17. juulil 2021 esitatud hagi – TO versus Euroopa Keskkonnaamet

(Kohtuasi T-434/21)

(2021/C 349/64)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: TO (esindaja: advokaat É. Boigelot)

Kostja: Euroopa Keskkonnaamet (EEA)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

teha otsus

—

tühistada EES 21. septembri 2020. aasta otsus, millega EEA, olles otsustanud rahuldada taotlus maksta tagasi sisseseadmistoetus, mille EEA oli tasumisele kuulvate summade maksmisel vääralt maha arvanud, vastavalt Üldkohtu 11. juuni 2019. aasta otsusele kohtuasjas T-462/17, otsustas siiski – ja seda otsuse vaidlustatud osas – keelduda rahuldamast teisi taotlusi, mille hageja oli koostanud eelkõige oma 16. septembri 2020. aasta e-mailis, millele vaidlustatud otsuses otsesõnu viidatakse ja mille eesmärk oli saada lisaks vääralt maha arvatud sisseseadmistoetuse tagasimaksmisele

—

tasumisele kuuluv märkimisväärne summa – mida üksikasjaliku arvestuse puudumise tõttu ei ole kindlaks määratud –, millele lisanduvad intressid teenistusest vabastamise hüvitiselt alates 22. septembrist 2016, ja alates päevast, mil kuulutati kohtuotsus võimalike kohtukulude kohta, kuni tegeliku maksmise päevani,

—	üksikasjalik arvestus põhikohtuasjas tasumisele kuuluvate summade, intresside ja lisatasude ning hagejale juba makstud summade kohta, mis tuleb esmajoones maha arvata intressidest ja lisatasudest, ja seejärel põhisummast, ja

—

kahjuhüvitis õigusvastase käitumise eest, mis esiteks seisnes Üldkohtu poolt hagejale antud konfidentsiaalsuse rikkumises, teavitades 2019. aasta augusti palgalehel laekumiste ja väljaminekute summasid näidates tema uut tööandjat vaidlusest EEAga, ja teiseks keeldumises teavitada teda kirjavahetusest tema nõustajaga nii enne kui pärast eelnimetatud kohtuotsuse kuulutamist;

—	tühistada EEA otsus, millega võeti vastu vaidlustatud otsus, keeldudes seeläbi täitmast Üldkohtu 11. juuni 2019. aasta otsust kohtuasjas T-462/17, kuivõrd see puudutab vaidlustatud meedet seoses põhisumma, intresside ja lisatasudega;

—

täielikult täita Üldkohtu 11. juuni 2019. aasta otsust kohtuasjas T-462/17 seoses põhisumma, intresside ja lisatasudega, ning hüvitada täielikult kahju, mida hagejale on tekitatud ja tekitatakse selle vaidlustatud otsuse võtmisega ja rakendamisega, kuivõrd EEA maksab talle:

—	summa, mis vastab töölepingu ülesütlemise hüvitisele, mille tasumist temalt nõuti, ning maha arvatud sisseseadmistoetus summas 2 950 eurot, kui see igal juhul ei olnud juba tagasi makstud terves summas, millele lisanduvad intressid alates 22. septembrist 2016;

—	summa 20 000 eurot kindlamääralise hüvitisena kahju eest, mida tekitati tema isikuandmete avaldamisega kolmandatele isikutele ning konfidentsiaalsuseeskirjade rikkumise eest eelkõige seoses hageja praeguse tööandjaga;

—	summa 20 000 eurot kindlamääralise hüvitisena kahju eest, mida tekitati keeldumisega teavitada teda kirjavahetusest tema nõustajaga nii enne kui pärast eelnimetatud kohtuotsuse kuulutamist;

—	mõista kostjalt välja kõik kohtukulud, vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artiklile 134.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

—	Esimene väide, et rikuti ELTL artiklit 266 ning hea usu ja hea halduse põhimõtteid, kuna EEA ei võtnud vajalikke meetmeid, et täita Üldkohtu otsust, mis tehti hageja kasuks.

—	Teine väide, et rikuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 41, põhjendamiskohustust ja hoolsuskohustust.

—

Kolmas väide, et uuesti rikuti hageja isikuandmeid, mis kujutab endast raskendavat asjaolu võrreldes esimese kohtuotsusega, rikkudes harta artikleid 7 ja 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artiklit 12.