1.

Ne bis in idem’i põhimõte (ehk mitmekordse karistamise keeld), mis kujutab endast üksikisikute õigust sellele, et nende suhtes ei alustataks kriminaalmenetlust ega karistataks mitu korda samade faktiliste asjaolude eest, on enamikus riiklikes ja rahvusvahelistes kriminaalõigussüsteemides tähtsal kohal. ( 2 ) Nüansside erinevusest hoolimata on see põhimõte selgelt välja toodud paljude riikide põhiseadustes ja rahvusvahelistes konventsioonides. Praeguses kohtuasjas on olulisemgi asjaolu, et see on sõnaselgelt väljendatud põhiõigusena Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 50 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 (edaspidi „protokoll nr 7“) artiklis 4.

2.

Viimastel aastatel on nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus – mõlemad sageli laiendatud koosseisus – teinud märkimisväärsel hulgal kohtuotsuseid eesmärgiga täpsustada oma kohtualluvusse kuuluvates kohtusüsteemides ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks vajalikke tingimusi. Kaks kohtupraktika suunda, mis neist kohtutest võrsuvad, on silmanähtavalt teineteisest mõjutatud ja langevad sageli ühte. Nendes mitte üksnes ei korrata ega täpsustata (kehtivat) õigust, vaid tuuakse sisse ka teatavaid tähtsaid uuendusi.

3.

Praegune kohtuasi võimaldab veelgi selgitada ja täpsustada viimaseid uuendusi nii selle põhimõtte bis- kui ka idem-komponendi teemal. Nimelt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada eelkõige nõudeid, mille kohaselt peab i) prokuröri otsus menetlus lõpetada põhinema menetluses oleva asja sisulisel hindamisel, mis nõuab põhjalikku uurimist, ja ii) nõuetekohaselt kontrollima väidetava õigusrikkuja kriminaalvastutust.

4.

Harta artiklis 50 „Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld“ on sätestatud:

„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.“

5.

Komisjoni 13. detsembri 2006. aasta otsuse 2006/928/EÜ, millega nähakse ette kord, mille abil teha Rumeeniaga koostööd ja jälgida tema edusamme konkreetsete eesmärkide täitmisel kohtureformi alal ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, ( 3 ) artiklis 1 on sätestatud:

„Rumeenia esitab iga aasta 31. märtsiks […] komisjonile aruande edusammude kohta, mis on tehtud iga lisas nimetatud eesmärgi täitmiseks.

[…]“.

6.

Otsuse 2006/928 lisa punkti 4 kohaselt on otsuse artiklis 1 nimetatud Rumeeniale täitmiseks kohustuslike eesmärkide hulgas ka eesmärk „[v]õtta täiendavaid meetmeid, et ennetada korruptsiooni ja võidelda selle vastu eelkõige kohalikes omavalitsustes“.

7.

Nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsuse 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris ( 4 ) artikli 2 lõikes 1 nõutakse liikmesriikidelt vajalike meetmete võtmist selle tagamiseks, et teatavat liiki tahtlikku käitumist käsitatakse kuriteona, kui see toimub äritegevuse käigus.

8.

Protokolli nr 7 artikli 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2.   Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.“

9.

1. juuli 2010. aasta seaduse nr 135, millega kehtestatakse kriminaalmenetluse seadustik (Legea nr. 135 din 1 iulie 2010 privind Codul de procedură penală; edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“), artiklis 6 „Ne bis in idem“ on sätestatud:

„Kellelegi ei või sama süüteo alusel süüdistust esitada ja kellegi üle ei või kohut mõista juhul, kui tema suhtes on juba sama teo eest kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus, isegi kui see tegu on õiguslikult kvalifitseeritud teisiti.“

10.

Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 335 „Toimingud uurimise uuendamise korral“ on sätestatud:

„1.   Kui hiljem tuvastatakse uurimise lõpetamise aluseks olnud asjaolu puudumine, tühistab otsuse teinud prokurörist hierarhiliselt kõrgemal asuv prokurör määruse ja teeb otsuse uurimise uuendamise kohta […]

2.   Kui ilmnevad uued faktid või asjaolud, millest tuleneb, et uurimise lõpetamise aluseks olnud asjaolu on ära langenud, tühistab prokurör määruse ja teeb otsuse uurimise uuendamise kohta.“

11.

12. veebruaril 2014 otsustas ühistu üldkoosolek taandada NRi (edaspidi „süüdistatav“) kõnealuse ühistu esimehe kohalt. Selle otsuse peale esitati kohtule kaebus ning see tühistati. Süüdistatav ennistati ametisse. Kohtuvaidluses esindas süüdistatavat advokaat, kellele ta kohustus maksma „tulemustasu“ summas 4400 eurot.

12.

30. aprillil 2015 nõudis süüdistatav kõnealust summat ühistu viielt töötajalt; vastutasuks oleks ta jätnud tegemata otsused nende töölepingute lõpetamise kohta. Kuna tema rahalisi nõudeid ei täidetud, tegi süüdistatav nimetatud otsused ja allkirjastas need. Kõnealused töötajad (edaspidi „kaebajad“) esitasid kaks ühesuguse sisuga kaebust: üks esitati 8. juunil 2015 pädevale politseiasutusele, teine kaebus registreeriti 26. juunil 2015 Direcția Națională Anticorupțies (riiklik korruptsioonivastase võitluse direktoraat, Rumeenia; edaspidi „DNA“).

13.

Nende kahe kaebuse alusel alustati kahte kriminaalmenetlust, mis toimusid paralleelselt ja mille peamised etapid on kirjeldatud allpool. Selguse nimel käsitlen siiski esmalt teise kaebuse alusel alustatud menetlust.

14.

Nagu mainitud, esitasid kaebajad 26. juunil 2015 DNA-le (teise) kaebuse. Leides, et kaebusest ilmnevad tõendid võimaliku väljapressimise kohta, suunas DNA süüdistatava edasi selles küsimuses pädeva Parchetul de pe lângă Judecătoria Slatina (Slatina esimese astme kohtu juures tegutsev prokuratuur, Rumeenia) (edaspidi „Slatina prokuratuur“) juurde, kes alustas kriminaalasja.

15.

14. märtsil 2016 andis Slatina prokuratuur korralduse alustada kriminaalmenetlust in rem ( 5 ) väljapressimise asjas. Pädev politseiasutus kuulas ära süüdistatava ja kaebuse esitajad. Uurimistoimikusse on lisatud mõned dokumendid ning CD, mis sisaldab helisalvestist, mille kaebuse esitajad salvestasid 30. aprillil 2015. Nende tõendite uurimisel asus politseiasutus seisukohale, et kuritegu ei olnud toime pandud, ja koostas menetluse lõpetamise taotluse. Viidatud taotluse alusel tegi asja eest vastutav prokurör 27. septembril 2016 menetluse lõpetamise määruse (edaspidi „27. septembri 2016. aasta menetluse lõpetamise määrus“). Liikmesriigi õiguses sätestatud 20-päevase tähtaja jooksul määrust edasi ei kaevatud ja seetõttu muutus see lõplikuks.

16.

21. oktoobril 2016 otsustas Slatina prokuratuuri peaprokurör, kes ei olnud nõus 27. septembri 2016. aasta menetluse lõpetamise määrusega, kõnealuse kriminaalmenetluse uuendada. Peaprokurör väitis eelkõige, et sama faktilist olukorda käsitletakse passiivse korruptsiooni süüteo menetluses, mis oli pooleli Parchetul de pe lângă Tribunalul Oltis (Olti esimese astme kohtu juures tegutsev prokuratuur, Rumeenia) (edaspidi „Olti prokuratuur), kus uurimine oli lõppetapis. Ta oli seisukohal, et korrakohane õigusemõistmine näeb ette, et väljapressimise süüteo menetlemise pädevusest tuleb loobuda passiivse korruptsiooni süüteo menetlemise kasuks. Kriminaalasi saadeti edasi Judecătoria Slatinale (Slatina esimese astme kohus, Rumeenia) eesmärgiga saada kinnitus kriminaalmenetluse uuendamisele.

17.

Viidatud kohus lükkas 21. novembril 2016 kõnealuse taotluse tagasi, leides, et seaduses sätestatud tingimused kriminaalmenetluse uuendamiseks ei ole täidetud. Tema arvates ei võimaldanud asjaolu, et sama isiku suhtes on lõppetapis pooleli uurimine teise kohtuorgani menetluses olevas teises kohtuasjas, tühistada otsust lõpetada kaebuse menetlemine.

18.

Olti prokuratuur alustas (esimesest,) 8. juuni 2015. aasta kaebusest lähtudes kahtlustatava suhtes kriminaalmenetlust, süüdistades teda passiivses korruptsioonis. Tribunalul Oltis (Olti esimese astme kohus) toimunud istungil viitas süüdistatav ne bis in idem’i põhimõttele, väites, et väljapressimist puudutavas menetluses oli tema suhtes juba samade asjaolude alusel uurimine läbi viidud ja sellega seoses oli juba tehtud menetluse lõpetamise otsus, mis on jõustunud.

19.

Tribunalul Olt (Olti esimese astme kohus) lükkas selle kaitseväite tagasi, leides, et viidatud põhimõtte kohaldamise tingimused ei olnud täidetud. See kohus märkis muu hulgas ära kahe kuriteokaebuse esitamise erinevad kuupäevad ja asjaolu, et erinevalt passiivset korruptsiooni puudutavast menetlusest toimus väljapressimist puudutav menetlus in rem. Peale selle leidis see kohus, et väljapressimist puudutavas menetluses ei olnud toimunud põhjalikku uurimist, kuna kogutud tõendid olid ebapiisavad ja uurimise viis läbi politseinik. Selle kohtu 19. novembri 2018. aasta otsusega mõisteti süüdistatavale muu hulgas karistuseks 1 aasta ja 4 kuu pikkune vabadusekaotus passiivse korruptsiooni eest.

20.

Selle kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdistatav ja Olti prokuratuur. Curtea de Apel Craiova (Craiova apellatsioonikohus, Rumeenia) rahuldas 20. oktoobri 2020. aasta otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas vaidlustatud kohtuotsuse ja otsustas süüdistatava suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetada. Sisuliselt leidis see kohus, et kaebajate esitatud kaebused neis kahes menetluses olid sisu poolest identsed ja järgnevates menetlustes koguti sarnaseid tõendeid, mis annab aluse ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks.

21.

See kohtuotsus vaidlustati kassatsiooni korras Înalta Curte de Casație și Justițies (Rumeenia kassatsioonikohus; edaspidi „ÎCCJ“). ÎCCJ rahuldas 21. septembri 2021. aasta otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas vaidlustatud otsuse ja saatis kohtuasja uueks läbivaatamiseks Curtea de Apel Craiovale (Craiova apellatsioonikohus). Oma otsuses leidis ÎCCJ Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kõnealuse valdkonna praktikale tuginedes sisuliselt seda, et kuigi ne bis in idem’i põhimõte võib olla kohaldatav ka prokuröri tehtud menetluse lõpetamise otsuste puhul, ei saa kõiki selliseid otsuseid pidada „lõplikuks“. ÎCCJ vaatas 27. septembri 2016. aasta menetluse lõpetamise määruse läbi ja leidis, et see ei vasta „lõplikkuse“ kriteeriumile, sest see ei sisaldanud kohtuasja sisulist hindamist. Eriti märkimisväärne on asjaolu, et vastutav prokurör ei põhjendanud viidatud määrust üldse, vaid piirdus sellega, et tegi väljapressimist puudutava kriminaalasja lõpetamise otsuse.

22.

ÎCCJ otsuse põhjal saadeti kohtuasi Curtea de Apel Craiovale (Craiova apellatsioonikohus), et ta vaataks uuesti läbi apellatsioonkaebused, mille süüdistatav ja Olti prokuratuur olid esitanud Tribunalul Olti (Olti esimese astme kohus) 19. novembri 2018. aasta otsuse peale. Kuna aga Curtea de Apel Craioval (Craiova apellatsioonikohus) oli kõhklusi harta artikli 50 nõuetekohase tõlgendamise üle, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ne bis in idem’i põhimõtet, mis on tagatud [harta] artikliga 50, koostoimes Rumeeniale kehtestatud kohustustega järgida [komisjoni otsuses 2006/928] loetletud eesmärke, tuleb tõlgendada nii, et menetluse lõpetamise otsus, mille prokurör teeb pärast vastavas uurimises oluliste tõendite kogumist, välistab muu kriminaalmenetluse sama isiku suhtes sama teo asjaoludel, kuigi see on õiguslikult kvalifitseeritud teisiti, kuna otsus on jõustunud, välja arvatud juhtudel, mil tuvastatakse menetluse lõpetamise aluseks olnud asjaolu puudumine, või on ilmnenud uued faktid või asjaolud, millest tuleneb, et menetluse lõpetamise aluseks olnud asjaolu on ära langenud?“

23.

Käesolevas kohtuasjas on kirjalikud seisukohad esitanud Rumeenia valitsus ja komisjon. Need huvitatud isikud esitasid 22. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ka suulised seisukohad.

24.

Oma ettepanekus käsitlen esmalt Euroopa Kohtu pädevust praeguses kohtuasjas (A) ning seejärel analüüsin eelotsuse küsimust, mida teen kahes järgus: esiteks esitan harta artikli 50 tõlgenduse, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud hermeneutilistele kahtlustele (B), ja teiseks annan Euroopa Kohtule nõuandeid selle kohta, kuidas võiks harta artiklit 50 kohaldada sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas (C). Viimaks teen mõned märkused ne bis in idem’i põhimõtte olemuse ja kohaldamisala kohta, et paigutada selles ettepanekus väljapakutud harta artikli 50 tõlgendus laiemasse konteksti (D).

25.

Rumeenia valitsus vaidlustab Euroopa Kohtu pädevuse seda kohtuasja menetleda. Ta väidab, et harta artikkel 50 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kuna selles kohtuasjas ei käsitleta liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 tähenduses. Kuna otsuse 2006/928 põhjal koostatud komisjoni aruannetes ei ole tuvastatud puudujääke seoses ne bis in idem’i põhimõttega, tuleb Rumeenia valitsuse sõnul asuda seisukohale, et Rumeeniale ei olnud sellega seoses ühtegi konkreetset kohustust pandud.

26.

Komisjon on vastupidisel seisukohal. Komisjon rõhutab, et kriminaalmateriaalõiguse sätted, mis on prokuröri sõnul eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas süüdistatava käitumisele kohaldatavad, kujutavad endast raamotsuse 2003/568 rakendamist. ( 6 ) Tema hinnangul annab see aluse harta kohaldamiseks.

27.

Sellega seoses pean ütlema, et mõned Rumeenia valitsuse esitatud argumendid tunduvad mulle osalt sümpaatsed.

28.

Esiteks ei ole vaidlust selle üle, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev kohtuasi on (lihtsasti väljendudes) täiesti Rumeenia-sisene, sest see i) võrsub kahe eri Rumeenia kohtuasutuse vastandlikest seisukohtadest ne bis in idem’i põhimõtte kohaldatavuse kohta; ii) väljendub kahe seal toimuva kriminaalmenetluse kontekstis; iii) käsitleb väidetavat korruptiivset tegu, mis leidis aset Rumeenias, ning iv) ei sisalda piiriülest elementi.

29.

Mis veelgi tähtsam: olen nõus Rumeenia valitsusega, et otsuse 2006/928 sätteid ei saa tõlgendada viisil, mis ületaks selle kohaldamisala ja mille tagajärg oleks see, et Rumeenia mis tahes kriminaalmateriaalõiguse ja kriminaalmenetlusõiguse sätted kuuluksid liidu õiguse kohaldamisalasse. Minu hinnangul võib otsuse 2006/928 kohaldamisalasse kuuluvana käsitada üksnes selliseid valdkondi, mis on kitsalt ja vahetult seotud liikmesriigi tegeliku võimekusega täita selles otsuses kehtestatud konkreetseid eesmärke.

30.

Selleks peab Euroopa Kohus saama hinnata seda, kuidas konkreetselt võiksid eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud teemad potentsiaalselt kahjustada liikmesriigi suutlikkust täita kohustusi, mille ta endale võttis Euroopa Liiduga ühinemisel ja mis on konkreetselt väljendatud otsuses 2006/928.

31.

Sellega seoses tuleks meeles pidada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et otsusega 2006/928 pandi Rumeeniale konkreetne kohustus täita selles sätestatud eesmärke, kuna need „on sõnastatud selgelt ja täpselt ning nendega ei kaasne ühtegi tingimust“. Rumeenia on selle otsuse alusel seega kohustatud võimalikult aegsasti võtma kõik sobivad meetmed nende eesmärkide saavutamiseks ja hoiduma mis tahes meetme rakendamisest, mis võib kahjustada nende eesmärkide saavutamist. ( 7 )

32.

Üks otsuse 2006/928 konkreetne eesmärk on „[v]õtta täiendavaid meetmeid, et ennetada korruptsiooni ja võidelda selle vastu“. ( 8 ) Sellest sättest tuleneb Rumeenia jaoks konkreetne kohustus võidelda korruptsiooni vastu tõhusalt ning see on ülimuslik selliste liikmesriigi sätete suhtes, mis võiksid seda võitlust mis tahes viisil nõrgestada. ( 9 )

33.

Käesolev kohtuasi käsitleb väidetavat korruptsiooniasja. Rumeenia valitsuse rõhutatud asjaolu, et komisjoni aruannetes ei viidata ühelegi võimalikule probleemile seoses ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisega Rumeenias, ei puutu minu hinnangul praeguses kontekstis üldse asjasse. Praeguses menetluses on asjakohane hoopis see, kas selles kohtuasjas kohaldatavad liikmesriigi õigusnormid (nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikud ning süüdistuse esitamist lubavad ja keelavad normid) võivad vahetult mõjutada Rumeenia suutlikkust täita otsuses 2006/928 sätestatud eesmärke, mis tähendab praeguse kohtuasja kontekstis korruptsiooni ennetamist ja selle vastu võitlemist.

34.

Sellega seoses tuleks välja tuua, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud õiguslikud probleemid ei puuduta pelgalt selle süüdistatava konkreetset kohtuasja, näiteks asjakohaste kriminaalõigusnormide väidetavat valet kohaldamist praeguses kohtuasjas. Need probleemid käsitlevad erinevaid seisukohti seoses sellega, millised tingimused peavad olema täidetud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks. See on põhiseadusliku tähtsusega põhimõte, mille tõlgendamine on süsteemselt tähtis nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide jaoks. Selliselt käsitletuna mõjutab vastus käesolevale eelotsuse küsimusele tõenäoliselt paljusid korruptsiooniga seotud kohtuasju Rumeenias. Kuna ne bis in idem’i põhimõte keelab väidetavate kuritegude edasise uurimise ja kohtu alla andmise, ei saa välistada, et selle põhimõtte liiga lai tõlgendamine kahandaks Rumeenia korruptsioonivastase võitluse tõhusust.

35.

Igal juhul kinnitas Rumeenia valitsus kohtuistungil komisjoni väidet, et mõned käesolevas kohtuasjas kohaldatavad kriminaalmateriaalõiguse sätted kujutavad endast raamotsuse 2003/568, eriti selle artikli 2 lõike 1 punkti b kohaldamist. See tähendab, et käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist pelgalt olukorraga, kus mingis valdkonnas on kõrvuti liidu õigus ja liikmesriigi õigus – nagu oli olukord kohtuasjas Siragusa, ( 10 ) millele viitas Rumeenia valitsus. Tõepoolest kohaldatakse mõne asjaomase liikmesriigi õiguse sättega liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, millega kaasneb selle õigusakti kohaldamine. ( 11 )

36.

Seda arvestades teen järelduse, et Euroopa Kohus on pädev arutama käesolevat kohtuasja.

37.

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas isikut võib käsitada harta artikli 50 tähenduses lõplikult õigeks mõistetuna olukorras, kus prokurör on võtnud vastu määruse menetluse lõpetamise kohta, kui see määrus ei sisalda põhjendavat osa ja üksnes viitab põhjendustele, mis on kirjas uurimise eest vastutava politseiniku koostatud aruandes.

38.

Selle küsimuse puhul kerkib (eriti siis, kui võtta arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluses esitatud selgitusi) terve rida tõlgendusprobleeme seoses tingimustega, mis peavad olema täidetud, et ne bis in idem’i põhimõte muutuks kohaldatavaks sellise otsuse puhul, mille on vastu võtnud prokurör.

39.

Enne nende probleemide käsitlemist tuleb teha kaks sissejuhatavat märkust.

40.

Esiteks märgin, et nii kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades nägid Rumeenia valitsus ja komisjon väga palju vaeva, et selgitada mitmesuguste käesolevas kohtuasjas kohaldatavate liikmesriigi õiguse sätete tähendust ning anda ülevaade nende kahe Rumeenia kohtutes peetava menetluse käigus tehtud mitmesuguste menetlustoimingute olemusest ja sisust.

41.

Tõepoolest tuleb Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku kohta nõuetekohaselt teavet jagada, et ta saaks anda liidu õiguse sellise tõlgenduse, mis oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik. ( 12 ) Samal ajal tuleb siiski rõhutada, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada liikmesriigi õiguse asjakohaste sätete tõlgendamise üle, vaadata läbi liikmesriigi menetlust puudutavaid õigusakte ega üldisemas mõttes lepitada liikmesriigi kohtuasutuste vastandlikke järeldusi mõnes konkreetses kohtuasjas.

42.

ELTL artiklil 267 põhineva menetluse kontekstis on Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise elemendid, mis võimaldavad viimasel lahendada tema menetluses olev vaidlus. ( 13 ) See tähendab seda, et sellises kohtuasjas nagu praegune peab Euroopa Kohus täpsustama, milliste tingimuste korral on harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõte kohaldatav, andes seeläbi eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimaluse ise hinnata, kas prokuröri otsus menetlus edasiste toiminguteta lõpetada kujutab endast selles tähenduses lõplikku otsust. ( 14 )

43.

Teiseks viitan harta artiklit 50 tõlgendades ka Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale seoses Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ( 15 ) artikliga 54 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale seoses protokolli nr 7 artikliga 4.

44.

Õigupoolest on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et harta artiklit 50 ja Schengeni konventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada ühetaoliselt, kuna nende ese on ühesugune. ( 16 ) Peale selle on Euroopa Kohus märkinud, et harta artikkel 50 sisaldab õigust, mis vastab protokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud õigusele, ja seetõttu tuleb harta artikli 50 tõlgendamisel arvesse võtta protokolli nr 7 artiklit 4. ( 17 )

45.

Nüüd hakkan analüüsima käesolevas menetluses tõstatatud materiaalõiguslikke küsimusi.

46.

Esmalt võib olla tarvilik meenutada, et kokkuvõtlikult öeldes keelab ne bis in idem’i põhimõte sama teo ja sama isiku suhtes kumuleerida nii kriminaalõiguslikku laadi menetlusi kui ka karistusi. ( 18 ) Seega on selle põhimõtte kohaldamise peamised tingimused järgmised: i) menetluse kriminaalõiguslik laad, ii) bis (menetluste kumuleerimine) ning iii) idem (menetlused sama teo ja sama isiku suhtes).

47.

Põhikohtuasjas ei ole kerkinud kahtlust kõnealuse kahe menetluse „kriminaalõigusliku laadi“ kohta. Kuid küsimus, kas bis- ja idem-tingimused olid täidetud, tekitas menetluses osalevate liikmesriigi asutuste vahel mõningasi vaidlusi.

48.

Harta artikkel 50 keelab mitmekordse kohtu alla andmise ja karistamise juhul, kui isik on „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“. Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast selgelt, et selleks, et kriminaalõiguslikku otsust saaks pidada õigusjõudu omavaks lahendiks teise menetluse esemeks olevate asjaolude kohta, „on vaja, et see otsus ei oleks mitte ainult jõustunud, vaid ka, et see oleks tehtud pärast asjas sisulise hinnangu andmist“. ( 19 )

49.

Seega on kõnealuses otsuses kaks aspekti, mida peab analüüsima otsustamaks, kas sellele järgnev menetlus kujutab endast menetluste kumuleerimist, mida keelab harta artikkel 50: üks aspekt puudutab otsuse laadi (selle „lõplikkust“), teine aga otsuse sisu (kas selles on toimunud „kohtuasja sisuline hindamine“).

50.

Lõplikkuse nõude puhul on Schengeni konventsiooni artikli 54 kohta küllaldaselt Euroopa Kohtu praktikat. Selle sätte sõnastus võib harta artikli 50 sõnastusest veidi erineda, kuid on sisuliselt sama: selles on sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamine igale isikule, „kelle suhtes […] on langetanud lõpliku kohtuotsuse“. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see tingimus, et kõnealune kriminaalõiguslik otsus lõpetaks kriminaalmenetluse ja keelaks lõplikult hilisema kohtu alla andmise, tuues seega endaga kaasa ne bis in idem’i põhimõtte kaitse liikmesriigi tasandil. ( 20 )

51.

Selle tingimuse täidetust hinnates tuleb lähtuda selle liikmesriigi õigusest, kus otsus tehti. ( 21 ) Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, ei saa niisugune otsus, mis liikmesriigi õiguse kohaselt ei lõpeta kriminaalasja riigisisesel tasemel lõplikult, olla põhimõtteliselt menetluslikuks takistuseks sellele, et sama teo asjaoludel ning sama isiku suhtes alustataks teises liikmesriigis kriminaalmenetlust või jätkataks seda. ( 22 )

52.

Ometigi ei ole otsuse lõplikkuse ja seega ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks aluse tekkimisega vastuolus asjaolu, et kõnealuse liikmesriigi õigussüsteemis on olemas teatavad õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad erandlikel asjaoludel menetluse uuendada. ( 23 ) Sellekohane reegel on sõnaselgelt sätestatud protokolli nr 7 artikli 4 lõikes 2, mille kohaselt ei takista ne bis in idem’i põhimõte „menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada“.

53.

Eeltoodule tuginedes on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et otsustamisel, kas menetluses on jõutud lõpliku lahendini ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses, ei tohiks võtta arvesse erakorralisi õiguskaitsevahendeid. Euroopa Inimõiguste kohus leidis, et kuigi need õiguskaitsevahendid „kujutavad endast esimese menetluse jätku, ei saa otsuse „lõplikkus“ sõltuda nende kasutamisest“. ( 24 ) See tõlgendus tulenes selle kohtu sõnul protokolli nr 7 seletuskirjast, milles märgiti, et otsus on lõplik, kui „see on omandanud res judicata jõu. Sellega on tegu siis, kui otsust ei saa tühistada, st kui ei ole enam võimalik kasutada muid tavapäraseid õiguskaitsevahendeid või kui pooled on niisugused õiguskaitsevahendid ammendanud või lasknud tähtajal ilma neid kasutamata mööduda“. ( 25 )

54.

Euroopa Kohus on seda lähenemist sõnaselgelt toetanud kohtuotsuses M. Euroopa Inimõiguste Kohtu jälgedes leidis Euroopa Kohus, et kriminaalõiguslikku otsust, mis takistab selles otsuses käsitletava isiku suhtes samade asjaolude põhjal uue süüdistuse esitamist, kui tema vastu ei ilmne uusi asjaolusid, tuleb käsitada kui lõplikku kohtuotsust ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses. ( 26 )

55.

Tuleb tunnistada, et „tavapäraste õiguskaitsevahendite“, mille olemasolu välistab ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise, ja „erakorraliste õiguskaitsevahendite“, mille olemasolu seda ei tee, erinevust võib mõnel juhul olla keeruline hoomata. Seda teemat käsitles üksikasjalikult Euroopa Inimõiguste Kohus oma hiljutises kohtuotsuses Mihalache.

56.

Sisuliselt leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda, et selle kindlaks määramiseks, kas mõni õiguskaitsevahend on „tavapärane“, tuleb alustada asjakohaste liikmesriigi õigusnormide analüüsimisest. Samas väljendas see kohus selgelt, et teeb selle kohta oma analüüsi, võttes arvesse konkreetse kohtuasja kõiki asjakohaseid asjaolusid. Eelkõige hindab ta õiguskaitsevahendite „ettenähtavust“. Sellega seoses võetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnul arvesse muu hulgas selliseid tegureid nagu õiguskaitsevahendi kättesaadavus pooltele, pädevatele ametiisikutele seadusega antud kaalutlusõigus õiguskaitsevahendi kasutamisel ja – mis on eriti tähtis – nõue kasutada õiguskaitsevahendit kindlaksmääratud tähtaja jooksul. ( 27 )

57.

Samas kritiseeriti „ettenähtavuse“ kriteeriumi sobivust õiguskaitsevahendi tavapärase või erakorralise olemuse hindamisel kohtuotsusele Mihalache lisatud ühises täiendavas arvamuses. Selle arvamuse kohaselt võib sellise kriteeriumi sissetoomine tekitada segadust. Arvamuse koostanud kohtunike hinnangul on ainus kasutuskõlblik kriteerium see, kas õiguskaitsevahendi kasutamiseks on kehtestatud tähtaeg või mitte; kui õiguskaitsevahendil puudub tähtaeg, on see erakorraline. ( 28 )

58.

Ehkki need arvamused on erinevad, kaldun nõustuma nende ühisosaga: peamine kriteerium õiguskaitsevahendi liigitamisel tavapäraseks või erakorraliseks peaks olema selge kasutustähtaja olemasolu. Selles kontekstis rõhutaksin ehk ka seda, et nagu tuleneb sõnast „erakorraline“, ei saa sellised õiguskaitsevahendid kujutada endast sellist läbivaatamismenetlust, mis on osa tavapärasest kriminaalasjades õigusemõistmise raames toimuvast edasikaebemenetlusest ja mis hõlmab tavaliselt mitut otsuseid tegevaid ja/või kohut mõistvaid instantse, et kohtuvigade tegemise oht oleks võimalikult väike.

59.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kriminaalõiguslik otsus kujutab endast isiku suhtes langetatud lõplikku otsust selle sätte tähenduses, muu hulgas veenduda, et see otsus on tehtud pärast põhiküsimuse sisulist hindamist. Nagu Euroopa Kohus tõi välja, tuleneb see harta artikli 50 sõnastusest endast, kuna mõisted „süüdimõistmine“ ja „õigeksmõistmine“, millele selles sättes viidatakse, tähendavad tingimata seda, et asjaomase isiku kriminaalvastutust on uuritud ja et sellekohane otsus on tehtud. ( 29 )

60.

Euroopa Kohtul on ühtlasi olnud võimalus täpsustada, et liikmesriigi kohtuorganite otsust, millega süüdistatav mõistetakse ebapiisavate tõendite või tõendite puudumise tõttu lõplikult õigeks, tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et see tugineb kohtuasja sisulisel hinnangul. ( 30 )

61.

Samamoodi ütleksin, et sisulise hindamise alla kuulub ka olukord, kus menetlus lõpetatakse ja süüdistus võetakse tagasi seetõttu, et – isegi kui süüteo faktilised asjaolud on kindlaks tehtud – esinesid põhjused kahtlustatava õigusrikkuja süüst vabastamiseks (näiteks enesekaitse, hädaolukord või vääramatu jõud) või vastutusvõimetuse tuvastamiseks (näiteks oli isik alaealine või raske psüühikahäirega). ( 31 )

62.

Sellele vastukaaluks on Euroopa Kohus selgelt väljendanud ka seda, et otsuseid, millega isik mõistetakse õigeks, süüdistus võetakse tagasi või menetlus lõpetatakse pelgalt menetluslikel põhjustel või mis mingil juhul ei hõlma isiku kriminaalvastutuse hindamist, ei saa käsitada „lõplikena“ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses. ( 32 ) See on minu arvates tavaline olukord juhul, kui menetlus lõpetatakse näiteks amnestia, immuniteedi, abolitio criminis’e või menetluse aegumise tõttu. ( 33 )

63.

Selles kontekstis tahaksin välja tuua, et kohtupraktikast nähtub, et seda, kas otsus sisaldab asja sisulist hindamist – mille all mõeldakse uuritava isiku kriminaalvastutust –, ei saa kontrollida üksnes vormiliselt.

64.

On selge, et kui lõpetamise otsus põhineb sõnaselgelt menetluslikel alustel, ei pea lisakontrolli tegema: selline otsus ei saa oma olemuse poolest anda alust ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks. Kui aga otsus põhineb tõendite puudumisel või ebapiisavusel, tuleb läbida veel üks etapp. Nagu leidis Euroopa Kohus otsuses Kossowski ja kordas Euroopa Inimõiguste Kohus otsuses Mihalache, eeldab kohtuasja sisuline hindamine vältimatult põhjalikku uurimist. ( 34 )

65.

Need järeldused – millega ma täielikult nõustun – nõuavad mõningast selgitust.

66.

Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma kohtupraktikas laiendanud ne bis in idem’i põhimõtte kaitse ulatust kaugemale kohtuotsustest nende kitsas tähenduses. Mõlemad kohtud on asunud seisukohale, et ka teiste kriminaalasjades riiklikul tasandil õigusemõistmises osalevate avalik-õiguslike asutuste otsuseid, kellele liikmesriigi õigus annab pädevuse tuvastada õigusvastast käitumist ja selle eest karistada, võib käsitada ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses lõplikena. See on nii hoolimata asjaolust, et protsessi ei ole kaasatud ükski kohus ja et kõnealune otsus ei ole kohtuotsuse vormis. ( 35 )

67.

See laiendus suurendab märkimisväärselt üksikisikute õiguste kaitset kriminaalõiguses ja -menetluses. Siiski on mul vaevalt tarvis välja tuua, et prokuröri otsust lõpetada menetlus uurimisetapis ei saa ipso facto võrdsustada nõuetekohase kohtuliku arutelu järel tehtud kohtuotsusega mõista isik õigeks olukorras, kus tõendid on esitatud kohtunikule (või vandemeestele), pooled on need läbi arutanud ja lõpuks on neid hinnanud kohtunik (või vandemehed).

68.

Nagu on hästi teada, sisaldavad liikmesriikide kriminaalõigussüsteemid mitmesuguseid normistikke, mis käsitlevad ühelt poolt tingimusi, mille puhul prokurörid võivad väidetavaid süütegusid uurida või peavad seda tegema ja vajaduse korral alustama kahtlustatavate õigusrikkujate suhtes kriminaalmenetlust, ning teiselt poolt aluseid kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Näiteks võib prokurör mitmes liikmesriigis lõpetada uurimise sellistel õiguspärastel alustel nagu avaliku huvi puudumine, kuriteo või ohvri kaebuse ebapiisav raskusaste, süüdistatava varasem käitumine või isegi eelarvepiirangud. ( 36 )

69.

Peale selle on olenemata sellest, kas liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi kohaselt on süüdistuse esitamine põhimõtteliselt kohustuslik või mittekohustuslik, vältimatu see, et prokuröride otsust uurida väidetavat süütegu rohkem või vähem proaktiivselt või hoopis menetlus lõpetada võivad mõjutada kohtumõistmise otstarbekuse, majanduslikud või poliitilised kaalutlused (näiteks töökoormus, prioriteedid täitmise tagamise küsimustes, uurimise rahalised ja tööjõukulud). Oleks pelgalt soovmõtlemine oletada, et iga Euroopa Liidu prokurör otsustab enda vastutusalas olevate uurimiste ja menetluste saatuse üksnes selle põhjal, kas ta on isiklikult veendunud väidetava õigusrikkuja süüs ja oma suutlikkuses seda kohtus tõendada.

70.

Mulle tundub, et sellised kaalutlused võivad mängida isegi suuremat rolli olukorras, kus prokurörid seisavad silmitsi piiriüleste kuritegudega, mis leiavad aset kahes või enamas liikmesriigis või mõjutavad neid ning mille on toime pannud õigusrikkujad, kes kasutavad ära liidu õigusel põhinevaid õigusi vabale liikumisele üle riigipiiride. Sellistes olukordades on selge, et mõned prokurörid võivad olla paremal positsioonil viia uurimist läbi edukalt ja alustada vajaduse korral võimalike õigusrikkujate suhtes menetlust. Samavõrra on selge, et mitme eri liikmesriikides tegutseva, eri emakeelega ja tõenäoliselt üksteisest mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuva prokuröri, kes arvatavasti eiravad paralleelsete menetluste olemasolu, tegelikku koostööd ei saa võtta iseenesestmõistetavana vaatamata sellele, et selleks on olemas spetsiaalne õigusakt. ( 37 )

71.

Seetõttu on piiriüleselt kohaldatavas ja vastastikusel usaldusel põhinevas süsteemis minu arvates ääretult oluline, et ne bis in idem’i põhimõtet kohaldataks üksnes juhul, kui prokuröri otsus menetlus lõpetada põhineb asja sisulisel hindamisel, millele eelneb põhjalik uurimine ja mida näitab piisavalt igakülgse tõendite kogumi põhjalik hindamine.

72.

Kui uuritava isiku kriminaalvastutus välistati ebapiisava ja lünkliku tõendite kogumi põhjal, võib tõepoolest eeldada, et prokuröri otsus põhines eeskätt kohtumõistmise otstarbekuse, majanduslikel või poliitilistel kaalutlustel.

73.

Loomulikult ei tähenda asjaolu, et prokurör hindas piisavalt igakülgset tõendite kogumit põhjalikult, et menetluse lõpetamise otsuse tegemisel peavad kõik kahtlused seoses uuritava isiku kriminaalvastutusega olema tingimata hajunud. Tegelikult võib prokurör olla sunnitud tegema vajalikud järeldused asjaolust, et olenemata tema isiklikust arvamusest asjaomase isiku süü kohta ei ole põhjaliku uurimise tulemusena kogutud sellist tõendite kogumit, mis süüdimõistmist tõenäoliselt toetaks.

74.

Menetluse lõpetamise otsust võib siiski võrdsustada õigeksmõistmisega, tingimusel et uurimine oli piisavalt põhjalik ja hoolikas. Nagu märgitud eespool punktis 60, on Euroopa Kohus möönnud, et otsust, mis põhineb ebapiisavatel tõenditel või tõendite puudumisel, tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et see tugineb kohtuasja sisulisel hinnangul. Minu arvates on see muu hulgas süütuse presumptsiooni põhimõtte loogiline tagajärg. ( 38 )

75.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb järgmine küsimus: kuidas tuleks kindlaks teha, kas selline otsus nagu põhikohtuasjas põhineb põhjalikul uurimisel?

76.

See, kas prokuröri otsus menetlus lõpetada põhines põhjalikul uurimisel, tuleks kindlaks teha peamiselt otsuse enda põhjendava osa põhjal ( 39 ) (vajaduse korral koostoimes seal viidatud ja/või sellele lisatud dokumentidega ( 40 )). Just see dokument selgitab menetluse lõpetamise aluseid ja selleks kasutatud tõendeid.

77.

Näiteks leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Kossowski, et – konkreetses kohtuasjas – kannatanu ja võimaliku tunnistaja üle kuulamata jätmine uurimise ajal annavad tunnistust sellest, et põhjalikku uurimist ei toimunud. ( 41 ) Seevastu Euroopa Inimõiguste Kohus märkis kohtuotsuses Mihalache, et kui pädev asutus on pärast kõnealusele isikule süüdistuse esitamist alustanud kriminaaluurimist, üle kuulanud kannatanu, kogunud ja uurinud tõendeid ning teinud nende tõendite alusel põhjendatud otsuse, saab nende tegurite põhjal tõenäoliselt järeldada, et asjas on tehtud sisuline hinnang. ( 42 )

78.

Seega tuleb olukorda hinnata juhtumipõhiselt, võttes arvesse eeskätt otsuse tegelikku sisu. ( 43 ) Kui selles otsuses peaks midagi selgusetuks jääma, ei takista miski teise liikmesriigi ametiasutusi kasutamast liidu õigussüsteemis loodud koostöövahendeid, ( 44 ) et paluda esimese liikmesriigi ametiasutustelt vajalikke täpsustusi. ( 45 )

79.

Õiguskindluse ja etteaimatavuse tagamiseks on samas väga tähtis, et otsuses endas (mida vajaduse korral täiendavad selles viidatud ja/või sellele lisatud dokumendid) oleksid ära toodud peamised elemendid, mis võimaldavad hinnata menetluse lõpetamise otsuse „lõplikkust“. Tõepoolest peab väidetav õigusrikkuja olema suuteline kontrollima, kas asjaomaseid liikmesriigi õigusnorme arvestades võib kõnealune otsus anda alust ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks. ( 46 ) Seega võib ex post teabevahetus aidata täpsustada otsuse ulatust ja tähendust või täiendada põhjendusi, kuid ei saa oluliselt muuta selle sisu.

80.

Siinkohal võib olla otstarbekas rõhutada üht olulist aspekti. Eelnimetatud hindamist ei saa tõlgendada nii, nagu see võimaldaks teises menetluses tegutseval kriminaalõigusasutusel sisuliselt uuesti hinnata esimeses menetluses tehtud otsuste õigsust. See oleks vastuolus vastastikuse usalduse põhimõttega, mis on liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala normide keskmes, ning muudaks ne bis in idem’i põhimõtte suuresti ebatõhusaks. ( 47 )

81.

Teises menetluses tegutsev asutus võib üksnes kontrollida (sisulisi ja/või menetluslikke) põhjuseid, miks esimene prokurör otsustas menetluse lõpetada. Selleks peaks sellel asutusel olema lubatud kontrollida, kas prokurör on enne otsuse tegemist vaadanud läbi igakülgse tõendite kogumi ega ole jätnud kogumata – kuna ta pidas seda võimatuks, liiga raskeks või lihtsalt tarbetuks – lisatõendeid, mis võinuksid olla hindamisel iseäranis asjakohased.

82.

Muus osas tuleks esimese prokuröri menetluse lõpetamise otsuse tehtud järeldusi (näiteks hinnatud tõendite tõendusjõu kohta) võtta tõena. Teises menetluses tegutsev asutus ei tohi esimese prokuröri uuritud tõendeid uuesti hinnata. ( 48 ) Vastastikune usaldus liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide töös eeldab, et liikmesriikide kriminaalõigusasutused tunnistavad teiste liikmesriikide asutuste tehtud järeldusi, olenemata tehtud otsusest. ( 49 )

83.

Sellega seoses võib osutuda tarvilikuks veel üks selgitus. Vajadus kontrollida, et menetluse lõpetamise otsuse tegemisel on asja hinnatud sisuliselt ja põhjaliku uurimise põhjal, on nõue, mis puudutab üpriski selgelt „lihtsaid“ menetluse lõpetamise otsuseid. Selle all pean silmas selliseid otsuseid, mille puhul menetlus lõpetatakse ja uuritav isik „jalutab vabalt minema“, kui kujundlikult väljenduda.

84.

Tõepoolest on kõigi liikmesriikide õiguses mitmesuguseid alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, mis võivad endaga kaasa tuua kriminaalmenetluse lõpetamise vastutasuks selle eest, et oletatav õigusrikkuja lepib leebe(ma) halduskaristuse või alternatiivse karistusmeetmega. On iseenesestki mõistetav, et sellist liiki menetluse lõpetamise otsuseid tuleb tavaoludes käsitada võrdsustatuna süüdimõistmisega ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses. See on nii olenemata sellest, kas neis on tehtud ametlik järeldus oletatava õigusrikkuja vastutuse kohta. Kuna selle punkti kohta on olemas suhteliselt selge kohtupraktika, ei ole sellesse minu arvates vajadust rohkem süvitsi minna. ( 50 )

85.

Nüüd hakkan käsitlema idem-tingimust.

86.

Mis puudutab idem-tingimust, on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et harta artikli 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõte keelab „sama teo ja sama isiku suhtes“ kumuleerida karistusõiguslikku laadi menetlusi ja karistusi. ( 51 )

87.

Sellest tulenevalt on selle tingimuse täitmisel kaks asjakohast elementi: faktiliste asjaolude samasus (idem factum) ja isikusamasus (idem persona). Tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlused käivad mõlema elemendi kohta, ja seetõttu püüan mõlema kohta rohkem selgust tuua.

88.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sama süüteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium identsed faktilised asjaolud, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. ( 52 )

89.

Selles kontekstis ei tohiks sõna „samasus“ tõlgendada isikule süüks pandava(te) süüteo/süütegude puhul asjakohaste faktiliste asjaolude absoluutse ja täieliku kokkulangemisena. Õigupoolest on Euroopa Kohus sageli viidanud „sisuliselt samadele“ ( 53 ) faktilistele asjaoludele, mis vastab Euroopa Inimõiguste Kohtu tavaliselt kasutatavale väljendile „sisuliselt sama“. ( 54 ) Samas on Euroopa Kohus siiski selgelt väljendanud, et pelgalt faktiliste asjaolude sarnasusest ei piisa: isegi kui kõrvalised faktilised elemendid võivad erineda, ( 55 ) peavad väidetavalt toimepandud teo kesksed faktilised elemendid kokku langema. ( 56 ) Näiteks ainuüksi asjaolust, et väidetav õigusrikkuja tegutses järjestikuste tegude kontekstis sama tahtlusega, ei piisa järeldamaks, et need teod kuuluvad samasse üksteisega lahutamatult seotud konkreetsete asjaolude kogumisse ne bis in idem’i põhimõtte tähenduses. ( 57 )

90.

Teisalt ei ole liikmesriigi õiguses sama süüteo olemasolu kindlakstegemise kontekstis vahet tegude õiguslikul kvalifitseerimisel, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi liikmesriigiti erineda. ( 58 ) Nagu Euroopa Kohus selgitas kohtuotsuses Van Esbroeck, looks faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kriteerium liikmesriikide kriminaalõigusnormide ühtlustamatuse tõttu Euroopa Liidus liikumisvabadusele sama palju takistusi, kui palju esineb liikmesriikides karistussüsteeme. ( 59 ) Kohtuotsuses Zolotukhin tõi Euroopa Inimõiguste Kohus ühtlasi välja, et formalistlik ja piirav lähenemine, mis põhineb nende kahe süüteo õiguslikul kvalifitseerimisel, piiraks liigselt üksikisikute õigusi ja seega esineks oht õõnestada tagatisi, mida ne bis in idem’i põhimõttega püütakse kehtestada. ( 60 )

91.

Teine idem’i element on õigusrikkuja samasus, teisisõnu selle isiku samasus, kes (väidetavalt) vastutab kõnealus(t)e süüteo/süütegude eest ning kelle üle seetõttu võidakse õigust mõista ja keda karistada rohkem kui ühe korra.

92.

Harta artikliga 50 tagatud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamine eeldab seega, et kriminaalmenetlus või sanktsioonid puudutaksid sama isikut. Nagu Euroopa Kohus on leidnud, kohaldatakse nimetatud põhimõtet ainult nendele isikutele, kelle suhtes liikmesriik on langetanud lõpliku otsuse, ( 61 ) ja seetõttu ei ole seda võimalik rikkuda juhul, kui isik, kelle üle on sama õigusvastase teo asjas kohut mõistetud ja/või keda on selle eest karistatud, ei olnud üks ja sama. ( 62 )

93.

Kohtuotsuses Mihalache rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et prokuröri otsus menetlus lõpetada põhineb sisulisel hindamisel siis, kui see sisaldab hinnangut nii kuriteo faktilistele asjaoludele kui ka isiku konkreetsele olukorrale. See tähendab, et kõnealusest otsusest peaks nähtuma, et prokurör on hinnanud toimikus olevaid tõendeid ning väidetava õigusrikkuja „osalust ühes või mitmes uurimisasutuste sekkumist nõudvas sündmuses, et teha kindlaks, kas „kriminaalne“ vastutus on tuvastatud“. ( 63 ) Samamoodi on Euroopa Kohus märkinud, et harta artikli 50 kohaldamine eeldab, et „asjaomase isiku kriminaalvastutust on uuritud ja et sellekohane otsus on tehtud“. ( 64 )

94.

Minu arusaamist mööda tähendab see, et kõnealuses kriminaalõiguslikus otsuses peab olema konkreetselt kontrollitud isiku kriminaalõiguslikku vastutust ning see peab olema välistatud sisulisel alusel: näiteks põhjusel, et isik ei ole teo toimepanija või ei saa teda mingil juhul selle eest vastutusele võtta.

95.

Ideaalolukorras võiks see olla kõnealuses otsuses sõnaselgelt välja toodud. Siiski ei saa välistada, et kui prokurör jõuab järeldusele, et väidetavaid faktilisi asjaolusid ei saa kvalifitseerida kuriteona, ei ole isikut, kes soovib tugineda ne bis in idem’i põhimõtte kaitsele, menetluse lõpetamise otsuses nimetatud selliste sõnadega nagu „väidetav õigusrikkuja“, „kahtlustatav“, „süüdistatav“ või „uurimisalune isik“. Pealegi võib harta artikli 50 formalistlik tõlgendus üksikisikute õigusi liigselt piirata. Minu arvates peaks isikul olema õigus tugineda ne bis in idem’i põhimõtte kaitsele siis, kui otsuse tekstist nähtub selgelt ja vaieldamatult, et tema õiguslikku seisundit väidetava süüteo toimepanija või selle eest vastutava isikuna on põhjalikult analüüsitud.

96.

Nagu ma sissejuhatavates märkustes rõhutasin, on põhimõtteliselt just eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas eespool käsitletud tingimused on tema menetluses olevas kohtuasjas täidetud või mitte. Siiski soovin selle kohtu parima abistamise eesmärgil nüüd esitada mõned lühikesed märkused ne bis in idem’i põhimõtte võimaliku kohaldamise kohta põhikohtuasjas.

97.

Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad menetlused, mis toimuvad asjaomastes Rumeenia kohtutes, on oma olemuselt kriminaalõiguslikud. Vaidlus käib pigem selle üle, kas bis- ja idem-tingimused on täidetud.

98.

Mulle tundub, et bis-tingimuse puhul on 27. septembri 2016. aasta menetluse lõpetamise määruse lõplikkuse küsimus leidnud vastuse pärast Judecătoria Slatina (Slatina esimese astme kohus) 21. novembri 2016. aasta kohtumäärust. ( 65 ) Tõepoolest, kui selle kohtu järeldused on õiged, tähendaks see (kui ma Rumeenia õigusest õigesti aru saan), et eelnimetatud määruse puhul on olemas üksnes erakorralised õiguskaitsevahendid. Sellest tuleneb, et harta artikli 50 kohaselt on see määrus „lõplik“ ja seega saab selle puhul põhimõtteliselt tugineda ne bis in idem’i põhimõttele.

99.

Teisalt tundub märksa vähem selge, kas 27. septembri 2016. aasta menetluse lõpetamise määrus sisaldab põhjalikul uurimisel põhinevat sisulist hinnangut. Minu arvates ei ole oluline, kas sellekohane teave on prokuröri otsuses endas või politseiasutuse koostatud ja sellele lisatud aruandes, tingimusel et prokurör võtab politseiasutuse koostatud hinnangu selgelt omaks ja liikmesriigi õigus sellist teguviisi lubab.

100.

Tõeliselt tähtsad tegurid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega kontrollima, on järgmised: kas määrus põhines peamiselt väidetava kuriteo sisuliste elementide (väidetavate faktiliste asjaolude esinemine, nende õiguslik kvalifitseerimine, väidetava õigusrikkuja kriminaalvastutus jne) hindamisel või hoopis menetluslikel alustel? Kui tõele vastab esimene variant, siis kas prokuröri järeldused põhinesid piisaval uurimisel, mida näitab piisavalt igakülgse tõendite kogumi põhjalik uurimine, või oli määrus ühtlasi ajendatud kohtumõistmise otstarbekuse, majanduslikest või poliitilistest kaalutlustest?

101.

Järgmiseks, rääkides idem-tingimusest, saan aru, et – nagu ütleb eelotsusetaotluse esitanud kohus – neis kahes menetluses uuritud faktilised asjaolud on sisuliselt samad. See tähendab, et neis kahes eri menetluses väidetavaid kuritegusid tuleb hoolimata sellest, et need on vormiliselt erinevad (väljapressimine ja passiivne korruptsioon), käsitada harta artikli 50 tähenduses võrdväärsetena.

102.

Kuid idem persona elemendi suhtes tunduvad vaidlevad pooled olevat eri meelt. Mõistan, et erimeelsused võrsuvad asjaolust, et ühte menetlust alustati in rem, teist aga in personam.

103.

Ilmselgelt olen ma teadlik in rem ja in personam kaebuste teoreetilisest erinevusest. ( 66 ) Samas on minu silmis vähem selge, mida tähendab see Rumeenia kriminaalmenetluse kontekstis. Minu arusaamist mööda tuleneb erisus peamiselt kriminaalmenetluse seadustiku artiklist 305, mille kohaselt nõuab muu hulgas selliste asjaolude esinemine, mis viitavad võimalusele, et teatav isik võib olla toime pannud süüteo, mille tõttu alustati kriminaalmenetlust, prokurörilt sellise määruse tegemist, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetlust jätkata selle isiku suhtes, ja selle tulemusena omandab nimetatud isik kahtlustatava staatuse.

104.

Samas ei ole ma kindel, et liikmesriigi õiguse eripära peaks olema märkimisväärse tähtsusega hindamise kontekstis, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab harta artikli 50 kohaldamisel käesolevas kohtuasjas tegema. Nagu selgitasin eespool punktis 95, ei ole selle sätte puhul küsimus siltides, vaid sisus. Seega ei ole kuigi oluline, kas väidetav õigusrikkuja sai esimeses menetluses ametlikult kahtlustatava või mõne muu võrreldava saatuse. Väga tähtis on aga see, kas menetluse lõpetamise otsuse tekstist on piisavalt selgesti aru saada, et selle isiku kui võimaliku toimepanija, kelle tegevust võib käsitada kuriteona, õiguslikku positsiooni on nõuetekohaselt kontrollitud.

105.

Olles käsitlenud mitmesuguseid eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud õiguslikke probleeme, soovin ettepaneku lõpetada mõnede lõppmärkustega lootuses, et nendest on veidi abi harta artikli 50 tõlgendamisel ja kohaldamisel.

106.

Nii Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu viimastel aastatel tehtud otsuste arvust võib välja lugeda, et ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisala on igipõline ebakindluse allikas. Arvukates kohtuasjades on kerkinud mitmesuguseid probleeme, mistõttu on need kohtud oma praktikat olenevalt asjaoludest kas peenhäälestanud, täpsustanud või märkimisväärselt edasi arendanud.

107.

Minu arvates on vägagi tervitatav, et Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on lähtunud sarnastest põhjendustest ja loonud üsnagi ühtse kohtupraktika kogumi, kui mõned väiksemad nüansid välja arvata. Üldises plaanis tundub mulle, et need kohtud on suutnud leida õiglase tasakaalu mitmesuguste omavahel võistlevate huvide vahel. Tuleb tunnistada, et see ei ole kerge ülesanne.

108.

Selle arvamuse selgitamiseks on vaja heita pilk minevikku. Ne bis in idem’i põhimõte on väga vana õiguslik konstruktsioon, mille jälgi on leitud muu hulgas Hammurapi koodeksist, Demosthenese kirjutistest, Justinianuse digestidest ja paljudest keskaegsetest kanoonilise õiguse tekstidest. ( 67 ) (Praeguses) Euroopa Liidus võeti see põhimõte omaks juba 1960. aastate keskel (isegi kui sellekohased õigusnormid puudusid) ja seda peeti seotuks loomuõiguse ideega. ( 68 )

109.

Tundub, et ehkki ne bis in idem’i põhimõtte täpne tähendus ja kohaldamisala on sajandite jooksul mõnevõrra muutunud, on suhteliselt järjepidevalt ühtemoodi mõistetud selle kahekordset põhjendust: võrdsus ja õiguskindlus. ( 69 )

110.

Ühelt poolt peetakse üldiselt ebaõiglaseks ja meelevaldseks, et „arvestades riigi vahendeid ja pädevust, [teeb riik] korduvaid katseid mõista üksikisik süüdi väidetava kuriteo eest, põhjustades talle sellega piinlikkust, kulusid ja kannatusi ning sundides teda elama pidevas ärevuses ja ebakindluses“. ( 70 ) Seega on ne bis in idem’i põhimõtte algne eesmärk vältida olukorda, kus isik „seatakse ohtu“ rohkem kui ühe korra. ( 71 )

111.

Teisalt on ne bis in idem’i põhimõte lahutamatult seotud ka res judicata põhimõttega, mille kohaselt ei tohiks lõplikke kohtulahendeid enam kahtluse alla seada, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine. ( 72 )

112.

Liidu õigussüsteemis on ne bis in idem’i põhimõtte kaitsmisel ka kolmas põhjendus: isikute vaba liikumise tagamine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal. Euroopa Kohus on Schengeni konventsiooni artiklile 54 viidates rõhutanud, et isik, kelle suhtes on tehtud lõplik otsus, peab saama vabalt liikuda, ilma et ta peaks kartma samade tegude eest uuesti kriminaalvastutusele võtmist teises liikmesriigis. ( 73 )

113.

Seetõttu räägivad need eesmärgid ne bis in idem’i põhimõtte liiga kitsendava tõlgendamise vastu. Samal ajal satuks selle põhimõtte liiga lai tõlgendamine aga vastuollu teiste kaitset väärivate avalike huvidega.

114.

Eelkõige pean silmas ühiskonna üldist huvi saada kätte õigusrikkujad ( 74 ) ja kuriteoohvrite konkreetset huvi mitte üksnes saada õigusrikkujatelt hüvitist, vaid ühtlasi näha õigluse jalule seadmist. ( 75 ) Juba nimetus „vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala“ ise viitab sellele, et vabadus ei saa tulla turvalisuse ja õiguse arvelt. Viimati nimetatud mõistet tuleb ilmselgelt tõlgendada õigusena kõigile üksikisikutele: nii väidetavatele õigusrikkujatele kui ka väidetavatele kannatanutele. Just seetõttu tuleb sellel alal ELL artikli 3 lõike 2 alusel tagada isikute vaba liikumine koos muu hulgas kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega. ( 76 )

115.

Sellega seoses ei saa eirata asjaolu, et pinnapealne lähenemine ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisele võib endaga kaasa tuua õigusrikkujate kuritarvitusi ja manipuleerimist, kusjuures nad võivad valida meelepärase kohtualluvuse, et tagada oma tegude eest karistamata jäämine. Tõepoolest on olukorras, kus kuritegusid uurib mitu prokuröri korraga, konkreetne oht, et kõige kehvemal positsioonil (või kõige napima personali või suurema ülekoormusega) prokuratuur võib de facto takistada kuriteo tõsist uurimist, kuna selle prokuratuuri otsus menetlus lõpetada võib takistada teiste prokuratuuride tegevust.

116.

Peale selle on samal kaalukausil ka üks liiduga seotud huvi, mis väärib tõsist kaalumist: vastastikune usaldus. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et vastastikust usaldust saab säilitada ja tugevdada üksnes siis, kui liikmesriigi ametiasutused on veendunud, et teises liikmesriigis on kahtlustatava õigusrikkuja kriminaalvastutust hinnatud nõuetekohaselt. ( 77 )

117.

Seega on ääretult oluline leida harta artikli 50 tõlgendamisel nende huvide õiglane tasakaal. Eelkõige tuleb leida tasakaal üksikisikute õiguste tõhusa kaitse ja liikmesriikide õigustatud huvi vahel vältida kurjategijate karistuseta jäämist. ( 78 ) Lähtusin just sellest kesksest mõttest, kui pärast kohtupraktika läbivaatamist ja selle üle mõtisklemist püüdsin esitada Euroopa Kohtule sellise ettepaneku, milles lähenetakse bis- ja idem-tingimusele minu arvates tasakaalustatud moel.

118.

Eelkõige ei näe ma võimalust, et mõni isik, kelle osalust väidetavas süüteos esimeses, uurimise etapis lõpetatud menetluses konkreetselt ei kontrollitud ja/või kontrolliti üksnes ebapiisava ja lünkliku tõendite kogumi põhjal, võiks õigustatult väita, et järgmine menetlus, kus tema osalust üksikasjalikult ning tugeva ja igakülgse tõendite kogumi põhjal kontrollitakse, seaks selle isiku kaks korda ohtu ja/või oleks vastuolus res judicata põhimõttega.

119.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Curtea de Apel Craiova (Craiova apellatsioonikohus, Rumeenia) eelotsuse küsimusele nii, et isikut võib käsitada lõplikult õigeks mõistetuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 50 tähenduses olukorras, kus prokurör on teinud otsuse menetlus lõpetada ja isikule ei ole mõistetud karistust ega määratud muud karistusmeedet, muu hulgas üksnes tingimusel, et i) otsus põhineb kohtuasja sisulisel hindamisel, mis omakorda tuleneb põhjalikust uurimisest, mille käigus hinnatakse piisavalt igakülgset tõendite kogumit põhjalikult, ning ii) otsuse tekstist nähtub, et on nõuetekohaselt kontrollitud selle isiku konkreetset õiguslikku seisundit seoses vastutusega väidetavalt süüteona käsitatavate faktiliste asjaolude eest.