1.

Borrási aruandes ( 2 ) on märgitud, et „üks ja võib-olla kõige olulisem risk, mida abielukriisi korral paari ühiste laste kaitsega seoses arvesse võtta tuleb, on ühe vanema poolt lapse äraviimine teise riiki koos kõigi sellest tulenevate probleemidega tema stabiilsusele ja kaitsele“ ( 3 ). Käesoleval juhul ongi meil tegemist täpselt sellise olukorraga.

2.

Kahe eelotsuse küsimusega küsib Landesgericht Korneuburg (liidumaa kohus Korneuburgis, Austria) Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada eelkõige määruse (EÜ) nr 2201/2003 ( 4 ) artiklit 15 Slovakkia kodanike ehk põhikohtuasja hagejaks oleva TT (edaspidi „isa“), kes elab Austrias, ja põhikohtuasja kostjaks oleva AK (edaspidi „ema“) vahelises vaidluses, mis puudutab nende ühiste ja hetkel koos emaga Slovakkias viibivate laste hooldusõigust.

3.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule seega võimaluse esiteks täpsustada määruse nr 2201/2003 artikli 15 – mis puudutab kohtuasja üleandmist kohtule, kellel on asja arutamiseks paremad võimalused – ulatust ning teiseks arutleda seni käsitlemata küsimuse üle selle sätte ning nimetatud määruse artikli 10 – mis puudutab kohtualluvust lapseröövi korral – omavahelistest suhetest.

4.

Haagis 25. oktoobril 1980 vastu võetud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) artikli 1 punkti a kohaselt on selle konventsiooni eesmärk tagada „lepinguosalisse riiki õigusvastaselt viidud või lepinguosalises riigis õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu tagastamine“.

5.

Lisaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 24 on käesoleva kohtuasja kontekstis asjasse puutuvad määruse nr 2201/2003 artiklid 8, 10, 11, 15 ja 20.

6.

Kui nende lapsed V ja M 2012. aastal Slovakkias sündisid, olid isa ja ema mitteabielulises kooselus olev paar. Slovakkia õiguse kohaselt on laste hooldusõigus ühine.

7.

Mõlemad vanemad töötasid Slovakkias ( 5 ). 2014. aastal asus perekond elama Austriasse ning selles liikmesriigis käisid lapsed lastesõimes ja hiljem kuni 2017. aasta juunini koolis. Seejärel hakkasid nad samal aastal käima koolis Slovakkias, minnes iga päev oma Austrias asuvast elukohast Slovakkias asuvasse kooli. Mõlema vanema ning vanavanematega suhtlevad lapsed slovaki keeles ning oskavad saksa keeles vaid üksikuid sõnu.

8.

Vanemad läksid 2020. aasta alguses lahku. Alates 2020. aasta juunist elavad lapsed koos oma emaga Slovakkias ilma isa nõusolekuta.

9.

Isa esitas vastavalt 1980. aasta Haagi konventsioonile taotluse laste tagastamiseks, mida asus selle konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f kohaselt läbi vaatama Okresný súd Bratislava I (Bratislava I piirkondlik kohus, Slovakkia).

10.

Samal ajal esitas isa Bezirksgericht Bruck an der Leithale (Bruck an der Leitha esimese astme kohus, Austria) taotluse mõlema lapse ainuhooldusõiguse saamiseks, väites, et viies lapsed õigusvastaselt Austriast Slovakkiasse, kahjustas ema nende heaolu ja takistas lastel temaga suhtlemist.

11.

Ema vaidles sellele taotlusele vastu, leides, et asi ei kuulu Bezirksgericht Bruck an der Leitha (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) kohtualluvusse, kuna laste harilik viibimiskoht on kogu aeg olnud Slovakkias ning perekonna elamiskohas Austrias ei olnud lapsed sotsiaalselt integreerunud. Esimese astme kohus nõustus 4. jaanuari 2021. aasta otsusega ema argumendiga, mis puudutas seda, et asi ei allu sellele Austria kohtule.

12.

Isa esitas apellatsioonkaebuse Landesgericht Korneuburgile (liidumaa kohus Korneuburgis), kes muutis 23. veebruari 2021. aasta otsusega esimese astme kohtu otsust ning lükkas ema esitatud vale kohtualluvuse väite tagasi.

13.

Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) jättis 23. juuni 2021. aasta kohtumäärusega Landesgericht Korneuburgi (liidumaa kohus Korneuburgis) otsuse muutmata.

14.

Ema palus 23. septembril 2021 Bezirksgericht Bruck an der Leithal (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) taotleda kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktiga b ja artikli 2 punktiga a, et Slovakkia kohus võtaks asja enda alluvusse vastavalt selle määruse artikli 15 lõikele 5. Seejuures väitis ema esiteks, et lisaks Okresný súd Bratislava I‑s (Bratislava I piirkondlik kohus, Slovakkia) 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel algatatud lapse tagastamise menetlusele on mitu kas isa või tema enda poolt algatatud menetlust pooleli Okresný súd Bratislava V‑s (Bratislava V piirkondlik kohus, Slovakkia), ning teiseks, et neil kohtutel on laste suhtes vanemlikku vastutust puudutava asja arutamiseks paremad võimalused, võttes arvesse suurt hulka nende kogutud tõendeid.

15.

Isa vaidles sellele taotlusele vastu, leides, et liikmesriigi kohus, kelle kohtualluvuses asi vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 15 on, ei saa kohtualluvust üle anda, kui teise liikmesriigi kohtutele, kellel palutakse asi enda kohtualluvusse võtta, on 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel esitatud lapse tagastamise taotlus.

16.

Bezirksgericht Bruck an der Leitha (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) rahuldas ema taotluse. See kohus leidis, et vanemlikku vastutust ja suhtlusõigust käsitlevate küsimuste arutamiseks seoses kahe lapsega, kes elavad alates 2020. aasta juulist koos oma emaga Slovakkias ning kes Austrias sotsiaalselt integreerunud ei ole, on paremad võimalused Okresný súd Bratislava V‑l (Bratislava V piirkondlik kohus), kes oli juba teinud mitu isa ja laste vahelist suhtlusõigust puudutavat otsust. Lisaks sellele muudaks menetluse toimumine Austria kohtus selle menetluse keerukamaks seoses vajadusega kaasata vandetõlk kõigi Austria laste- ja noortekaitseorganite menetlustes toimuvate vestluste ja kontrollitoimingute juurde ning näha selline tõlk ette määratavatele lastepsühholoogia ekspertidele.

17.

Isa esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Landesgericht Korneuburgile (liidumaa kohus Korneuburgis).

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et küsimus puudutab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 ja selle määruse artikli 10 sätete omavahelist suhet, mida Euroopa Kohus seni käsitlenud ei ole. Sellega seoses küsib ta, kas lapse hooldusõigust puudutava kohtuasja võib üle anda teise liikmesriigi kohtule, kui see liikmesriik, kelle kohtult selle määruse artikli 15 lõike 1 punkti b alusel asja enda kohtualluvusse võtmist taotletakse, on seesama liikmesriik, kus on vahepeal lapse õigusvastase äraviimise tõttu kujunenud tema harilik viibimiskoht. Lisaks sellele küsib see kohus, kas juhul, kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt, on nimetatud määruse artikli 15 lõikes 1 ammendavalt sätestatud tingimused, mille täitmise korral on kohtuasja võimalik teise liikmesriigi kohtule üle anda, või võib õigusvastase äraviimise eripärasid arvestades arvesse võtta ka muid asjaolusid.

19.

Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Korneuburg (liidumaa kohus Korneuburgis) 4. jaanuari 2022. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. veebruaril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Slovakkia valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad pooled, välja arvatud Slovakkia valitsus, võtsid osa kohtuistungist, mis toimus 12. jaanuaril 2023.

21.

Põhikohtuasjas käsitletaval juhul viibivad mitteabielulises kooselus elanud Slovakkia kodanikest vanematel 2012. aastal Slovakkias sündinud kaks last praegu koos oma emaga selles liikmesriigis, ilma et selleks oleks oma nõusoleku andnud isa, kes töötab Austrias ehk liikmesriigis, kus perekond alates 2014. aastast kuni ema poolt laste äraviimiseni elas.

22.

Käesoleva kohtuasja asjaoludest tingituna on minu arvates vaja teha mõned täpsustused kohtuasja konkreetse konteksti paremaks mõistmiseks. Juhin siiski tähelepanu sellele, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tuvastama ja hindama faktilisi asjaolusid tema menetletavas kohtuasjas ( 6 ).

23.

Esiteks ilmneb eelotsusetaotlusest, et nii ema kui ka isa on Slovakkia kohtutes algatanud mitu eelkõige suhtlusõiguse ja ülalpidamiskohustusega seotud menetlust. Vastuseks Euroopa Kohtu esitatud küsimusele, millises etapis need menetlused praegu on, mis on nende õiguslik alus ning juhul kui need kohtud on neis menetlustes otsused teinud, siis millised need on, kinnitasid põhikohtuasja pooled, et mitu menetlust on neis kohtutes praegu pooleli. Kuivõrd need võivad mõjutada õiguslikku hinnangut põhikohtuasjas vaidluse all olevale olukorrale, käsitlen neid menetlusi edaspidi üksikasjalikumalt, mööndusega, et vastavaid asjaolusid peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

24.

Laste hooldusõigusega seoses märgib isa, et ema esitas 17. juulil 2020 Okresný súd Bratislava V‑le (Bratislava V piirkondlik kohus) kaks taotlust, olgugi et Austrias oli juba käimas isa poolt 15. juulil 2020 Bezirksgericht Bruck an der Leithale (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) esitatud hooldusõigust puudutava taotluse menetlus. See menetlus puudutas ajutiste meetmete võtmise taotlust vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 20 ning sisulist nõuet. Esimene neist jäeti 14. augusti 2020. aasta otsusega rahuldamata, teise osas aga peatati menetlus 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 16 alusel kuni otsuse tegemiseni laste tagastamist puuduvas menetluses, mille isa oli algatanud Okresný súd Bratislava I‑s (Bratislava I piirkondlik kohus) ( 7 ).

25.

Suhtlusõigusega seoses täpsustas isa, et Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) määras 10. veebruari 2021. aasta otsusega määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel võetud ajutiste meetmetega kindlaks lastega suhtlemise korra kuni hooldusõigust puudutava menetluse ( 8 ), mis on selles kohtus peatatud ( 9 ), lõpetamiseni. Ta märkis kohtuistungil, et hoolimata selle otsuse täitmise nõudest ei võimaldanud ema tal suhtlusõigust teostada, mille eest määrati emale 2023. aasta jaanuaris trahv.

26.

Ülalpidamiskohustusega seoses võttis Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) 12. veebruari 2021. aasta otsusega määruse (EÜ) nr 4/2009 ( 10 ) artikli 14 alusel ajutise meetme, kohustades isa maksma lastele elatist kuni hooldusõigust puudutava menetluse, mis on selles kohtus peatatud, lõpetamiseni.

27.

Teiseks märgib isa, et ükski Slovakkia kohus ei ole leidnud, et suhtlusõiguse üle otsustamine kuuluks määruse nr 2201/2003 artikli 9 lõike 2 kohaselt tema kohtualluvusse ( 11 ). Ta väidab, et kõik otsused, mille Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) seni teinud on, on ajutist ja kiireloomulist laadi ning tehtud selle määruse artikli 20 või määruse nr 4/2009 artikli 14 alusel.

28.

Tulen nende asjaolude juurde tagasi määruse nr 2201/2003 artikli 15 tõlgendamist ning selle sätte ja selle määruse artikli 10 omavahelist suhet käsitledes ( 12 ).

29.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kelle kohtualluvusse kuulub lapse hooldusõiguse üle otsustamine tulenevalt selle määruse artiklist 10, kuna tegemist on selle liikmesriigi kohtuga, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne õigusvastast äraviimist, võib kooskõlas nimetatud määruse artikli 15 lõike 1 punktiga b taotleda, et asja võtaks enda kohtualluvusse kohus, mis asub selles liikmesriigis, kuhu üks lapse vanematest ta õigusvastaselt ära viis ja kus laps koos selle vanemaga elab.

30.

Sellele küsimusele vastamiseks käsitlen kõigepealt seda, kas põhikohtuasjas käsitletav laste äraviimine on õigusvastane äraviimine määruse nr 2201/2003 tähenduses (1. jagu). Võttes arvesse, et Slovakkia kohtud on võtnud selle määruse artikli 20 alusel eelkõige isa suhtlemisõigust puudutavaid ajutisi meetmeid, esitan seejärel mõned kaalutlused, mis puudutavad sellest sättest tuleneva kohtualluvuse ulatust (2. jagu), enne kui selgitan viimaks nimetatud määruse artikli 15 ulatust ning selle ja määruse artikli 10 omavahelist suhet (3. jagu).

31.

Tegemaks kindlaks, kas vaidlus on tekkinud laste õigusvastasest äraviimisest määruse nr 2201/2003 tähenduses, tuleb kontrollida, kas selle määruse artikli 2 punktis 11 sätestatud tingimused on täidetud.

32.

Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 11 alapunkti a kohaselt sõltub see, kas tegemist on lapse õigusvastase äraviimisega (või kinnihoidmisega) või mitte, sellest, kas „kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal [on määratud hooldusõigus selle] liikmesriigi seaduse alusel, kus [oli lapse harilik viibimiskoht] vahetult enne äraviimist [või kinnihoidmist]“ ( 13 ) [mõiste „eeskosteõigus“ asemel on kasutatud täpsemat vastet „hooldusõigus“, mõiste „kinnipidamine“ asemel on kasutatud täpsemat vastet „kinnihoidmine“ ning mõiste „alaline elukoht“ asemel on kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“]. Hooldusõigusega seoses ei ole selles määruses sätestatud, millisel isikul peab olema hooldusõigus, mis muudab lapse äraviimise selle määruse artikli 2 punkti 11 tähenduses õigusvastaseks, vaid seal on selle hooldusõiguse kandja määramise osas viidatud õigusele, mis kehtib liikmesriigis, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist. Euroopa Kohus on leidnud, et nimetatud määruse kohaldamisel sõltub lapse äraviimise õigusvastasus ainuüksi sellest, kas liikmesriigi kohaldatava õigusega on antud hooldusõigus, mida äraviimine rikkus ( 14 ).

33.

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et laste sünni ajal vanemate suhtes kohaldamisele kuulunud Slovakkia õiguse kohaselt on mitteabielulises kooselus elavatel vanematel ühine hooldusõigus. Sellega seoses kinnitasid põhikohtuasja pooled kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu sellekohasele küsimusele, et Slovakkia õiguse kohaselt on neil ühine hooldusõigus.

34.

Põhikohtuasjas käsitletaval juhul „viis“ laste ema nad Austriast Slovakkiasse ilma isa loata ning rikkus seega Slovakkia õiguse kohaselt vanematele antud ühist hooldusõigust, mida ei ole eelotsusetaotlusest ning poolte kirjalikest ja suulistest seisukohtadest nähtuvalt kahtluse alla seadnud ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Slovakkia kohtud ( 15 ).

35.

Sellest järeldub, et kuivõrd vahetult enne laste äraviimist nende harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigis ehk Austrias oli vanematel arusaadavalt ühine hooldusõigus, tuleb lähtuda eeldusest, et laste ema poolt nende sellest liikmesriigist Slovakkiasse ära viimine ilma isa nõusolekuta on käsitatav „ebaseadusliku äraviimisena“ määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 11 alapunkti a tähenduses, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

36.

Juhin tähelepanu sellele, et kohtuistungil märkis isa, et otsused, mille Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) käesoleva ajani teinud on ja mis on eelkõige seotud tema suhtlusõigusega, on kiireloomulist ja ajutist laadi ning tehtud määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel. See kohus jättis sellest sättest tulenevale kohtualluvusele tuginedes rahuldamata ka kaks ajutiste meetmete võtmise taotlust, mille esitas laste hooldusõigust puudutavas menetluses ema.

37.

Seega tekib küsimus, kas see, et Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) otsustas võtta määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel meetmeid, tähendab seda, et ta pidas asja selle määruse alusel enda kohtualluvusse kuuluvaks, ning kui see on nii, siis kas see võib mõjutada asja kuulumist tema kohtualluvusse nimetatud määruse artikli 15 alusel.

38.

Vastus sellele küsimusele tuleneb selgelt määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 sõnastusest. Seal on sätestatud, et „[e]dasilükkamatutel juhtudel ei takista käesoleva määruse sätted liikmesriigi kohtuid võtmast selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmed, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, isegi kui käesoleva määruse alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus“.

39.

Euroopa Kohus on määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõiget 1 tõlgendanud nii, et lapse viibimiskohaks oleva liikmesriigi kohtud võivad, kui selles sättes nimetatud kolm kumulatiivset tingimust on täidetud, võtta selle liikmesriigi õiguses ette nähtud esialgseid või kaitsemeetmeid isegi siis, kui selle määruse kohaselt kuulub asja sisuline arutamine mõne teise liikmesriigi kohtu kohtualluvusse ( 16 ). Ta täpsustas, et kuna tegemist on erandiga selles määruses ette nähtud kohtualluvuse süsteemist, tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt ( 17 ). Nimelt ei ole see säte, nagu märkis kohtujurist Bot, mitte kohtualluvuse üldnorm, vaid luba tegutseda kahekordse surve all lapsele avalduva ohu korral, kui on vaja võtta kiireloomuline meede selle kõrvaldamiseks. See võimaldab tugineda asukohariigi õigusele, ilma et kohaldataks esialgse pädevuse kriteeriumi ( 18 ). Selline säte ei ole seega kohtualluvuse andmise norm ning seega ei ole selle eesmärk määrata kohtualluvust asja sisuliseks arutamiseks ( 19 ). Siinkohal piisab, kui meenutada, et selliseid meetmeid ei kohaldata enam, kui liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvusse kuulub sama määruse kohaselt asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida nad sobivaks peavad ( 20 ).

40.

Asjaolu, et Slovakkia kohus otsustas võtta isa suhtlemisõigusega seoses määruse nr 2201/2003 artiklist 20 tulenevad kiireloomulised ajutised meetmed, ei tähenda seetõttu käesoleval juhul seda, et see kohus oleks leidnud, et asja sisuline arutamine kuulub tema kohtualluvusse, ning seega ei saa see mõjutada selle määruse artiklist 15 tulenevat kohtualluvust.

41.

Sissejuhatuseks märgin, et määruse nr 2201/2003 põhjenduse 12 kohaselt on selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatud lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal.

42.

Seoses lapse huvidest lähtumise põhimõttega ( 21 ) on määruse nr 2201/2003 põhjenduses 33 märgitud, et selle määrusega püütakse eeskätt tagada lapse põhiõiguste järgimine, mis on ette nähtud harta artiklis 24. Eelkõige on harta artikli 24 lõikes 3 sätestatud, et igal lapsel on „õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus“ ( 22 ).

43.

Mis puudutab läheduse põhimõtet, siis geograafilisest lähedusest tingituna on kohtusse pöördumise ajal lapse harilikus viibimiskohas asuvatel kohtutel üldiselt kõige paremad võimalused hinnata, milliseid meetmeid lapse huvides võtta, ning seda vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 8 ( 23 ). Erandid sellest kohtualluvuse normist on aga ette nähtud erandliku kohtualluvuse sätetes, mis on esitatud eelkõige selle määruse artiklites 10 ja 15, mida järgmisena analüüsin ( 24 ).

44.

Eelotsusetaotluses olevat teavet arvesse võttes kuulus laste hooldusõiguse küsimuse lahendamine määruse nr 2201/2003 artikli 10 kohaselt Bezirksgericht Bruck an der Leitha (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) ehk enne õigusvastast äraviimist laste harilikuks viibimiskohaks olnud koha kohtu kohtualluvusse.

45.

Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse nr 2201/2003 artiklis 10 ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskiri neutraliseerib mõju, mis oleks lapseröövi korral selle määruse artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldise kohtualluvuse eeskirja kohaldamisel, see tähendab kohtualluvuse üleandmise liikmesriiki, mis on muutunud lapse uueks harilikuks elukohaks pärast tema röövimist. Kuna selline kohtualluvuse üleminek võib anda õigusvastase teo toimepanijale menetlusliku eelise, on selle määruse artiklis 10 ette nähtud, et asi jääb enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtu alluvusse, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatavad tingimused ( 25 ). Selle sätte neutraliseeriv mõju toob nimelt kaasa selle, et õigusvastase äraviimise korral allub asi ainult selle liikmesriigi kohtutele, kus asus lapse harilik viibimiskoht enne tema äraviimist. Asi jääb nende kohtute alluvusse isegi siis, kui laps hiljem satub ülemineku- või ajutisse olukorda, mil tal endist harilikku viibimiskohta enam ei ole, ent mil tal ei ole veel tekkinud ka uut harilikku viibimiskohta ( 26 ).

46.

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et lapserööv ei peaks põhimõtteliselt tooma kaasa seda, et asi läheb selle liikmesriigi, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne õigusvastast äraviimist, kohtute alluvusest üle kohtule, mis asub selles liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning seda ka mitte juhul, kui lapsel tekkis õigusvastase äraviimise järel viimati mainitud riigis harilik viibimiskoht ( 27 ). Kohtualluvuse üleandmine on ette nähtud ainult juhul, kui lapsel tekkis teises liikmesriigis selline harilik viibimiskoht ja kui lisaks sellele on täidetud üks määruse nr 2201/2003 artikli 10 punktis b alternatiivsena sätestatud tingimustest ( 28 ). ( 29 )

47.

Kuigi käesoleval juhul näib, et lastel tekkis uus harilik viibimiskoht Slovakkias, mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, ei nähtu kohtuasja toimikust, et oleks täidetud mõni selles sättes alternatiivselt loetletud tingimustest ( 30 ).

48.

Selles kontekstis tekib küsimus, kas määruse nr 2201/2003 artiklid 10 ja 15 on omavahel hierarhiliselt seotud nõnda, et kohus, kelle kohtualluvusse kuulub tavaliselt „asja sisuline arutamine“, ei või anda kohtualluvust üle kohtule, „kellel on paremad võimalused“, kui viimati nimetatud kohus asub selles liikmesriigis, kuhu üks vanem lapsed õigusvastaselt ära viis.

49.

Märgin, et 1996. aasta Haagi konventsioonist ( 31 ) inspireerituna viidi määrusesse nr 2201/2003 sisse üks selle konventsiooni suurtest uuendustest ehk „kohtualluvuse hindamisel otstarbekusega seotud kaalutlustest lähtumisel põhineva [liikmesriikide] kohtute vahelise dialoogi“ mehhanismi loomine seoses esmajärjekorras lapse huvidest lähtumise põhimõttega ( 32 ).

50.

Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktis b on niisiis sätestatud, et erandina võivad selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et kohtul, mis asub teises liikmesriigis, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse huvides„taotleda, et teise liikmesriigi kohus [võtaks asja enda kohtualluvusse] vastavalt lõikele 5“ ( 33 ).

51.

See säte sisaldab nimelt kohtualluvuse normi, mis täiendab määruse nr 2201/2003 artiklites 8–14 sätestatuid ( 34 ). Selle uuendusliku normiga on loodud koostöömehhanism, mis annab selle liikmesriigi kohtule, kelle kohtualluvuses on nende kohtualluvuse normide kohaselt „asja sisuline arutamine“, erandkorras võimaluse anda kohtuasi üle teise liikmesriigi kohtule, kellel on paremad võimalused selle arutamiseks ( 35 ). See säte annab selle määruse süsteemile teatava paindlikkuse, kui ilmneb, et „lapse huvides on see, et tema kaitse tagaksid muud kui tema harilikuks viibimiskohaks oleva riigi kohtud“ ( 36 ).

52.

Milliste kohtute kohtualluvuses on aga „asja sisuline arutamine“ määruse nr 2201/2003 kohaselt?

53.

Kuivõrd määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 peetakse vahet tegemata silmas liikmesriigi kohtuid, kelle kohtualluvuses on selle määruse kohtualluvuse normide kohaselt „sisuline arutamine“, võib selliseks kohtuks olla lapse hariliku viibimiskoha kohus, kuhu pöördutakse nimetatud määruse artikli 8 alusel, või üks kohtutest, kelle kohtualluvus tuleneb selle määruse artiklitest 9, 10 või 12, või ka kohus, kuhu pöördutakse nimetatud määruse artikli 13 alusel ( 37 ).

54.

Juhin seejuures tähelepanu, et Euroopa Kohus on leidnud, et määruse nr 2201/2003 artikkel 15 täiendab selle artiklites 8–14 esitatud kohtualluvuse norme koostöömehhanismiga, mis võimaldab liikmesriigi kohtul, kes on ühe selle kohtualluvuse normi alusel pädev asja arutama, saatma asja erandkorras teise liikmesriigi kohtule, kellel on paremad võimalused asja arutamiseks ( 38 ).

55.

Nagu mõned autorid on õigesti rõhutanud, siis „olenemata sellest, millisel alusel allub kohtuasi määruse [nr 2201/2003] kohaselt kohtule, kelle poole selle lahendamiseks pöörduti, ning hoolimata selles määruses kohtualluvust kindlaks määravate asjaolude täpseks ja kohandatud määratlemiseks tehtud pingutustest, on selle määruse artikli 15 kaudu nõustutud sellega, et sel viisil määratud kohtul ei ole tingimata parimad võimalused asja sisuliseks arutamiseks“ ( 39 ).

56.

Kohtuasjas IQ ( 40 ) leidis Euroopa Kohus siiski, et määruse nr 2201/2003 artiklis 15 ette nähtud üleandmise mehhanismi ei saa kasutada selliste kohtute vahel, kellest ühele allub asja sisuline arutamine vastavalt selle määruse artiklile 8 ning teisele vastavalt artiklile 12 ( 41 ). See tõlgendus puudutas aga käesolevas kohtuasjas käsitletavaga võrreldes teistsugust olukorda ning seetõttu ei takista see kohtuotsus nimetatud määruse artikli 15 kohaldamist käesolevas kohtuasjas ( 42 ).

57.

Igal juhul võimaldab määruse nr 2201/2003 artikkel 15 kohtul, kellele allub selle määruse kohtualluvuse normide kohaselt „sisuline arutamine“, anda kohtuasi üle mitte üksnes sellisele teisele kohtule, kellele allub sisuline arutamine, vaid ka mis tahes muule liikmesriigi kohtule, sealhulgas sellisele kohtule, mida ühegi sellise kohtualluvuse eeskirja kohaselt pädevaks kohtuks ei peeta ( 43 ), nagu see on kohtuasja üleandmise korral kohtule, mis asub liikmesriigis, kuhu laps on kõnealuse määruse artikli 10 tähenduses õigusvastaselt ära viidud.

58.

Esiteks, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades leiab, räägib see, et määruse nr 2201/2003 artiklid 10 ja 15 asuvad mõlemad selle määruse II peatüki „Kohtualluvus“ 2. jaos „Vanemlik vastutus“, selle määruse artikli 15 kohaldatavuse kasuks ka juhul, kui kohtualluvuse aluseks on nimetatud määruse artikkel 10.

59.

Määruse nr 2201/2003 II peatüki 2. jao sõnastusest ega ülesehitusest ei nähtu, et määruse artiklis 15 ette nähtud võimalus oleks välistatud juhul, kui asi allub kohtule nimetatud määruse artikli 10 alusel ( 44 ). Vastupidi, kuivõrd selle määruse artikli 15 lõigetes 4 ja 5 on sätestatud, et kui tähtaeg, mille jooksul tuleb pöörduda teise liikmesriigi kohtusse, või tähtaeg, mille jooksul peab see kohus asja enda kohtualluvusse võtma, mööda lastakse, siis „jätkab [kohus, kuhu algselt pöörduti,] pädevuse teostamist vastavalt [määruse nr 2201/2003] artiklitele 8–14“ (kohtujuristi kursiiv), mis tähendab, et liidu seadusandja on ette näinud, et liikmesriigi kohus, kellele asi selle määruse artikli 10 sätete alusel algselt allub, võib seda võimalust kasutada, ning kui üleandmist ei toimu, siis jätkata pädevuse teostamist selle artikli kohaselt ( 45 ). Seda analüüsi toetab asjaolu, et vastavalt määruse artiklile 15 võib kohus, kellele asi allub, üleandmismehhanismi käivitada omal algatusel, kuigi selle artikli lõike 2 lõpuosa kohaselt peab vähemalt üks pooltest sellise algatusega nõus olema ( 46 ).

60.

Teiseks tuleb tähele panna, et määruse nr 2201/2003 artikkel 15 jätab pädevatele kohtutele teatava kaalutlusõiguse, ent see piirdub selle sättega loodud mehhanismiga ning selle aluseks on, nagu ma juba esile tõin, kohtutevaheline koostöö, mis ei kahjusta õiguskindlust ( 47 ).

61.

Kolmandaks pean märkima, et määruse nr 2201/2003 eesmärk, milleks on tagada harta artiklis 24 sõnastatud lapse põhiõiguste järgimine, nõuab seda, et vastavalt nimetatud sätte lõikele 2 tuleb kõikides lapsega seotud toimingutes ja eelkõige neis, mida teevad avalik-õiguslikud asutused, seada esikohale lapse huvid. Seetõttu on ilmne, et selle määruse tõlgendamisel tuleb ennekõike arvesse võtta neid huve. Selles kontekstis leian, et kui kohtualluvus asja sisuliseks arutamiseks tuleneb kõnealuse määruse artiklist 10 – nagu käesoleval juhul –, ei ole selle määruse artikli 15 kohaldatavuse osas kahtlust. Nagu komisjon õigesti rõhutas, on viimati nimetatud sätte kohaldatavuse eesmärk nimelt teha ka lapse ebaseadusliku äraviimise korral just lapse huvide arvesse võtmiseks erand põhimõttelisest kohtualluvuse normist, mille kohaselt allub asi selle liikmesriigi kohtule, kus asus lapse harilik viibimiskoht kuni tema äraviimiseni ( 48 ).

62.

Seejuures olen arvamusel, et määrusega nr 2201/2003 ja harta artikliga 24 tagatud lapse huvide esikohale seadmise eesmärgiga saab vajaduse korral põhjendada kahte erinevat lähenemisviisi. Esimese kohaselt võiks asuda seisukohale, et konkreetsel juhul ei ole kohtuasja üleandmine selle määruse artikli 15 kohaselt pärast lapse õigusvastast äraviimist (või kinnihoidmist) tema harilikuks viibimiskohaks saanud liikmesriigi kohtule lapse huvides, või teise kohaselt, et erandina ja konkreetse kohtuasja asjaolusid silmas pidades võib kohtuasja üleandmine pärast lapse õigusvastast äraviimist tema harilikuks viibimiskohaks saanud liikmesriigi kohtule olla lubatav.

63.

Seevastu ei luba neist huvidest lähtumine minu arvates seda, et kohus, kellele määruse nr 2201/2003 artikli 10 kohaselt vanemlikku vastutust puudutav asi allub, võiks alati või absoluutselt loobuda võimalusest, mida pakub selle määruse artiklis 15 sätestatud mehhanism, kui kohtuks, kellel on lapse huvide esikohale seadmise põhimõtte kohaselt „paremad võimalused“, on pärast lapse õigusvastast äraviimist tema harilikuks viibimiskohaks saanud liikmesriigi kohus. Nimetatud määruse artikkel 15 pakub vajalikku paindlikkust selleks, et liikmesriikide kohtud saaksid erandina selle määruse artiklist 10 võtta asja enda alluvusse sellistel erilistel juhtudel, mil kohtuasja üleandmine on lapse huvides ( 49 ).

64.

Juhin seejuures tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on leidnud, et nõue, mille kohaselt üleandmine peab olema lapse huvides, tähendab, et pädev kohus teeb kindlaks, et kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades ei kaasne kohtuasja kavatsetava üleandmisega teise liikmesriigi kohtule ohtu, et lapse olukorda võidakse kahjustada. Euroopa Kohus täpsustas, et selleks peab pädev kohus hindama võimalikku negatiivset mõju, mida asja üleandmine võib lapse lähedus-, perekondlikele ja sotsiaalsetele suhetele või lapse sisulisele olukorrale tekitada ( 50 ).

65.

Neljandaks pean märkima, et niisuguses olukorras nagu antud juhul on mul kohtujurist Sharpstoni ( 51 ) eeskujul kahtlusi, kas ilma muude kaalutlusteta tuleb kohaldada põhimõtet, mille kohaselt erandeid või kõrvalekaldumisi reeglist tuleb tõlgendada kitsalt. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 puhul on norm, et kohtuasi jääb varasema hariliku viibimiskoha kohtu alluvusse, küll kooskõlas ühe selle määruse aluspõhimõttega ehk sellega, et lapse ära viinud vanema õigusvastase tegevusega mingisuguseid õiguslikke tagajärgi ei kaasne, ent erand on kooskõlas teise aluspõhimõttega, kuna tegemist on kohtualluvuse normiga, mis on koostatud, lähtudes lapse huvidest vastavalt harta artiklile 24 ja eelkõige läheduskriteeriumist ( 52 ).

66.

Seetõttu tuleb määruse nr 2201/2003 sõnastust, ülesehitust ja eesmärke arvesse võttes asuda seisukohale, et erandina on üleandmine võimalik ka siis, kui kohtualluvus soovitakse üle anda kohtule, mis asub selles liikmesriigis, kuhu laps õigusvastaselt ära viidi, eeldusel et kohus, kellele asi allub, veendub konkreetse asja asjaolusid silmas pidades nõuetekohaselt selles, et sellise üleandmise korral on täidetud kõik selle määruse artikli 15 lõikes 1 kumulatiivselt sätestatud tingimused, kusjuures esmatähtis tingimus on, et kõnealune üleandmine on asjaomase lapse huvides.

67.

Neid tingimusi puudutab teine eelotsuse küsimus.

68.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 toodud loetelu tingimustest on ammendav, ning kui on, siis millis(t)e tingimus(t)e raames saab arvesse võtta 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f alusel esitatud lapse tagasitoomise taotlust, mille kohta ei ole ühtki lõplikku otsust veel tehtud ( 53 ).

69.

Enne nende tingimuste analüüsimist selleks, et selgitada välja, kas pädevad kohtud võivad määruse nr 2201/2003 artikli 15 kohaldamise kaalumisel selle sätte kohast lapse tagastamise menetlust arvesse võtta (2. jagu), esitan mõned kaalutlused, mis puudutavad kõiki selle määruse ja 1980. aasta Haagi konventsiooniga kehtestatud norme ning käesoleva laste tagastamise taotluse konteksti, mis nähtub eelotsusetaotlusest ja kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimustele antud vastustest (1. jagu).

70.

Esimesena juhin tähelepanu sellele, et 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklites 8–11, 13 ja 20 on ette nähtud eriline menetlus, mille eesmärk on „tagada lapse viivitamatu tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki“ ( 54 ). Kui lapse õigusvastane äraviimine toimub – nagu põhikohtuasjas – liidu piires, siis määrusega nr 2201/2003 „ja eelkõige selle artikliga 11 on kõnealuseid konventsiooni sätteid täiendatud ja täpsustatud“ ( 55 ). Kuna määruse ja konventsiooni sätted kattuvad ja nende vahel esineb tihe seos, võivad konventsiooni sätted mõjutada nimetatud määruses olevate õigusnormide tähendust, reguleerimisala ja tõhusust ( 56 ).

71.

Teisena märgin, et Euroopa Kohus on varem tõlgendanud määruse nr 2201/2003 artikli 60 ja artikli 62 lõike 2 omavahelist seost ( 57 ), leides, et „laste ühest liikmesriigist teise äraviimine [kuulub] nüüd sellise normikogumi kohaldamisalasse, arvestades, et viimased on [selle määruse] kohaldamisalas ülimuslikud“ ( 58 ).

72.

Lisaks sellele ilmneb eelotsusetaotlusest ja poolte vastustest Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, et vähemalt kohtuistungi päevaks ei olnud Okresný súd Bratislava I (Bratislava I piirkondlik kohus) isa poolt 3. augustil 2020. aastal sellele kohtule esitatud laste tagastamise taotluse kohta ühtki lõplikku otsust teinud ( 59 ). Seejuures selgitas isa, et põhjus, miks see kohus mõistliku aja jooksul otsust teinud ei ole, oli eelkõige see, et tagastamise taotlust esimesena menetlenud kohtuniku teenistussuhe peatati seoses süüdistuse esitamisega ametiseisundi kuritarvitamises ning tagastamise taotlus tuli määrata teisele kohtunikule ( 60 ).

73.

Niisiis tekib küsimus, kas neid asjaolusid on võimalik arvesse võtta konkreetse hinnangu andmisel sellele, kas määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud tingimused on täidetud. Vastan sellele järgmiseks.

74.

Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikest 1 tuleneb selgelt, et selles sättes ette nähtud tingimuste loetelu on ammendav.

75.

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel saab kohtuasja üle viia teise liikmesriigi kohtusse ainult siis, kui täidetud on kolm tingimust, ehk kui lapse ja selle teise liikmesriigi vahel on side selle määruse artikli 15 lõike 3 punktide a–e tähenduses, kui kohus, kellele allub asja sisuline arutamine, leiab, et teise liikmesriigi kohtus on asja arutamiseks paremad võimalused, ning kui asja üleandmine on lapse huvides, ilma et tekiks oht, et asjaomase lapse olukorda võidakse kahjustada ( 61 ). Liikmesriigi kohus, kellele antud kohtuasja arutamine üldjuhul allub, peab selleks, et taotleda kohtuasja üleandmist muu liikmesriigi kohtule, suutma ümber lükata tugeva eelduse, mille kohaselt peaks see kohtuasi sellest määrusest tulenevalt jääma tema enda alluvusse ( 62 ). Selle eelduse ümberlükkamisel ei või see kohus arvesse võtta muid tingimusi peale selle määruse artiklis 15 loetletute, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud rangelt.

76.

Komisjon on oma kirjalikes seisukohtades selgitanud, et 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel esitatud tagasitoomistaotlus, mille kohta ei ole liikmesriigis, kuhu laps õigusvastaselt ära viidi, mingisugust lõplikku otsust tehtud, ei mõjuta tema hinnangul automaatselt seda, kas määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud tingimused on täidetud. Vastuseks kohtuistungil esitatud Euroopa Kohtu küsimusele täpsustas ta, et pädev kohus ei saa seda asjaolu arvesse võtta hinnangu andmisel sellele, kas täidetud on esimene tingimus, mis puudutab erilist sidet lapse ja teise liikmesriigi vahel. Selle tingimusega seoses on Euroopa Kohus nimelt leidnud, et üleandmise võimalus on kohe välistatud selliste kohtuasjade puhul, milles selle määruse artikli 15 lõike 3 punktides a–e loetletud asjaolud puuduvad ( 63 ). Teisisõnu on selline „eriline side“ olemas vaid siis, kui on täidetud üks või mitu selle sätte kriteeriumi, nagu see on käesoleval juhul ( 64 ). 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel toimuv tagastamismenetlus ei saa nende kriteeriumide täitmisele antavat hinnangut seega mõjutada.

77.

Komisjon lisas siiski, et faktiliselt saab pädev kohus tagasitoomistaotlust arvesse võtta, hinnates seda, kas on täidetud teine ja kolmas tingimus, ehk hinnangu andmisel sellele, kas mõnel kohtul on „paremad võimalused“ kohtuasja või selle osa arutamiseks, ning sellele, kas kohtuasja võimalik üleandmine selle lapsega erilist sidet omava liikmesriigi kohtule on lapse huvides.

78.

Nõustun selle lähenemisviisiga, kuivõrd arvesse võetakse faktilist asjaolu ehk seda, et on esitatud selline tagasitoomistaotlus, mille kohta ei ole veel mingisugust lõplikku otsust tehtud.

79.

Seoses tingimusega, mis puudutab seda, kas mõnel kohtul on paremad võimalused kohtuasja arutamiseks, on Euroopa Kohus leidnud, et pädev kohus, kes kavatseb kohtuasja läbivaatamisest loobuda, peab tegema kindlaks, kas kohtuasja teisele kohtule üleandmine annab last puudutava otsuse tegemiseks tema enda menetlusse jätmise võimalusega võrreldes „tegeliku ja konkreetse lisaväärtuse“ ( 65 ).

80.

Käesoleval juhul selgitati kohtuistungil, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 kohaldamise korral ei antaks kohtualluvust Austria kohtult üle mitte Okresný súd Bratislava I‑le (Bratislava I piirkondlik kohus), vaid Okresný súd Bratislava V‑le (Bratislava V piirkondlik kohus), kes on juba selle määruse artikli 20 ja määruse nr 4/2009 artikli 14 alusel teinud mitu ostust, mis puudutavad kiireloomulisi ajutisi meetmeid seoses isa suhtlusõigusega ja ülalpidamiskohustusega laste ees. Tegemist on niisiis asjasse puutuva asjaoluga asumaks seisukohale, et sellel teisel kohtul oleksid kohtuasja arutamiseks paremad võimalused.

81.

Enam kui kaheaastane viivitus Okresný súd Bratislava I (Bratislava I piirkondlik kohus) menetluses on seevastu asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, asumaks seisukohale, et sellel kohtul ei ole paremad võimalused määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 tähenduses. Hinnangu andmisel sellele, kas kohtul on paremad võimalused kohtuasja arutamiseks, on see, et teise liikmesriigi kohus, kuhu pädev kohus kohtuasja üle viia soovib, ei ole laste tagastamise kohta veel otsust teinud, ebasoodsaks asjaoluks, võttes arvesse, et vastavalt 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklile 16 ( 66 ) ei saa ei see kohus ega teised selle liikmesriigi kohtud ajutiselt asjas sisulist otsust teha ( 67 ).

82.

Mis puudutab lapse huvidega seotud tingimust, siis nende huvidega oleks vastuolus nii kohtuasja üleandmine kohtule, kes ei ole taganud lapse viivitamatut tagastamist tema hariliku viibimiskoha riiki, viivitades sellega märkimisväärselt ( 68 ), kui ka üleandmine kohtule, kes ei saa hooldusõiguse kohta sisulist otsust teha põhjusel, et 1980. aasta Haagi konventsioon selle otsuse tegemist ajutiselt takistab ( 69 ).

83.

Seejuures näib mulle, et täielikult sellist üleandmist välistada ei saa. See, et pädeva kohtu kavandatav kohtualluvuse üleandmine teise liikmesriigi kohtule vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 15 peab olema lapse huvides, nõuab, et pädev kohus veenduks kohtuasja konkreetseid asjaolusid silmas pidades selles, et üleandmine on kooskõlas lapse põhiõigustega. Selle määruse artikli 11 lõikes 8 on tõepoolest sätestatud, et „1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata on iga hilisem lapse [tagastamist] nõudev otsus, mille teeb vastavalt käesolevale määrusele pädev kohus, täitmisele pööratav […] lapse [tagastamise] tagamiseks“ ( 70 ). See tähendab, et tagastamisest keeldumise otsusega kaasneb pädeva kohtu „tingimuslik aktsept“ ning sel juhul jääb pädevale kohtule lapse tagasitoomise küsimuses viimane sõna ( 71 ). Ent isegi sel juhul ei saa lapse äraviimise õigusvastasus tingida automaatselt seda, et päev kohus teeb artikli 11 lõike 8 tähenduses „[tagastamisest] keeldumise otsusest olenemata“ otsuse laps tagastada, võtmata arvesse asjaolusid, mis võivad rääkida selle kasuks, et jätta laps sellesse liikmesriiki, kuhu ta ebaseaduslikult viidi ( 72 ).

84.

Seega peab pädev kohus kõigil juhtudel üksikasjalikult hindama lapse huve, mis on nende huvide arvesse võtmise ja lapse põhiõiguste järgimise seisukohast esmatähtis. Juhin seejuures tähelepanu esiteks sellele, et vastastikuse usalduse ja tunnustamise põhimõtted, millele määrus nr 2201/2003 tugineb, nõuavad, et kohtud, mis asuvad liikmesriigis, kuhu asjaomane laps õigusvastaselt viidud on, teeksid piisavat koostööd ja vahetaksid teavet selle liikmesriigi kohtutega, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist. Teiseks rõhutan, et määruse artikkel 15 annab selle määrusega loodud süsteemis teatud paindlikkuse, kui ilmneb, et lapse huvides on see, et tema kaitse tagaks muu kui tema hariliku viibimiskoha liikmesriigi kohus.

85.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesgericht Korneuburgi (liidumaa kohus Korneuburgis, Austria) küsimustele järgmiselt: