõnealusest tasust on tarbijat enne lepingu sõlmimist selgelt teavitatud. Kõnealused tasud peavad olema proportsionaalsed ega tohi olla suuremad kui selline otsene majanduslik kahju tarnijale või agregeerimisega tegelevale turuosalisele, mida tekitab lepingu lõpetamine tarbija poolt, kaasa arvatud seotud investeeringute või teenuste kulud, mida lepingu raames juba osutati tarbijale. Otsese majandusliku kahju tõendamise koormis lasub tarnijal või agregeerimisega tegeleval turuosalisel ning lepingu lõpetamise tasude lubatavuse üle teeb järelevalvet reguleeriv asutus või muu pädev riigiasutus.“

14.

10. aprilli 1997. aasta energiaseaduse (ustawa – Prawo energetyczne) ( 6 ) põhikohtuasja suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „energiaseadus“) artikli 4j lõikes 3a on ette nähtud:

„Lõpptarbija võib lõpetada kindlaksmääratud tähtajaga lepingu, mille kohaselt tarnib energiaettevõtja talle gaasilisi kütuseid või elektrienergiat, ning seda ilma muude kulude ja hüvitisteta peale nende, mis tulenevad lepingu sisust, ja saates selleks energiaettevõtjale kirjaliku avalduse.“

15.

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny) ( 7 ) põhikohtuasja suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tsiviilseadustik“) artikli 483 lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingus võib ette näha, et mittevaralise kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva kahju hüvitamine toimub kindlaksmääratud summa (leppetrahvi) maksmisega.“

16.

Tsiviilseadustiku artiklis 484 on sätestatud:

„1.   Kohustuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral tuleb võlausaldajale maksta leppetrahvi selliseks puhuks kokkulepitud summa ulatuses, olenemata tekitatud kahju suurusest. Kahju hüvitamise nõue, mis ületab ettenähtud leppetrahvi summat, ei ole vastuvõetav, v.a juhul kui lepinguosalised on kokku leppinud teisiti.

2.   Kui märkimisväärne osa kohustusest täideti, võib võlgnik nõuda leppetrahvi vähendamist; samamoodi on siis, kui lepingust tulenev leppetrahv on ilmselgelt liiga suur.“

17.

Äriühing G, kes on Poola õiguse alusel asutatud vähem kui 50 töötajaga väikeettevõtja, ( 8 ) sõlmis 1. jaanuaril 2010 tarnijaga W üldise kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu, mille kohaselt kohustus see tarnija tarnima elektrienergiat turismitalule, mis asus K‑s (Poola) (edaspidi „kõnesolev leping“).

18.

Äriühing G ja tarnija W sõlmisid 23. veebruaril 2015 kokkuleppe, millega äriühing kohustus jätkama kõnesolevat lepingut ajavahemikul, mis kestab kuni 31. detsembrini 2016. Selle kokkuleppe raames leppisid need pooled kokku, et neil on õigus kõnesolev leping lõpetada, teatades sellest ette kuus kuud alates lõpetamisest teatamise päevast, kusjuures lõpetamine jõustub kalendriaasta lõpul, ning et kui äriühing G lepingu enne tähtaega lõpetab, võib tarnija W nõuda, et talle makstaks summa, mis vastab lepingu tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale (edaspidi „leppetrahv“). ( 9 )

19.

Äriühing G sõlmis 30. jaanuaril 2015 teise elektritarnija, Z S.A‑ga tarnelepingu sama turismitalu kohta. See teine tarnija teatas 25. veebruaril 2015 volitusega, mille äriühing G oli talle andnud, tarnijale W selle uue lepingu sõlmimisest ja juhuks, kui viimane ei peaks selle uue olukorraga nõustuma, talle kõnesoleva lepingu lõpetamisest.

20.

Tarnija W saatis 9. märtsil 2016 äriühingule G deebetarve 63959,70 Poola zloti (PLN) suuruses summas (umbes 15372 eurot nõude kuupäeval) ( 10 ), mis kujutas endast leppetrahvi, kusjuures makse tuli teha hiljemalt 23. märtsil 2016. Kuivõrd äriühing G seda makset nimetatud kuupäevaks ei teinud, esitas tarnija W 21. novembril 2016 Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawiele (Varssavi linna rajoonikohus, Poola) hagi, milles nõudis, et nimetatud äriühingult mõistetaks leppetrahvina välja see summa koos seadusjärgse intressiga, mida arvestatakse alates 24. märtsist 2016 kuni leppetrahvi tasumiseni.

21.

Nimetatud kohus rahuldas selle hagi 7. veebruari 2020. aasta kohtuotsusega. Ta leidis muu hulgas, et elektritarnija vahetamise tõttu, mida äriühing G tegi, oli kõnesolev leping enne tähtaega lõpetatud, mis andis tarnijale W õiguse nõuda leppetrahvi tsiviilseadustiku artikli 483 lõike 1 tähenduses. Selles küsimuses asus see kohus seisukohale, et tsiviilseadustiku artikli 484 lõike 1 kohaselt ei pea tarnija leppetrahvi nõude esitamiseks kahju tõendama ning et leppetrahv on ette nähtud kõnesolevas lepingus tarnija vahetamise korral, kusjuures selle summa vastab lepingu sätetele.

22.

Äriühing G esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites muu hulgas, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 5 kohaselt ei saa leppetrahvi temalt nõuda. Äriühing G väitis ka, et tarnija W ei kandnud mingit tegelikku kahju, vaid kaotas üksnes potentsiaalse tulu, mis vastab sellele ostetava elektrienergia kogusele, mille ta oli deklareerinud. Nimetatud tarnija väidab, et tsiviilseadustiku artikli 484 lõike 1 kohaselt ei sõltu leppetrahvi summa tekitatud kahju suurusest.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimesena, et energiaseaduse artikli 4j lõike 3a kohaselt on lõpptarbijal õigus kindlaksmääratud tähtajaga leping lõpetada, ilma et tarbija kanda jääksid muud kulud või ta peaks maksma muid hüvitisi peale nende, mis tulenevad lepingu sisust. Selles seaduses ei ole täpsustatud ühtegi selliste kulude ja hüvitiste arvutamise kriteeriumi, sest see ei sisalda mingit viidet nende proportsionaalsusele, ega ole välistatud võimalust nõuda kindlasummalist hüvitist. Lepinguvabaduse raames võivad pooled kindlaks määrata elektritarnelepingu enne tähtaega lõpetamise kulud ja hüvitised, sealhulgas ette näha leppetrahvi. Niisugust leppetrahvi tsiviilseadustiku tähenduses tuleb võlausaldajale maksta sellega seoses ette nähtud summa ulatuses, olenemata tekkinud kahju suurusest, ning riigisisene kohus ei saa seda omal algatusel vähendada: vähendamist nõudval menetlusosalisel lasub tõendamiskoormis ja ta peab tõendama, et leppetrahvi summa on liiga suur. Mis puudutab väikeettevõtjaid, siis kuna energiaseaduse artikli 4j lõikes 3a puudub viide tarbijakaitsele, ei ole võimalik isegi analüüsida, kas leppetrahv on ebaõiglane. Lisaks ei ole selles seaduses ette nähtud võimalust leppetrahvi omal algatusel korrigeerida sellise tarbija suhtes, kes on ettevõtja.

24.

Sellel kohtul on tekkinud küsimus, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas, sest direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 5 järgi peavad liikmesriigid tagama, et õigus vahetada elektritarnijat oleks kõikidele tarbijatele tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas. Lisaks, kuigi selle artikli lõikes 7 on ette nähtud, et vabatarbijal peab olema reaalne võimalus hõlpsasti tarnijat vahetada, ning nii on viidatud vajadusele säilitada nende õiguste teostamisel proportsionaalsus võrreldes kuludega, ei ole selles sättes mainitud ei leppetrahvi ega kahjuhüvitist. Kui aga tarbijal tegelikult lasub finantskoormus, ei või kõnealuse trahvi või kahjuhüvitise suurus olla teiste elektritarnijate suhtes diskrimineeriv seetõttu, et elektritarbijal ei ole reaalselt võimalik elektritarnijat vahetada.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et kuigi põhikohtuasja suhtes on ratione temporis kohaldatav direktiiv 2009/72, tehti selle asendanud direktiiviga 2019/944 õiguses vabalt elektritarnijat vahetada täpsustusi, mis puutuvad selle esimese direktiivi tõlgendamisel asjasse. See kohus viitab direktiivi 2019/944 artiklile 4 ja artikli 12 lõikele 3 – sätted, mille kohaselt on nii, et kui väikeettevõtjalt nõutakse elektritarnija vahetamise korral lepingu lõpetamise tasu maksmist, siis peab selline tasu olema proportsionaalne ega tohi olla suurem kui selline otsene majanduslik kahju tarnijale või agregeerimisega tegelevale turuosalisele, mida tekitab lepingu lõpetamine tarbija poolt.

26.

See kohus järeldab, et riigisisestes õigusnormides ette nähtud võimalus kohaldada leppetrahvi olenemata kantud kahju suurusest ning ilma, et oleksid olemas selged ja täpsed leppetrahvi arvutamise kriteeriumid, võib nurjata direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigetes 5 ja 7 ning direktiivi 2019/944 artikli 12 lõikes 3 nimetatud kaitse-eesmärgi, piirates tegelikult tarbijate vabadust leping lõpetada.

27.

Teisena analüüsib eelotsusetaotluse esitanud kohus elektritarnija võimalust kehtestada lepinguga tarbijale lepingu enne tähtaja lõppu lõpetamise tasu, mis vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni de facto kasutamata jäänud elektrienergia maksumusele, ning seda arvestades direktiivis 2009/72 nimetatud eesmärki, et tarbija saaks hõlpsasti mittediskrimineerivalt tarnijat vahetada, ja vajadust järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Sellega seoses leiab see kohus, et direktiivi 2019/944 artikli 12 lõige 3 annab kasulikke juhiseid direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigete 5 ja 7 tõlgendamise kohta, kuid selles ei ole välistatud võimalust näha ette tasu, mis peab siiski olema proportsionaalne. Niisuguses raamistikus tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas lepingusätted – milles on ette nähtud, et kindlaksmääratud tähtajaga lepingu enne tähtaega lõpetamisega seotud tasu vastab võlgnevusele, mis on võrdne selle tarbimata elektrienergia kogusega, mille tarbija oleks võinud potentsiaalselt ära kasutada lepingu ülejäänud kehtivusaja jooksul –, on seaduslikud ning kas seda tasu on võimalik arvutada tüüptingimuse take or pay alusel. Sellel kohtul on küsimus, ega niisugune süsteem ei too sisuliselt kaasa seda, et elektritarnija reaalsele vahetamisele tehakse takistusi. Kui leppetrahvi summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale, tooks lepingu enne tähtaega lõpetamine tarbijale kaasa samasuguse tagajärje, nagu on lepingulise suhte jätkamisel tarnijaga. Niisuguses olukorras valib tarbija, kes soovib lepingu lõpetada, siiski tõenäoliselt selle lepingulise suhte säilitamise, mida ta peab ebasoodsaks, ning tarnija võib olla kindel, et saab rahalise eelise kogu lepingu kestuse jooksul. Niisuguse leppetrahviga jäetakse kliendi kanda kogu lepingu lõpetamise finantsrisk ja see on seega ilmselgelt liiga suur.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et samal ajal, kui elektritarnija saab kliendi, teeb ta mitmesuguseid kulutusi, näiteks elektriostud. Kerkib küsimus, kuidas arvutada elektritarnija otsest majanduslikku kahju juhul, kui tarbija lepingu enne tähtaega lõpetab, st kas arvesse tuleb võtta kasutatud elektrienergia hinda või ka selle edastamise või jaotamise teenuse osutamise hinda. Et vältida diskretsioonilise ja meelevaldse kohaldamise etteheidet, jaotades samal ajal tõendamiskoormise õiglaselt, ning et tagada riigisiseste õigusaktide kooskõla direktiiviga 2009/72, tuleks analüüsida, kas kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga sõlmitud elektritarnelepingu enne tähtaega katkestamisega seotud tasu arvutamise viis ei peaks olema sõnaselgelt ette nähtud energiaseaduse sätetes.

29.

Selles olukorras otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule Poola ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon.

31.

Nende kahe eelotsuse küsimusega – mida tuleb analüüsida koos – soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikeid 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusaktid, mille kohaselt juhul, kui väikeettevõtja lõpetab enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga sõlmitud elektritarnelepingu, et vahetada tarnijat, võib see ettevõtja olla kohustatud tasuma leppetrahvi olukorras, kus nendes õigusaktides on märgitud, et leppetrahvi tuleb maksta olenemata selle kahju suurusest, mida varasem tarnija kandis, ehkki nendes õigusaktides ei ole kindlaks määratud ühtegi kriteeriumi leppetrahvi arvutamiseks või vähendamiseks ja nende kohaselt on võimalik, et leppetrahvi summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale.

32.

Käsitletaval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et äriühing G on väikeettevõtja, kes sõlmis kõnesoleva lepingu turismitalu elektrienergiaga varustamiseks. Tarnija W palus äriühingul G 9. märtsil 2016 selle lepingu alusel maksta tarnija vahetamise eesmärgil toimunud lepingu enne tähtaega lõpetamise tõttu leppetrahvi summas, mis vastas selle elektrienergia hinnale, mida äriühing ei tarbinud, kuid mille ta oli kohustunud ostma tarnijalt kuni selle lepingu lõpuni. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, võimaldavad riigisisesed õigusaktid kindlaksmääratud tähtajaga lepingu lõpetada ilma muude kulude ja hüvitisteta peale nende, mis tulenevad lepingu sisust, kuid nendes õigusaktides ei ole täpsustatud kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta nende kulude ja hüvitiste arvutamisel, ega ette nähtud võimalust leppetrahvi omal algatusel vähendada, v.a juhul, kui seda taotleb asjaomane lepinguosaline, kellel lasub tõendamiskoormis selle tõendamisel, et leppetrahv on liiga suur. Lisaks ei sõltu leppetrahvi summa riigisiseste õigusaktide kohaselt kantud kahju suurusest. See kohus soovib teada, kas niisugused õigusaktid on kooskõlas direktiivi 2009/72 artikliga 3, milles on muu hulgas kindlaks määratud liikmesriikide kohustused seoses tarbijakaitsega, ( 11 ) eelkõige selle artikli lõigetes 5 ja 7, mida Euroopa Kohus ei ole veel tõlgendanud.

33.

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa norm on. ( 12 )

34.

Mis puudutab selles raamistikus esimesena nimetatud sätete sõnastust, siis direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 5 punktis a on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et kui tarbija, „kes järgib lepingu tingimusi“, soovib tarnijat vahetada, teostab muutmistoimingu asjasse puutuv põhivõrguettevõtja kolme nädala jooksul ( 13 ) ning et see õigus on kõikidele tarbijatele tagatud mittediskrimineerival viisil hinna, töömahu ja ajakulu osas. Lisaks on selle artikli lõikes 7 peale selle, et see puudutab esmapilgul peamiselt ja konkreetselt „kaitsetumaid tarbijaid“, üldisemalt ette nähtud, et liikmesriigid tagavad tarbijakaitse kõrge taseme, eriti seoses lepingutingimuste läbipaistvusega, ning „vabatarbijatele reaalse võimaluse hõlpsasti tarnijat vahetada“. Lõikes 7 on ka sätestatud, et „[v]ähemalt kodutarbijate osas“ peaksid need meetmed hõlmama I lisas sätestatud meetmeid.

35.

Direktiivi 2009/72 artikli 2 punkti 12 kohaselt on „vabatarbija“ tarbija, kes saab vabalt osta elektrienergiat oma valitud tarnijalt selle direktiivi artikli 33 tähenduses. Selle artikli lõike 1 punkti c järgi hõlmab mõiste „vabatarbija“ alates 1. juulist 2007„kõiki tarbijaid“. Järelikult on liikmesriigid kohustatud tagama kõikidele tarbijatele, sh väikeettevõtjatele, olenemata nende kaitsetusest reaalse võimaluse hõlpsasti elektritarnijat vahetada.

36.

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigete 5 ja 7 sõnastusest ilmneb seega, et elektritarnija klient peab olema kaitstud, kui ta soovib tarnijat vahetada. Samal ajal on nii, et kuigi nendes sätetes ei ole mainitud sõnaselgelt varasema tarnija võimalust nõuda leppetrahvi lepingu enne tähtaega lõpetamise eest ega ammugi näidatud ära kriteeriume, mida tuleb selle leppetrahvi summa arvutamisel arvesse võtta, on selle artikli lõike 5 punktis a märgitud, et lepingu tingimusi tuleb järgida.

37.

Olen seega arvamusel, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigete 5 ja 7 sõnastus ei saa põhimõtteliselt välistada, et elektritarnelepingus nähakse ette, et tarbija suhtes kohaldatakse leppetrahvi, kui ta lõpetab enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu juhul, kui ta soovib vahetada tarnijat. Nende sätete kohaselt ei tohi selle leppetrahvi summa siiski võtta sellelt tarbijalt võimalust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada.

38.

Teisena tuleb konteksti kohta, millesse direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 5 ja 7 asetuvad, tõdeda esiteks, et selle artikli lõike 7 viimases lauses on viidatud selle direktiivi I lisas loetletud tarbijakaitsemeetmetele, mille liikmesriigid peavad võtma „vähemalt“ kodutarbijate osas. Selles lisas on punkti 1 alapunktis a muu hulgas ette nähtud, et tarbijatel on õigus sõlmida elektritarnijaga leping, milles tuuakse välja lepingust tasuta taganemise lubatus. Lisaks peavad lepingutingimused selle õigusnormi kohaselt olema õiglased ja eelnevalt hästi teada ning igal juhul peaks see teave olema tarbijale kättesaadav enne lepingu sõlmimist või kinnitamist. Selle lisa punkti 1 alapunktis e on täpsustatud, et tarbijatele on tagatud tasuta tarnijavahetus. Nendest õigusnormidest ilmneb seega, et „vähemalt kodutarbijate osas“ ei kanna tarbijad mingeid kulusid, kui nad vahetavad elektritarnijat, sh kui tarneleping on kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga.

39.

Käsitletaval juhul ei ole vaieldud vastu sellele, et äriühing G kuulub mõistete „tarbija“, „lõpptarbija“ ja „vabatarbija“ alla niisugusena, nagu need mõisted on määratletud vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 2 punktides 7, 9 ja 12, kuid ka mõiste alla „mitte-kodutarbija“ selle artikli punkti 11 tähenduses, milles on silmas peetud füüsilist või juriidilist isikut, kes ostab elektrienergiat muuks otstarbeks kui oma majapidamises tarbimine. Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et äriühing G, kes sõlmis kõnesoleva lepingu turismitalu varustamiseks elektrienergiaga, tegutses kutsetegevuse raames. ( 14 )

40.

Samas ei kuulu see äriühing mõiste alla „kodutarbija“ direktiivi 2009/72 artikli 2 punkti 10 tähenduses, kes on määratletud nii, et see on tarbija, kes ostab elektrienergiat oma majapidamises tarbimiseks. Lisaks ei ilmne eelotsusetaotlusest, et Poola Vabariik soovis laiendada selle direktiivi I lisa kohaldamisala „mitte-kodutarbijatele“. Seega ei kohaldata selle lisa punkti 1 alapunkte a ja e niisuguse mitte-kodutarbija suhtes nagu äriühing G. Sellest tuleneb, et vastupidi ei välista see direktiiv niisuguse tarbija puhul, et kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingus võib ette näha leppetrahvi selle lepingu tarnija vahetamise eesmärgil enne tähtaega lõpetamise puhuks.

41.

Teiseks on direktiivi 2009/72 põhjenduses 42 märgitud, et kõikidele ühenduse tööstus- ja kaubandusettevõtjatele, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, „peaks laienema ka kõrgetasemeline tarbijakaitse“, eelkõige peaksid kodumajapidamistele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtjatele avalikud teenused olema garanteeritud. Seega näitab tegusõna „pidama“ kasutamine tingivas kõneviisis liidu seadusandja tahet jätta liikmesriikidele kaalutlusruum, andes neile lihtsalt võimaluse, kuid mitte kehtestades kohustust tagada väikeettevõtjatele kasu tarbijakaitse kõrgest tasemest. Ka siin – kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – ei ilmne eelotsusetaotlusest, et Poola Vabariik oleks seda võimalust kasutanud väikeettevõtjate puhul. Niisuguses olukorras leian, et selle direktiiviga ei ole vastuolus, kui väikeettevõtja suhtes kohaldatakse leppetrahvi, kui ta lõpetab enne tähtaega oma kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga sõlmitud elektritarnelepingu, et vahetada tarnijat.

42.

Lisaks tuleb märkida, et direktiivis 2019/944, millega direktiiv 2009/72 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. jaanuarist 2021, on artikli 12 lõikes 2 sõnaselgelt märgitud, et liikmesriigid tagavad, et „vähemalt kodutarbijatelt ning väikeettevõtjatelt“ ( 15 ) ei nõuta „vahetamistasu“, kusjuures selle artikli lõikes 3 on ette nähtud, et erandina võivad liikmesriigid lubada tarnijal või agregeerimisega tegeleval turuosalisel nõuda lepingu lõpetamise tasu tarbijalt, kes tahtlikult lõpetab kindlaksmääratud tähtaja ja kindlaksmääratud hinnaga elektrivarustuslepingu enne tähtaja saabumist, tingimusel et kõnealune tasu on ette nähtud lepingus, mille tarbija on sõlminud vabatahtlikult, ning kõnealusest tasust on tarbijat enne lepingu sõlmimist selgelt teavitatud.

43.

Selles küsimuses on direktiivi 2019/944 artikli 2 punktis 16 ühelt poolt määratletud „lepingu lõpetamise tasu“ tasu või trahvina, mille tarnija või agregeerimisega tegelev turuosaline määrab tarbijale elektrivarustus- või teeninduslepingu lõpetamise eest, ning teiselt poolt on selle artikli punktis 17 sätestatud, et „vahetustasu“ on tasu või trahv, mille tarnija, agregeerimisega tegelev turuosaline või võrguettevõtja otse või kaudselt määrab tarbijale tarnija või agregeerimisega tegeleva turuosalise vahetamise eest, sealhulgas lepingu lõpetamise tasud. Seega on selles direktiivis eristatud tarnelepingu lihtsat lõpetamist ja selle lõpetamist tarnija vahetamise eesmärgil. Nendest sätetest ilmneb, et selle direktiivi kehtivusajal on niisugusel väikeettevõtjal nagu äriühing G õigus lõpetada enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga sõlmitud elektritarneleping tarnija vahetamise eesmärgil vahetustasu maksmata ja seega ilma lepingu lõpetamise tasuta.

44.

Ühelt poolt ei ole direktiiv 2019/944 aga põhikohtuasja faktilisi asjaolusid arvestades käsitletaval juhul siiski ratione temporis kohaldatav. Teiselt poolt, kuigi selles direktiivis on sätestatud üksikasjalikud õigusnormid, mis käsitlevad tasusid, mida võib väikeettevõtjale ette näha juhuks, kui ta lõpetab elektritarnelepingu enne tähtaega, ei eksisteeri niisuguseid õigusnorme – isegi kaudselt – direktiivi 2009/72 raames, nagu tuleneb eelkõige käesoleva ettepaneku punktist 41. Järelikult ei saa direktiivi 2019/944 artiklit 12 käesolevas kohtuasjas analoogia alusel kohaldada. ( 16 )

45.

Lõpuks ja kolmandaks on direktiivi 2009/72 põhjenduses 52 märgitud, et „tarbijad“ ( 17 ) peaksid saama selget ja arusaadavat teavet oma õiguste kohta energiasektoris. Minu arvates võib sellest põhjendusest järeldada, et kui käsitletaval juhul soovib tarbija varustada end elektrienergiaga, peab tarnija teda enne kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu sõlmimist selgelt, täielikult ja läbipaistvalt informeerima leppetrahvi olemasolust, selle kohaldamise tingimustest ja arvutamise viisist, sest leppetrahvi summa ei tohi direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikest 7 lähtudes võtta temalt tema õigust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada. Käsitletaval juhul ilmneb minu arvates eelotsusetaotlusest, et leppetrahv määrati sõnaselgelt kindlaks kõnesolevas lepingus ja seda üksikasjalikult, tänu millele võis äriühing G täpselt teada selle arvutamise viisi ja olla kursis asjaoluga, et leppetrahvi summa vastab lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale. ( 18 )

46.

Seega kinnitab kontekst, milles direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 5 ja 7 asetsevad, et põhimõtteliselt võib elektritarnija ja väikeettevõtja vahel sõlmitavas lepingus ette näha, et ettevõtja peab selle enne tähtaega lõpetamise eest tasuma leppetrahvi, tingimusel et teda informeeriti leppetrahvi olemasolust selgelt, täielikult ja läbipaistvalt lepingu sõlmimise hetkel ning leppetrahvi summa ei võta temalt tema õigust vahetada reaalselt ja hõlpsasti tarnijat.

47.

Kolmandana kinnitavad selle direktiivi eesmärgid tõlgendust, mille kohaselt ei välista direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiked 5 ja 7 leppetrahvi kohaldamist väikeettevõtja suhtes kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu enne tähtaega lõpetamise korral juhul, kui liikmesriik ei ole laiendanud nendele ettevõtjatele kaitset, mis on kodutarbijatel.

48.

Direktiivi 2009/72 eesmärk on nimelt – nagu ilmneb selle artiklist 1 – kehtestada elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks liidus. Sellega seoses on selle direktiivi peamine eesmärk Euroopa Kohtu praktika kohaselt luua avatud ja konkurentsivõimeline elektrienergia siseturg, kus kõik tarbijad saavad vabalt valida tarnijaid ja kõik tarnijad saavad vabalt teenindada oma tarbijaid, kehtestada sellel turul võrdsed tingimused, tagada varustuskindlus ja võidelda kliimamuutustega. ( 19 )

49.

Järelikult on direktiiviga 2009/72 taotletav põhieesmärk luua elektrienergia siseturg, ( 20 ) mis eeldab eelkõige elektritarnijate arendamist, et tagada kokkuvõttes tarbijatele paremad tarnetingimused. Selle kohta on direktiivi 2009/72 põhjenduses 57 märgitud, et liikmesriigid peavad võimaldama tarbijatel kõiki liberaliseeritud elektrienergia siseturu võimalusi täielikult ära kasutada.

50.

Selles küsimuses tuleb märkida, et kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingud võivad tagada tarbijate kaitse, kindlustades neile madala ja stabiilse elektrihinna. Selles küsimuses viitab komisjon oma kirjalikes seisukohtades Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukogu (CEER) 17. mai 2016. aasta arvamusele enne tähtaega lõpetamise tasu kohta ( 21 ), mille kohaselt annavad niisugused lepingud tarbijatele kindluse elektrienergia kulude osas, mis ei kõigu. ( 22 ) Vastutasuna niisuguse lepingu sõlmimise eest on elektritarnija siiski teinud mitmesuguseid kulutusi, et osta kogu elektrienergia kogus, mida peaks olema vaja, et katta tarbijate vajadused algusest peale, mis – nagu märgib CEER – eeldab lisakulutuste tegemist, eelkõige enese kindlustamiseks kulude kõikumise vastu hulgimüügiturul. ( 23 ) Seega juhul, kui kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu sõlminud tarbija lõpetab lepingu enne tähtaega, võib enne tähtaega lõpetamise tasu võimaldada tarnijal korvata kulud, mis sellest lepingust tulenevad. Kui see nii ei oleks, võiks tarnija olla sunnitud oma kõikidele klientidele üle kandma niisuguste kulude talumise riski ning sellest võib kokkuvõttes tuleneda elektrienergia hindade tõus ja pakkumise vähenemine tarbijate jaoks. ( 24 )

51.

Direktiivi 2009/72 raames eeldab kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingute eripära seega minu arvates, et enne tähtaega lõpetamise tasu võib olla põhjendatud, et tagada kokkuvõttes kõikide tarbijate kaitse seeläbi, et neil võimaldatakse saavutada madalamad elektrienergia hinnad.

52.

Järelikult leian, et peamine raskus käesolevas kohtuasjas seisneb leppetrahvi summas, mis peab korraga võimaldama tarbijal vahetada reaalselt ja hõlpsasti tarbijat ning andma varasemale tarnijale sobiva hüvitise, millega katta kulud, mida ta tegi selle lepingu täitmise tagamiseks; vastasel korral kahjustatakse direktiivi 2009/72 soovitavat toimet.

53.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab direktiivi 2019/944 artikli 12 lõikele 3, mis puudutab kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu lõpetamise tasu ning milles on sätestatud, et need tasud ei „tohi olla suuremad kui selline otsene majanduslik kahju tarnijale“. Selle kohtu sõnul annab viimati viidatud õigusnorm juhiseid direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigete 5 ja 7 tõlgendamiseks. Esiteks nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 44, ei ole direktiiv 2019/944 siiski põhikohtuasja suhtes ratione temporis kohaldatav. Teiseks puudutab see säte ainult kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu lõpetamise tasu, mitte tarnija vahetamise tasu. Kolmandaks on väikeettevõtjate osas direktiivis 2019/944 järgitud teistsugust lähenemist kui see, mis on valitud direktiivi 2009/72 raames, nimelt on selle artikli 12 lõikes 2 sõnaselgelt märgitud, et liikmesriigid tagavad, et väikeettevõtjatelt ei nõuta vahetamistasu. Olen seega arvamusel, et direktiiv 2019/944 ei saa olla miski, millest sellises kohtuasjas nagu käesolev lähtuda.

54.

Direktiivi 2009/72 kohta tuleb tõdeda, et see ei sisalda ühtegi juhist nende tasude summa kohta, mille võib tasuda väikeettevõtja, kui ta kindlaksmääratud tähtajaga ja fikseeritud hinnaga lepingu enne tähtaega lõpetab, et tarnijat vahetada, ega nende tasude arvutamise viisi kohta. Selle direktiiviga on niisiis jäetud liikmesriikidele kaalutlusruum õigusnormide osas, millega niisugust lõpetamise tasu reguleeritakse.

55.

Vastuseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele leian seega, et riigisisesed õigusaktid, mille kohaselt tuleb juhul, kui väikeettevõtja lõpetab enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu, tasuda leppetrahvi olenemata sellest, kui suurt kahju kandis varasem tarnija, ning ehkki nendes õigusaktides ei ole kindlaks määratud ühtegi leppetrahvi arvutamise või vähendamise kriteeriumi ja need võimaldavad seda, et leppetrahvi summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale, ei ole ainuüksi seepärast direktiiviga 2009/72 vastuolus.

56.

Liikmesriikidele jäetud kaalutlusruum ei tohi siiski muuta sisutühjaks õigust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada, mis tuleneb selle direktiivi artikli 3 lõigetest 5 ja 7. Selles küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus niisuguse leppetrahvi juhtumile, mille summa vastab lepingu tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale tüüptingimuse take or pay ehk „võta või maksa“ ( 25 ) alusel. Sellise tingimuse kohaselt on ostjal käsitletaval juhul kohustus tasuda kogu või ühe osa elektrienergia eest, mida ta kohustus ostma, ükskõik kas ta kasutab selle ära või mitte. ( 26 )Take or pay tüüpi tingimus tähendab esmapilgul, et tarbija kanda jäävad kõik selle tarnelepingu riskid, mille ta on allkirjastanud, ning et see avaldab tugevalt niisugust toimet, et kõheldakse seda lepingut lõpetada, et mitte kanda enne tähtaega lõpetamise korral kahekordset elektrienergia kulu. Sellest võiks järeldada, et niisugune tingimus ei ole direktiiviga 2009/72 kooskõlas.

57.

Arvan siiski, et teatavatel konkreetsetel asjaoludel ei saa välistada, et riigisiseste õigusnormide raamistikus on nii, et kui tarnija on teinud mitmesuguseid kulutusi kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga lepingu täitmiseks kuni lepingu lõpuni, eelkõige kulutusi elektrienergia ostmiseks, et katta tarbija vajadused algusest peale, võib tasu, mida tarnija maksab selle lepingu enne tähtaega lõpetamise tõttu, tõesti vastata summale, mille tarbija oleks tasunud kuni lepingu tähtaja lõppemiseni, kui ta oleks seda edasi täitnud.

58.

Käsitletaval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, ega leppetrahviga ei rikuta äriühingu G õigust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada, võttes arvesse vaidluse kõiki konkreetseid asjaolusid, muu hulgas leppetrahvi summa proportsionaalsust, sest see summa ei tohi ületada seda, mis on vajalik nende kulude katmiseks, mida varasem tarnija lepingu enne tähtaega lõpetamise tõttu kandis, selleks et vältida kõnealuse tarnija alusetut rikastumist ( 27 ).

59.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele nõnda, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikeid 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusaktid, mille kohaselt tuleb väikeettevõtjal juhul, kui ta lõpetab tarnija vahetamise eesmärgil enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu, tasuda leppetrahvi olukorras, kus nendes õigusaktides on sätestatud, et leppetrahvi tuleb tasuda olenemata sellest, kui suurt kahju kandis varasem tarnija, ning ehkki nendes õigusaktides ei ole kindlaks määratud ühtegi leppetrahvi arvutamise või vähendamise kriteeriumi ja need võimaldavad seda, et leppetrahvi summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale, tingimusel et tarnija informeeris seda ettevõtjat selgelt, täielikult ja läbipaistvalt leppetrahvi olemasolust, kohaldamise tingimustest ja arvutamise viisist ning leppetrahvi summa ei võta sellelt ettevõtjalt tema õigust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada. Seejuures peab riigisisene kohus arvesse võtma vaidluse kõiki konkreetseid asjaolusid, muu hulgas leppetrahvi summa proportsionaalsust, sest see summa ei tohi ületada seda, mis on vajalik nende kulude katmiseks, mida varasem tarnija lepingu enne tähtaega lõpetamise tõttu kandis.

60.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ, artikli 3 lõikeid 5 ja 7

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusaktid, mille kohaselt tuleb väikeettevõtjal juhul, kui ta lõpetab tarnija vahetamise eesmärgil enne tähtaega kindlaksmääratud tähtaja ja fikseeritud hinnaga elektritarnelepingu, tasuda leppetrahvi olukorras, kus nendes õigusaktides on sätestatud, et leppetrahvi tuleb tasuda olenemata sellest, kui suurt kahju kandis varasem tarnija, ning ehkki nendes õigusaktides ei ole kindlaks määratud ühtegi leppetrahvi arvutamise või vähendamise kriteeriumi ja need võimaldavad seda, et leppetrahvi summa vastab kuni lepingu esialgse tähtaja lõppemiseni tarbimata jäänud elektrienergia hinnale, tingimusel et tarnija informeeris seda ettevõtjat selgelt, täielikult ja läbipaistvalt leppetrahvi olemasolust, kohaldamise tingimustest ja arvutamise viisist ning leppetrahvi summa ei võta sellelt ettevõtjalt tema õigust reaalselt ja hõlpsasti tarnijat vahetada. Seejuures peab riigisisene kohus arvesse võtma vaidluse kõiki konkreetseid asjaolusid, muu hulgas leppetrahvi summa proportsionaalsust, sest see summa ei tohi ületada seda, mis on vajalik nende kulude katmiseks, mida varasem tarnija lepingu enne tähtaega lõpetamise tõttu kandis.